Saatuse teed

Tere! Kui peaksin otsast alustama, siis ilmselt peaksin ära rääkima, kuidas see kõik alguse sai.
Pidin elukohta vahetama ning ema saatis mu isa juurde Londonisse elama. Alguses tõrkusin küll vastu, aga lõpuks andsin alla. Mis mul sinna enam parata oli. Emal on uus kavaler ning nad sõidavad suusapuhkusele kaheks kuuks. Kuna see mees on korvpallur, peavad nad tihti reisima ning emal ei jääks minu jaoks aega, see-eest isa igatseb mind juba ammu.
Niisiis pakkisin oma kohvrid ja jätsin hüvasti oma kõige kallimate inimestega ning suundusin lennujaama. Pidin sinna 2 tundi enne sõitu minema ning muidugi olin rampväsinud. Ma polnud Facebookis kaua käinud seega otsustasin vaadata, võibolla on kellegil midagi olulist mulle öelda. Kui oma avalehe avasin, nägin, et seal seisab suur teade:
Ära anda koerakutsikas! Kellel soovi on, helistage numbril 55******.
Koerakutsikat olen endale ammu tahtnud, kuid ema ei lubanud mul kunagi ühtegi lemmiklooma võtta. Loodan, et isa on veidi leebem ja laseb mul ise otsustada selle üle, olen ju ikkagi 18 täis juba.
Aeg möödus kiiresti news feedi alla kerides ning varsti oligi lennuni 45 minutit järel. Kuna kõht oli tühjaks läinud, siis otsustasin oma moosipiruka nahka pista, mis ema mulle kotti poetanud oli. Pean tunnistama, et mulle moosisaiad ei meeldi, aga ma söön selle ikkagi ära, et ema ei solvuks, need olid ikkagi tema isetehtud. Nihutasin end paremasse asendisse, kuna olin oma telefoniga aega veetes lössi vajunud ning kohendasin end veidike. Siis avastasin, et mu suu haiseb ja seda ma ei salli silma otsaski. Pistsin endale ühe Diroli nätsu suhu ning tundsin kergendust. Samuti märkasin, et minu ümber toolidele oli rahvast kogunenud. Siis tundsin väheke piinlikkust, et olin seal nõnda lösutanud, justkui oma kodus, mida see kahjuks ei ole.
Mõtted keerlesid uue kodu osas. Ei tea ju, kas äkki isa on kolinud ja omale uue naise leidnud? Kas ma saan oma eraldi vannitoa, mis mind väga rõõmustaks? Ega seal ei ole ees ootamas teisi lapsi?
Üritasin küll oma pea mõtetest puhastada, aga välja ei tahtnud see küll tulla. Mõtlesin, et veidi muusikat peaks need tobedad mõtted mu peast pühkima. Või kas ikka peaks?
Esimese loona kõlas ''Skyfall''. Ma ei tea, miks see lugu mul üldse telefonis eksisteerib, kui ma seda nagunii ei kuula. Klõpsasin järgmise loo ning see oli juba palju parem. ''Payphone''.
Kui lõpuks oli aeg lennukile minna, sättisin oma kodinad kokku ja hakkasin terminali poole sammuma. Samm tundus raskena, kuna ma tõesti ei soovinud Rootsist lahkuda. Siin olid mul sõbrad-sõbrannad, ning mis kõige tähtsam-mu armas, kallis poiss-sõber. Pidime vastumeelselt lahku minema, kuna on juba teada, et kaugsuhted ei toimi. Otsustasime, et jääme sõpradeks ning suhtleme edasi.
Värama A juurde jõudes naeratas mulle vastu noor, blondide juustega stjuardess. Unistasin ka endale sellisest ilust. Endal olid mul pruunid loomulikult lokkis juuksed, sinakas-hallikad silmad ning jõledad breketid. Naeratada ma ei suutnud, just nende samade neetud breketite pärast. Londonis ehk saan neist mõnipäev lahti.
Juba veidike kergema sammuga astusin mööda kitsast vahekäiku lennuki poole. Olin ka varem lennukiga sõitnud, kuid see lend tundus teistmoodi. Ärevus ja muud segavad faktorid tulid ainult sellele tundele ''kasuks''.
Kui olin oma koha ära valinud, üritasin lõõgastuda ning see reis ära kannatada. Et see kiiremini läheks, sulgesin oma silmad ning jäin peaaegu silmapilkselt magama.
''Ärgake palun, on aeg lennukist maha minna.'' kuulsin kellegi häält ütlemas.
See oli vanemates aastates daam, kes sõbraliku müksega mu üles ajas.
''Aaajah, ikka, aitäh.'' mõmisesin vastu, kuigi mõtlesin, kas oleksin pidanud olema veidi viisakam.
Tarisin oma käsipagasi ülevalt alla ning väljusin lennukist. See, mida ma enda silme ees nägin, võttis ikka pahviks küll. Sellist loodust pole ma varem iial näinud, ja see oli alles siiski lennujaam. Olin küll kuulnud kuulsast vaaterattast ja Big Benist, kuid loodus oli sama imeline. Jäin suu ammuli vahtima seda kaunist vaadet, kuid mitte kauaks. Mu tuju rikkusid inimesed, kes ülbelt minust mööda trügisid. Ei lasknud küll sellest end heidutada, kuid mõtlesin, äkki polegi britid nii ''kaunid'' kui selle loodus?
Veidike kõndimist ning nägin oma isa mulle vastu tulemas. Muudatusi oli silmnähtavalt eristada. Ta oli omale kitsehabeme kasvatanud, mis nägi minu arvates naeruväärne välja, ja juuksuris pole ta ka vist mõnda aega käinud. Aga jällenägemisrõõm oli tohutu, ikkagi mu oma isa.
''Hei, isa! Sa ei kujuta ette kui palju ma sind igatsesin!'' hüüdsin talle juba kaugelt.
''Tere, mu kaunis Amelia! Mina igatsesin sind rohkem!'' Isa silmis oli näha kurbust ning hingevalu. Mõtlesin, millest see olla võiks, kuid ei hakanud hetkel midagi pärima.
''Tule, läheme nüüd. Aga sa ei teagi veel, et ma vahetasin elukohta.''
Seda ma arvasingi.
''Kas sa siis ei elagi enam seal vanas puuküttega üürikorteris, kus torud lekivad?'' naljatlesin.
''Ei, nüüd ma sain endale parema korteri, vaatega Big Benile. Sellel ON 2 vannituba, just nii nagu sulle meeldib.''
''Väga tore ju! Aga mis me ootame, hakkame minema juba.'' kibelesin juba ruttu oma tuba nägema. Loodetavasti ma saan seal ikka midagi muuta, kui mulle mõni asi ei sobi. Ja ma saan endale omaenda eraldi vannitoa! Poleks uskunud seda, see oli mu unistus, ja ma pole harjunud, et mu unistused teoks tulevad. Kuid see oli alles algus.
JÄTKUB...

