Keelatud

On jah Sama vana kui Jared Leto Ja mulle millegipärast meeldib see vanus, ma ei tea ise ka miks.

Lydia on seitseteist. :)

Haha . See võis tõesti nii tunduda.

Ja aitäh sulle!

Mul on piinlik. Väga väga piinlik. Juuli alguses kekkasin, et kirjutan seda juttu suvel eriti agaralt. Aga peaaegu kuu on möödunud ja kirjutama hakkasin alles üleeile. Jõudsin isegi peategelase nime ära unustada. Ma pean endaga midagi ette võtma. Päriselt. Igatahes vabandused.

5. Ema elav, elurõõmus sädistamine jõudis meie kõrvu enne kui nad isaga nähtavale ilmusid. Isal oli kombeks naljatada, et ema katkematu jutuvada hoiatab tema tulekust juba kaugelt ette. Kuigi ei saaks just öelda, et ta ka isa ise eriti vaikne mees oleks olnud.
 Välisuks avanes ning ema jutt kostus nüüd selgemalt: ’’-puuviljaleti juures, ostis banaane. Kujutad sa ette, me pole kümme aastat kohtunud ja nüüd täiesti juhuslikult- Hei-hei, hiirekesed. Kassid on kodus! Noh, oli teil ka lõbus?’’ Emal oli huvitav komme end poole lause pealt katkestada, kui tal tuli mingi hea mõte, mis pidi kohe peast keelele saama. Muidu oli oht, et see ununeb ära. Alguses oli see väga naljakas ja veider, kuid nüüd ei pannud ma seda peaaegu tähelegi.
Mu ema oli lühikest kasvu ja väga sale. Vahel imestasin, kuidas nii palju energiat ühte nii pisikesse kehasse ära mahtus. Tema suured ümmargused pruunid silmad särasid alati kelmikalt. Elurõõmu paistis kiirgavat absoluutselt igast tema keharakust, isegi karamellikarva juustest, mida ta armastas igasugustesse keerulistesse soengutesse seada.
Minu isa oli pisut tagasihoidlikum. Ka tema silmades, mis olid samuti pruunid, ei puudunud rõõm, kuid see oli märksa vaoshoitum. Tal oli tugev, laiaõlgne keha, mis tasakaalustas mingil määral ema habrast keha. Nad sobisid ideaalselt kokku.
Välimuselt sarnanesin pigem emaga. Olin samuti lühikest kasvu, kuid mitte nii sale. Mu näojooned olid peaaegu täpne koopia tema omadest. Ainus oluline vahe oli selles, et minu pruunides silmades puudus sära. Sellepärast arvatigi sageli, et ema on hoopis minu tütar: tema pruunid silmad sädelesid lapselikus rõõmus, samal ajal kui minu omad olid täiskasvanulikult mõtlikud.
Mis iseloomudesse puutus, siis võis öelda, et mu vanemad olid täpselt minu vastandid: äärmiselt seltskondlikud ja jutukad. Nemad armastasid tähelepanu keskpunktis olemist täpselt sama palju, kui mina seda vihkasin. See oli tegelikult veider ja väga vihaleajav. Kõige eelduste kohaselt oleksin mina pidanud samasugune nagu nemad olema. Aga mingil väärakal ja tobedalt põhjusel, mis mulle kahjuks selgusetuks jäi, see nii ei olnud.
’’Kui sa nimetad töö tegemist lõbutsemiseks, siis jah, meil oli vägagi lõbus,’’ kostis köögis ahjust pitsat välja võtva Jaani hääl.
Ema puhkes naerma. See oli ilus, helisev naer.
’’Oi Jaanike!’’ hüüdis ta kööki ilmudes. Jaan ajas end sirgu, et ema kallistada. Vaatasin kadedalt, kuidas Jaan käed tugevalt ümber ema keha põimis ning teda õhku tõstes ühe ringi tegi. Pidin pea kõrvale pöörama. Mind polnud Jaan kunagi kallistanud. Ainus kehaline kontakt, mis meil olnud on, on käesurumine sünnipäeval. Eelmine kord oleksin sellepärast äärepealt südameatakki saanud.
Lõpuks, tundus nagu terve igaviku hiljem, pani Jaan ema uuesti maha ning embas ka isa. See oli kiire meestekallistus.
Kui ka mina olin ema ja isa kallistanud, sai meie tervitusrituual läbi.
’’Noh, aga istume siis lauda ja naudime teie raske töö vilju,’’ pakkus isa kelmikalt naeratades.
Punastasin, kuigi teadsin, et kohe kindlasti polnud isa seda lauset öeldes vasakule mõelnud. Kui pilgu tõstsin, nägin, et Jaan vaatab mind. Kui meie pilgud kohtusid, raputas ta naljatleva etteheitega pead, nagu tahaks öelda: ’’Ma tean väga hästi, mida sa mõtled, igavene üleannetu tüdruk. ’’ Kindlasti ta teadiski. Pöörasin pea kiiresti kõrvale. Õnneks ei olnud ei ema ega isa meie kiiret pilguvahetust näinud. Ema pesi viinamarju ja isa otsis parajasti baarikapist sobivat jooki.
Istusime lauda ja Jaan tõi köögist lahti lõigatud pitsa. See nägi tõsiselt hea välja. Kahjuks oli enamik sellest Jaani töö, ennast ma eriti kiita ei saanud. Tuli välja, et Jaan on isegi küpsetamises osav.
’’Suurepärane,’’ ütles isa, kui oli pitsast esimese ampsu võtnud, ’’ainult, et pipart on natuke liiga palju.’’
