Kõik Võib Muutuda

Suured tänud jutu lugejatele ja kommeteerijatele.

18.osa


Küüned mis aina sügavamale minu kõrri suruti tekitasid peaaegu, et tappvat valu. Hoidsin tugevasti kätega küünistajast kinni ning üritasin teda enda küljest lahti saada, kuid ei suutnud. Vaevaliselt avasin oma silmad, millest voolasid ilmselgelt valupisarad, et näha küünistajat. Tema rohelised silmad helendasid mööduva auto tõttu. Valu kõris aina tugevnes ja seda väikest karvast elukat, kes oma küüntega minu kõrist tohutu jõuga kinni hoidis, polnud võimalik eemale kiskuda. Kuulsin läbi kassi urisemise ja kräunumise eemal kolinat, mille peale kass minu kõrist lahti lasi ning hirmunult minema jooksis. Hoidsin kätega kõrist kinni, mul oli isegi valus hingata ja piisas ainsast puudutusest, et mu käed määrduksid verega, mida tohutus koguses minu kõrist jooksis. Käsi kõril hoides, jooksin nii kiiresti koju kui suutsin. Pea hakkas ringi käima ning süda rinnus kloppis kõvasti.
Koju jõudes lasin uksekelle, sest olin hommikul võtmed maha unustanud ning veidi aja pärast ilmus uksele Elisabeth, kes ilmselt juba ammu minu pärast muretses. Ta vaatas mind väga vihase ja pettunud imega, kuid kui ta nägi minu veriseid käsi ja verist kaela muutust tema ilme koheselt. ,,Mis sinuga juhtunud on, jumal küll!’’ ehmatas Elisabeth, mind nähes. ,,Emylih, kutsu ruttu arst!’’ käsutas Elisabeth. Ühtlasi oli see ka viimane asi mida ma kuulsin, sest peale seda lauset kadus maa mu jalgealt ja silmadesse saabus pilkane pimedus.
Silmad avades leidstin ennast enda voodis lamamas ja see tegi enesetunde kohe paremaks, sest kartsin, et ärkan jälle haiglas. Kael kipitas kohutavalt, pea käis ringi ning valutas. Silma nurgast voolas mööda mu põske alla pisar, kõige selle toimuva tõttu. ,,Miks kõik nii peab minema, miks kõik halb minuga peab juhtuma!’’ pomisesin vaikselt endale. Sulgesin vaikselt silmad ning lihtsalt olin, lülitasin ennast tervest sellest maailmast välja, proovisin mitte millelegi mõelda ja kõike halba unustada.
Ehmatasin vaikse koputuse peale ning avasin tüdinenult silmad. ,,Sisse!’’ laususin kähiseval häälel ning sulgesin uuesti oma silmad, sest ei tahtnud ega jaksand neid lahti hoida. ,,Kas ma segan?’’ küsis kellegi madal hääl aralt. Kuuldes seda häält ehmatasin ennast istuli ning jõllitasin ukse peal seisvat Richardit. ,,Ei, sa ei sega!’’ ütlesin teda ikka veel tobedalt jõllitades. ,,Miks sa siin oled?’’ julgesin temalt lõpuks küsida. ,,Ma tahtsin tulla vaatama kuidas sul on?’’ ütles ta jälle oma veidraid ketse jõllitades. ,,Vaatama kuidas mul on? Kuidas sa teadsid, et mul midagi on?’’ pommitasin teda koheselt pähe torkavate küsimustega, mille peale ta mulle kohkunult otsa vaatas. Tema sinistes silmades valitses ainult tühjus, mis mind ärritas ja mis tekitas veidra tunde. See kuidas ta mind vaatas, nagu ma oleksin millegi halvaga hakkama saanud, see kõik oli nii veider ja hirmutas mind. ,,Ma ei teadnudki!’’ vastas ta lõpuks, keeras otsa ringi ning kiirustas vaikides toast välja, jättes mind sinna, ilma mingite selgitusteta.
