MEIE JUTUD

Järjejuttudele pühendatud foorum
 
PortalPealehtCalendarKKKOtsiKasutajagrupidRegistreeriLogi sisse

Share | 
 

 Full Moon (Täiskuu)

Go down 
Mine lehele : 1, 2, 3, 4  Next
AutorTeade
Sixx-
Maffiooso
avatar

Female Postituste arv : 544
Age : 23

PostitaminePealkiri: Full Moon (Täiskuu)   20/1/2009, 17:57

Nii, nüüd siis asjad MIDA PEAB ENNE LOO LUGEMIST VAATAMA!!!
1.Pealkirjal pole MINGIT seost videvikuga. See on üks sümboolne osa minu loole, sellest saab alles hiljem teada.

2.Ainuke põhjus miks ma selle siia postitan, on see, et see aitab mul oma tulevast raamatut teha. Kui ma sellega ühel pool olen, siis hakkan seda raamatuks tegema. Sellepärast ärge oodake et sündmused siin seebiooperikiirusel liiguvad Very Happy

3. Hindaksin seda kui ei hakataks seda Twilightiga võrdlema see pole kindlasti ainult ühele isikule suunatud, kõigile) Sarnasusi on kindlasti, kuid mingit koopiat siit ei tule. Ei mingeid vampiire, ma luban Very Happy

4. Kuna ma proovin sellest raamatut teha, siis OHTRASTI KRIITIKAT!! Surprised

5. Osad tulevad pikad, väga, ning iga pikk osa moodustab raamatus ühe peatüki poole.

6. Proovige mu "meistriteost" nautita.

8. Esimene osa ei ole päris peatükk, rohkem nagu proloog(eessõna)

9. Ma lihvin peatükke ise pidevalt, niiet alati tasub üle lugeda Very Happy .



Proloog


Vaikselt, justkui kõheldes keerutas külm sügistuul viimseid kahvatupruune üksikuid lehti üle Londoni halli ja üksluise asfalti. Raagus, mustade okstega puud näisid kummardavat süngele kesklinna kõrgemal künkal asuvale gooti stiilis kirikule. Jäised, halastamatu ilmega kivist seinad kõrgusid ülesse, halli taeva poole, viies iga pilguheitja tagasi keskaega. Tuues nende silme ette kogu selle saladusliku ja sünge aja. Mitmed inimesed kes hirmuäratavat pühakoda silmitsesid, pöörasid silmad kõrvale ja kõndisid kiirel sammul õlgu võdistades eemale.
Hoone läänepoolsete uste ees seisis teisi tähele panemata tüdruk. Võis arvata, et ta on umbkaudu kaheksateistkümne, või siis seitsmeteistkümne aastane. Ta mustad, tuules kergelt lehvivad juuksed meenutasid üle tumeda metsa lendava ronga laperdavaid tiibu. Ta silmad olid sinised ja nii sügavad nagu meri, mis ei reetnud kunagi oma sügavat põhja. Ta nahk oli kumavalt valge, suu põlglikul muigel. Terav pilk jälgis tähelepanelikult kiriku kõrgeid, aukartust äratavaid torne. Möödaminejad pidid tõdema et ta meenutas mingil määral kummitust ja oli rohkem seotud selle kauge aja kirikuga kui alguses tundus. Võib-olla oli asi selles, et ta ei olnud selline tüüpiline pealinna hall kiirustaja, midagi tema olekus sisendas aukartust ja näitas et tegemist pole tavalise inimesega. See veider „vaim“ seisis suurte ja majasteetlike peauste ees ja paistis endamisi midagi arutavat.
Seljas oli tal hall mantel, mille hõlmad ja must sall tuules lehvisid. Ta heitis kiire pilgu enda ümber ja astus pärani ustest sisse.
Käimas oli pühapäevane jutlus ja väga palju inimesi istus puust pinkide taga, silmad altaril põlevatel küünaldel või preestril. Seal oli nii tavalisi linnakodanikke, kodutuid kui ka uhkemate riietega inimesi. Neid võis kokku umbkaudu üle saja olla. Preester, kuuekümne aastane, nelikümmend aastat jumalasulasena elanud, seisis maheda näoga kantslis, jagamas hulgaga kristlikku õpetust. Inimeste näod olid lummatud, nad jälgisid iga preestri liigutust, kuulasid iga sõna, tahtmata midagi mööda lasta.
Tüdruk astus uksest sisse, ja tema muie muutus tülgastavaks nähes neid inimesi. Ta kõndis kiirelt, imekspandavalt graatsiliselt kõige esimese rea poole, sammud väljakutsuvalt kajamas hiiglaslikus ruumis.’
Preestri silmad tõmbusid vidukile ja tema hääl muutus raevukaks. Silmad ainiti tulijal, kes täiesti süütu näoga pingis istus, pressis ta sõnu üle huulte. Rasvane nägu väljendas igakülgset viha, põrnitsedes tulijat, millele vastas külm naeratus.
Nii möödus terve jutlus, rahvas võlutult kuulamas, preester viha talitsemas ja tüdruk jahedalt naeratamas.
Kui see läbi sai ja rahvas ukse poole voolas, tõusis tüdruk püsti, endiselt naeratades ning preester trampis kantslist alla, silm vihast veidi tõmblemas.
„Kuidas sa julged siia tulla, jumalateotaja!“ kajas kirikus preestri kime hääl.
Tüdruk naeratas talle külmalt, näos mitte kõige vähematki märki vihkamisest. Ta silmitses huviga lage ja vastas siis sõbralikult:“ Tere Augustus, näib et oled omal siin toreda elamise sisse seadnud ja kena hulga rahvast kokku ajanud.“
Vastase rahulik hääl ajas Augustuse veelgi rohkem vihale:“ Ma ei ole Augustus,“ sisistas ta, silmad vilamas.
„Noh, seda võid sa ju öelda, aga meie jaoks jääd sa ikkagi vanaks heaks Augustuseks. Vanadusest rääkides, vaata mida loobumine sulle teinud on, sa näed juba nii vana välja. Aga eks see oli su enda süü..“ ohkas tüdruk siiralt.
Augustus urises vaikselt ja pahvatas siis:“ Ma hülgasin paganliku elu ja pühendusin tõelisele kutsumusele , koer!“
Viimase sõna peale kadus tüdruku näost naeratus ja ilusad näojooned omandasid kalgi ilme.
„Sa ju tead, Augustus, kui mina olen koer, siis oled seda ka sina. Seda sa endalt püha veega maha juba ei pese. Ka ei leia ma et olematu uskumises midagi paremat oleks ,“ vastas ta järsult.
See oli viimane piisk preestri karikasse :“Sa.. Sa..“
Kalk ilme sulas tüdruku kummituslikus näos kui ta leebemalt vastas : “Vahet pole, ma ei tulnud sinuga usuküsimuste üle vaidlema. Gerald palus sulle edasi öelda et sind on väga vaja. Vastasel juhul tead mis sind ootab.“
Vihast sai kiirelt hirm, Augustuse silmad läksid nii suureks kui võimalik ja ta kogeles: “ Ge- ra- ra- ld?...“
„Jah,“ vastas külm naeratus.
„Aga.. Ta on ju surnud!...Surnud!...“
Tüdruk naeratas saladuslikult ja juba soojemalt:“ Ja sinu nimi on Augustus. Ma tulen tagasi, uuele visiidile. Oleks tore kui sul selleks ajaks vastus valmis on. Sul on kolm kuud aega, sest meil on veel tegemist.“
Seda öelnud, noogutas ta viisakalt hüvastijätuks, pööras kannalt ringi ja astus sama tõtakalt ning graatsiliselt väljapääsu suunas. Enne kui Augustus uuesti hingata suutis, oli külaline läinud ja avatud ustest hoovas sisse jäist tuuleõhku, andes paigale mahajäetud mulje.


Viimati muutis seda SixxStradlin (20/1/2011, 21:42). Kokku muudetud 3 korda
Tagasi üles Go down
Vaata kasutaja profiili
Prince Kirameki
Kastanjetid
avatar

Female Postituste arv : 2664
Age : 27
Asukoht : Magnostadt Academy

PostitaminePealkiri: Re: Full Moon (Täiskuu)   20/1/2009, 18:19

Tundub päris huvitav, mulle meeldivad väga su kirjeldused. Ootaksin uut osa :)

Muide, eessõna on proloog. Epiloog on hoopiski järelsõna Very Happy
Sorry, et selline tähenärija olen Wink
Tagasi üles Go down
Vaata kasutaja profiili http://kaksisoim.tumblr.com/
Sixx-
Maffiooso
avatar

Female Postituste arv : 544
Age : 23

PostitaminePealkiri: Re: Full Moon (Täiskuu)   22/1/2009, 19:55

Esimene osa esimesest peatükist.