’’Ma tahtsin just sama öelda,’’ lausus ema napilt peale seda, kui isa oli oma lause lõpetanud, ’’kui ma sind paremini ei tunneks, Jaan, arvaksin, et tahad meid ära mürgitada.’’ Ta puhkes enda nalja üle rõõmsalt naerma.
’’Lydia meelest oli ka pipart juurde vaja,’’ ütles Jaan, hääles teeseldud solvumine, ning vaatas kinnitust otsides mulle otsa.
Pitsa oli tõesti väga piprane. Nii piprane, et mu suu põles ja silmad oleksid äärepealt vett jooksma hakanud, kuid sellest hoolimata naeratasin enesekindlalt, üritades jätta mulje, et tean väga hästi, mida teen. ’’Minu meelest on küll kõik suurepärane.’’ Huvitav, mitmes vale see tänase päeva jooksul oli?
’’No näete! Kaks kahe vastu,’’ lausus Jaan võidukalt.
’’Ei, Jaan,’’ ütles ema, kui oli pitsast järgmise pisikese ampsu võtnud, ’’sind ei saa ikka kööki lasta.’’ Ta heitis mulle kiire pilgu: ’’Ja tundub, et sind ka mitte, Lydia.’’
Langetasin süüdlaslikult pea. Tegelikult ma ju olingi süüdi. Oleksin ma kastme maitsele natuke rohkem tähelepanu pööranud kui lusikale, oleksin saanud selle pipra-äparduse ära hoida.
’’Hei olge, natuke sallivamad. Lõppude-lõpuks nägime me ju sellega ikka parasjagu vaeva,’’ sõnas Jaan. Tema paistis pitsat väga nautivat. Ilmselt oli ta ka ainus.
’’See tuletab mulle meelde,’’ sõnas ema, kes paistis pitsa söömisest juba täielikult loobunud olevat, ’’et üks sinu ekspruutidest armastas vürtsikaid toite veel rohkem kui sina. Aga kes see oli? Kas Jaanika, või Jaana. Või hoopis Janne või Jael. Sa ju vahetad neid nagu sokke!’’
Kurat. Kas nad tõesti pidid Jaani eksnaistest just minu juuresolekul rääkima? Mu söögiisu kadus paugupealt, selle asemele ronis üks suur kole, armukadeduseuss.
’’Kas teile ei tundu veider, et Jaan on käinud peamiselt ainult nende naistega, kelle nimed tema omaga sarnanevad?’’ küsis isa suure vaevaga naeru tagasi hoides. Emal ei õnnestunud see nii hästi kui temal.
Lydia ja Jaan polnud kahjuks eriti sarnased nimed. Kuigi tõenäoliselt poleks mul temaga võimalust olnud isegi siis, kui mu nimi oleks näiteks hoopis Janet olnud. Aga ikkagi.
Märkasin, et Jaan oli kuidagi kahtlaselt vait jäänud. Kas ta oli ema ja isa lõõpimise peale solvunud? Või oli ta ühesse oma eksnaistest endiselt armunud ja nende jutukstoomine rebis lahti tema vanad haavad?
Vaatasin tema poole. Meie pilgud kohtusid. Tema silmis oli mingi kummaline läige, mida ma ei suutnud päris täpselt hoomata. Pöörasin pea kõrvale.
’’Ma arvan, et nii palju minu nimega sarnaseid naisenimesid pole olnud, kui minul suhteid,’’ sõnas Jaan naljatlevalt.
Tundsin peaaegu füüsiliselt, kuidas iga sõna mind valusalt lõikas. Miks nad pidid Jaani suhteid just praegu arutama? Muidugi ma ei saanud neid ju süüdistada. Nendel polnud õrna aimugi, mida ma Jaani vastu tundsin. Lootsin, et Jaanil endal ka polnud.
Isa ja ema puhkesid täpselt korraga naerma. Lootsin, et nad vahetavad teemat. Tõsiselt, tõsiselt lootsin. Sest vastasel juhul poleks ma seal laua ääres enam kaua vastu pidanud. Hoolimata sellest, et Jaan oli kõne all olevatest naistest juba ammu lahku läinud, tegi see mulle ikka haiget. Püüdsin mitte mõelda, kuidas Jaan suudles naist, kes nägi kindlasti välja nagu supermodell. Sest arvestades sellega, milline Jaan ise välja nägi, võis eeldada, et ta ainult modellidega kohtamas käiski.
Õnneks katkestas ema mu muremõtted: ’’Muide, me enne unustasime öelda: meil on teile üks suurepärane uudis..’’ Ema tegi väikese pausi, et lasta pingel koguneda. Kahjuks ei suutnud ta eriti kaua vait olla ning paistis, et ta oli sellest uudisest ise nii elevil, et tulistas kohe edasi: ’’me läheme reisile!’’
Ma ei teadnud, kas rõõmustada või mitte. Ühelt poolt oli ju hea, et maja pikaks ajaks täiesti minu päralt jääb, aga mul poleks ju kedagi külla kutsuda ja kellegagi koos pidu panna. Mu ainus sõber Linda oli ju maal. Mis puutus vabadusse, siis ema ja isa viibisid niigi tihti kodust eemal ja seega polnud selles midagi uut ega nauditavat.
’’Oi kui tore,’’ ütlesin, suutmata ise ka täpselt mõista, kas kõlan pigem rõõmsa või kurvana. ’’Kuhu te lähete?’’
Isa vaatas mind mõne hetke, näol puhas imestus. ’’Millest sa räägid, kullake? Sina ja Jaan tulete ju muidugi meiega kaasa!’’

