Salapärased silmad (Lõpetatud)

Härra Harrison on jah Michael.
Jordani koha pealt olen ma nõus.   
Ma pole kindel, kas sellel jutul tuleb õnnelik lõpp....
Uuega läheb nüüd natuke aega.

Tuleb, tuleb õnnelik lõpp. Ma näen juba tulevikku ette vakselt.
Osa oli äge ja tore, et ta neid kuulis. Äge oli ka see, et need laused talle meeldisid ning ta mõtlesnende üle, mitte ei olnud lihtsalt ükskõikne.
Nüüd ootan ma uut osa ja Jordan ei meeldi mulle ka.

Ma lõpuks võtsin aega ja lugesin ka selle loo läbi. Sul on üsna palju koma probleeme, on kohti, kus komasid peaks olema ja on ka kohti, kus sa peaksid need komad ära võtma. Lohakusvigu on ka päris palju.
Oeh, aga mulle kohutavalt meeldis. Sa oskad väga hästi kirjutada :) ja ma ei oska Michaeli ega Lucase vahel valida. Süda ütleb Lucas, aga mõistus ütleb Michael.

Mustikas- Ära ole selles nii kindel.   
Mul on Jordanist kahju, sest ta ei meeldi kellelegi...
Aitäh sulle!

Mezilane-Ma tean, et mul on komadega probleeme. See oleks mulle eesti keele proovieksamil saatuslikuks saanud. Õpetaja ütles, et ma panen komasid kohtadesse, kust tema neid uneski ei paneks. Nojah, kui ma oma tööd vaatasid, siis ma ei saanud ise ka aru, miks neid sinna panen.   Üritan end parandada.
Ja mul on kohutavalt hea meel, et sa loed ja, et sulle meeldib.   

Mulle ka väga meeldib. Nii kahju, et Claire ikka veel ei mäleta.
Uut osa ootan ka!

Aitäh! :)

Hahaha, see lõpp on lihtsalt nii hea! See oli totaalselt feil hetk
Tahaks väga teada kuidas nad end sellest asjast välja räägivad

Mis mind häiris (eriti alguses) oli see kui tige Claire oli kogu aeg aga seda vb sellepärast et ma ise olen tihti samasugune xD

Kriitikat ka pisut....
Et sul vahetuvad mõnedel sõnadel lõpud ära
B, d ja n on sul üsna tihti vahetuses. Vahepeal ajab suht segadusse ning viimases osas on lause 'ma saan aru sinust see aru". Et jahm.

Üldiselt on jutt päris huvitav ja ma ootan huviga uut osa! :)

Ma usun, et neil pole probleeme asjast välja rääkimisega. Eriti Michaelil.   
Oeh jah, mul on probleeme nende segaste lausetega. Ma ei saa aru, kust need tulevad. Ilmselt olen ma liiga hooletu. Pean millalgi selle jutu korralikult üle lugema ja kõik vead ära parandama.
Ma olen ise ka tihti tige nagu Claire ja ilmselt on see siia juttu üle kandunud.
Aitäh ka sulle!   

42.