1.1 Silmad



Kaks kobakat kohvrit kukkus tumeda mütsatusega põrandale ja ma lasin pilgul üle toa käia. Jah, täpselt sellist tuba ma ootasingi, suhteliselt suurt, voodi, riidekapi ja väikese tugitooliga. Võis öelda et see oli armastus esimesest silmapilgust. Nii hubane, ning see suur punaste kardinatega aken. Kõik oli puhas ja korda tehtud, täpselt nagu mu ema, selline oli ka Annie. Minu tädi. Ta seisis uksel ja jälgis ärevalt mu reaktsiooni. Kui ma mitte midagi ikka veel ei vastanud, andis ta järele ja küsis:"Kuidas meeldib, Victoria?"
"Täiuslik. Aitäh, tõesti."
Ta hingas kergendatult.
"On sul veel midagi vaja?" küsis ta peale väikest pausi.
"Ee...Ei aitäh, kõik on olemas. Kui mul midagi vaja on, siis ma küsin," vastasin.
Ta noogutas, tõmbas ukse kinni ja ma kuulsin kuidas ta sammud koridoris vaibusid.
Ohkasin siis, jätsin oma pagasi sinnapaika ning kõndisin voodini, kuhu ma pikali heitsin.
Huvitav, milline see suvi siis tuleb. Mu sisetunne ütles, et eriline, väga eriline. Esiteks, sest ees oli suvi, mille ma tervenisti mujal veetsin ja teiseks, ma olin Annie juures. Siin võib kõike juhtuda. Siia sattusin ma selle läbi, et mu emal tekkis idee saata mind suveks oma õe, Annie ja tema mehe, Steveni juurde. Tsiteerin :"Sa oled juba kuueteist aastane, aga ikka logeled terve suve. Aitab. See suvi lähed sa maale tööle, ning Richard tuleb ka."
Häh, midagi see Richard ei tulnud, ta suutis oma jalaluu kolm nädalat enne minemist murda, ning tuleb alles kuskil juulis mulle siia pärapõrgusse järele. Pärapõrgu asub siis veidi täpsemalt Montanas, Yellowstone´i jõe ääres, väikeses Sherlhami linnakeses. Sherlham on selles suhtes vägagi tüüpiline, kus kõik tunnevad kõiki ja uudised levivad kulutulena. Siin pidin ma siis kolm kuud veetma. Muidugi olid kõik linnakeses minu tulekust juba teada saanud, ning linna minnes oli oodata paljusid uudishimust põlevaid pilke.
Ma pidin kohvrid lahti võtma ja end siin sisse seadma, aga ma olin lihtsalt nii väsinud et jäin magama.
Ootamatult leidsin end Annie talu tumepruunide ja kiviste seintega elumaja eest. Taevas oli pilvine, ning üsnagi tugev tuul sahistas puude latvades. Seisin täpselt keset õue, ees maja, vasakul tall, paremal kanala ning taga mets. Maanteele viis käänuline tee. Aga see mis praegu siin oli, polnud hoopiski selline nagu see pidi olema. Maja akendest ei paistnud hubast valgust, need olid katki lõõdud ning ruutudes haigutas pimedus. Uks oli paokil ja kriiksus kurjakuulutavalt tuules. Seal oli nii vaikne. Tallist ei kostnud hobuste ja lehmade häält, vaid sealgi valitses haudvaikus. Sama lugu oli kanalaga. Kuskil ei olnud hingelistki, kõik oli täiesti surnud. Isegi linnulaulu polnud kuulda, kuigi pingutasin kõvasti kuulmist.
Hoolimata elumaja kummituslikust välimusest, ütles mu sisetunne, et kui ma sinna lähen, saab kõik korda. Siis ei ole kõik nii üksik. Heitsin närvilise pilgu enda ümber ja seadsin siis sammud tumeda ukse poole. Just siis, kui mu jalg trepiastmel oli, tundsin kuidas kellegi pilk justkui mu kukalt kõrvetas. Pöörasin ehmunult ringi- ei kedagi. Aga ometi olin ma ju tundnud et keegi mind vaatas. See oli lausa füüsiline taju! Pilgutasin arusaamatuses silmi ja uurisin puudealuseid. Ei, mitte kedagi ega midagi. Kahtlevalt pöörasin pea tagasi, kuid siis, jälle. Seekord ma ei pidanud metsa puurides pettuma. Ahhetasin kui nägin jändrike ja mustavate puude vahel paari kuldkollaseid silmi. Need meenutasid sulakulda, kuid olid tooni võrra kollasemad. Unustasin hingata. Unustasin kõik, peale silmade. Neil oli lausa hüpnotiseeriv mõju. Astusin sammukese metsa poole, ja teise ning kolmandagi. Siis mõistsin ma korraga et ma ei tohi seda teha. Et see on ohtlik, et see ei lõppe hästi. Ma pean majja minema, sest kui ma sinna lähen, siis on kõik hästi. Aga ma ei suutnud, need silmad justkui käskisid meelalt “Tule, tule siia.” Nad “ütlesid” seda nii kutsuvalt, et oli võimatu ei öelda , pidin kuuletuma.
Juba kandsid mu reetlikud jalad mind metsa poole, iga sammuga mida mina tegin, kaugenes see olend ühe sammu võrra.
Tähele panemata mis toimub, leidsin ma end metsas, ümberringi tumedad tüved. Kuulsin kuskil kõrgel tuule ulgumist.
Silmad püsisid endiselt varjus, andmata mulle ainsatki võimalust nende omanikku näha. Mu ajataju oli täielikult kadunud, mul polnud enam kontrolli enda üle, ainus mis mu mõtteis oli, olid silmad.
Mu jalad muutusid aina raskemaks, hingata oli raske, väga. Ma ei suutnud piisavalt palju õhku sisse hingata, süda puperdas ja ma muutusin uimaseks. Toetusin vastu puud et end kokku võtta.
Siis, kui arvasin et olen piisavalt puhanud, kõndisin selles sünges metsas edasi. Mu silmad justkui sulasid ühte nende kollaste laternatega, mis end ni kutsuvalt varjasid.
Äkitselt jäid nad seisma,ega ei kaugenenud enam. Nüüd oli mul võimalus teada saada, kes nende omanik oli.
Mu jalad värisesid, kui ma väikeste sammude haaval lähemale jõudsin. Kuskilt kaugelt, väga kaugelt kuulsin puude kohisemist, läbi udu kuulsin ma oksade praksumist oma jalgade all.
Aga mu silmad olid jäägitult kollastel silmadel.
Just siis, kui ma olin nii lähedal, kui oleksin teada saanud, juhtus korraga kolm asja.
Kuulsin lõrinat enda kõrvalt, ähvardavat, judinaid tekitavat urinat mis iga juuksekarva mu peas püsti tõusma pani. Aga vaevalt jõudsin ma sinnapoole vaadata kui minu poole lendas must kogu. Ainus mida ma märkasin olid musta taustal väga hästi esile tungivad rohelised silmad. Umbes sama lummavad kui need kollased seal.
Kuid seda kõike nägin ma hetke jooksul, sest järgmisel momendil käis mu rinnust tume valu läbi ja ma tegin suurejoonelise õhulennu... Proovisin silmi avada, mis oli üsna võimatu kahel põhjusel. Esiteks, nirises midagi sooja üle kogu mu näo, andmata võimalust midagi näha ja teiseks tahtis mu pea valust lausa lõhkeda. Viimane asi mida mäletan oli see et ma oigasin vaikselt ning siis läks pilt täiesti eest ära.
Ma justkui hõljusin kuskil mustas udus, ma ei näinud midagi, ei kuulnud midagi, ei tundnud midagi, vaid olin. Lihtsalt olin, selles igavikulises kohas. Kohas kust polnud väljapääsu. Ma olin üksi. Üksi. See sõna kõlas juba ise nii hirmutavalt. Ei kedagi kes mind aitaks, ei kedagi kes mind siit päästaks. Vaid mina....Kuid teadsin et üksinda ei saaks ma sellega hakkama.
Ootamatu oleks õige sõna sellele mis siis juhtus...Ma nägin jälle mingeid silmi. Issanud jumal, mulle juba aitab nendest silmadest. Sel hetkel ma muidugi nii ei mõelnud, sest need silmad olid nii lummavalt rohelised, soojad ja pehme tooniga samblarohelised, et samal ajal oli võimatu midagi muud mõeldagi. Hetk veel ja need polnud ainult enam silmad. Kahvatu naha taustal sätendasid rohelised silmad, suu kaardunud säravaks naeratuseks, läikivmustad, lokkis juuksed. See oli poiss, kaunim poiss ja ka olevus keda ma eales näinud olin. Ta oli nagu vaim, kes iga hetk haihtuda võis. Ma ahhetasin. Sirutasin oma väriseva käe selle ebamaise olendi poole, kuid siis oli ta kadunud ja ma mattusin pimedusse...


Viimati muutis seda SixxStradlin (20/1/2011, 21:42). Kokku muudetud 4 korda
Tagasi üles Go down
Vaata kasutaja profiili
Prince Kirameki
Kastanjetid
avatar

Female Postituste arv : 2664
Age : 27
Asukoht : Magnostadt Academy

PostitaminePealkiri: Re: Full Moon (Täiskuu)   23/1/2009, 19:46

Ei oska kuidagi kritiseerida, põnev on Wink
Tagasi üles Go down
Vaata kasutaja profiili http://kaksisoim.tumblr.com/
Sixx-
Maffiooso
avatar

Female Postituste arv : 544
Age : 23

PostitaminePealkiri: Re: Full Moon (Täiskuu)   24/1/2009, 21:00

1.2


Karjusin täiest kõrist. Oh, see oli nii hea tunne, karjuda, lasta kõik emotsioonid valla. Antud juhul oli minu emotsiooniks hirm, sest unenägu oli olnud nii tõepärane, et uskusin hetkeks et see oli pärselt juhtunud. Jumal tänatud, et üles ärkasin.
Üks halb asi emotsioonide väljalaskmises ja kõigi teiste tegude juures on see et alati peab ka sellele kaasnevate tagajärgede eest vastutama. Juba kuulsin Annie jooksvaid samme ning hetk hiljem paiskus uks valla ja ehmunud Annie hüüdis:"Mis juhtus?"
"Oh..Ma kukkusin."
"Oled sa kindel ? Sest sa karjusid kohutavalt," küsis ta väga kahtlustavalt.
"Jah, täiesti."
Ta heitis veel kontrolliva pilgu üle toa, vaatas mind hindavalt, aga tõmbas siiski ukse kinni ja lahkus.
Huh, pääsesin. Kuigi tal oli õigus et kõik polnud korras. Tõusin voodilt püsti ja läksin akna juurde. Hingasin siis sisse ja välja, et pekslevat südant rahustada ja kiiret hingamist aeglustada. Mõne aja pärast see ka õnnestus. Õu oli täpselt selline nagu mu unenäos, ainult et kõvasti elavam. Aga need müürina mustendavad metsad, ning hirm et iga hetk võivad mind lootusetult hukatusse tõmmata kollased silmad jäid. Ma pole kunagi ebausklik olnud, ma ei uskunud tulevikku ennustavatesse ilmutustesse ega üle tee jooksva musta kassi halba endesse, kuid see oli lihtsalt nii tõene olnud. Rahune maha, ole normaalne, see oli ainult uni. Ära ole idiootlik Victoria. Selline mõtlemine polnud eriti aitav, pilt vastupandavatest silmadest püsis endiselt mu peas. Ütlesin endale et olen hull ja läksin alla kööki.
Mu tumepruunide juuste ja täiesti tavaliste hallide juustega tädi istus köögilaua taga ja luges ajalehte. Minu tulemist kuuldes tõstis ta pilgu ja vaatas mind küsivalt. Raputasin pead. Minuga oli kõik korras. Suundusin külmkapi juurde ja võtsin ananassimahla välja. Annie päris nimi oli tegelikult Annica, kuid nii hüüti teda väga harva. Ta oli tegelikult üsna ilus. Tumehallid silmad, tumepruunid läikivad juuksed, maainimesele omane pruun jume ja valge naeratus. Ainus halb asi oli see, et ta ei naeratanud just eriti tihti.
"Millal Steven koju jõuab?" küsisin ma, proovides "teemat" kõrvale juhtida.
"Kella kümne paiku, " ütles ta pilku tõstmata.
"Ahha..."pomisesin ma.
Võtsin mahlaklaasi ja läksin tagasi oma tuppa, lootuses veidike rohkem magada, sest kell oli kaheksa ning ma olin väsinud. Lootuses et rohkem õudus unenägusid ma ei näe.


