Keelatud

Okei. Pealkirjad on minu jaoks kõige raskem osa juttude kirjutamisel. Nii et ma tänan kõiki, kes sellele imelikule pealkirjale klõpsasid. Igatahes selle jutu mõte on mul juba tükk aega olnud ja hiljuti segasin ma selle ühe teise jutumõttega. Sest mul on kohutavalt palju erinevate juttude ideid ja ma lihtsalt mõtlesin, et pean selle kirja panema. Teine põhjus on selles, et ma ei suuda praegu Gretcheni ja George lugu jätkata. See on minu jaoks liiga negatiivne ja ma elan sellesse liiga sisse ja rikun oma tuju ära ja..ja ma tahaksin midagi positiivsemat, midagi rõõmsamat kirjutada. Aga igatahes ma luban, et see ei jää poolikuks. Esiteks, ma armastan selle ideed ja tegelasi liiga palju (ja mul on sellega veel nii palju plaane). Teiseks, mul on juba natuke järgmisest osast kirjutatud ja küll ma selle lõpuni viin, kui olen oma meeleolu natuke parandanud. Aga okei, see ei puutu praegu üldse siia. Mul läksid keelepaelad lihtsalt valla.
*
1.
Tõstsin pilgu ja nägin teda ennast vaatamas. Hetk, mil meie pilgud kohusid, oli küll üürike, kuid niivõrd võimas, et tundsin, kuidas mu keha seest õõnsaks läks ja süda meeletu kiirusega taguma hakkas. Tundsin, kuidas meeletu eufoorialaine minust üle uhas. Ta oli mind vaadanud! Tema oli mind vaadanud! Tõmbasin käega läbi juuste, et meie vahel pead tõstvat kohmetust kaotada.

Ohkasin sügavalt ja kustutasin viimase rea ära. Kohmetust kaotada? Kes küll niimoodi ütleb? Lasin pilgul kiiresti üle lõigu käia ja tundsin tugevat vajadust ka sellest lahti saada. See oli kohutav. Kirjanikku minust küll kunagi ei saa. Kuid ega see pole kunagi mu plaan olnudki. Ma ei kirjutanud sellepärast, et kogemust saada ja kunagi neetult hea raamat avaldada ega ka sellepärast, et see mulle lihtsalt meeldinud oleks. Mina kirjutasin hoopis teisel põhjusel: selleks, et oma südamevalu leevendada. Ma olin nimelt armunud. Lootusetult armunud. Ja tagatipuks oma isa parimasse sõpra. Juba ainuüksi see fakt näitas, kui kehvas seisus ma olin.
Ma olen Jaani terve oma elu tundnud. Neliteist aastat oli ta minu jaoks lihtsalt üks tore perekonnatuttav, kuid eelmisel aastal muutus kõik. Mu pilk sattus juhuslikult tema peale, ja järsku ma nägin. Nägin, kui ilus ta on. Tegelikult oli ilus vähe öeldud. Isegi kaunis või ebaloomulikult kena oleksid liiga lahjaks jäänud.
Loomulikult lootsin, et see läheb üle. Et see on lihtsalt mingi nõme hetkeemotsioon. Aga öeldakse, et lootus on lolli lohutus. Ja nii see oligi. Kui, siis on minu tunded tema vastu aina tugevamaks muutnud.
Kõige hullem oli see, et ma teadsin, et me ei saaks iialgi suhtes olla. Esiteks, ta oli minust kakskümmend viis aastat vanem ja polnud kuigi tõenäoline, et keskealine mees teismelisi tüdrukuid vaataks. Kui ta just pervert pole. Aga Jaan seda muidugimõista polnud, sest ta oli ju minu isa parim sõber. Ja isa juba sellistega ei suhtle. See oli teine põhjus. Ning kolmandaks: ma olin liiga kole. Eriti veel tema jaoks.
Niisiis ma hakkasingi kirjutama. Et ma vähemalt kusagil õnnelik oleksin. Nendel hetkel, kui ma kirjutasin või siis kirjutatut üle lugesin, tundsin ennast hästi, unustasin hetkeks selle kibeda reaalsuse.
Mõistes, et täna ei tule kirjutamisest enam midagi välja, panin arvuti kinni. See on iseenesest väga nõme. Lihtsalt tuleb mingi vastik lause, kust sa enam edasi ei saa, tee mis tahad.
Hetkel, kui arvuti ekraan oli mustaks läinud, taipasin, et mul pole enam midagi teha. Lindale ma helistada ei saanud; tema korjas vanaema juures maasikaid ja ma keeldusin uskumast, et tal lubati telefon põllule kaasa võtta.
Läksin kööki lootes, et kui ma midagi hamba alla saan, tuleb mul mõni hea idee. Just siis, kui olin klaasi värsket apelsinimahla täis valanud, helises telefon. Heli oli nii vali, ehmatav ja läbilõikav, et suur osa mahlast loksus põrandale. Endamisi vandudes ruttasin tee peal olevat mahlaloiku hoolega vältides oma tuppa, et telefon vastu võta. Helistajaks oli ema.
’’Kuulen sind,’’ ütlesin ja hakkasin tagasi köögi poole minema, et see nõme apelsinimahl ära koristada, enne kui ta midagi hullu teha jõuab.
’’Tšau, kullake. Ega sa ei maganud?’’ küsis ema hoolitsevalt. Kuigi tegelikult ta juba teadis vastust: ma polnud seda tüüpi inimene, kes hommikuti üheteistkümneni magas. Isegi suvevaheajal mitte.
’’Ei,’’ vastasin.
’’Siis on hästi. Kuule Jaan tuleb täna siia.’’
See lause oli väga halvasti ajastatud. Nimelt olin just sellel hetkel kööki jõudnud ja fakt, et ma näen Jaani, pani mu kõhus liblikad tiirlema ja unustama, et maas on üks kuri apelsinimahlaloik. Niisiis ma libastusin sellel ja kukkusin istuli. Kõige tipuks maandusin otse keset loiku. Mu huulilt vallandus vaikne karje.
’’Mis juhtus, kullake? Ega sind ei röövita?’’ päris ema pisut nöökival toonil. Ta teadis minu andest ennast igale poole ära lüüa ja pidevalt millegi otsa komistada. See viimane tuli sellest, et mu vasak jalg käis sissepoole.
’’Ei,’’ sisistasin. ’’Sain lihtsalt apelsinimahla käes peksa.’’
Ema naeris. ’’Oh sind.’’
’’Oh mind, oh mind,’’ kordasin vaikselt. Kuigi tegelikult see polnud ju üldse minu süü; mina olin ainult süütu ohver. ’’Millal ta tuleb?’’
’’Ma ei tea,’’ vastas ema süütult ning lisas siis kelmikalt: ’’Mõtlesin sind lihtsalt hoiatada.’’
’’Ahah. Okei aitäh. Vist,’’ pomisesin.
’’Aga palun. Ma pean nüüd lõpetama. Mu ülemusele ei meeldi, et ma töö ajal eraviisilisi kõnesid teen. Tšau.’’
Kui olin telefoni turvalisse kohta asetanud- sest olin kindel, et suplus apelsinimahlaloigus meeldib talle veel vähem kui mulle- haarasin kätega kapiservast, et end püsti vinnata. Kuid õnnetuseks oli põrand väga libe. Mu jalad libisesid, kui uuesti nendele tõusta üritasin, ja ma tundsin end tõelise tolana. Keegi oleks võinud selle üles filmida ja ’’Kõige naljakamatesse koduvideotesse’’ saata, siis oleks see piin vähemalt asja eest olnud.
Lõpuks õnnestus mul jälle vankuvatele jalgadele tõusta. Haarasin majapidamispaberi ja laotasin selle igale poole laiali. Tundsin end sellise raiskamise pärast natuke halvasti, aga turvalisus ennekõike.
Ohates võtsin oma roosad lühikesed püksid jalast ära. Üks üksinda kodus olemise eeliseid on see, et ei pea iga kord, kui riideid vahetada tahad, oma tuppa minema. Kui sul muidugi pole pervertidest naabreid, kes sind pidevalt binokliga aknast jälgivad.
Olin teel vannituppa, et püksid, mis iroonilisel kombel just eile pesust tulid, mustapesu korvi visata, kui heliseb uksekell. Vandusin endamisi. Milline suurepärane ajastus!
Jäin keset esikut seisma ja pidasin aru, mida teha. Kas ma peaksin roosad püksid uuesti jalga panema? Vaatasin nendel olevat plekki vastikusega. Ei, ma ei suutnud seda teha. Teine võimalus oli muidugi tulijale aluspesus vastu minna, aga see ei kõlvanud ju kuhugi. Järelikult ei jäänud mul muud üle, kui uued püksid jalga panna.
Sprintisin oma tuppa ning tõmbasin riidekapist kõik hilbud välja ja sobrasin nendes niikaua, kuni leidsin ühed mustad ülilühikesed püksid. Tõmbasin need kähku selga ja jooksin tagasi esikusse.
Avasin kergelt hingeldades ukse ja tõstsin pilgu, et tulija nägu näha. Mu pilk kohtus Jaani suurte elektersiniste silmadega ja ma tundsin, kuidas mul hing kinni jäi.
Mees huuled kerkisid riukalikus poolnaeratuses. See tegi ta nii neetult seksikaks. ’’Läks sul ikka aega.’’

