Salapärased silmad (Lõpetatud)

Miks ma olen koguaeg arvanud, et Lucas on blond ja Michael brünett? Mu kujutluspildid lähevad sassi nüüd!

Mul pole õrna aimugi, kuigi ma ise oleksin just eelmises osas niimoodi kirjutanud.   Kontrollisin igaks juhuks üle, et kas Michael on ikka blond.

44.

Veel enne, kui ma silmad avan, tean ma seda, et leban kusagil väljas. Tuul sasib õrnalt mu juukseid ning päikesekiired soojendavad mu nägu. Lähedusest kostab linnulaulu, kuid muidu on kõik vaikne.
Silmi lahti tehes ei imesta ma põrmugi, kui leian end aasalt, mis on mulle tuttav. Mind üllatab hoopis see, et ma olen siin üksi. Lucast ega Michaeli pole mu kõrval ega ka kusagil mujal.
Mind haarab hirm, et midagi läks valesti. Täpselt nagu tol korral, kui Keira surma sai. Ainult seekord on surma saajateks nemad ja mina jään igaveseks siia lõksu.
„Claire, rahune maha,“ sõnan endamisi, vaadates ringi ning lootes salamisi, et peagi ilmuvad noormehed välja.
Hoolimata päikest haaravad külmavärinad kogu mu keha. Hirm mu sees üha kasvab ja mu kiired südamelöögid ei kavatsegi aeglustuda. Aeglaselt tõusen püsti, pühkides riietelt mõned rohulibled ning vaatan taas ringi. Ükski inimene ei ilmu mu vaatevälja. Ükski hääl peale linnulaulu ei kostu minuni. Ma olen täiesti üksi.
Michael ütles, et meid on ootamas pikk teekond. Meid kõiki, mitte mind üksinda. Ometi olen siin ainult mina. See on kindel tõestus sellest, et midagi läks valesti. Mu sees mäslevad segadus ja ärevus, mis kuidagi kaduda ei taha.
Ohkan valjult ning silmitsen kulmu kortsutades ümbrust. Aas, millel ma seisan on lõputu. Ainult kusagil kaugemal näen ma metsa, mille kohalt üks must lind lendu tõuseb. Ta on ainuke elusolend, keda ma siin näinud olen. See on enamgi, kui kõhedust tekitav. Mu vaateväljas pole ühtegi maja, vaid üksik teerada hakkab mulle silma. Mul pole vähimatki aimu, kuhu see rada võiks viia. Võimalik, et tsivilisatsiooni, kuid ma olen liiga arg, et seda järgi katsetada. Niisiis ei jää mul muud üle, kui oodata.
Ma seisan keset aasa, mille kollaste lillede lõhn mu pea valutama paneb. Seisan ja ootan. Päike kõrvetab üha palavamalt ning ma tajun üha selgemini, et mu teksad ja pusa pole mõeldud sellise ilma jaoks. Järgmine kord, kui Michael ja Lucas tahavad minuga kuhugi minna, peaksin hoolega mõtlema, mida selga panna. Kui järgmist korda üldse tuleb...
Vägisi kisuvad mu mõtted sellele, mis saab siis, kui ma olengi sunnitud siia jääma. Mis juhtub, kui seekord on kõik lootusetult valesti läinud ja keegi ei tulegi mind enam päästma?
Ootamatult saavad pisarad minust võitu. Ma ei püüagi neid tagasi hoida. Need kõrvetavad mu nägu, takistades mul ümbritsevat näha. Pisaratel ei paista lõppu olevat. Vajun ahastuses aasale, nende kollaste lillede keskele ja nutan. Kõik, mis viimasel ajal juhtunud on, just kui voolab minu seest välja, tekitades minus tühja tunde.
Kui need viimaks otsa saavad, tõstan ma pilgu ning olen seejärel valmis isegi rõõmust õhku hüppama. Lucas ja Michael on viimaks minu vaatevälja ilmunud. Mõlema näol on ilmselge kergendustunne.
„Claire!“ hüüavad nad mõlemad korraga ning on mõne hetke pärast minu kõrval.
Silmitsen neid kulmu kortsutades. Mõlemad näivad üsna räsitud välimusega. Michaeli blondid juuksed on sassis ning paar puulehte on neisse ära eksinud. Tema põsel on kriimustus, mille on ilmselt puuoks tekitanud. Hoolimata sellest on tema näol naeratus.
„Vabandust, Claire, me oleksime pidanud teadma, et meie kolmekesi ei saa kuhugi minna,“ selgitab Michael ning saadab Lucasele sünge pilgu.
Viin pilgu Lucasele ning temagi ei näe kuigi hea välja. Tema tumeda pluusi varrukas on veidi rebenenud ning ka üks nööp paistab kadunud olevat. Noormehe tavaliselt nii täiuslikud juuksed on seekord püsti ning sarnaselt Michaelile leidub ka seal paar puulehte.
„Tuletan meelde, et see oli sinu idee,“ vastab Lucas ning libistab käes juustesse, korjates kulmu kortsutades need lehed sealt ära.
Michael krimpsutab nägu. „Seda küll, aga sa oleksid võinud sekkuda. Sina oled paremini kursis sellega, mis meiega juhtuda võib,“ märgib noormees pead vangutades.
Lucas vaatab teda pahura ilmega, kuid ei ütle talle midagi. Noormehe silmad peatavad hoopis uurivalt minul. „Claire, kas ma peaksin küsima, mida sa vahepeal tegid?“ pärib ta, kui paus on liiga pikaks veninud.
Kas see on mingi vihjega küsimus?
„Ootasin teid,“ vastan tõredalt ja põrnitsen mõlemat noormeest ärritunud pilguga.
Michaeli kulmu kerkivad. „Ja su silmad on punased, sest...?“ pärib ta pilkaval toonil.
Kurat, ma olen selle juba unustanud. Ilmselt seda Lucas mõtleski.
„Need pole seda,“ vastan ärritunult ja keeran mõlemale selja.
Jõllitan pahaselt neid kollaseid lilli ja üritan mitte mõelda sellest, et Lucas ja Michael seisavad mu selja taga ning ilmselt naeravad minu üle.
„Claire, tegelikult pole meil palju aega...“ kuulen Lucase kõhklevat häält ning samal ajal pomiseb Michael midagi arusaamatut.
Seisan kangekaelselt endiselt oma koha peal ega soostu ümber pöörama. „Milleni meil aega pole?“ pärin pooleldi vastu tahtmist.
Seekord on vastajaks hoopis Michael. „Nagu ma hiljuti ütlesin, siis meid ootab ees pikk teekond,“ lausub noormees laisalt ja ma võin vanduda, et ta muigab.
„Kas see mitte pole juba alanud?“ küsin sarkastiliselt, jõllitades ikka veel seda aasa.
„See oli väike valearvestus,“ kostab Lucas mõrult. „Me oleme mõne kilomeetri kaugusel kohast, kus me peaksime olema,“ lisab ta selgituseks.
Kergitan kulmu ning pööran end aeglaselt nende poole. „Kelle süü see valearvestus oli?“ pärin pahuralt.
Noormehed vahetavad pilke. „Ilmselt meie kõigi süü,“ pomiseb Lucas.
Michael noogutab irvitades. „Kuigi Lucase arvates olen mina kõige rohkem süüdi,“ lisab noormees.
„See on tõsi,“ vastab Lucas, vahetades seejärel teemat. „Meil on nüüd aeg minna,“ sõnab ta ning köhatab, kui vaatab Michaeli poole.
Too kergitab kulmu. „Ma eeldan, et sellel köhatusel oli mingi eesmärk,“ lausub ta kibedalt.
Ma ohkan neid vaadates. „Kas te ei võiks ilma mingite vihjeteta rääkida?“ küsin neilt mõlemalt.
Michael mühatab. „Mina loomulikult võiksin,aga Lucas...“