1)Kriitikal laske sisse sadada, harige mind sellel teemal, midaiganes, parandage vigu jne
2)Kommenteerige seda osa ja kas on mõtet jätkata.

Põhjalikumalt ma üle vaadata ei suvatse, aga kui otsekõnele järgneb saatelause, mis on otsekõnega otseselt seotud, lõppeb otsekõne koma ja jutumärkide, mitte punkti ja jutumärkidega. Ehk mitte "Palun ulata mulle see jahukott." ütles Mari kätt välja sirutades., vaid "Palun ulata mulle see jahukott," ütles Mari kätt välja sirutades.

Takuya, võtan arvesse kindlalt :)
Rachel, mis sa nüüd Üritan siis kirjutama hakata

Ehehee, kirjutasin just uue osa, nautige!
____________________________________________________________

Olime just auto juurde jõudnud.
''Isa, kas sa oled uue auto ka ostnud?'' pärisin üllatunult, kuna vanasti polnud tal üldse raha.
''Jah, kõige uuem Fordi mudel,'' teatas ta uhkelt. Olin rõõmus, et ta endale lõpuks õnne leidnud on.
Tee uue koduni läks üle kivide ja kändude. Sõna otseses mõttes. Keegi oli otsustanud puid hakata maha võtma ja oksad vedelesid keset teed laiali. Kuna tee lennujaamast majani oli pikk, siis suundusid mu mõtted Rootsi peale. Mõtlesin, mis mu ema ja tema uus kavaler ka teevad. Igatsus oli suurem kui eales varem. Otsustasin õue vaadata ja loodust imetleda, mis mul juba lennujaamas silma jäi. Hetkel tegi selle veel kenamaks see, et päike oli loojumas ja taevas õhetas punastest ja kollastest toonidest. Oli ka parajalt soe, umbes +20 kraadi, nagu autotermomeeter näitas, aga neid ei või ju alati usaldada. Peale pikka ja väsitavat sõitu paistis suur 6-korruseline kortermaja juba silma. See oli ikka tõesti vägev, parem kui isa eelmine elamu. Ja nagu ta ka ütles, paistiski siit ka Big Ben kaugelt ära.
''See on tõesti imeline,'' olin lausa pahviks löödud.
''No näed, ma ju ütlesin, et sulle hakkab siin meeldima. Paar asja mida tahan ära märkida: olen sulle juba toa välja valinud, kuna arvasin, et see meeldiks sulle enam. Teiseks: mul on sulle kingitus, see asub su toas.''
See üllatas mind veel rohkem. Olin sõna otseses mõttes õnnejunnis. Krabasin pagasiruumist oma käekoti ning krahmasin isalt võtmed. Panin tulistvalu jooksu maja poole. Jõudnud ukseni, keerasin selle oma uue võtmega lahti ning jäin järsku seisma.
Korter oli tõesti imeline, sellel oli oma 3 keeruga keerdtrepp, 2 klaaslühtrit, tohutu köök ning elutuba, kus oli 3D teler, mängukonsoolid ja palju muud, millele ma ei jõudnud pilku visata. Libistasin kingad jalast ära ja jooksin üles korrusele. Korter 2 korrusega, see on ju luksus!
Nägin, et minust paremal on uks, mille peal rippus roosidega kaunistatud silt: Amelia. Teadsin kohe, et see on minu tuba. Astusin ukseni ja vajutasin lingi aeglaselt alla ning avasin ukse. Vastu vaatas mulle järjekordne klaaslühter koos hiiglasliku voodi ja toreda meikimislauaga. Lasin välja väikese ohhetuse, kuna seda oli juba liiast. Siis silmasin voodi peal väikest karpi. Ilmselt pidigi see üllatus olema. Astusin ukselävelt edasi voodi poole ning võtsin karbi. See oli paganama raske, niisiis tõstsin selle kahe käega üles. Istusin ka ise voodi peale ja asetasin karbi omale sülle. Siis võtsin lõpuks kaane pealt ära ja sealt vaatas mulle vastu maailma armsaim asi: koer! Keegi nagu just loeks mu mõtteid. Arvasin juba hetkeks, et see kõik on unenägu, millepeale ma end näpistasin, aga tulutult. See kõik toimub praegu, reaalselt.
Kogu selle aja peale oli mu isa jõudnud minu tuppa.
''Kas meeldib üllatus?'' küsis ta kavala, rahuloleva häälega.
''Muidugi, see on ju mu unistus, minu enda koer!'' vastasin talle, ise veel mitte uskudes, et see minuga toimub.
''Olgu, ma jätan su üksi praegu maja avastama. Kui midagi vajad, siis olen all, koridorist viib uks garaaži, võin ka seal vabalt olla,'' lausus isa ja jalutas minema.
''Eheh, mm, okei,'' vuristasin kiiresti ette ning silmasin maailmaimet oma põlvede peal. Mõtlesin, et talle on vaja korralikku nime. Selle otsimine võtaks aga liiga kaua aega ning olen ju väga kannatamatu. Hakkasin meenutama nimesid, mida olin mõelnud oma lapsepõlves mitmetele koeradele. Kuna too koer oli siin emane, siis otsustasin pika mõtlemise peale, et nimeks saab Adelaide. Inspireeritud minu ja minu parima sõbranna nimedest kokku, Ameliast ja Elainest. Nunnutasin paar minutit Adelaidet ja vaatasin toas ringi. Silmasin esimese asjana postrit mingist poistebändist, millele oli peale kirjutatud White Eskimo. Nad olid üpris kenad, kui tunnistada. Vasakult paremale vaadates oli seal üks määrdunud blondide juustega noormees, järgmisena väga heleblondide juustega, siis tumepruunide ja sirgete juustega ning lõpuks, kõige viimaseks silmasin pruunide, lokkis juustega poissi, kes meeldis mulle sealt enim. Ma ei suutnud välja nuputada, miks see minu seinal ripub, aga las ta olla siis.
Pakkisin oma kohvri lahti ja läksin õue värsket õhku hingama. Suunasin oma vaate otsekohe Big Benile. Pean seal varsti kindlasti ära käima, mõtlesin endamisi. Adelaide jooksis rõõmsalt mööda õue ringi, teda oli rõõm vaadata. Kuna päike oli juba loojunud, otsusasin tagasi tuppa minna, kus isa pannkooke tegi.
''Oled ka söögitegemise ära õppinud, mis?'' küsisin, ise pannkoogivirnale lähenedes.
''Eks elu õpetab ja süüa on vaja, sestap võtsin end kätte ja õppisin ära,'' räägib isa õpetliku tooniga, nagu alati.
''Siis on tore,'' laususin ja tõstsin enda taldrikule paar sooja pannkooki. Tõstsin moosi peale ja keerasin rulli ning lasin hea maitsta.
''Need on päris head isegi, kuigi moos on liiga magus, kas tegid ise?'' pärisin täis suuga, mis on väga ebaviisakas.
''Preili, täissuuga ei räägita, esiteks, ja tegin küll ise, see oli teiseks,'' seletas isa kätega laiates.
''Oh i'm so sorry my queen,'' laususin eriti sarkastiliselt, mis on mu parim külg.
Isa ei kostnud selle peale mitte midagi, lihtsalt muigas ja keeras pliidi kinni. Kui olin ära söönud, siis tundsin ilget väsimust ja otsustasin magama minna.
''Hei, kuule ma lähen heidan nüüd magama, eksole,'' hüüdsin uniselt ja tarisin end trepi poole.
''Mine mine, homme ju kooli. Ma vean kihla, et sulle hakkab seal meeldima,'' teadustas ta.
Jaajaa, kindlasti hakkab mul seal meeldima, aga mis siis, kui ma satun hoopis uueks naerualuseks? Mind hakatakse narrima? Ei soovinud hetkel selle peale enam mõelda.
''Head ööd!''
''Head ööd, Amelia,'' hüüdis isa järgi, enne, kui kadusin oma tuppa.
Adelaide oli juba oma korvis ning magas sügavat und. Naeratasin ning vahetasin oma riided pidžaama vastu. Kuna oli veel palavam kui enne, jätsin rõduukse ööseks irvakile.
Heitsin voodisse ja kui sain silmad suletud, magasin silmapilkselt unenäguderikast und.
JÄTKUB...

