Reaalsus (9 osa)

Kurikas ogadega  

Niisiis... kunagi uus osa ka siia tuleb?

Täna tööl ehk kirjutan!

Oleks väga meeldiv uut osa saada küll

Ja palun!


5. osa

MARTIN

Ma pole teda juba kaks hommikut näinud. Istun oma põõsas, kuid ei suuda täna paigal olla. Nihelen ja vaatan kella. Iga kord, kui paraadna välisuks paotub, vaatan lootusrikkalt sinnapoole, kuid pettun iga kord.

Kallan endale termosest uue tassitäie kohvi, mis on ka juba pigem leige kui kuum. Olin täna päris varajaste hommikutundideni tööl ja otsustasin enne siiatulekut mitte magama minna – muidu ei saakski üles.

Ma olen nõutu, ei tea, mida teha. Eks see, et ma teda näinud pole, tükati minu süü ka – miks ma ei uurinud kohe välja, kus ta veel vahel öösel käib.

Järsku jookseb mööda mu selga alla külm jutt: see mees, kellest ta rääkis. See, kes tal on. Olari taaskehastus, ma olen kindel. Raudselt on Berit tema pool. Ja mul pole õrna aimugi, kus too elab...

Raputan omaette pead ning libistan taskust telefoni välja. Veel üks asi, mida teha: Beritilt ta telefoninumber saada. Siis saan lihtsalt küsida, kus ta on, mitte ei pea niimoodi vahti pidama, et temaga kontakti saada. Muidugi võiks ma ta numbri ka ise välja uurida, aga soovin, et see oleks tema enda vabast tahtest antud.

Tal on lihtsalt natukene veel aega vaja, et kõike seedida, mis ma talle rääkisin. Et teda aidata, olen ma hommikuti hakanud kaasa võtma Lauren Kate’i „Langenud“ ning Becca Fitzpatricku „Salajast“. Neid lugedes peaks ta natukene paremini hoomama seda, mis siin toimub.

Aga see Olari... Mida temaga küll teha? Kuidas ta pildilt saada? Vast mitte kõige efektiivsem, kuid see-eest mõistlikum, oleks lihtsalt Berit endasse kiiresti armuma saada, nii et ta enam sellest Olari taaskehastusest lihtsalt ei hooli.

Olarit teades saab see aga raske olema. Võib-olla olen ma natukene enesekriitiline, aga ma ei ole naistega kuigi osav. Pigem koba, ja ma ei leia alati õigeid asju, mida öelda, nii et ma vahel isegi ehmatan nad päris korralikult ära – vaatame kasvõi, kuidas ma Beritile lihtsalt kõik välja purskasin.

Olari on selles vallas väga palju parem ja sujuvam. Ütleb midagi, ja juba naised sulavad! Ja tavaliselt näeb ta hea ka välja. Muidugi selles vallas pakun ma talle tugevat konkurentsi. Nii et millegagi saan ma temaga edukalt võistelda.

Kui see Beriti endasse armumise värk ei õnnestu, siis tuleb mul kahjuks Olari lihtsalt... Kuidas need inglased ütlevadki? To make someone a thing of the past. Ma olen lihtsalt väsinud ootamast, et õnn meile lihtsalt sülle kukuks. Selle nimel tuleb tööd teha.

Aga jumal teab, et ma olen piisavalt kaua oodanud.

Ja niimoodi mõtiskledes olen vahepeal üldse unustanud, et telefoni välja võtsin. Vaatan kella ning otsustan veel tunnikese siin veeta. Aga ainult tunnikese. Äkki ta tuleb koju. Kui ei, siis proovin homme uuesti õnne... või lähen vaatan lihtsalt, kas ma ta korterikaaslasega saan rääkida ja mingit informatsiooni.

Jah, see teine variant tundub isegi mõistlikum olevat.

Nii et kohendan oma istumisalust ning püsin valves.

Kui tund peaaegu täis on tiksunud, näen ühte autot maja ette sõitmas. Ja auto esiistmel? Berit! Mu süda teeb õnnest salto ning ma panen asjad kiiresti käest, et ta jumala eest enne tuppa ei jõuaks minna, kui ma temaga rääkida jõuan.

Uksekood tuleb välja uurida.

Olen juba põõsast väljas, kui minu suureks kimbatuseks astub autost välja ka ei keegi muu, kui mees, keda ma Olariks pidada oskan. Ta on pikk, natukene kõhetu, ja blondide juustega. Ta kannab tumesiniseid teksapükse ja nende peal valget triiksärki, pealael on päikeseprillid.

Ja mul on tunne, et ta raisk tundub naistele vägagi nägusana.

Berit tema kõrval kannab kingi ja lühikesi pükse, nii et mul on alguses isegi raske oma silmi tema päevitunud jalgadelt ülespoole vedada. Muidugi on see pilgu tõstmine seda vägagi väärt, sest ta kannab ka valget ümber toppi, juuksed on tal pikas patsis.

Nad kannavad ühte värvi riideid.

Vaatan enda musta särki ja põlvpükse. Kurat.

Aga tõeline dilemma on: kas ma jooksen neile praegu järgi ja astun Olarile praegu vastu, või ootan, kuni ma Beritit hiljem üksi näen. Kuid aega otsustada on vaid viiv, ma pole Beritit näinud, ja sooviksin Olariga rääkimisega juba ühele poole saada.

