Reaalsus (9 osa)

Ja mina leian sellest ainult õnne.

Mul sõidaks ka katus ära, kui keegi, keda ma armastan, minu juuresolekul endal kõri läbi lõikaks.

Nässu teeb nüüd plot twisti - Martin ärkab üles ja mõtleb ise ka, et mida kuradit ta unes nägi. Teeb Kristelile otsa ette musi ning liigub kööki hommikusööki valmistama.

Teeb pannkooke, peale maasika toormoosi ja šokolaadijäätist.
Kõrvale apelsinimahla.
Ja siis lähevad randa. :)

Vot kui armas. (:

Te tekitasite mulle pannkoogi isu nüüd -.-

Ja uut osa tahaks ka, Nasicc! ^^

Ma sõin eile pannkooke. Jäätisega.

Hmh, tahan kaa... oeh.
Peaks tegelikult magama minema

Mine maga.

Magasin aga mu koer ajas mu üles. A vähemalt on mu nägu puhas nüüd, mitte et see enne must oli

Olgu. Jah. Mulle meeldib Griffu versioon  

Seega uut, mis muud

Uus! :)
Ja pärast seda tuleb kaks osa veel. (Kokku siis 10.)
Asi on osati selles, et ma ei saa ega saa selle looga vedama. Ja teiseks rääkisin ma öösel kuus tundi ühe sõbraga MGst, mis tähendab, et ma olen veel motiveeritum ning tahan sellele keskenduda. Aga kahte juttu mina korraga kirjutada ei suuda.
Järgmises osas (üheksandas) saate väga palju vastuseid, ma loodan. :)
nautige!


8. osa

BERIT


Kui ma järgmisel hommikul pärast oma õudusunenägu hommikul oma jooksutosse kinni seon, mu süda väriseb. Kui ma kõrvaklappe kõrva pannes trepist alla astun, teen ma seda aeglaselt. Kui ma oma juukseid enne õue astumist uuesti hobusesabasse panen, ei taha mu jalad edasi liikuda.

Tõde on, et ma kardan välja minna. Äkki on Martin seal. Ja tahab minust midagi.

Kuid ei, ma ei ole nii nõrk. Ma ei saa pakkuda talle seda rahuldust, et ma tema pärast midagi tegemata jätan. Ma olen tugev ja lähen jooksma ja... kui ta välja ilmubki, mis siis? Lihtsalt eiran teda.

Uksest välja astudes keeran aga muusika võimalikult kõvaks, et hirmsaid hääli mitte kuulda. Võib-olla loll tegu, tõsi – ohtu kuuldes on ju võimalik põgeneda, kuid kõva muusika tundub hetkel kergem ja õigem valik.

Oma suureks kergenduseks saan oma jooksutiiru niimoodi lõpetatud, et Martinit ei kohta. Tõsi, ma küll teen oma venitused alles tuppa jõudnuna. Kuid sellegipoolest, hommik on päästetud.

Õnneks ei kuule ega näe ma Martinit ka järgnevate hommikute jooksul, ning mu hirm hakkab juba vaikselt hajuma. Enne kui arugi saan, jooksen juba Martini-eelse kindlusega.

Ma vihkan end, kuid loen õhtupoolikuti endiselt tema antud raamatut. Ma ei leia, et see oleks midagi eriliselt head, veel vähem reaalset, kuid miski hoiab mind seda lugemas. Võib-olla see veider unenägu, mida ma nägin... sellest, kuidas mind pussitati.

Ma saan külmavärinad iga kord, kui sellele mõtlen või see meenub. See tundus nii reaalne! Aga ei. Midagi oli seal kindlasti valesti. Sest see on lihtsalt mõte, mille Martin mulle pähe pani, ja mis mul peas ketras, kuni ma kuidagi talle väljundit otsisin.

Sest tegu on päris maailmaga, ja siin ei eksisteeri maagiat ega nõidu ega taassündi. Ma ei usu hingedesse, ma ei taha väga uskuda ettemääratusse. Ma pean end mõistlikuks ja asjalikuks inimeseks.

Juuni jõuab jõudsalt lõpule, sest praktika ja vaba aja nautimine võtavad oma aja. Enne kui arugi saan, sajab Erik kastide ja teibiga mulle korterisse sisse, ning hakkab suur pakkimine. Ma ei ole oma senistesse elukohtadesse vanematekodust väga palju asju ära toonud, nii et pakkimine ei võta üllataval kombel kuigi kaua aega. Tund aega ja voila.

Kui me aga mu asju ka mu vanemate juurest hakkame oma uude koju vedama... Noh, edu isale ja Erikule, kes kõike seda tassima hakkavad.

Itsitan omaette.

„Mh? Millest ma nüüd ilma jäin?“ küsib Erik minu kõrvale voodile potsatades. Vetrume natukene üles-alla, ning ma toetan oma pea tema õlale. Eriku käsi liigub üle minu õlgade, ning vaatame koos mu võrdlemisi tühjas toas ringi.

Uus inimene kolib siia juba homme sisse. Mu korterikaaslasel sõpru jagub. Maria on endine klassiõde, aga nende kahe kooselatud aastaga oleme millegipärast suutnud teineteisele päris võõraks jääda. Liigume väga erinevatel aegadel ja erinevates seltskondades. Üüri maksmise koordineerimiseks saadame kord kuus meili.

„Ma armastan sind,“ ütlen Erikule vastuseks.

Mees muheleb. „Ma tean seda.“ Ta puudutab oma nimetissõrmega õrnalt mu ninaotsa. „Aga mis see siia puutub?“

„Sina armastad mind ka, ja hakkad varsti oma tugevate, sitkete lihastega kätega minu asju tassima,“ ütlen talle õrritavalt naeratades otsa vaadates, ning oma sõrmi mööda ta käsivarsi üles-alla vedades.

Mees muigab, ning piilub ukse poole. „Kus Maria on?“

„Mul pole õrna aimugi,“ vastan täiesti süütult.

„Noh, seda rohkem põnevust meile,“ pomiseb ta mind endale lähemale tõmmates ning aeglaselt suule suudeldes. Muigan ning põimin ka oma käed tema ümber. Tunnen, kuidas ta käed oma tuttavlikul kombel mu särgi alla libisevad, ning ta huuled mu suult edasi mu kaelale liiguvad.

„Päriselt?“ küsin hingetult. „Siin pole linasidki,“ protesteerin ma ilma tegelikult protesti mõtlemata. Lähen ka tema T-särgi kallale.

Ta tõstab oma huuled mu kehalt piisavalt kauaks, et pomiseda: „Pole linade puudumine meid enne takistanud.“

Naeran ning lükkan ta voodile pikali.


***


Korter, millesse kolime, asub kohe teisel pool jõge, nii et minu jaoks toob see kesklinna isegi lähemale. Tegu on (esialgu, nagu Erik toonitab) kahetoalise renoveeritud korteriga viiendal korrusel. Meil on rõdu eelmiste elanike potililled ja esikus maast laeni peegel.

See on päris esimene koht, kus ma perenaine olen. Lähen vist isegi poes olles natukene liiale kõikide varuainete ja pottide-pannidega ostmisega. Kuid Erik teadis, millega ta leppima peab, kui mulle vabad käed annab ja ütleb, et davai, siin on mu pangakaart, ja ma ei taha nälga jääda.

Ma naudin seda.

Ma tunnen end nii hästi.

Ma saan hoolitseda oma kodu ja oma noormehe eest. Ja ma saan temaga hurjustada, kui ta oma riided laokile jätab, või prill-laua üles jätab (või võin talle hoopis prill-laua üles jätta). Ma saan teda igal hommikul suudlusega äratada ja võib-olla vahel (või pigem tihti) teda peaaegu tööle hiljaks jääma sundida. Ma saan seintele tobedaid pilte panna ja riiulitele igasuguseid nipsasjakesi.

Ma saan nii paljusid asju teha!

Niii juhtubki, et Erik paneb elu eest asju kottidesse sellal, kui mina kassas nende eest tasub. Kui ma tema juurde astun, ta ohkab. „See ühine elu sinuga ei ole mingi meelakkumine, ega?“

„Prsh, mis sa ajad?“ pärin mina naerdes. „Väga magus saab see meie kooselu olema. Ära muretse.“

Jõuame autosse, ning Erik hakkab juba välja tagurdama, kui mulle meenub, et mu võtmed on ju endiselt mu enda käes, ning homme peaks uus inimene Maria kõrvale kolima. Ma ei olegi jõudnud Mariaga sellest rääkida, kuidas ma võtmed talle toimetan.

„Oota!“ hüüatan, ning Erik vajutab pidurile.

Ta vaatab küsivalt minu poole.

Naeratan. „Sorry. Ma helistan Mariale ja küsin, kus ta on. Saan võtmed ära anda.“

Ta noogutab ning ootab kannatlikult, kuni ma oma telefoni üles otsin ja Mariale helistan. Tüdruk vastab ppärast kolmandat kutsungit. „Tsau.“

„Tsau. Kuule, kus sa oled? Ma tahaksin oma võtmed ära tuua. Homme see tüüp sul kolib ju sisse...“ ütlen.

„Ah. Suurepärane! Ma olen kodus praegu tegelikult. Viitsid läbi tulla? Me ei jõudnudki enne head aega öelda ega midagi. Veider,“ naerab Maria.

„Ah, suurepärane. Me Erikuga tuleme kohe läbi.“

„Näeme siis.“

Pöördun Eriku poole. „Lähme käime kohe ära. Siis saab ühele poole asjaga.“

Kui me maja juurde jõuame, tõmbab Erik auto ühte soppi ning keerab muusika paar tooni valjemaks. „Ma ei viitsi kaasa tulla, ootan siin,“ ütleb ta seljatuge allapoole lastes ning mõnust ohates.

„Hah. Ega ma siis nii kauaks ka ära jää,“ ütlen naerdes, ning astun autost välja.

Olen juba peaaegu välisukse juures, kui kuulen juba liiga tuttavat ja verdtarretavat häält minu nime hüüdmas. „BERIT!“

Ma tean paremini, kui selle hääle poole vaadata, kuid ma teen seda sellegipoolest. Refleks. Ja niimoodi näengi südame kloppides endale Martinit lähenemas. So close.

Oma suuremaks ehmatuseks näen, et ta nägu on verevalumeid täis ning ta kõnnib naljakat. Ühe käe peal on tal kips. Ja ma ei tea miks, kuid ma ei suuda oma jalgu liikuma sundida, ja juba ta ongi minu juures. Seisab minu vastas, silmad vilamas ja mind uurimas, näol haiglane naeratus.

Ta laubal on higipiisad.

Hakkan taganema, kuid ta haarab oma terve käega minu omast kinni, ning tirib endale lähemale. Avan suu, et Erikut appi kutsuda, ent häält ei tule. Või noh, tuleb, kuid see on üks kile vaevukuuldav halin. Vaatan selle asemel hoopis paaniliselt Eriku auto poole, ise samal ajal küüntega Martini kätt kriipides.

„Kas sa lugesid neid raamatuid? Kas sa lugesid?“ küsib ta pineval häälel.

Hingan raskelt ning raputan pead. Ma tõesti kardan. Ta teeb mulle haiget. Ta on siin, läbipekstuna. Miks ta siin on, miks ta minust kinni hoiab, miks ta mind rahule ei jäta.

Kuid õnneks on Erik mind märganud, ning kui ma järgmine kord selja taha vaatan, on ta juba poolel teel minu poole.

„Ma ju ütlesin sulle, et sa PEAD neid lugema!“ karjatab Martin. „See on tähtis!“

„Need on fiktsioon. Väljamõeldis!“ leian ma lõpuks sõnad. Paiskan need talle näkku, iisegi natukene sülge lendab.

„Võib-olla pean ma siis lihtsalt sulle meenutama!“ ütleb Martin vihaselt, ning tõmbab mind endale lähemale. Lähen täiesti paanikasse, panen oma käe tema näo ette, ja üritan end eemale hoida.

Ja järgmine asi, mida ma tean, on see, et ta on maas pikali, sest Erik on meieni jõudnud, ja virutab ta ühe korraliku parmesirgega maha.

Hingeldan ning vaatan oma käel olevaid jutte, mille mehe küüned mulle jätsid. Kuid ma ei tunne valu. Kõik, mida mu keha tunda võib, on täiesti marginaalne selle kõrval, kuidas mu kõrvus kohiseb, kuidas mu süda taob ja keha higiga kattub, kuidas ma tunnen pisaraid tulemas, kuidas ma lihtsalt üritan mitte kisama pista.

Erik haarab mu käest ning uurib seda hetke. Ma ei vaata talle otsa. Ma ei suuda praegu midagi fokusseerida. Ta laseb selle lahti, vaatab maha Martini poole, ning võtab taskust telefoni. Näen läbi udu, kuidas Martin end püsti ajada üritab, kuid Erik oma jala talle rinnale surub.

Martin oigab.

„Tere. Palun saatke politseipatrull...“

Varisen Eriku kõrvale asfaltile, põimin käed põlvede ümber, ning toetan oma pea nende peale.

Okei. Tuleb välja, et ma olen täna soonel, ja vastused tulevad hoopis viimases osas.
Aga kuna mul juba 9. osa ka valmis, siis ma jagan. :) Peate vahel pikalt ootama küll.
Kahju, et ma nüüd varsti kinno kiirustan, vbl saaks inertsist isegi viimase osa valmis.
Loodan, et meeldib. :)


9. osa

MARTIN

Ma tahan ainult õnne.

Ma tahan ainult armastust.

Ma tahan vaid seda, et Berit mind usuks.

Et ta mind ka armastaks.

Nii palju ja veel rohkemgi, kui mina teda armastan.

Ja ometi olen hetkel võimetu midagi oma unistuse täitumise nimel tegema, sest laman selili külmal asfaltil, Olari räpane jalg minu alles paranevatel roietel. Ja mul on hetkel raskusi isegi hingamisega.

Ja mõelda vaid – ma olin nii lähedal! Tõelise armastuse suudlus teeb kõik heaks. Kui ma oleksin teda jõudnud suudelda, oleks ta mälu taastunud, ja ta oleks teadnud, et mind armastab. Ja ta oleks mõistnud, et ma ei ole hull, nagu kõik mulle juba aastaid seletanud on. Et me tõesti oleme kokku loodud.

Oigan ning kuulen, kuidas Olari politseid kutsub, kuid mul on hetkel suva. Küll ma neile selgitan olukorda! Ja Olari lõi pikali minu, mitte vastupidi. Tema saab siit endale kriminaalvastutuse kaela!

See teeb olemise natukene kergemaks.

Sest Olari eest ära ja...

Ja siis ma saan ilma igasuguste takistusteta lõpuks Beritile asja selgeks teha. Jah, jah. Kõik saab korda.

Vaatan silmanurgast minust meeter eemal maas istuvat ja nuuksuvat Beritit, ning mu süda murdub. Ma ei taha, et tal kurb olla oleks. Ma tahan talle öelda, et pole vaja nutta. Minuga saab kõik korda. Kuid ma ei saa rääkida, mul on valus.

Vaatan selle asemel abitult, kuidas Olari mõne aja pärast tema kõrvale istub, ja mu armastatu ümbert kinni võtab. Sulgen silmad.

Kui politsei saabub, aidatakse mind autosse tagaistmele. Hoian oma valuoigeid tagasi, sest pean Beriti ees tugev paistma. Surun hambad kokku, ja kuigi mu silmis värelevad valupisarad, ei reeda ma oma piinu millegi muuga.

Politseijaoskonnas võetakse minult mu andmed, ning enne kui ma arugi saan, on mu psühhiaater minuga ülekuulamisruumis, näol mõistev ilme. Mitte naeratuse raasugi. Kui ta minu vastu teisele poole lauda istub, keeldun talle otsa vaatamast.

„Kas sulle valuvaigisteid anti?“ küsib ta vaiksel häälel.

Raputan pead.

„Sa ei küsinudki?“

Raputan taaskord peal.

Naine ohkab. Ta on keskealine, minust nii kümme aastat vanem, ja range olemisega. Alati ametlikud seelikud ja pintsakud, tuhmblondid lühikeseks pöetud juuksed, õhukeste metallist raamidega prillid ninal.

„Räägi mulle, mis juhtus.“

Vaatan mõne hetke tema laual olevaid käsi. Tal on abielusõrmus sõrmes. Huvitaval kombel märkan seda esimest korda. „Mida teie teeksite, kui teie abikaasa teid enam ühel hetkel ei armastaks? Või veel hullem – isegi ära ei tunneks?“ küsin talle otse silma sisse vaadates. Mu küsimuses on omajagu väljakutset.

Naine ohkab. „Oleksin mõistlik ja laseksin ajal omasoodu minna, ja vaataksin siis, mis saab või ei saa.“

Mul on tunne, et ta on oma tavalisest patsientidega suhtlemismeetodist ja ettekirjutistest ammu lahti lasknud. Vähemalt minuga.

Sest meil on olnud üks ja seesama vaidlus, või pigem arutelu, mis on kestnud juba ligemale kuus aastat. Tal ei ole enam väga midagi uut, mida mulle öelda. Pole enam nurki ja pilusid, mille vahest end veel oma arvamuse ja oma „tõega“ sisse pressida.

„Siis te ei armasta oma abikaasat väga. Kui te tal lihtsalt minna laseksite.“

Naine ohkab. „Armastus ei ole alati nii must ja valge. See ei seisne alati ilmtingimata koosolemises või koospüsimises. See on... see on soov, et teine oleks õnnelik. Et ükskõik, mis tee ta valib, isegi kui see pole sinuga, et ta oleks imelik.“

Vaatan sülle, kus mu üks endiselt kipsis käsi veel kasutuna lebab. Oleks mul olnud mõlemad võitlusvalmid käed, töökorras põrn ja korras ribid, oleks asi teisiti olnud. Ma oleksin Olarile koha kätte näidanud ja Beritilt selle suudluse saanud.

Ma ei istuks praegu siin.

„Kuid see tee ei ole tema valik,“ ütlen aeglaselt. Mul on raskusi hingamisega, ja isegi kui ma tahaksin jõulisemalt rääkida, siis see ei õnnestuks. Ja võib-olla vaikselt rääkides ma sunnin teda rääkima. Pigistan vaba käega tooliäärt, mu nukid on valged. „Olari on teda peibutanud, talle valesid kokku rääkinud. Ta ei peaks Olariga olema. Ta on paha inimene.“

„Kes?“

„Olari.“

„Mis teeb temast paha inimese?“

Vaatan enda ümber ringi, otsin sõnu. Kuidas Olari essentsi sõnadesse panna? Kuidas ma seda naist küll mõistma panna saan? „Ta... ta võttis minult Beriti. Ja enne teda Kristeli, Agnese ja Maria. Ta lihtsalt tuli ja... võttis nad minult ära.“

Naine vaikib mõnda aega. „Martin... Olari eksisteeris. Ta oli Maria poiss-sõber. Aga see oli ka kõik. Agnese noormees oli Rrauno, Kristeli noormees Priit...“

„Sa ei saa aru,“ ütlen natukene ärritunult. „Jah, Maria poiss-sõbra nimi oli Olari ja teiste poiss-sõprade nimed olid teised, aga see oli Olari. Tema taaskehastus.“

Naine ohkab. „Olgu. Aga kuidas sa selgitad seda, et Maria, Agnes ja Kristel olid kõik 20ndate alguses noored naised, ja Maria ja Kristel veel paarinädalase vahega... Kuidas sai Kristel olla Maria uuestisündinuna, kui Maria oli Kristelist kaks nädalat vanem?“

„Aaahhh!“ Peksan oma kipsis käega vastu pead, kuid naine on kohe ümber laua, haarab mul käest, ja suunab selle rahulikult laua peale. Ta kükitab minu kõrvale ning vaatab mulle otsa, silmad kaastundest suured.

„Räägi mulle, Martin – kuidas see võimalik oli?“

„Need olid... Nad olid... Hinged liiguvad, eksole? Neil olid üksteise silmad ja... ja hinged otsivad mind ja... ma olen nii kaua oodanud. Üks sureb, ma leian järgmise, tema sureb ka ja...“ Hakkan nutma. Ma ei suuda. Ma ei jaksa.

Nutmine teeb aga haiget, ning ma pole isegi kindel, kas ma nutan füüsilisest või vaimsest valust.

„Maria suri väga traagilistel asjaoludel, aga... sa ei saa end selles süüdistada. Sa ei saa olnud üle kirjutada uue ja uue
tüdrukuga. Sa ei saa seda jätkata. Sa... sa lihtsalt rikud nende elud ära. Ükshaaval. Mul on siin teises ruumis tunnistust andmas tüdruk, kes suudab nutmise vahel vaevu sõnu suust saada. Tema kõrval on armastav mees, kes ei ole ei Olari ega tema taaskehastus. Ta on Erik. Mees, kellega Berit hetkel õnnelik on. Nad ei ole ei uus Olari ega uus Maria. Nad on lihtsalt... nemad.“

Raputan pead. „Sa ei saa aru... Ma... ma pean... Lihtsalt asja selgitama neile... eksole?“ küsin aeglaselt. Hingamine on üha keerulisem. Valud on suuremad. „Me saame Mariaga... õnnelikud olla. Lihtsalt Beritile peab meenuma... et tema... Maria.“

Kuid mu arst ei pööra enam mu sõnadele tähelepanu. Ta vaatab hoopis murelikult mulle otsa. „Sa oled nii kahvatu... kas kõik on korras?“

Neelatan.

Ma pole kindel.

„Ma tahan... Beritit näha. Siis saab... kõik korda,“ ütlen vaikselt.

„Kas keegi sind üle ei vaadanud? Pärast sinu põrna ja roideid...?“ on naine nüüd murelik.

„Tahan... Beritit.“

Naine tõuseb püsti ja tormab ruumist välja.

Kuskil sealpool ust on Berit. Ma tean seda.

Mind ei huvita, mis see naine rääkis. Ja mida ta mulle aastaid rääkinud on. Olgu see siis tema kabinetis, psühhiaatriahaiglas, või siin samas ruumis.

Minevikku saab korrata. Seda saab üle kirjutada.

Ma saan oma õnneliku lõpu.

Ajan end vaevaliselt püsti ning võtan ettevaatliku sammu ukse poole.

Mu rindkere on justkui tules.

Astun järgmise sammu.

Vahet pole minu piinad.

Ma tahan Beritit. Ma pean temani jõudma.

Võtan oma viimse jõu kokku, silmad veekalkvel ning jalad mind vaevu kandmas.

„BERIT!“
 

Miks need osad nii lühikesed on?  

Üheksandas oli üks viga, või see pidigi nii olema? Igastahes: isegi kui see pole sinuga, et ta oleks imelik.

Kahju, et see otsa saab ning loodan tõesti järgmises osas kõik selgeks saada. Kui varem ma tundsin Martinile natuke kaasa, siis nüüd ta tundub imelik. Et kas siis surnud tüdruku hing läks järsku teise omasse?  Ja kas Olari on siis nö ilma suremata mitme mehe sees või ta suri ka vahepeal ära või mis iganes  

Ootan uut :)

Jõudsin ka lugemisega järje peale
Olen uueootel!

Ma ka kaua eemal olnud.
Aga nagu ma arvasin, on Martin lihtsalt üks.. friik.
Igatahes ootan seda viimast osa huviga.

Haha. xD
Tead mis... viimane osa tglt ainult kirjutamata. xD Aga sellega see teema, et psühholoogiatudeng tahab korralikku tausta sinna taha.

Viimases osas tuleks palju selgust.
Ja psühholoogia on TÄIEGA lahe.

Endiselt armas.

No selleks peab vaim peale tulema. (pun not intended)

Olen sellest aru saanud jah. Eile töölt koju jalutades meenus üks mõte, mille teostamiseni ma kunagi ei jõudnud (pigem lühijutt ka nkn), aga vaim ei jäänud võrku kinni.