Mulle meeldib ka ''Payphone''!
Aga muidu täitsa hea :)

Minevik ja olevik oli siin sassis vahepeal. Muidu tervet juttu läbi ei lugenud, vaatasin ainult läbi mõned kohad korraks.

Täitsa hea jutt . Ootan ka uut osa.

Mulle meeldib ka
Ootan samuti uut.

Mulle meeldib samuti
Millal uus osa tuleb?

UUS osa, nagu te kõik soovisite, otse teie silme ees :) Nautigee .xx
_____________________________________________________________________
Ärkasin kellatirina peale üles. Kuna olin rõduukse ööseks lahti jätnud, siis nüüd oli üpris jahe, sestap jooksin kiiresti vannituppa ja hakkasin oma toimetusi tegema. Selga valisin kollased teksad ning valge liblikatega tuunika. Ennast valmis seades, vaatasin kiiresti ka oma meilboxi üle. Emalt oli üks kiri, mille põnevusega lahti klõpsasin. Seal kirjutas:
Kallikene, igatsen sind tohutult. Loodan, et saan sind varsti näha. Mingu sul koolis kõik hästi :) Kallistan, sinu emme!
--------------------------------------------------------------------------------------------------------
Istusime parasjagu autosse ja arutlesime igast asjade üle.
''Kuule, kuidas ma pärast saaks pangas käia, mul oleks hädasti raha vaja?''
''Võta seniks minu kaart, kuni sa endale vastava kaardi saad. Aga ära siis kõike ära kuluta eksole.'' Pidi ta seda siis kohe juurde mainima, ta teab ju, et ma ei kuluta palju raha.
Aknast välja vaadates ilmus mu silme ette suur kolmekordne koolihoone. Valge-hallika varjundiga seinad katsid tervet koolimaja. Lasin välja väikse ohke, kuna midagi sellist ma küll ei oodanud. Igavates värvides koolimaja mõjus ju ikkagi masendavalt.
''Näed, siin on minu pangakaart, su kott ja su koolikaart,'' lausus isa väsinud häälega. Talle ei meeldivat kunagi hommikul vara üles tõusta.
Trepist üles astudes silmasin õpilasi, kes küll väga sõbralikud välja ei näinud. Tundus, nagu kõik oleksid sellest koolimajast masendusse jäänud ja nüüd ei soovi nad enam kellegiga suhelda. Garderoobis ulatasin oma üleriided veidi parema ilmega tädile, kellel nimeks Maria. Ulatasin talle ka oma koolikaardi, et ta selle läbi lööks. Valmis saades, võtsin majaplaani lahti ja vaatasin, kus asub eesti keele klass. Pidavat ta olema teisel korrusel. Hakkasin sammuma trepist üles, silmates ikka veel neid samu halle nägusid, kes millegipärast muserdunult ringi ''hulguvad''. Nagu kari näljaseid vampiire.
Ema oli mulle öelnud, et mu lapsepõlvesõber Louis pidavat ka meie koolis käima. Klass kõrgemal vaid. Ma pole teda väiksest saati näinud, mõtlesin, milline ta välja võiks näha. Kas nohiklik, võibolla ülimalt seksikas? Välja tuleb see uurida ja suhted üles soojendada. Ta kolis enne esimesse klassi minekut Rootsist ära ja läks Iirimaale, kust ta siis lõpuks otsustas Londonisse minna. Meie emad olid parimad sõbrannad, aga töökohavahetus sundis tema ema, Johannat ja Louis't, kolima.
Olin vist õige klassi juurde välja jõudnud. Astusin ettevaatlikult sisse, et näha oma uusi klassikaaslasi. See polnudki nii hull, kui ma ootasin. Näod särasid peas ja õnnelikud õpilased sibasid mööda klassi ringi. Loodan, et oli ikka õige klass. Vaatasin veel natuke ringi ja otsisin vaba kohta. Tahapoole klassiruumi liikudes nägin üht poissi, kes oli erinev teistest. Ta istus eraldi, nähtavalt. Tal olid pruunid lokkis juuksed, rohelised silmad, käed paistsid tugevad olema. Kui ta oma nägu minu poole tõstis, nägin tõelist ilu oma silme ees. Tal olid perfektsed näojooned, kuigi ta oli tõsine. Ma ei tea, mis minuga seal toimus, kuid mul jäid sõnad kurku kinni. Lõpuks, suvatsesin küsida, mida küsida tahtsin.
''Ee, tere. Kas see koht on vaba?''
Poiss noogutas ja tõstis oma koti kõrvalistme pealt maha. Nägin vaevumärgatavat naeratust ta näol, mis tekitas ta põskedele põselohud. Otsustasin natuke juttu teha, ilus poiss ju.
''Et, mina olen Amelia Orberg ja tulen Rootsist.'' laususin ettevaatlikult need sõnad välja, oodates, mis härra.Ilus vastab.
Ta keeras oma pea minu poole ning vastas: ''Harry Styles, pärit Holmes Chapelist.''Tema lühike vastus ei andnud mulle rahu.
''Erm, et, äkki räägiksid natuke endast rohkem?'' küsisin jällegi ettevaatlikult, nagu ma juba olen.
''Mis siin ikka rääkida, 16 aastane olen, meeldib muusika ja mängin golfi, räägi sa endast,'' lausus härra.Ilus oma briti aktsendiga. Olen vist lummatud tema ilust, kuna ma pole mitte kedagi sellist ennem kohanud.
''Heh, noh, ma olen 15, meeldib ka muusika ning käin klaverit õppimas.''
''Tore. Miks sa Rootsist ära kolisid?'' küsis ta juba veidi julgemalt.
''Noh, emal on uus kavaler ja ta on korvpallur, siis ta reisib palju ja emal ei jääks minu jaoks aega, sestap ma kolisin siia, isa juurde.''
Oletasin, et teda see huvitab, miks ma muidu seda küsiks. Meie vestlus oli juba niigi natuke imelik, niiet vahet vist enam polnud mida me üksteiselt küsisime.
Tunnikel helises ja me ei saanud enam rääkida. Millest oli muidugi kahju, kuna Harry juba natuke meeldis mulle..

