Kõik Võib Muutuda

Loodan et meeldib, head lugemist!


Samantha istus kõnnitee äärel ja vaatas oma rentslis asetsevatele jalgadele. Vähe aja eest oli tugevasti vihma sadanud. Õhk oli veel külm, suured pilved ruttasid üle taeva, tänavakivid läikisid veel vihmasajust ja hall vihmavesi jooksis üle Samantha jalgade järgmise restkaevu juurde.

Samal ajal kui ta jalgadega vees solistas läks üks preili maja esimeselt korruselt mööda.
,,No oled sina aga kena,’’ ütles ta ja jäi seisma, ,,kuidas su nimi on?’’
,,Samantha,’’ vastas tüdruk.
,,Tead sa ka kui vana sa oled?’’
,,Sain viis,’’ vastas Samantha vastumeelselt ja ärritatult.
,,Viis? Sa vist ei tea isegi kindlasti,’’ ütles preili pehmelt ja läks edasi.
,,Oled sa siit kauplusest pärit?’’ küsis ta veel, mille peale Samantha huuled torru ajas ja vastuse võlgu jäi.

Samantha arvates nägi see preili välja nagu kana, tal olid punased rõngad silmade ümber, suled kaela ümber, ja ta kübaral oli midagi punast, mis käis ühelt küljelt teisele nagu kanahari. Preili läks mööda libedaid trepiastmeid keldrikorruse kauplusse, kus teda Samantha pahatujuline ema vastu võttis. Naine otsis suure vaevaga endale ühe lillkapsa.

Selles puuviljakaupluses polnud kunagi korda, aedviljal oli alati imelik tung teise korvi minna ja puuviljasordid olid pidevalt segamini. Preili leidis oma lillkapsa sellerite alt, vaatas kartlikult proua Moogi halvatujulisse näkku ja ütles:
,,On see teie tütar seal väljas?’’
,,Kus? Kas see jõnglane siis jälle rentslis kükitab? Jah see on minu tütar.’’
,,Küll ta on kena,’’ ütles preili. ,,Kui vana ta on?’’
,,Sai ennem jõule viie aastaseks.’’
,,Noo ja kui väike,’’ ütles preili, tahtis nagu veel midagi öelda, aga ei öelnud, tasus arve ja läks.

Samantha istus veel natuke aega kõnniteeäärel, tõusis siis, sammus restkaevu juurde, kus ta solistas poris, mille vihm sinna kokku oli uhtunud. Teiselpool tänavat mängisid suuremad lapsed palli, nende lärm kostus selgesti Samantha kõrvu. Samantha sammus mõtlikult sinnapoole, najatus müürile ja vaatas teiste mängu pealt. Keegi ei hoolinud temast, kui ta seisis seal oma määrdunud pisikeste jalgadega.

Samantha ei liikunud oma kohalt müüri ääres, ta oli huuled torru ajanud ja sünge näoga, ta kogus julgust ja enesekindlust, Võiksin ma kaasa mängida? Mõtles ta: kogu aja ta mõtles ainult sellele: võiksin ma ka nendega mängida? Kuid ei julgendki küsida.

Ta lahkus oma kohalt alles siis, kui oli juba kaunis pime ja tänav üsna tühi. Ta sammus puuviljakaupluse juurde ning seisatas seal.

Moogide puuviljakaupluses rippus ka peegel. Sellel oli tuhmunud ja laineline klaas ja näitas kõike hoopis võõral kujul ja omal viisil. Samantha piilus hetkeks peeglisse ja seejärel sammus edasi. Ta silmitses aeg ajalt taevasse, kus särasid miljonid väikesed tähekesed.
Samantha jäi tänava äärde istuma ja mõtles:

Teised lapsed mängisid palli ja olid heas tujus. Kõike muud nad oskavad, kuid mõelda ei oska, mõtles Samantha. Mõtlemine on juba hoopis midagi muud; kõige paremini läheb see siis, kui üksinda oled; kui teistega koos mängida ei saa; kui teised naeravad, mil sa nutma peaksid; kui rusikaid näitad, teades et oled nõrk, ka viletsas voodis lamades, öösel, kui teised kõik magavad, võid mõelda.

Samantha ohkas ja tõusis püsti. Silmitses paar hetke veel tähistaevast ning sammus edasi.

Aeg möödus:

Möödus kolm aastat, Samantha pidi oma elus tegema läbi esimese katsumuse ja minema kooli.
Talle meeldis see mõte väga.

See oli ühel harilikul esmaspäeval, 1.september. Kooli ees oli juba hulk Samantha vanuseid lapsi, kellel olid seljas pidulikud riided, et näha oma esimesel koolipäeval ilus välja.

Samantha pere oli aga vilets. Tüdrkukul olid jalas tumedad lõhkised teksad ja seljas kapuutsiga pusa, mille varrukad olid talle veidi pikad ning ketsid, mis olid veidi määrdunud. Tüdruk oli väikest kasvu ja nägi välja väga kidur. Tal olid sassis, pikad tumepruunid juuksed ja pisike armas näolapike. Peale selle, et ta oli väga kõhn ja väeti laps, oli talle antud ilus näoke. Tal olid suured sõstra silmad, väike suu ja armsad punased põsed.

Kott seljas, sammus Samantha kooliukse poole. Ta lipsas uksevahelt sisse ja vaatas selles võõras kohas natuke ringi, kuni teda peatas kellegi jõhker tõukamine. Samantha kukkus põlvili maha. Ta ei kavatsenudki nuttma hakata vaid silmitses oma marraskil põlvi ja vaatas tõukajatele vihaselt ja huuli torutades otsa.

,,Mida sa vahid, väike tatt?’’ Kuulis Samantha suurtelt, temast mitu korda suurematel poistelt. Poisid kõndisid õelalt naerdes minema ning jätsid väikese tüdruku sinna abitult lamama.

Kuid Samantha ei olnud hädaldaja. Ta tõusis püsti, ajas selja sirgu ning seadis sammud oma klassiruumi poole, kus pidi toimuma peatselt esimene sissejuhatav tund.

Paljutõotav algus on :)
Mõni kirjaviga oli aga muidu väga meeldis
Uut! =)

Ex ma proovin siis järgmine kord paremini ja ilma kirjavigadeta:D njh mis ei tule mu väga hästi välja!!
Kas need olid kirjaved või näpukad?
Varsti tuleb uus osa ka ma loodan [justify]

Tõesti,lootusrikas.. vms.:)
Ja kirjavead mind ei huvita,sisu on hea. Kriitikat pole seega:D

Tänx!

UUT

Muutsin jutu pealkirja ära!!

Jutu uus pealkiri on siis: Kõik Võib Muutuda

sorry jäi ennem mainimata!

uut uut uut :)

Hea. (Y)
Selline mõnus, kergelt kirja pandud ladus jutuke. :)
Meeldib! (:
Ootan uut. (;

Ja jutu nime saad nii ära muuta, et editid esimest postitust, selle pealkirja. Siis on see ilusti näha ka.

Äitähh!

Sorry, seekord sai pisut lühike aga luban et järmine kord tuleb pikem. Arvatavasti hakkan juttu kirjutama tüdruku vaatenurgast, aga ei ole veel otsustanud.

Samantha silitas Mancyt ja oli veidi rahutu.

,,Mis siis kui ta ei tulegi tagasi, koer jääb ju siis üksi, mina tema eest hoolitseda ei jaksa, mul ju pole talle midagi pakkuda.!’’ sosistas Samantha vaikselt ning kallistas Mancyt.

Samantha võttis maast jämeda puuoksa ning viskas selle endast kaugemale.

,,Mancy, too siia!’’

Koer jooksis tüdruku visatud oksale järele ja tõi selle tagasi tema kätte. Nii veetis Samantha päevad selles väikeses onnikeses kuhu Nicholas ta oli toonud. Kuid möödas oli juba kolm päeva ning poissi ei olnud kusagil.

Mancy käis iga päev turul Samanthale toitu toomas, et too päris nälga ei jääks. Polnud vahet, et Mancy koer oli, sest ta sai toidu hankimisega paremini hakkama kui mõni kerjus. Õhtu saabudes puges Mancy Samantha kõrvale pikali ning mõlemad jäid magama.

,,Anna tikud siia?’’ sosistas keegi ümber onnikese kõndides.
’’Ootsa, ma ei saa kätte!’’
,,No kurat tee kähku, äkki keegi näeb meid!’’ ütles keegi, kelle häälest oli aru saada, et see oli mingi vanem poiss.
Nüüd hakkas Mancy haukuma, sest poisid rääkisid liiga valjult ja ei osanud arvestada sellega, et koer onnis on.

,,Pane kähku põlema!’’ karjus üks poss teisele. Mancy kraapis uksetaga, ega saanud seda lahti, sest Samantha oli selle kõvasti kinni pannud, kuid tüdruk ise magas nii sügavalt ja ei kuulnud tomuvast midagi.
Seniks kuni koer välja jõudis põles onn juba suure leegiga. Mancy jooksis Samantha juurde ja nügis teda oma ninaga, et tüdruk äratada, kuid tüdruk ei liigutanudki. Onn oli paksu tossu täis.

Mancy sikutas Samanthat pusa kapuutsist ja tiris ta onnist välja, võimalikult kaugele.

Õnneks pääsesid mõlemad tulest, kuid onnist ei jäänud järele muud kui tuhk.

,,See oli meie ainuke kodu! Miks pidi keegi nii õel olema ja selle hävitama?’’ nuuksus Samantha.
Mancy taipas, et tüdruk oli kurb ning vaatas tüdrukut veidi viltuse peaga nagu oleks tahtnud midagi öelda.

Nii möödusid jälle aastad tänaval, koera seltsis, otsides paremat paika ööbimiseks, nälgides, hommikul ärgates olles läbimärg ning külmunud.

Samantha sa aina vanemaks ja hakkas üha rohkem mõistma, et kui nii edasi läheb ei ela nad Mancyga seda üle.

Mis tegi tüdrukule eriti haiget oli see, et Nicholas ei olnud oma nägu näidanud päris mitu aastat. Tüdruk kartis, et poiss on neid mõlemaid hülgand või on hoopis midagi juhtunud, millest nemad ei teadnud.

Masendav... :/
Aga mõistagi - HEA! :)

Ja ma ei suuda otsustada, kas mulle meeldib selline kokkuvõttev, ilma eriliste täpsustusteta lugu või mitte. Noh, ses mõttes, et tavaliselt need koondatud ühte keskmisest pikemasse heietusse ja osadena kirjutatakse täpsemalt, kuid... Selle loo puhul eriti ei häiri.
Muidugi ei taha ma nüüd, et sa stiili muudaksid. Sest selline kirjutamine teeb sellest jutust selle jutu.
Nii et see kommentaar oli kokkuvõttes vist siiski positiivne.

Ootan uut.

4.osa
Otsustasin siiski jutu kirjutada tüdruku vaatenurgast, sest nii tundub kuidagi kergem. Aga jahm Kriitikat ja kommetaare võib alati, sest need ongi asjad, mis aitavad järgmist osa paremini luua.
NB: vabandan, pole just osav kirjavigade vältija, neid on palju, palju..


Väljas sadas vihma, kõndisime Mancyga mööda tänavaid, kus oli täielik inimvaikus, ainult vihm peksis vastu maad, tekitades sinna väikesed vihmajõed, mis voolasid restkaevudest sulisedes alla.
Mu jalad olid läbimärjad ja need lirtsusid, juuksed, mis olid lohakalt kummiga kinni tõmmatud, tilkusid ja riided olid samuti märjad. Ka Mancy oli läbimärg ja temalgi oli külm. Mul on koerast väga kahju, kuid samas on mul hea meel, et Nicholas ta minule jättis, sest mida ma ilma temata teeks.

,,Ma ei tea, mida edasi teha!’’ ütlesin vaikselt ja vaatasin Mancyle otsa ning silitasin koera.
,,Võib-olla peaksime linnast välja minema?’’ keerasin pilgu koeralt ning silmitsesin kaugemale.
,,Ah, sa ju nagunii ei mõista mind?’’ ütlesin koerale veidi pahuralt.

,,Linnast välja minnes peate arvestama ohtudega, mis teid seal varitsevad!’’ ütles pikka kasvu noor naine, kellel olid käes suured kotid. Vaatasin naise helesinistesse silmadesse, mis olid veidi kurvad. Tal olid heledad lokkis juuksed ja seljas kollane mantel. Ta nägi välja väga elekantne ja see tekitas minus pisut hirmu.

,,Ära karda, ma ei tee sulle midagi, ma lihtsalt tahan teid aidata. Ma alles saabusin siia linna ja mul pole veel ainsatiki tuttavat.’’
Naine kükitas Mancy juurde ja silitas teda.
,,Ma ei tea kas ma võin seda naist usaldada?’’ mõtlesin endamisi. ,,Ma isegi ei tunne teda, miks ta peaks tahtma meid aidata?’’ keerlesid küsimused aina mu peas.

