Saatuse Tahtel Sinu (10. osa; Lõpetatud!)

Mäletan veel aega, kui ma olin korralik. Ei siiberdanud ringi kahtlaste inimestega ega olnud läbul varaste hommikutundideni. Mõistan, et oleksin pidanud selle asemel õppima, korralikult koolis käima ning üleüldse – ma ei oleks pidanud selga pöörama kõigele heale, mis mind ümbritses.

Tõmbasin oma musta mantli selga ning kõndisin taskust suitsu võttes vaikselt kodu poole. Hommikul kell 6 pole tänavatel erilist rahvast, kes minu väljanägemise üle naerda saaksid. Tundsin, kuidas suule valgus muie, kui meenus, et mu pealtnäha pikad mustad juuksed on vaid parukas. Kuid kõik muu minus oli ehtne. Need tumedaks võõbatud silmad, suitsetamine, joomine, riietumisstiil, hinded...

Tegelikult, ükskõik, kui palju ma ka ei aruta. Ma tahaksin tagasi oma endist elu. Kus ma olin korralik, nii, nagu peabki. Ma ei väida, nagu mind oldaks sellele teele sunnitud. Pigem, et ... Ma võõrandusin oma vanadest sõpradest ning selles gängis siin, kuhu ma kuulun, oldi valmis mind vastu võtma. Ma läksin hea meelega, kuigi teadsin, et ma nullin hetkel tervet oma elu.

Üritasin nukralt naeratada. Ma olen tubli olnud. Siiamaani vastu pidanud. Kuid siiski... minu jaoks oleks kergem, kui see kõik oleks... läbi.

Istusin vaikselt kõnniteel olevale pingile ja tõmbasin ringi vaadates oma elu viimase suitsu ära. Nii naljakas, kui see ka pole – suits oli magus. Esimest ja viimast korda... Nägin eemal ühte vanakest, kes oma koeraga jalutas, minu poole etteheitvalt vaatamas. Tõstsin käe, et teha mulle juba ammu teada-tuntud rämedat liigutust, kuid miskipärast ma lehvitasin vanakesele. Too vaatas mind veel napakama näoga, kui enne ja ma mõistsin. See kõik oli üks paras kräpp.

Viskasin koni maha ning tallusin sellel oma nahksaapa kontsaga. Nägin eemalt lähenemas üht autot. Tõmbasin vastikusega peast oma paruka ning ootasin...
Autol oli minuni jõudmiseks vaid kümme meetrit... üheksa... kuus... Kiirus oli suur. Viimane hetk... Otsus tuli silmapilkselt.

Enne minestusse langemist tundsin, kuidas miski nagu murdus. Pea oleks justkui vastu kapotti lennanud ja tegi nüüd tuima valu. Kas see ongi surm?

Mööda koridori kõndisid kiiresti kaks sihvakat, valgetes kitlites kogu, kes omavahel tungivalt rääkisid.

„...oli neli päeva teadvuseta, ärgates amneesia. Arvatavasti põhjustas seda tugev löök vastu pead. Pere on tema juures, aga külastusaeg on varsti läbi. Vaata, mis sa teha suudad,” lausus vana, lühikeste, hallide juuste ja prillidega mees endast mitu korda nooremale noormehele.

Mees lehitses valju ohkega enda käes olevat haiguslugu ning jätkas. „Tüdrukul on olnud probleeme joomise, suitsetamise, narkootikumide... ja muu sellise prahiga,” jätkas vana mees, tegemata välja noormehe jäikusest, kui too tüdruku pahedest kuulis.

„Niiet minu töö on talle kõik see vastikus meelde tuletada ja külge harjutada?” küsis noormees vastikust väljendaval häälel.

„Sinu töö on lihtsalt... talle meenutada karm reaalsus,” lausus vana mees nooremale kätt õlale pannes. „See on sinu teha, Eric. See kõik. See on sinu töö.”


***

Noormees istus igavlevalt palati vastas oleval toolil ning ootas pereliikmete väljumist. Mees libistas mõtlikult käsi läbi juuste ning pidas omaette aru, kui nullis tüdruku mälu on ning kui kaua ta peab tüdrukuga tegelema. Loodetavasti mitte liiga kaua, avastas ta end mõtlemas, kui nägi palatist väljumas tüdruku perekonda.

Ema oli paks ja jässakas ning nuttis ohjeldamatult. Naisel oli isegi ripsmeduðð laiali läinud. Tüdruku isa oli ainult luu ja nahk, pealegi väga kahvatu ning teistest väljujatest ärme parem räägigi...

Mees tõusis raskelt ohates püsti ning üritas iiveldust tagasi hoida. Ta oli ravima hakkamas oma esimest patsienti, kuid see, mis ta tüdrukust teadis... Eriti meeldiv töö see ei tõatanud tulla.

Eric tervitas pereliikmeid napisõnaliselt ning astus palatisse, mis oli maitsetult kaunistatud suurte õhupallide ja meeletute lillekimpudega. Mõtiklustest, kes sellise maitsetu sisekujunduse peale tulla võis, tõi mehe maa peale üks mahe ning rõõmsameelne naisehääl.

Üllatunult vaatas Eric hääle suunas. Eemal voodi peal istus üks poolpikkade kartulikooreblondide juuste ja merevaigukarva silmadega kena tüdruk. Noormees tervitas tüdrukut kohmetult vastu ning vaatas palatis ringi. Kus siis tema patsient on? Ruumis kedagi teist märkamata, pöördus noormees nüüd laialt naeratava tüdruku poole ning küsis ebalevalt:”Grace?”

Kui tüdruk noogutas, tõmbus mehel sisemus krampi. Võib-olla ei kujunegi see töö nii ebameeldivaks, mõtiskles mees, kuni talle tuli meelde tüdruku minevik.

Mananud ette asjaliku näo, tõmbas noormees laua alt tooli ning istus sellega huvitatud näoga tüdruku ette. Eric lasi korra silmadega üle haigusloo ning küsis tüdrukult tema nime. „Kullakene,” vastas too kõhklemata. Mees surus naeruturtsatuse alla ning sättis end mugavamalt sisse, et kirjutada.

„Kes sind nii kutsus?” küsis Eric kitli taskust pastakat võttes ning vaikselt kirjutama hakates.

„Üks kortsus nahaga paks naine, kes kutsub end mu emaks,” lausus tüdruk. Eric kortsutas kulmu ning üritas mitte mõelda asjaolule, kuidas tüdruk oma ema oli kutsunud. Rahulikult oma mälus sobrades üritas mees leida sobivat vastust.

„Kullakene oli su hüüdnimi,” ütles mees aeglaselt. „Aga sinu päris nimi on Grace,” lausus mees tüdruku reageeringust natukene üllatunud olles.