Ahhh, reis!!! Ma olen täiesti kindel, et seal saab väga tore olema, sest Jaan ja Lydia on palju palju koos ja oi jah...

Ja noh, olgem ausad, mina lubasin ka endale suve alguses, et hakkan kõvasti kirjutama ja ehk isegi lõpetan viimaks midagi ära, aga no kus sa sellega. Ma pole suvel peaaegu midagi kirjutanud. Blokk on ees ja kui ma püüdsin, siis ma lõpuks kustutasin ja nüüd olen ma alla andnud ega hakka ühtegi juttu enam isegi avama. Masendav, aga mis teha.

Aga ma loodan sinult küll nüüd varsti jälle uut osa saada, sest see reis tõotab tulla siiski väääga põnev ja ma olen nii põnevil praegu.

Hihi jaa, ma ise ootan ka sellest kirjutamist. Juba eelmisel aastal, kui mul selle jutu mõte tekkis, ootasin. See saab põnev ja loodetavasti ka naljakas olema. Ning Lydia ja Jaan saavad tõesti palju (kahekesi) koos olla.

Ma tean mida sa tunned. Mul oli ka tükk aega see tobe blokk. Ma olen selle jutu eelmisi osasid inspiratsiooni saamiseks üle lugenud, et mul on nendest juba oksemaitse kurgus. Õnneks tuli mul üleeile lõpuks inspiratsioonipuhang.
Seda, et sa isegi oma juttu avada ei suuda, on väga kurb lugeda. Ma tahaksin nii väga uut osa...Aga ega ma ei oskagi sulle muud soovida, kui samuti ühte suurt ootamatu inspiratsioonipuhangut.

Mis see nüüd siis oli?