Ohh... MyMystery, ma armastan sind nii väga selle eest, mida sa kirjutad. Tõepoolest.

Ja ma nagu lihtsalt küsiks, et kuna sulle meeldib vanemaid mehi juttudesse tuua (mis on lihtsalt suurepärane, kuna ma ei suuda kunagi lugemist lõpetada) siis kas sul on endal mõne sellise vastu väike crush?

BTW, George'i tahan ma siis ka kunagi saada. Sa ju lubasid.   

Mina armastan sind nende ilusate kommentaaride ja muidugi sinu juttude eest ka.
Muidugi on! Isegi mitme vastu. Aga teadlikult hakkasin ma vanemaid mehi vaatama, siis kui olin nendest kirjutama hakanud. Neis on midagi, mis mind paelub. Ma ei tea, kas see on küpsus, täiskasvanulikkus või hoopis midagi muud.
Aga George ma ei jäta kohe kindlasti unarusse. Ma armastan teda selleks liiga palju.

Kohe mitme? Oi tüdruk...

Haha, aga muidugi. Vahel domineerib üks, vahel teine. Väga vaheldusrikas.

Seda muidugi.

Hihi

2. Kui pilgu tema silmadelt eemale pöörasin, tundsin, et saan taas hingata, kuid mu kõhus tiirlevad liblikad ei rahunenud.
’’Vabandust,’’ suutsin lõpuks öelda, ’’tule edasi.’’
Astusin kõrvale, et ta mööda lasta, kui mulle meenusid köögipõrandal vedelevad majapidamispaberid. Otsustasin, et pean need kähku likvideerima, sest pole vaja, et Jaan peaks mind väärakaks, kes paberrätikuid vaibana kasutab. Jätsin ta esikusse kingi jalast võtma ja tormasin kööki, et tagumik upakil, paberid maast ära korjata, lootes, et Jaanil on piisavalt mõistust köögist eemale hoida. Seda tal muidugi polnud.
’’Mulle meeldib see kiri, mis su pükstel on,’’ kostus järsku minu selja tagant.
Ajasin ennast võpatades sirgu ja pöörasin kiiresti ümber. Jaan nõjatus hooletult vastu uksepiita, silmis kelmikas helk. Vaatasin justkui aegluubis alla ja taipasin, et olin jalga pannud püksid, mille Linda oli mulle kunagi nalja pärast kinkinud ja mida mul polnud plaanis kunagi kanda. Esiteks sellepärast, et need ei olnud bokseritest kuigi palju suuremad. Ja teiseks, nende peale oli kirjutatud Yummy.
Ilmselt oli mul väga koomiline näoilme, sest Jaan puhkes naerma. Saatnud talle vihase pilgu, panin käed instinktiivselt tagumikule ja tormasin toast välja. Tundsin seljal Jaani pilku.
Oma tuppa jõudes kiskusin püksid kähku jalast ära ja võitlesin sooviga need kääridega tükkideks lõigata. Aga ma teadsin, et mul hakkaks neist kahju. Ja pealegi: äkki mul läheb neid tulevikus vaja. Iial ei või ju teada. Panin jalga hoopis teksased. Need olid pikad, turvalised ja mis kõige tähtsam: nende peale polnud Yummy ega midagi muud hullemat kirjutatud. Peitsin need jubedad püksid sügavale kapipõhja.
Arvasin, et kõige mõistlikum oleks mul enda tuppa jääda, sest teadsin, et tagasi Jaani juurde minnes leian niikuinii mingi mooduse, kuidas oma mark täis teha. Kuid samas ei suutnud ma ennast ka tagasi hoida. Jaan oli ju siin! Mu vanemaid polnud kodus ja me olime sisuliselt kahekesi! Oleks patt seda võimalust mitte kasutada.
Jaan oli ennast elutoa diivanil sisse seadnud ja klõpsutas sihitult erinevatele telekakanalitele.
’’On sul põnev?’’ küsisin end tema kõrvale seades jälgides hoolega, et meie vahele jääks normaalne vahe. Ma ei tahtnud, et ta arvaks, et ma midagi kavatsen. Sest ega ma tegelikult ju ei kavatsenudki?
Jaan pööras pea minu poole. ’’Miks sa need püksid ära võtsid? Need meeldisid mulle!’’
’’Ma võin need siis sulle anda,’’ nähvasin.
’’Ma tänan sind lahke pakkumise eest. Aga mulle tundub, et sulle sobivad need paremini,’’ ütles Jaan muiates. Pööritasin silmi.
Vaatasime mõnda aega muusikakanalit, mille Jaan oli mängima jätnud. Seal esines mingi emobänd. Kõigi liikmete silmaümbrused olid paksult musta laineriga kokku mökerdatud ja eeslauljal oli piinatud ilme. Mul oli hea meel, et heli eriti tugev ei olnud.
’’Miks sa siia nii vara tulid?’’ Taipasin natuke liiga hilja, et mu küsimus kõlas ründavalt ja lisasin seetõttu: ’’Lihtsalt et, sa ju teadsid, et mu vanemad on praegu tööl. Ja minust pole just erilist seltskonda.’’ See oli kahjuks tõsi. Ma olin sotsiaalselt väga kohmetu ja enamuse ajast ei teadnud ma, mida inimestele vastata, kui nad minuga rääkisid. Sellepärast mul nii vähe sõpru oligi, või tegelikult, ainult üks: Linda. Sest, kuidas sa suhtled sellise inimesega, kes sulle kogu aeg ainult ’’jah’’ või ’’mhmh’’ ja mõnel paremal päeval ka ’’oi’’ või ’’lahe’’ vastuseks oskab öelda? Vahel ma imestasin, kuidas Lindal nii palju kannatust oli.
’’Mul oli igav,’’ vastas Jaan lihtsalt.
’’Minuga sul kahjuks eriti põnev pole,’’ ütlesin kahetsusega.
Jaan vaatas minu poole ja kergitas imestunult kulmu. ’’Ei miks? Mul on väga põnev.’’
’’Ahah?’’
’’Sind on lõbus narritada.’’
Pööritasin silmi ja pöörasin pilgu uuesti telekaekraanile. Nüüd oli emobänd asendunud Justin Bieberiga. Jaan märkas mu pilku ja pani heli tugevamaks.
’’Mida sa teed?’’ pärisin vihaselt. Justin Bieber polnud mulle kunagi meeldinud.
Jaan kergitas taaskord kulmu. ’’Kas ta siis polegi su lemmiklaulja? Ja mina mõtlesin, et ta meeldib kõigile teismelistele tüdrukutele.’’
Võtsin tema käest puldi ja vajutasin teleka kinni. ’’Mulle igatahes mitte.’’
Jaan keeras end diivani nii, et jäi mulle täiesti otsa vaatama. ’’Ja milline muusika sulle siis meeldib?’’ küsis ta.
Ma võisin teda taluda siis, kui ta mind narritas. Sest siis oli meie vestlus kerge ja vabam. Aga kui ta mind praegu vaatas, tähelepanu ainult minule koondunud ja silmis siiras huvi, tundsin ennast kohmetult. Kohe nii kohmetult, et tükk aega ei suutnud ma midagi vastata.
Tõstis pilgu. Niipea kui meie pilgud kohtusid teadsin, et see oli viga. Kui mul enne oligi olnud lootust midagi öelda, siis nüüd oli see kindlalt kadunud.
Jaanil olid nii ilusad silmad. Sinised, puhtad ja selged. Need andsid kogu ta näole kuidagi lahke ilme. Välja arvatud siis, kui ta kiuslikus tujus oli. Imestasin endamisi, kuidas inimene saab üheaegselt nii ingel kui saatan olla.
Tajusin kusagil sügaval ajasopis, et Jaan ootab endiselt mu vastust. Ainult et ma ei osanud mitte midagi öelda. Ma olin vist isegi küsimuse unustanud. Ma suutsin ainult vaadata ja vaadata ja vaadata.
Mu süda hakkas pekslema. Mitte niimoodi, nagu oleksin ma kergelt närvis, vaid nagu oleks see iga hetk lõhkemas. Ja see tegi kuradi palju haiget.
Mu hingamine kiirenes, kuni oli järsku õhu ahmimiseks muutunud. Ma ei saanud hingata. Ma kartsin. Ma kartsin, et Jaan peab mind väärakaks –mida ta kindlasti tegelikult juba tegi-. Ma kartsin, et ma suren ära. Et mu kopsud lõhkevad. Või süda. Või mõlemad korraga. Ja et see on kohutavalt valus. Mu pea käis ringi. Ma värisesin üle kogu keha. Ei. Pigem vappusin.
Kuulsin justkui läbi udu, kuidas keegi mu nime hüüdis. See hääl…see oli nagu päästerõngas. Haarasin sellest kinni ning lasin ennast vee põhjast üles kanda. Ja siis tundsin, et saan jälle hingata. Mu süda peksles endiselt, kuid nüüd ma enam ei kartnud, et see rinnust välja kargab. Tasapisi hakkasin aduma, mis minuga juhtus. Paanikahoog. Need kummitasid mind aeg-ajalt, kuid viimasel ajal polnud neid ette tulnud. Ma isegi ei tea, mis selle põhjustas. Keegi ei tea. Psühholoog arvas, et ma olen selle esile kutsunud mälestuse lihtsalt ära blokeerinud.
’’Lydia?’’ küsis Jaan murelikult. Avasin silmad ja avastasin, et laman diivanil. Jaan oli minu kohale kummardunud. Nii, et sissetulijale oleks see kindlasti kahtlane tundunud. Ta oli ligidal. Nii ligidal, et tundsin oma nahal tema hingeõhku. ’’Mis juhtus?’’
’’Paanikahoog,’’ vastasin napilt. Ühtäkki oli mul väga piinlik, et ta seda pealt nägi. Oli mulle tõesti vaja, et ta mind nüüd ka mingiks väärakaks peab? ’’Mul on need aeg-ajalt. Need tulevad lihtsalt niisama, etteaimamatult. Lambist. Mul on kahju, et sa pidid seda nägema.’’ Tõesti oli. Ohkasin. Ma ikka oskan kõik vussi keerata. Kui mitte teadlikult, siis alateadlikult kindlasti.
’’Kõik on korras,’’ ütlesin igaks juhuks uuesti, ’’Ma vist…ma vist lähen oma tuppa.’’ See tundus olevat ainus mõistlik otsus, mis mul oli õnnestunud selle päeva jooksul teha.