„Grace on üks medõde, kes mulle hommikul süüa tõi,” ütles tüdruk käsi kokku lüües. „Kas ta tuleb meile külla?” küsis tüdruk lootusrikka häälega, kui mees seesmiselt ägas. Kui loll annab olla?

Taas esinduslikku naeratust suule surudes, hakkas mees vaikselt seletama, et tüdruku enda nimi on k a Grace, kuni tema alateadvusesse jõudis asjaolu, et tüdruk ei kuulagi teda.

Grace vaatas ükskõikse ilmega teise toa otsa ning lausus:”Ema näitas mulle mu pilte...” Tüdruk vaatas nüüd mehe poole. „Ma olin narkar, ma tean seda, pole vaja salatseda,” lausus tüdruk.

Noormeest heidutas pärljas pisar, mis tüdruku silmas oli moodustunud ning nüüd mööda tüdruku siledat põske alla voolas...

Eric istus, jalad laual oma kabinetis ning vahtis hajameelselt seina, kuhu olid raamidesse paigutatud mitmed diplomid, kiidu- ja tänukirjad, tunnistused... Oma 23 eluaasta kohta oli mees küllaltki palju saavutanud ning ta teadis seda. Ohates ning korralikult laua taha istudes haaras mees Grace´i haiguloo ning puuris seda silmadega.

Peale tüdruku ootamatut nutma puhkemist oli olukord käest läinud. Grace ei allunud enam koostööle ning vahtis lihtsalt tummalt aknast välja.

Mees libistas hajameelselt sõrmedega läbi juuste ning mõtles tüdruku käitumisele. Tundus, nagu ta kahetseks tehtud, nagu talle ei meeldiks see, mis või kes ta olnud on, et parema meelega keriks ta aega tagasi ning jätaks tegemata kõik lollused. Oleks see vaid võimalik...

Eric libistas silmi üle märkmete, mis ta teha oli jõudnud – kõigest paar rida tüdruku olekust, kehakeelest ja miimikast. Ned oleksid kuulunud nagu... normaalsele, tervele tüdrukule, kuigi mees seda tunnistada ei tahtnud.

Fakti, et ta narkar oli ei kõiguta ükski olek ega tegu. Mälu taastumisega tuleb üldujuhul tagasi kõik. Ja vaevalt ta siis sellistest asjadest eemale hoiab, kui mälu taastub, mõtles Eric süngelt, kuuldes uksel teravat koputust.

Nagu esinduslik mees muiste, kõhatas noormees kurgu puhtaks ning sättis end sirgelt istuma. „Jah?” kutsus ta koputajat sisse.

Mõne aja pärast torkaski oma pea koos ülejäänud kehaga ukse vahelt sisse vanem, kiilaspäine mees, kes kandis pikka kitlit ja oli tõreda ilmega. Selle näo tõttu tõmbus Eric automaatselt lauast eemale, võimalikult kaugemale peaarstist, kes nüüd kogu oma ähvarduses tema ees seisis. Noormees vaatas ätti ning mõtles, mida too küll tahta võiks. Midagi head siit tulemas ei ole, otsustas noormees, kui oli vanakest tähelepanelikumalt uurinud.

Tema vanas näos ei olnud raasugi heatahtlikust, mehe kulmud olid kortsus ja õlad turris. Tundus, nagu hakkaks Vesuuv purskama.

„Ma kuulsin, et su seanss ei läinud just kõige paremini,” kähvas vana mees ning Eric tõmbus veelgi tagasi. Ah või et siis selles on asi, mõtles Eric. Mis tal minu patsientidest?

„Me võtsime su siia nii noorelt, kogemusteta, vastu ainult sellepärast, et su isa on üks tunnustatumaid arste siinkandis. Me oletasime, et sa oled natukenegi pärinud tema arukust, sihikindlust ja töökust. Nagu näha – me eksisime.” Eric vaatas mõrult maha.

Nagu tema südamesoov oleks olnud pool oma elu raisata psühholoogi keeruka ameti õppimisele, et siis ülejäänud pool elu haigete luulusid kuulata.

„Ja ma eeldan, et mulle vaadatakse otsa, kui ma räägin,” lausus vana mees sama ähvardava häälega. Küll võib leilis olla... Eric vaatas tüdimust väljendavate silmadega üles, otse peaarsti puhmas kulmudega kaetud silmadesse.

„Raske patsient on,” lausus noormees enda õigustuseks.

„Kah mul raske töö! Teraapia juurde käib kõik, mis vähegi eksisteerib. Laamendamine, karjumine, kisamine, kiskumine, laulmine, kraapimine, kratsimine, kiljumine, kõik, mis olemas. Eriti ka nutmine!” lausus mees viimast sõna ekstra rõhutades. „Ja meie töö on see ära kannatada ning seansiga edasi minna. On selge?” küsis mees puurivalt.

„Jah, on küll,” vastas Eric. Ta tundis, kuidas vastumeelsus Grace´i vastu temas aina kasvab. Poleks olnud temasugust lolli debiilset inimest, ei oleks ta praegu siin ja kuulaks arsti õpetussõnu asjade kohta, mida ta väga hästi tunneb.

Noormees vaatas taas kulme kergitades arsti poole ning pooleldi ootas, et too uuesti karjuma hakkaks. Karjuks, kuidas ta oli läbi kukkunud. Karjuks, kuidas ta oleks peaaegu kogu kliiniku maine hävitanud. Karjuks, kui mõttetu ta on...

Selle asemel arst lihtsalt norsatas, pööras uhkelt ringi ning jalutas sirge seljaga ukseni, kus ta, käsi käepidemel seisatas, silmadega veelkord üle kabineti laskis ning lausus:”Sul on annet, poja. Kasuta seda õigesti.” Nende sõnade saatel tõmbas ta ukse lahti ning kadus, jättes maha äärmiselt segaduses Ericu, kes taas jalad väsinult lauale pani ning tusaselt sulgunud ust jõllitas.

Noormehe pilk liikus kellale, mis näitas, et see on vaid pool kuus.

Täis otsustavust tõusis noormees püsti ning haaras laualt haigusloo. Laualambi kustutanud, kõndis mees esinduslikku naeratust ette surudes kabinetist välja.
Mida tal enam kaotada?

Eric kõndis voogava kitli vihisedes läbi koridoride ning jäi Grace´i palati akna taha seisma. Tundes, kuidas väike judin mööda selga alla jookseb, vaatas noormees, kuidas too oma pikki blonde juukseid kammis ning nähtavasti laulis. Viimasega valgus mehe suule muie ning ta otsustas sisse minna.

„Tere õhtust!” lausus ta reipalt tüdrukule, kes laulmise lõõpetas ning teda siira rõõmuga vaatas. Eric tajus rõõmuga, et tüdruku reipus ja elurõõm on tagasi tulnud, kuigi ta ei saanud kindel olla, et selline asi esimest korda toimub... Narkar ju siiski.
Ega nad ju eriti hea eluga ei saa olla. Koguaeg muretseda, kuidas saada üks triip, süstal, raha... Noormehe naeratus tuhmus veidi, kuid ikka veel säravana istus ta tüdruku voodipervele.