Ärkasin, õnnelikuna, sest ei mingeid vahejuhtumeid öösel ei olnud. Ringutasin mõnuga ning ronisin siis suure pingutusega voodist välja. Hõõrusin silmi ja tahtsin akna juurde minna, kuid karjusin "Ai", kui ma tumeda mütsatusega lahtipakkimata kohvrite otsa komistasin ja põrandale lendasin. Tõusin püsti ja lükkasin vihaselt kohvri tee pealt eest. Haarasin kiirelt aknalaualt kinni et vältida edasisi kukkumisi ja mitte aknast alla lennata. Ei no tore, taevas oli täiesti pilves ja tuul puhus, ilmselt tuleb varsti ka vihma. Tore algus õnnelikule päevale. Panin ennast riidesse, pesin hambad ja lonkisin alla kööki.
No muidugi, mõlemad olid õues, mulle oli jäetud toit taldrikuga ja väike kiri milles Annica palub mul süüa ja siis õue tulla.
Sõin toidu ära, hoolimata sellest et mu kõht polnud absoluutselt tühi, läksin esikusse ja panin ennast soojemalt riidesse.
Avasin ukse ja astusin mornilt vastu päeva "seiklustele".
Leidsin Steveni krundi lõunaküljes aeda parandamas. Ta ei märganud mind enne kui ma talle tere hüüdsin. Steven oli pikka kasvu, kiitsakas ja hobusenäoga mees. Ta näos tungisid teravalt esile põsesarnad ja tumedad silmaalused. Tal olid samuti tumepruunid juuksed nagu Annical, kuid pruunid silmad. Sooja tooni, ta naeratas tihti, ta oli väga sõbralik ja abivalmis. Ühesõnaga üdini positiivne ning optimistlik inimene.
" Tere hommikust Victoria, kuidas magasid?" küsis ta lahkelt.
"Hästi," vastasin ma ausalt.
"See on ju tore. Noh, mida sa siis teha tahaksid?" päris ta sellisel häälel mis andis mulle igati võimalust ei öelda.
"Ma ei teagi..."
"Tead mis ma arvan, ma arvan et mine ja jaluta niisama siin ringi, tutvu ümbruskonnaga. Sa ei pea midagi tegema kui ei taha, "soovitas ta mulle.
Mulle tundus et temaga hakkame me veel hästi läbi saama. Ta vaatas mind sõbralikult, justkui küsides kas tahan midagi veel. Siis vajus ta hetkeks mõtesse ja vilistas siis läbilõikavalt.
Kuskilt puude vahelt tormas suure hooga kohale suur, ja kohe tõsiselt suur, helehall karvane koer. Koer jooksis meie juurde ja täpselt Steveni jalge ees jäi ta seisma.
"Hei vanapoiss!" hüüdis Steve koerale ja patsutas koera turjale."Ma arvan et sul oleks targem Jack kaasa võtta, sest siin metsades on kerge eksida."
Midagi tema hääles äratas minus eilse unenäo ja ma vaatasin kerge kartusega suurt puudehulka meie ümber.
"Noh, tehke tutvust," ütles Steve minu poole vaadates.
Sirutasin arglikult käe Jacki poole. Ma olin alati koeri kartnud, alati. Hoidsin enamasti neist suure kaarega mööda. Aga nähes selle karu sarnase koera naeratavat nägu ja sõbralikke silmi, paitasin ma juba julgemalt ta pead. Sellega oli siis tutvus tehtud. Hakkasin juba minema kui mulle meenus üks väike pisiasi.
Steve juba tööta laudade kallal.
"Eee, Steve! Kuhu ma minema peaksin?" küsisin ma ebakindlalt.
Ta tõstis pea ja ütles:"Ma soovitan sul minna..." Ta otsis suunde ning siis näitas käega kuskile põhja poole."Vot sinna. Kui sa sealt lähed, leiad ilusti raja kätte ja mööda seda jõuad jõe äärde."
Noogutasin ja hüüdsin vaikselt Jacki, kes kohe minu järel tuli.
Jalutasin kiires tempos ja avastasin üsna pea, et see mets pole midagi nii jube. Ma ei tohi olla nii ebausklik korrutasin ma endale. Jack vaatas mind veidike imelikult, ilmselt polnud temagi jaoks eriti normaalne et inimene omaette rääkis.
Stevenil oli õigus, ma leidsin raja ilusti kätte ja tuju parandas veelgi asjaolu et pilve tagant piilus päikegi välja.
Jack sörkis rahulikus tempos minu kõrval, silmad unelevalt poolsuletud. Mina lõbustasin ennast metsa uurimisega. Kuldne päike tungis läbi paksu lehtkatuse, muutes kõik korrapealt palju ilusamaks. Puude alust kattis pehme samblavaip. Õhus kõlas igasuguste lindude laul, ma kuulsin tuule puude kohal puhumas ja kuskilt kaugelt-kaugelt jõemüha.
Minu suureks pettumuseks kadus päike jälle pilvede taha, võttes metsalt selle võlu ära. Ohkasin.
Peale paari minutit samas tempos kõndimist, nägin puude vahel midagi suurt ja vahutavat. Kiirendasin sammu ja juba ma seisingi Yellowstone´i kaldal, vaatamas mäslevat vett. See oli võimas, vähemalt minu arust, sest Jack oli ikka sama unelev. Eeldasin et see polnud talle esimene kord jõge nähe. Istusin maha ja Jack järgis mu eeskuju.
Ma ei tea kui kaua ma seal olin, jälgides võimsaid veevooge kihutamas jõesängis, tundes tuult mu juustega mängimas ja lõpuks veepiisku mu näol. Jack oli terve selle aja minu kõrval, justkui transiseisundis lamanud, kuid hakkas nüüd kannatamatult nihelema. Ta tõusis püsti ja nügis mind ninaga. Kõigepealt olin sellest tundeavaldusest üllatunud, arvestades seda et ma tundsin teda umbes kaks tundi. Siis aga taipasin et ta tahab mind püsti saada. Ta käitus kuidagi närviliselt ning paistis justkui ohkavat mu aegluse üle.
Tõusin püsti ning vaatasin üllatunult Jacki, kes mu loodesemeeleolu rikkunud oli. Viimaks andsin järele ja võtsin suuna tagasiteele. Olin juba jõekalda lõpus, seal kust algas metsapiir, kuid siis nägin Jacki mind imelikult vaatamas ja ma sain aru et lähen täiesti valele poole. Valisin siis uue suuna, seekordseks teejuhiks Jack.
Ta liikus palju kiiremini kui ennem, nii et mul oli kohati päris raske temaga sammu pidada.
"Oota Jack!" pomisesin ma talle. Ta ilmselt mõisti seda ja võttis veidike hoogu maha.
Tuul oli tõusnud, kuid seda sain öelda ainult mühina kasvamise järgi latvade kohal, sest puud summutasid tuuleiilid. Oli veidike jahedam, ning ilmselt tihenes ka sadu sest aina sagedamini langesid mu juustele vihmatilgad.
Mets muutus aina süngemaks ja sarnanes aina enam mu unenäole, ehmatusega taipasin, et selline oiligi mets mu unenäos. Nüüd oli Jack see kellel oli raske minuga sammu pidada, jooksin nii kiirelt kui suutsin. Nagu öeldud, on kõigel alati tagajärjed, ma komistasin juure otsa ja lendasin jälle pikali. Kurat.. pomisesin ma. Kas ma pean tõesti hakkama kepiga kõndima?
Tõusin püsti ja jätkasin oma maniakaalsete ja olematute hirmude eest põgenemist. Ootamatult märkasin et ma ei olnud ainus. Jack jooksis nüüd palju kiremini ja ka teda paistis miski kannustavat. Kas me olime tõesti mõlemad hulluks läinud.
Ei, me ei olnud hulluks läinud.
Mul jäi hing kinni kui seisatasin järsult. Iga juuksekarv mu peas tõusis püsti, mu jalad olid justkui rauast, olin üle terve keha halvatud. Mu silmad olid ilmselt nagu alustassid kui maoma vastsele hirmule otsa vaatasin.
Seal, mustade tüvede varjus, pimeduses hiilgasid kuldkollased silmad. Suutsin ainult ägiseda midagi. Mul oli nii raske hingata, ning mis kõige hullem, need silmad siin olid täpselt samasugused nagu mu unenäos. Täpselt sama vilavad, kutsuvad, hüpnotiseerivad. Mu kaine mõistus (kui seda mul üldse kunagi olnud on) oli minema pühitud. Jack urises valjult kui ma tegin esimese sammu müstilise eluka poole.
Nagu unenäoski, tegin ainult tema silmi, ülejäänud keha oli varjus.
Veel üks samm talle lähemale ja tema kaugenes ühe sammu minust. Kuulsin peas oma südame kiiret põksumist, tundsin verd khutamas mu soontes, tundsin isegi väikest mõtet, et ma ei tohi minna, kuid selle lämmatas üks pilk.
Nagu minu tõeliseks osutunud kujutlustes, jäi ka nüüd see olend seisma, ma liginesin talle, teokiirusel.
Jacki urin muutus aina valjemaks, ma kujutasin ette ta ründepositsiooni kui ta urises mu selja taga.
Aga mind see ei huvitanud, ma jõudsin aina lähemale, sügaval sisimas minu sees ootus. Ootus selle teise järele. Nende roheliste silmade järele. Kuid nii sügaval sisimas et seda justkui ei olnudki.
Ning siis, hetkel kui oleksin näinud , kes see olend oli, kuulsin kõrvalt hoopis teistsugust urinat kui Jacki, valjemat, pehmet, kuid nii ähvardavat. Mu näole ilmus, arvestamata olukorda ja seda et see siin on päris elu, hüsteeriline naeratus. Tundsin jälle midagi rasket ja väga valusat oma rinnus, siis peas ja siis tundsin üle terve keha soojalainet...