Lucas pööritab selle peale silmi. „Sellest räägime hiljem,“ sõnab ta. „Claire, võta praegu mu käest kinni,“ pöördub ta minu poole.
Vaatan Lucast, kuid mul ei märkamata kõver muie, mis on Michaeli näol. „Kui midagi valesti läheb...“ lausun hoiatavalt.
„Ilma minuta seda ei juhtu,“ sekkub Michael ning tema silmis on pilge.
Lucas vaatab teda hetkeks väsinult, kuid ei vasta midagi. Järgmisel hetkel haarab ta minu käsivarrest ning meid tõmmatakse kuhugi.
Kui ma seekord silmad avan, seisab Lucas mu kõrval. Michael ilmub mu vaatevälja hetke pärast, huulil pilkav muie.
Lucas sirutab mulle käe, kui ma rohu seest püsti üritan tulla, aru saamata, miks mina kunagi püsti ei jää. Kohendan oma riideid, mida katavad rohulibled ning kollased õielehed ning jään noormeestele otsa vaatama.
„Mis edasi saab?“ küsin ma neilt.
„Teekonna algus,“ pomiseb Michael, kuid ma ei saa aru, kas see on mõeldud mulle.
Lucas vaatab oma käekella. „Minut ja kolmkümmend kaks sekundit,“ teatab ta ning märkab seejärel minu segaduses ilmet. „Elizabethi vanemate saabumiseni,“ lisab ta selgituseks.
Kergitan üllatunult kulmu. „Aga kuidas?“ küsin mõistmatult.
„Me näeme neid peaaegu samal viisil nagu sa Riley ja Elizabethi nägid,“ vastab Lucas.
„Me kasutame selleks sõrmust,“ täpsustab Michael ning vaatab kaugusesse.
Mu nägu on nagu üks suur küsimärk, kui rohkem mulle selgitusi ei anta.
„Viiskümmend viis sekundit,“ pomiseb Lucas ainult.
Neid sekundeid kasutan ma oma mõttede korrastamiseks. Mu mälus on veel palju lünki, mis vajavad täitmist, kuid vastuste asemel, saan ma hoopis uusi küsimusi.
„10 sekundit,“ lausub Lucas vaikselt ning mõlemad noormehed on silmnähtavalt erutunud.
„Ma vist kuulen midagi,“ sõnab Michael mõtlikult, vaadates läheduses asuvat metsa.
Tal on õigus. Kusagil siit kostuvad hääled, mis jõuavad aina lähemale. Hetke pärast võime olla kindlad, et neid on kaks. Mees ja naine- Elizabethi vanemad.
„Nüüd,“ pomiseb Lucas samal hetkel, mil meie vaatevälja ilmuvad kaks inimest.
Kõige ees kõnnib pikk mees. Ta kannab kaabut, kuid mõned juuksesalgud, mis selle alt välja piiluvad, on helepruunid. Märkan juba kaugelt tema näol armi, kuid lähemale jõudes selgub, et neid on mitu. Mehe hallides silmades kiirgab õelust.
Naine kõnnib temast mõne meetri taga pool. Ta on pisikest kasvu ning tema blondid juuksed langevad hooletult tema õlgadele. Naised huuled on kitsaks kriipsuks kokku surutud ning tema rohelistes silmades on samasugune kõrkus nagu Elizabethil.
Asi, mis mind üllatab, on nende erinevad silmavärvid. Mehel hallid ja naisel rohelised. Elizabethil olid minu mäletamist mööda alguses hallid ning seejärel rohelised. See tundub mulle veidi kummaline.
Pöördun Lucase poole ning tahan temalt selle kohta midagi küsida, kuid noormees surub sõrme suule ning annab märku, et ma vait oleksin.
„Niisiis, meie tütar Elizabeth,“ kostub minuni mehe hääl, mis tekitab minus judinaid. „Ta on armunud sellesse Rileysse.“
Elizabethi ema ilme on kalk. „Ma eelistaksin, kui sa selle mehe nime ei mainiks,“ sõnab ta külmalt.
Mees jääb seisma, olles meist vaid mõne meetri kaugusel. Ta naeratab oma naisele. „Aga tulevikus mõtled sa sellele mehele tänutundega,“ märgib mees.
Naise ilme ei leebu. „Pigem mõtleksin ma oma nii oma tütre peale,“ lausub ta jäiselt,“ kuigi kahtlen selles sügavalt. Elizabeth pole väärt seda, et me teda mäletaksime.“
„See on tõsi,“ vastab mees noogutades. „Meie ainus tütar on meile tõeline pettumus,“ sõnab mees, kuid õel naeratus ta näol väljendab vastupidist.
„Sellegi poolest võib ta meile kasulik olla,“ lausub naine.
Tunnen judinaid, kui kuulen nende jutuajamist. Millised vanemad räägivad oma lapsest nii?
Viin pilgu Lucasele ning Michaelile ning mõlemad kuulavad süvenenult Elizabethi vanemate juttu. Lucase üks kulm on kortsus, kuid Michaeli huulil on endiselt see pilkav naeratus.
„Võib juhtuda, et temaga rääkimine ajab mu nutma,“ lausub Elizabethi isa võltsilt.
Tema naine noogutab agaralt. „See on nii kohutavalt kurb,“ lausub ta kurval hääletoonil. „Samas möödapääsmatu,“ lisab ta ning tema ilme on taas õel.
„Meie kallis tütar on nii sügavalt armunud, et võimaldab meil saada surematuteks,“ lausub mees. „See on temast nii lahke,“ lisab ta härdal toonil.
Naine kohendab oma tumedat kleiti, mille üks varrukas on kergelt rebenenud ning vaatab oma meest külmalt. „Lähme, on aeg see asi ära teha,“ sõnab ta käskivalt.
Mees noogutab, kuid ei ütle midagi ning hetk hiljem mööduvad nad meist nii lähedalt, kuid ei heida meile pilkugi.
Vaatame neile kolmekesi vaikides järele ning ähmaselt ma aiman, mis edasi juhtuma hakkab. Riley lõpp ning Elizabethi püüd ennast tappa, on lähedal.
„Elizabethi vanemad on tõelised koletised,“ katkestab Michael vaikuse, öeldes täpselt seda, mida me kõik mõtleme.
„Mul on Elizabethist nii kahju,“ lausun nukralt ning silmitsen tema eemalduvaid vanemaid.
„Seda pole enam mõtet tunda, olnut me muuta ei saa,“ märgib Michael targalt. „Praegu peame tuleviku muutmisega tegelema.“
Kortsutan kulmu. „Mida me siis siin teeme?“ pärin segadusse sattudes.
„Et tulevik päästa, peame mõistma minevikku,“ lausub Michael, üllatades mind üha enam.
Tema suust pole ma harjunud nii tarka juttu kuulama.
„Täpselt selle pärast me olemegi siin,“ sekkub Lucas. „Me ei tea, kuidas Elizabethi vanemad tänapäeval käituvad, kuid nende minevik aitab meil seda mõista,“ seletab noormees, heites pilgu sinna poole, kuhu Elizabethi vanemad läksid.
„Aga miks me neile juba ei järgne?“ pärin kannatamatult.
Lucas jälgib neid mõtlikult. „Sest me ei saa Elizabethi ja tema vanemate vestlust näha. Elizabeth ilmselt häbeneb seda,“ selgitab noormees.
Silmitsen teda ja satun kohe segadusse. „Aga kuidas me saime Elizabethi vanemate vestlust näha, Elizabethi polnud ju siin? Ja Cecilia? Kuidas me saime teda ja tema näha?“ küsin kiiresti.
„Michaeli töö,“ vastab Lucas ning kergitan kulmu, kui kuulen tema hääles tunnustust.
Jõllitan Michaelit üllatunult. „Selgita lähemalt,“ nõuan ma temalt.
Noormees raputab pead. „Praegu pole õige aeg,“ lausub ta vaikselt. „Su mälu pole päris taastunud ja me ei taha sind uue infoga üle koormata.“
Turtsatan selle peale. „Miks te seda siis teete? Kas te ei arva, et Elizabethi vanematega kohtumine, suurendab mu küsimuste arvu veelgi?“ pärin sarkastiliselt.