Aah, MyMystery! Sa ajasid mulle sellise ootuse jutu keskel sisse, et ma mõtlesin, et nüüd midagi juhtub ja siis.... paanikahoog! No ausõna, MyMystery.

Aga tegelikult on hea asi kõige selle juures see, et mees suhtleb temaga ja ei pea teda lapseks ja heidab isegi nalja ja on lahke... No ja ma loodan, et asi kisub varsti tõsisemaks ja saab mõne suudluse jne

Muide, lahedad püksid. Tagumiku peale oli Yummy, jah?

Ja meeeldismeeldismeeldis ja ma ootan uut, nagu alati.

Aitäh aitäh aitäh nii nunnu kommentaari eest! Ja see paanikahoog...ma päris tükk aega mōtlesin, kas tuua see praegu sisse või jätta hilisemaks. Sellepärast mul selle osaga nii kaua aega läkski.
Ja ma üritangi nende suhte praegu sellise pigem kerge ja vabama ja naljakamana hoida. Et Lydia teeb oma margi Jaani ees pidevalt täis ja Jaan narritab teda. Sest eelkõige tahaksin, et see jutt võimalikult lõbus ja naljakas tuleks.

Haha, jah. Mina ei kannaks selliseid pükse vist isegi siis, kui mulle peale makstaks.