Seega sasin käigu pealt oma juukseid, hoian raamatutest kindlamini kinni, ja astun kindlal sammul üle tee ja hüüan: „Berit!“

Noor naine jääb seisma ning pöörab siis end aeglaselt ümber. Panen tähele, kuidas ta käsi Olari omast kinni haarab. See ei meeldi mulle.

Niisutan huuli ja naeratan nende ees seisma jäädes natukene sunnitult. Olari see keha on minu omast päris korralikult pikem, ja see tekitab minus ebamugavust. „Tsau, Berit!“ ütlen naisele otsa vaadates. Mulle meeldivad ta silmad. Need on kahvatudhallid paari kuldse säbruga, ja nad on kuidagi soojad. Mulle meeldib, kuidas Beritil täna nende ümber must kontuur joonistatud on. Toob ta silmad tõesti efektselt välja.

„Me hakkasime just sisse minema...“ ütleb Berit vaiksel häälel ja ma näen, kuidas ta sentimeeter sentimeetri haaval tahapoole nihkub, ise Olarist kinni võttes. Mees ei astu talle kaasa. Vaatan talle otsa.

Kui Beriti silmad on soojad, siis Olari omad mitte nii väga. Need on külmad. Külma tooni hallid ja lihtsalt kurjad. Kuid ma vaatan talle julgelt otsa, sest kui ta mu ära tundis, on praegune hetk just õige aeg talle tõestada, et ma ei anna alla.

Ma armastan Beritit ja olen temaga ennegi vastamisi seisma pidanud.

„Oh, suurepärane. Ma tulen siis ka-“ alustan, kuid Berit raputab ägedalt pead.

„Ei, ei tule. Meie kaks läheme sisse, sina jääd välja. Ja palun ära tule enam siia. Ma ei taha sind enam näha.“

Kui keegi, keda sa armastad, sulle sellised sõnad lausub, on see kui nuga südamesse. Kuid samas ma tean, et ma ei saa teda unustatud armastuses süüdistada. Ma pean lihtsalt saama nii kaua kuidagi tema lähedal olla, et ta minusse uuesti armub.

„Oota – mis siin toimub?“ küsib Olari kulmu kortsutades kordamööda nii minule kui ka Beritile otsa vaadates.

„Ei midagi. Tule, lähme tuppa,“ ütleb Berit tungival toonil. Võtmed ta teises käes kõlisevad.

Oskamata järsku midagi öelda, näitan ma naisele oma käes olevaid raamatuid. „Palun loe neid. Need aitavad olukorda selgitada. Lihtsalt... palun võta need praegu ja ma luban, et lähen ära.“

Berit vaatab kahtlevalt minu käes olevaid raamatuid, ja hakkab juba kätt tõstma, et nad minu käest võtta, kui Olari oma käe tema omale paneb ja seda paigal hoiab. Mees vaatab mulle otsa, „Ma ei tea, mis teema teil on, aga Berit nähtavasti ei taha sinuga suhelda. Ta oli selle palvega väga konkreetne. Austa seda.“

Tunnen, kuidas veri pähe koguneb ja kõrvus vihast kohisema hakkab. „Ma rääkisin Beriti, mitte sinuga,“ surun läbi hammaste.

„No mina igastahes rääkisin just sinuga,“ vastab Olari. „Palun lahku nüüd.“

„Mitte enne, kui ta need raamatud võtab.“ Vaatan Beriti poole ja sunnin oma hääle leebemaks: „Palun. See on mulle tähtis. Selgitab olukorda.“

Berit vaatab mulle silma ning neelatab. Näen, kuidas ta kahtleb ja veel sekundi murdosaks justkui loa küsimuseks Olari poole vaatab, ja siis ohkab. Ta võtab raamatud kiiresti mu käest ära. „Palun lahku nüüd.“

Ohkan. „Olgu. Palun loe neid.“

Astun paar esimest sammu tagasi selg ees, kuid pööran siis ringi ja hakkan kodu poole astuma.

Ja praegu mitte selja taha vaatamine on raskeim asi, mis ma eal tegema olen pidanud. Eriti arvestades fakti, et ma tahaksin Olarile lihtsalt kallale minna ja... Pigistan käed rusikasse, lasen nad lõdvaks. Rusikasse, lõdvaks...

Ta unustas mulle öelda, et ma enam tagasi ei tuleks.

Suurepärane.

Koju minnes joon kiiresti veel ühe tassi kohvi, et natukene veel üleval püsida. Olen enda peale vihane, et ma ta kohta mõnda uut infokildu teada ei saanud. Istusin veel tegelikult paar tundi oma peidukohas, kuni Olari lahkus, aga kuna ta oli autoga, ei olnud mul võimalik talle järgneda ja vaadata, kuhu ta tee teda viis.

Telefonil on jälle paar vastamata kõnet mu vennalt. No ma ei viitsi temaga rääkida nii palju. Saagu ometi aru! Võtan telefoni vastu ainult parasjagu nii palju, et ta ei tunneks vajadust kohale tulla.

Istun arvuti taha, login end oma kasutajasse sisse, ja vaatan, kas foorumisse on midagi uut postitatud.

Sest nii uskumatu kui see ka ei tundu, on inimestele, kelle probleemid sarnanevad minuga, oma foorum, kus me kõik saame üksteiselt nõu küsida ja nõu anda. Rasketel aegadel on just see koht aidanud mul lootust säilitada.