Michael mühatab. „Täpselt seda ma arvasin, aga tema,“ ta osutab Lucasele, kes teda kurjalt põrnitseb,“ ei jätnud järgi.“
„Sest meile pole enam palju aega. Nad ründavad uuesti,“ vastab Lucas ning on pööranud oma näo viimaks meie poole.
„Nad ei teeks seda, kui sina poleks asja ära rikkunud,“ sõnab Michael põlglikul toonil.
„Palun olge juba vait,“ sekkun ma vahele. „Me ei tulnud siia tülitsema, ega ju?“
Noormehed raputavad vaikides pead, kuid põrnitsevad teineteist endiselt vihaselt.
„Kas me ei peaks kuhugi edasi liikuma?“ küsin, püüdes pinget leevendada.
„Kohe,“ vastab Lucas kiiresti ning vaatab seejärel minu poole. „Claire, nüüd ootab meid veidi kurb osa,“ teatab noormees vaikselt. „Ära väga ehmu.“
Kergitan kulmu, kuid midagi öelda ma ei saa, sest Lucas haarab mu käest nagu veidi aega tagasi.
Tekib sama tunne, mis veidi aega tagasi ning ma pigistan silmad kõvasti kinni. Tuul vihiseb mu kõrvus ning hoolimata teksadest ja kampsunist, on mul külm.
Mõne hetke pärast leian ma end aasalt, olles nagu ikka seal pikali. Michael ja Lucas seisavad mu kõrval ning porisedes ajan ma end püsti. Pean neilt küsima, kuidas nad seda teevad.
Alles nüüd märkan, et me pole siin üksi. Kahe suure puu vahel seisab Elizabeth, kelle ilme on väga ootusärev, kuid Lucase ja Michaeli pilk on suunatud kaugemale. Meist mõnekümne meetri kaugusel on Riley, kelle nägu on higine ning silmist peegeldub väsimus. Mu süda teeb jõnksu, kui ma taipan, et ilmselt on need tema viimased minutid. Ma ei mäleta küll täpselt, kuidas ta sureb, aga...
„Pudel,“ sosistab Lucas hääletult, kuid ma ei tea, kas see on mõeldud mulle.
Kissitan silmi ning viimaks näen Riley läheduses anumat, mida ei saa küll päris pudeliks nimetada, kuid muud sõna ma sellele praegu leida ei suuda. Pudel on täidetud millegi läbipaistvaga ning mu hingamine kiireneb.
Nüüd märkab ka Riley seda. Noormehe ilme muutub üllatunuks, kuid ta võtab pudeli kätte.
Pööran nüüd pilgu Elizabethile ning on näha, et ta üritab pisaraid tagasi hoida. Neiu nägu on lumivalge, vaid põsed roosatavad veidi ning ta pigistab midagi kramplikult oma peos.
Kui ma uuesti Riley poole vaatan, on noormees pudeli avanud ning nuusutab seda ettevaatlikult. Michaeli suust kostub selle peale vandesõna ning ma vaatan tema poole. Noormees jõllitab Rileyt üksisilmi ning ta on ilmselt vihane. Ta ei märka, et ma teda vaatan ning ma pööran pilgu Rileyle tagasi.
Noormees pomiseb midagi omaette, hoides pudelit ikka veel käes ning mul on tunne, et ma ei taha järgnevat näha. Haaran ootamatult oma kõrval seisva Lucase käest ning noormees pöörab pilgu minu poole.
„See on nii jube,“ sosistan hääletult ning Lucas noogutab.
Selle lühikese aja jooksul on pudel Riley huulil. Noormees joob ahnelt ning ma heidan kiire kõrvalpilgu Elizabethile, kes näeb välja sellise näoga nagu ta tahaks sinna tormata.
Kulub mõni sekund, enne kui pudel aasale libiseb ning kahvatu ilmega Riley kokku vajub. Noormehe huuled on lillad ning tema roheliste silmade sära on kustumas.
„Elizabeth,“ jõuab noormees veel sosistada, enne kui tema silmad igaveseks kustuvad.
Läbi pisarate vaatan ma, kuidas Elizabeth puude tagant välja tormab ning Riley kohale kummardub. Tema pilgus on ahastus.
„Riley!“ karjub ta meeleheitlikult. „Riley, ärka üles!“
Noormees ei reageeri. Elizabethi pisarad kukuvad tema elutule kehale ning tüdruk klammerdub meeleheitlikult tema külge.
Tunnen Lucast oma kätt pigistamas ning vaevaliselt viin pilgu talle. „Meil pole seda enam mõtet vaadata,“ lausub ta vaikselt ning Michael tema kõrval noogutab.
„Me võime juba jõe äärde minna,“ sõnab Michael, heites veel korraks pilgu Elizabethile ja tema surnud armastatule.
Lucas noogutab sõnatult ning mulle ei anta taas aega, et midagi öelda.
Mõne hetke pärast oleme jõe ääres, mis on inimtühi, kuid mitte kauaks. Elizabeth peaks varsti siia teel olema.
Mu nägu on ikka veel pisaratest märg, sest näha Riley surma pealt oli tõeliselt traagiline. Ma ei suuda kujutledagi, mida Elizabeth tunda võis.
Vaatan noormeeste poole, kes põrnitsevad jõge ning väldivad üksteise pilke. Hoolimata sellest, et mu mälu pole täielikult taastunud, tean ma väga selgelt, et hoolin neist mõlemast. Küsimus on ainult selles, kummast ma rohkem hoolin? Täpselt sama palju ei saa ju.
„Claire, see pole sulle ju väga kurnav?“ küsib Michael korraga.
Tõstan pilgu ja vaatan teda üllatunult. „Mitte sugugi,“ vastan veendunult.
„Ära alahinda teda,“ kostab Lucas teravalt ning ma kahtlustan, et nende vahel võib taas tüli tekkida.
„Kas Elizabeth on varsti siin?“ pärin ma kiiresti, vaadates mõlemat vaheldumisi.
Lucas on see, kes vastab „Kakskümmend sekundit,“ teatab ta kella vaadates.
Silmitsen tema kella uudishimulikult ja üritan meeles hoida, et ma temalt hiljem selle kohta küsiksin.
Nimetatud aja pärast näeme Elizabethi siia tormamas. Pisarad voolavad ikka veel ning tema kleit on porine, kui ta meieni läheneb.
Lucas tõmbab mu õrnalt veidi eemale, kui Elizabeth on peaaegu meieni jõudnud. Neiu seisatab hetkeks jõe ääres ning raputab pead.
„Me kohtume peagi,“ sosistab ta ning jookseb seejärel vette.
Vesi läheb kiiresti sügavaks ning peagi on temast näha ainult tema pikad blondid juuksed. Mu hingamine kiireneb ning mul pole vähimatki aimu, mis edasi juhtuda võib. Elizabeth ei sure, kuid ei jää ka ellu. Seega...
Ootamatult kaob neiu meie vaateväljast, isegi tema blonde juukseid pole enam näha. Hetke pärast kumab kohast, kust me teda viimati nägime rohelist valgust ning siis on seegi läinud. Kõik on jälle tavaline.
Kortsutan hämmeldunult kulmu ja vaatan Lucasele otsa, lootes saada sellele selgitust.
„See pole veel läbi,“ sõnab Lucas, silmitsedes ikka veel jõge,“ aga me peame väikese pausi tegema, et Claire saaks veidi puhata.“
Vaatan teda pahaselt, kuid mulle ei anta võimalust vastu vaielda. Lucas lükkab mu õrnalt Michaeli poole ning too võtab oma taskust sõrmuse.
„See sobib puhkamiseks kenasti,“ lausub Michael ning haarab mu käsivarrest.
Viimasena näen ma Lucase rahulolematut nägu, enne kui mind pimestab taas kummaline roheline valgus, mille suhtes ma ikka veel pole selgust saanud.