Tunnikella helin oli kõrvadele väsitav, nagu oleks selle välja valinud kurt inimene. Lootuses, et vähemalt õpetajad on normaalsed, tõstsin eesti keele asjad kotist lauale. Kiikasin korraks härra Ilusa, Harry poole, kes mulle tõesti muljet avaldas. Mitte oma käitumisega, vaid oma aktsendi ja välimusega. Ta tundus mulle rohkem arg, kui populaarne. Minu mõtteid segas õpetaja ootamatu sisenemine klassiruumi. Ma tõusin kiirelt püsti ning jõllitasin õpetajat. Naine, kolmekümnendates, kurja pilguga. Tõstsin igaks juhuks pilgu tema pealt ära. Just selle kurja pilgu ja jõledate kulmude pärast.
''Tere hommikust õpilased. Meil on uus õpilane klassis. Amelia, tule klassi ette ja tutvusta end,'' lausus õpetaja leebemalt, kui ta mulle esmapilgul paistis. Kõik pilgud kinnitusid minul. See oli ebamugav olukord, kuna mulle ei meeldi liigne tähelepanu. Siiski kogusin end kokku ja seadsin sammud tahvli ette. Keerasin end kaasõpilaste poole ja hakkasin seletama. ''Tere. Mina olen Amelia Orberg, 15 aastane. Elasin Rootsis, nüüd kolisin siia, Inglismaale. Harrastan klaveri mängimist.'' Kui olin need sõnad ette vuristanud, tundsin kergendust. Õnneks kedagi eriti ei huvitanud see. Just siis, kui hakkasin oma pingi poole tagasi minema, haaras õpetaja kergelt mu käsivarrest. Ta sosistas mulle midagi kõrva sisse. Noogutasin ja lippasin Harry kõrvale tagasi. Õpetaja ütles, et küll nad su omaks võtavad ja et tema nimi on Kaylynn. Milline omapärane ja huvitav nimi. Aga et tund juba oli täies hoos peal, siis ma keskendusin õppimisele. Meid jaotati paaridesse. Muidugi need, kellel oli pinginaaber olemas, need olid paaris. Ja mina olin Harryga paaris. Milline õnn! Meil oli vaja teha tööd sõnastiku ja töölehtedega. Kõik aina vatrasid omavahel ja ma ei saanud juhust kasutamata jätta. ''Noh, Harry, kui tugev sa eesti keeles oled? Imelik, et siin üldse seda keelt õpetatakse.''
''Mitte eriti tugev. Sellepärast, et siin koolis ja eriti meie klassis käib palju eestlasi. Mulle see keel ei meeldi, liiga keeruline,''ütles Harry enesekindlalt, silmad suunatud õpikusse. Kahju, mulle küll eesti keel meeldib, see tekitab kodusema tunde.
''Et mis muusikaga sa siis tegeled?''tundsin huvi tema tegevuste vastu.
''Ma olen bändis, nimega White Eskimo,''lausus Harry vaikselt.
Sellepärast ta mulle nii tuttav tunduski. Minu toa pildi peal tundus ta teistmoodi olevat.
''Oh, lahe,'' oli kõik, mis ma suutsin öelda. Kuna tunni lõpuni oli 5 minutit, siis keskendusin veel rohkem töösse, rääkida jõuab ju ka vahetunni ajal. Ja järgmine tund on matemaatika, mis on mu lemmikaine. Paljud küll vihkavad seda, aga minul on selle peale kätt. Ja aju. Endalegi teada andmata helises kell ja olime vabad. Vähemalt mõneks ajaks. Viisin töölehe õpetaja kätte ning panin asjad kotti. Õues oli ilm tuuliseks läinud. Peaasi, et vihma ei hakkaks sadama. Ma vihkan seda. Seadsin sammud uksest välja. Vaatasin ringi. Vaatasin seda halli õpilaste massi, mis minust mööda vuhas. Siis järsku nägin tuttavat nägu. Louis! Mu süda pakatas rõõmust ja ma jooksin talle sõna otseses mõttes sülle. ''Oh issand, Louis, ma pole sind sada aastat vähemalt näinud. Kuidas sul läheb? Appi, mul on sulle miljon küsimust,''pudistasin kõik küsimused suust välja ning lõpuks vabastasin ta oma haaremist. ''Appi, mul on ka nii hea meel sind näha. Vaata, milliseks sa kasvanud oled! Täitsa viks,''meelitas Louis oma kommentaaridega mind kuni punastamiseni. Punastamine on mu suurim nõrkus. Ega ta ise ka halvem välja ei näinud, täitsa seksikas, kui nii võis öelda. Rääkisime veel mõnda aega ning siis helises kell ja ma avastasin, et ma pole ikka veel matemaatika klassi juurde jõudnud. Jätsime üksteisega hüvasti ning suundusime oma klassidesse.
Ülejäänud päev läks igavalt. Harry oli kusagile kadunud, ma polnud teda peale teist tundi kuskil näinud. Söökla toit oli tapvalt vastik. Ainuke söömiskõlblik asi oli kurgisalat. Niisiis, mulle jäeti ikka päris palju õppida ja mul oli kõht ka tühi. Otsustasin garderoobist välja astudes käia pangast läbi. Võtsin välja 17 naela, mis on eurodes 20€. Selle raha eest saab süüa ja siis midagi veel. Peale seda läksin bussi peale ning suundusin koju.
Koju oma tuppa jõudnud, tegin esimese asjana koolikoti lahti ja hakkasin õppima.
Peale seda sõin oma saiakese lõpuni ja tšekkasin arvutit. Facebookis oli sõbrakutse, Louis'elt, mille ma muidugi vastu võtsin. Siis hakkasin mõtlema, kas Harryl ka FB on. Otsustasin järgi uurida. Leidsin ta üles ja lisasin kontaktidesse. Paar sõpra olid kirjutanud, et igatsevad mind, aga midagi uut nagu ei olnudki. Ade oli juba söönud ja nüüd mängis palliga, mis ma talle 2 naela eest ostsin. Hetkel tundus kõik igav, aga ma pole poolt linnagi näinud. Homme otsustasin reisi ette võtta ja käia läbi enamus kohad Londonis. Ja homme on laupäev ka, niiet mul on vaba voli. Kuulsin, et keegi tuli sisse välisuksest. See pidi olema isa. Läksin igaks juhuks alla vaatama. Sealt vaatas vastu üsna tige isa.
''Amelia... mul on sulle vaja midagi rääkida. Seda ma ei tohiks sulle rääkida, aga ma ei taha, et sa seda kellegi teise käest kuuled. Oled sa valmis?''rääkis isa oma kõige tõsisema häälega üldse. See hirmutas mind ära. Aga vastasin talle enesekindlalt. ''Ükskõik mis see ka poleks. Räägi,sõnasin isale.[/i]