Viimati muutis seda SixxStradlin (20/1/2011, 21:45). Kokku muudetud 2 korda
Tagasi üles Go down
Vaata kasutaja profiili
Sixx-
Maffiooso
avatar

Female Postituste arv : 544
Age : 23

PostitaminePealkiri: Re: Full Moon (Täiskuu)   28/1/2009, 15:14

1.3 Silmad


Hõõrusin vaevaliselt oma pead, püüdes pilku fokusseerida, mis eriti ei õnnestunud. Ainus mida ma nägin, oli kokkusulav kahvaturoosa valgus ja tumedad triibud. Tundsin oma küljel midagi sooja ja pöörasin pea sinnapoole. Kahjuks nägin ainult ebamäärast laiku. Pilgutasin oma silmi mitu korda- see parandas asja. Helehall laik minu kõrval osutus Jackiks, kahvaturoosa valgus loojuva päikese viimasteks kiirteks ja mustad triibud tumenevad puud õhtu hakul. Oli videvik. Tol hetkel ei mõelnud ma absoluutselt mida ma siin teen, või miks mu selg valutab ning muudele küsimustele. Mu juuksed olid märjad, nagu selgus, veest. Selg valutas selle pärast et ma ilmselt juba pikemat aega vastu puud olin toetunud. Aga asjaolu miks ma siin olin, tundus mu valutavale peale liiga raskeks ülesandeks, ning enesele aru andmata ma uinusin. Ometi see oli vabandatav, sest ma olin väsimusest ümber kukkumas, noh, oleksin kukkunud, sest ma juba olin maas.
Kuulsin kõrvus mingi öise linnu laulu, siis andis mu seljavalu järele ja ma tundsin et ma justkui lamasin mingil vaibal. Pehme ase külje all leevendas kanget selga, metsalõhn tungis mu ninna, üle mu keha võttis võimust rahu ja rammestus.
Ärkasin ehmatusega kui kuskil lähedal huikas öökull. Ma ei näinud mitte midagi. Pilgutasin silmi, ikka ei midagi. Kuulsin öökulli huikamist, tundsin metsale iseloomulikku lõhna ja kargasin püsti. Oh ei! Karjusin ma mõttes.
Pidin siit kiirelt pääsema, öine mets on ohtlik. Aga kuidas? Sest ma ei tahtnud eriti vastu puud joosta, aga mitte mingit valgust polnud. Asetasin üli ettevaatlikult ühe jala teise ette. Jäin püsti, kõik luud etrved, siis asusin kobamisi järgmist sammu astuma. Nii see möödus aeglaselt, kuni üks öökull jälle minu lähedal huikas nii et ma oma niigi kahjustatud pead veelgi kahjustasin. Ai! Karjusin ma eemale hüpates. Kuradi öökull...mõtlesin ma vihaselt.
Sel hetkel tuli kuu pilve tagant välja ja valgustas sündmuspaika. Jube nägi see välja..Kus see koer nüüd on kui teda vaja on!
“Jack! Jack!“ hüüdsin ma.
Kuulsin selja taga raginat ja juba seisiski see truu karvahunnik mu kõrval. Panin käe ta seljale, see rahustas mind väga, teadmine et ma pole üksi.
Vaatasin enda ümber, ning siis, oh üllatust, nägin ma üsna enda lähedal kumamas Annie talu majaaknaid. Hingasin pahinal välja, ma olin juba infarkti saamas samal ajal kui talu kohe siinsamas oli. Ma polnud end veel kunagi elus nii kergendatult tundnud.
Jooksin nii kiirelt kui jalad kandsid, Jack minu ees. Varsti sai vetruvast samblast kõva pinnas ning puudest meie ümber lagendik majadega.
Just siis kui olin haaramas linki, avanes uks ja ma põrkasin Stevenile otsa.
Ta pruunid silmad vaatasid mind imestunult.
„Kus sa olid?“ hüüdis ta üllatunult, kuid ta hääles polnud vähimatki vihanooti.
„Jalutamas,“ ütlesin ma, hääl värisemas.
„Tule sisse,“ pakkus ta, endiselt veidi ehmunult.
Nii hea oli oma kangeid ja külmi liikmeid jälle toasoojuses soojendada. Annica istus parajasti laua taga, hallid vilavad silmad mõõtsid mind pealaest jalatallani, nägin kuidas üks ta suunurkadest tõmbles, ning siis ta muigas. Ilmselt sellepärast et ma nägin väga hale välja. Vaatasime ühe pika hetke teineteisele silma, muutusin julgemaks ja muigasin isegi.
"Noh, mis sa siis nii kaua tegid?" Steven murdis piinliku vaikuse.
Pöörasin end kiirelt ümber ja vaatasin Steve´ile otsa. Tal olid suured, soojad silmad, ikka sõbralikud, ma ei uskunud et isegi hirm võiks seda soojust ta silmadest võtta.
"Ma jäin magama, " vastasin ma vaikselt, see oli ka tõsi. Osaliselt.
"Meeldis sulle jõe ääres?" küsis Steve, ignoreerides mu lolli vabandust. Ma nägin et Annica jälgis mind koguaeg pingsalt, terav pilk uurimas mu nägu. Ma olin kindel et ta teadis rohkem kui arvata lasi. Ta muigas peaaegu märkamatult.
"Jah, väga...ilus," vastasin ma, samal ajal silmanurgast Anniet piiludes.
Steve kohmas midagi ja läks siis välja, jättes mind Annica juurde.
"Ee..Mhh, ma lähen magama, ma olen ikka väsinud," pomisesin ja lahkusin.
Ta ohkas ja ütles siis:"Jah, head ööd.."
Tundsin ta pilku oma seljal kui ma trepist üles läksin.


Viimati muutis seda SixxStradlin (19/6/2010, 00:15). Kokku muudetud 1 kord
Tagasi üles Go down
Vaata kasutaja profiili
Sixx-
Maffiooso
avatar

Female Postituste arv : 544
Age : 23

PostitaminePealkiri: Re: Full Moon (Täiskuu)   29/1/2009, 08:17

2.1 Jõekaldad


Õrnalt paitasid tuul ja päike mu põski, ühel pool mind mühas roheline mets, teisel pool aga kollakas-hall jõgi. Toetusin peaga maaslamavale Jackile, kes hetkel mulle padja eest oli. Ta rahustav ja rütmiline hingamine oli nii tõhus et mu silmad ikka ja jälle kinni vajusid, mille peale ma nad kohe avasin ja jälle tukkuma jäin. Mulle meeldis siin jõe ääres unistada, keskkond oli selleks suurepärane.
Jälle vajusid mu silmad kinni, ning enam nad ei avanenud...Hingasin ühtlases rütmis, mu peas kumises mingi viisijupp. Tundsin selle kohe ära, momentaalselt, selle tunneks isegi kahe aastane ära. See oli pulmamuusika, mis pea igal laulatusel mängis. Mu hingamine kiirenes vaikselt.
Avastasin end keset kõige imelisemat aeda kus ma kunagi olnud olen. Viisike vaikis. Maad kattis heleroheline, pehme muru. Ühel pool seda aeda kasvasid kirsipuud, õunapuud, pirnipuud, jasmiinid, sirelid, roosid, rododendorid. Lõhn tahtis mult hinge võtta. Seal laulsid igasugused väikesed linnud, sädistades, oksalt oksale hüpeldes. Murul kõndisid väärikalt paabulinnud, sabad küütlemas kuldselt ja rohekalt. Puude ja põõsaste all kasvasid kõik võimalikud lilled, kannikesed, tulbid, hüatsindid, nelgid, aiapostidel väänles metsaviinapuu.
Teisel pool aga, pihlakad, tammed, sarapuud, jalakad, lepad ja nii edasi ja edasi. Nende all õitsesid metsalilled nagu ülased, varsakabjad ja muud. Lõhnas seal hoopis teistmoodi, kuid sama hästi, see ei olnud magus, vaid värkse lõhn. Kahte kohta eraldas umbes kahe meetri laiune selgeveeline, klibuse põhjaga oja, mis viis oma veed väikesesse järve, mis oli sama selgeveeline ja munakivipõhjaga. Selle kohale kummardusid kirsipuud, lastes lendu oma valgeid õielehti, mis siis graatsiliselt järvepinnale laskusid.
Nägin sellel õitekireval poolel jalutamas ühte tüdrukut, ta paistis olevat kaheksateistkümne aastane. Ta oli kõige ilusam olend, keda ma kunagi näinud olin.
Ta kandis valge, maani ulatuv 19. sajandi stiilis hõbetikanditega kleit. Tal olid heleblondid lokkis juuksed mis ulatusid talle pihani. Lumivalge näonahk, vesisinised suured silmad, mis näisid värelevat nagu veepind, mida on riivatud. Ta kahvaturoosad huuled sosistasid midagi, mida ma ei kuulnud. Ta oli väga sale ning paistis rohkem hõljuvat kui kõndivat. Mis kõige tähtsam, ta pikkadel, veidi sätendavatel juustel oli valge, tuules kergelt lendlev loor, mida hoidis kinni hõbedast, kuukividega kroon. Ta nägu oli hajameelne, silmad vaatasid melanhoolselt jõge. Ta lõtvade sõrmede vahel oli valge roos. Vaimuna heljus ta puude all, pööramata mingitki tähelepanu ümbritsevale maailmale. Nagu ingel paradiisis. Ta näis sügavalt millegi üle mõtlevat, ühtäkki vaatas ta mulle otsa, ta avali kurvad silmad olid nii nõudlikud. Ta pilk oli veidike etteheitev, kui ta seal seisis ja oma helesiniste silmadega mind mõõtis. Ta suu avanes, et mulle midagi öelda...
Tundsin kuidas kogu see Eedeni aed ja ingel kokku sulasid,mu kõrvus taastus jõemühin ning ma olin jälle maa peal.
Ma ei olnud üliehmunud nagu eelmine kord, vaatasin sinist taevast, seal aeglaselt roomavaid valgeid pilvi ja mõtlesin.
Kas ka see unenägu võis täide minna? See oli nii segane olnud, ma ei saanud üldse aru, miks ma olin ühtäkki seal aias, miks vaatas see pruudist ingel mind nii? Kuigi kõik detailid olid väga täpsed, ei saanud ma aru mida tahtis see nägemus, kui ma seda nii võisin nimetada, öelda.
Mu silme eest ei tahtnud kuidagi kaduda selle imeilusa tüdruku pilk, kuidagi süüdistav, aga samas, kurb. Jah, nagu...Saatusega leppinud, kuid ta ei unusta seda, mille pärast ta mind süüdistas.
imelik... mõtlesin ma arusaamatuses.
Siis ma mõistsin miks see pruut selline oli- ta oli maha jäetud, tema armastust reedeti. Kuid, miks vaatas ta mind nii? Kas siis mina võisin selle põhjuseks olla?
Äigasin käega. Aitab juba sellest ebausust, ega mul mingeid tuleviku nägemise võimed pole.
Oli möödunud juba nädal sellest...fiaskost, mis toimus esimesel retkel metsas.
Nüüd oli see minu jaoks kaotanud oma õuduse, võisin ilma hirmuta vaadata neid mustendavaid tüvesid, kõndida metsas, minna jõe äärde. Võis isegi öelda et siiatulek polnudki nii halb mõte, mulle lausa meeldis siin.