Nii tore oli jälle üle pika aja (paha Sille) nii palju osasid jutti lugeda. :) Tõeline nauding, sest sa kirjutad ülihästi ja jutt oma pöörete ja asjadega on ülihuvitav. :) Ainukene asi, mis vastu hakkab, on see armukolmnurk. Neid on üle aastate nii palju loetud, et aitab.
Muidu meeldis ja ootan uut!

Leiutame uued armukujundid- armuruut, armuristtahukas, armupüramiid

Oh jessuke.

nasicc- Suur aitäh sulle!   
Ja selle armukolmnurga suhtes pean ma vist nii tegema nagu Audrey soovitas. Armupüramiid kõlab päris hästi.  

Nii põnev, tahaks uut osa

Aitäh!
Reedel/laupäeval saab ilmselt.

Haha, armuruut ja armuristtahukas.. Need kõlavad toredalt.
Ootan ka uut osa ning see osa oli ka päris vahva, nagu eelmisedki.

Kõlavad tõesti.   
Nädalavahetusel tuleb ilmselt uus siis.   

45.

Ma kuulen muusikat. Selle tasast meloodiat, mis mu kõrvu paitab. Viis on mulle tundmatu, kuigi keegi mu kõrval ümiseb seda. Michael. Noormees naeratab, kui ma pilgu talle pööran.
„Ilus, kas pole?“ sõnab ta rõõmsalt.
„Ma kuulen seda esimest korda,“ tunnistan talle kõhklevalt. „Mis lugu see on?“
Michael kehitab õlgu. „See pole oluline,“ teatab ta. „See aitab meil oma mõtteid korrastada ning seejärel võime oma teekonnaga jätkata,“ selgitab noormees ning ümiseb edasi.
Vaatan teda arusaamatult, kuid ta ei lausu enam sõnagi ning astub minust mõni samm eemale.
Alles nüüd märkan ma kohta, kus me viibime. See on valgete seintega lage ruum, mille kahest aknast kiirgab päikesekiiri. Ühtegi mööblieset siin pole ning kulmu kortsutades, meenub mulle, et kõigis sarnastes kohtades, kus ma Michaeli ning Lucasega olnud olen, on need praktiliselt puudunud. Väljaarvatud Lucase toas ning kusagil veel. Kohas, mille ma olen unustanud. Ilmselt pole mu mälu veel täielikult taastunud.
Kõnnin ühele akendest lähemale ning silmitsen sealt paistvat vaadet. Me viibime umbes kolmandal korrusel, kuid ma võin eksida. Mul ei ole millegi järgi otsustada. Ma näen kaugemail puid, ilmselt on see mets, kuid lähedal pole neist ühtegi. Jääb mulje, et hoone, kus me hetkel viibime, asub üksildases paigas.
„See oli aastate eest meie niiöelda „peakorter“ või midagi sellist,“ kuulen Michaeli häält oma selja taga.
Pööran end ringi, seistes noormehega taas silmitsi. „Miks see enam pole?“ pärin uudishimulikult.
Veidi aega on see veider muusika ainus heli selles ruumis, enne kui Michael viimaks suu avab. „Siin polnud enam turvaline,“ sõnab ta kibestunult. „Ma kasvasin siin üles ning ühtäkki nad otsustasid, et siin pole piisavalt ohutu,“ jätkab ta ning tema rohelistes silmades peegeldub külmus. „Siin möödus mu lapsepõlv ning tänu neile sai see järsult otsa,“ lisab ta ning silmitseb seda ruumi samaegaselt heldinult, kui ka kibestunult.
Sõna „nad“ köidab mu tähelepanu. Mul pole õrna aimugi, kellest Michael räägib. Tahan selle kohta küsida, kuid noormees kõnnib toa kaugemaisse nurka ning ma loobun sellest. Selle asemel seisan ja silmitsen teda vaikides.
Ta puudutab valget seina, tehes seda äärmiselt ettevaatlikult nagu kardaks seda purustada. Tema silmis on igatsev pilk, mida näen esimest korda.
Kõheldes astun talle paar sammu lähemale, kuid ei söanda liiga lähedale minna. See on koht, kus ta veetis oma lapsepõlve, ilmselt pole ta pärast siit lahkumist siin enam käinud. Mina ei tohiks siin praegu olla. Seepärast ma vaikin ja püüan olla just kui nähtamatu, kui ta on valmis, siis ta pöördub ise minu poole.
„Ma ei tunne end kusagil mujal nii hästi, kui siin,“ lausun noormees mõne aja pärast. „See on koht, mida kutsun koduks,“ lisab ta vaikselt. Hetke pärast lisab ta kibestunult: „Ma olen kakskümmend üks ja räägin sellist juttu. Ma oleksin pidanud ammu sellest lahti laskma.“
Näen sellist Michaelit esimest korda. Pidasin teda hoopis teistsuguseks-külmemaks, tundeduks inimeseks. Ta pole seda. Michael on parem inimene, kui mina.
„Naeruväärne,“ pomiseb ta, kuid tema silmades on endiselt igatsus.
„See pole naeruväärne,“ lausun vaikselt. „See on armas,“ lisan ning tunnen, kuidas mu põsed kergelt õhetama hakkavad.
Pööran temalt pilgu ja vaatan kramplikult maha, samal ajal tajudes, kuidas tema mind vaatab. Mis mul viga on? Michaeli läheduses selliseks muutumine pole üldse hea märk.
„Armas,“ kuulen ma teda lausumas ning tema hääl on umbusklik. „Claire, minu kohta ei käi sellised sõnad.“
Tal on täiesti õigus. Michael on kõike muud, kui armas. Ohtlik, salapärane, köitev, aga mitte mingil juhul see, mida ma tema kohta ütlesin.
„Ma ei öelnudki, et sina oled armas. Ma ütlesin, et su käitumine on seda,“ õigustan ma end, vältides endiselt tema pilku.
Kuulen teda vaikselt naermas. „Minu jaoks on see sama,“ lausub ta ning kuulen tema samme lähemale tulemas.
„Minu jaoks mitte,“ vastan trotslikult.
„Mulle meeldiks sinuga vaielda, aga mitte täna,“ noormehe hääl kostab nüüd päris lähedalt. „Claire, ma pole sulle veel rääkinud, miks siin enam turvaline polnud,“ lausub ta ning tema hääles on jäine noot.
Kergitan küsivalt kulmu, kuid pole kindel, kas ta näeb seda. „Räägi nüüd,“ sõnan vastumeelselt suud avades.
„Elizabethi vanematel hakkas nende niinimetatud „laenatud aeg“ otsa saama,“ ütleb noormees süngelt. „Olla surematu pole päris lihtne. Neile oli vaja uut „doosi“. Ilma selleta nad küll ei sureks, kuid ei saaks teha kõike seda, mida neil vaja on,“ räägib Michael tõsiselt.
Ma satun jälle segadusse. Tundub, et mulle ei räägita kunagi kogu tõde. Ikka ja jälle kuulen ainult poolikut.
„Kas nad said selle?“ pärin ning tunnen külmavärinaid oma kehal.
„Ei,“ vastab ta vaikselt. „Mitte veel.“
Kergitan kulmu ning julgen viimaks taas tema poole vaadata. „Mitte veel,“ kordan rahutult ning mind haarab kummaline ärevus. „Kas mina olen sellega seotud?“ pärin nõrgalt ning tunnen hirmu, kui mõtlen Elizabethi vanemate peale.
Michael noogutab. „See ongi kogu loo põhjus. Sinu sarnasus Elizabethiga ning meie kolme side, on põhjus, miks tema vanemad just sind tahavad,“ avaldab noormees viimaks.
„Mind tappa tahavad,“ parandan ma teda masinlikult, mille peale ta mind nukralt silmitseb.
Ma tean juba ammu, et mind tahetakse tappa, kuid kummalisel kombel, pole ma selle peale eriti mõelnud. Pidevalt on mu elus toimunud midagi, mis mind jahmuma paneb, laskmata eelnevatele sündmustele mõelda.
„Ma ei lase sinuga midagi juhtuda,“ lausub Michael ning hetkeks paneb see mind naeratama.
„Mul on tunne, et sa ei saa seda takistada,“ sõnan ma vaikselt. „Elizabeth ei saanud Riley surma ära hoida.“
Noormees vaatab mind ärritunul pilgul. „Sina pole tema, hoolimata sarnasusest. Elizabeth polnud piisavalt tark, kui ta oleks nutikam olnud, siis oleks Riley ellu jäänud,“ sõnab ta ootamatu ägedusega.
Ma naeratan jälle. „Kas sina oled piisavalt tark?“ küsin.
Noormees vaikib mõne hetke ning muusika, mis vahepeal on kustunud, kõlab taas. „Ei, aga Lucas on,“ sõnab noormees ning sõnan libisevad vaevaliselt üle tema huulte. „Lucas on piisavalt tark, et sind päästa.“
Kortsutan jahmunult kulmu. Mulle meenub minu ja Lucase suudlus, mille järel süüdistas Michael Lucast, et ta on kõik ära rikkunud. Kas see oli järjekordne poolik tõde?
„Aga Lucas...“ alustan hämmeldunult, kuid jään vait.
Noormehe huulile ilmub kibe muie. „Lucas tegi sind suudeldes oma elu raskeima otsuse,“ tunnistab ta ning hoolimata süngest pilgust, kõlab tema hääles tunnustus. „Mina poleks seda suutnud.“
Raputan pead. „Miks te peate alati midagi rääkimata jätma?“ pärin pahaselt.
Noormees kehitab õlgu. „Nii on sulle kergem,“ sõnab ta, kuid ta hääl ei kõla kuigi veendunult.
Ohkan pahuralt. „Kas on midagi veel, mille kohta tean ma ainult poolt tõde?“ küsin ning silmitsen teda veidi solvunult.
„Võimalik,“ kõlab tema napp vastus.
Kortsutan kulmu, kui mulle meenuvad tema äsjased sõnad Lucase raske otsuse kohta. „Mida sa selle all silmas pead, kui ütlesid, et Lucas tegi mind suudeldes oma elu raskeima otsuse?“ nõuan noormehelt.
Michael viivitab vastamisega mõne hetke ning paistab millegi üle tõsiselt järele mõtlevat. „Ta oli valmis sinust loobuma. Lucas oli valmis selleks, et su mälu ei taastu enam kunagi,“ sõnab ta viimaks. „See oli ainus kindel viis, kuidas ta oleks saanud Elizabethi vanemaid sinust eemal hoida,“ selgitab Michael. „Kui sa teda ei mäleta, siis poleks sinu ohverdamisest mitte mingit kasu.“