3. Vajusin mööda oma toa ust istuli ja toetasin pea käte vahele. Hetkeks arvasin, et puhken suurest vihast enda vastu nutma, aga pisaraid ei tulnud. Nii ma seal siis istusin, masseerisin oma oimukohti ja haletsesin ennast. Pole midagi hullemat, kui häbistada ennast inimese ees, kellesse sa kõrvuni armunud oled. Aga tundus, et mina ainult seda oskasingi.
Ma ei tea, kaua ma seal niimoodi kössitasin, kuni vaikne koputus uksele mind sellest tardumusest välja tõi. Justkui elektrilöögi saanud, hüppasin välkkiirelt püsti. Ja lõin oma selja vastu ust ära. Olles liiga ähmi täis, et sellele tähelepanu pöörata, istusin toolile, haarasin laualt juukseharja ning hakkasin juukseid kammima. See tundus olevat kõige normaalsem tegevus, mida ma teha sain.
’’Sisse,’’ ütlesin pisut kähedal häälel.
Jaan astus tuppa, huulil pilklik muie. ’’Mis kolksatus see oli?’’
’’Aaa. Ma ehmatasin ja pillasin juukseharja käest,’’ valetasin sujuvalt. Vähemalt seda ma oskasin.
Jaan turtsatas kelmikalt. ’’Kõlas rohkem nagu sa oleksid selle suurest vihast vastu ust visanud.’’
Kehitasin vihaselt õlgu. Olin jõudnud juba sellisesse staadiumisse, kus mul oli täiesti suva, millise mulje endast jätsin, sest olin oma margi tema ees liiga põhjalikult täis teinud.
Mõnda aega ei öelnud Jaan midagi. Oma pahameeleks avastasin, et mu süda põksub ärevalt ja kõhus tiirlevad liblikad. Ja ainult sellepärast, et Jaan viibis minuga samas ruumis. Ma ei tohtinud niimoodi tunda. Ma ei tahtnud niimoodi tunda.
Kuulsin, kuidas mu voodi madrats alla vajus. Pöörasin ehmunult ümber ja nägin kuidas Jaan, käed muretult pea taga, seal lamas.
’’Sul on mõnus voodi,’’ ütles ta minu ehmunud pilku nähes ning hüpitas end sellel. See andis minu kõhus tiirlevatele liblikatele ainult hoogu juurde.
Kui keegi teine oleks niimoodi käitunud, oleks see imelik, võib-olla isegi perversne, tundunud. Aga Jaani puhul oli see…normaalne. Ta oligi selline. Tundis end kõigi seltsis mugavalt ja ei paistnud eriti muretsevat, mida teised temast arvavad. Tundsin, kuidas mu põskedele õrn puna tõusis.
’’Eks ole,’’ pomisesin vastuseks. See kõlas pisut ülbemalt, kui olin plaaninud. Kammisin juukseid edasi. Olgugi, et need olid nüüdseks täiesti sirged.
Mu telefon helises. Ehkki mu helin ei olnud mingi heavy metali lugu, suutis see mind ikkagi iga kord ehmatada, nii et pillasin kammi käest. Jaan turtsatas.
Helistajaks oli Linda. Tundsin hetkelist kergendust, kuna teadsin, et saan endasse kogunenud tunded välja elada. Linda oli ainus, kes teadis, et ma olin Jaani lootusetult armunud.
’’Vabanda mind hetkeks,’’ sõnasin Jaanile, ’’ma ütleksin, et tunne ennast nagu kodus, aga tundub, et sa teed seda niigi.’’ Suutsin isegi midagi naeratusetaolist välja võluda.
Hakkasin just uksest välja minema, kui mulle midagi meenus. ’’Ah jaa, ja ära midagi puutu.’’ See oli minust vist üsna ebaviisakas. Aga ma ei suutnud taluda mõtet, mis saaks siis, kui Jaan mu jutu temast avastab. Ilmselt ei oleks tal mingi kunst ennast seal ära tunda. Kuna ma kasutasin õigeid nimesid.
Hetk enne seda, kui uks kinni vajuda jõudis, kuulsin kuidas Jaan ütles: ’’Kuidas ma saan ennast nagu kodus tunda, kui ma midagi puutuda ei või?’’
Jätsin talle vastamata.
’’Ta on siin,’’ sosistasin Lindale.
’’Päriselt?’’ kilkas tüdruk.
’’Me oleme kahekesi,’’ jätkasin oma toast eemale sammudes.
Linda kiljatas. ’’Ei ole! Aina paremaks läheb! Sellel ajal kui mina maasikapõllul mädanen, lõbutseb mõni meist meeste seltsis. Vähe ebaaus, või mis? Ainsad mehed, keda mina siin näha saan, on minu vanaisa ja see kuradi tüütu kukk, kes igal hommikul kell kuus kireb. Ma ei arvanud, et ma seda kunagi ütlen, aga ma igatsen oma äratuskella.’’
’’Linda! Me ei lõbutse,’’ sisistasin. Kuigi Jaanil paistis küll lõbus olevat, ’’asi on naljast kaugel. Ma olen oma margi tema ees mitmekordselt täis teinud.’’
Linda puhkes naerma. ’’Miks ma ei imesta? Noh, räägi.’’
Jutustasin talle kõigest. Alustades nendest vastikutest Yummy-pükstest ja lõpetades selle nõmeda paanikahooga.