Ohh....algus oli nagu "Videvik" pärast siis 1D ja mis see white eskimo on mingi päris või väljamõeldud. Aga mulle väga meeldib ja ootan uut

White Eskimo oli bänd, milles Harry Styles enne One Directioniga ühinemist oli. Suures tänud kiidusõnade eest. Sellel jutul tuleb mitmesuguseid pöördkäike

Uus osa. Võin ette ära öelda, et see lugu võtab ootamatuid pöördeid. Nautige siis! :))
____________________

Isa kogus end natuke ning palus mul diivanile istuda. Ise tõi ta veel köögist mulle sidrunivett ja asetas klaasi puidust lauale.
''Vaata, Amelia, sellest ajast saadik, kui ma siia kolisin, tahtis linna nõukogu minuga rääkida. Alguses arvasin, et see pole midagi tõsist, aga nüüd taipasin, et olin valesti arvanud. Igatahes, mind võeti nõukogusse, kuna taheti, et ma kaitseksin linna,'' seletas ta pikalt ja laialt.
''Miks sinuga taheti siis rääkida?'' ei saanud ma hästi aru.
''No vaata, siia linna on viimastel aastatel tulnud juurde kuritegevust. Ja praegu on liikvel imelikud tapjad. Lihtsalt ma soovitan, et sul oleks targem liikuda päeva ajal, mitte öösel pimedas. See võib ohtikuks muutuda ja ma ei taha, et sinuga midagi halba juhtub. Samas nad ka ütlesid, et need pole tavalised mõrvad, mis juhtuvad,'' rääkis isa nüüd täpsemalt.
''Aga mis mõttes pole nad tavalised?'' pärisin ma ikka veel edasi, lootes sealt midagi mõistlikku kuulda.
''Nad ei rääkinud mulle rohkem. Aga nad tahavad seda linna turvalisena hoida ja nad teevad selleks ükskõik mida. Lihtsalt, palun ole ettevaatlik,'' hoiatas ta.
Ma loodan, et see pole lihtsalt bluff. Igatahes ma olin isale tänulik, et ta mind hoiatas. Kuid mulle jäi mõttesse, et kui need pole lihtsalt tavalised mõrvad, millised need siis on? Kuidas võivad need teistest erineda. Mille poolest?
Need küsimused kummitasid mind veel natuke aega, kuni otsustasin, et pole mõtet nendele mõelda. Väljas oli pimedaks läinud ja otsustasin natuke Adega mängida. Pärast tema saamist on mu elu palju rõõmsamaks muutunud. Tuld polnud vaja põlema pannagi, sest tähed valgustasid mu tuba. Hakkasin üsna pea ära väsima ning käisin pesus. Oma toimetused tehtud, panin kooliasjad kokku. Mõtted läksid üle Harryle. Tahaks temaga tõesti ligemalt tuttavaks saada, aga tundub, et tal pole eriti huvi minu vastu. Eks vaatab seda asja. Ja pealegi, klassis on veel inimesi, mitte ainult tema. Otsustasin, et tutvun ka teistega. Ei tahaks omaette norutajaks kah päris jääda. Neid mõtteid peas mõlgutades, ronisin voodisse teki alla ning sulgesin silmad. Umbes 6 minuti pärast jäingi magama.
__________________________________
Ärkasin alarmi peale, mis juba tuttav. Tegin hommikused toimetused nagu alati.
Siis helistati mulle koolist, et vaja tulla tegema Cooperi test. Oli seda nüüd siis vaja. Ma tahtsin kohe minna linnapeale, aga nüüd rikuti see võimalus ära. Mis siis, lähen hiljem. Ja ma olen üsna kiire jooksja ka, ehk siis probleemi pole. Kuigi laupäev, aga elab üle.
Koolis oli see sama hall mass, mis eilegi. Tegelt eelmises koolis oli umbes sama lugu, aga siis oli mul rohkem sõpru. Unustasin hommikusöögi süüa ja just praegu annab see tunda. Peaksin vist varem tõusma hakkama.
Marssisin tüdrukute vahetusruumi sisse ja valisin koha. Peale minu oli seal hetkel ainult 2 tüdrukut, kelle nimed minu teada olid Tracey ja Grace. Pidavat olema mingid parimad sõbrad, nii palju, kui ma kuulnud olen. Nendega teengi esimesena tutvust. Asetasin oma koti pingile ning kõndisin Tracey ja Grace'i juurde. ''Um, tere. Tahtsin küsida, et kus see staadion siin asub?'' laususin oma sõnad ettevaatlikult.
''Hei! Staadion asub siit läänes. Aga tule meiega, me näitame sulle,'' lausus Grace sõbralikult.
Seda ma küll neilt ei oodanud. Järelikult polegi sellised tibid, nagu ma alguses arvasin neid olevat. Tracey seevastu põrnitses mind eemalt kirtsus näoga. Grace haaras tal käsivarrest ja lausus talle midagi. Seda ma enam ei kuulnud, kuna olin otsustanud riideid vahetama hakata.
________________________
Hiljem staadionil...
________________________
Grace oli mu ilusasti sinna juhatanud, samas kui Tracey oli kuhugi kadunud. Olime päris heale jutule saanud ja ta lubas mulle täna linna näidata. Kui tore temast.
''Ära sa Traceyt tähele pane. Tal on juba selline iseloom. Aga küll ta ära harjub sinuga,'' lohutas Grace mind. Noogutasin ja kõndisime õpetaja juurde, kes meile juhised andis. Staadion nägi välja hoopis teistsugune, kui Rootsis. Siin oli teistele radadele liikumine ja nii edasi. Selleks ka siis need juhised. Kuna tahtsin natuke rohkem Grace'i tundma õppida, siis jooksime kõrvuti. Õpetaja andis stardipaugu oma vilega ning hakkasime liikuma. Võtsin jutusuuna üles.
''Kas Traceyl tõesti selline iseloom? Ei tahaks väga nuhkida, aga mis sa talle sosistasid, kui ma ära läksin?'' pärisin temalt tõde välja.
''Vaata, talle meeldib ka see samune Harry ja ta on veidi kade. Ta on kõikide peale kade. Ja ma sosistasin talle, et sul pole Harryga nagunii võimalust, ta juba ühe korra ütles sulle ära,'' seletas Grace lõpuks mulle ära. Harry tõesti meeldis mulle, aga ma ei tea, kas tema minuga tahab olla või ei. Üldiselt ma pole selline kade tüüp ja kadetsejad ei istu mulle üldse. Igatahes võib ta Harry endale saada, kui tahab. See pole enam minu asi.
Cooperi testi lõpuks olin ma nii väsinud, et heitsin kiiresti hingates murule pikali. Sirutasin käe joogipudeli juurde, kuid riivasin kogemata kellegi kätt. Kergitasin pead, et vaadata, kelle käsi see oli.
See inimene oli Harry. Just inimene, keda tahtsin näha.
''Tere. Kuidas sul läinud on ja mis sa siin teed?'' pommitasin kohe teda küsimustega.
''Tere Amelia. Hästi. Ma tulin tegelikult vabandust paluma, et ma ennem selline mölakas olin, kui nii tohib öelda. Ma polnud just parimas vormis,'' vabandas Harry end välja.
See kõlas küll üllatusena, kuid kogeledes vastasin siiski: ''Pole midagi, ma saan aru.''
''Tore. Ja üks asi oli veel. Et.. kas sa tahad minuga homme parki jalutama tulla? Üksi nagu väga ei viitsiks ja oleks tore kellegiga vestelda,'' lausus poiss. Nägin tema silmis isegi lootusesädet, mistõttu vastasin jaatavalt. Muidugi mitte vaid selle pärast. Nagu juba ammu aru saada, meeldib ta mulle. Vahetasime telefoninumbreid, nii igaks juhuks. Läksin bussi peale. Koju jõudes käisin kähku dušši alt läbi ning panin teksad jalga ning lillelise pluusi selga. Helistasin Grace'ile, kellega olin samuti numbreid vahetanud. Saime Big Beni juures kokku, millest alustasimegi. Ta teadis üllatavalt palju selle linna ajaloost ning isegi Big Benist endast, millal ehitatud ja nii edasi. Grace oleks olnud nagu hoopis teisest sajandist pärit. Kõike teinud, kõike näinud.
Selle sama päeva jooksul käisime enamus kohad läbi, mis tal mulle näidata oli. Grace seletas mulle isegi nendest lahedatest punastest mobiiliputkadest ja lippudest ja paljust muust.
''Tänan sind, tõesti suur tänu, et mu giid täna olid. Mis ma ilma sinuta oleks küll teinud,'' laususin nii südamlikult, kui veel öelda andis.
''Ah, mis, see oli tühiasi. Väga tore oli muidugi ja sina oled ka tore. Edu sulle siis Harryga,'' ütles Grace kavalalt. Eriti seda viimast osa. Müksasin teda ning panin talle näpu suu peale, et ta vait oleks. Ta võib ju siin samas olla. Kallistasime ning läksime mõlemad oma teed.
Hakkas juba pimedaks minema ning ma ei tahtnud isa hoiatust eirata. Läksin hilise bussi peale ning sõitsin koju.
Buss viis vaid pargi algusesse, millest edasi pidin jalgsi minema. See tekitas veidi kõhedust minus. Kui mõtlesin kiiresti häid mõtteid ning võtsin julguse kokku. Ega ma enam mingi titt pole. Jalutasin julgelt edasi. Peale parki tuli metsatukk, mis paistis veel hullem. Jalutasin aina edasi, kuniks nägin midagi vilksatamas puude vilust. Hakkasin kartma, väga hullusti ikka. Siis kuulsin kellegi hingamist.
Ma olin hirmu äärel. Kuid otsustasin jooksma hakata. Jooksin hullusti, vaadates taha ja enda ümber. Jooksin ja jooksin. Vaatasin jälle taha. Kuniks põrkasin kellegiga kokku.