Anna mulle andeks ja mäleta.
Kortsutan kulmu, sest see kõik ei tundu mulle päris õige. „Aga ta ütles, et ma mäletaksin,“ lausun aeglaselt ning vaatan noormehele otsa, oodates selgitust.
Michael noogutab süngelt. „See on ainus viga, mida ta tegi, kuigi tegelikult polnud see oluline. Sind ei saa kõike unustama panna,“ seletab ta.
„Ei saa?“ kordan ma skeptiliselt.
Ta noogutab uuesti. „Sinu seos meie maailmaga on liiga tugev. Eriti Nora, sinu ema poolt.“
Hetkeks vaatan teda mõistmatult ega saa aru, kuidas mu ema siia puutub. Mõni sekund hiljem mulle meenub.
„Ma ei taha temast rääkida,“ sõnan ärritunult ning pööran noormehele selja.
Kibestunult mõtlen emale ja Josephile ning seejärel oma isale, kellel pole toimuvast aimugi. Ta arvas kõik need aastad, et ema armastas ainult teda...Joseph oli ilmselt koguaeg ema mõtedes.
„Claire, ma saan sellest aru. Ka mina ei salli Norat, aga sa pead sellest vihkamisest praegu üle olema,“ kuulen noormehe häält.
„Miks?“ pärin ükskõikselt. „Mul pole teda vaja.“
Noormees ohkab. „Tegelikult on küll, Claire. Sul on vaja meid kõiki,“ lausub ta mu selja tagant.
Viha mu sees pole lahtunud. „Milleks?“ küsin ärritunult. „Ma ju suren ja keegi ei saa seda takistada.“
Ootamatult haarab Michael mu käest, sundides mind talle otsa vaatama. „Claire, lõpeta nende lolluste rääkimine,“ sisistab ta. „Sa ei sure, tee see endale ometi selgeks,“ lausub ta vihaselt.
Põrnitseme üksteist pahaselt ning ma rebin oma käe lahti. „Kuidas sa selles nii veendunud saad olla?“ pärin ning üritan maha rahuneda.
„Mina ja Lucas ei lase sul surra,“ lausub ta ning korraga näib ta väga väsinud. „Claire, me peaksime vist tagasi minema,“ sõnab ta teemat vahetades.
„Ilmselt,“ vastan ükskõikselt.
Michael noogutab, kuid seisab endiselt paigal. „Ma ei tea, millal ma siia tagasi tulla saan,“ sõnab ta aeglaselt ning mul on tunne, et ta ei räägi minuga.
See kummaline meloodia kõlab taas ning noormehe näole ilmub naeratus, milles puudub igasugune kibedus. Ta ümiseb seda vaikselt ning tema igatsev pilk eksleb selles tühjas ruumis ringi.
„See on unelaul, mida Isabel mulle ja Lucasele laulda armastas,“ annab noormees viimaks selle laulu kohta selgituse. „Selle meloodia on aastaid mind kummitanud, kuid ma pole seda kusagil mujal ümiseda söandanud. Selle koht on siin, nende seinte vahel ja ei kusagil mujal,“ räägib noormees ning seejärel muusika vaikib.
„Kes on Isabel?“ küsin vaikselt.
„Ta oli Josephi naine ning oli mulle ema eest,“ kõlab Michaeli vastus.
Noogutan arusaadavalt, kuid ei ütle midagi.
„Selle pärast ma sinu ema ei salligi. Isabel teadis sisimas, et ta oli Josephi teine valik, kuid Joseph armastas teda nii kaua, kuni Nora ilmus taas välja. Pärast seda muutus kõik,“ lausub ta kibedalt.
Vaatan teda sõnatult. Ma ei tahtnud kuulda oma emast ja Josephist, kuid ometi sain teada liigagi palju. Täiesti ilmselge oli see, kui väga Michael minu ema vihkas. Minu ema rikkus ära midagi, mis oli tema jaoks midagi väga olulist. Ta ei teinud haiget ainult mulle, Alisonile ja minu isale.
„Kuidas Isabel suri?“ pärin vaikselt ning loodan, et noormeest ei ärrita minu küsimus.
Michael muigab süngelt. „Meie inimestele meeldib rääkida, et ta suri südamevalusse, mille Joseph ja Nora põhjustasid,“ vastab ta. „Tõelist põhjust ma ei tea. Tean ainult seda, et pärast Nora tagasi tulekut polnud miski enam endine.“
„Mul on kahju,“ pomisen vaevaliselt ning olen veendunud,et ma ei suuda ema peale mitte karjuda, kui ma teda järgmisel korral näen.
„Mul ka,“ sõnab noormees vaikselt ning viib pilgu seejärel oma kulunud välimusega käekellale. „Lucas on ilmselt kadedusest roheline,“ tähendab Michael. „Peaksime tagasi minema.“
Noogutan, olles ikka veel vapustatud sellest, mida ma äsja kuulsin.
Mõne minuti pärast oleme tagasi seal, kuhu Lucas meist jäi. Jõe ääres, kus Elizabeth üritas end tappa. Pärast kerget peapööritust suudan ma Lucasele otsa vaadata. Ta vaatab mind kergendatult, heites vilksamisi pilgu ka Michaeli poole.
„Olite kaua ära,“ lausub Lucas ning tema hääles on kuulda ebakindlust.
Michael ohkab. „Midagi ei juhtunud,“ lausub ta kerge tüdimusega.
Kergitan kulmu, sest ma ei mõista päris täpselt, mille kohta see käib.
Lucas kõigest noogutab ning mõne hetke vaikime me kõik. Minu mõtted keerlevad endiselt oma ema ning Josephi ümber. Ma hakkan mõistma, et ma ei tunne oma ema üldse.
„Siin ei juhtunud midagi?“ küsib Michael Lucaselt, kuigi on selge, et ta teab juba vastust.
Too noogutab „Rääkisin korra kõigest Tyleriga, kuid seal pole samuti midagi,“ ütleb Lucas ning tema pilk ei pöördu minult sekundikski mujale.
„Ilmselt oleks aeg meie teekonda jätkata,“ teeb Michael ettepaneku, mille kohta minult muidugi midagi ei küsita.
„Ja selgitada Claire'le veel nii mõndagi,“ lisab Lucas.
„Sel korral ärge rääkige poolikult,“ lausun ma teravalt, sekkudes viimaks nende vestlusesse.
Lucas kergitab kulmu ning vaatab Michaelile otsa. Viimane noogutab ning Lucase pilk pöördub tagasi minule.
„Poolikute tõdede aeg oleks tõesti vaja lõpetada,“ sõnab Lucas nõusolevalt.
Naeratan talle rõõmutult ning ootan, mis saab edasi.
Noormehed vahetavad pilke, mis jäävad mulle muidugi arusaamatuks, kuid sellega olen ma juba harjunud. Ma vist ei hakka neid kunagi täielikult mõistma.
„Nagu ma aru saan, siis sa ei taha oma ema veel näha,“ lausub Lucas ning tema häälest kostub kerge kõhklus.
Turtsatan irooniliselt. „Veel on vähe öeldud. Ma ei usu, et ma teda enam kunagi näha tahan,“ sõnan pahuralt.
Michael noogutab mõistvalt, kuid Lucas vaatab mind etteheitvalt. „Claire, ära ole oma ema suhtes nii karm,“ ütleb ta pead vangutades.
Ma ei tee temast väljagi. „Kuhu me järgmisena läheme?“ küsin selle asemel.
„Valikuid on mitmeid,“ vastab Michael mõtlikul toonil. „Me isegi ei pea kuhugi minema, sest ausalt öeldes ei ole mul selleks jaksu,“ lisab ta mõne hetke pärast ning haigutab.
„Asi ei ole sinus,“ lausub Lucas nördinult ning kortsutab minu poole vaadates kulmu.
Põrnitsen teda pahuralt ning lähen jalgupidi jõkke, hoolimata sellest, et vesi on kummalisel kombel jääkülm.
„Ehk kutsuksime teised siia,“ kuulen Michaelit laisalt lausumas. „Ma mõtlen Sebastiani, Mirandat ja seda kolmandat,“ lisab ta.
Turtsatan seda kuuldes tahtmatult. Millegipärast on ta Erini nime unustanud või ei taha ta seda lihtsalt öelda.
„Isegi kui sa tead, et nad ei salli mind enam,“ vastab Lucas pahuralt.
„Ma liialdasin veidi,“ tähendab Michael. „Nad olid muidugi sinu peale veidi solvunud, kuid sa meeldid neile siiski,“ tunnistab ta. „Muidugi mitte nii palju, kui mina,“ lisab ta ning kuulen tema vaikset naeruturtsatust.
Pööran end ringi ning väljun jõest läbimärgade jalanõudega. Vahel ei mõtle ma üldse. Õnneks tundub, et päike kuivatab mind varsti ära.
Kõnnin nende kõrvale just siis, kui Lucas sõnab:“ Parem lähme tagasi ja kutsume nad sinna. Siin oleks neile liiga ohtlik.“
Michael kehitab selle peale õlgu. „Kuidas soovid,“ pomiseb ta laisalt.
Neile on halvaks harjumuseks saanud minult mitte nõusoleku küsimine, kui me kuhugi minema hakkame. Pean nendega tõsiselt rääkima.
Enne minuti möödumist oleme Lucase toas, kuid kui ma näen, kes seal meid ootavad, klammerdun ma Lucase käsivarre külge, soovides, et me kaoksime siit sama kiiresti, kui tulime.
Noormehe voodil istuvad mu ema ja Joseph.
„Lähme siit minema,“ sisistan ma Lucasele ja pigistan tema kätt tugevamini.
Ta raputab kahetsevat pead. „Claire, sa ei saa oma ema eest lõputult põgeneda,“ lausub ta vaikselt.
„Saan küll,“ nähvan talle kurjalt. „Ja kui sina mind ei aita, siis teeb seda Michael,“ lisan lootusrikkalt ning vaatan teda otsivalt ringi.
Ent noormeest pole toas. Oleme siin neljakesi. Ja ma igatsen siit samamoodi kaduda nagu Michael seda tegi.
„Claire, kuula meid ära,“ lausub mu ema ning Lucas pigistab toetavalt mu kätt.
„Hästi,“ vastan vastutahtmist ja vaatan talle otsa, hoidudes hoolikalt Josephi poole vaatamast. „Ma kuulan.“