Nad seisavad mõlemad mu kirjutuslaua kõrval ning vaatavad mind. Minu ajalooõpetaja pilk on lõbus ning ma ei mõista, mis on oma õpilase tuppa tungimises nii rõõmustavat. Tema kaaslane, Lucas, paistab tundvat häbi, nende mõlema eest. Aga see ei muuda minu enesetunnet põrmugi paremaks.
Härra Harrison köhatab valjult ning nii mina, kui ka Lucas, saadame talle ärritunud pilgu. Mees ei tee meist väljagi ning köhatab veelkord. Tema rohelised silmad vaatavad mind viisil, mis teeb mind närviliseks.
„Mida te siin teete?“ küsin ma uuesti ning tõmban tekki endale tihemini ümber.
„Meil on siin tegemist,“ vastab härra Harrison lõbusal, kuid samas põikleval toonil ning eirab taas Lucase pilku, mis on nüüd juba vihane.
Kergitan kulmu. „Tegemist? Minu toas?“ kordan ma skeptiliselt. „Tahtsite mu riideid selga proovida või midagi? Muide, ma ei hoia oma riideid kirjutuslaua sahtlites,“ lausun sarkastiliselt.
„Ei, mitte midagi sellist,“ vastab mu õpetaja rahulikult. „Meil on pisut teised huvid,“ lisab ta ning vaatab Lucase poole, oodates, et too midagi ütleks.
Kuid noormees vaikib ning vaatab maha.
„Kingi ei hoia ma samuti kirjutuslaua juures,“ teatan irooniliselt. „Meigivahendid on vannitoas, mitte siin.“
Mic...härra Harrisoni näole ilmub aeglaselt naeratus. „Aga ehted, preili Walker?“ pärib ta mind uudishimulikult silmitsedes. „Kus te neid hoiate?“
Vaatan teda väga tähelepanelikult. Kas ta on õpetaja, kellel on väike salahobi? Oma õpilaste ehete varastamine, näiteks.
„Kas te olete ikkagi murdvargad?“ küsin otsekoheselt.
Õpetaja irvitab. „Preili Walker, teil on väga hea fantaasia,“ sõnab ta lõbusalt,“ kuid varastest on asi kaugel.“
„Vabandage, aga mulle jääb küll selline mulje,“ lausun kahtlevalt. „Öelge üks väga hea põhjus, miks peaks õpetaja öösel oma õpilase toas olema.“
Ta muigab. „Mul on neid mitu,“ teatab ta,“ kuid seekord jätaksin ma selle vastamise Lucasele.“
Lucas võpatab ning vaatab härra Harrisoni pilguga, mida ma ei mõista. „Michael,“ sõnab ta vaikselt ega vaata minu poole,“ me peaksime parem ära minema.“
„Ei, lähe te kuhugi, enne kui ma pole teada saanud, miks te siia tulite,“ sõnan tuliselt. „Hakake rääkima.“
„Mõned inimesed ei muutu kunagi,“ pomiseb õpetaja ning naeratab mulle. „Preili Walker, te ei saa kahjuks meid takistada,“ lisab ta teeseldud kahetsusega.
Raputan pead. „Saan küll,“ vastan valjult. „Mu isa on teid kindlasti kuulnud ning arvatavasti on ta mu toa ukse taga ning ootab, millal te välja tulete ja virutab teile pesapalli kurikaga,“ räägin kõva häälega, lootes kogu südamest, et see on tõesti nii.
Härra Harrisoni muie on veel laiem, kui mõni minut tagasi. „Ma kardan, preili Walker, et te unistate liiga palju,“ lausub ta lõbusalt. „See ei tee teile head.“
Kortsutan kulmu. „Mida te sellega öelda tahate?“ pärin segadusse sattudes.
„Seda, mida ma äsja ütlesin ning ei midagi enamat,“ vastab ning muigab.
„Selgitage lähemalt,“ sisistan hammaste vahelt, heites härra Harrisonile tungiva pilgu.
Ent ta raputab pead ning suunab oma roheliste silmade pilgu Lucasele. „Kas poleks õige aeg lahkuda?“ pärib ta noormehelt, kuid tema näost on näha, et ta on juba otsuse teinud.
Lucas noogutab, ütlemata taas sõnagi.
„Ma ütlesin, et te ei lähe kuhugi,“ ütlen teravalt, kuid mõlemad minust mööduvad ning uksele lähenevad.
„Ja mina ütlesin, et lähme,“ vastab härra Harrison ning pilgutab mulle silma. „Ärge muretsege, me kohtume peagi taas.“
Silmitsen meest vastikustundega. „Mul pole mingit tahtmist teiega veel kohtuda,“ lausun ärritunult.
Õpetaja muigab. „Praegu võite te seda juttu rääkida,“ lausub ta,“ kuid mitte enam kaua.“
Kortsutan kulmu. „Ma ei taha teada, mida te sellega mõtlete.“
„Üllatav,“ sõnab ajalooõpetaja, lisamata mulle rohkem midagi. „Lähme nüüd,“ sõnab ta Lucasele, kes on meid vahepeal nagu kivikuju kuulanud.
Nad avavad ukse ning mu isa ei seisa pesapalli kurikaga selle taga ega viruta neile. Selles on mul kahju.
Kui uks nende järel sulgub, kortsutan ma kulmu. Mu isa oleks kindlasti neid kuulma pidanud ning kutsuma kas või politsei, kui ta ise pesapalli kurikaga hakkama poleks saanud. Ent ühtegi võõrast inimest peale Lucase ning härra Harrisoni meie majas pole. Ronin voodist välja ning lähen akna juurde, lootuses, et ehk on seal keegi. Kuid seal on kõik vaikne, ühtegi inimest mu silmad ei näe.
Korraga haarab mind hirm. Mis siis, kui nad mu isaga midagi tegid? See pole loogiline, et ta ei kuulnud, et minu toas olid äsja inimesed, kes hiilisid siia salaja sisse.
Oma hirmu maha surudes, väljun ma vaikselt oma toast ning suundun veidi kaugemal asuvasse tuppa. Uks on kinni ning see süvendab mu kartusi veelgi. Enne sisse astumist kuulatan, kuid ühtki häält sealt ei kosta. Mu süda hakkab automaatselt kiiremini lööma ning, siis avan ma tasakesi ukse.
Hetk hiljem, hingan ma kergendatult. Mu isa lamab voodis, korralikkult teki all ning hingab rahulikult. Vaatan teda, naeratus näol mõne hetke ning suundun seejärel tagasi oma tuppa.
Mu süda on rahul, kuid ilmelt mitte kauaks. Ma ei kujuta ette, millise näoga ma homme härra Harrisoni vaatan. Kuidas suhtuda õpetajasse, kes on öösel sinu tuppa sisse murdnud?
Järgmisel hommikul on mu pea mõtteid täis ja mitte meeldivaid. Härra Harrisoni ning tema sõbra „külaskäik“ ei lasknud mul öösel enam uinuda. Küsisin endalt öö läbi, miks. Miks nad käisid siin?
See on Elizabethi ainus mälestus oma pärisvanematest.
See lause kajab ootamatult mu kõrvus ning ma kortsutan kulmu. Ma ei tea, kes on Elizabeth, kuid mul tunne, et ma olen kusagil seda nime kuulnud. Väga palju kordi.
„See on Elizabethi ainus mälestus oma pärisvanematest,“ kordan ma vaikselt.
Mis? Mis on see mälestus?
Sina ja Elizabeth olete palju rohkem sarnasemad, kui me kõik arvame.
See lause just kui ilmub mu pähe. Ma ei tea, kas see käib minu kohta, kuid mingil põhjusel olen ma veendunud, et ma olen seda kusagil kuulnud. Selles pole kahtlust. Kuid kes on Elizabeth?
Mõned tunnid hiljem, peksleb mu süda meeletult. Kohe on algamas ajalootund ning ma endiselt ei tea, kuidas ma peaksin härra Harrisoniga käituma. Teesklema, et kõik on korras? Tegema teiste õpilaste juures olekul skandaali? Kumbki valik ei ahvatle mind.
Kõnnime Emilyga ajalooklassi poole ning tüdruk lobiseb terve tunni sellest, kui kena härra Harrison on. Tähendab tema kasutab varianti Michael, mis mind ärritab.
„Em, ta on sinu õpetaja,“ püüan teda mõistusele tuua. „Teil ei saa mingit romaani tekkida.“
Tüdruk pööritab silmi. „Claire, ma ei tahagi temaga suhet. Mõnede poiste järele on hea kaugelt õhata,“ selgitab Emily.
„Ta pole poiss,“ lausun ärritudes. „Hea, et vähemalt sina õhkad tema järele kaugelt, kuid Tessa seda ilmselt ei tee.“
Emily turtsatab. „Tessa teeb seda liigagi avalikult,“ märgib ta lõbusalt, kuid tõsineb kohe. „Claire, aga kuidas jääb sinuga?“ pärib ta häält tasandades. „Sa vaatasid teda eile kuidagi kummalise näoga ning ma panin tähele, et ka sina ei jäänud tema tähelepanuta.“