uhhh nüüd seee kellega ta kokkujooksis oli Harry eksole? Ja nyyd tuleb siis välja et Harry ongi tegelikult seee mõrvar, oot ei see mõrvav on seesamune Steve(?) ja siis ta tuleb metsas neile vastu ja varastab nad ära ja siis ja siiis edasi ma praegu eioska

Aga jah mulle meeldib, kuskil ma märkasin mingisuguseid komavigu aga kuna ma ilin juttu keskendunud siis mul ei jäänud meelde. Ühesõnaga ma ootan uut

Ei ütle mis edasi tuleb

Uus osa jälle. Natuke lühem on aga mis siis :) Nautige.
________________________________________________

Peale kokkupõrget paiskusin võõra jalge ette maha. Hingeldasin jubedasti ning üritasin tuvastada tema nägu. Ainuke, mida nägin, olid tugevad musklis käed. Arvasin, et mul pole enam elulootust, kuid järgmisel hetkel seda võõrast enam polnud. Imestasin, et veel ellu jäin ja igaks juhuks näpistasin end käsivarrest, et teada, ega see juhuslikult uni pole. Ajasin siis end püsti ja pühkisin mulla ning lehed oma riiete pealt minema. Igaks juhuks vaatasin veel ümberringi. Maha, enda jalge ette vaadates silmasin üht paberilehte. Sirutasin käe välja ning tõstsin selle kahtlase lehe üles. See lõhnas mandlite järgi ja oli mõnest lohast rebestunud. Pistsin selle taskusse ja hakkasin kiiresti kodu poole sammuma. Ei tahtnud enam tõesti kellegiga sekeldusi. Ja sellest asjast ma isale nüüd kohe küll ei räägi. Ta saaks nagunii vihaseks, kuigi see pole minu süü.
Kui olin ukselävele jõudnud, avastasin, et uks on lukus. Küllap on isa ikka veel tööl. Avasin siis oma uhiuute võtmetega välisukse ning marssisin sisse. Ade jooksis rõõmuga vastu. Hoolimata sellest, et ma praegu eriti temaga ei tegele, armastab ta mind jäägitult. Mul on selle koeraga ikka kõvasti vedanud. Järgmise asjana võtsin lonksu külma vett, et pea selgeks saada. Kes see selline võis ikka olla? Isa hoiatused kandsid vilja ning ta ei valetanud. Londonisse on saabunud mõrvarid. Kaabakad. Aga miks nad minu ellu jätsid? Nii palju küsimusi....
Et pea sellest tühjaks saada, helistasin emale, kellega ma pole nüüd juba paar päeva suhelnud. Ma igatsen teda, väga.
''Tsau emps. Kuidas sul läheb?'' küsisin kohe, kui ema kõn vastu võttis.
''Tere kullake. Hästi, ikka hästi. Praegu just Andrega tulime suusatamast ja nüüd puhkame mägimajakeses. Kuidas sul endal läheb?'' päris ema kohe vastu.
''Ee, noh, ikka hästi. Olen sõpru juba leidnud ja isa maja on ikka väga kena,'' nentisin emale.
''Siis on tore. Mul on hea meel kuulda, et sul kõik hästi läheb. Aga kuidas poistega on? Oled juba mõne endale leidnud?'' õrritas ema, nagu tal see kombeks on.
''Ema, ma ei taha sellest rääkida, sa tead, et see on piinlik ju,'' ütlesin talle vahele segades vastu. Enesele teadmata läksin näost üleni punaseks. Isegi läbi telefoni.
Rääkisime veel mõnda aega ning siis tuli Andre tuppa, ütles, et õhtusöök sai valmis. Ta on ikka üks romantik. Lasin siis emal minna ja sööki nautida. Jätsime hüvasti ning lõpetasime mõlemad kõne ära.
Kell oli kohe-kohe kaheksa saamas ning isa pidi umbes see aeg koju tulema. Otsustasin tema eest täna nõud ära pesta. Muidu rabab tööd ja siis tema enda tütar ka ei aita.
__________________________________________
Järgmisel päeval...
__________________________________________
Päike paistis otse silma. See tähendas, et on aeg üles tõusta. Käisin kähku duši all ja pesin hambad. Tegin ka teised toimetused ning läksin alla tuppa, kus isa sporti vaatas. Ikka oma jalkat. Otsustasin tänase hommiku kodus veeta. Vaja natuke asjade üle järele mõelda. Kuigi õhtupoole peab Harryga parki minema, mis mulle muidugi meeldib. Aga pea valutab otsas eilsest vahejuhtumist saati.
''Tsau, paps. Kuule kas meil peavalutablette on?'' küsisin isalt, unise ja veidi räsitud näoga.
''Jah, ikka on. Teises sahtlis paremal pool on aspiriini. Võta seda pool tabletti,'' lausus ta ning keeras siis oma silmad tagasi teleka peale.
Kugistasin tableti alla ja jõin vett peale. Loodan, et ehk see aitab. Sõin kõhu täis isa moosisaiadest ning läksin oma tuppa tagasi. Avasin arvuti ja vaatasin news feedi Facebookis üle. Sõbranna oli ühe pildi lisanud, kus ta peol purjutas. Mulle ei meeldi läbud, liigne lärm ja mõttetu tagumine. Grace oli lisanud hoopis kenama pildi. Päikeseloojangu koos merelainetega. Ta on ikka tõeline romantik, just nagu Andre. Minus pole mitte ühtki tiba romantikast.
Kätte oli jõudnud õhtupoolik ja hakkasin end sättima valmis parki minekuks. Aga enne seda saatsin sõnumi emale, et ta mulle saadaks valiku kleitidest, mis pakkuda oli. Asi oli selles, et mu emal tulevad pulmad Andrega ja mina olen ka kutsutud. Pruutneitsidele oli ka kleite vaja ning ema pidi nende näidised mulle tänaseks meilile saatma. Mina omakorda saatsin talle telefonile meeldetuletuse.
Ade nõudis tähelepanu, aga mul polnud kahjuks aega. Lubasin talle, et homme peale kooli annan talle kogu oma aja. Kuna mul oli veel 20 minutit aega, siis läksin ja istusin maja ees olevale lamamistoolile ning jõllitasin puid. Unistasin ilusast elust...