„Kuidas siis päev läinud on?” alustas ta magedalt. Mees ei tundnud tüdrukut, ega arvatavasti tahtnudki tunda, kuid siiski, Eric pidi talle kuidagi külje alla pugema.
„Ohh, hästi. Ema käis külas ja tõi mingeid kooke, mis olid küll kivikõvad, aga ma hindan tema ponnistusi. Mu hambad ei ole enam kunagi endised...” lausus tüdruk mänglevalt eemale vaadates.

Eric turtsatas ning tajus, kuidas tüdrukuga olemine muutub aina õdusamaks. Tüdruk ei solvanud enam kedagi vaid viskas head nalja.

Järgneva pooltunni ajal uuris Eric, mida tüdrukule oldi räägitud tema eelistustest, kommetest ja elust. Kuigi mees sealt midagi meeldivat ei kuulnud, tegi talle siirast heameelt, et tüdruk paistis oma endist elu häbenevat.

„See on sinu võimalus uuelt lehelt alustada,” lausus Eric õrnalt naeratades. Mees vaatas tüdruku soojadesse silmadesse ning lootis kogu hingest neid rõõmsamana näha.

Mis minuga on?! Küsis ta endalt. Lähen ma hulluks? Mulle meeldib narkariga olla ja ma olen õnnelik tema edu üle? See pole mina! Lausus too endale.
Sellegipoolest tajus Eric, et on tüdrukuga õnnelik.

„Sa pole endast midagi rääkinud, Eric,” tegi Grace õrritamisi vihje.

„Oeh,” muutus mees kohmetuks. Eric sättis ennast mugavamalt voodipervele ning sobras mälus, üritades leida midagi, mis teda iseloomustaks. Kas ta üldse tahabki endast midagi Grace´ile rääkida? Mees hammustas huulde ning lausus mõtlikult:”Mulle meeldib... jalgpall,” mille peale Grace turtsatas – poisid. „Midaaa?” küsis Eric naerdes etteheitvalt rinda kummi ajades.

„Midagi,” itsitas Grace. Eric saatis talle veel ühe altkulmu pilgu ning ristas naeratades käed. „Sind küll...” mille peale tüdruk vaid süütult silmi plaksutades lakke vaatas.

Eric suutis vaid naerda. „Sa oled hoopis teistsugune, kui ma arvasin,” lausus noormees ning mõistis, et oli teinud saatusliku vea.

„Ja mis sa siis arvasid?” küsis Grace sõjakalt, rõõmus nägu oli kadunud. „Et ma olen väike narkost tatt, kes iga nurga peal kanepit suitsetas ja kes pole inimese moodigi? Et ma peaksin räuskama ja ropendama ja kõikidele närvidele käima?” Tüdruku silmis pärlendasid pisarad. „Või äkki arvad sa, et hoopistükkis parem oleks, kui ma vedru nurka viskaksin?! Eino tore küll! Ise veel ütlesid, et see on minu võimalus uuelt lehelt alustada. Muhvigi!”

Eric vahtis õudustundega enda ees olevat noort tütarlast, kes sõnavõtu ägeduse tõttu natukene väsinud paistis. Mööda tüdruku põske voolasid taas üksteise võidu alla pisarad ning Eric kohkus veelgi. Tema oskuseks peaks olema taoliste vigade vältimine. Noormees vaatas hirmunult tüdrukut ning tõstis käe, et teda lohutada.

„Pole vaja!” lausus tüdruk mehe kätt rohmakalt eemale tõugates. Selle mõne hetke jooksul, mil nende silmad kohtusid, nägi Eric tüdruku omades hullumeelset läiget, kurbust, viha... Tüdruku silmad olid punaseks muutunud ning mees mõtles isegi hetkeks, ega tüdruk marit suitsetanud pole. Selle häiriva mõtte peast visanud taganes ta ettevaatlikult ukse juurde. Grace ei pannud seda tähelegi, või kui panigi, ei teinud ta liigutustki noormehe peatamiseks.

„Homseni...” pomises Eric vaikselt ning pani ukse oma selja taga kinni. Väsinult toetus mees vastu uksepiita ning vaatas tühja pilguga koridori teise otsa. Ta on lootusetu, ebardlik kobakäpp.

Tüdruku sõnad olid teda mõtlema pannud. Kas tõesti saab sellise mineviku eest hukka mõista inimest ilma teda päriselt tundmata? Äkki oli tüdrukul selleks mõni põhjus? Miks? Kuidas? Mille eest?

Noormees tuikus väsinult enda kabinetti ning tegi akna lahti, lastes sisse kevade värskendavat hõngu. Hetke silmad kinni akna peal mõtlikult kõikunud, pöördus noormees ringi ning vaatas otsustavalt telefoni.

Just seda ma teen... mõtles noormees ning haaras tüdruku haigusloo ning toru. Mida mul kaotada?

Eric istus taas oma kabinetis ning vahtis ilmetu näoga põrandat.

Noormees oli lasknud endale tuua Grace´i lemmikfilmi, et pärast koos istuda, rääkida, süüa ja niisama juttu ajada. Eric lootis isegi, et see film toob tagasi vanu mälestusi. Isegi väike pilt sellest, kuidas ta kodus teleka ees oli, oleks edusamm. Väike, peaaegu et tähtsusetu samm mälu totaalse taastumise poole, kuid ülimalt tähtis. Samuti lootis ta, et need mälestused pole negatiivsed ega tekitaks tüdrukus trotsi. Kui Grace´ile ei meeldiks meenunu, võib ta käega lüüa kõigele.

Peale mõningast kaalumist haaras noormees Titanicu, mõeldes sellele, kui piinarikkad kolm tundi tal ees on ning lahkus kabinetist, et enne Grace juurde minekut haigla vastas asuvast nurgapoest läbi käia.

Kitli garderoobi jätnud ja õue astunud, tungis noormehe ninna värske kevade lõhn. Päike sillerdas taevas ning valas kõik üle mõnusa kuldse soojusega. Eric muigas õrnalt, kui avastas, et tavaliselt mõtlevad nii ainult naised.

Teinud ühe väikese jalutuskäigu kevadises pargis, kuhu ta polnud juba ammu sattunud, suundus Eric, kimbu märtsikellukestega poodi.

Ericul oli kindel plaan osta neile tüdrukuga apelsini mahla ja popkorni. Endamisi naeratades läks noormees kassa juurde ning ladus kaubad letile. Tema peas olid igasugu mõtted, pöörased ideid, kuidas tänane võiks lõppeda. Alates sellest, et tüdruk kallab talle oma mahla pähe ning lõpetades sellega, et tüdrukule tuleb imeliselt meelde kogu ta minevik ning Eric ei peaks enam tema pärast muretseda. Kuigi, tõdes Eric natukene mõrult naeratades, tuleb uus ja hullem.