Nädalavahetus möödus hämmastavalt kiiresti, erinevalt minu kaela paranemisest, mis oli endiselt täis sügavaid kriimustusi ning tuletas meelde seda hirmsat õhtut, mil see pealtnäha süütu kiisu mulle lihtsalt halastuseta kallale kargas. Ajasin ennast voodist püsti, sest olin endale juba eile õhtul, ennem magama minemist eesmärgiks seadnud, et ma lähen täna kooli. Vaatasin peeglisse ja tundsin kergendust kui nägin kaelal kriimustusi, millest ei hakanud peale igat puudutust või liigutust kohe verd immitsema. Sellisel juhul oleks ilma kinni seotud kaelaga lausa võimatu kooli minna, kuid kinni seotud kaelaga läheksin ma kooli nagu muumia ja oleksin sellega endale niivõrd suure tähelepanu pööranud. Õnneks ei pidanud ma endale sellist riski võtma.
Esimene tund venis tohutult, sest mu enesetunne ei olnud just kõige meeldivam. Õnneks ülejäänud tunnid lõppesid vähe kiiremini ja kui kell viimasest tunnis välja helises, tormasin otsejoones garderoobi, et majast ruttu välja pääseda ning koju minna. Tahtsin ruttu koju, pääseda turvalisse paika, sest miski mu sees ütles, et kohe juhtub midagi kohutavat. Liikusin koju nii kiiresti, et minu kiirus üllatas mindki, nii hull see asi nüüd ka olla ei saanud.Vähemalt ma lootsin nii.
Eespool nägin jalutamas tuttavat kogu ning taipasin kohe, kellega tegu. Alguses kõhklesin pisut, kuid siiski otsustasin puhtast viisakusest juurde astuda ja temaga rääkida. Ennem kui jõudsin temani jooksmise peale mõelda, vaatas ta minu poole ning minu üllatuseks ilmus tema näole lai naeratus, mida temapuhul kohtas üliharva. See niivõrd harva nähtav naeratus tõi ka minu näole särava naeratuse.
,,Hei Samantha!’’ hõikas ta lõbusalt ning peatus, et mind oodata.
,,Hei Richard! Miks sa koolis polnud?’’ pommitasin teda kohe küsimusega, millele ta arvatavasti ei kavatsenudki vastata, nagu tal viimaselajal kombeks oli. Kõndisin temani ning jäin sellele vaatamata vastust ootama.
,,Kodus on probleeme.’’vastas ta ning tema näolt kadus naeratus. Noogutasin talle ning ei kavatsenud seda teemat enam puudutada, sest lõppude lõpuks polegi see ju minu asi ja kui ta tahab sellest rääkida, küll ta siis räägib ka.
,,Kael valutab?’’ alustas ta juttu ning silmitses minu kaela, näole manades naljaka valugrimassi. Jälle meenus mulle küsimus, millele ma tookord enda kodus vastust ei saanud. ,,Kust sa teadsid, et mul midagi juhtus?’’ ei suutnud ma küsimata jätta.
,,Tegelikult ma ei teadnudki. Ma tahtsin lihtsalt sulle külla tulla, sest arvasin, et oled minu peale ikka veel pahane, SELLE Mathiase tüli pärast, aga kui ma sinu emaga rääkisin, ütles ta, et sind rünnati eelmisel õhtul.’’ voolasid sõnad poisi suult, minult pilkugi pööramata. ,,Elisabeth ei ole minu ema, kahjuks, mul polegi ema!’’ ütlesin Richardile ning lasin tujul täiesti nulli vajuda. Hoolimata sellest, kui paha mu ema oli, igatsesin ma tema järele väga, kuigi sügaval sisimas tahaksin ma tõesti, et Elisabeth oleks minu päris ema. ,,Oh, palun vabandust,’’ kogeles poiss ,,Ma ei tahtnud sinu tuju niimoodi ära rikkuda, annad andeks?’’ ,,Pole viga!’’ ütlesin talle natuke rõõmsamalt. ,,Aga miks sa mulle seda siis ei öelnud, miks sa minema kõndisid?’’ Ei jätnud ma oma jonni ja küsimused aina lendasin mu suult. ,,Sest ma kartsin, et sa saad pahaseks, et ma sinu juurde tulin!’’ ütles ta vaikselt ja vaatas maha. ,,Richard, sa ei tohi enam kunagi nii mõelda, ma ei ole mingi kuri inimene, loomulikult olin ma rõõmus, et sa mulle tol päeval külla tulid, ainult üllatus oli palju suurem! Palun ära enam kunagi nii arva!’’ vuristasin hinge tõmbamata. ,,Kas ma siis tõesti tundun sulle nii kurja inimesena?’’ küsisin, teeseldes pettunud häält. ,,Ei, mitte niimoodi, aga sa ei lahkunud just kõige paremas meeleolus koolist eelmine päev ja siis see Mathiase tüli!’’ ütles ta lause lõpuosa väga vaikselt, peaaegu sosistades. ,,Mis sul Mathiase vastu on?’’ küsisin, manades näole tõsise ilme. ,,Minul? Minul ei ole tema vstu absoluutselt mitte midagi, temale ei meeldi, et ma sinuga nii palju koos olen, ta ei salli mind, mitte keegi ei salli, peale sinu.’’ Jutustas Richard täpselt vastu Mathiase jutule ja see tekitas minus kohutavat segadust. ,,Richard, kumbki teist valetab ja te mõlemad teate seda!’’ ütlesin ma pettunult, mille peale poiss mind lihtsalt silmitses. ,,Aga ma pean nüüd kahjuks minema, Elisabeth hakkab muretsema.’’ Lisasin veel kähku vabanduseks, et Richard ei saaks uute valedega minus olevat segadust veel suuremaks paisutada. ,,Olgu, nägemist!’’ lausus ta rõõmsalt ning sirutas käed kallistuseks välja. ,,Nägemist!’’ laususin laialt naeratades ja teda kallistades.
Tunne, mis mind koolis valdas, et kohe juhtub midagi halba oli vaibunud, kuid mitte täiesti kadunud. Liikusin vaiksel sammul kodupoole, et täielikult rahuneda. Koju jõudes lennutasin koolikoti köögilaua alla ja hakkasin endale süüa tegema, sest Emylihl oli täna vaba päev ja kui aus olla siis mulle polnud see ültse meeltmööda, et tema meiele kõik ette taha ära teeb, minu arvates on ta nagu pereliige. Samas ma tean, et ega teda ei kohelda siin nagu teenijat. Tegin endale kiiresti tee ja valmistasin mõned võileivad. Istusin köögilaua taga, togisin õrnalt laua all olevat kotti jalaga ning hammustasin ühe ampsu enda võileivast, kui mulle järsku tuli meelde Mancy. Viskasin pooliku võileiva taldrikule ning jooksin enda tuppa, kuid Mancyt seal ei olnud. Sattusin paanikasse, sest mulle meenus, et Mancy käitus eile väga veidralt. Tegelikult käitus ta veidralt juba peale Nicholase surma, kuid eile oli tema käitumine kuidagi eriti veider. Hoidis kõigist eemale, ega söönud midagi. Jooksin tagasi alumisele korrusele, et teda sealt otsida. Tormasin alumisel korrusel ringi ega leidnud teda kusagilt. Järsku torkas mulle pähe Mancy lemmikpaik väljas, kus ta enamuse päevast vedeles, kui tal millegi targemaga tegeleda polnud või kui kellelgi polnud aega temaga mängida. Kui ta solvus kellegi peale, läks ta sinna n.ö varju, ega tulnud sealt ennem päeva lõppu välja. Liikusin vaikselt välja, sest ei tahtnud teda segada, juhul kui ta peakski seal olema ja samas kartsin, et tunne, mis ma koolis tundsin polnudki väga vale, äkki on temaga midagi halba juhtunud. Sinna jõudes nägingi Mancyt seal pikutamas, nii nagu tavaliselt. Astusin talle lähemale, et kontrollida, kas kõik on ikka korras. Kuid Mancy ei teinud minust väljagi. See hirmutas mind. Asetasin suure tamme kõrval lamava koera peale oma sooja käe ning ehmatasin kui pea, mida ma oma sooja käega silitasin oli külm. Mancy ei avanud silmi ja sel hetkel taipasin, miks mind koolis selline tunne valdas. Ka tema oli läinud. Pikutasin Mancy kõrvale ning silitasin jätkuvalt tema pead ja nuttsin. Ma ei suutnud taluda mõtet, õigemini tõde, et kõik lahkuvad minu elust järgemööda. See oleks nagu mingi mäng, nagu mingi katse, kui kaua ma nii vastu pean. See mõte ajas mind hulluk, ma tõusin püsti ning karjusin täiest kõrist, ajasin käed laiali ning vaatasin taevasse ja muutkui karjusin. ,,KES SIIS JÄRGMINE ON?’’

Olenemata Mancy surmast, pidasin õigeks siiski korralikult koolis käija, et mitte rikkuda siiamaani saavutatud häid tulmusi. Nii oli ka sellel pealtnäha täiesti tavalisel päeval, mil ma kooli läksin. Kahjuks pean rõhutama sõna,,,PEALTNÄHA’’, sest tegelikult teadsin, et see pole tavaline päev ja nagu alati aiman ma seda ette.
Astusin klassi sisse ning sammusin vaikselt enda kohale, kui nägin õpetaja puurivat pilku, mis oli minule suunatud. Vaatasin õpetajale küsivalt otsa ning ennem kui ma istusin, astus ta mulle lähemale, et mulle ulatada valge ümbrik, mida ta oma sõrmedega närviliselt mudis. Võtsin ilma küsimusi esitamata ümbriku vastu ning silmitsesin seda hetke. Ümbrikule oli kirjutatud kõverate varesejalgadega minu nimi. Vaatasin õpetajale tänavalt otsa ning istusin oma kohale.
Tund venis ja selle ainsaks põhjuseks oli kiri, mille õpetaja mulle andis. Tahtmine seda kohe lugeda oli tohutult suur, kuid samas kartsin, kartsin teada saada, kellelt see on ja mida selle kirjaga mulle öelda taheti. Oleksin tahtnud kirja avada kohe sealsamas, aga hoidsin ennast tagasi, sest olin kindel, et kui ma selle kirja sisust teada saan, tahan olla omaette. Tahtsin seda rõõmu või kurbust, mis selle avamisega kaasneb ainult endale hoida.
Olin endale kindlaks eesmärgiks seadnud selle, et loen kirja peale tunde. Kannatamatult ootasin tundide lõppu. Õnneks oli täna lühike päev ja ma ei pidanudki kaua ootama. Võtsin garderoobist kiirelt oma riided ning lahkusin koolimajast. Selleasemel et kodupoole kõndida võtsin hoopis suuna kooli taga asuvasse parki, sest tahtsin kirja lugeda kuskil, kus keegi mind ei segaks ja just see koolitagune park oli selleks õige koht. Põhjuseks nimelt see, et selle pargi kohta räägiti palju hirmsaid jutte: ,,Et seal on tapetud palju inimesi, ja et seal kummitab!’’ Mis otse loomulikult on minu arvates jaburus ja pealegi kui seal kummitabki, siis mis need kummitused mulle ikka teha saavad. Vaevalt need vaesed inimesed, kes seal kunagi niinimetatult tapeti, tahaksid mind tappa.
Jalutasin pargi teise otsa ning istusin seal olevale pargipingile, mis oli pisut hommikusest vihmast veel märg, kuid õnneks oli mul jakk mille sain istumise alla sättida nii, et kuiv oleks. Otsisin koolikotist inka õpiku ja võtsin selle vahelt valge ümbriku ning silmitsesin sellel olevaid varesejalgu. Libistasin sõrmi veel pikalt mööda ümbriku ja kõhklesin veidi. Viskasin veel viimase pilgu üle pargi veendumaks, et kedagi ei tule. Avasin aeglaselt ümbriku ning voltisin paberi lahti ning asusin neidsamu varesejalgu, mis olid ümbrikulgi, lugema:

Samantha...

Mõtlesin pikalt mida teha. Kas lahkuda ilma, et oleksin midagi öelnud või öelda otse silmast silma. Kuid otsustasin jätta kirja, sest teadsin et silmast silma rääkimine oleks muutunud raskeks nii mulle kui ka Sulle. Ja pealegi olen sellel alal täielik käpard ja kohe täiesti kindlasti oleksin midagi ära rikkunud nagu alati. Ja Sina oma armsa naeratusega poleks mul minna lasknudki. Ma ei proovigi väita seda, et kirja jätmine ei ole argpükslik tegu, kuid just täpselt selline ma olen, argpüks.