„Emily,“ sisistan talle valjult, nii et tüdruk võpatab selle peale. „See polnud nii.“
Mu äsja öeldu oli puhas vale ning Emily teab seda.
„Claire, pole ilus valetada,“ sõnab tüdruk muiates. Järgmisel hetkel läheb tüdruk näost punaseks. „Tere, härra Harrison,“ pomiseb ta.
Ma võpatan silmnähtavalt ning tõstan pilgu, vaadates oma ajalooõpetajale otsa. See on viga. Ma lähen näost punaseks nagu Emilygi. Asi peaks vastupidi olema. Härra Harrison peaks seda tegema ega mina eile tema toas ei käinud.
„Hommikust, preili Collins ja preili Walker,“ lausub mees ning tema pilk ei peatu minul sekunditki rohkem, kui Emilyl.
Hingan salamisi kergendatult ning me järgneme tema järel klassi.
„Claire, sa punastad,“ sosistab Emily, kui me oma kohale kõnnime.
„Em, sina ka,“ vastan vaikselt.
Tüdruk hakkab kihistama, ent mina olen vait.
Ma ei lausu terve tunni jooksul sõnagi ning ausalt öeldes ma ei kuulagi, mida õpetaja ning klassikaaslased räägivad. Sellel pole mingit tähtsust. Mineviku sündmusi ei saa muuta.
Ent, kui kell heliseb ning tund on sellega läbi saanud, ärkan ma oma mõtedest. Tõstan pilgu ning mu silmad kohtuvad kohe härra Harrisoni omadega.
Ma olen alati ajaloohuviline olnud. Õpetajatöö on küll igav, aga nii saan sul paremini silma peal hoida.
Taas on see hääl, see lause mu peas ning korraga ma tean, kes seda ütles. Härra Harrison, Michael. Mul ei ole enam mingit kahtlust. Ainult, et ma ei saa aru, miks ja kuidas.
Kulmu kortsutades, möödun ma temast ning väljun Emily järel klassist. Mulle ei jää märkamata pilk, millega õpetaja mind saadab. See tekitab minus ebamugavust, kuid samas ka midagi muud...
Ajalugu on päeva viimane tund. Jätame kooli ees Emilyga hüvasti ning mina suundun vasakule, tema paremale.
Aprilli kuu päike soojendab mind, kuid ma ei pane seda peaaegu tähelegi. Üks auto möödub minust väga lähedalt, kuid ka see jätab mu ükskõikseks. Mind ei suuda praegu miski kõigutada.
Jõudes tühja koju, tabab mind masendus. Ma igatsen midagi, kuid ma ei tea isegi mida. Tean ainult, et miski on puudu ja see mind masendabki.
Võtan jalast saapad, mis on minu üllatuseks läbimärjad, kuid ma pole seda isegi tähele pannud. Ka mu valged sokid on kõike muud, kui kuivad. Panen need radiaatorile kuivama ning marsin paljajalu oma tuppa, et siis sekundi pärast sealt välja astuda.
Minu toas on juba keegi. Neid on mitu ning nad on kõige viimased külalised, keda ma näha tahaksin. Lucas ja härra Harrsion.
Neid nähes astun oma toa uksest uuesti välja ja kõnnin elutuppa, ütlemata neile midagi. See on mulle ehmatus. Juba teist korda järjest. Ja üldse, kuidas härra Harrison sai enne mind siin olla, kui ta jäi minust kooli maha? Ma saaksin aru, kui ta oleks siia autoga tulnud, kuid ühtki autot mu maja ees pole. Ilmselt jättis ta selle kuhugi kaugemale...
Hingan paar korda sisse-välja ning suundun seejärel uuesti oma tuppa. Seekord aeglaselt, mitte marssides. Kuigi ma tean, kes mind seal ees ootavad, võpatan ma siiski, kui näen neid minu kirjutuslaua kõrval seismas.
„Claire,“ lausub ajalooõpetaja, kui ma nende vaatevälja ilmun.
Kortsutan kulmu. „Kuhu preili Walker jäi?“ pärin sarkastiliselt.
Mees vangutab pead ning pöördub Lucase poole, kes mind vaikselt jälgib. „Võib-olla ongi nii määratud,“ lausub ta Lucasele. „Ehk me ei saagi midagi teha.“
Kergitan kulmu, vaatan teda arusaamatult, kuid ma ei sekku. Ma tahan kuulda, mida Lucas ütleb.
„Claire,“ lausub too pehmelt ning vaatab mind oma roheliste, tuhmide silmadega. „Kas sa ei mäleta?“ küsib ta ning astub mulle paar sammu lähemale.
Taganen automaatselt ning tema ilme muutub nukraks. „Mida ma ei mäleta?“ küsin rahutult.
„Elizabethi, Rileyt, Ceciliat, Michaelit, mind...“ lausub ta ning iga nimega muutub ta hääl järjest vaiksemaks, kuni katkeb sootuks.
Kergitan kulmu, korrates mõttes neid nimesid. Elizabeth?
See on Elizabethi ainus mälestus oma pärisvanematest.
Kas see võib olla see Elizabeth?
„Ma pole kindel,“ lausun ma viimaks ebalevalt, kuid mõlemad noormehed vahetavad pilke.
„Aga,“ lausub härra Harrison ning vahetab Lucasega veel ühe pilgu.
Raputan pead. „Ma ei tea,“ pomisen. „Kas ma peaksin teid tundma?“ küsin südame pekseldes.
Mõlemad noogutavad. „Me olime osa sinu elust,“ vastab mu õpetaja,“ ja peaksime seda praegugi olema.“
Vaatan teda kahtlustavalt. „Kas sa ei arva, et su jutt kõlab imelikult?“ küsin tema käest.
Ta muigab. „Arvan küll,“ lausub ta,“ kuid see on puhas tõde.“
„Kas ma peaksin sinu juttu uskuma?“ pärin porisedes.
„Võiksid küll,“ kõlab kindel vastus.
Kortsutan kulmu ning mõtlen hetke. „Tõesta,“ sõnan käskivalt. „Tõesta, et sa ei valeta.“
„See pole hea mõte,“ pomiseb Lucas, kuid me kumbki ei tee temast välja.
„Sa tahad tõestust?“ kordab härra Harrison ning ma noogutan. „Siis pead sa selle ka saama.“
„Michael!“ Lucase hääl kõlab palju valjemini, kui enne. „Sa ei saa seda teha,“ sõnab ta Michaeli vihaselt. „Me ei tea, mida see kaasa tuua võib.“
Michael silmitseb teda mõne hetke vaikides. „Minu arvates ei arutanud sa minuga ka läbi, kui sa Claire'le nii tegid ja ta ära saatsid,“ sõnab ta ning mind tabab korraga kaks üllatust.
Kõigepealt jahmatab mind tema hääletoon, mis on enamgi veel, kui jäine. Kuid, mis mind veel rohkem hämmelduma paneb, on tema sõnad. Mida tegi Lucas mulle ja kuhu ta mu saatis?
„See polnud nii,“ pomiseb Lucas, kuid ma ei lase tal edasi rääkida.
„Mida sa selle lausega mõtlesid?“ pärin Michaelilt teravalt. „Mida Lucas mulle tegi? Kuhu ta mu saatis?“ nõuan ma tema käest vastuseid.
Lucas lööb pilgu maha ning paistab midagi häbenevat. Michael seevastu vaatab mulle otse silma.
„Ta saatis su tagasi, siia,“ vastab ta ning heidab Lucasele hävitava kõrvalpilgu. „Selletõttu me olemegi praegu sellises jamas,“ lisab ta ärritunult.
„Ma ei mõista,“ lausun kulmu kortsutades. „Kas sa ei saa selgemini rääkida?“
Michael naerab lühidalt. „Selgemini rääkimine ei aitaks, sa ei mõistaks seda hetkel nagu nii.“
Istun oma voodile, olles vihane, et ta räägib nii arusaamatult. Samas on mul tunne nagu oleks miski tema jutus mulle tuttav.
„Claire, kas Elizabethi talisman ütleb sulle midagi?“ küsib Michael korraga.
Järgmisel hetkel ilmub mu silme ette pilt rohelisest aasast ning tüdrukust ja noormehest, kes sellel istudes vestlevad. Tüdrukul on blondid juuksed ja hallid silmad ning ta toetab oma pea noormehe õlale.
„Claire?“ kuulen Michaeli murelikku häält ning roheline aas koos inimestega on mu silme eest kadunud.
Roheline...Rohelised silmad. Roheline tuba. Roheline valgus.
„Roheline,“ pomisen viimaks ning mõlemad noormehed vahetavad pilke. „Ja silmad,“ lisan uneleva häälega. „Rohelised silmad.“
„Temaga saab kõik korda,“ kuulen Michaelit lausumas. „See võtab ainult veidi aega.“
„Sa meeldid mulle,“ pomisen, enne kui silmad kinni panen ja miski minust võitu saab.