6. Mul oli hea meel, et polnud võtnud lonksu oma veeklaasist, nagu mul algselt plaanis oli. Sest vastasel juhul oleksin selle kurku tõmmanud. Mina ja Jaan? Koos reisima? See oli korraga liiga hea ja liiga halb, et tõsi olla. Hea sellepärast, et me saame tõenäoliselt nii palju koos olla ning arvestades seda, kuidas mu ema ja isa teineteise seltskonda armastavad, jääme me ka kindlasti päris tihti kahekesi. Võib olla saame me isegi samas hotellitoas magada? Paraku oli see halb just täpselt nendel samadel põhjustel.
’’Sul on selline nägu, nagu oleksid kummitust näinud,’’ kommenteeris ema lõbusalt, tuues mind sellega tardumusest välja. Lasin pilgul üle laua käia. Mulle vaatas vastu kolm ilmselgelt lõbustatud silmapaari.
’’No kuule,’’ ütles isa muiates, ’’ega see vanematega reisimine nüüd nii jube ka pole.’’
Muidugi ei olnud jube. Üldse mitte. Kui nendega polnud just kaasas inimest, kellesse sa juba üle aasta lootusetult armunud oled ja kes sind tõenäoliselt vastu ei armasta.
Tõin kuuldavale naeruturtsatuse, mis tuli kahjuks üsna võltsilt välja. ’’Ei. Ma olen lihtsalt šokis. See tuli nii järsku. Kuhu me siis läheme?’’
Lootsin, et kuhugi soojale maale, kus on palju randu. Sest, jah, ma tahtsin Jaani palja ülakehaga näha. Pühkisin selle kujutluspildi kähku peast välja, et mu loll nägu jälle midagi ei reedaks.
’’Mõtlesime, et teeme lihtsalt ühe väikese ringreisi läbi Eesti. Tutvume erinevate põnevate kohtadega, ööbime nii luksuslikes hotellides ja mitte nii luksuslikes telkides. Meil saab väga lõbus olema. Ma ei tea, kas ma olen sulle varem rääkinud, et käisime Jaani ja isaga kakskümmend aastat tagasi samamoodi matkamas. Päris põnev oleks see sama marsruut uuesti läbi käia ja vaadata, mis muutunud on. Huvitav, kas see huvitava kujuga puu, mida me Haapsalus nägime on ikka veel seal. Me tegime selle juures veel eelmine kord pilti ka. Võiks uuesti täpselt samas asendis pilti teha. Internet on selliseid ’’kakskümmend aastat hiljem’’ pilte täis. Oh, ja kas te mäletate, kuidas-’’
Lasin ema jutustuselt kõrvust mööda voolata. Muidugi olin ma natuke pettunud, et me kuhugi välismaale, kuhugi eksootilisse kohta ei läinud ja pidime piirduma igava Eestiga, kus me niikuinii elasime. Aga sellest hoolimata oli ju tore reisida ning mul oli kahtlane tunne, et koos Jaaniga oleksin nõus ka ükskõik millisesse kolkasse minema.
Järsku purskasid nii ema, isa kui ka Jaan korraga naerma. Vaatasin segaduses olles ringi kahetsedes, et polnud ema edasistele sõnadele tähelepanu pööranud.
’’Ära põe,’’ ütles ema mu segadust märgates, ’’me näitame seda kohta sinule ka.’’
Naeratasin, nagu ma teaksin väga hästi, mis toimus.
*
Ma ei osanud öelda, kas reisile eelnenud nädal möödus kiiresti või aeglaselt. Aga ühte teadsin kindlalt: see oli piinav. Mu pea täitus vastu minu tahtmist kujutlustega, kuidas me Jaaniga teeme asju, mida me poleks tohtinud teha ja mida tõenäoliselt kunagi ei teekski. Paraku ei saanud mina sinna midagi parata: mu aju tegi seda vägisi. Muidugi ei saaks just öelda, et ma seda ei nautinud. Vähemalt sain hulgaliselt jutu ideid juurde.
Viskasin need mõtted peast välja ning toppisin kotti viimase eseme- musta pitsilise lühikese öösärgi. Kui müüja mulle seda nähes kavala, iseteadliku pilgu oli heitnud, hakkasin ostu paugupealt kahetsema. Oli seda siis tõesti vaja? Vaevalt Jaan mulle rohkem tähelepanu pöörab, kui ma midagi seksikat kannan. Ilmselt jätaksin ma ta külmaks ka siis, kui oleksin alasti. Kurat. Järjekordne vale mõte. Väga vale.
’’Kullake, oled sa valmis?’’ küsis ema minu toa uksele ilmudes. ’’Jaan ja isa juba ootavad. Aga noh, eks naistel peabki ju natuke kauem- Oi mis see on?’’ Polnud vaja just eriline geenius olla, et mõista, mida ta nägi. Minu öösärki.
Ema astus paar sammu edasi ning võttis eseme kotist välja. ’’See on nii kena! Kust sa selle ostsid?’’ Ta huulile ilmus uljas muie. ’’Laenad seda mulle ka?’’
Olin tema reaktsioonist šokeeritud. Tavaliselt ei reageeriks emad oma tütre kotist sekspesu leides niimoodi- eriti, kui ta on reisile minemas. Neelatasin. ’’Sa ei olegi pahane?’’
Ema naeratas mulle. ’’Ei miks? See on ju nii kena ja sobib sulle kindlasti ideaalselt. Mul on hea meel, et sa selle ostsid.’’
Tõmbasin keelega üle ülahuule. ’’Sa ei arva, et see on natuke liiga paljastav?’’
’’Kauni tüdruku puhul pole mitte mingi riideese liiga paljastav. Ja pealegi, sa oled mul ju nii tagasihoidlik, ma ei usu, et sa ostaksid midagi, mis sulle ebamugavust tekitaks.’’ Ta pani öösärgi tagasi kotti, tõmbas luku kinni ja kallistas mind õrnalt. ’’Ja kui tuleb välja, et see sulle siiski ei meeldi, anna mulle,’’ sosistas ta mulle kõrva.
Heitnud mulle veel ühe kavala pilgu, tõusis ta püsti ning haaras mu koti. ’’Aga lähme siis. Ärme lase neil enam kauem piinelda.’’ Järgnesin emale, olles liiga ehmunud, et pakkuda, et võiksin ise oma kotti kanda. Kuigi, kui järele mõtlema hakata, siis sellepärast ma teda nii väga armastasingi.
’’Läks teil ikka aega,’’ kommenteeris Jaan. Ta nõjatus hooletult vastu autot ja kandis valget polosärki, mille kaks ülemist nööpi olid lahti jäätud. Pidin oma hingamise taastamiseks pea kõrvale pöörama. See reis ei olnud hea mõte.
Isa ja ema istusid esiistmetel. Mina Jaaniga olin taga. Meid lahutas ainult üks väike keskmine iste. Juba see pisike süütu fakt suutis mu südame kiiremini põksuma panna.
’’Me hakkame mööda rannikut läände sõitma,’’ selgitas ema. ’’Esimene peatus on Paldiskis. Seal on imeline pank. Eelmine kord pidasime seal pikniku. Mäletate eks? Jaan ajas veel veiniklaasi ümber.’’ Ta puhkes naerma ja ka mina ühinesin temaga. Kujutluspilt kohmakast Jaanist oli väga naljakas.
’’Aga kes meist koogi sisse astus ja sellega kogu meie magusavaru hävitas?’’ päris Jaan lõõpivalt vastu. ’’Ma ütleks, et see on tunduvalt hullem.’’
Selle asemel, et solvuda, hakkas ema veel rohkem naerma. Ka isa õlad hakkasid vappuma
’’Teil paistis väga lõbus reis olevat,’’ ütlesin muiates.
’’Ma olen kindel, et see reis saab veel lõbusam olema,’’ vastas ema mulle silma pilgutades.
Mina nii positiivne ei olnud. Kuigi kui ma oma tundeid vaka all hoian ja ei lase neil end segada- mis oli kahjuks üsna võimatu- võis tal isegi õigus olla. Mul oli juba praegu raske mitte pidevalt Jaani poole kiigata.
Sundisin ennast naeratama. ’’Ma usun ka.’’
Kogu sõdu ajal ei olnud autos vist rohkem kui minut vaikust. Selle eest hoolitses kõige rohkem ema, kuid ka Jaan ja isa andsid päris arvestatava panuse. Isegi mina julgesin paar sõna sekka öelda.
’’Oi, vaadake. Seal on hääletaja,’’ hüüdis ema vaimustunult, end otse keset juttu oma viimasest kinoskäigust katkestades. Tal oli õigus. Mõnekümne meetri kaugusel seisis vanemapoolne mees, kelle räbaldunud riietest võis aru saada, et tal polnud elus just kõige paremini läinud. Ühel õlal kandis ta kulunud oliivikarva seljakotti. See oli ta ainus pagas. Huvitav, mis tal seal sees oli?
’’Võtame ta peale, eks. Ma võin kihla vedada, et ta oskab põnevaid lugusid rääkida,’’ vadistas elevil ema, kuigi teda tundes kahtlesin sügavalt, kas vaesele rännumehele jääb üldse võimalustki suu lahti teha. ’’Lydia, sina võid siis keskele istuda.’’
Mul käis südame alt jäine jõnksatus läbi ja ma tardusin hetkeks paigale. Arvestades auto suurust ja seda, et hääletaja välimus ei jätnud muljet, et ta võiks hästi lõhnata, oli üsna kindel, et puutun Jaaniga kokku. Ja see mõjus mulle tugevamini, kui oleksin osanud arvata. Suutsin end siiski kokku võtta ja libisesin mõninga hilinemisega Jaani kõrvale.