Ma võpatasin kui Steve autoukse pauguga kinni lõi, viimasel ajal võpatasin ma kõige peale. Vaatasin enda ees toretsevat punastest tellistest, mustade katusekivide, kahe torni ning suurte avarate akendega häärberit. Seda ümbritses kolmest küljest see sama mets, seal aga kus me kolmekesi seisime, oli raudaed, ornamentidega. Ma olin unine ja ei viitsinud siia kohe üldse tulla, absoluutselt, ma tahtsin minna jõe äärde, aga selle asemel pidin külla tuleme nendele...noh..kes nad nüüd olidki?
"Annie, kes siin elavadki?" küsisin ma üsnagi valjult.
"Dawsonid," vastas ta eemalolevalt.
Või nii, Dawsonid...
Steve helistas uksekella ja me ootasime. Lõbustasin end aia uurimisega ja pidin pikali kukkuma kui nägin kirsipuid, sireleid ja kuulsin oja vulinat. Täpselt samasugune pehmena tunduv heleroheline muru, täpselt samasugune. Annica vaatas mind natuke imestunult, ilmselt arvas ta et vaimustun selle pärast kui ilus see aed on. Aga ei, see polnud kaugeltki ainuke põhjus, ma olin seda unes näinud, ma olin seda ette näinud, ma teadsin et see tuleb!
Kas mul on mingid imelikud võimed? Kas ma olen mingi friik või?
Rohkem ma edasi ei mõelnud, sest nägin meie poole tulemas ühte pikka kasvu meest, helesiniste silmade, mustade juuste ja graatsilise kõnnakuga. Ta naeratas, väga seltsimehelikult. Tal oli etteulatuv lõug, pikk veidike kongus nina, kuid niimoodi kongus et see nägu ilus välja, ta silmad asetsesid sügaval silmakoobastes ja tal olid sellised kulmud nagu ...Nagu Napoleonil turgatas mulle pähe. See mees nägi väga Napoleonillik välja. Kuigi ta naeratas sõbralikult, oli midagi ta heledas näos sellist nagu inimestel kes on harjunud käskima. Ta nägi tõesti välja nagu Napoleon oma noorusaastates.
Ta avas rutuga ukse, tervitas Steve, Anniet ja mind, ta pilgutas mulle silma öeldes:" Tere, mina olen Gerald, kuidas sulle siis meeldib Sherlhamis?"
"Väga meeldib," vastasin ma, üsnagi ausalt.
Ta teravad silmad naersid endiselt, kuid ikka oli neis see säde, mis näitas kohe, et ta sugugi mitte alati ei naerata.
"Kas läheme sisse?" küsis ta meilt. Tal oli veidike kare häär, kuid meloodiline ja...ilus.
Kõndisime mööda sillutatud teed selle lossi poole, ma ei saanud oma silmi lahti sellelt aialt. Jah, see oli täpselt samasugune.
"Mul on tunne et ma olen siin enne olnud..." pomisesin ma, rohkem enda jaoks.
Geraldi silmad puurisid mu nägu, et avastada vähimatki irooniat või siis rumalust või siis midagi muud, mida ma ei mõistnud.
Ma ei osanud teha midagi muud kui ebakindlalt naeratada, ta naeratas julgustavalt ja ma jätkasin aia tuvastamisega.
See Nap- tähendab Gerald meenutas mulle kedagi veel, keda ma põgusalt näinud olin, seda pruuti seal aias. Nende kõnnak oli sarnane, ning nad mõlemad olid ühteviisi ilusad, ka see poiss mu unenäos oli sarnane. Nad olid kuidagi erinevad tavalistest inimestest, kui ma neid nüüd võrdlesin. Hoopis teistmoodi.
Gerald avas meile suure ja uhke tammepuust, kaunilt nikerdatud ukse, ning me nägime suurt vestibüüli, sest see oli liiga suur et olla esik. Peegelduv graniitpõrand, mis ometigi oli soe, lõvipeanikerdustega ehitud riidenagi, suur uhke diian ja kaks suurt maali mis kujutasid sireleid. Seinad olid tumepruunikad, ning see jättis veidi hämara mulje. Kuid mitte kõleda, vaid pigem õdusa. Astusime sisse ja Gerald palus meil lahkelt üleriided võtta ja nagisse riputatud. Seda me tegime.
Kuni me riideid sättisime, oli vestibüüli ilmunud kenake hulk rahvast. Nad olid täpselt samade eripäradega nagu minu kolm uut ja eripärast inimest. Ainult üks neist kahjuks tõeline, kuid mul millegipärast polnud enam kahtlusi ei need kaks ülejäänut ei jää kauaks minu kujutlusviljadeks.
Gerald esitles neid kõiki ükshaaval, muidugi mulle, sest Steve ja Annie ju juba tundsid neid, perekonna sõbrad nagu ütles Steve.
Ta alustas läikivate kastanpruunide kiharatega naisest, tumesiniste silmadega, ta nahk oli veidi kahkjas, kuid ta põsed õhetasid roosakalt, tal oli sama võluv naeratus nagu teistelgi. Ta oli keskmist kasvu, sirge nina ja kaarjate kulmudega ilus naine. Ta naeratas mulle soojalt, kuid tema näos polnud seda käskijaile omast varju, ta naeratus oli siiras ja näis tulevat otse südamest.
Gerald ütles tema kohta nii palju:"See võluv daam siin on Désiréé Henriette, minu prantslasest elukaaslane." Mulle meeldis see kerge heldimus kui ta rääkides Désiréé´d vaatas, ning lahke toon.
Désiréé, see oli imelik nimi, kuid sobis talle väga hästi.
Siis osutas Gerald käega järgmise ilusa inimese poole. Tema oli tumedate lokkidega, naeratava näoga poiss, võis öelda et kuueteistkümne aastane. Ka natuke kahvatu, safiirsiniste silmadega poiss, ta naeratas mulle viisakalt, ma lihtsalt pidin vastu naeratama. Poiss oli lihaseline, kuid samas sale, ta tundus enesega väga rahul olevat.
"Oscar, mu noorim kasupoeg," kommenteeris Gerald.
Siis tuli järgmine ilus inimene, temagi oli mustade juustega, kuid kuidagi eriti ilusalt läikivate ja poolde selga ulatuvate lokkidega. Ta silmad olid meresinised, nii sügavad, et neisse võis uppuda, ta kahvatu nahk muutis ta veelgi ilusamaks. Tal oli täpselt samasugune pilk nagu Geraldil, täpselt samasugune, ta kulmudki olid samasugused, aga ta ei naeratanud. Sugugi mitte, ta näis pidem veidike...Pahane või nii. Pöörasin pilgu kiirelt kõrvale.
"Tema nimi on Michelle, Oscari õde," teadvustas Gerald kiirelt, märgates seda pilku, ning vaadates hoiatavalt Michelle´ile otsa, mille peale tolle kulmud veelgi enam võimukaks muutusid, aga ta keeras pilgu minult eemale.
Neljas neist oli pikka kasvu, turske, ülisõbralik poiss, või pigem mees. Tal olid hoopis kuldblondid juuksed ja sõstrasilmad. Ta naeratas nagu Désiréé, avatult ja sõbralikult. Ta meenutas mulle millegi pärast päikest. Mu pilk libises hetkeks Michelle´ile, kes põrnitses endiselt Grealdit, too aga ei teinud märkamagi.
See blond kandis Supermani pluusi nagu ma märkasin ja mul ei õnnestunudki muiet tagasi hoida, ta mugistas lõbusalt naerda ning pilgutas mulle silma. Ma olin üsna imestunud et ta mind nii kiirelt omaks võttis. Enne kui Gerald oleks jõudnud midagi öelda, ulatas see poiss mulle käe ja tutvustas end ise:"Tere, minu nimi on Leonard." Surusime kätt, ning ta naeratas julgustavalt.
Siis kuulsin ma kaugemalt kellahelinat, ainult et nii ilusat et kellahelin see olla ei saaks. Siis kuulsin kellegi tüdruku meloodilist ja kellahelinat meenutavat häält. Talle vastas mingi poisi sametine ja pehme, peaaegu sama meloodiline hääl. Nad mõlemad naersid millegi üle.
Hetk hiljem ilmusid nurga tagant välja kaks inimest. Ma ahhetasin valjult, kas selle pärast et see tüdruk oli täpselt see sama kes minu unenäos, ainult et tal ei olnud pruudikleiti seljas või et ta oli lihtsalt nii ilus, seda ma ei teadnud. Ning mis veel kohutavam, see poiss oli ka minu unenäost. Sama rohelised silmad, sama soojad, sädelevad, kumav nahk, lokkis, läikivmustad juuksed, see naeratus. Ta hoidis tüdruku piha ümbert kinni ja paistis talle midagi eriti naljakat rääkivat, mille peale tüdruk naeris ja temaga flirtis.
Ta vaatas mulle korra otsa ja ta naeratus suri huultel, paistes samuti ehmunud. Pöörasin pilgu kiirelt kõrvale, kuigi ma lausa tundsin kuidas see poiss mind vaatas.
Nad olid jube meie juures, tüdruk, kes nägi välja nagu tõeline ingel, ulatas mulle käe ja ütles, sama helisevalt:"Tere Victoria, minu nimi on Josephine, ma olen Leonardi õde." Ma jõllitasin tema sõrmes olevat hõbedast ja teemantkiviga sõrmust, kihlasõrmus, kahtlemata.
Ta naeratas meeldivalt ja vaatas siis oma, ilmselt kihlatu, poole, kes mind imestunult endiselt uuris, tal oli selline nägu nagu oleks vaja talle üks kõrvakiil anda, et teda tagasi maapeale tuua.
Ma sirutasin siis ise käes, öeldes:"Tere, minu nimi on Victoria."
Ta võttis mu käe ja hoidis seda päris kaua, enne kui vastas:"Tere, minu nimi on Jasper."
Mul polnud pääsu ta kõrvetav pilgu eest, niisiis vaatasin Napoleonile abipaluvalt otsa.
Õnneks päästis Jasper mind ise ja ütles kiirelt ning vaikselt Geraldile otsa vaadates et tahab temaga rääkida. Gerald ei naeratanud enam, tõsise näoga ütles ta meid kõiki vaadates:"Vabandage mind, palun." Jasper heitis mulle veel ühe põleva pilgu ja lahkus siis peale Josephini põsele suudlemist Geraldi järel. Ma ei saanud enam üldse mitte millestki aru, miks olid Michelle ja Jasper mind nii põrnitsenud. Tundsin kuidas Désiréé käsi ümber mu õlgade põimus ja kuidas ta rahustavalt ütles:"Ära muretse, see pole kindlasti sinuga seotud, kas sooviksid kakaod?"
Vau. Désiréé oli tõesti hoolitsev.