Asi on positiivsuses, kas teate. Me ütleme „lootust säilitama“ selle asemel, et öelda „lootust mitte kaotama“. Selline suhtumine aitab eesmärgini.

Näiteks Jani saatis oma tüdrukule viis kuud jutti iga päev kolm punast roosi, ja nüüd on nad jälle koos ja õnnelikumad kui kunagi enne. Ta veel vahepeal käib vaatamas, kuidas meil teistel läheb. Eriti on ta mures Michaeli pärast, kelle ämm üritab tema abikaasale selgeks teha, et too Michaeli maha jätaks, sest üks kord kui Michael saumiksrit kappi tagasi pani, olid ta käed märjad, ja see kukkus nii õnnetult ta kapi all istunud naisele pähe, et too vajas õmblusi.

Selliseid asju ikka juhtub.

Login jututuppa.


Martin278: Hello!
MiguelSantarosa: hey mate hows it goin today
Martin278: Well, better than yesterday. Finally saw her!
Ben: Great! How did it go, man?
Martin278: She was with the guy I was telling you about the other day. But she took the books, eventually.
MiguelSantarosa: thats so great man.
Ben: Looks like things are looking up? I mean, she just HAS to believe you after these books. They are pretty life-changing. Much like The Collector, I’d say.
MiguelSantarosa: haaah your always goin on about that book


Naeratan. Need mehed mõistavad mind, ning ma võin siin foorumis veeta tunde ilma, et ma ära väsiksin, või üldse aja liikumist tähele paneksin. Ben oligi tegelikult see, kes selle mõtte peale tuli, et ma neid kahte raamatut jagaksin, sest ta ise teeb seda sama oma „Liblikapüüdjaga“. Ta ehitab hetkel selle järgi endal kodus ühte tuba ümber – sest noh, selle toaga, mis selles raamatus oli, saab ta tüdrukut külla tuues kindel olla, et see talle meeldib.

See olevat selline tuba, millest tüdrukud lihtsalt ei suutvat lahkuda! Mul on plaanis seda raamatut lähiajal isegi lugeda, aga noh... eks kõik teavad, kuidas selle eluga on: kiire on, kui on vaja tööl käia ja oma armsamale selgeks teha, et te üksteist armastate ja on vaja teda oodata. Ma saaksin küll põõsas istudes lugeda, kuid siis võib juhtuda, et raamat on nii hea, et ma ei paneks ta möödumist tähele.

Kui ma Lauren Kate’i ja Becca Fitzpatrickut lugesin, olin ma paar päeva omas mullis. Unustasin isegi süüa vahepeal. Lõpuks tõstsin saiakoti lihtsalt laua peale enda kõrvale, ja lugesin niimoodi.

See Martin on natuke veider   

Aga muidu täitsa põnev osa ja ootan uut :) 

Huvitav oleks teada, kas see Olari/Erik Martini ka ära tundis

Mulle ei meeldi Martin -.-
Liiga pealetükkiv aga noh ehk see arvamus muutub kunagi...
Mind hakkas Olari/Erik hetkel rohkem huvitama ja mõtisklen täpselt sama asja üle, mille Unicorngi välja tõi Huvitav-huvitav.

UUUUUUT! Ja palun ära venita sellega nii kaua

Thinking of getting myself some ice cream and getting down to the business.

Yeei! ^^
Ma kiidan heaks su plaani!

Issand see Martin. Nii stalker ja nii kriipi ja jah. Mul on halbu kogemusi selliste inimestega ja nii halb on seda lugeda, vastikusjudinad jooksevad üle selja. Ma tõesti loodan, et Berit on mõistlik.
Ja mulle meeldib see teine mees tunduvalt rohkem.

Wohooo.
Ja uus osa. :)

6. osa

BERIT

Erik hoiab end kontrolli all, kuni jõuame üles minu korterisse. Panen talle otsa vaatamata raamatud esikukapile ning hüüan korterikaaslast. Kõik on vaikne.

Avastan, et käed värisevad, ning pistan nad pükste taskutesse. Tulevat vestlust natukene peljates pööran end näoga Eriku poole, kuigi tean, et tegelikult pole midagi karta. Ma pole midagi valesti teinud. Või, noh, oleksin võinud teha mõnda asja küll teisiti... Aga Erik on mõistlik mees. Ta ei hakka eimillestki kära tõstma. Ta tahab lihtsalt teada, mis toimub.

„Mis see oli?“ küsib mees mu kotti põrandale pannes ning mulle kulmu kortsutades otsa vaadates.

„Eeh... Esiteks ei rääkinud ma sulle temast seetõttu, et ma ei arvanud, et on, mida rääkida. Ja ma ei tahtnud sind muretsema panna. Niigi palju asju toimub praegu korraga,“ ütlen mehele. „Aga noh... nädalavahetusel käisime Nastjaga rannas ja siis ta ilmus välja. Tuli lihtsalt kõrvale, tutvustas ennast ja kutsus õhtul kuhugi istuma-rääkima. Ja ma ütlesin talle algusest peale, ja hiljem ka mitu korda, et mul noormees olemas,“ lisan veel kiiresti vahele enne, kui Erik igasuguseid mõtteid mõtlema jõuab hakata. „No ja siis natukene kõhklesin ja mõtlesin, et mida halba see ikka teeb... et lihtsalt suhelda. Läksin siis õhtul kokku saama ja... ja siis ta rääkis mulle mingi ulmelise jutu sellest, kuidas me mingi... ma ei tea, paarsada aastat tagasi üksteist armastasime ja siis tema oli mingi rikas mees ja mina vaene talutüdruk ja siis ta isa oli mind ära tapnud ja tema oli mingi nõia juurde läinud, kes lubas, et kunagi saame kokku. Ja siis... ja siis olen ma mitu korda uuesti sündinud ja muudkui ära surnud.“

Vaatan Erikule otsa. Tema kulmud on kõrgel-kõrgel ning ma ei saa aru, kas ta on vihane või mitte. Segaduses on ta kohe kindlasti.