Mulle meeldis jällegi!! Põnev osa oli ja tore, et Claire oli nõus kuulama neid.
Praegu polegi midagi pikalt öelda vist..
Millal uus osa tuleb? :)

Minulegi meeldis, aga mulle tundub, et selle jutu lõpp kuidagi venib ja venib.
Claire nagu pendeldaks nende kahe maailma vahel juba mitmendat osa, aga ma usun, et see kõik on vajalik ning ootan uut osa .

Mustikas- Aitäh! :) Uue osa suhtes ma ausalt öeldes ei teagi. Ma pole kindel, kas ma leian lähima paari päeva jooksul aega kirjutada, aga ma üritan.

Shadowpaw- Ausalt öeldes on mul endal sama tunne, et see jutt venib natuke. Minu probleem ongi selles, et ma ei oska jutte väga hästi lõpetada. Jah, samas on kogu see asi vajalik, aga...  

Oi, su kirjutamine on palju paremaks läinud järsku , seekord ma eriti komasid tegelikult ei otsinudki, aga kirjutamine oli läbi lugedeski arusaadavalt paremaks läinud :). Sul on sisu algusest peale hästi hargnema hakkanud, mis omakorda hargnes veel tükkideks, aga need otsad hakkasid juba kokku ka kasvama. Ja ma nõustun, et jutt on kuidagi venivaks muutunud.
Üks asi mind häiris küll. Claire ei mäletanud ju mitte midagi, kuidas ta nüüd nii järsku mäletama kõike hakkas? Või ma olen oma lünkliku lugemisega midagi ära unustanud?
Aga mulle need kaks viimast osa meeldisid :).
NB! Huvitav kumma poisi ta valib?

Mezilane- Seda on hea meel kuulda. Üritasin su nõuandeid kuulda võtta ja sain sellega vist hakkama.   
Jah, see jutt venib, aga nagu ma varem mainisin, siis juttude lõpetamine pole mu tugevaim külg. Aga ma üritan selle siiski peagi lõpetada.
Claire ei mäletagi veel päris kõike. Mõned kohad on endiselt veel lünklikud, aga ilmselt olen ma seda kohta natuke halvasti kirjutanud.
Ja sinu viimane küsimus ongi üks põhjusest, miks ma seda juttu korralikult lõpetada ei suuda. Ma nimelt ei suuda Lucase ja Michaeli vahel valida.   

Lucas! Lucas! Lucas!
Ei tegelikult pead sa ise otsustama, ära lase ennast minu kommentaaridest mõjutada. Põhiline, et pulmad tuleksid... Kunagi.... Isegi kui sa ei kirjuta seda siia.

Lucas või Michael. Michael või Lucas. Väga raske valik.
Ma vist kunagi lubasin sulle, et siin jutus tulevad ühed pulmad.   

Ja sa veel lisasid, et need ei pruugi tulla Clairega... niiet jamh.

Aga Lucas+Claire forever .

Vist küll. Claire on liiga noor, et abielluda.  
Hetkel on vist Lucase pooldajaid rohkem, aga usun, et Michaeli poolt on ka keegi.
Ja ma arvan, et uus osa tuleb sellel nädalal.

Kui Claire ei abiellu, siis...
Ma loodan, et need pole Joseph ja Claire'i ema. Joseph ei meeldi mulle. Pole kunagi meeldinud

Mulle ei meeldiks ka Josephi ja Claire'i ema pulm.  
Kahjuks abiellujate osas eriti valikut pole. Jordan ja Tessa? Maya ja Jordan? Ma olen nemad vahepeal täiesti unustanud:D Oh, aga veel on Sebastian, Miranda, Erin...Claire'i isa ka. Tylerit ei tohi ka unustada. Ja Cassandra!
Nii-nii tundub, et valik laieneb.   

46.

