It shouldn\'t feel good, but it does.

Chapter 1



Maailmas on niipalju inimesi, kes ei suuda leida oma teed. Nad on eksinud. Saatus hoiab neid ahelates...mõistus kontrollib elu. Mõtted, kinnisideed, teooriad... Kuhu on kadunud reaalsus ?


Tavaline hommik, mittemidagi erilist ei juhtu siin, kõik on sama vaikne nagu alati on olnud. Ma ärkan, ma söön , ma lasen elul tühja joosta ja lähen magama. Algab järgmine päev, nii päevast-päeva, aastast-aastasse. Miski ei ähvarda mind, kõik on turvaline. Igav, mõttetu elu. Kuni tänaseni.

" Mida sa mõtled nagu? Ma aitan sind !" Ta vaatas mind lootustandva pilguga ning naeratas siiralt. Mis mul kaotada oleks? Mida ma ikka mõttejõuga teha võin, pealegi ma ei usugi seda mõttetut jama. Kuid äkki?
" Kuidas see toimib?" Kartsin edasi minna, ma ei tahtnud petta ta suuri lootusi. Ma tundsin teda alles kuu aega, kuid tema lähedus tundus vajalik. Ma tõesti lootsin, et asjaolud hakkavad muutuma. Jack teadis mida teha, miks muidu ma ta pilgus sellist võimu nägin.
" Tule siia, ma näitan. " Ta sammus minu poole, pani käe silmade ette...vaikus.
" Esimene kord tulen koos sinuga, ära karda, sulle hakkab meeldima." Must pimedus oli ainuke, mida nägin. Ma ei kuulnud ühtegi heli, surmvaikus. Äkki hakkasid jooksma mu peas numbrid 5...4...3...2...1...ma näen koridori lõpus tuld.
" Kus me oleme?" Mu käed muutusid külmaks, ma värisesin. Ma tundsin südant tuksumas üha kiiremini ja kiiremini, kuidas veri enam ei jõudnud näppudesse. Ma tardusin. Ei suutnud ühtegi sammu edasi astuda.
" Tasa, ta kuuleb meid. Lähme, ma näitan sulle." Jack hoidis mu käest tugevalt kinni, koridor tuli järjest lähemale, aga ometi ma ei suutnud liikuda. Mis toimub? Mu mõistus ei võta seda , kus kurat me ometi oleme.
" Kes kuuleb meid?" Ma hakkasin kartma. Missugune jobu ma ikka suudan olla, karta mingit pimedust. Kui naeruväärne ma ikka olen, kahju hakkas endast. Ometi adrenaliin möllas, ma tundsin südametukseid... kiiremini...kiiremini. Ma võpatasin. Tulikuumad näpud tõmbasid sirge joone üle selja. Ma ei julenud tagasi vaadata. Kes see oli? Jack oli kadunud. Kus kurat ma olen? Õhk oli paksult täis paanikat ja hirmu. Krigin. Mis see oli? Tundsin inimsoojust oma selja taga, kõrva juures .
" Ma saan su kätte." Mõistus jooksis kokku, ma ei julge vaadata. Mida teha? Tilk...tilk...tilk. Lugesin kramplikult numbreid, need peavad mu tagasi viima. Ma ei taha ühtegi sekundit kauem olla siin.
" Jack, kus sa oled?" Lõin pilgu maha. Tilk...tilk...tilk..mu jalgade juurest voolas sooja tumepunast verd. Pilt lõi uduseks, järgmine hetk leidsin end maas lamavat, seal samas, vereloigus. Sammud...keegi tuli järjest lähemale. Ma ei saanud ennast taaskord liigutada. Hakkasin karjuma, keegi ei kuulnud mind. See tunne kestis justkui päevi, ma ei saa sellest õudusunenäost kunagi välja. Mis minuga toimub? Sammud jäid tasa.
" Aita mind... Ma tahan koju!", väike tüdruk kummardus minu kohale ning nuttis südantlõhestava häälega.
" Kus su kodu on? " Tüdruk ei vastanudki, ta jooksis mööda koridori ringi ning laulis unelaulu. See kajas vastu seina võimsalt ning õõvastavalt.
" Appi. Ta tuleb !" Tüdruk karjatas ning kiired sammud tulid minu poole. Ta komistas täpselt enne mind ning jäi põrandale lamama.