Mehe äratas mõtisklustest müüja, kes oli juba kauba läbi löönud ning ootas nüüd juba natukene kärsitult, et Eric maksma hakkaks.

Müüjale pilkugi heitmata vaatas noormees ette löönud summat ning otsis parajad rahatähed. Neid müüjale ulatudes, kohtusid nende silmad sekundi murdosaks ning Eric ei suutnud muud teha, kui müüjat vahtida.

„Mida sina siin teed?” küsis Eric enne, kui sõnasabast kinni sai. Natukene kohkunult vaatas noormees maha ning ootas, kas Amelia hakkab nutma, karjuma, normaalselt rääkima või on lihtsalt vait.

„Töötan,” vastas naine kõrgilt ning ulatas Ericule vahetusraha. „Arvad, et sinu endised ei tohikski tööl käia? Või, et see on mulle veel liiga hea töö? Ma olen sellest üle,” lausus naine kindlalt, tegemata välja ostjatest, kes iga nende sõna ahnelt pealt kuulasid, nagu neil enda elu polekski.

Eric vaid mühatas, haaras asjad ning lahkus poest sõnagi ütlemata.

Tagasi haigla poole minnes käis tema sees äge võitlus:
Sellest ei saa üle saada.
Saab küll.
Ei saa.
Saab küll.
Ega ikka ei saa küll. Halloooo?!? Maa kutsub!?
Inimene sai üle, ta oli normaalne, ajas juttu, sai sinust aru, nägu oli normaalne, ei mingeid punetavaid ega kottis silmi ja silmealuseid.
Sajanditetagusest revolutsioonilisest leiutisest – meik, oled midagi kuulnud? Narkootikumid tekitavad sõltuvust, sellest ei saa üle. Ja kui saadki, on see vaid arvamus. Pealegi, ta... tead küll. See jälitab sind kogu elu.
Kuidas sa nii kindel olla saad?
Olen.

Eric haaras ärritunult oma peast, justkui soovides sealt äsjast kohtumist välja pigistada ning sulges justkui kannatust paludes silmad. Iseendaga rääkimine on ju esimesi hulluse märke.

Alles haigla registratuuris, kittel seljas, ametlik nägu ette manatud, suutis ta selle intsidendi unustada. Nüüd tuleb keskenduda vaid tüdruku ravimisele...

Kontrollides, et tal on kõik olemas – lilled (kui labane), joogid, popkorn ja kassett, läks noormees telekaruumi ukse taha ning juba mõne hetke pärast oli ta Grace´i ukse taga.

Sügavalt sisse hingates, manas Eric oma näole naeratuse ning astus palatisse tundes, kuidas naeratus ta näolt minema pühitakse. Heheheee...

Grace istus, näos jube paks ja tume meigikord. Tema silmad olid nii mustaks võõbatud, et tema ilusad merevaigukarva silmad ei paistnudki välja. Tüdrukul oli kaelas mingi jube ogadega kaelakee ning ta huuled olid veripunased. Rääkimata juustest, mis olid sassis nagu nõial.

Ericu esimene mõte oli, et nüüd on ta küll vales palatis, kuni... see tüdruk teda rõõmsalt tervitas. „Tere, Eric!”

Noormees kergitas vaid kulmu ning üritas taas naeratada, mille tulemuseks oli viril nägu, mis väljendas sügavat soovi olla kusagil mujal, kuigi, nagu Eric avastas, ei tahtnud ta ka päriselt lahkuda.

„Mul käis mu endine sõber – Maureen, külas. Ta üritas mulle taastada mu vana väljanägemist,” vuristas tüdruk edasi, kuid heitis siiski natukene kurva pilgu peeglisse. „Ma ei suuda uskuda, et ma s el l i n e välja nägin,” lõpetas ta natukene ebakindlalt. „Ja õed ei lubanud mul isegi tõusta, kuigi ma ei tunne ennast üldse halvasti...”

Eric andis telekat toonud mehele käega märku, et ta lahkuks ning lausus natukene pehmema häälega:”Pole midagi, ma aitan sind. Millega ma selle... pasa?” Noormees oli tükk aega kahelnud, kas nii öelda, kuid leidmata teistsugust väljendit... „maha võtta saan?”

Grace´i näole valgus lai naeratus. „Palun too vannitoast natukene vett, seep, korralik kogus vatitupse, mu kamm, ja rätik. Sellest peaks piisama, aitäh,” lausus ta armsalt naeratades ning endalegi arusaamatul põhjusel tundis Eric, kuidas tal põlved nõrgaks lähevad.

„Jah... jah...” lausus noormees kellukesi teiste lillede kõrvale vaasi susates ning vannitoa poole minnes, jättes tüdruku, kes oli kellukeste üle üliõnnelik neid uurima.
Killuke päikest igas päevas.

Eric istus voodis, tihedalt Grace´i kõrvale litsustud ning vahtis kõige ükskõiksema näoga, mis tal eales olnud, filmi. Titanic... mõtleme järgi, mis selles filmis huvitavat on? Ericut huvitas hetkel ainult see, kuidas laev ehitatud oli. Millised olid konstruktsioonid, kui palju metalli, kuidas ta tasakaalustatud oli, palju kulus sellele hobujõudu, kui vanasti sellistest asjadest teatigi.

Noormees arvas end teadvat vaid ühte põhjust, miks see film tüdrukutele peale läks – kena meespeaosatäitja, kes hetkel... õpetas Kate´i - nimelisele tüdrukule, kuidas üle parda sülitada. Täkk, no tõesti...

Mees muigas ning vaatas popkorni suhu toppides Grace´i poole. Ta oli tüdruku vapustava väljanägemise taastanud. Poleks arvanudki, et naised ilma meigita nii välja näevad... Heledad lokid langesid vabalt tema õlgadele ning raamisid tüdruku heledat nägu roosatavate põskedega. Nüüd vaatas Grace äärmiselt huvitunud ilmega ekraani ning ta näol oli totter naeratus. Küll need tüdrukud on keerulised...
Eric soovis kogu südamest, et tüdrukule oleks meeldinud mõni film, kus oli palju võitluskunste, actionit... Tegelikult, kui nii olekski olnud, poleks saanud väga imestada... oli ta, nagu ta oli. Narkarist gängi liige.

Enda suurimaks imestuseks oli aga noormees avastanud, et ta ei tunne enam Grace´i vastu mingit vastikust, vaid just vastupidi – poolehoidu. Kuidas too oli saanud lahti sellest pahest, häbenes seda ning tegi kõik, et see unustada, sellest üle saada...