ouuuuumaiiiiiigaaaaaaaaaaaaaaaaad

Ma nagu ei suuda praegu uskuda, et ma tõepoolest sain järgmist osa lugeda! Jaan enda valges pluusis, mille kaks ülemist nööpi olid lahti jäetud, ei jätnud kujutlusvõimele just palju ruumi...

See reis saab ülimega kihvt olema! Ma lihtsalt ei suuda ära oodata esimesi hetki vähe tõsisematest olukordadest!!!

Millegipärast mulle tundub, et Lydia ema teab tema kiindumusest Jaani vastu
see öösärgi koht oli äge haha

Ootan samuti uut osa!

Kuna kell on pool kolm öösel, siis ei ole ma võimeline jätma paremat kommentaari kui: ,,jee" ja ,,uut"

Suur suur aitäh teile nii nunnude kommentaaride eest. Need tegid mu sünnipäeva veel toredamaks! :)

Cilen, Eks ma olen seda osa ikka päris kaua kirjutanud. Mingi kuu aega kindlasti, sõna otseses mõttes lause haaval. Ja siis eile mõtlesin, et kaua võib, ja võtsin end siis kokku ja kirjutasin selle eile lõpuni. Tegelikult pole ma seda osa ise veel lõplikult üle lugenudki.
Haha ei jätnud tõesti.
Ma loodan ka, et see reis saab vahva olema. Mul on juba päris mitu põnevat sündmust plaanis ja ma juba ootan nendest kirjutamist. :)

kiku979, Hihi, sul võib isegi õigus olla. Emad tunnevad ju oma tütreid väga hästi. Igatahes mul on hea meel, et see sulle meeldis.

Vaimude Tund, Aitäh. Mul on hea meel, et sa seda juttu loed.

Ohhh, palju palju palju õnne sünnipäevaks tagantjärgi!!!

Nagu ma näen oled sa nüüd selles vanuses, kus võid ise poest veini osta...

Palju palju õnne minu poolt ka

Siiski ei anna sünnipäev sulle õigust mitte kirjutada...
Nüüd hops-hops laua taha ja pastakas kätte

Cilen, Aitäh!! Haha, olen jah :). Kindlasti kasutan ma seda võimalust ka.

Vaimude tund, Tänud! :) Hehe, Tunnistan ausalt, et siiski ei leidnud ma täna aega kirjutada. Aga homme kirjutan kahe päeva eest.

Ma vist polegi seda öelnud, aga mulle nii nii meeldib.
Palju õnne sulle tagantjärgi ja homme on minu sünnipäev, siis võiks ju kingiks uue osa saada.