Jee... Claire hakkab taastuma . Ja ma jõudsin otsusele, et mulle meeldib Michael rohkem kui Lucas, sest Lucas on nii kuidagi kartlik iga asja suhtes ja mingil määral tundub mulle, et ta tahaks kõike Claire eest ära teha ning, nagu paar osa tagasi välja tuli, isekas. Samas kui Michael on algusest peale olnud salapärasem ja huvitavam. Ma ei teagi, miks,   aga nii on.

Ja hmm, sul oli kaks lohakusviga, mis mu silme ette jäi, aga ma ei mäleta neid enam hästi ja ei viitsi praegu üles ka otsida, aga igastahes neid oli kaks.

Ja UUT!

Vist küll. Ja mulle on ka Michael viimasel ajal hakkanud rohkem meeldima. Hmm...Lucas, tegelikult ma pean tunnistama, et kohati on ta isekas. Ma ei taha, et ta selline oleks, aga välja kukub nii.   
Ma usun, et neid lohakusvigu oli ehk isegi rohkem, kui kaks, aga õigepea loen ma kõik osad korralikult läbi hakkan vigu parandama.
Uus tuleb millalgi.   

Viimane lause oli kahtlane , kellele ta seda ütles?

Ma ei saanud tegelikult sellele Claire sünnipäeva päevale pihta, seal ei juhtunud ju midagi sellist, mis muudaks midagi (okei, Claire unustas, aga nüüd tuleb ju meelde? :) )

Lucas on endiselt nunnu.
Ma ei suuda ikka veel kujutada ette, et Michael oleks noor ja kena ... aga sümpaatsemaks on ta küll muutunud :).

Mulle meeldib, kindlasti kirjuta uus osa veel põnevam .

Aitäh!
See oli kahtlane lause, aga vajalik. Toas oli kaks inimest peale tema, seega...  
Claire'i sünnipäeva päeva rikkus Lucas ära ehk, siis kui ta poleks Clare'i suudelnud oleks asi hoopis teisiti läinud.
Mõlemad on nunnud.   

Ups, ma pole jälle pikalt kommenteerinud, aga teen seda nüüd hea meelega

Oeh, Michael hakkab mulle aina rohkem meelidma... Ma arvan, et ta meeldib mulle isegi rohkem kui Lucas, olenemata sellest, et ma selline Lucase-toetaja varem olin Michael on Claire'ga nii mõneski mõttes sarnane. And of course all that sarcasm and irony...

Hahah, Claire'i isa ukse taga Michaelit ja Lucast pesapallikurikaga varitsemas oleks päris põnev vaatepilt olnud

Tore, et Claire'le kõik meenuma hakkab, mitte et ma selles küll kahelnud oleksin. Ja nüüd see viimane lause... Loogiliselt võttes peaks see Lucasele olema suunatud, kuid ilmselgelt on Claire'l ka Michaeli vastu mingid tunded. Kaldun siiski esimese poole, kuid eks siis järgmises osas näha ole

Ma usun, et on ilmselge, kui väga ma uut osa ootan

Kas tead jui tüütu on telefoniga lugeda nii pikka teksti? Sellegipoolest ei saanud ma seda mitte teha. Ma pidin osa lugeda saama! Ja ma ei pettunud. See oli ideaalne! Mul on Lucasest nii kahju. Michael äge aga Claire ise... Ta ei meeldi mulle väga. Ei tea isegi miks aga lihtsalt miski selles karakteris häirib mind.

Getzzzu- Mul hakkab Lucasest kahju, sest kellegi ta enam ei meeldi.   Eks ma pean Michaeli jälle vastikuks muutma.
Hmm...ja see viimane lause, eks te varsti sellest kuulete.   

Everleigh- Ei, ma ei tea, kui tüütu see on, sest ma ise nii ei loe.  
Hmm...ideaalne lausa, aitäh!
Oh, lõpuks keegi, kes tunneb Lucasele kaasa.   Claire'i kohta pole seni veel vist keegi midagi halba öelnud. Sa oled esimene ja see isegi meeldib mulle.

Nohm, see ongi tüütu aga samas oli see seda väärt

Mulle meeldib milleski esimene olla
Aga jaa, ma olen kindlalt tiin Lucase poolel!

Äh, shine, sa ei pea Michaelit sellepärast muutma hakkama, küll kõik laabub Praegu on Lucas lihtsalt Michaeli kõrval nii nähtamatu, kuna ta suudab mõelda vaid sellele, mida ta küll Claire'le tegi ning kui vale see oli jne, kuid Michael on endiselt Michael Mulle meeldivad sellised tegelased, kel on tugev iseloom ning keda on raske muuta, kui mõistad, mida mõtlen

Everleigh- Väga tore  

Getzzzu- Michael näitas seekord oma teist poolt ja tundub, et kõigile meeldib see. Aga samas ärge unustage, milline ta alguses oli.   Lucas...nojah, ma ei oskagi tema kohta enam midagi öelda.

43.