Ning kahjuks polnud see veel kõik. Mehe poolehoid oli vahel isegi nii suur, et ta oleks hea meelega tüdrukut emmanud, hellitanud, talle mõne põsemusi teinud... Õnneks polnud ta veel nii oma enesevalitsust kaotanud. Aga kui see juhtuks... Eric polnud kindel, kas ta olekski kahetsenud. Olgugi, et kaalul oli tema amet või tüdruku heaolu.

See kõik oli veider.

Äkitselt tundis noormees tüdruku tõmblemist. Grace´i näol oli unustamatu ilme – midagi rõõmu, ängistuse ja uskumatuse vahepealset. Enda tegudele aru andmata asetas Eric oma käe rahustavalt Grace´i omale.

„Mulle meenus...” lausus tüdruk nõrgalt ja Eric tõusis, kuidas ta tuju tõuseb, vaatamata sellele, et on kiilutud narkari kõrvale vaatama maailma kõige imalamat filmi. Ta oli hakkama saanud. Grace´ile oli midagi meenunud. Ta polnud lootusetu.

Eric üritas ennast rahulikuna hoida ning oodata, kuni Grace ise edasi räägib, kuid see osutus oodatust raskemaks. Filmi vaatamine oli ennast ära tasunud, kui uskumatuna see ka ei tundunud.

„Mulle meenus see, kuidas see kõik juhtus...” lausus tüdruk natukene mannetult. Eric üritas mõista, kuidas õnnetusel Titanicuga pistmist võis olla. Või oli talle meenunud mingi suvaline seik? Erakordne, huvitav...

„Mu parim sõber oli just ära kolinud, poiss maha jätnud ja kõik oli nii... mõttetu,” jätkas Grace ebamugavust tundes ja selle üle arutledes, kas ta ikka peaks mehele sellest kõigest rääkima. Miski tüdrukus ütles talle, et ta võib meest usaldada, kui vastandlikke tundeid see ka ei tähendaks.

Kuidas saaks keegi kedagi temasugust maha jätta, mõtles Eric eemalolevalt tüdrukut vaadates. Huvitav, kuidas ta huuled... Issand jumal, mees! Ta on sinu patsient!

„Ja siis ma sõbrunesin nendega... Maureeni ja teistega...” Midagi ei klapi siin, taipas Eric ning sättis ennast mugavamalt istuma. Millest ta ometigi räägib?

„Sellest kõik alguse saigi... Ostsin ükskord poest ära musta juuksevärvi ja lukustasin ennast vannituppa... Mulle meenub, kuidas ma seal õnnetult istusin, end peeglist vaatasin ja elu üle järele mõtlesin... Kuidas mul polnud sõpru, poissi, midagi. Ainus võimalus elu jätkamiseks tundusid olevat nemad, tõsi, ühiskonna alamkiht, kuid siiski inimesed, mu võimalikud tulevased sõbrad, minu päästjad. Nagu näha,” lausus Grace kõvera muigega,”osutusid nad hoopis mu ... ütleme et ... elu rikkujateks. Kuigi juuksed jäid värvimata ja mustadeks juusteks sai parukas... värvisin ja riietusin ja ka... käitusin vastavalt nendele. Nüüd ma mõistan, et oleksin pidanud pühenduma õppimisele ja millegile kasulikule. Minu ümber oli toetavaid inimesi, kes minust hoolisid ja mind armastasin. Ja mina ei pannud tähele,” lõpetas tüdruk juba vappudes. „Ja mina ei pannud tähele...”

Jason pani oma käe ümber tüdruku õlgade ning tõmbas ta kaitsvalt endale lähemale, ise sõnatu. Kõik need koolitused, tunnid, raamatud... ja kõik oli temast kadunud. Ta ei suutnud häältki teha. Ta tundis ennast inimesena, mehena, mitte arsti või võõrana. Grace oli talle tähtis, mees ei saanud seda eitada. Ja ta kahetses... tõesti kahetses.

„... ja kui paningi... siis ma... üritasin end tappa ning... mõnes mõttes see mul õnnestuski,” lausus ta õõnsalt Ericu poole vaadates.

Mees vaatas vastu ning tundis, nagu oleks nende vahel mingi nähtamatu, elastne, võib-olla nõrk, kuid siiski side, millest mõlemad teadlikud olid. Noored meeldisid üksteisele, väga, võib-olla nad isegi armastasid üksteist...

Kuid hetkel, kui nad vaatasid Titanicu lõppu, kus kõik olid vees, suremas, ahastuses... tundsid nemad mingit ebamaist rõõmu mõtlemata sellele, mis nende armumine võiks kaasa tuua.

Päevad möödusid ja Grace ning Eric kiindusid üksteisesse üha enam. Kuigi noormeest vaevasid vahel mõtted nende vanusevahest, surus ta need maha ning tundis Grace´i seltsis viibimisest rõõmu. Filmi vaatamine oli tüdruku mälule ainult väike turgutus olnud ning nüüd, poolteist nädalat hiljem oli tüdruk juba nii kosunud, et nad jalutasid aeglaselt, käest kinni hoides kevadises pargis, kust Eric mõni nädal tagasi tüdrukule lilled oli toonud.

Noormees imetles tüdruku elegantsi, kui ta kandis pikka vooklevat seelikut ning lühikeste käistega pluuset. Grace´i pikad juuksed olid patsis ning noormehe arust nägi ta parem välja, kui eal varem.

Niimoodi, võõrastele jalakäijatele nagu lihtsalt üks armunud paar näides, jalutasid nad piki roosialleed. Eric lasi hetkeks Grace´ist lahti ning murdis tüdrukule ühe veripunase roosi, mille tüdruk säravalt naeratades vastu võttis ning nii kõvasti, kui lille okkad lubasid, pihku surus.

Mõne hetke pärast istusid nad vaikides toolile ning kuulasid, Grace´i pea noormehe õlale toetumas linnulaulu ja tuule salapärast sahistamist põõsastes. Päike kuldas kogu ümbrust ning tüdrukul oli tõesti hea meel üle mitme nädala haigla rusuvate seinade vahelt välja saada.

Mõnda jalakäijat ehk huvitas, miks nad lihtsalt istusid, tutakas naeratus näol ega rääkinud, suudelnud ega teinud midagi, mida tavalised armunud paarid. Võib – olla ei mõistnud seda keegi peale nende, aga see polnudki tähtis. Armastus, mis nende vahel tekkinud oli, oli midagi muud, kui suudlemine ja... amelemine. See oli midagi puhtamat.

„Kaua ma veel haiglas pean olema?” küsis Grace lõpuks ühe natukene ebameeldiva küsimuse, kuid see mehele tüdruku juures meeldiski. Ta oli sundimatu ega vaevanud eriti pead teiste arvamustega. Kuigi seda võiks lugeda julgelt tüdruku miinuseks, oli noormees sellega leppinud. Kas õige armastus, mis pole see, millest räägivad pubekad, polegi mitte selline, kus andestatakse head ja vead, mitte ei nähta vaid head?