" Otsi kohta, kus sa saad ja lükka teine sisse! " Tüdruk vaatas mulle otsa ja naeratas, järgmine hetk muutus ilus süütu tüdruk hirmsaks koletiseks. Ta oleks justkui käinud läbi tule ning ligunenud tükk aega vees. See oli vastik. Ma üritasin suleda silmad. See ei õnnestunud. Kellegi kuumad käed tõmbasid vägisi mu silmi lahti. Valu, oh seda valu.
" Jätke mind rahule, palun minge ära !" , karjusin nii kuis jaksasin. Keegi ei kuulnud mind . Mu silmad olid pärani lahti kistud ja käsi-jalgu hoidsid kinni ahelad. Üks hetk veel, see piin ei tahagi lõppeda. Tüdruk kummardub minu kohal, naeratab kurjakuulutavalt ning puudutab näpuga põske.
" Emme rääkis, et pahad tüdrukud saavad alati karistuse. Sina oled olnud väga ulakas tüdruk Rachel. Kes lubas sul teist tüdrukut lüüa, Rachel? Emmele see ei meeldi. Rachel ! Me peame sulle karistuse välja mõtlema..." Tüdruk naeratas taas, tõmbas pükste taskust välja noa ning hakkas laulma.
" Rachel on olnud paha tüdruk...Karistuse ta saama peab...Rachel!" Ma ei suutnud liigutada ühtegi osakest endas, hääl oli kadunud ning hirm söötis mu meeli. Koridor oli hämar ning seda täitis roiskunud liha hais. See oli kohutav, sööbis igalepoole ning jättis endast järele räpase tunde. Ma olin räpane, vastik.
" Millest me alustame, Rachel? Mis su kõhutunne ütleb?" Tüdruk kiljatas nii teravalt, et see lausa lõikas peast läbi. Ma tundsin aeglast, kuid kohutavat valu kõhus. Ta lõikas millimeetri aaval mööda mu keha...aeglaselt. Soe veri voolas mööda külgi maha . See hetk ei saanudki otsa, see oli igavene. Käed tõmbusid krampi, peast käisid pidevalt läbi teravad lõiked, vaikselt ma lämbusin oma vere kätte.
" Rachel, su kõhutunne ei ütle midagi. Vaatame, mis su süda räägib?" Tüdruk tõmbas kiirelt haava üle mu ülakeha ning lõhkus oma kätega ära mu roided. Ta naeris ja laulis kordamööda, vahepeal tõmbas näpuga üle vereloigu ning maitses sooja inimverd. Talle näis see meeldivat. Ma olin ikka veel elus, see hetk ei kavatsenudki lõppeda.
" Racheeel, miks sa ei kuulanud ema sõna !?" Ta viskas käest noa ning haaras kahe käega mu südamest ning rebis selle minu küljest lahti. See peksles ta väikestel kätel. Verd pritsis igas suunas. Tol hetkel ma sulgesin oma silmad. Valgus.
" Rachel! Ärka üles, mis juhtus? Rachel !!" Jack raputas mind sellest igavesti kestvast õudusunenäost ülesse. Üle mu keha jooksid külmavärinad, südames oli nii vastikult valus ja järgmine hetk ma kustusin taas. Viimane, mis ma nägin, oli valgus. Ma sain tagasi, ma sain sealt välja.

" Rachel ?"


No, ma loodan, et sellest ei saada valesti aru, ma ei õhuta vägivalda vms, lihtsalt tahtsin edasi anda hirmu ning teha seda reaalsemaks. Mis te se arvate ?

Mõttest jäi puudu, muidu hea

meeldib..hirm oli mul küll nahas

puänt oli küll hea mulle igatahes meeldis. eriti, et seal kirjavigu ei olnud mõnus oli lugeda. väga pro! :)

Ma julgen soovitada, ära pane otsekõnet paksult. Kuna see oli veel iga lõigu alguses, mõjus tibake häirivalt, inimesed saavad ikka aru, et see otsekõne on. Aga see selleks. Sa ikka alustasid pauguga, või mis? Tavaliselt on hirmsamad asjad jutu lõpupool, sa kas rikud reegleid või suudad sa midagi tõeliselt psüühikat kahjustavat lõpu jaoks välja mõelda. Segane oli kaa, aga sellised jutud peavadki segased olema - see oleks halvem, kui sa rohkem lahti seletaksid. Aga muidu, stiil on väga hea, sa kirjutada väha hästi muide.