Idee on sul ju väga hea, shine.

Aitäh, shine! :) Ja palju-palju õnne sulle ka! Mul on väga hea meel, et see sulle meeldib. :)

Hehe, aga nii hästi vist ei lähe, et täna uue osa saab. Kuigi ma olen seda juba kirjutama hakanud.

Ma olen võõras ja juhtusin juhuslikult seda juttu lugema, aga mulle meeldis! :) Väga hea ja ootan kindlasti ka uut osa! :)

Mul on väga hea meel, et sa seda lugema sattusid ja veel parem meel on selle üle, et see sulle meeldib. Aitäh. Uus osa ei tohiks väga kaugel olla, võib isegi juhtuda, et saan selle vaheaja jooksul valmis.

Saingi valmis. Ma ausalt ei tea, mis minuga toimub.

7. Niipea, kui olin keskele istunud, tundsin Jaanist õhkuvat õrna meestelõhnaõli lõhna. Olgugi, et nõrk –ilmselt oli ta ainult ühe piisaga piirdunud- suutis see mind ikkagi rivist välja viia. Kui turvavööd kinnitama hakkasin, müksasin õlaga õrnalt Jaani käsivart. See oli tugev, lihaseline. Tundsin, kuidas näost punaseks lahvatasin. Just sellel hetkel avanes uks ja hääletaja istus autosse. Meie pilgud kohtusid. Tema silmist peegeldus segadus, minu omadest sõnatu palve. Õnneks paistis ta taiplik mees olevat ning ei öelnud mu peedikarva näo kohta sõnagi.
’’Mina olen Feodor,’’ tutvustas hääletaja ennast. Ei mingit tänamist. Ta paistis pidavat seda, et mingid suvalised võõrad ta heast südamest peale võtavad, iseenesest mõistetavaks.
’’Kaisa. Peeter. Jaan. Ja Lydia,’’ ütles ema meie kõigi eest. ’’Väga meeldiv sinuga tutvuda. Sul on huvitav nimi. Ma polegi seda varem kuulnud. Teodorit küll. Ma isegi tundsin ühte meest, kes-’’
’’Jah. See nimi on pidanud palju läbi elama,’’ katkestas Feodor mu ema. ’’Meie peres mitu põlvkonda olnud. Mõned pärandavad vara, aga meie pärandame nime. Ma ütleks, et see on kallim kui mistahes vara.’’
Minu üllatuseks ei lõhnanudki Feodor kopituse ja alkoholi järgi, nagu olin algselt kartnud. Temast hõngus hoopis värsket metsa ja looduse lõhna. Minu silme ette kerkis pilt soojast suvehommikust ilusal aasal, kus päike peegeldub kastepiiskadelt vastu. Feodori poole vaadates märkasin, et tema juustesse oli väike kuuseoksake takerdunud.
’’Kuhu siis sa ka minna soovid, Feodor?’’ küsis mu isa.
’’Sinna kuhu rattad viivad,’’ vastas Feodor ja naeratas. Tema suust olid umbes pooled hambad puudu. ’’Eks ma võtan kõik vastu, mis elu toob. See vist peaks seletama, miks ma selline olen.’’
Ta rääkis rõõmsalt, nagu oleks oma olukorraga ülimalt rahul. ’’Te inimesed olete end liiga ära hellitanud. Elate uhketes majades, kannate edevaid riideid, edvistate oma vingete tehnikavidinatega. Otsite terve elu õnne taga, aga surete ikka õnnetuna. Mida rohkem teil on, seda enamat te ihkate. Mina pöörasin selle mõtte enda jaoks tagurpidi: mida vähem sul on, seda vähemat sa taga ajad. Ja vaadake, kui õnnelik mina olen.’’ Oli tõesti. Õnn ja rahulolu peegeldusid ta näolt sulaselgelt vastu.
Ka Feodori jutus oli oma iva sees. Kuid siiski ei uskunud ma, et oleksin midagi nii ekstreemset teha julgenud. Muidugi, kui Jaan oleks minuga ühinenud, oleksin selle üle isegi mõelnud.
’’Nii, et sa elad siis metsas?’’ küsis ema. Tema hääletoonist oli aru saada, et ka temale olid Feodori sõnad korda läinud.
’’Jah,’’ vastas Feodor, ’’võib ka nii öelda. Väga mõnus kogemus. Tulge mulle mõnikord külla.’’
’’Kas sa elad siis ühes kindlas metsas?’’ päris ema mõnevõrra imestunult. See oli vist esimene kord, kui ma nägin teda kellegi teise jutu vastu suuremat huvi tundmas, kui ise rääkimas.
’’Ei. Ka mina kolin. Täpselt nagu teiegi. Ajapikku tüütab see üks mets ära. Praegu ma olengi elukohta vahetamas. Kui ma oma eluaseme kenasti sisse sean, tulge külla. Ma pakun teile kõrvenõgese suppi. Me võime ka hingepuhastamisrituaali teha. See on väga kasulik, puhastab pea kõikidest pahadest mõtetest. Meil on perega traditsiooniks seda teha, kui vahel kokku saame.’’
’’Su pere elab ka metsas?’’ küsis ema. Kuigi tema sõnades peegeldus pigem üllatus hoopis selle üle, et Feodoril üldse pere on.
’’Muidugi. Aga me elame kõik eraldi. Erinevates metsades. Aga kord poole aasta jooksul saame kokku,’’ seletas Feodor. ’’Ega liiga tihti ka kohtuda ei saa, hakkame veel üksteisele närvidele käima.’’
’’Kui suur su pere on?’’ päris ema edasi. Ta oli end näoga meie poole keeranud, et Feodori jutust ükski sõna kaduma ei läheks.
’’Peale ema ja isa on mul veel kuus õde-venda. Pluss veel mõned sugulased. Vahel juhtub, et kohtume ka niisama, aga siis teeme näo, et ei tunnegi üksteist ja läheme lihtsalt oma teed, sest-’’