„Ma ei tea... mitte eriti kaua,” lausus Eric mõeldes, kas ta on selle üle õnnelik või mitte. Oli ju igati loogiline, et kui tüdruk oleks haiglas, saaksid nad rohkem aega koos veeta, kui aga kodus, jääksid neile vaid õhtud, aga ta oleks kodus... ja terve ning muu noormehele ei lugenudki. Tüdruku õnn paistis olevat kõik, mis tema pead täita suutis.

Grace vaid noogutas ning sulges kuulatades silmad. See kõik oli värskendav, lõbus, rõõmus, romantiline, aga tüdruk tundis, et oli väsinud. Lõppude lõpuks polnud ta just eriti kaua nii aktiivne olnud, olgugi, et ta oli ainult jalutanud. Tema viimased kolm nädalat olid möödunud voodis lamades, muusikat kuulates ja telekat vahtides.

Kui tüdruk oma silmad avas, avastas ta, et noormees vaatab teda. Naeruse häälega küsinud, mis Ericul on, mees vaid raputas naerdes pead ning liikus aeglaselt ning ebakindlalt tüdruku huulte poole.

Siit see tuleb, meie esimene suudlus, mõtles tüdruk väsinult. Grace tundis väsimust ning tugevat soovi tagasi voodis olla, kuid see, mis ees ootas, oli palju parem – noormehe huuled nüüd juba peaaegu tema omadel, noormehe käed tema piha ümber sulgumas, noormehe...

Grace tundis, kuidas ta ka kogu oma soovi ja jõuga ei suuda ära oodata arvatavasti kõige õnnelikumat asja tema elus. Selle asemel tundis ta jõuestust, soovi magada, lõtvust...

Järgmisel hetkel vajus ta noormehe lihastes, tugevatele ning kindlatele kätele ning kuulis ähmaselt, kuidas kellegi, meesoost isiku, paanikas, kuid samas nii hell hääl nõudvalt hüüdis:”Grace... Grace? GRACE!?!”

Grace ärkas ning tundis üht jõulist, kuid hella kätt enda oma pigistamas. Kui tüdruk õrnalt silmad avas, nägi ta oma voodi kõrval toolil, pea Grace´i voodile toetatud ning käsi tema oma pigistamas, istumas Ericut. Kuna noormees magas, otsustas tüdruk teda mitte äratada ning vaatas tühja näoga lakke ning mõtles sellele, mis oli juhtunud.

Nad olid olnud pargis ja peaaegu suudelnud, kuid mis edasi sai? Selle koha pealt oli tüdrukul must auk. Oli ta suurest väsimusest magama jäänud? Või oli tal lihtsalt mälulünk? Äkki see on amneesia kõrvalnäht? Peaks Ericult küsima... aga oli juba öö ning noormees magas sügavalt, kuid Grace kahtlustas ka, et rahutult.

Tüdruk sulges väsinult silmad ning ta pea vajus küljele. Grace suikus sügavasse unne rahuloluga – tema kõrval oli Eric, mida veel tahta? Kuid oli palju asju veel tahta... liigagi palju.

***

„Hommikust, unimüts,” äratas Ericut mahe hääl ning üks käsi, mis ta pead silitas. Noormees ajas end tuikudes püsti ning vaatas hellalt alla, Grace´i poole.

„Hommikust,” lausus noormees ning manas näole õnnestunult värske ja reipa ja rõõmsa ilme. Noormees istus Grace´i voodiservale ning silmitses teda ebakindlusega. Otsustanud, et kõige parem oleks see lihtsalt südamelt saada, küsis raskelt: „Kas sa mäletad eilset?”

Grace, kes oli niigi eilset meenutanud, ei pannud tähele noormehe tooni ega nägu. „Ojaa,” lausus ta reipalt arvates, et noormehel on midagi romantilist plaanis. Näiteks teda suudelda? Või on tal lilled? „Me olime pargis ja jalutasime ja istusime ja siis sa... tead küll,” lausus ta punastades, „ning edasi ma ei mäleta...” lõpetas ta siiski kulmu kortsutades. Tüdruk vaatas ülese, Ericu poole ning märkas tolle muserdunud nägu, mis ei ennustanud midagi head.

„Noh... asi on selles... on vist tüsistusi... seoses sinu...jamhh,” lausus Eric mannetult. „Tänane päev möödub sul igasuguste proovide, analüüside ja torkimistega,” jätkas mees veelgi kurvema näo ja häälega.

Grace vaatas teda segaduses ilmel. „Mis sorti tüsistusi?” „Seda me teada tahamegi. Nüüd aga... ma pean su teiste arstide alla viima,” vastas Eric, võttis Grace´i ettevaatlikult sülle ning pani ta juba valmis seatud ratastooli, millega haigeid mööda haiglat ringi veeti.

Tüdruk vaatas noormeest etteheitvalt ning hirmunult. Palju ei puudnud, et too oleks nutma pursanud. Grace oli segaduses ja ta ei saanud aru, mida tehti. Mis oli juhtunud? Mida kahtlustati? Miks Eric talle midagi ei rääkinud? Miksid kajasid ta peas kogu tee ühe suure ukseni, sellest sisse, trobikonna rahva ette...

Ehmatusega märkas tüdruk, et noormees temast eraldub. Ei mingeid lohutavaid, selgitavaid ega tavalisi sõnu. Ainult vaikus, kuni...

„Tere! Sinu nimi on Grace, eksole? Mina olen Rachel Cook, sinu tänase läbivaatuse teostaja. Alustuseks sooviksin ma su vereanalüüse, sis kuulame südant, kraadime, teeme röntgenid, paneme kompuutri alla, viime su magnetisse... See pole midagi hullu,” lausus naine võltsilt naeratades.

Ei ole midagi hullu!?!
Grace oleks tahtnud röökida, karjuda, kiljuda, asju puruks peksta, kiskuda... MIKS?!?
Kuid kahjuks oli ta liiga jõuetu, et vastu hakata....

Eric istus murest murtuna oma kabinetis ning seedis viimastel tundidel juhtunut. Noormees kahetses, et polnud Grace´ile midagi lähemalt seletanud, teda lohutanud... Enne tundus see mõeldamatu, pealetükkiv, aga nüüd... järele mõeldes. Noormees üritas end panna tüdruku olukorda, nagu talle õpetatud on. Elu läbi peegli...

Noormees suutis vaid ohata ning kella vaadata. 14.00... 15.00... 15.13... 15.37... Kell venis ja venis, kuni... 17.00 koputati tema uksele.

Noormees tõusis utoopilises lootuses, et seal seisab terve Grace, kes viskub talle kaela, ütleb, et temaga on kõik korras, nad suudleksid ja elaksid õnnelikult oma elu lõpuni. Oleks see vaid nii...

Ukse avanud, sadasid Ericu kabinetti tema isa, kes oli kliinikus peaarst ja üks 30dates naine, kelle nimeks Eric teadis olevat Rachel Cook.

„Kas tulemused on teada?” küsis Eric õhinal, kuid heitnud pilgu sisenenutele, muutus mehe nägu surmtõsiseks ning murelikuks. „On temaga ikka... kõik korras?” nõudis noormees järsult.

„Eric, palun istu,” lausus noormehe isa teda istuma pannes. „Me teame, et sa oled tüdrukuga väga lähedaseks saanud... Kuidas te üksteisega aega veedate, kuidas üksteist vaatate, see on ilmselge... Ja sellepärast ongi meil raske sulle järgnevat öelda...” lausus ta nõrgalt.

Naine pani prillid ninale ning sukeldus oma märkmetesse. Mõne hetke pärast hakkas ta palavikulise kiirusega rääkima. Eric teritas kõrvu ning üritas üksteise otsa lükatud sõnu deðifreerida. „Tüdruk elas läbi raske autoõnnetuse, mille käigus sai ta löögi vastu pead. Esialgsete analüüside ja uuringute põhjal oli ainus tüsistus, mis me leidsime, amneesia. Kahjuks... see ei jäänud ainsaks.” Ericu süda muutus raskeks.

Miks see naine nii mõttetult kaua venitama pidi? Ta oleks võinud kohe asjadega pihta hakata, ühele poole saada... Selle asemel ta venitas, millest sai järeldada vaid üht – tulemas polnud midagi head. Tavaliselt ütles naine kõik, mida mõtles, välja, ja otse.

„Tüdrukul on ajus tromb ning ka nädalaid kestnud väike verejooks. Ime, et ta veel üldse elab... mis on muidugi äärmiselt kahetsusväärne, sest me...”

Edasi Eric ei kuulnud. Tema mõtteid täitis vaid üks – Grace´il oli tromb, ajuverejooks... mis tähendas vaid üht. Eric tundis, kuidas tal kurgust pitsitama hakkas ning silmad vesiseks muutusid. Mees üritas oma nägu hoida tavalisena, nagu arstile kohane – esinduslik, nagu ikka, kuid ta ei suutnud seda. Noormehe nägu moondus, muutus tuhandeteks piina killukesteks ning üle ta põse hakkasid üksteise järel voolama kiiresti pisarad. Noormees suutis vaid pead raputada ning nutta. See polnud võimalik... tema, Grace...

„EI!” karjus Eric üle kogu kabineti ning tõusis püsti, et tüdruku juurde minna, ta kaissu võtta ning olla... ja mitte lasta tal minna, kuid kellegi vanad, kuid tugevad käed haarasid temast kinni.

„Ei, poiss,” lausus tema isa Ericut lohutavalt kallistades ning tugevalt kinni hoides. „Meil on vaja rääkida ta perekonnaga ja-„

„SA EI SAA ARU!” karjus Eric, üritades end vabaks väänata. „MA ARMASTAN TEDA!” nende sõnade saatel noormees avastas, et polnud seda kunagi Grace´ile öelnud, kuigi võimalusi selleks on olnud mitmeid. Noormees vaatas lohutult põrandat, ikka veel kurk kipitamas ning pisarad ohjeldamatult voolamas. „Mis sellest, milline ta on... ta on minu Grace!” lausus ta nüüd juba natukene vaiksemalt. Ta hääl oli kadumas, lämbumas... „Ta ei või, ta ei saa! POLE VÕIMALIK! Sa ei saa aru, isa...ta... me...” Kuid enam Eric ei jõudnud, kurbus, viha ning peetumus võtsid talt kogu jõu.

„Ma vajan aega, et olla omaette...” lausus ta lõpuks, viskas endalt kitli seljast ning läks ust jõuga kinni tõmmates kabinetist välja, panemata tähele teiste imestunud nägudest tema end näo kohta, panemata tähele, kuhu ta läheks, panemata tähele, mis toimub...

Eric jalutas sihitult tänavatel, läbis kvartaleid, parke ja metsi, tundes ääretut kurbust, meeleheidet, viha... Ühele pargipingile vajudes, nägi noormees eemal üht paari õnnelikult käsikäes käimas, mis tegi teda veelgi õnnetumaks. Kurku nööriv valu ja raske süda olid noormehele niivõrd tundmatud asjad, et ta oleks tahtnud piinast karjuda, laamendada, nutta... mida ta tegigi.

Oleks... oleks... poleks... Kõik oleks teisiti, kui olduks tähelepanelikumad. Nad oleksid Grace´iga praegu õnnelikult koos, kui poleks olnud lolle arste. Aga nad poleks kohtunud, kui poleks olnud Grace´i. Või oleksid... mõnes teises olukorras, teistes oludes... Siis ei oleks Grace´i, kes on suremas, poleks Grace´i, kes teda vaatamata oma minevikule võluks... Või oleks ta kohanud kedagi teist, paremat... Kuid, kui Eric milleski kindel oli, oli see asjaolu, et Grace on parim asi tema elus ning ta ei suuda tütarlapseta.

See kõik oli liiga raske. Noormees oli õppinud taolisi tundeid vaos hoidma. Väikese kahetsusetorkega meenus talle tõsiasi, et ta ei tohiks tüdrukut armastadagi. Patsient ja arst... aga see ei lugenud. Nüüd oli juba liiga hilja. Ning kuigi see tähendas palju kannatusi, ei kahetsenud noormees seda. Armastus oli midagi... midagi imelist, mida kogemata oleks elu mõttetu.

Eric ajas end püsti ja otsustas kliinikusse tagasi minna. Ta pidi Grace´i nägema. Ja arvestades seda, kui vähe aega neile jäänud oli... Mida ta üldse siin tegi?!? Tema koht oli tüdruku kõrval.

Noormehe kõnd oli kiire, isegi tormakas, ta jalad käisid risti-rästi ning ta püsis vaevu püstigi. Eric kuivatas pisara ning hakkas jooksma. Tüdruk oli ainus, millele ta mõtles, kelle huultest ja puudutustest unistas, tüdruk oli see, kes tema südame kiiremini tuksuma pani, kes teda eetikat unustama pani, kellega koos naerda, kellega koos peaks ta oma elu elama... vanaduseni. Ja nüüd röövitakse neilt aastakümneid. See kõik oli liiga ebaaus.

Lõõtsutades Grace´i palati ukseni jõudnud, paotas noormees ukse, avastades voodist, elutult, talle tavapäraste sädemeteta silmadega tüdruku, kelle suurenenud pupillid lage jõllitasid. Tüdruk oli liikumatu ja kahvatu. Voodi kõrval lebas ratastool, millega noormees ta alles hommikul oli viinud uuringutele, mis... lõppesid kohutavalt. Üle Ericu põse voolasid pisarad ning ta ei suutnud enam. Noormees jooksis üle toa ja võttis tüdruku käte vahele. Grace´i enda vastu surudes ja tema peale oma lõuga toetades voolasid noormehe lugematud pisarad tüdruku siidjatele, pehmetele juustele, mida ta nii väga armastas.

Tüdrukut kallistades kahetses Eric seda, kui kaua ta oli oma tundeid tõrjunud, neid maha surunud. Vaid ühe asja pärast – Grace oli olnud narkar. Ta polnud suutnud leppida tõsiasjaga, et inimesed võivad sellest üle saada.

Tüdruku lõtva, kuid samas kanget kogu käte vahel hoides tundis noormees, kuidas ta ei taha, et ta siit lahkuks...

Kellegi arglik käsi tõusis noormehe seljale ning pigistas seda. Tüdruk oli lahingu enda sees kaotanud ning oli nüüd vappuma hakanud. „Ma nii kardan,” ütles ta nuuksudes. Paljalt tema vappumise nägemine pani Ericu võpatama, sest see tegi talle liiga palju haiget. Pole võimalik, et tal enam kaua elada pole... Lihtsalt pole võimalik!

„Ma tean, kullake, ma tean...” lausus Eric kõhklevalt. Ta polnud tüdrukut kunagi nii kutsunud, kuid nüüd, mil neil oli vaid piiratud aega... tuli kõik tasa teha.

„Aga mina olen siin...” ütles ta lohutavalt. Noormehe süda oli murdumas, kui tüdruk tema rinnal nutta tihkus ning teda kallistas. See kõik tundus liiga ebamaine. See oli mingisugune varjatud kaamera. Kui ta nüüd lehvitaks ja ütleks, et tabas asja ära, lõpetaks tüdruk nutmise, teataks, et temaga on kõik korras, kaameramehed tuleksid välja ja kõik oleks lihtsalt olnud üks halb õudusunenägu. Läheksid need fantaasiad vaid täide...

„Ma armastan sind,” sosistas Eric lämbuval häälel. Kui ta seda nüüd ei ütle – võib-olla ei saaks tüdruk seda kunagi teada. Vähemalt mitte enne, kui on hilja...

Tüdruk tõmbus eemale ning vaatas oma suurte, punaste ja paistes, kuid siiski imekenade silmadega sügavale Ericu silmadesse. „Mina sind ka,” lausus ta nutuselt ning naeratas. Kui irooniline... just nüüd... just nüüd, kui oli kindel, et ta sureb, pidid nad seda alles tunnistama. Just nüüd... kuid parem hilja, kui mitte kunagi.

Eric vaatas korra kõhklevalt tüdrukut, kuid avastas, et kõik on kohati nagu mõnes plikade filmis. Nemad kahekesi, käed üksteise ümber, teineteisele ebamaiselt lähedal... Nüüd tuleks neil vaid aeglaselt üksteisele veelgi läheneda ning suudelda...

Noormees kummardus silmi pannes tüdruku poole ning tajus, kuidas too sama tegi. Ettevaatlikult sulasid nende huuled kokku ning nad tundsid midagi erilist. Võib-olla oli just see hetk, mil Eric taipas – inimene on täpselt nii kaua elus,kui teda maa peal armastatakse ehk teisisõnu – noormehe surmani.

***

Eric kõndis, kimp roose käes läbi hiliskevadise metsa, kus kasvasid lilled ja laulsid linnud. Päike valas oma kuldset valgust üle kõige elusa ning andis elu asjadele, mille olemasolust paljudel aimugi polnud.

Noormees jalutas läbi kuldse pargi ning jõudis sihtpunkti. Surnuaed oli kena ja hooldatud. Isegi oma rõskuse kiuste oli selles kohas midagi erilist.

Ta laveeris hauakivide vahel ning nägi ees juba tuttavat kivi, millesse oli tahutud paksus kaldkirjas: Grace Lynd. Lahkunud, kuid mitte unustatud.

Noormees naeratas hellalt kivi vaadates ning pani selle ette kimbu roose. Täna täitus tüdruku surmast 3 aastat. Noormees oli seda kohta tihti külastanud ning alati oli tal kurgus kibe olnud, kuid täna oli ta rõõmsam. Lõppude lõpuks ju tüdruk lihtsalt... ta ei liigutanud, aga ta oli olemas, mis sellest, et sügaval mulla all. Ta oli olemas.

Ta istus kivi ette maha ning tundis siiski, kuidas üks pisar üle ta põse voolas. Grace´i sugust ei näe ilm enam kunagi, oli ta kindel. Tüdruk oli maailmale nii palju andnud, nii head kui halba, aga ta polnud selle ees araks löönud.

Ericu silme eest jooksid läbi nende ühised hetked enne tüdruku lahkumist. Kuidas nad olid võtnud elult kõik, mis võtta andis – käinud jalutamas, lõbustusparkides, loomaaedades, kohvikutes...

Noormees meenutas, kuidas tundusid tüdruku huuled, tema puudutus, naha lõhn... Tüdruk oli, on ja jääb kõigeks, mis noormehel jääb. Ta võttis taskust oma rahakoti ning tõmbas selle vahelt enda ja Grace´i pildi, mille ta asetas rooside vahele.

Kurvalt naeratades puudutas noormees oma kaelas olevat ripatsit, mille Grace talle andnud oli.

„Sa oled mulle kõik. Ma ei usnusta sind kunagi,” lausus noormees sõrmedega piki Grace´i nime vedades. „Sa oled siin, minuga, alati...” Noormees kummardus pildile korraks lähemale ning puudutas seda õrnalt huultega. „Ma armastan sind igavesti,” lausus ta püsti tõustes ning nukralt naeratades.

Kui sel samal õhtul, päikese loojudes oleks keegi surnuaeda sattunud, kasvõi tüdruku enda pere, oleksid nad näinud sealt lahkumas noort mehekuju, mis oli täitnud nende armsa tütre viimase soovi.

„Ma soovin, et see armastus kestaks igavesti..."

_____________________________________________________________________
Deem. Isegi mul läksid silmad niiskeks...

so sweet ;/

Ma hakkasin peaaegu nutma.
Niikurbalõppueivõiteha!

(AAA)

lõpp oli niiiiiii kurb, pisar tikkus kohe silma:D

Arvata võib.. :d

Minu pärast? :O

oo ei ,lihtsalt viimasel ajal olen niipalju raamatuid lugenud, kus saavad mingid paarid kokku, abielluvad ja nad on niiii happyd 4ever noh:D, päriselus ma ei tea küll selliseid

Mnjaaa. :d

(:

Märkasin, et ühes osas sai Ericust vahepeal Jason.
Aga jutt on iseenesest väga hea. Mulle meeldis

Ma kadestan isegi neid, kellel pisarad silma tekkisid vms, kuna miskipärast minul ei juhtunud seda.
Südamlik.

Oeh.
Mul oli selle jutu ajal paralleelselt teine jutt.
Sp seal selline näpukas vast juhtuski.
Sry.

Aga suuur aitäh! :)