Kui ma silmad avan, paistab päike mulle eredalt näkku, sundides mind silmi kissitama. Järgmisena üritan ma voodist tõusta, kuid vajun vaikse valuoiatusega tagasi. Mu pea valutab hullupööra ning ainus, millele ma sel hetkel mõelda suudan, on mu peavalu tabletite asukoht ja see, et ma ei suuda püsti tõusta, et neid võtta. Kirjutuslaua ülemise sahtlini on mu voodist umbes meeter, kuid ma ei suuda end nii paljugi kokku võtta. Sulen lootusetult oma silmad ning lihtsalt laman seal.
Peavalu takistab mul mõtlemist üsna edukalt, kuid mitte täielikult. Väga ähmaselt meenub mulle, et alles hiljuti polnud ma siin toas üksi. Kellegi hägused piirjooned on siiani mu silme ees, kuid seda isikut ei suuda ma täpsemalt meenutada. Mu peast oleks nagu midagi olulist puudu. Ilmselt pean ma selles oma peavalu süüdistama.
Umbes tunni aja pärast, hakkab see viimaks taanduma. Selleks ajaks olen ma parajas segaduses, sest mulle ei meenu, mis päev täna on ega ka see, kes minu toas eile oli. Ausalt öeldes, kahtlustan ma ainult seda, et peaksin hetkel koolis viibima.
Kulmu kortsutades tõusen viimaks voodist ning vahetan triibulise pidžaama, teksade ning halli pusa vastu. Seejärel suundun vannituppa hambaid pesema. Seda tehes pööran tähelepanu oma silmadele, mis mind võpatama panevad. Hallidel silmadel on juures roheline varjund ning ma pole päris kindel, kas need on alati sellised olnud. Pilgutan neid paar korda, kuid need jäävad muutumatuks. Hall ja roheline, esimest neist on muidugi suuremal määral.
Õlgu kehitades väljun mõni hetk hiljem vannitoast. Tegelikult on halli ja rohelise kombinatsioon päris põnev, iseasi on see, kuidas need selliseks muutusid.
Tagasi oma tuppa jõudes peatub mu pilk poolavatud kirjutuslaua alumisel sahtlil, mida ma enne ei märganudki. Kulmu kortsutades kõnnin selleni ning tõmban sahtlit veelgi rohkem lahti. See on peaaegu täiesti tühi, sisaldades vaid mõnda ebavajalikku asja, mida ma mingil põhjusel pole ära visanud. Seal hulgas on seal ilmselt märkmikust rebitud tühi paberileht, katkine peegel ning lõhnaõli pudel, mis paistab tühi olevat. Kõik äärmiselt ebahuvitavad asjad, kuid ometi on see sahtel ilma minu kaasabita avatud ja teatavasti ise need ei avane.
„On seal midagi põnevat?“ kostub ootamatult minu selja tagant kellegi hääl.
Mu polnud samme kuulnud ning olles veidi ehmunud, pööran ma end ringi. Ma seisan silmitsi blondi noormehega, kelle puhul olen ma veendunud, et me oleme kohtunud, kuid ma kardan, et ma olen temaga seoses midagi unustanud.
Raputan pead, seirates teda kõhklevalt. „Kas sa oled Michael?“ küsin viimaks ebalevalt.
Noormees võpatab vaevumärgatavalt ning kinnitab oma pilgu mulle. „Kas sa endiselt ei mäleta?“ pärib ta ning pettumus ta hääles on selgesti tuntav.
Silmitsen teda hoolikalt ning suure pingutuse tulemusena meenuvad mulle üksikud mälupildid temast.
„Me ei saa hästi läbi,“ vastan, silme ees pilt, kui ma tema peale mingil põhjusel karjusin.
Selle peale ei ütle ta mõnda aega midagi, vaid kortsutab ainult kulmu. „See ei ole minu süü,“ sõnab ta viimaks. „Mina olen algusest peale üritanud sinuga hästi läbi saada, aga sina tõrjud mind,“ lisab ta pead vangutades.
Kergitan kulmu. „Kui suur osa sellest lausest tõsi on?“ küsin kahtlevalt, omades temast vaid ähmast arvamust.
„Kõik, viimne kui üks sõna,“ libiseb vastus kiiresti üle tema huulte.
Ma pole endiselt selles veendunud. Sulgen hoolikalt sahtli, istudes seejärel tagasi voodile ning vaatan teda uuesti.
Michaeli õlad rohelise pluusi all on pinges ning see reedab, et ta on ärritunud, kuid kuidagi muud moodi see välja ei paista. Tema näoilme paistab rahulik ning ta toetab end minu toa seina vastu.
„Kas sa kahtled minus?“ küsib ta, katkestades selle häiriva vaikuse.
Kehitan õlgu. „Ma ei tea,“ lausun aeglaselt. „Ma ei peaaegu ei mäletagi sind. Midagi oleks nagu puudu.“
Noormehe pilk tumeneb. „Midagi ongi puudu,“ sõnab ta süngelt. „Ma saan aru, et võtab veel veidi aega, et sa kõike jälle mäletaksid, aga...“ Ta jätab lause lõpetamata ja raputab pead.
„Mis minuga üldse juhtus?“ tunnen huvi.
„Kui leebelt väljendada, siis üks idioot tegi seda, mida ta poleks pidanud tegema,“ vastab Michael ning nüüd kõlab ärritus ka tema hääles.
Seedin mõne hetke seda infot, mis mulle ausalt öeldes mitte midagi ei ütle. Mul pole vähimatki aimu, kes see niinimetud idioot on.
„Kas sa täpsustada ei sooviks?“ küsin.
„Parem mitte, sellisel juhul ei saaks ma sinuga enam kohtuda,“ lausub ta kulmu kortsutades. „Ilmselt on ta praegu kadedusest sinine, et ma praegu siin olla saan,“ lisab ta ning muigab endamisi.
Vaatan teda arusaamatult ning püüan meenutada, kellest ta räägib.
Claire, ma olen täiesti kindel oma tunnetes sinu vastu.
„Lucas?“ pomisen vaikselt.
See nimi ei tekita minus ühtegi emotsiooni, kuid ma tean, et see on õige.
„Lucas,“ kordab Michael ja tema hääl kõlab pilkavalt,“ ei võtnudki kaua aega, kui ta sulle meenus.“
Kergitan kulmu. „Ma ei tea, kes ta on,“ sõnan vaikselt. „Ma peaksin seda teadma, aga...“
Noormees mühatab ning heidab mulle veidra pilgu. „See on küll midagi uut,“ lausub ta, kuid ta hääl kõlab ükskõikselt.
„Miks?“ pärin kiiresti.
Michael ei kiirusta vastamisega. Ta pilk eksleb siia-sinna ning ta õlad on endiselt pinges. Viimaks astub ta paar sammu mulle lähemale.
„Ma arvasin, et sinu ja tema side on tugevam, kui meie oma,“ ütleb ta lõpuks.
Side? See on mulle küll uus asi. Selle kohta ei suuda ma mitte midagi meenutada. Kui palju on veel neid mälestusi, mis oleks mu peast just kui minema pühitud?
„Anna andeks, aga ma ei mäleta selle kohta midagi,“ tunnistan talle kulmu kortsutades.
„See meenub sulle ühel päeval. Ma tean seda,“ lausub Michael tõsiselt.
Vaatan talle otsa. „Kuidas sa saad selles kindel olla?“ pärin nukralt.
„Ma lihtsalt olen,“ lausub ta kuivalt. „Teine võimalus puudub.“
Muutun mõtlikuks ning pööran pilgu temalt ära. Ma tean oma mälestustekildude põhjal, et Michael ei meeldi mulle või ei peaks meeldima, aga ometi ei tunne ma praegusel hetkel nii. Mind ei häiri see, et ta on siin on. Pigem annab tema siin olek mulle turvatunde.
„Miks sa siin oled?“ küsin ma, kui vaikus mind häirima hakkab. „Sa pole just sellise näoga nagu sa tahaksid siin olla.“
Michael kergitab kulmu. „Millise näoga ma siis olen?“ pärib ta huvitunult.