„Palun ära ole vihane,“ ütlen Erikule.

Ta ohkab ning hõõrub käega oma ninajuurt. „Okei. Mis siis juhtus?“

Tahaksin, et ta juba midagi kommenteeriks, kuid ta ei tee seda. „Selle peale ma muidugi lahkusin, sest see jutt on täitsa segane, eksole? Aga siis järgmine päev kui jooksmast tulin hommikul, oli ta jälle siin maja ees, tahtis rääkida... Ja ma ütlesin talle mõlemal korral, et jätku mind rahule. Ma ei taha temaga suhelda. ...aga siin ta nüüd jälle oli.“ Panen käed kaitsvalt rinnal risti ning silmitsen Eriku õlga.

„Palun ütle midagi.“

Erik puhiseb. „Ma ei saa aru, miks sa enne mulle sellest ei rääkinud...“

Vean varbaga vaibale jutte. „Alguses ma ei pidanud seda millekski tähtsaks. Ja siis... noh. Siis ma juba kartsin, et sa saad vihaseks. Ja ma kartsin teda. Ja noh... ma arvan, et ma lihtsalt lootsin, et kui ma probleemi eiran, siis ta kaob lihtsalt ära. Et Martin saab vihjest aru.“

„Ja ta lihtsalt... tuleb? Mida ta sulle räägib?“ küsib Erik karmil toonil.

Ehmun isegi natukene. Kuigi tean, et ta on lihtsalt mures. „Et ma pean teda uskuma. Et see on nii. Ja nüüd, nähtavasti, tahab ta, et ma neid raamatuid loeksin.“ Vaatan kõhklevalt esikukapil olevatele raamatutele.

Erik mühatab ning võtab nad endale kätte, lastes pilgul kiiresti üle sisukirjelduste libiseda. Ta kulm tõmbub kortsu ning ta raputab pead. „Noh, neid sa igastahes ei loe.“

Mul ei olnudki plaanis neid lugeda, aga nüüd, kus Erik selle ära keelas... Mul on järsku huvi. Ma tahan teada, millest need raamatud räägivad. Seega ma turtsatan. „Sina ei saa mulle ju ette kirjutada, mida ma loen või ei loe,“ ütlen kätt ette sirutades.

Erik hoiab raamatuid kindlalt enda haardes. „Ja see Martin või asi saab?“

Lasen käel langeda.

Selles küsimuses oli iva.

„Noh... äkki ta nüüd, kus ta sind on näinud, jätab mu rahule. Nägi, et ma ei valeta selle suhtes.“

Erik kratsib raamatutega pead. „Ma ei oleks selles nii kindel... Ta ei tundunud kuigi morjendatud olevat. Kui üldse midagi, sai ta indu juurde.“ Ta on hetke vait. „Ma oleks pidanud midagi ütlema, ta paika panema... Kurat küll noh. Miks sa siis varem ei võinud rääkida sellest?“

„Vabandust.“ Mul tõesti ei ole midagi targemat selle peale kosta.

Erik ohkab ning paneb raamatud käest. Ta ületab meievahelise ruumi ning paneb oma käed mu puusadele, tõmmates mind endale niimoodi lähemale. Ta paneb oma lauba minu oma vastu ning kui a oma käed tema seljale asetan, tunnen, kuidas pinge ta kehast aeglaselt hajuma hakkab.

„See asi paneb mind lihtsalt muretsema. Kui ta siin niimoodi hommikuti...“ ütleb ta vaikselt.

Ohkan. „Ma tean. Aga noh... Teisest küljest ma kolin siit vähem kui kahe nädala pärast ära, nii et...“

Erik naeratab. „Seda sa teed.“

Muigan ning suudlen teda aeglaselt. Mees lükkab mind vastu seina ning ta käed libisevad mu topi alla, ja ta surub oma põlve mu jalgade vahele. Kuid enne, kui ma jõuan oma kätel samuti Eriku keha taasavastama hakata, tõmbub ta kahetsusohkega eemale.

„Ma pean tööle minema, tõesti pean...“ ütleb ta mulle vildakalt naeratades.

Noogutan. „Kas meiega on kõik korras? Sa ei ole pahane?“ küsin veel igaks juhuks üle.

Erik noogutab ning silitab käega õrnalt mu põske. „Ma veel mõtlen selle peale... Ja palun ütle, kui ta jälle välja ilmub või midagi. Ma ei ole pahane, aga ma olen mures. Okei?“

Noogutan. „Okei.“

Suudleme veel kähku enne kui ta lahkuma pean, ning lippan siis riideid vahetama. Olen Postimehe juures praktikal ja pean täna mingisugust kasside-koerte varjupaika külastama minema juba tunni aja pärast, et siis sellest lehte väike artikkel kirjutada.