Hoolimata sellest, et nõustusin neid kuulama, ei kavatse ma sellele ülemäära palju aega raisata. Vaatan ema ning Josephit kannatamatult, sest nad pole ikka veel oma jutuga alustanud. Ma võpatan silmnähtavalt, kui avastan, et nende sõrmed puutuvad peaaegu kokku. Tundub, et nad oleksid alles äsja käest kinni hoidnud. Pööran pilgu närviliselt kõrvale ning Lucas pigistab rahustavalt mu kätt.
„Ma kardan, et Claire läheb varsti minema, kui te kohe oma looga ei alusta,“ lausub noormees pealtnäha viisakalt, kuid ta hääles on kosta vaevukuuldavat ärritust.
Mu ema ja Joseph vahetavad pilke. Mehe pilk on otsustav, kuid ema näib endiselt kõhklevalt. Ta vaatab vaheldumisi mind ja Josephit, kuid ei lausu sõnagi.
„Claire,“ lausub mu ema anuvalt, kui ma olen valmis talle selga keerama ja Michaeli järel kaduma,“ palun jää.“
„Viis minutit,“ teatan ma külmalt. „Aeg läheb käima nüüd,“ lisan ning võin vanduda, et kuulen Lucast oma kõrval turtsatamas.
Mina selles midagi naljakat ei näe, kuid mu huumorisoon on alati talle ning Michaelile alla jäänud.
„Kogu mu lapsepõlv ning aeg enne sinu isaga kohtumist möödus siin-omasuguste seltsis,“ alustab ema vaikselt ning kõhkleb enne jätkamist. „Kui ma sain kakskümmend kolm muutus minus miski ning ma ei suutnud enam siia jääda. Ma tahtsin olla normaalne inimene, kuid kuuldes minu ebatavalisest otsusest, ei tahtnud mu vanemad enam minuga tegemist teha,“ räägib ta ning korraks kuulen ma tema hääles kalkust, mis on tema puhul väga harv.
Noogutan tema jutu peale aeglaselt ja mulle meenub, et ema rääkis oma vanemate kohta alati, et nad surid autoõnnetuses, kui ta oli veidi üle kahekümne. Järjekordne poolik tõde.
„Seejärel kohtusin ma sinu isaga,“ lausub ema ja vaatab mulle otse silma. „Mu haav, mille mu vanemad oma käitumisega põhjustasid, oli veel värske ja Adamist oli mulle meeletult palju abi. Peaaegu märkamatult tekkisid meil teineteise vastu tunded,“ meenutab ta ning tema viimase lause juures, võpatab Joseph ning tema pilgus on ehtne valu.
„Ja aasta pärast sündis Alison, seejärel mina ja seitseteist aastat hiljem jätad sa meid maha,“ ei saa ma lausumata jätta.
„Jah, nii see oli,“ vastab ta vaikselt.
Joseph, tema kõrval sekkub nüüd vestlusesse. „Claire, sa pead aru saama, et see oli sinu heaolu pärast. Noral polnud teist valikut.“
Silmitsen teda skeptiliselt. „Ja sinu käsi polnud selles mängus?“ pärin põlglikult.
Ema ja Joseph vahetavad pilke ning ei kiirusta mu lauset ümber lükkama. Sellega on mul kõik selge.
„Ma pean tunnistama, et soovisin Nora tagasi tulekut kogu südamest,“ avaldab Joseph viimaks.
„Aga Isabel?“ küsin ma kalgilt. „Mida tema sellest arvas?“
Tundub, et seda nad ei oodanud. Nad polnud valmis kuulma, et Michael on mulle Isabelist rääkinud.
„Kust..kust sa temast kuulsid?“ pärib mees valjult ning tema hääl väriseb.
„Michael rääkis,“ vastan ükskõikselt.
Selle peale noogutab mees aeglaselt. „Muidugi, ma oleksin pidanud seda aimama.“
„Seda ma ei teadnud,“ pomiseb Lucas mu kõrval ning on kuidagi häiritud olekuga.
„Ja see on ka üks vähestest asjadest, mida sa ei teadnud,“ lausun teravalt noormehele. „Lisaks on see ebaoluline.“
Lucas üksnes mühatab selle peale, kuid tema kulm on kortsus ning noormees laseb oma käe minu omast järsult lahti.
Vaatan teda veidi üllatunult, kuid suunan seejärel oma pilgu emale ja Josephile, kes on end veidi kogunud.
„Ma kardan, et Michael liialdas veidi oma jutuga Isabeli kohta,“ sõnab Joseph viimaks, kuid ma ei usu teda. „Ta oli temasse väga kiindunud,“ lisab mees, kuid oma endisest naisest rääkides, on tema hääletoon külm.
Põrnitsen teda umbusklikult. „Ma kahtlen, et Michael seda tegi,“ lausun ning kuulen ema vaikset ahetust. „Teie ei näinud, milline ta Isabelist rääkides oli.“
„Ma tean väga hästi, kui veenev see noormees olla võib,“ kostab Joseph jäiselt. „Ma tunnen teda paremini, kui sina.“
„Võib-olla,“ vastan rahulikult,“ või tunned sa teda ainult pealiskaudselt. Sa arvad, et tunned teda, aga nagu sa ütlesid, siis ta on väga veenev. Ma ei kahtlegi, et teesklemises on ta väga tugev.“
Mehele ei näi mu vastus sugugi meeldivalt. Tema näole ja kaelale on ilmunud punased plekid, mis reedavad tema ärritust, kuid siiani on ta end suhteliselt vaos hoidnud. Ilmselt teeb ta seda mu ema pärast. Kui teda siin ei oleks, siis oleks Joseph ilmselt täiesti endast väljas.
„Isabel oli Josephi jaoks väga oluline,“ sõnab mu ema, pärast pikka pausi. „Ta oli väga masenduses, kui ta suri,“ lausub ta, kuid ta hääl kõlab kuidagi ebaloomulikult. Nagu ta üritaks ennast selles veenda ning arvab, et selle kõva häälega välja ütlemine, aitab seda teha.
„Ometi olid sina tema kõrval ja aitasid tal sellest üle saada,“ ütlen põlglikult ning ema võpatab selle peale.
Ta vaatab minust läbi ning lausub vaikselt: „See polnud nii nagu sa arvad, Claire. Ta leinas Isabeli.“
Kehitan selle peale õlgu. „Umbes kaks päeva võis ta seda teha ju,“ sõnan ning ei tunne end öeldud lause pärast halvasti.
Tundub, et Josephi ärritus, kasvab minu iga sõnaga. Mulle saab selgeks, et mees ei suuda end enam kaua tagasi hoida.
„Viis minutit on ammu täis,“ teatan neile kalgilt. „Ilmselt pole teil mulle enam midagi öelda,“ lisan ning vaatan mõlemale otsa.
Joseph raputab aeglaselt pead ning mu ema ei ilmuta mu lausele mitte mingisugust reageeringut. Ta lihtsalt istub Lucase voodil ja tema rohelisete silmade pilk on tühi. Kummalisel kombel see hirmutab mind, kuid ma surun selle tunde maha.
„Lähme siis,“ sõnan ma Lucasele, kuid noormees jääb paigale ning silmitseb mu ema ning Josephit.
„Tegelikult on see minu tuba ja hoopis nemad peavad lahkuma,“ teatab noormees ning ma kuulen esimest korda tema hääles põlgust. Tavaliselt on ta Josephi seltskonnas väga vaoshoitud olnud.
„Hästi,“ lausub Joseph ning tõuseb kärmelt voodilt püsti ning silmitseb mu ema ootavalt. „Nora, lähme,“ sõnab ta käskivalt.
Mu ema pilk on endiselt kummaliselt tühi, kui ta mehele järgneb ning minust möödub, lausumata mulle sõnagi. Vaatan talle murelikult järgi, kuid siis sulgub uks ja ta on läinud.
Samal ajal on Lucas istunud rohelisse tugitooli, mis paistab olevat tema lemmikkoht ning silmitseb mind tõsisel ilmel. Noormees ristab oma käed ja kortsutab kulmu.
„Claire, sul ei tasuks nii nipsakas olla,“ manitseb ta mind. „Joseph ei kavatse sulle lähiajal andestada.“
Põrnitsen teda pahuralt ning sätin end samal ajal tema voodile istuma. „Mul polegi tema andestust vaja,“ lausun põlglikult.
Noormees muigab hetkeks, kuid sekund hiljem on tema ilme taas tõsine. „Claire, kui päris aus olla, siis mullegi ei meeldinud Josephi tänane käitumine, aga sinu oma polnud ka palju parem,“ tunnistab noormees.
„Kui tore, et sa nii arvad,“ lausun kuivalt.
Lucas ohkab vaikselt. „Ma saan sinust muidugi aru, aga vähemalt ürita tema suhtes viisakas olla,“ palub ta mind.