Kui ma lõpetanud olin, naeris Linda nii kõvasti, et hetkeks kartsin, et ta lämbub. ’’Mul on nii hea meel, et ma need püksid sulle kinkisin.’’
Turtsatasin vihaselt. Selles osas jäime küll eriarvamusele. ’’Kuidas sa üldse telefoni juurde pääsesid?’’
’’Ma korjasin kaks kilo rohkem, kui päeva norm ette nägi. See on minu preemia. Sain pool tundi ühe inimesega rääkida. Ja pärast seda naeruteraapiat, mille sa mulle korraldasid, olen ma väga õnnelik, et just sinu valisin.’’
’’Millal sa koju pääsed?’’ küsisin.
’’Oh, ma ei tea, kullake. Kuu aega pean siin veel kindlasti passima. Aga ma katsun jälle rohkem korjata, et sinuga kontakti hoida. Kui ma neli kilo üle normi saan, võin arvutit kasutada. Nii, et su Jaani-jutu uus osa oleks parem selleks ajaks minu meili peal.’’ Võisin peaaegu näha, kuidas ta mulle silma pilgutab.
Muigasin. ’’Eks ma ürita.’’
Rääkisime veel tühjast-tähjast. Linda kirus oma vanaema ja maasikaid ja maaelu ja ilma ja ebaõiglust ja seda kukke. Mina kuulasin teda kaastundlikult ning lisasin aeg-ajalt mõne lohutava sõna.
Lindale lubatud pool tundi sai kahjuks liiga kiiresti otsa. Jätsime hüvasti ja lootsime teineteisega peagi jälle kontakti võtta. Või õigemini Linda lubas. Mina ei saanud sinna midagi teha.
Kui telefoni oma tuppa tagasi viisin, lamas Jaan endiselt mu voodis ja vilistas endamisi mingit viisijuppi.
’’Kes on siin?’’ küsis ta justkui muuseas, kui ma telefoni lauale asetasin.
Vaatasin talle mõistmatult otsa.
’’Kui sa telefoniga rääkisid, ütlesid sa, et keegi on siin,’’ selgitas Jaan. ’’Kas meile tuli veel keegi külla?’’
Oh ei! Kas ma olin tõesti nii kõvasti rääkinud? Ennast põrgupõhja kirudes sobrasin oma ajus, et mingit sobivat valet välja kaevata.
’’Ah, ma nägin aknast ühte naabrit, kelle üle meile Lindaga naerda meeldib,’’ sõnasin ning palvetasin endamisi, et ta edasist juttu ei olnud kuulnud, ’’ja muide, teiste jutte pole viisakas pealt kuulata.’’
’’Aga ma pidin ennast ju nagu kodus tundma,’’ vaidles Jaan.
Ohkasin alla andvalt, istusin toolile ja jätkasin oma poolelijäänud tegevust. Juuste kammimist. Mõnda aega valitses toas vaikus, kui Jaani vaikne hingamine välja arvata. Nuputasin endamisi, miks ta siia tuli. Kas tõesti võis olla, et minu seltskonna pärast? Tundsin, kuidas liblikad kiiremini tiirlema hakkasid.
Ei. Asi oli hoopis selles, et ta tuli kontrollima, kas minuga on kõik korras. Kas ma olen veel elus ja täie mõistuse juures, mitte ei vaevle mingi järjekordse paanikahoo käes. Sest ma olin ju väärakas, kellel tuli silma peal hoida. Liblikad kadusid ja asendasid suure musta masendusekeerisega.
’’Mis sa arvad, kui küpsetaks õhtuks midagi?’’ pakkus Jaan.
Mul käis südame alt külm jõnksatus läbi, kui kujutasin end temaga koos süüa tegemas. Olgugi, et selles polnud tegelikult midagi erilist. Inimesed tegid ju kogu aeg koos süüa. Kokad ja perekonnad ja sõbrad…
Aga ilmselt oleksin ma täpselt samasuguses vaimustuses olnud ka siis, kui Jaan oleks teinud ettepaneku koos vihmausse korjama minna.
’’Miks mitte?’’ ütlesin võimalikult ükskõikselt.
’’Super.’’ Jaan naeratas säravalt. Kahetsesin paugupealt, et olin tema poole vaadanud. ’’Kuidas oleks pitsaga?’’
’’Kõlab hästi,’’ vastasin. Kuigi oleksin ilmselt nõus olnud ka sellega, kui ta oleks näiteks maksakastme välja pakkunud. Tundsin ennast sellepärast halvasti. Ma ei oleks tohtinud olla nagu alandlik kutsikas, kes on kõigega nõus. Ma oleksin pidanud olema enesekindel, temperamentne naine, kellel on oma arvamus ja kes julgeb selle eest seista. Meestele meeldivad sellised naised. Mina olin aga enesekindlusest sama kaugel kui Maa Päikesest.
’’Teil on kindlasti mõni kokaraamat. Ma otsin selle üles, senikaua kuni sina oma soenguga lõpetad.’’ Jaan muigas teadlikult. Ta irvitas minu üle! Surusin alla tahtmise teda kammiga visata. See nõudis rohkem tahtejõudu, kui ma algselt arvanud olin.
Endiselt muheledes läks Jaan uksest välja.