Viimati muutis seda SixxStradlin (19/6/2010, 00:18). Kokku muudetud 6 korda
Tagasi üles Go down
Vaata kasutaja profiili
Anny
Võlur
avatar

Female Postituste arv : 50
Age : 24
Asukoht : Voodis.

PostitaminePealkiri: Re: Full Moon (Täiskuu)   29/1/2009, 21:05

See on väga hea. Shocked
Kui sellest saab raamat, olen mina selle kindel ostja.


Uut osa ootan. :]
Tagasi üles Go down
Vaata kasutaja profiili
Sixx-
Maffiooso
avatar

Female Postituste arv : 544
Age : 23

PostitaminePealkiri: Re: Full Moon (Täiskuu)   31/1/2009, 09:53

aitäh Surprised
Tagasi üles Go down
Vaata kasutaja profiili
Prince Kirameki
Kastanjetid
avatar

Female Postituste arv : 2664
Age : 27
Asukoht : Magnostadt Academy

PostitaminePealkiri: Re: Full Moon (Täiskuu)   31/1/2009, 16:24

Mmmm, nice. Tahaks ka uut osa.
Tagasi üles Go down
Vaata kasutaja profiili http://kaksisoim.tumblr.com/
Sixx-
Maffiooso
avatar

Female Postituste arv : 544
Age : 23

PostitaminePealkiri: Re: Full Moon (Täiskuu)   31/1/2009, 18:07

Tänan, aga kas jutu juures ei jää nagu midagi kripeldama või nii? Et mingitki kriitikat? Wink
Aga seda et ma kirjutasin eelmise osa lõppu veel igast asju, ning sellele kirjutan ka veel kindlalt, stay tuned!

2.2 Jõekaldad

Désiréé juhtis meid söögituppa, koos tagasitulnud Geraldiga, siiamaani kõige ilusamasse ruumi siin majas.
Seinad olid tumesinised, hõbedase Bourboni liilia mustriga. Põrand oli tumepruuni parketiga kaetud. Tumesinises laes rippus suur sätendav, hõbedane teemantripatsitega lühter. Seintel olid tumepruunides, nikerdatud puuraamides maalid, mis kujutasid vanu valitsejaid ja loodusvaateid. Toa tagaosas, oli suur kaarjas, justkui eraldi ruum. Seal oli kümme akent, iga akna ees valge roos kristallvaasis, põrandal oli aga must tiibklaver pingikesega. Akende ees rippusid, mustadel raudkardinapuudel rasked, tumesinisest sametist, hõbetikanditega kardinad.
Toa eesosas oli aga tammepuust suur, kaunistatud jalgadega söögilaud, kahekümne kohaga. Laual oli valge, pitsiline lina. Laua ümber oli kakskümmend tooli, kõigil tumesinised, hõbetikanditega sametist toolikatted. Ühel pool seina ääres oli suur ning massiivne vanaaegne kummuti, selgelt renoveeritud, mille klaasustest paistis lauahõbe.
Laual oli kolm hõbedast kolmeharulist küünlajalga, millel isegi küünlaleegid uhkelt põlesid.
Ma proovisin "vau" d tagasi hoida. Tundsin end tühise surelikuna kes on sattunud Olympose jumalate koju. Ma kõndisin Désiréé kõrval, teisel pool mind oli Oscar, kes häbelikult naeratas. Nagu ennemgi pidin ma talle lihtsalt vastu naeratama, no mis sa ikka teed kui kena poiss sulle naeratab, olles ise nii häbelik. ´
"Oscar, mõtle Janinile!" manitses Désiréé teda. Või nii, et Oscaril oli pruut juba olemas. Mitte et ma pettunud oleks olnud. Ta tundus väga lahe ja naljakas tüüp olevat.
Ühele poole mind istus Leonard, teisele Josephine. Meie kõigi ees olid portselantaldrikud, hõbedast servadega, hõbedast söögiriistad, hõbenõud milles olid kõikvõimalikud toidud. Vaagnal oli kaks kalkunipraadi, mitmetes hõbedast kaussides olid hõbesa-tähendab lihtsalt salatid. Ma ei tea enam, kas neil seal on kõik hõbedast! Hõbe siin ja hõbe seal! Isegi nende nahk on veidike hõbedane.
Josephine vaatas mulle oma vesiste silmadega otsa ja mul oli tunne et ma ei suuda enam hetkegi ta kõrval olla, ta oli nii ilus et oli lausa häbi tema kõrval istuda. Ta nägi välja selline, et kui teda puudutada läheb ta katki, ta oli veel ingellikum kui inglid!
Ta puudutas oma saledate ja jahedate sõrmedea mu käevart ja küsis, naeratades:"Kuidas sa ennast tunned?"
Mu suu vajus veidike lahti, ta teab mind vaevalt kümmet minutitki ja küsib kuidas ma end tunnen...
Vaatasin talle otsa, otsides vähimatki märki sarkasmist. Ta mind oma märtri näoga, oodates vastust, veidike murelikult. Ta oli nii lahke, et oleksin tahtnud pinge leevendamiseks midagi ebaviisakat öelda. Seda ma muidugi ei teinud." Suurepäraselt."
Ta ohkas, nagu oleks kivi südamelt langenud. Kuulsin enda kõrvalt kellegi laia itsitamist.
"Jo...Ma ei saa...Josephine, ma...!" Leonard lausa vappus naerust, ta vaatas, endiselt naerdes Oscarile otsaja sirutas käe üle söögilaua.
"Ole .."naeru allasurumise katse." nüüd mees, Ozz!"
Oscar pööritas silmi, võttis taskust kümneka ja andis selle naervale Leonardile.
"Olgu, Liz."
Mulle tundus et Leonard lämbub ära või kukub toolilt alla kui ta seda naermist ei lõpeta.
"Kui sa mulle veel üks kord nii ütled, Olivia, läheb sul täbarast!" ütles ta, proovides tõsist teeselda, näppu vibutades Oscarile, kes ka juba naeris.
"Kümnekas selle peale et sa mu käest tappa saad!" ähvardas "tõsine" Oscar vastu.
Josephine ei saanud ikka veel mitte millestki aru, vaid vaatas oma lapsesilmadega kahte itsitavat venda.
"Lõpetage poisid, te olete juba nagu Sarah ja Mariah!" noomis neid Gerald.
"Jah, ainult et tema on Sarah," vastas Leonard.
"Lapsed," seda sõna kuuldes tegid kõik kolm grimassi."Natuke rohkem väärikust, kui võib paluda, meil on külalised!" ütles Désiréé.
Oli koomiline vaatepilt näha kolme ebaharilikku teismelist nägelemas, nalja viskamas.
Nägin kuidas Michelle´i valged käed ümber Leonardi kaela põimusid.
"Hei Micky!" sosistas Leonard Michelle´i käsi suudeldes.
Michelle naeratas, nagu inimene kes on õnnelik ja armunud. Ta heitis pilgu üle kohalolijate, muidugi jäi ta mind vaatama, kuid enam mitte pahaselt, vaid uudishimulikult ja isegi natuke sõbralikult.
Nägin enda kõrval musta juuksepahmakat ja nägin Jasperit Josephinat suudlemas, kas ta pidi seda minu poolel tegema!
"Millest te rääkisite?" nõudis Oscar vennalt.
Kuulsin ta sametist häält enda kõrval ja mu süda hakkas vasardama kui ta vastas:"Meil oli vaja paar asja selgeks rääkida, seletan pärast poole."