Kui see oleks olnud minu teha, poleks ma siit kuhugile läinud, kuid kahjuks see polnud minu teha ja seega pidin oma perega kaasa minema. Olgu Sulle teadmiseks, et koha kus ma viibin jätan sulle praeguseks teadmata just sellepärast, et tunnen sind hästi. Nii on praegu parem sulle kui ka mulle. Ma loodan, et Sa mulle vähemalt selle andestad, et ma selline närune argpüks olen, aga ega ma muud loodagi. Ühte saan Sulle lubada, et üsna varsti olen ma jälle seal, sest sellest, et ma Sul külas hakkan käima sa juba ei pääse. Ma loodan, et Sa mõistad miks ma läksin ja loodan, et andestad. Mingu Sul kõik hästi ja tea, et Oled mulle palju tähtsam kui välja paistis!! Varsti nägemiseni!!!
Mathias.!!

Silmitsesin neid paberile pandud ridu ning ohkasin. Ma ei teadnudki, mis tunne mind sel hetkel valdas. Kas tohutu kurbus või lihtsalt pettumus. Voltisin kirja uuesti kokku ning panin selle tagasi ümbrikusse. Vaatasin veidi aega pargis uudishimulikult ringi ning kehitasin õlgu, sest ei taibanud, miks pargi kohta sellised juttud käisid. Tõsi, see park oli veid kõle koht, aga iseenestes täiesti ilus. Pargist välja jalutades märkasin, et mulle jõlgub järele täpselt samasugune koer nagu Mancy oli. Korraks isegi arvasin, et olen hulluks läinud. Isegi koera tõug oli sama. See hirmutas mind küll natuke ja ma kiirendasin oma sammu. Pargist välja jõudes pimestas mind ere päike, mis suurte ja tihedate puude tõttu parki ei paistnud ning seljataha vaadates ma seda koera õnneks enam ei näinud.
Uuesti enda ette vaadates ehmusin päris korralikult, sest täiesti tundmatu keskealine mees seisis minu ees ja vaatas mind nagu pahandust teinud jõmpsikat.
,,Mida te soovite?’’ küsisin kokutades.
,,Soovin, et sa minu pojast eemale hoiaksid ja ei teeks temast samasugust rikutud jõnglast nagu te ise olete!’’ lärtsus mees mulle vastuseks ning haaras tugevastu minu õlgatest.
,,Teie pojast? Kellest te räägite?’’ tõstsin mehe peale häält.
,,Sa igavene rämps,’’ röökis mees ning raputas mind päris korraliult, ,,sa tead täpselt keda ma silmas pean!’’
,,Richard?´´ pomisesin ma mehele küsivalt.
,,Te olete muljetavaldavalt tark jõmpsikas,’’ iroonitses mees, ,,ja nüüd pange mind hästi tähele, kui te veel kasvõi sammukese minu pojale lähemale astute, läheb teil väga täbarasti!’’ urises mees.
,,Mis see oli ähvardus või?’’ turtsusin vihaselt.
,,Esijalgu ainult hea soovitus, edaspidi võite seda võtta nii nagu soovite! Ma hoolitsen selle eest, et Richard sinuga enam kohtuda ei taha!’’ ütles mees, õel irve näol.
,,Selge, nüüd äkki koristaksie oma käbarad minu küljest,’’ ülbitsesin ikka veel edasi, mille peale mees mind vihaselt jõllitas, ,,või vastaseljuhul süüdistan teid ahistamises!’’ lisasin veel variates tekkinud võidurõõmu. Mehe näolt ei kadunud tige pilk, kuid kiirelt koristas ta oma käed mu õlgatelt ning jalutas minema.
Liikusin joostes kodupoole, sest see mees ajas mind nii kohutavalt vihaseks, et oleksin tahtnud joosta nii kiiresti,et jõuaksin kuskile, kus poleks peale minu mitte kedagi. Tean, et see on väga rumal soov, aga hetkel ma just nii tundsin.