,,Kes te olete ja miks te meid aidata tahate?’’ küsisin veidi pahuralt ja vaatasin taas naise silmadesse.

,,See on pikk jutt ja võib-olla sa ei mõista seda!’’ ütles naine kurvalt ja vaatas maha. Mul hakkas temast kahju ja uudishimu naise vastu oli veelgi suurem.

,,Mis teiega siis juhtus, miks te teise linna kolisite?’’ võtsin julguse kokku ja küsisin veidi häbelikult.

,,Tule, lähme istume sinna nurgapealsesse kohvikusse, ma räägin sulle!’’ lausus naine ja osutas kohvikule, mis asus tänavanurgal.

Noogutasin naisele nõusolevalt ja seatsimegi sammud kohvikusse.

,,Mancy sina pead kahjuks välja jääma, koeri siia ei lubata!’’ ütlesin koerale ja nägin tema veidi pettunud nägu.

Istusime kohvikku kõige tagumisse lauda, mis asus teistest laudadest veidi eraltatuna. Võõras tädi tellis endale kange kohvi ja vaatas küsiva pilguga mulle otsa:
,,Tahad ka midagi, sa oled vist päris näljane?’’
,,Pole vaja!’’ ütlesin veidi punastades.
,,Palun temale kõige maitsvamad ja suuremad pirukad, mis teil siin on!’’ käskis naine kelnerit, kes kirjutas midagi oma paberilehele ja noogutas naisele tänulikult.
,,Üks hetk, ja viige sellele valgele koerale seal uksetaga ka midagi nosimiseks!’’ naeratas naine kelnerile.
,,Saab tehtud!’’ lausus kelner ning asus oma toimetuste kallale.

Naine alustas oma loo jutustamisega:

,,Oli 30.september, minu pulma aastapäev. Päev, mil pidi saama kaks aastat sellest kui me Patryckuga abiellusime. Selle puhul pidid minu vanemad ja abikaasa ühe suure peo korraldama.’’ mõtles naine pisut ja jätkas:

,,Olin parasjagu kodus ning ootasin oma vanemate ning abikaasa kohale jõudmist. Nad olid mu kolme aastasele pojale Marchusele lasteaeda järele läinud. Nad olid juba päris kaua ära olnud.’’ naine peatus hetkeks kuid otsustas siiski edasi rääkida.

,, Hakkasin juba muretsema, nagu alati. Vaatasin iga minuti järelt kella ning üritasin välja mõelda, kus nad on. Kindlasti ummikud, üritasin endale kinnitada. Kuid siis helises telefon. Võtsin selle kergendusega vastu, sest arvasin, et helistajaks on nemad. Kuid helistajaks oli hoopis politsei ning ta teatas mulle avariist, kus autos viibijatest ei jäänud ellu keegi.’’

,,Lasin telefonil maha kukkuda, ega suutnud seda uskuda. Kõik mu lähedased inimesed olid läinud. Minu ema, isa, abikaasa ja minu väike poeg, Marchus.’’

Nägin naise silmisse vajunud pisaraid. Mul oli temast tõesti kahju. Sest korraga kaotada nii palju inimesi, kõik oma lähedased, see on kohutav. Vaatasin naisele kaastundlikult otsa ja küsisin:

,,Mis t e edasi tegite?’’

,,Kõik oli läinud ja mitte midagi ei olnud alles jäänud.’’ Alustas naine ja pühkis oma pisarad.

,, Minu elu oli täiesti laiali vajunud. Ja veel minu pulma aastapäeval, vastik, kui irooniline.’’ ütles naine peaaegu sosistades.

,,Minu mõtetes keerlesid igasugusedmõtted. Kuidas sai see juhtuda just minuga. See oli ebaaus. Tahtsin karjuda kuid ei suutnud. Süüdistasin ennast ja oli pettunud, et mind seal autos polnud.’’ lausus naine kurvalt ning tema ilusad helesinised silmad uppusid taas valusatesse pisaratesse.


,,Nüüd, mõni aasta hiljem, on see juba kergemaks muutunud, kuid unustada seda on võimatu. Ma ei suuda endale ikka veel andestada seda, et mind seal autos polnud. Et ma neil surra lasin, aga ise siia maailma jäin. Sellepärast otsustasin kolida teise linna. Võib-olla on nii kergem seda koormat kanda.’’

Naine rüüpas lonksukese oma kohvi ja lausus:

,,Nüüd on sinu kord! Räägi, miks sa nii mööda tänavaid hulgud?’’

Vaatasin naisele otsa ning alustasin oma juttu:

,,Olin päris pisike kui kodust ära jooksin. Kõik algas sellest kui meie pere puuviljakauplus läks pankrotti. Hakkasin just koolis käima, kuid vanemad ei suutnud minu kooli eest tasuda ning ma ei saanudki koolis edasi käija. Sõpru pole mul kunagi olnud, vaatasin alati kuidas teised mängisid, aga kampa mind ei võetud. ‘’ Mõtlesin veidi ja jätkasin juttu:

,,Mõne ajapärast kui olime vaesuses ja viletsuses virelenud, katkes minu kannatus. Vanemad ei hoolinud minust. Nad ei teinud minust väljagi. Nii otsustasingi kodust ära joosta ja ise hakkama saada.’’ Peatusin uuesti ja laususin: ,,Nagu sa aru oled saanud pole ma oma iseseisva eluga kõigeparemini toime tulnud.’’

,,Sa olid kaheksa, kui sa kodust lahkusid?’’ küsis naine, uudishimulikult.
,,jah!’’ vastasin lühidalt.
,,Ja mis edasi sai?’’ päris naine uudishimulikult.

,,Tutvusin ühe poisiga, kellel oli koer, Mancy!’’ vaatasin uksetaga oleva koera poole. Naine vaid noogutas ja palus et ma jätkaks.

,,Nicholas, see oli poisi nimi, jättis koera mulle, kuid ise kadus, sellest on juba kuus aastat kui ta lahkus.’’ Muutusin veidi kurvaks ja vaatasin uuesti väljas oleva koera poole.
,,Ma ei tea kas ta hülgas meid või on asi muus!’’ jätkasin oma juttu.
,,Kuid kindel on see, et Mancy igatseb teda väga!’’

,,Aga sina,’’ küsis naine, ,,kas sina ei igatse teda?’’

,,Ma pole kindel! Ma olen veidi pettunud. Ma kinnitan endale iga õhtu, et ta ei hülgand meid, kuid sisimas ma tunnen siiski, et ta reetis meid mõlemaid.’’ Laususin kurvalt ja vaatasin valget laudlina, millel oli ilus pitsiline serv.

Hea. (Y)

,,Oli 30.september, minu pulma aastapäev. Päev, mil pidi saama kaks aastat sellest kui me Patryckuga abiellusime. Selle puhul pidid minu vanemad ja abikaasa ühe suure peo korraldama.’’ mõtles naine pisut ja jätkas:

Selle järgi võib arvata, et naine ei öelnudki neid sõnu välja. Pigem siis, et: naine mõtles pisut ja jätkas:

Vott.

Rohkem midagi hullu silma ei riivanud.
Ootan põnevusega uut. :)

Heaheahea.
Ootan uut osa :)

uus osa!! See vist viies juba.

kena lugemist...


,,Mis teie nimi on?’’ küsisin ma peale piinavat vaikust.
,,Issand, kuidas ma sain nii rumal olla! Elisabeth. '' vastas naine ja manas näole veidra naeratuse.
,,Sinul?’’ Küsis naine uudishimulikult.
,,Samantha!’’ ütlesin naisele ja muigasin endamisi.

Istusime veel pikka aega selles mõnusas soojas kohvikus ning rääkisime tühjast tähjast. Kõik oli imetore, Elisabethiga oli hea kõigest rääkida ja arutada. Kuid nagu alati juhtub midagi, mis rikub kõik meeldiva ja ilusa ära.

Nimelt Elisabeth vaatas murelikult oma kullast käekella ning lausus:

,,Anna andeks, ma pean nüüd küll jooksma, ma jään töövestlusele hiljaks.’’ Lausus naine kurvalt.
,,Pole midagi!’’ ütlesin mossitades.
,,Aga ma luban, et ma otsin su ülesse!’’ naeratas Elisabeth enesekindlalt ning ulatas mulle oma uhke mobiiltelefoni.
,,Aga…’’ alustasin ma vastuväidet.
,,Ei mingit aga, mina saan endale iga kell uue osta, aga nüüd peame kiirsti tegema ja sulle uue numbri ostma.’’ Naeratas naine ning sikutas mind juba käest, et ma talle järgneks.

Terve tee lonkis Mancy meie järel. Lõpuks jõudsimegi kaupluseni, kust Elisabeth ostis mulle mingi väikese kaardimoodi asja, millest mina midagi ei jaganud.

Ta võttis mobiili seest enda kaardi ning asendas selle uue ostedud kaardiga.

,,Kahjuks pean ma nüüd su üksi siia nuputama jätma, kuidas sa selle asjaga toime tuled, sest muidu ma tõesti hilinen.’’ Lausus naine jällegi pettunult.

,,Helistan kindlasti!’’ jõudis naine veel öelda, ennem lahkumist ning lehvitas siis, mille peale mina vaikselt muigasin.

Päike, mis oli terve päeva pilvede taga olnud, otsustas nüüd oma nina sealt välja pista. Jalutasime Mancyga mööda kitsast tänavat ning varsti keerasime teisele tänavale.

Leitsime end õue sügavuses asuva lubivalge viiekorruselise maja eest. Eesukse juures sagisid ja askeldasid lapsed, igal isemoodi riietus.
Keegi hüüdis:
,,Tuleb! Tuleb!’’
Ning sedamaid kargas koolimajast välja mitu poissi, ainult et need olid natuke vanemad.

Nad surusid ühe endast mitu korda väiksema poisi maha ning karjusid ta peale:
,,Kui sa täna oma taskuraha meile ei anna, saad tappa!’’
,,Mul ei ole täna mingit taskuraha!’’ nuuksus poiss.

Tüdrukud ja poisid, kes temaga kaasas olid pistsid kohe plehku kui nägid suuremaid tulemas.
,,Nii head sõbrad te siis oletegi?’’ karjusin mina neile järele.

Üks veidra välimusega poiss vaatas mulle kõvera näoga järele, kuid kui Mancy tema peale urises pistis ka tema jooksu.

Vaatasin uuesti kiusajate poole. Nad hoidsid poissi jalgadest kinni ning raputasid, kuid tulutult, poiss oli rahast lage, tal polnud sentigi.

,,Mulle aitab!’’ laususin endamisi ning jooksin väiksele poisile appi, Mancy minu järel kurjalt haukudes.

,,Jätke ta rahule!’’ karjusin kiusajatele.
,,Wow, mingi väike kerjuse plika tuli kobisema!’’ hüüdis üks kõige pikem poiss teistele.

Sorry, lõpulõik jäi kogemata ära, aga ma arvan et pole hullu, eks ma proovin selle järgmise osaga ülesse saada, kuidagi

Et siis kuues osa, lisasin sellele osale ka eelmisest osast ära jäänud lõigu. Loodan et see ei häiri väga.
Ilusat lugemist!



,,Heh, tuleb tunnistada, et kui ta omale korralikud riided selga ajaks, siis poleks tsikil viga midagi, päris kobe teine, või mis?’’ kommenteeris mingi blond nolk.
Selleks ajaks oli ka Mancy kannatus katkenud ning juba ta sikutas kõige pikemat poissi tema pükstest.
,,Mida sa teed,’’ karjus poiss, ,,korista oma penis siit ära!’’
Sellepeale purskasin valjult naerma, ega teinud poisi käsust väliagi. Vaatasin nüüd väikese poisi poole, et talle appi minna, kuid minu imestuseks oli ta juba kadunud.

Otsustasime Mancyga sellest tänavalt lahkuda, sest see tänav tundus kuidagi ohtlikuna nii minule kui ka Mancyle.

Tundsin kuidas taskus surises midagi. Peale natuke taskus sorimist leidsin mobiili ning võtsin selle vastu.

,,Ja!’’ laususin veidi häbelikult.
,,Samantha, oled ikka sina?’’ küsis tuttav hääl.
,,Jap!’’ vastasin lühidalt, kuid nüüd juba enesekindlamalt.
,,Tore, ma tahtsin sulle ühest asjast rääkida, kas oleks võimalik uuesti seal kohviku juures kokku saada?’’ küsis Elisabeth kahtlevalt.

Kuulsin kuidas naine ohkas raskelt oodates minu vastust, mida ta võib-olla kartis kuulda, sest tal ju polnud aimugi mida ma vastan.

,,Ja!’’ ütlesin vaikselt.
,,Oled nõus!’’ kilkas Elisabeth veidi kõrgendatud toonil nagu väike tüdruk, kes on endale saanud kutsika vms.
,,Nõus jah, olen varsti seal!’’ ütlesin veidi rõõmsamalt ning muigasin endamisi.
,,Tore, ma tulen autoga, siis ei pea sa mind kaua ootama!’’ lausus nane ärevalt.
,,Hästi!’’ ütlesin talle veel viimase sõna ning lõpetasin kõne.

Jalutasin koos Mancyga mööda tuttavat teed tagasi kohviku poole, kus olime ennem Elisabethiga vestelnud. Mancy näoimest võis välja lugeda, et talle see mõte ei meeldinud, vaeseke pidi ju terve selle aja üksi väljas passima.

,,Mancy, ma tean, et sulle see ei meeldi, aga proovi ära kannatada, minu pärast!’’ ütlesin koerale paluval toonil kui olin peatunud ja tema ette kükitanud.
Mancy vaatas mind ikka veidi pettunult.

Tõusin ning liikusin päris kiirel sammul edasi. Lõpuks jõudsingi kohvikuni. Esijalgu ei näinud ma ühtegi tuttavat inimest, kuid mõne ajapärast ilmus auto, milles istus tuttav kuju.

Elisabeth astus autost välja. Tal olid jalas ilusad pikasääreda saapad ja valged teksad. Kuna väljas oli täna võrdlemisis soe oli tal seljas valge T-särk ja selle peal must kampsun. Tema heledad juuksed olid ilusasse krunni keeratud ning pika tuka alt paistsid tema ilusad silmad.

Ta kutsus mind käeviipega enda juurde. Sammusin koos Mancyga Elisabethi uhke ja suure auto juurde. See oli tõesti suur.

,,Mis on?’’ küsisin Elisabethilt üpris uudishimulikult.
,,Ma tahtsin küsida...’’ Elisabeth peatus hetkeks, kuid jätkas siis oma küsimust, ,,kas te ei tahaks Mancyga minujuurde tulla?’’ lõpetas nane.

Vaatasin naist imestunult:
,,Mida?’’ suutsin sel hetkel veel suust välja pahvatada.
,,Sa kuulsid õieti, ma tahan, et te Mancyga tuleksite minujuurde elama. Mul on majas palju ruumi ja nii ei tunneks ma ennast üksi.’’
,,Aga me ei sa sulle sellist tüli teha!’’ ütlesin veid kurvalt.
,,Kullake, te ei teekski mulle tüli, otse vastupidi, ma tahan, et te tuleksite, palun Samantha!’’

Ohkasin raskelt, vaatasin Mancyle otsa, keda Elisabeth silitas. Vajusin mõttesse: Mis mul ikka kaotada on, Mancy usaldab seda naist juba, sest kui ei, siis ei saaks ta temaga nii hästi läbi. Elisabeth on lahke olnud, mis mul kaotada on.

,,Olgu, me tuleme!’’ vastasin peale pikka pausi. Mancy haugatas minu vastuse peale ja Elisabeth oli üli rõõmus.

Ilma pikemalt mõttlemata istusime autose ning asusime teele. Teepeal tegi Elisabeth peatuse ühe suure kaupamaja ees. Mille akentel seisid ilusate riietega kujud.

,,Miks me peatusime?’’ küsisin Elisabethile otsa vaadates.
,,Me peame sulle midagi ilusat selga ostma, ja pealegi hakkad sa koolis käima, ma tean et sa oled tark tüdruk ja sellega ei tule meil probleeme, kui täidame paberid mis vaja.’’

,,Ma hakkan koolis käima?’’ kiljatasin ja hüppasin autoistmel, mille peale Mancy haukus rõõmsalt.
,,Jah, ma panen su kooli!’’ ütles Elisabeth ja naeris.

Pärast pikka poes käiku, kui vajalikud asjad ostetud, mida ei olnud sugugi vähe, istusime autosse ning jätkasime oma katkestatud teekonda.

Jälgisin maju, puid põõsaid, poode, kõike mida silm seletas autoga sõitmise ajal. Mida kaugemale me sõitsime seda ilusamaks muutusid majad ja tänavad.

Linna osa kuhu me peagi jõudsime oli hämmastavalt ilus. Nii palju maju, iga maja juures palju lapsi, palju inimesi, koeri, kasse. Majad olid ükteistele päris lähedal, kuid majadel olid imeilusad suured aiad, kus kasvas palju puid, põõsaid ning palju värvilisi lilli, mul hakkas neid vaadates isegi pea ringi käima.

,,Wow, kui ilus siin on!’’ pomisesin endamisi vaikselt ning silitasin Mancyt.
,,Meeldib!’’ küsis Elisabeth, millest ma järeldasin, et ta kuulis mind.
,,Täiega, meeldib!’’ vastasin, ikka veel maju jälgides.

kaupamaja ees

See jäi silma ainult
aga hea ja huvitav on =)

Lõpuks sain uue osa valmis, jube see ei tahtnud kohe ültse tulla
Aga ootan palju palju kommentaare, mis võiksid olla sisukad. kriitika oleks ka päris hea, see teeb head ainult jutu kirjutamisele. Ning ma loodan et te andestate mulle need tobedad näpukad mis kipuvad tahest tahtmata sisse tulema.


Peatusime lõpuks ühe maja ees. Majani viis kitsas kiviplaatidest tee mida ümbritses roheline muru, mis ulatus tervele õuele ja võib-olla, et isegi maja tagaaeda.

Maja eesosa hõlmas suur elutuba, mille kolm suurt puitraamidega akent olid külgaia poole, kust paistis imeilus vaade Elisabethi värvilisse lilleaeda. Pikas elutoas oli marmorkamin.

Trepp, mis tegi poolkäänu veel ühe kena piuitraamiga, roheliste ja sügavroosades toonides kumava mustrilise klaasiga akna juures ja trepi läikivad puuastmed, mis olid veidi libedad, mille astmed pöörukohal lehvikuna laienesid, viis esikust väikesesse kotta ja sealt edasi vannituppa ning kolme suurde magamistuppa.

Maja oli heledates toonides ja väga suur. Igas magamistoas oli veel eraldi vannitoad, suured voodid ja puitraamidega peeglid.

Maja aiapoolses küljes elutoa taga oli libeda puupõrandaga söögituba, kust sai kohe edasi liikuda kööki ja mille avarast aknast avanes vaade vohavale tagaaiale.

,,Seda kõike on nii palju!’’ pomisesin jälle endamisi.
,,Tean, maja on suur ja sellepärast ennast siin üksikuna tunnengi. Tulin siia, sest selle maja pärandas vanaema ammu minu vanematele, mis peale nende surma pidi minu omaks saama.’’ Lausus Elisabeth nukkralt.

,,Ära ole kurb, nüüd oleme sul meie Mancyga!’’ ütlesin Elisabethile ning kallistasin teda.


,,Tahad nüüd oma tuba ka näha?’’ küsis Elisabeth jube rõõmsamalt.
,,Ja kuidas veel!’’ vastasin talle elurõõmsalt. Ma arvan, et ma pole nii õnnelik oma elujooksul veel olnudki ja nii palju asju nagu ma täna poest sain, pole mul ka ennem olnud.

,,Oma tuba, ma saan oma toa!’’ pomisesin vaikselt endale. Kuid enda toa kirjeldamisega jään küll pisut jänni, sest see võttis lihtsalt sõnatuks.

,,Appi, siin on nii lahe!’’ kiljatasin Elisabethile ning naersin.

Majale tiir peale tehtud ja piisavalt uuritud, otsustasime Elisabethiga minna kööki jäätsit sööma.

Unustasin teile veel mainida, et majas on noor teenija, kes on minu meelest täitsa tore. Ta nimi on Emylih. See kõik oli kuidagi nii tore, et südames hakkas kripeldama, miski sisimas tahtis mind veenda selles, et see kõik ei ole õige, see lõppeb veel halvasti.

Mõne ajapärast tundsin kui paha mul olla on. Köhisin ja kurk oli meeletult valus. Köhides tekkis tunne nagu keegi surgiks rinnus noaga, see oli kohutav. Pea käis meeletult ringi ja silme eest läks kõik uduseks. Köha oli mul juba ennem, aga mitte nii tugev. Kuulsin kuidas Elisabeth minult küsis midagi, kuid vastata ma ei suutnud, sest silme eest kadus kõik ja minu kuuldeväljale ei kostunud enam ühtegi häält.

Kui see naine nüüd ta ära mürgitas, siis ta saab küll peksa !
aga super !

Kunagi ei tea milline see tädi olla võib, kannatad, siis saad teada miks tal paha hakkas