Raputan pead. „Kunagi ma üritasin, aga see on nüüd möödas,“ lausun kiiresti. „Ma ei saa aru, mida mu ema temas leiab,“ pomisen mõistmatult.
„Sellest ongi keeruline aru saada,“ kostab Lucas selle peale.
„Kas sina mõistad seda?“ pärin ma temalt.
Noormees vaikib mõne hetke. „Armastus on pime,“ sõnab ta lõpuks.
Pööritan silmi. „Ära hakka siin mingit filosoofilist juttu rääkima,“ vastan pahuralt. „Ma ei usu, et nad on isegi võimelised armastama.“
Lucas vangutab selle peale pead. „Claire, sa ei mõista veel paljusid asju,“ lausub ta ning kortsutab kulmu. „Ära ärrita end nende peale mõtlemisega.“
Turtsatan irooniliselt. „Sul on seda lihtne öelda,“ lausun.
„Ma tean,“ sõnab ta noogutades,“ aga proovi vähemalt.“
Pööritan taas silmi. „Eks ma üritan,“ ütlen, kuid ei kõla kuigi veendunult.
Meie vestluse katkestab vali koputus ning enne kui me kumbki reageerida jõuame, astub sisse Michael, kes siinset sünget meeleolu nähes, kortsutab kulmu.
„Miks nii mornid näod?“ pärib ta minu kõrvale istudes.
„Joseph,“ lausun kibedalt ning nihutan end temast veidi eemale.
„Muidugi on tema sinu viletsas tujus süüdi,“ sõnab ta agaralt noogutades,“ aga ära mõtle tema peale enam.“
Põrnitsen teda tigedalt. „Lucas ütles sama, aga te kumbki ei saa aru, et see pole lihtne. Ta jättis mu isa tema pärast maha.“
Michael raputab minu üllatuseks pead. „Claire see polnud peamine põhjus. Ta tahtis sind kaitsta,“ selgitab noormees ning mulle meenub, et emagi rääkis midagi sarnast.
Silmitsen teda kahtlevalt. „Mille eest kaitsta?“ küsin.
„Elizabethi vanemate eest,“ vastab hoopis Lucas, tehes Michaeli juuresolekul esimest korda suu lahti.
Vaatan teda arusaamatult. „Ma ei taipa, kuidas sai tema äraminek mind kaitsta.“
„Armastuse puudumine,“ vastab Lucas napilt.
Olen endiselt segaduses ega suuda tema lause mõttest aru saada. Miks nad ei suuda kunagi kõike ära rääkida, vaid piirduvad paari või halvemal juhul ühe lausega?
„Lucas, sinu Claire'i segadusse viimise oskus on muljeltavaldav,“ lausub Michael talle pilkavalt ning seejärel pöördub noormees minu poole. „Sa mäletad ju, et Elizabethi vanemad ei tundnud armastust, kuid surematuse saavutamiseks on see väga oluline,“ tuletab ta mulle meelde.
Noogutan aeglaselt, kuid ei mõista endiselt midagi.
„Kui Nora sai teada, et sina oled nende järgmine ohver, siis ta teadis, mida ta tegema peab. Ja isegi, kui tema lahkumine oli kaudsel moel seotud ka Josephiga, siis peamine põhjus olid ikkagi sina,“ räägib Michael.
„Ma ei saa päris täpselt ikkagi aru,“ lausun nõrgalt. „Ta läks ära, sest tal oli vaja mind armastuse eest kaitsta?“
„Nora peab sulle seda ilmselt täpsemalt selgitama,“ vastab Michael. „Meil selline kogemus puudub ja seega oleme seda võimelised ainult teoreetiliselt seletama.“
Ma pole tema vastusega rahul, kuid ma pean sellega leppima. Esialgu.
„Muide, Sebastian ja teised on varsti siin,“ teatab Michael mulle ja Lucasele ootamatult.
„Väga hea,“ lausub Lucas, kes ei paista sugugi üllatunud olevat.
Mina olen ainus, kes seda on, kuigi mulle ähmaselt meenub, et me pidime nendega mingil põhjusel kohtuma. Mu mälu on endiselt veidi lünklik.
Mõnda aega oleme kolmekesi vaikuses, mõlgutades igaüks omi mõtteid. Mulle meenub järsult minu isa, keda oleksin nagu aastate eest viimati näinud. Vahepealsed sündmused on mind suurde segadusse ajanud, kuid ei tohiks olla möödas rohkem, kui päev, mil ma isa viimati nägin. Igatsus haarab mind järsku aga väga valusalt.
Äkki avanev uks, rebib mind mu mõtedest välja ning ma vaatan otsa Sebastiani rõõmsale näole. Temast taga pool paistavad Miranda, Erin ja Tyler. Viimast nähes, kergitan ma kulmu, sest ma ei mäleta, millal ma teda viimati nägin.
Sebastian tuleb üle toa ning istub minu ja Michaeli vahele. Michael ei ole sellega sugugi rahul ning müksab Sebastiani päris tugevalt.
„See voodi pole kolme jaoks mõeldud,“ poriseb Michael pahuralt.
Sebastian turtsatab selle peale lõbusalt ning kingib mulle särava naeratuse. „Tundub, et keegi on kade,“ lausub ta sosinal, kuid piisavalt valjult, et temast vasakul istuv Michael teda kuuleks.
Too mühatab selle peale ning kortsutab kulmu, kuid ei ütle midagi. See on tema puhul midagi uut.
Samal ajal seisavad ülejäänud kolm toa keskel ja vaatavad nõutult ringi, lootuses leida veel istekohti. Need puuduvad ning asja lahendab Tyler, kes kamandab Michaeli voodilt ära ning suunab Miranda tema kohale. Erin võtab istet Lucase tugitoolis ning seejärel seisavad kolm noormeest keset tuba ning silmitsevad meid nelja.
Tundub, et nemad peaksin esimesena midagi ütlema, kuid hoopis Erin on see, kes seda teeb. „Mulle ei meeldi siin olla,“ teatab ta pahuralt ning seda öeldes, vaatab ta vilksamisi Michaeli poole.
Tollele ei jää see märkamata ning ta vaatab neidu põlglikult. „Ja mulle ei meeldi sina,“ lausub noormees külmalt, vihastades sellega Erinit.
„Mulle ei meeldi te kumbki,“ sekkub Sebastian naljatledes nende vestlusesse, saades mõlemalt ärritunud pilgu.
Lucas, kes seisab Michaeli ja Tyleri vahel, ohkab valjult. „Meil ei ole aega tülitseda,“ lausub noormees pead vangutades.
Erinit ärritab see lause veelgi enam. „Pidevalt sa korrutad, et meil ei ole aega, meil ei ole aega, aga sina olid ju see, kes asja ära rikkus,“ sõnab ta süüdistavalt.
Tuba on korraga süüdistusi ja viha täis. Kõik põrnitsevad kõiki pahaste ilmetega, kaasaarvatud mina, sest ma ei saa nagu alati midagi aru.
„Aitab!“ ütleb Tyler korraga väga valjult, pannes mind ja Mirandat korralikkult võpatama. „Kui me seda tülitsemist jätkame, siis me jääme kõigist ilma,“ lausub ta juba vaiksemalt.
„Täpselt minu mõte,“ nõustub temaga Michael ning muigab kergelt.
Seejärel vahetavad kolm noormeest pilke, vaadates siis mind ning mulle jääb mulje, et nüüd kuulen ma midagi, mis on jälle poolik tõde.
Erin märkab nende pilke, mis on kergelt kõhklevad ning vaatab seejärel mind. „Kaua te venitate?“ pärib ta valjult ning ei tee väljagi Michaeli ilmest, mis on hoiatavaks muutunud. „Öelge juba Claire'le, et ta on sündinud homme, kaheksateistkümnendal aprillil, mitte viieteistkümnendal,“ ütleb ta välja selle, mille Michael või Lucas plaanisid mulle ise öelda.
Tuppa saabub hämmastav vaikus ning minu nägu on üks suur küsimärk. Ma ei suuda mõista tema sõnade tähendust.
„Ma ei saa aru,“ pomisen ma nõrgalt. „Ma olen sündinud viieteistkümnendal.“
Minu kohkumuseks raputavad kolm noormeest pead. „Claire, see on tõsi,“ lausub Lucas raskelt.
„Nora varjas seda meie eest kaua,“ täiendab teda Michael ning ma mõtlen, kas see on veel üks põhjusest, miks ta mu ema vihkab.
„Aga kuidas? Miks? Kuidas ta seda mu isa eest varjas?“ küsimused tulevad mu suust kiiresti ja ma tahan neile sama kiireid vastuseid.
Seda ma ei saa. Järsku vaatavad kõik akna poole, mille ruloo on esimest korda üleval ning täiskuu on taevas, mis paistab millegi pärast oluline olevat.
„See on alanud,“ sõnab Lucas sosinal. „Kaheksateistkümnes aprill.“

I like it.
Millal uut saab?