Jaani põlv riivas minu oma ning tõi mind sellega Feodori jutust välja. Tundsin, kuidas tugev elektrivool mu kehast läbi käis ja teadsin end piisavalt hästi aimamaks, et see tunne peegeldus ka mu näol. Muidugi olin Jaani lähedusest kogu aeg teravalt teadlik olnud, kuid üritasin seda kõigest väest tagaplaanile lükata. Nüüd olid kõik mu pingutused justkui õhku haihtunud.
Kui me lõpuks pangale jõudsime, tuikasid mu käed kõvasti. Olin terve sõidu aja kramplikult istunud, et mitte Jaani ega Feodori vastu minna. Seisime neljakesi pisut kohmetult auto kõrval. Keegi ei teadnud, mida öelda. Kas see oligi lahkuminek? Feodor oli selle lühikese ajaga meie kõigi südametesse pugenud.
’’Jääd sa ehk meiega õhtust sööma?’’ pakkus ema. ’’Me mõtlesime pikniku teha.’’
Feodor naeratas kurvalt. ’’Vaevalt te midagi sellist pakute, mida mina söön.’’ Ühtäkki läksid tema silmad särama. ’’Aga ma võin teile kõrvenõgese-rohulible suppi teha. Minu uus retsept.’’
Olin kindel, et keegi meist ei pidanud seda rooga kuigi isuäratavaks, kuid ema nõustus sellegipoolest. Feodori seltskonnast oli kahju lahkuda.
’’Lydia, ehk aitad sa mul kõrvenõgeseid korjata?’’ küsis Feodor. ’’Ma juba haistan, et nad on siit mõnesaja meetri kaugusel.’’ Ta osutas käega eemal paistva tiheda metsa poole. Ma ei olnud sinna minekust just eriti vaimustuses, kuid tema sõnade taga oli muud, kui kõigest abipalve.
Asusime koos metsa poole teele. Esiti ei öelnud Feodor midagi ja kuna ma ise ei hiilanud erilise suhtlemisoskusega, oli meie vahel vaikus. Feodorit ei paistnud see häirivat. Ta kõndis pikkade reibaste sammudega ning hingas värsket metsaõhku sisse. Mulle see vaikus aga ei meeldinud ning ma hakkasin kartma, et saame enne kõrvenõgesed korjatud, kui Feodor oma targad sõnad mulle edasi annab. Ja neid sõnu oli mul väga vaja.
’’Feodor, kas sa oled kunagi armunud olnud?’’ küsisin ja taibates, et ta võib mu küsimusest valesti aru saada, lisasin kähku: ’’Ma mõtlen, et nagu päris inimesse, mitte metsa, puudesse ega loodusesse?’’
Feodor kõndis mõnda aega vaikides, kuid ütles siis: ’’Ma olen palju armastust näinud. Nii õnnetut, kui ka õnnelikku. Mind üllatab see, kui raskeks inimesed selle enda jaoks teevad.’’
Olime nüüd metsaservani jõudnud ja ma märkasin esimest kõrvenõgeste puhmast. ’’Kas see, et sa praegu mu küsimust niimoodi eirasid, tähendab, et vastus on jaa?’’
Feodor turtsatas. ’’Sa oled üks terane tüdruk.’’
Ma ei jäänud võlgu: ’’Sama käib ka sinu kohta.’’
’’Nii terane, aga samas nii loll,’’ jätkas Feodor. ’’Nagu ma ennist ütlesin, on armastus tegelikult palju lihtsam. Kui sul on kellegi vastu tunded, siis lihtsalt ütle talle seda. Kõige hullem, mis juhtuda saab, on see, et sa saad korvi. Siis nutad natuke, leiad kellegi uue ja proovid temaga õnne. Lihtne. Aga kaotada on küll palju.’’
’’Minu armastus on natuke teistsugusem,’’ ütlesin. Juba mõte sellest, kuidas ma Jaanile oma tundeid tunnistan, tekitas minus tahtmise laua alla pugeda.
’’Ei tea kuidas?’’ küsis Feodor.
’’See on keelatud,’’ vastasin. ’’Kui ma talle oma tundeid tunnistaksin, teeksin sellega paljudele inimestele haiget. Oma vanematele. Mu isa ja Jaan on lapsepõlvest saati parimad sõbrad olnud. Ma hävitaksin selle kõik ühe hetkega. Lisaks rikuksin ma ka meie reisi ära.’’
’’Aga vastasel juhul teeksid sa hoopis endale haiget,’’ nentis Feodor.
Ühtäkki tundsin tema vastu tugevat viha. Mis see tema asi üldse on? Mida tema inimestest teab? Pealegi mulle ei meeldinud nõgeseid korjata.
’’Noh, aga kui sa nii tark oled, kus siis sinu armastatu on?’’ pärisin.
Feodor ohkas. Ilmselt oli ta kartnud, et jutt sinnamaale liigub. ’’Ma olin siis noor. Sinu vanune. Alles poisike. Rumal. Kogenematu. Häbelik. Ja tema oli liiga ilus, nii täiuslik. Sellel päeval, kui teda nägin, kandis ta roosat lillelist kleidikest ja sellega sobivat kübarakest. Tema kuldsed lokid lendlesid tuules. Ta oli oma perega piknikul. Mina luurasin põõsastes, ei julgenud rääkima minna. Kuidas muudmoodi ma siis praegu nii tark ja elukogenud olla saaksin? Eks oma vigadest ju õpitaksegi.’’
Feodor seadis oma kimbu kokku. Tema hea tuju paistis olevat tagasi tulnud. ’’Noh, saimegi valmis. Nüüd ma keedan teile natuke suppi ja teeme ühe mõnusa hingepuhastusrituaali.’’
Selle ajaga, mil me nõgeseid korjasime, olid teised juba puna-valge ruudulise pisut luitunud piknikuteki välja võtnud ning keetsid parajasti suures potis vett.
’’Te olete minu eest juba pool tööd ära teinud,’’ muigas Feodor ja viskas nõgesed ning peotäie muru, mille ta oli tee peal üles korjanud, potti. ’’Nüüd peab see veel natuke hauduma. Mis te arvate, kui teeks nüüd selle rituaalikese ära? See kulub teile ära küll. Pärast te veel tänate mind.’’