Üle pika aja siis uus osa, juba seitsmes :)) Head lugemist!
_________________________________________
Möödunud oli kaks päeva, see tähendab, et kätte on jõudnud esmaspäev. Tegelikult peaksin ma juba koolis olema, aga ema ja Andre tahtsid oma pulma teha tööpäeval, siis, kui nad ei suusata.
Kell oli täpselt seitse saanud ja ma ringutasin kõik oma kondid sirgeks. Pidime juba kahe tunni pärast lennukiga Rootsi lendama. Pulm toimub üsna mu endise kodu ligidal, kirikus. Käisin seal väiksena koguaeg. Pruutneitsidele olid juba kleidid välja valitud. Minu oma oli valge ja õrna lillaga, pitsiline ülepõlve kleit. Teised kaks pruutneitsit olid Andre õetütred. Andrel ise lapsi ei olnud. Veel ei olnud.
Ja kui ma pole varem maininud, siis mu ema nimi on Megan. Varsti saab emast Megan Kjellin.
Kui olin kõik oma toimetused üleval ära teinud, siis suundusin alla. Isa sättis parajasti äsja triigitud ülikonda kohvrisse. Imestan, et nad isa ka kutsusid.
''On sul kõik asjad valmis?'' päris isa minult.
''Jah, kõik on valmis. Ma loodan, et ema või keegi teine mulle seal soengu ka valmis teeb,'' laususin oma mõtteid valjult välja, ise seda märkamata. Kontrollisin mõtteis veel kõik asjad üle. Tundus, et kohver ja mina oleme valmis minekuks.
__________________________________
Lennujaama jõudes oli ilm teistsuguseks pööranud. Kui hommikul oli ilus ja päikesepaisteline ilm, siis nüüd kiskus pilviseks. Täiesti lõpp. Ma loodan, et Rootsis sellist ilma pole. Laulatus toimub kirikus ja sealt edasi saab minna juba peoruumi, kus peaks meid ootama tort ja tervitused. Muidugi ka noorpaari tants. Meid isaga on paigutatud ette lauda, kus istuvad veel minu tädi ja tema poeg ning minu vanaema.
Kõndisime terminali poole, kus isa lunastas piletid ja jäime lendu ootama. Otsustasin üle pika aja jälle kõrvaklapid kõrva torgata ja muusikat kuulata. Seekord siis tuli esimesena lugu ''Lana Del Rey: Summertime Sadness''. See oli kerkinud mu TOP 10-nesse laulude valikus. Avastasin jälle end lõõtsakile vajumas ning kergitasin end koheselt. Piilusin isa poole, et näha, mida ta teeb. Isa luges ajalehte, mis minu arust liiga tavaline ja igav on. Oleks tal ka nutitelefon siis saaks ta sealt lugeda uudiseid. Aga kuigi ta on minuarust rikas, siis on tal mingi kahe SIM-kaardiga telefon, millest ta kuidagi loobuda ei suuda. Jäin jällegist mõtteisse ja unustasin ajataju.
Lõpuks äratas mind hääl, mis kutsus ''pardale''. Tõusime püsti ning jalutasime lennuki sissepääsu poole. Juba lennukis olles ja kohtadel istudes panin telefonile lennurežiimi, nii igaks juhuks. Kuna telefon oli nüüdseks siis täiesti mõttetu, suikusin vaikselt unne.
''Saimegi kohale,'' hüüdis isa kergendusega. Talle ei meeldi eriti õhulennud.
''Jap, päris tore on jälle kodumaal tagasi olla,'' ohkasin ja vaatasin ümberringi. Olime jõudnud kiriku juurde ja oma pagasitega suundusime tagaruumidesse. Seal ootas meid ülirõõmus ema.
''Issand, Amelia, mul on sind nii hea meel näha,'' lausus ta ja lämmatas mu oma kallistustega. Muidugi kallistasin ka vastu. Lõpuks, kui ta mu oma haaremist vabastas, tervitas ta ka isa. Nad näisid päris hästi läbi saavat. Selle üle oli mul rohkemgi kui hea meel. Küsisin veel emalt, kus ma saaksin kleiti proovida.
Tagatoas oli üks väike nurk, kus istus keegi naine. Lähemalt vaadates sain aru, et ta tegeleb juuste ja meigiga, kuna meigilaud oli seal samas. Ta näitas kätega, et ma sinna istuks. Ta küsis mult, mis soengut ma soovin. Vastasin, et tahaks seekord lokke. Suuri ja kohevaid lokke. Meigi tegi ta mulle õrna roosa ja lillaga, et see liiga tume poleks. Muuseas läheb kleidiga väga hästi kokku. Kui kleitki oli seljas, siis olime valmis minema. Silmasin ka Andre õetütreid, kes kumbki asusid minu külgedele. Tore jah, mina pean siis keskel passima. Võtsin ema loori üles ja tseremoonia hakkas pihta. Kõik see oli nii ilus, et pani mind ahhetama. Isegi paar pisarat võttis silmanurka. Mul oli ema pärast hea meel, et ta uuesti õnne leidis. Ma ei hakka pikemalt jutustama, mis edasi sai ja kuidas pidu läks, aga kõik oli imeline ja pärast sai palju nalja ka. Hotelli jõudes vajusin kohe voodisse ning jäin silmapilkselt magama.

8.osa. Kuna ma vaatan, et keegi eriti ei kommenteeri, siis järgmine osa tuleb 5 kommentaariga, erinevatelt inimestelt :)
____________________________________________________

Silmad avades avastasin, et olen hotellis. Olin selle ära unustanud, kuna voodi oli mugav ja pehme. Uni oli tõesti hea. Vaatasin paremale ja nägin, et isa magab oma voodis, käed-jalad igal pool laiali. Nojah, tüüpiline tema. Hakkasin meenutama eilset. Kui me olime pulmaseltskonnaga peosaali jõudnud, siis nägin seal Louist. Mäletate, see sama tüüp, keda ma koolis nägin, mu lapsepõlvesõber. Tore, et ema kutsus nemad ka. Vestlesin temaga terve selle aja ja lõpuks tantsisime aeglase muusika järgi.
Hommikuse lennuga pidime tagasi lendama ja kell oli alles viis. See tähendab, et lennuni oli aega 4 tundi. Tegin kõik vannitoatoimetused ära. Kuulsin uksel koputust ja hõiget, millest tuvastasin vaid sõna ''toateenindus''. Muidugi läksin ukse peale vastu. Ust avades nägin teenidajat koos tema käruga. Ta lausus, et tõi meile hommikusöögi ära ja nüüd vahetab voodipesud. Isa oli ka selle peale üles tõusnud ja tuli ukse peale vaatama, kes siin lärmi teeb. Hommikusöök ulatati isale ja ta läks pani palad laua peale. Mina tänasin teenindajat, nagu mul alati kombeks on, kõiki tänada.
Hakkasin juba söögilaua poole minema, kui see naine hüüdis, et mulle on kiri. Imestasin, et kellelt see küll olla võib, kui võtsin selle uudishimust vastu. Tänasin teda veel kord ning siis ta lahkus.
''Nonii, kes sulle kirja kirjutas? Kas keegi sinu poistest või?'' õrritas isa mind.
''Eii, no tegelt ma ei tea ju. Kohe sa hakkad peale,'' tegin võltssolvumist.
Isa vaid muigas ja võttis ampsu saiast. Ma hakkasin ka sööma ja otsustasin kirja hiljem avada. Ja meil oli veel vaja lennuki peale minna. Kell oli nüüdseks saanud seitse ja meil läks kiireks. Pakkisime oma asjad käbedasti kokku ja hakkasimegi alla minema. Jätsime emaga hüvasti, kallistasin teda hea mitu minutit. Tundsin, et ei taha teda lahti lastagi.
_______
Kodus
_______

Koju jõudes oli kell alles kaks saanud. Päike säras kõrgel taevas ja linnud laulsid. Viskasin kõik musta pesu pesumasinasse ja panin selle käima. Kuna nüüd oli mul igav ja midagi polnud teha, siis helistasin Harryle, et ehk tema tahab minuga kokku saada.
''Hei, Harry, ega sa millegagi hõivatud pole? Ma tahaks sinuga kokku saada,'' rääkisin Harryle.
Ta vastas, et tal pole praegu midagi teha ja ta meelsasti tuleb minuga õue. Leppisime kokku, et kohtume pargis, seal samas, kus eelmine kord.
Jalutasin just selle sama pingi poole, kus eelmine kord olime istunud. Harry juba ootas seal.
''Kuule, ma tahtsin sinuga rääkida ühest asjast. Siis, kui ma olin koju minemas, komistasin ma kellegiga kokku, mäletad ma rääkisin sulle, et väga pime oli ja igal pool olid hääled. Nüüd mulle meenus, et see inimene jättis mulle kirja maha. Mandli lõhnalise ja veidi rebenenud. Ma pole julgenud seda avada,'' laususin aeglaselt, kuni ta mind takistas.
''Ava see, mis seal ikka nii hullu olla saab,'' ütles Harry kindlalt.
Tõesti, mis seal nii jubedat olla saab. Avasin selle aeglaselt ja lugesin läbi.
''Järgmine kord sul enam ei vea. Loomarünnakud on puhas kattevari. Sa pead sügavale kaevuma.''
See pani mind mõtlema, olin segaduses ja hämmingus. Harry pani seda tähele ja ütles mulle, et see on tühine asi. Et keegi ei teeks mulle iialgi liiga. Tahtsin teda uskuda, kuid uudishimu pani mind sügavale kaevuma sellesse loosse. Praegu viskasin need mõtted peast välja ja veetsin kvaliteetaega Harryga. Käisime ära McDonaldsis ja siis läksime parki tagasi purskkaevu imetlema. Meil oli nii palju ühist ja vestelda oli tore. Õhtu poole juba, siis kui päike loojuma hakkas, saatis ta mind koju, nagu tõeline džentelman. Tänasin teda selle õhtu eest.
Kui mulle meenus kiri, mille hotellitoas viibides sain, siis kihutasin oma tuppa ja sulgesin selle ukse. Kuidas ma võisin selle ka ära unustada. Igatahes, sai seegi avatud ning sealt lugesin välja,
''Tere Amelia! Tänan sind selle ilusa õhtu eest. Ma tahan, et sa teaksid: ma olen sinusse armumas. Austusega, Louis.''
Louis on küll tore poiss, aga mul pole tema vastu tundeid. Tõesti ei ole. Ma ei taha teda kurvastada, aga ma ei saa armastust peale sundida. Siiski, säilitasin selle oma mälestuse karbis, igaks juhuks.
Panin teise kirja ka sinna, mida iganes see ka ei tähendaks. Kui need pole loomarünnakud, siis mis need on? Kiirustasin arvutit lahti tegema, et uurida nende asjade kohta. Googlest otsides leidsin kellegi Joseph Davine nimelise inimese. Sain temaga jutule ning homme saame peale kooli kokku. Ta on 34 aastane paranormaalsete asjade uurija. Kahtlustasin, et need pole mitte loomarünnakud, vaid mingi paranormaalse asja tagajärg, näiteks vihased vaimud või polergeistid. Ma tõesti ei tea, aga otsin see eest agaralt vastuseid.