Ennem kui jõudsin kodutänavasse keerata tundsin kohutavat suitsu haisu ning kuulsin tuletõrjeautode sireene. Tänavale keerates ei näinud ma midagi, sest siuts oli tihe ja ajas kohutavalt köhima. Kuid suurest hirmust ja uudishimust rühkisin läbi suitsu edasi. See oli umbes sama tunne, kui ujuda meres, milles mässavad tohutult suured lained ning lainetele vastu hakata on tohutult raske. Nii oli ka suitsuga. Tundsin ennast nii nõrgana, kuid siiski rühkisin aina edasi. Põnts nii vaimsele kui ka füüsilisele minule oli kohutav, kui taipasin, et maja, mis põles, oli minu kodu. See ei saanud olla võimalik, et jälle kaotan ma oma ainukese armsa paiga läbi tule. Vaatasin kohkunult väljas ringi, et leida Elisabethi ja Emyliht. Kuid väljas ma neid ei näinud. Kodu kaotus ei olnudki kõige hullem sel hetkel, kuid kallite inimeste kaotus lihtsalt tapaks mu. Paanika võttis võimsust ning mõistusega mõtlemine oli võimatu. Kuid mõistusevastane mõtlemine tuli koheselt. Hoolimata päästetöötajate keelule jooksin põlevasse majja. Suits, mis tundus väljas tohutult tihe oli majas veel tihedam. Kuum suits tungis sügavale kopsudesse, mis ajas köhima. Hingamine oli lootusetu. Hoidsin kätt näo ees, sest leekide tohutu kuumus põletas nägu. Vaatasin majas ringi kuid ei näinud mitte midagi.Peaaegu võimatu oli silmi avada, sest suits tungis ka sinna, mis ajas silmad valusasti kipitama ning tekitas valupisaraid, mis voolasid mööda mu põske alla. Oleksin tahtnud nutta nii kõvasti, et pisarad, mis nuttmisest tekivad kustutaksid selle neetud tule.
,,Elisabeth!’’
,,Emylih!’’ Hüüdsin mõlema nime nii kuidas jaksasin, kuid vastust ei tulnud. Karjusin aina uuesti ja uuesti, kuid vastust ei tunud endiselt.
,,Nad ei tohi surnud olla!’’ laususin nuttes endale. Suitsu tungis aina rohkem minu kopsu. Hingamine muutus raskeks. Pea käis ringi ning pilt hakkas eest kaduma.
,,Samantha!’’ kuulsin kedagi enda nime hõikamas. Ma ei näinud kedagi ega suutnud ka hõikajale vastata.
,,Samantha? Kas sa kuuled mind?’’ korrutas pidevalt kellegi hääl. Tundsin kopsudes tugevat kipitust ning kurk oli valus. Avasin silmad, et hõikajat näha. Ere päikesevalgus pimestas silmi ja ma olin sunnitud silmad uuesti sulgema. Kas oli see päike või olid need leegid, küsisin ma mõttes endalt. Vähehaaval hakkasin valgusega harjuma ning varsti sain silmad uuesti avada.
,,Samantha, tunned sa ennast halvasti?’’ küsis kellegi lahke hääl. Peas valitses täielik segadus.
,,Kus ma olen? Elisabeth? Emylih? Kas nad on elus?’’ Kas ma olen surnud?’’ küsisin kõik pähetulevad küsimused korraga. Vastuseks kuulsin ainult enda kõrvaääres piuksuvaid masinaid ja kedagi raskelt ohkamas. Vaatasin ruumis ringi. Voodi kõrval seisis naine, kes vaatas mind kaastundlikult.
,,Miks te mind sedasi vaatate?’’ küsisin, arvatavasti haigla õelt, närviliselt.
,,Te peate rahunema!’’ üritas õde mind maha rahustada ning hakkas masinate kallal nokitsema.
,,Ma küsisin kas nad on surnud?’’ karjusin hüsteeriliselt ning hakkasin enda küljes olevaid juhtmeid ära kiskuma.
,,Mida te ometi teete? Olge paigal! Ma kutsun abi!’’ paanitses õde ning jooksis palatist välja.
Kohe tormasid uksest sisse kolm mees ja nende järel õde, kes takistasid mind, et ma ei saaks palatist välja joosta.
,,Lastke mind lahti!’’ karjusin arstide peale, kes vedasid mind voodisse tagasi. Nägin kuidas arst midagi süstlaga tilgutisse lasi ning mõne hetkepärast saabus pimedus.
,,See tüdruk on vaimselt haige. Loodame, et nendest rahustitest piisab!’’ olid viimased sõnad, mis minu kõrvu veel kostsid. Oleksin tahtnud neile vastata, et ma pole hull, kuid ei suutnud sõnakestki lausuda.