Super! :)

Aitäh

Tubli, sa said hakkama
Otseloomulikult oli see väga hea ja otseloomulikult tahan ma uut veel kiiremini, kuigi...
Mina olen küll viimane inimene, kes kiiruse pärast viriseda võib
Kokkuvõtlikult: ja uut

Vau, tüdruk, vau. Sa oled ikka väga kiirelt uue osaga maha saanud! Juhuuu!!!

Feodor on lihtsalt nii vahva. Ma olen hetkel muidugi veidi segaduses, kas ma peaksin teda nö kodutuna ette kujutama?
Igatahes on ta nii vahva kuju, et ta sobib lausa valatult siia juttu. Ma muidugist loodan, et ta varsti ära läheb, sest jah, tagaistmel ei saa suurt midagi ju toimuda, kui ema pidevat taha vahib ja Feodor muudkui lobiseb.

Ja Jaan hakkab mulle iga osaga aina enam meeldima. Tõsiselt nagu. Olen veendunud, et kui asi kunagi nii kaugel on, siis nende kahe suudlus saab küll erakordne olema! Ma tean, et sa suudad seda sellisena meile kirja panna.



Otseloomulikult ootan uut osa ka! Ei käi peale, et sa kiiresti teeksid, aga loodan siiski varsti uut osa lugeda!

Vaimude Tund, Suur suur aitäh sulle! Aga ma arvan, et edaspidi ma nii tubli ei ole, et ühe nädala jooksul kaks osa valmis saan. Kui, siis äkki jõluvaheajal. Aga ma luban, et katsun koolilt natuke aega ka kirjutamiseks varastada.

Cilen, Ma ausalt öeldes ise ka ei uskunud, et ma nii tubli olla saan: D Ma arvan, et üks põhjus, miks see osa nii kiiresti valmis sai, ongi see, et mulle lihtsalt meeldis Feodorist kirjutada. Tavainimeste jaoks on ta jah nagu kodutu, aga enda jaoks mitte. Eks ta varsti lähebki oma teed, sest ta ei suuda nii palju inimeste seltsis olla.
Mul on nii hea meel lugeda, et sulle Jaan iga osaga rohkem meeldima hakkab. Tead, ma võin sulle saladuskatte all öelda, et ühe nende suudlusstseeni olen juba kirja pannud (mul tuli vaim peale ), aga ma pole kindel, kuhu see paigutada. Aga ma lubasin endale, et enne viieteistkümnendat osa ma neid suudlema ei pane. (et oleks mida oodata). Ega sinnna tegelikult väga palju minna polegi.
Aitäh!

Kui aus olla, siis ootamine on samuti jube põnev. Pinge ja ootus ja... ohhh!!!

Jaa, mulle meeldib ka see ootusaeg. Tihti juhtub see suudlus raamatutes minu jaoks isegi natuke liiga vara.