Silmitsen teda. Vaatan tema tuhmunud rohelisi silmi, mis hetkel piidlevad mind uudishimulikult. Neis on midagi puudu. Mingi sära, mis meenub mulle temaga seotud mälestustes. Ta käed on rinnal risti, kui ta mu vastust ootab ning huulil ei mängle naeratus. Noormehe ilme on masendavalt ükskõikne, ainult killuke uudishimu tema silmis mahendab seda.
„Ükskõikne,“ vastan viimaks. „Sa oled küll siin, aga samas oleksid sa ka kusagil mujal.“
Michael põrnitseb mind. „Claire, inimesed nagu mina suudavad väga edukalt oma tundeid ja mõtteid varjata,“ tähendab ta pead vangutades. „See, mida sa näed on kõigest mask.“
„Aga miks?“ pärin ning kortsutan kulmu. „Kas poleks lihtsam oma tõelisi tundeid näidata?“
Noormees vaatab mind pikalt. „Sa oled praegu suures segaduses, kui sa oleksid sina ise, siis sa ei räägiks nii,“ lausub ta vaikselt.
„Võib-olla,“ vastan kahtlevalt,“ aga minu arust on nii ikkagi parem.“
Michaeli näole ilmub vaevumärgatav muie. „Claire, räägime sellest, siis kui su mälu on täielikult taastunud. Ma olen enam, kui veendunud, et siis sa räägid totaalselt erinevat juttu,“ ütleb noormees ning tema hääl kõlab kergelt lõbustatult.
„Ma tahaks loota, et mitte,“ teatan talle.
Ta vangutab pead. „Sinu kangekaelsus pole sind maha jätnud,“ märgib noormees ning ükskõiksus tema näost hakkab aeglaselt lahtuma. „Muide, mida sa peale minu veel mäletad?“ pärib ta teemat vahetades.
„Elizabethi, Rileyt, Ceciliat,“ lausun kiiresti, ilma mõtlemata. „Ent neidki väga ähmaselt.“
Michael noogutab. „Aga Lucas? Kas see nimi ei ütle sulle tõesti midagi?“ pärib noormees ning ma tajun tema hääles pinget.
Võtab vaid hetke, enne kui ma pead raputan. „Ma tean, et ta on oluline, aga põhjust ma ei tea,“ tunnistan talle.
„Huvitav,“ sõnab Michael selle peale. „Tõeliselt huvitav.“
„Arvatavasti,“ pomisen ebamääraselt, mõeldes samal ajal, kas see Lucas on tõesti nii oluline.
Hetk hiljem, kuulen noormeest mühatamas. „See on ainult ajutiselt huvitav. Ilmselt mõne päeva möödudes olen mina jälle tahaplaanile tõrjutud,“ sõnab Michael ning pahurus tema hääles on selgesti kuuldav.
„Miks sa lased end tagaplaanile tõrjuda?“ küsin mõtlematult ning vaatan talle otsa. „Sa ei näe välja nagu sa laseksid endaga nii käituda,“ lisan.
Michael pilgutab jahmunult silmi ning turtsatab seejärel. „Claire, kuldsed sõnad sinu poolt,“ lausub ta kerge lõbususega. „Ma tuletan sulle neid paari päeva pärast meelde.“
„Hästi,“ vastan. „Kas sa oleksid nüüd nii kena ja läheksid koju? Ma sooviksin üksi olla,“ palun noormeest.
Michaeli ilme on taas hämmeldunud. „Koju?“ kordab ta imestunud häälel.
Ohkan sügavalt. „Kusagil sa ometi elad , isegi kui sa seda koduks ei nimeta,“ sõnan kärsitult.
„Jah,“ sõnab Michael aeglaselt,“ koduks ma seda ei nimeta, mitte mingil juhul.“
Ohkan uuesti. Ma tahan üksi olla. Kas seda on nii raske mõista? Michael teab, et mul on palju, mille üle mõelda, kuid ometi seisab ta jätkuvalt siin. Ta on tüütu.
„Aga, Claire, miks ma pean ära minema? Ma mõtlesin, et ma saan sind aidata,“ sõnab Michael.
Silmitsen teda kõhklevalt. Mul on tõesti abi vaja, et meenutada asju, mida ma peaksin teadma. Kuid kui kindel on see, et Michael mulle tõtt räägib?
„Ütle mulle, kas sa oled minuga alati aus olnud?“ pärin noormehelt. „Ma saan aru, et on asju, mida sa pole mulle rääkinud,“ sõnan ning vaikin hetkeks. „Aga kas on midagi, mille kohta sa oled valetanud?“
Noormehe kulmud kerkivad. „Millest selline küsimus?“ pärib ta, põigeldes vastusest kõrvale.
„Ausus ja usaldus on need, mida ma inimeste juures kõige enam hindan,“ vastan talle ning silmitsen teda hoolikalt. „Kui sa mind aidata tahad, siis sa pead rääkima ainult tõtt.“
Michael noogutab arusaadavalt. „Ei, ma pole sulle iial valetanud ega teeks seda ka edaspidi,“ kostab noormees ning tema hääl kõlab siiralt.
Nüüd pean ma ainult aru saama, kas see siirus on teeseldud või mitte. Alles veidi aega tagasi mainis ta, et see, mida ma näen on mask. Ilmselt pean ma nüüd usaldama oma vaistu tema suhtes. Salapärast kuuendat meelt.
„Sa ütlesid äsja, et sa saad mind aidata?“ sõnan ning vaatan kinnitust otsides talle otsa.
Michael noogutab. „Aga ainult, siis kui sa ise seda tahad.“
„Ma tahan,“ vastan kiiresti ning mu sisetunne ütleb, et ma peaksin noormeest usaldama. „Kuidas sa mind aidata kavatsed?“
Michael astub paar sammu, kuni on täiesti minu kõrval. „Kas sa Elizabethi sõrmust mäletad?“ küsib ning ma tajun ta hääles olevat pinget.
Minu silme ette ilmub vanaegne, rohelise smaragdiga sõrmus, mille olemasolu meenub mulle taas.
Noogutan Michaelile. „Aga mul pole vähimatki aimu, kus see olla võiks.“
Noormehe nägu muutub süngeks. „Kadunud sõrmus on jälle kadunud,“ pomiseb ta, mille peale ma kulmu kortsutan.
„Kas sa võiksid lähemalt selgitada?“ palun noormeest. „Oleks hea millestki aru saada.“
„Claire, sellest sa oled juba aru saanud, kuid oled selle mõneks ajaks unustanud,“ mainib noormees pead vangutades. „Lucas rääkis sulle sellest.“
Põrnitsen teda kurjalt.“See võis ju nii olla, aga praegu ma seda ei mäleta. Kas sa saaksid seda korrata?“
Ent Michael eirab mu küsimust. „Kas sa mäletad, kui Lucas ja tema sõbrad püüdsid sind koolist minema toimetada, kuid kõik ei läinud nii nagu plaanitud?“ pärib ta hoopis.
„Ma ei mäletagi isegi Lucast, rääkimata tema sõpradest,“ lausun pahuralt.
Noormees ignoreerib mu vastust taas. „Sa sattusid ühte hoonesse, koos ühe tundmatu isikuga ning maja läks põlema,“ sõnab ta ning jälgib mu reaktsiooni.
Minu silmad lähevad aeglaselt suureks ning hingamine kiireneb. Seal hoones oli roheline valgus, mille kohta ma pole siiani midagi täpsemat teada saanud. Ma mäletan seda hirmu, mida ma seal olles tundsin. Ma kartsin inimest, kes seal koos minuga viibis, kuid ometi tema mu päästis.
Kuulen Michaelit köhatamas ning vaatan talle otsa. „Me keegi pole sulle siiani rääkinud, kui ohus su elu tookord tegelikult oli,“ tunnistab ta.
Kergitan kulmu. „Teed sa seda nüüd?“
Noormees noogutab ning istub minu kõrvale voodile, olles mulle väga lähedal. „See oli Elizabethi isa,“ sõnab ta vaikselt ning ohkab sügavalt. „Ma üritasin veenda Lucast, et ta sellest sulle räägiks, kuid ta ei võtnud mind kuulda,“ lisab ta.
Olen segaduses. „Elizabethi isa?“ kordan üllatunult. „Kuidas on võimalik, et ta veel elus on? Te pole ju surematud, ega ju?“