Aaaaaaaaaaaaah! Sa kirjutad?!?!?!?!?!
Siin on tõesti mingi ime sündinud, peaks mainima.

Sa tead, kui väga mulle meeldib, mida sa kirjutad ja kuidas sa kirjutad. Ma ei tea, kas ma olen seda juba maininud, aga mulle ei meeldi nimi Jaan. Ma ei tea, miks aga juttudes ei meeldi mulle üldse eriti need eesti igavad nimed. Kurb, aga nii on. Kuid, ega see juttu riku, kui jutt hea on. Veidi häiriv vahest. Võiks ju näiteks David või Tom või midagi olla...

Ma praegu Jaani kohta nagu midagi arvata ei oskagi. Ta tundub tore, vahest liigagi. Võib-olla tal on mingi räpane saladus? Igatahes ma loodan, et tal on peategelase, kelle nime ma praegu ei suuda meenutada, vastu suured ja võimsad ja nunnud tunded ning et lõpuks on asi klaar, et neil siiski on tulevikku jne. Kui me kunagi lõppu jõuame...

Vigu väga ei märkand, kuna ei otsinudki.


Ja nüüüüüüüüüd ma tahan jälle uut osa! Väga väga ruttu, aga ma kardan, et väga väga ruttu ikkagi ei saa niisiis ma loodan, et lähitulevikus ikka saab.

Sellele jutule pole tõesti ammu uut osa tulnud. Aga ma leidsin üles vana vihiku, kuhu olin seda juttu eelmisel aastal kirjutama hakanud, nii et nüüd peaks see pisut kiiremini minema. Ja nüüd kui George ja Gretcheni loo esimene osa on lõpetatud, saan ainult sellele keskenduda. Natuke neljandat osa on juba valmis, muide.

Mulle meeldib, et sulle Jaani nimi meeldib. Minu jaoks on sobiva mehenime leidmine kõige keerulisem. Ma võin ennast hulluks mõelda või otsida, ja ikka pole tulemusega rahul. Tegelt meeldib Jaani nimi mulle endale ka.

Ma loodan, et pole Jaani natuke liiga enesekindlaks ja pealetükkivaks teinud. Ja üks pisike räpane saladus on tal tõesti. Või noh, õigem oleks öelda, et ta on sellega seotud.

Aga üks suur nunnu aitäh sulle!! Sinu kommentaarid teevad mul alati tuju heaks.

Mulle ei meeldi nimi Jaan?!?!!?!?!

Jah.

Hahhaha, sorri . Mu aju on juba suvepuhkusel. Minu viga on jah selles, et ma loen kiiresti, üle ridade ja ei pööra üksikutele sõnadele tähelepanu. Ilmselt oli asi selles, et mulle endale meeldib Jaani nimi väga, haha . Sorri

Pole hullu. Küll Jaan mulle varsti ka ilma nimeta meeldib.

Jah, peaasi, et tegelane ise meeldib suva sellest nimest

Hahah sain korralikult naerda Muidugi ise ei tahaks peategelase asemel olla jubedalt mark ikka
Ja Jaan mulle meeldib Kuigi noh see nimi on suhteliselt vanade eestlaste pärusmaa, kuid elab üle
Uut!!

Suur aitäh!!
Mul on tõsiselt hea meel lugeda, et sa naerda said. Vahepeal ma kardan, et minu naljad on naljakad ainult mulle endale.
Mulle küll Jaani nimi meeldib. Selline ilus lihtne mehenimi. Sobib hästi vanemale härrasmehele.

4. Kui olin juuksed hobusesabasse kinnitanud, läksin Jaanile järgi. Selle ajaga, mille mina olin soengu tegemisele kulutanud, oli Jaan õige raamatu leidnud ja isegi sobiva retsepti välja otsinud. Nõjatusin uksepiidale ja jälgisin teda natuke aega. Ta oli sobiva kausi otsimisega nii ametis, et ei pannud mind ilmselt tähelegi. Kuigi tema puhul ei saanud kunagi milleski kindel olla.
Kõigepealt võttis Jaan sinisetäpilise kausi, vaatas seda kaalutleva pilguga ning asetas seejärel endamisi pead raputades tagasi. Ka rohelise roosade lillekestega kausi salgas ta maha. Viimaks õnnestus tal leida kauss, mida mina kuue aastasena kaunistanud olin. Selle peal oli kass, mis meenutas pigem neljal pulgal seisvat ristkülikut ja millel oli peaks lopergune ring. Mul puudus absoluutselt igasugune joonistamisoskus. Olin oma vanemate peale tige, et nad sellise soperdise alles olid hoidnud. Jaan turtsatas. Ta keeras kaussi pisut ning järgmiseks ilmus välja tüdruk, kes oli millegipärast kassist väiksem. Tal oli kolmnurkne kleit, liiga pikk kael ja liiga väike pea, nii et silmad, nina ja suu ei tahtnud sinna eriti ära mahtuda. Tüdruku kõrvale oli väriseva käega tõmmatud nool, millele oli kirjutatud Lydia. Tähed olid ebaühtlase suurusega. Nüüd puhkes Jaan naerma.
’’Mulle meeldib see kauss,’’ ütles ta endiselt sellelt pilku pööramata. Nii et ta siis oli mind ikkagi märganud.
’’Muidugi,’’ ütlesin tigedalt, ’’sulle meeldivad kõik asjad, mis mulle piinlikkust valmistavad.’’
Jaan pööras pea minu poole. ’’Miks sa nii arvad?’’ Tema näol oli siiras imestus. Aga ma ei lasknud end petta. Ta oli hea näitleja.
’’Ma olen täna väga tähelepanelik olnud,’’ tähendasin ennast seina najalt püsti ajades. Enne, kui Jaan jõudis oma teesklust jätkata, viisin jutu kähku mujale küsides, mida ma tegema pean.
’’Ma arvan, et hoopis mina peaksin seda küsima. Sina oled ju meil perenaine, või mis?’’ küsis Jaan vastu ning pilgutas mulle silma. Pidin pea kõrvale pöörama, et ta ei näeks, kuidas mu põsed punaseks lahvatavad.
’’Ma tahan juustu riivida,’’ pomisesin hädiselt. See tundus olevat ainus asi, millega ma hakkama saaksin. Taigna soolaksin ma tõenäoliselt üle. Ei tea küll, miks. ’’Ja hakkliha praadida,’’ lisasin mõne hetke pärast, et näidata, et ma nüüd nii saamatu ka polnud.
’’Mulle jäävad siis tainas ja kaste,’’ sõnas Jaan. Kui ta ka oli mu kohmetust näinud, oskas ta väga hästi teeselda, et polnud seda märganud.
Hakkliha praadimisel olid omad eelised. Seda oli väga raske nässu keerata. Ilmselt ei saaks sellega isegi mina hakkama. Lollikindel. Lisaks sain ma seljaga Jaani poole olla ning nii oli kiusatusele teda iga natukese aja tagant vaadata pisut lihtsam vastu panna.
Olgugi, et Jaan ei öelnud midagi, oli tema kohalolek selgelt tajutav. See kõrvetas. Võisin vanduda, et kuulsin isegi tema ühtlast rahulikku hingamist. Juba see suutis mind rivist välja viia, nii, et pidin vaeva nägema, et hakkliha mitte kõrbema lasta. Võib olla see töö polnud siiski lõppude lõpuks nii lihtne, kui ma arvanud olin.
Selleks ajaks, kui hakkliha küpseks sai, oli Jaanil tainas valmis ning ta tegeles parajasti kastme valmistamisega. Olin enda üle uhke, et polnud temaga ühes ruumis viibitud kümne minuti jooksul end piinlikku olukorda pannud. Minu puhul oli selle üle uhkuse tundmine igati õigustatud.
Avasin külmkapi ukse ja juustu ning riivi leidnud, istusin laua taha. Otse Jaani vastu. Kuid kuna juusturiivimine oli nii maruigav ja nüri töö, eksles mu pilk pidevalt temale. Ta lõikas parajasti tomateid, kulmudevahel väike keskendumiskorts. Tema käed, mis nuga hoidsid, tundusid nii kindlad, nii tugevad olevat. Huvitav, mis tunne oleks nende vahel olla? Olla tugevalt, vastu Jaani surutud, nii tugevalt, et tunneksin tema aeglaseid südamelööke.
Lõpeta, lõpeta, lõpeta, palusin ennast, taibates, kuhu mu mõtted liikunud olid. Ma ei tohi nii mõelda. Ta on minu isa parim sõber ja minust nii palju vanem. Olgugi, et talle otsa vaadates ei usuks küll keegi, et ta on juba neljakümne kahe aastane. Ilmselt nende elektersiniste siiraste inglisilmade pärast, millesse vaadates võid unustada isegi omaenda nime..
Lõpeta, lõpeta, lõpeta, kordasin endale. Mu palved kõlasid isegi minu enda jaoks väga meeleheitlikult. Küll oli tore, et Jaan mõtteid lugeda ei osanud. Lõpeta, lõpeta, lõpeta.
Jaan katkestas tomatite tükeldamise, pani noa käest ning vaatas mulle siira imestusega otsa. ’’Mille ma lõpetama pean?’’
Mu silmad läksid õudusest pärani. Kas ma olin selle tõesti valjusti välja öelnud? Soovisin, et maapind avaneks ja mu endasse neelaks. Tõesti soovisin. Palju ei puudunud, et oleksin ise labida toonud ja endale augu kaevanud. Kõige tipuks avastasin, et pole suutnud sobivat valet välja mõelda.
’’Ei midagi,’’ ütlesin väga vaikselt, ’’mulle tuli üks ebameeldiv mälestus meelde.’’ Väga vale see ju polnudki.
’’Nii et sa räägid mälestustega?’’ küsis Jaan muiates.
Kehitasin õlgu ja jätkasin juustu riivimist. Ma ei suutnud Jaanile otsa vaadata, kuid tundsin endal tema pilku.
Olin enda peale tige. Marutige. Kui peetaks enda häbistamise võistlust, kuuluksid kolm esikohta tõenäoliselt mulle. Ma võisin ju enamikes asjades, mida ma tegin lootusetult halb olla, aga piinlikute olukordade tekitamises olin ma tõeline tšempion. Kahjuks ei olnud see anne, mille üle eriti uhkust tunda oleks saanud.
’’Kuule,’’ ütles Jaan järsku nii hingetuksvõtvalt, et ma pidin taaskord suurt vaeva nägema, et pilku kausil hoida, ’’proovi seda kastet ja ütle, mida sa arvad. Minu meelest oleks siia pisut pipart juurde vaja, aga ma kuulan enne sinu arvamuse ära. Mul on halb komme toite üle vürtsitada.’’
Pöörasin pea Jaani poole just sellel hetkel, kui ta lusika oma suust välja tõmbas ja uuesti kastmega täitis. Mu süda hakkas kiiresti pekslema. Ta annab mulle maitsta sama lusika pealt, mida ta ise oli proovimiseks kasutanud! See oleks nagu suudlus lusika kaudu. Minu jaoks. Tema jaoks ei olnud sellel kindlasti mingit tagamõtet. Olin enam kui kindel, et emaga –või ükskõik kellega- käituks ta täpselt samamoodi. Sest ta oli ju Jaan.
Jaan ei paistnud minu kimbatust tähele panevat. Ta sirutas lusika lahkesti minu poole. Mul pidi hing kinni jääma, kuid sellest hoolimata võtsin selle vastu. Mu käsi värises nii tugevalt, et natuke kastet tilkus lauale.
’’Vabandust,’’ pomisesin tundes, kuidas kastmega sama tooni läksin. Ma ei pööranud kastme maitsele erilist tähelepanu. Ainus millele mõelda suutsin oli tõik, et libistasin huultega üle sama lusika, mida Jaan oli kõigest mõni hetk tagasi kasutanud.
Jaan vaatas mind, sinised silmad ootusärevusest sätendamas. ’’Noh? Mida sa arvad?’’
’’See on hea,’’ kogelesin, ’’väga hea.’’
Jaan muigas, justkui aimates, missugused tunded mu sees pulbitsevad. Kuid võib-olla ta teadiski seda? ’’Tore,’’ ütles ta, kinkides mulle särava naeratuse. Ning lisas peale hetkelist pausi: ’’Kas sina siis paneksid natuke pipart juurde?’’
’’Pisut,’’ ütlesin mokaotsast, kuigi tegelikult polnud ma vastuses üldse kindel: mu tähelepanu oli ju hoopis olnud lusikal, mitte kastmel.
’’Siis on meil sarnane maitse,’’ sõnas Jaan naerdes ning lisas kastmele pipart.

Haha.

Jaan on nunnu. Nagu tõepoolest.

Ja ma kusjuures soolan alati kõik üle. Kaasaarvatud hakkliha. Nii et ma pole suurem asi kokk...

Nüüd ootan ma jälle uut osa, kuigi seda sa muidugi juba tead. Loodan seda siin siis varsti näha kahh......

Aitäh!

Mul on hea meel, et sa Jaani nunnuks pead.

Kusjuures ma ise kardan kogu aeg pööraselt, et soolan toidud üle ning seetõttu tulevad need pidevalt hoopis liiga magedad

Ma ise loodan ka, et saan uue osa ruttu valmis. Tõesti loodan. Ma tahan selle jutuga suve jooksul võimalikult kaugele jõuda, sest sügisel pole seda pooltki nii lõbus kirjutada.

Ja muide, Unelaulule pole ka ammu uut osa tulnud...  

See soolamine on üks paras teadus, tõepoolest


Ma kirjutan küll seda, lihtsalt ei ole üles pannud, kuna praegu on selline olukord, kus ma pole tegevustikus kindel, mistõttu ma kustutan ka eelnevalt kirjutatut jne... Suvi ka muidugi

Haha, jaa

Ma loodan, et sa leiad õigepea sobiva liini ja jagad seda meiega ka nii ruttu kui võimalik. Ma tunnen Danist ja Juliast puudust.

Jaan on 42??
Oi oi...
Ja kui vana Lydia oligi?

Aga igatahes hea osa. Ma vahepeal mõtlesin, et Jaan luges ta mõtteid, kui Lydia lõpeta korrutas Uut!!!