Seega on mul päev tegemisi täis ja kõigepealt kasside ja koertega tegeledes ning siis meeleheitlikult oma artiklit täiustades ja sõnastust parandades ei ole mul aega mõeldagi. Kui töökaaslane mulle poole päeva pealt võileiba lauale ei paneks, unustaksin ka söömise.

Kui ma lõpuks õhtul uuesti koju jõuan, olen rampväsinud. Aga kingi jalast lükates jääb mu pilk pidama esikukapil olevatele raamatutele. Erik ei võtnud neid kaasa.

Vaatan natukene süüdlaslikult ringi ning võtan siis pealmise, „Langenud“, kätte. Loen sisututvustust.


Lucinda Price on eriline tüdruk. Tema minevikus aset leidnud sünge ja mõistatusliku vahejuhtumi tõttu peab Luce kooliteed jätkama Mõõga ja Risti range režiimiga erikoolis. Juba esimesel päeval köidab tema tähelepanu salapärane noormees. Daniel Grigoris on midagi painavalt tuttavlikku. Ja ta on ainus, kes elavdab masendavalt halle päevi koolis, kus mobiiltelefonid on keelatud ja turvakaamerad jälgivad iga sinu sammu.
Ent Daniel ei taha Luce’iga mingit pistmist teha, ja ta väljendab seda väga selgelt. Luce seevastu ei saa Danielit oma mõtteist välja. Noormees tõmbab teda magnetina ja Luce lihtsalt peab tema saladuse jälile jõudma… isegi kui see on surmavalt ohtlik.
Mida teha, kui inimene, kellega sa kokku oled loodud, on ainus, kes ei saa kunagi sinu omaks?
„Langenud“ on süngelt romantiline ja kaasakiskuv romaan võitmatust armastusest.


Kortsutan kulmu ning vaatan siis raamatu kujundust. Kena... Ja see sisu... Nendel harvadel juhtudel, kui ma võtangi raamatu kätte, ei ole see kindlasti minu esimene valik, kuid... Tundub, et selle raamatuga mõistus puhkaks.

Samas... Panen raamatu esikukapile tagasi. Ei, ma ei saa. See tähendaks, et Martin on mulle pähe pääsenud ja sinna mõtteid istutanud...

Neelatan.

Kurat küll noh. Aga nüüd on mul ju see perversne huvi. Ma tahan teada, mis saab... Ja see on kõigest raamat. Millal enne raamatu lugemine halba on teinud?

Hammustan huulde, võtan esikukapilt selle raamatu, ning lähen kööki. Valan endale klaasi sidrunivett ning istun toolile. Raamat lahti ja...

Loen paar esimest peatükki, kuni mu telefon heliseb, ja ma selle süümepiinadega vastu võtan, sest helistajaks on Erik.

„Tsau, kallis,“ ütleb mees rõõmsalt. „Kuidas päev läks?“

Ohkan. „Ma olen niii väsinud! Need kassid ja koerad olid nii armsad ja energilised. Ja siis ma sain paari koera jalutada. Muidugi oli paar haiget looma ka. Näiteks üks kass...“ Ja Erikuga rääkides panen ma vaikselt ühe hambaorgi raamatu vahele järjeks, panen ta aknalauale, ja liigun läbi korteri, käies ükshaaval läbi kõik rituaalid enne magama minekut.

Kui ma lõpuks mõnusalt teki all olen, soovime Erikuga lõpuks teineteisele head ööd ja lepime kokku, et saame homme õhtul kokku. Panen endale äratuse ning asetan telefoni padja kõrvale.

Siis keeran end külili, tõmbun kerra, ning näen und.

Sellest, kuidas ma metsa serval lilli korjan, et endale ja oma õdedele pärga punuda, kui kuulen hobuse kapjade häält. Tõstan pea, et näha, kes lähenemas on, kuid ma ei tunne teda. Sellegipoolest astub mees minuni jõudes hobuselt maha ning kummardub minu ees. Ma ei näe tema nägu.

„Kuidas teie nimi on?“

„Berit,“ vastan pahaaimamatult.

„Berit Väljas?“

Noogutan. „Jah, just nii. Kas saan teid millegagi aidata?“

„Jah, saate küll. Olge lihtsalt vagusi.“ Seda öelnud, võtab mees tupest päikesevalguses helkiva noa. Astun kohkunult sammu tagasi, kuid ta haarab mul käest ja tõmbab järsult enda poole. Ahhetan, kui ta sõrmed mu lihasse tungivad.

Hakkan nutta tihkuma ning peksan meest kogu jõust.

Kuid tema on liiga tugev ja mina olen liiga nõrk. Kuulen veel tema naeru, millele järgneb terav valusähvatus kõhus... millele järgneb teine, millele järgneb kolmas...

Ärkan täiest kõrist röökides ja oma kõhtu kinni hoides.

Huvitaaaav!!!
Mulle meeldis su jutu lõpp eriti
Uud, pikemat ja kiiremas korras palun!

Nii põnev!   

Ja see unenägu... hmm. Ma ei oska veel midagi aimata ja see muudab mu kannatamatuks  

Nõustun Everleighga - uut ja kiiiiiiiiiiiiiiresti!      

Vot see osa oli juba põnev. Erik on tore. Tahaks veel temaga osasid.

Hei-hei! Loodetavasti meeldib teile see osa ka. :)


7. osa

MARTIN

Astun aeglasel sammul surnuaia väravatest sisse. Täna on Kristeli surma-aastapäev.

Vaatamata kuumale ilmale olen riietunud oma musta ülikonda. Olen oma juuksed korralikult ära kamminud. Hommikul ajasin piinliku täpsusega habet – Kristelile ei meeldinud väga, kui mu habe teda suudeldes torkis. Nii et see on nagu väikene austusavaldus talle.

Ta haud asub ühe puu jalamil. Platsil on väike puust pink, lilled ja hauakivi. Kükitan vaikides selle kivi kõrvale ning silmitsen sellel tema nime ning sünni- ja surmakuupäeva. Jah, Berit... Kristelina jõudsid saada vaid 19aastaseks. Praegu oleksid 20.

Juba aasta.

Panen oma käe hauakivile ning sulgen silmad, üritades Kristelit meenutada kogu tema täiuslikkuses ja ebatäiuslikkuses. Tema punased huuled, blondid juuksed ja rohekat karva silmad. See viis, kuidas ta suu naerdes kaardus ning kuidas ta ebameeldivate asjade peale oma nina kirtsutas.

Asetan oma lillekimbu talle hauakivi ette ning võtan ka kotist küünla, panen selle põlema.

Otsustan veel natukene aega siin tooli peal istuda ja omi mõtteid mõelda.

Mu lein ei ole enam nii suur kui ta oli, millest on kahju. Ma tunnen nagu ma võlgneks Kristelile enamat. Et ma peaksin siin praegu nutma ja kõige eest andeks paluma. Aga kuna ma olen ta uuesti Beritis leidnud, on raske ette kujutada, et Kristel tegelikult läinud on.

Sest ta on kogu aeg olnud mu südames, ja nüüd on ta taas olemas ka füüsilisel kujul.

Mäluga probleeme, muud midagi.

Leian just, et olen siin sobiliku aja veetnud, kui kuulen vihast hüüatust ning tõstan pea selleks, et näha Kristeli venda enda poole jooksmas, näol raevukas ilme ja käed ründevalmilt tõstetud. „SINA! KAO SIIT MINEMA!“ karjub ta täiest kõrist.

Võpatan selle järsu kohtlemise peale, kuid mis siin salata – olen sellega harjunud. Tõstan kaitsvalt oma käed enda ette ning astun sammu tagasi, „JUBA LÄHEN!“ tunnen vajadust karjuda. Äkki ta muidu ei kuule.

Kuid Kerdo eesmärk polnud nähtavasti ainult minust lahtisaamine, kuna vaatamata sellele, et ma tagasi astun, on ta peagi üleinimliku kiirusega minu ees, ning enne kui ma arugi saan, on ta mulle virutanud sellise lõuahaagi, et vaarun paar sammu tagasi ja kaotan peaaegu tasakaalu.

„Kuule, mees...“ Tahan rohkemat öelda, kuid suu on kuidagi imelik ning näen, kuidas Kerdo järgmiseks löögiks valmistub. Võtan ka oma jõu kokku ning löön Kerdole rusikaga näkku, mille peale too samuti tasakaalu kaotan. Aega raiskamata haaran ta õlgadest kinni, tõstan oma põlve, ja löön talle ka sellega kõhtu.

Järsku sajab keegi mulle külje pealt sisse. Jõuan üllatusest vaid karjuda, kui juba maas olen ning keegi mulle jalaga kõhtu virutab. Karjatan valust ja tõmbun looteasendisse, pannes käed kaitsvalt oma kõhule. Järgmine löök on mu käte pihta, ja ma kuulen mingit raginat.

Ahhetan valust.

„Meeldib, JAH?!“ karjub keegi enne järgmist lööki. „See on sulle Kristeli eest.“ Löök. „Kristeli eest.“ Löök. „Kristeli... eest...“

Mu silmad on kinni ning ma ootan järjekordset lööki. Selle asemel kuulen aga nuukseid, ning tõstan aeglaselt, ettevaatlikult, pea. Näen, kuidas kaks täiskasvanud meest minu ees üksteisest kinni hoiavad ja nutavad.
Kristeli isa ja vend.

Hingan pinnapealselt, kuna sügavalt hingamine teeb haiget, ja lihtsalt silmitsen neid. Proovin end korraks üles ajada, kuid see teeb liiga palju valu. Olen hetkeks hingetu.

Loll mõte siia tulla. Loll mõte.

Eriti täna.

Kuid ma ei saanud ju mitte tulla.

Panen silmad kinni ning unistan magamisest. Magades läheb valu ära. Ta peab seda tegema.

Kuid und ei tule, ja järgmine asi, mida ma tean, on see, et ma avan oma silmi ja kõik on nii kuradi valge, et see teeb haiget. Surun silmad uuesti kinni, ning avan nad siis aeglaselt uuesti, et anda neile aega selle valgusega kohaneda.

Kui ma lõpuks ringi saan vaadata, avastan, et olen haiglapalatis. Mitte üksinda – minu kõrval oleval voodil lebab veel mingi mees, kes tundub küll hetkel unenägudemaal olevat. Vaatan alla, enda keha poole, ning näen, et üks mu kätest on kipsi pandud. Teisel käel on kipsus nimetis- ja keskmine sõrm. Neelatan.

Mida ma kolme töötava sõrmega peale peaks hakkama?

Kompan ettevaatlikult oma vähem kipsis oma rinnakorvi. Sisisen valust ning otsustan oma ribid sinnapaika jätta. See-eest hingan igaks juhuks ettevaatlikumalt. Kogu mu rind on kuidagi tuim... ja ma arvan, et minu kartus, et paar ribi on katki, on täide läinud.

Ma tahaksin magada. Nii tahaksin magada.

Kuid niipea, kui tunnen end unemaailma vajumas, kuulen ukse avanemist ning vaatan uudishimust sinnapoole. Kahetsen koheselt, et magama ei jõudnud jääda, või magamist ei teeselnud, sest sisse astub mu vanem vennaraas.

Ohkan.

„Sama siin,“ ütleb Marko väsinud toonil. Ta kõnnib minuni, tõmbab siis endale istumise alla lähedalasuva tooli, ning jääb mind karmil pilgul vaatama. „Mis see oli?“ küsib ta vaoshoitud häälel.

„Mis oli mis?“

Marko ohkab. „Miks ma pidi saama kõne, et sul on mõlemad käed ja kaks ribi murtud, ning et nad vigastasid su põrna ning sa vajasid operatsiooni. Ja kõik see, kuna sa said peksa.“

Seedin natukene kuuldut. Nii et mu ribid siiski on murtud. Ja põrn... „Kurat küll!“ tahan rusikaga vastu voodi äärt lüüa, kuid mu sõrmed ei suuda seda rusikat moodustada. Löön selle asemel oma lahtist kätt vastu voodi serva... ja kahetsen momentselt.

„Täiesti... perses...“ surun hammasta vahelt, endal vaat et tähed silme ees tantsisklemas.

Marko olek sellest ei muutu. „Kas sa mõistad ka, mida sa tegid, kui sa sinna kalmistule täna ilmusid?“ küsib tema.

Vaikin.

„Ma loodan, et sa ei kavatse süüdistust esitada,“ lisab Marko.

Nüüd vaatan teda vihasena. „Muidugi esitan ma süüdistuse! Kas sa siis ei näe mind? Voodis, kipsis käed, murtud ribid ja katkine põrn. Muidugi ma esitan süüdistuse, nad tulid mulle kallale!“ Pean pärast seda vihapurset hinge tõmbama, mis aga teeb natukene haiget. „Kas ma valuvaigistit ei või saada veel?“ küsin. Ma ei saa niimoodi endast välja minna.

Marko raputab pead. „Sa oled täna oma kvoodi jagu saanud. Aga ma soovitan tungivalt, et sa ei esita seda süüdistust. Nad ei olnud mõistuse juures. Nad leinavad endiselt. Ja sind seal nähes... noh, see ei saanud kerge olla.“

Olen jonnakalt vait. Tunnen end kui 10aastasena, kes kogemata vanemate hinnalise vaasi on lõhkunud või midagi. Ja Marko on muidugi alati see vanem ja asjalik vend, keda kõik armastavad ja kellel alati õigus peab olema.

„Ma vihkan seda öelda, aga... sinu pärast on Kristel surnud.“

Pööran pea teisele poole ning sulgen silmad. Suletud laugude alt pääseb valla üks pisar. Üks pisar kummastki silmast, kui mälestused silme ees jooksma hakkavad. Ma olen täismees, jumal hoidku, aga need mälestused on alati kui nuga minu südames.


„Ma ei suuda enam, Martin,“ ütleb Kristel nuttes. „Ma ei suuda. Palun. Lase mul minna. Lase mul minna.“ Ta hoiab enda käes nuga, mis on minu poole sirutatud. Ta käsi väriseb, ta juuksed on sassis ning nägu nutust punaselaiguline.

„Aga ma armastan sind-“ anun teda. „Ma olen sind armastanud kauem kui keegi teine. Mitu elu, sadu aastaid. Palun-“

„JÄTA SEE JUTT!“ karjatab Kristel, hääl lõpus murdumas. „Ma ei jaksa seda enam kuulata. Ma ütlesin sulle, et ma olen Lauriga õnnelik...“

„Olariga,“ kordan kannatlikult. „Tema nimi on Olari, ja ta on meid juba lugematutel kordadel lahku ajanud. Me ei tohi lasta tal võita.“

„LÕPETA!“ Kristel raputab nuttes pead. Vaatan tema kõrval lebavat peaaegu tühja rummipudelit. Ma kardan tema pärast. Ma olen eelnevalt taolistes olukordades liiga palju olnud. Ta langetab noa, kuid ei tundu rahunevat. „Palun mine minema. Ma ei suuda, ma ei taha.“

„Ma armastan sind, Kristel. Olen armastanud sind-“

„Ausõna, kui sa veel ühe sõna ütled, siis ma kasutan seda nuga. Ausõna!“ hüüatab Kristel väriseval käel taaskord nuga tõstes ja seda minu poole suunates.

„Palun, ma lihtsalt-“ alustan taaskord, ka oma käsi kaitsvalt ette sirutades.

Vaatan Kristelile otsa ja näen ta silmades mingisugust värahtust. Jõuan vaid suu avada ja „EI!“ karjuda, kui ta ühe sujuva ja jõulise liigutusegaoma enda kõri läbi lõikab.

Seisan paar sekundit halvatuna teisel pool tuba. Vaatan, kuidas ta käsi alla vajub, ta kõrile punane triip ilmub, ja see aina laiemaks venib, kui veri sealt voolama hakkab. Alles siis, kui tüdruku keha nagu niitidest vabastatud marjonettnukk kokku vajub, pääsen aga oma tardumusest valla ning jooksen tema juurde.

Oskamata midagi targemaks teha, surun lihtsalt tema kaelale, et verevoolu peatada, ja üritan kiirabisse helistada.

Nutan ühteaegu nii õudusest ja šokist ja ärritusest, kui ma kuidagi oma nutitelefonil õigetele kohtadele ei saa vajutatud, sest mu sõrmed on verest märjad ning telefonil on raske aru saada, mida ma temast tahan. Telefon kukub mu värisevast käest maha ning ma pühin oma kätt meeleheitlikult vastu pükse kuivaks. Võtan telefoni uuesti kätte, kuid selle ekraan on endiselt märg. Karjatan frustratsioonist ning hõõrun ka oma verist telefoni vastu pükse.

Lõpuks saan hädaabinumbri valitud.

Selleks ajaks, kui kiirabi kohale jõuab, on mu tüdruk juba ammu lahkunud.


„Tema tappis ennast,“ ütlen jonnakalt nagu alati.

Enesetapjad. Kolm minu endist tüdrukut on end ära tapnud. Ma olen sellele teemale küllaltki palju mõelnud. Tapmine on kellegi elu lõpetamine. Ja võtame kasvõi Kristeli – mina ei pannud seda nuga tema kõrile. Ta ise pani selle oma kõrile, ta ise lõikas oma kõri läbi. Ta ise lõpetas oma elu. Mina ei olnud selle noaga seotud, ma polnud seda isegi puudutanud.

Mina ei tapnud Kristelit.

Mina ei tapnud Kristelit. Mina ei tapnud Kristelit. Mina ei tapnud Kristelit. Mina ei tapnud Kristelit. Mina ei tapnud Kristelit. Mina ei tapnud Kristelit. Mina ei tapnud Kristelit. Mina ei tapnud Kristelit. Mina ei tapnud Kristelit. Mina ei tapnud Kristelit. Mina ei tapnud Kristelit. Mina ei tapnud Kristelit. Mina ei tapnud Kristelit. Mina ei tapnud Kristelit. Mina ei tapnud Kristelit. Mina ei tapnud Kristelit. Mina ei tapnud Kristelit. Mina ei tapnud Kristelit. Mina ei tapnud Kristelit. Mina ei tapnud Kristelit. Mina ei tapnud Kristelit. Mina ei tapnud Kristelit. Mina ei tapnud Kristelit. Mina ei tapnud Kristelit.

Ma armastasin teda.

Ma tahtsin kogu oma ülejäänud elu temaga koos veeta.

Tema nähtavasti niimoodi ei arvanud.

Nii raske on inimestele selgeks teha, et selles maailmas on maagiat, võlukunsti. Et inimesed sünnivad uuesti, ja et on tähtedesse kirjutatud armastust.

Tänapäeva inimesed on nii asjalikud. Reaalsed, nagu nad ise räägivad. Nad on suletud kõigele, millele ei ole teaduslikku seletust. Nad liiguvad läbi oma elu uskumata, sest nii on turvaline. Kõik on selge.

Aga jumal teab, et on seletamatuid asju. Siin maailmas on head ja halvad inimesed, nõiad, taassündinud inimesed, igavene armastus... Ma lihtsalt loodan, et Beriti pähe see kõik kunagi mahub.

Oh, kurat, Berit.

„Kaua ma siin haiglas veel pean olema?“ küsin Markolt.

„Paar päeva,“ ütleb ta ohates. Vaatan, kuidas vend oma koti endale sülle võtab ning sealt siis paar asja võtab: mu hambahari, -pasta, kamm, riided, raamatud... ja mu rohud. Marko vaatab neid rohulehti ning ohkab. „Sa ei ole neid võtnud.“

Vaatan eemale. „Ma ei vaja neid.“

Marko ohkab. „Jah, vajad küll. Ja ma arvan, et selle ütlemisel ei ole suurt mõtet, kuna sa tead, mis nüüd juhtub niikuinii – sulle on määratud tänase juhtumi pärast kümme lisasessiooni su psühhiaatriga.“

Ma ei vaja neid, kuid Markoga vaidlemine on asjatu. Ta arvab, et tunneb mind nii hästi. Ja teab, mis mulle hea on, mis minu sees toimub. Aga ta ei mõista. Nagu nii palju teised, ei mäleta temagi oma endiseid elusid.

Muidu ta mõistaks.

Marko istub veel mõnda aega minu kõrval, kuid annab siis alla. Ohkega tõuseb ta püsti ning hiivab oma koti õlale. „Ma tulen sind veel enne su väljakirjutamist vaatama. Nägemiseni.“

Ma vaikin.

Umm, ok, Sille...

Jah, Audrey?

Mul on suht sama reaktsioon Audreyga...

Nii et Martin on juba kellegi oma hullusega hauda ajanud?
Kuidas saab see olla eelmine aasta? Kas Berit ei ole sama kes Kristel? Ei saa ju olla... uuestisünd ei käi nii kiirelt... või käib?

HAAAH!
Your minds have been f*ucked (vabandust väljendi pärast). SUCCESS.
Ma saan rahulikult ja õnnelikult edasi elada nüüd.

Kristel ei saa olla Berit. Sain ma millestki valesti aru?

Ei mina tea ju.

Sina kirjutad seda ju

Uuestisünd või asi, see kutt on lihtsalt psühh.

Tiina - aga ega mina tea, mis sinu peas toimub.

Griffu. -

Griffu - sul on täiesti õigus
Sille - mu peas on segadus...