Kui olime söönud küsis Gerald kas sooviksime minna aeda jalutama. Kõik olid ühel meelel nõus. Mul hakkaski juba vaikselt klaustrofoobia selles söögitoas tekkima. Josephine vabandas end sellega et tal olevat peavalu.
Gerald võttis Désireelt käe alt kinni, nagu Steven Annicalt ja Leonard Michelle´ilt. Oscar ütles et tal on tegemist, tegi teeseldud viisakusega mulle sellise kummarduse et ta juuksed peaegu vastu maad puutusid. Ta naeratas siis mulle ja juba oli ta läinud.
Tundsin kuidas kellegi jahe käsi minu käevarre alt kinni võttis ning ma nägin kuidas Jasper mind tõsiselt vaatas.
"Kas läheme?" küsis ta.
Noogutasin pead ja mul oli nii piinlik olla, sest mu südame lärm ei saanud talle märkamatuks jääda.
Ma tundsin kuidas ta väriseb. Mitte palju, kuid parasjagu et mind närvi ajada.
Me kõndisime mööda kiviplaatidest teed järve poole, mis mul veel nii selgelt meeles oli.
Ta näis meelega sammu aeglustavat, nii et mul tekkis tahtmine öelda, et ehk me läheksime kiiremini, kuid ta oli mõteisse süvenenud.
Jõudsime järvekese juurde, kus, õites kirsipuu all oli väikene valge pink.


Viimati muutis seda SixxStradlin (20/1/2011, 22:06). Kokku muudetud 3 korda
Tagasi üles Go down
Vaata kasutaja profiili
teletupsik
Narkar
avatar

Female Postituste arv : 42
Age : 24
Asukoht : keset vihma, paradiisirannas,

PostitaminePealkiri: Re: Full Moon (Täiskuu)   1/2/2009, 11:51

mine kui hea lugu cheers sellise raamatu ma paneks kohe raami sisse Very Happy
selle osa juures kus nad tutvusid, mulle tekkis selliseid kahtlaseid mõtteid kohe, et äkki nad ongi mingid päiksed ja tähed ja kuud jne.. Very Happy uut osa ootan Very Happy cyclops
Tagasi üles Go down
Vaata kasutaja profiili
Sixx-
Maffiooso
avatar

Female Postituste arv : 544
Age : 23

PostitaminePealkiri: Re: Full Moon (Täiskuu)   1/2/2009, 14:07

Aitäh, täna uus osa cheers

Btw, kes ei teadnud, siis Bourbonid olid Prantsuse kuninglik dünastia, ehk siis valitsejaperekond Neutral
Tagasi üles Go down
Vaata kasutaja profiili
Liina
Musafriiik
avatar

Female Postituste arv : 619
Age : 25
Asukoht : Muhu :D

PostitaminePealkiri: Re: Full Moon (Täiskuu)   1/2/2009, 14:10

Mm.. Paar kirjaviga oli siin-seal ja mõned väljendused olid ka natke mööda, aga jutt iseenesest on WOW! See teema, kõik need üksikasjalikud kirjeldused.. Super. Wink
Tagasi üles Go down
Vaata kasutaja profiili
Sixx-
Maffiooso
avatar

Female Postituste arv : 544
Age : 23

PostitaminePealkiri: Re: Full Moon (Täiskuu)   1/2/2009, 19:11

Aitäh, ma üritan kirjavigu ära hoida, kordan, ÜRITAN Very Happy Ja proovin väljendusi ka kuidagi parandada albino

3.1. Kirssidest- ainult kirsidest!


Kuigi ta hoidis mind õrnalt käevangus, tundsin ma, et isegi kui ma paneksin kogu oma jõu mängu, ei suudaks ma end sentimeetritki ära tõmmata. Ta nägu oli justkui kivist raiutud, ilmetu, kuid see pilk millega ta mind vaatas...Nagu loeks ta mu mõtteid, nagu näks ta ära iga saladuse mis mul oli, see oli ääretult ebamugav, aga silmi ma ära ei pööranud. Ärgu ta mõelgugi et ma teda kardan, mind ta juba oma silmadega kartma ei pane. Olgu, nii vapper ma ka pole, oli piinlik mõista, et ta tundis kuidas ma värisesin, pöörasin silmad siiski eemale, ojale.
See pink oli nii väike et ainult tihedasti koos istudes oleks saanud seal kahekesi olla. Alguses olin ma selle üle õnnelik, kuid mitte enam. Ta lasi mu käest lahti ja palus mul istuda, ise püsti jäädes, ning mind ainiti vaadates. Mul tekkis tunne et oleme kuskil 18. sajandil, kõik see maja, aed, nende kombed, need olid kuidagi nii kaugest ajast. Mulle polnud kunagi keegi teinud ettepanekut kellegi käevangus aeda vaatama minna. Kõige jaoks on õnneks esimene kord.
"Kas sa palun võiksid mind mitte koguaeg jõllitada?" panin ma ette, juba üsna pahaselt. Mul tekkisid süümepiinad, äkki ma peaksin teda teietama?
Ta muigas.
"Vabandust, ma ei soovinud sulle ebameeldivusi põhjustada."
Ime et tema mind ei teietanud, ja ma ootasin et ta kummardab vabandades.
Jälgisin kuidas õrn heleroosa kirsiõieleht lendles läbi õhu, nagu lumehelves, keereldes ja aeglaselt langedes veepinnale, teiste hulka. Piilusin vargsi teda, ta vaatas mind ikka veel.
"Kas sa tahtsid midagi ka öelda?" Ma proovisin piinlikule vaikusele lõppu teha.
Ta mõtles sügavalt mulle otsa vaadates ning venitas siis:"Jah."
Vaatasin teda küsivalt. Ta ei vastanud, vaid vaatas kuidas kirsiõied nagu harvad lumehelbed veele langesid, ma tegin sama.
Peale pikka vaikushetke ütles ta aeglaselt ja vaikselt:"Kevad on ilus aastaaeg..."
Võimalik et selle taga oli peidus suur filosoofia, kuid mina sellest küll aru ei saanud. Kas ta kutsuski mind siia et arutada kevade ilu üle?
Ta näis vastust ootavat.
"On küll," kohmasin ma siis.
"Kas sa tead mida tähendavad need kirsid siin järve ääres?" ta vaatas mind uudishimulikult, sama põletavalt nagu enne. Mu südmerütm kiirenes.
"Sa vist ikka tead et mul pole õrna aimugi millest sa räägid?" märkisin ma.
Ta naeratas soojalt.
"Mida ma tegin?" nõdsin ma viimaks ja üritasin teda sama ebameeldiva järjekindlusega jõllitada.
"Mis?" Ta ei saanud aru.
"Tead ma ei ole nii loll kui sa arvad, mida ma tegin et sa mind koguaeg niimoodi jõllitad ja et sa Geraldiga lausa minust rääkima pidid?" Mind ennast ehmatas ka see ootamatu tundeavaldus. Alguses jõllitas ta mind veel rohkem, siis aga naeris ja ütles:"Julge tüdruk."
"Mis sa siis rääkida tahtsid?" Ma ei lasknudki tal teemat kõrvale juhtida.
Ta vaatas jälle hõbedasele pinnale langevaid lumehelbeid, sain temast täiesti aru, see oli vaatamist väärt küll. Siis vaatas ta jälle mind, kuid nüüd hoopis teistmoodi, kivine ilme oli kadunud ja ta pilk oli õrn ning naeratus lahke.
"Ei, mul ei ole midagi südamel," ta naeratas mulle.
Muidugi. Ta kutsub mind siia, nägu nagu näeks ta ükssarvikut ja siis teatab mulle et ta ei tahtnud mulle mitte midagi öelda.
"Seda on su näost näha et sa kohe mitte midagi öelda ei tahtnud," ütlesin ma noogutades innukalt, muidugi irooniliselt.
Ta naeratas veidi ja vastas:"Ei, mitte midagi."
Pidin selle vastusega leppima.
"Miks teil kõik siin hõbedast on?" küsisin ma, eneselegi ootamatult.
"See on sümboolne," ütles ta vaikselt ja naeratas saladuslikult, vaadates jälle kirsse.
"Nagu need kirsidki siin?"
"Jah."
Vaatasin maha ja mõtlesin.
"Kas lähme tagasi?" küsis ta mõne aja pärast.
"Jah, aga ma eelistaksin kui saaksin iseseisvalt kõndida," vastasin ma muiates.
Ta noogutas ja ma tõusin püsti, et jalutada tagasi majja.


Viimati muutis seda SixxStradlin (19/6/2010, 00:28). Kokku muudetud 2 korda
Tagasi üles Go down
Vaata kasutaja profiili
teletupsik
Narkar
avatar

Female Postituste arv : 42
Age : 24
Asukoht : keset vihma, paradiisirannas,

PostitaminePealkiri: Re: Full Moon (Täiskuu)   1/2/2009, 22:40

uus osa cheers tegelt see osa oli kuidagi kiirema edasi minekuga või maitea, eelmised olid natuke paremad Very Happy Aga see oli ka hea. Nad ka mingid surematud ? scratch Lihtsam oleks terve raamat kohe valmis kirjutada, siis ma ei peaks piindlema Very Happy Ei, hullult ootan uut osa..
Tagasi üles Go down
Vaata kasutaja profiili
Sixx-
Maffiooso
avatar

Female Postituste arv : 544
Age : 23

PostitaminePealkiri: Re: Full Moon (Täiskuu)   2/2/2009, 15:52

Aga mismõttes liiga kiirelt? Very Happy
Aitäh muidu.