Michaeli naer kõlab ebameeldivalt. „Surematu,“ sõnab ta põlastavalt. „Keegi meist pole seda. Surm on kõige võimsam, teda saab vaid üle kavaldada, kuid mitte igavesti.“
Kortsutan kulmu ja nihutan end temast mõne sentimeetri võrra eemale. „Kuidas see siis võimalik on?“ pärin.
„Ahnus on üks hullemaid asju,“ pomiseb noormees. „Inimestel on palju, kuid nad tahavad enamat. See tüüpiline ka tavainimeste puhul. Elizabethi vanemad tahtsid igavest elu, teoreetiliselt on see võimatu, kuid on üks viis, mille abil on võimalik oma eluiga tunduvalt pikendada,“ räägib noormees,“ kasutades taas põlastavat tooni.
Lükkan kärsitult oma näole tikkuva blondi juuksesalgu eemale ning vaatan teda uudishimulikult. „Milline see viis on?“
Michael teeb suu lahti kohe, kui olen oma küsimuse lõpetanud. „Kõigepealt peaksin ma sulle ütlema, et armastusse pole Elizabethi vanemad kunagi uskunud ning ilmselt selle puudumise tõttu andsid nad oma tütre ära. Ent Elizabeth oli teistsugune,“ ütleb noormees. „Ilmselt sa tema ja Riley lugu mäletad?“
Noogutan kiiresti. „Kuigi mitte kõiki detaile,“ tunnistan talle.
„Detailid polegi praegu olulised,“ sõnab Michael kärsitult.“Ent armastus on nii nimetatud surematuse puhul oluline, õigemini sellest loobumine,“ jätkab noormees. „Nagu ma ütlesin, siis Elizabethi vanemad ei teadnud sellest midagi ning otsustasid kasutada oma tütart ning tema keelatud armastust.“
Uudishimu minus kasvab üha enam. Elizabethile mõeldes tunnen ma oma südames torget, kuid mul on vaja teada, mis sai edasi.
Michael vaatab mind ning saab aru, et ma tahan, et ta jätkaks. „Veelgi enam, kui nad said teada, et nende tütrel on Rileyga side, siis nad ei kahelnud kordagi oma plaani ebaõnnestumises. Pealt näha püüdsid nad Riley ja Elizabethi suhet takistada nagu Lucas rääkis, kuid see oli kõigest teesklus.“
Kortsutan kulmu ning mulle hakkab aeglaselt meenuma kõik see, mida Michael mulle, Sebastianile ja teistele rääkis.
„Elizabeth valmistas mingi joogi?“ pärin ning saan selle peale noogutuse osaliseks.
„Surmava joogi,“ täpsustab noormees. „Riley suri ning Elizabethi vanemad olid rahul, sest nende eesmärk oli saavutatud.“
Ma olen selle jutu peale sõnatu. Millised vanemad teeksid oma tütrele nii?
„See on õudne,“ sõnan viimaks ning judistan end.
Michael noogutab süngelt. „Ja nüüd jõuame sõrmuse ning talismanini, mis on kogu loo olulised lülid.“
Talisman ja sõrmus. Püüan meenutada nende asukohta, kuid tulutult. Ähmaselt jõuab mulle kohale, et talismani kadumisel on ähmane seos Lucasega. Sõrmuse kohta ei meenu mulle midagi.
„Ma ei tea, kus need,“ pomisen häiritult.
Michael ei näe selles probleemi. „Me leiame need,“ vastab noormees rahustavalt.
Järgmisel hetkel sirutab noormees ootamatult käe ning puudutab minu oma. „Claire, ära muretse, sinu mälu taastub täielikult ning me saame sõrmuse ning talismani tagasi,“ lausub ta ning ma üllatun, kuuldes õrnust tema hääles.
„Eee...jah,“ vastan noormehele ebalevalt, kuid ei tõmba kätt ära.
Hetk hiljem, kuuleme mõlemad meie lähedalt köhatust ning tõstame samaaegselt pilgud.
Ukselävel seisab Lucas, käed pükste taskus ning sünge ilmega.
Tunnen end mingil põhjusel süüdlaslikult ning tõmban käe ära. Michael vaatab vaheldumisi mind ja Lucast ning tema huuled on kriipsuks kokku surutud.
„Tore teada, et teil vahepeal nii palju tegemist on olnud,“ sõnab Lucas pilkaval toonil.
„Me rääkisime ainult,“ pomisen, kuid kumbki noormees ei tee minust väljagi.
Michael tõuseb püsti ning vaatab Lucasele otsa. „Claire, peaaegu, et ei mäleta sind,“ teatab ta talle ning ma võin eksimatult öelda, et tema hääletoon on rõõmus.
Lucas pöörab oma pilgu järsult mulle. „Kas see on tõsi?“ nõuab noormees minult.
Vaatan teda. Tema silmi, mis on rohelised nagu teiselgi noormehel, kuid veidi teistsugusel moel. Tema suud, mis on üllatusest veidi avatud ning tumepruune juukseid, mis on veidi sassis. Silmitsen teda tervikuna ja häguselt meenub mulle miski. Hetk, mil Lucas mu metsast päästis. Juba selle meelde tulemine, paneb mind värisema. Aga Lucas päästis mu sellest hirmsast kohast.
„Ma pole kindel,“ vastan aeglaselt. „Paljud asjad mu mälust on kustunud,“ lisan selgituseks.“
Noormehed vahetavad pilke. Mõlemad näivad murelikud.
Lucas on see, kes esimesena suu avab. „Ma saan aru,“ lausub ta, kuid ta paistab Michaeli kohalolust endiselt häiritud olevat. „Kas sa rääkisid talle talismanist ja sõrmusest?“ küsib ta Michaelilt.
„Tähtsama osani ma ei jõudnud,“ vastab too.
„Siis teen seda ise,“ sõnab Lucas. „Claire, ma ei tea, kui palju sa neist asjadest mäletad...“ alustab ta ning vaatab mulle otsa.
„Põhilisemaid asju ma tean,“ vastan kiiresti.
Noormees noogutab. „Niisiis, ma oletan, et Michael rääkis sulle Elizabethi emast ja isast,“ lausub ning, kui ma noogutan, siis ta jätkab. „Riley kinkis Elizabethile sõrmuse, aga reegel on see, et meiesugused ei tohi kinkida midagi neile, kes meie hulka ei kuulu.“
Enne, kui ma saan midagi vahele öelda, sekkub Michael vestlusesse. „See ongi see, mis Elizabethi vanemate plaani mõjutanud on. Nende niinimetatud „laenatud“ aeg, hakkab täis saama ning neil on vaja lahti saada nii sõrmusest, kui ka talismanist.“
Seda infot on mulle liiga palju. Pikka aega ei rääkinud keegi mulle midagi ja siis tuleb kõik korraga.
„Claire, me peame sinult nüüd väga suurt teenet paluma,“ lausub Lucas, katkestades hetkelise vaikuse.
Vaatan talle küsivalt otsa.
„Mõtle nüüd väga hoolega selle sõrmuse peale,“ annab Lucas mulle käskluse. „Sina oled ainus, kes suudab sõrmuse meieni tagasi tuua.“
Hoolimata oma ebakindlusest, sulgen silmad ning mõtlen sõrmusele. Manan selle silme ette. Vanaegne sõrmus, rohelise smaragdiga selle keskel.
Järgmisel hetkel tunnen, kuidas miski on mu peos. Kuulen noormehi ahhetamas ja avan silmad.
Mu peos on rohelise smaragdiga sõrmus.
Lucase ning Michaeli pilgud on võidukad ning minagi tunnen end õnnelikuna. Ent mitte kauaks. Mõlemad tulevad minu juurde ning piidlevad hetkeks sõrmust. Nende näod on taas tõsised.
„Nüüd on meil väga kiire,“ pomiseb Lucas, pilk sõrmusel.
Michael noogutab. „Claire, meid on ootamas nüüd pikk teekond. Me teame, et su mälus on mõned lüngad, kuid sa saad hakkama,“ sõnab noormees ja vahetab Lucasega pilgu.
Järgmisel hetkel puudutame kolmekesi sõrmust ning see just kui tirib meid endasse. Ma jõuan veel näha rohelist valgust, enne kui kaotan teadvuse.

Mõnusalt hea pikkusega osa.

Nüüd Michael kasutab võimalust ära ja... siis ei juhtugi seda nunnut Claire ja Lucase asja  .
Igatahes mulle väga väga meeldis, ülihea osa oli .

Järgmine osa võiks veel rutem tulla kui eelmine.
Huvi pärast küsin, mitu osa umbes selle jutu lõpuni on? :)

(PS. Mulle endiselt Lucas vägaväga meeldib )

Ma ei hakka üldse keerutama, et vigu on sul jällegi palju. Järgmine kord teen ma märkmeid kui kunagi ilmuvat uut osa loen, aga praegu jäi mulle kogu aeg ette sõna "ent". Sa tegid koheselt kaks lauset kui see eelmainitud sõna oli, aga tegelikult võib sinna ette panna ka koma, mis on isegi parem variant kui sõna algusesse panna. Samuti ka "et" laused. Sidesõnadega pole hea lauseid alustada ja sul on see juba vaikselt harjumuseks saanud. Otsekõne jäi mulle ka ette. Mind alati häirib kui keegi seal vigu teeb, sest see on üks lihtsamaid asju eesti keele minu jaoks.

Aga jutt sul läheb väga hästi ja MICHAEL jess   , aga Lucasest hakkas kahju mul, aga ma lohutasin end mõttega, et ta on nagunii jobu xD.  Ja isegi kui need vead lõpuks mind kukalt kratsima panid siis siiski mulle meeldis see osa väga! Ja jah, mõnusalt pikk osa oli :)

Minjah, kui sul on kodus "Eesti ortograafia" siis soovitan sealt vaadata kui mõningaid kahtlusi tekib millegi osas. Alati võib ka googeldada - ma tavaliselt googeldan sõnu siis kui ma ei ole kindel, kas need käivad kokku või lahku

Shadowpaw- Aitäh!:)
Ausalt öeldes olen ma mõelnud, et see jutt võiks viiekümne osaga piirduda. Ma väga loodan, et suudan seitsme osaga kõigile küsimustele kenasti vastata.
Uue osa suhtes, siis ma olen praegu haige ning seega äkki õnnestub paari järgmise päeva jooksul osa valmis saada.

Mezilane- Oeh, ma ei suuda ära imestada, kuidas ma nii palju vigu teen. Ma tean, et sidesõnaga pole hea lauset alustada, aga see on kusagilt mulle külge jäänud. Pean seda hoolega parandama hakkama.
Muide, ma googeldan ka aeg-ajalt sõnu, aga siiski juhtub mõni apsakas.   
Ma siiski ei nõustu sellega, et Lucas jobu on.   
Ja suur aitäh, et sa mu vigu esile tood. Keegi pole nendest varem väga rääkinud.   

Ühesõnaga osad on põnevad ja Claire taastub.
Ma olen ikkagi suur Lucase fänn nii, et mida rohkem Lucast seda parem. See on minu arvamus.
Kirjavigu oli, aga need on juba meelest läinud.
Lucas ei ole jobu. Ei ole ja ei saa olema. Selles osas olen ma Mezilasega lahkarvamusel.Vist kirjutasin korrektselt.
Ootan uut osa!

Mina arvan ka, et Lucas pole jobu.   Aga eks igaühel oma arvamus.
Aitäh ka!
Uue osa saab millalgi, ma täpselt ei julge lubada.