PS:Eelmise osa lõppu kirjutasin veel!
Tagasi üles Go down
Vaata kasutaja profiili
Sixx-
Maffiooso
avatar

Female Postituste arv : 544
Age : 23

PostitaminePealkiri: Re: Full Moon (Täiskuu)   2/2/2009, 16:16

Aga seda ma sulle küll ei ütle kes nad on või mis juhtub! Very Happy
Tagasi üles Go down
Vaata kasutaja profiili
teletupsik
Narkar
avatar

Female Postituste arv : 42
Age : 24
Asukoht : keset vihma, paradiisirannas,

PostitaminePealkiri: Re: Full Moon (Täiskuu)   2/2/2009, 17:24

mai tea, eelmistes osades sa nagu kirjeldasid kuidagi täpsemalt, see oli kuidagi nii sisutühi või maitea Very Happy Aga sa juu ikka lõpuks jõuad selleni kes nad on cyclops
Tagasi üles Go down
Vaata kasutaja profiili
Sixx-
Maffiooso
avatar

Female Postituste arv : 544
Age : 23

PostitaminePealkiri: Re: Full Moon (Täiskuu)   2/2/2009, 21:20

sul on juba kahtlusi? Very Happy
Aga nh, ma pean ju nende esimest vestlust kirjeldama, erililiseks tegema Very Happy



3.2. Kirssidest - ainult kirssidest!

"Sul on kirsiõis juustes," juhtis Oscar tähelepanu.
Vaatasin üles ja küsisin:"Mida?"
"Sul on kirsiõis juustes," kordas ta.
"Aa..." Noppisin selle juustest ja keerutasin sõrmede vahel.
Ta vaatas mind uudishimulikult.
"Millest te siis rääkisite?" tahtis ta teada.
Ohkasin ja lasin roosakal õiel murule langeda.
"Kirssidest- ainult kirssidest!"
See ei öelnud talle ilmselt mitte midagi, sest ta vaikis ning uuris taevast.
Ma ohkasin uuesti, ma ei tea aga ma ei suutnud usustada neid rohelisi silmi, seda unenägu, seda vestlust. Ma teadsin et ta tahtis midagi öelda, kuid ta ei öelnud seda, nii et see ilmselt jääbki mind kummitama.
"Ütle mulle, miks teil kõik siin hõbedast või hõbedane on?" küsisin ma et vaikust kaotada.
"Sümboolne," vastas ta, nägu samamoodi salapärane nagu Jasperil.
"Seda olen ma jub kuulnud, aga mida see siis sümboliseerib?" Teda ma juba käest lasta ei tahtnud.
"Perekonna saladus," vastas ta lihtsalt.
Olin veidi üllatunud, arvasin et tema juba ei keeruta.
"Või nii."
Jälle vaikus.
Me istusime rõdul kahel diivanil ja ootasime. Vaatasin kuidas päike pani ühe paabulinnu saba rohekaskuldselt küütlema ja kuidas järvepind sätendas...hõbedaselt.
"Kui vana sa oled?" küsis ta äkki.
"Kuusteist."
"Kui kaua juba?"
"Mh...Kaks kuud," vastasin ma, huvitav miks ta seda teada tahtis.
Ta vaatas mind imestunult ja jätkas pilvede uurimisega.
"Mis? Kas ma siis näen vanem välja?"
"Ei, ei midagi," ütles ta kiirelt ja pühendus pilvedele.
Kas kõik siin majas olid nii salatsevad?
Tõusin püsti ja ütlesin et äkki peaksime tuppa minema, ta ka püsti ja me läksime tagasi sisse, elutuppa.
Leonard naeris jälle, oma nakatavat ja lõbusat naeru, sellist mida kuuldes isegi kõige ükskõiksem inimene enam ükskõikseks jääda ei suudaks.
Michelle pööritas silmi, kuid naeris isegi. Josephine näksis viinamarja ja vaatas tühjal pilgul seina, Gerald ning Steven olid süvenenud jalgpalli teemasse, Annica ja Désiréé arutasid vaikselt midagi.
Tagasi üles Go down
Vaata kasutaja profiili
teletupsik
Narkar
avatar

Female Postituste arv : 42
Age : 24
Asukoht : keset vihma, paradiisirannas,

PostitaminePealkiri: Re: Full Moon (Täiskuu)   4/2/2009, 20:26

Mul on nii palju kahtlusi et mu aju plahvatab Very Happy Juba esimeste ridade juures olin ma sellest loost nii vaimustuses et pidin toolilt maha kukkuma Very Happy , nagu alati kui ma seda loen...
Igatahes, ma ei taha teada kui kaua nemad siis omavanused on olnud Very Happy
Ja miks see osa nii lühike oli Crying or Very sad
Tagasi üles Go down
Vaata kasutaja profiili
Sixx-
Maffiooso
avatar

Female Postituste arv : 544
Age : 23

PostitaminePealkiri: Re: Full Moon (Täiskuu)   6/2/2009, 21:55

Aitääh Very Happy Jälle Very Happy



[3.3 Kirssidest - Ainult kirssidest!


Meie sisenedes Leonard naeratas mulle ja osutas tugitoolile enda kõrval, Michelle küll krimpsutas nägu, kuid ei öelnud midagi. Istusin ettevaatlikult ja valvasin pidevalt Michelle´i nägu, ta tundus olevat inimene kelle tujud vahelduvad iga viie minuti järel. Ta vaatas mind ka ning kui ma ta siniseid silmi nägin, meenus mulle uuesti kõnelus Jasperiga, keda kuskilt ei paistnud.
"Ta on väljas," vastas Michelle mu sõnatule küsimusele.
Vahtisin teda hämmastunult ja otsustasin teeselda et ei saanud midagi aru.
"Kes?"
"Sa tead."
Ta hääletoon oli külm ja kaalutletud, nägin Geraldi vilksatavat pilku, mis võis vabalt minu ettekujutuse vili olla.
Ta võttis kohvilaualt ühe tumelilla viinamarja ja hoidis seda mõtlikult käes, tühjal pilgul enda ette vaadates. Toas oli hiiglaslik kamin, milles põles sellele vääriline tuli. Sellele ma siis keskendusingi, ma unustasin end täielikult leeke vaatama. Mind äratas mõtiskelust Steveni reibas hääl:"Noh, me peaksime nüüd vist minema hakkama. Suur tänu teie külalislahkuse eest."
Ja juba kargasid kõik püsti, juba olime esikus, juba riides ja juba autos, koduteel.
Videvik oli kätte jõudnud ja kaugel, hämaras taevas kumas poolkuu, mis andis piisavalt valgust nägemaks veel viimast korda seda imelist järve. Endiselt langesid valged helbed järvele, nii rahulikult ja ilusalt, et ma kavatsesin seda järve edaspidi Kirsiõitejärveks nimetada.
Öises valguses kummituslik loss ja Paradiisiaed kadusid mu silmist ja asendusid tumeda metsaga mille vahel lookles kurvidega pehme tee. Automaatselt tõusid mu juuksed püsti, nähes neid mustendavaid tüvesid ja alateadlikult klammerdusid mu käed istme serva külge, sest mul oli tunne et iga hetk ilmuvad välja kuldsed silmad.
"Kuidas sulle Dawsonid meeldisid?" Annica päästis mind mu enda hirmude käest.
Hingasin sügavalt sisse ja proovisin omakorda neid rohelisi silmi mõtteist minema saada.
"Nad olid...võluvad," vastasin ma ausalt.
"Jah, seda küll. Mis te selle Jasperiga rääkisite?" tahtis ta teada.
"Mh, ee..Noh, ta, näitas mulle aeda," kobasin ma talle, sest mul polnud tõesti ühtegi paremat vastust.
"Ta paistis kuidagi, närvis olevat..." Ta hääl oli kurjakuulutav.
"Ma ei pannud küll tähele."
"Aga kuidas sulle see Oscar meeldis?" ei jätnud ta järele.
"Ta oli tore," ohkasin ma ilmse tüdimusega, lootsin et ta kuuleb seda ja jätab mind rahule.
Ta ei olnud loll ja rohkem ei küsinud, ülejäänud aeg möödus vaikides.
Koju jõudes olin ma väsinud ning peale "head ööd" ütlemist läksin ma üles, magamistuppa ja vajusin voodisse, arutledes vastleitud koha õle.
Kirsiõitejärv, järv millele lakkamatult kirsiõied sajavad...





KIRJUTAN SIIA HOMME EDASI, ROHKEM TÄNA EI JÕUA!!!! Shocked


Viimati muutis seda SixxStradlin (7/2/2009, 12:19). Kokku muudetud 1 kord
Tagasi üles Go down
Vaata kasutaja profiili
teletupsik
Narkar
avatar

Female Postituste arv : 42
Age : 24
Asukoht : keset vihma, paradiisirannas,

PostitaminePealkiri: Re: Full Moon (Täiskuu)   7/2/2009, 11:50

arrmastan seda juttu Very Happy Selline raamat oleks parem kui noorkuu või videvik. vot Very Happy
Tagasi üles Go down
Vaata kasutaja profiili
Sixx-
Maffiooso
avatar

Female Postituste arv : 544
Age : 23

PostitaminePealkiri: Re: Full Moon (Täiskuu)   7/2/2009, 12:20

Nii, täna alustan uut osa, eelmise lõppu kirjutasin juba
Aga kohe parem kui Videvik ja Noorkuu, see on tase Very Happy
Tagasi üles Go down
Vaata kasutaja profiili
teletupsik
Narkar
avatar

Female Postituste arv : 42
Age : 24
Asukoht : keset vihma, paradiisirannas,

PostitaminePealkiri: Re: Full Moon (Täiskuu)   7/2/2009, 18:38

kusjuures, mina leitsin videvikust paar kirjaviga Very Happy Aga see jutt (sinu oma) on ikkagi liiga hea drunken
Tagasi üles Go down
Vaata kasutaja profiili
Sponsored content




PostitaminePealkiri: Re: Full Moon (Täiskuu)   

Tagasi üles Go down
 
Full Moon (Täiskuu)
Tagasi üles 
Lehekülg 1, lehekülgi kokku 4Mine lehele : 1, 2, 3, 4  Next

Permissions in this forum:Sa ei saa vastata siinsetele teemadele
MEIE JUTUD :: Jutud :: Ulme-
Hüppa: