Sa teed seda ise.

Ma ei tea, ei osanud seda kuhugi sobitada. Ma isegi ei tea, kaugele jõuan selle jutuga, aga tohutu tahe on kirjutada seda. Nii põnev.. Esimene osa ei ütle midagi selle jutu olemuse kohta, kuid.. küll läheb põnevamaks.

Sa teed seda ise. – 1

’’Steffani?’’ kostus naise hõige. ’’Kallis, kas kõik on korras?’’ küsis ta uuesti. Ta tuli lähemale. Viskasin noa, mis mul käe oli, tema poole teele. Ta jõudis eest ära minna. ’’Kullake? Mis sinuga on?’’ küsis ta ehmunult. ’’Miks sa minuga ei räägi?’’ jätkas ta pärimist. Tõstsin enda pilgu maast ja vaatasin talle otsa. Ta helesinised silmad olid pisaratega täidetud. Need tundusid nii siirad. See on vale! Keegi ei ole siiras. See pilk on võlts. ’’Seekord sul vedas,’’ sisistasin vaevukuuldavalt läbi hammaste. ’’Mida?’’ tõi naine lagedale uue küsimuse. ’’Kes sa oled ja mida sa tahad?’’ Nüüd olin küsijaks mina.

Enne halba oli hea. Sügisel.

Mis teed ä? S. Kirjutasin paberile ning saatsin selle Susannale, kes istus minu kõrval. Ta luges seda. Eemalt võis näha, et ta pööritas silmi. Meil on tunnikontroll ja tema saadab mulle kirjakesi? Kas ta on loll või mängib lolli? Mõtles Susanna. Teen tunnikontrolli. Kirjutati vastuseks. Mul nii igav. Ma hakkan meikima. S. Kirjutasin talle uuesti. Meil on tunnikontroll ja tema hakkab meikima? Olid Susanna mõtted. Tunnikontroll !! Oli Susanna vastuseks. Mind ei huvita mingi mõttetu tunnikontroll. Nagunii ma õppinud pole. Võtsin välja enda meigikoti. Hakkasin otsima peeglit ning huuleläiget. ’’Oii, kust sa selle kena huuleläike said?’’ küsis õpetaja, kui oli minu laua juurde tulnud. ’’Ää, kaupsist vist,’’ vastasin. Klass naeris. ’’Mis on ä ?’’ küsisin. ’’Kirjutad huuleläikega vastuseid tööle?’’ küsis õpetaja nüüd. ’’Kui rumal, ma värvin huuli,’’ vastasin mina. Klassist kostus jällegi naeru. ’’Seleta pärast enda vanematele märkust,’’ mölises õpetaja. ’’Möh?’’ sai ta vastuseks. Kell helises. ’’Tööd pange minu lauale,’’ pomises õpetaja jällegi. Panin asjad kokku ning sammusin klassist välja. Tunniplaanis oli kirjas, et järgmine on ajalugu. Märkasin, et Mai, Liisabeth, Carrie,Rommi, Timo ja Kaur istuvad juba koridoris. ’’Kiiresti, Steff, muidu jääd heast ilma,’’ hõikas Mai. Muigasin omaette. Viisin kiirelt koti klassi ning lippasin siis enda kamba juurde. Istusin kohe Rommi kõrvale. ’’Ühüü, Steff,’’ kostus Timo suust. Heitsin talle küsiva pilgu. Vaatasin Rommi šokolaadipruunidesse silmadesse. Need särasid, neis oli midagi, mis tõi sooja tunde. Poisi kuldsed juuksed olid mõnusalt sassis. Kõhus möllas liblikate torm. Vaatasin ikka veel talle otsa, mu nägu värvus tulipunaseks, süda hakkas kiiremini peksma, veri hakkas kiiremini liikuma mu sees. Poiss naeratas. Ta tuli mulle aina lähemale. ’’Ma tunnen su südamelööke,’’ sosistas ta mulle kõrva. Mul hakkas veelgi kuumem. Tundsin, et ma ei saa hingata. Rahune.. rahune. Ta lummav hääl.. tema ise. See kõik tegi kokku midagi kirjeldamatut. Midagi kirjeldamatult lummavat. See pani südame põksuma. See oli nii eriliselt ilus. Rommi nihutas end mulle lähemale. Naeratasin totakalt. Justkui oleks ma olnud 10-aastane. Ma muutusin kohmakaks. Ma suutsin ennast nii lolliks teha. Nüüd ta teab! Ma mõtlen nagu 12-aastane. Ma ei tohi nii mõelda. Ma pean mõtlema täiskasvanulikumalt. Ma ei tohi nii lapsik olla! Mul hakkas korraga nii halb. Ta teab, teab.. aga ta ei tunne sama. Ta arvab, et ma olen mingi totakas tibi, kes tahab igaühte ning mängib temaga. Mina tahtsin ainult ühte – teda. Keegi ei usu, et ma suudan olla normaalne. Kõik teavad ainult minu tibilikku külge.. keegi isegi ei suudaks mõelda, et ma võin olla arukas. Ma olengi ju see blondiin. Mina ei tea ju midagi. Olengi see loll. Mu tuju läks korraga nii nulli. Aga miks ta mulle nii lähedale tuli? Miks ta aina nihutab ennast minu poole? Arvab, et ma olen mingisugune kättesaadav? Või arvab ta, et saab selle, keda tahab? On ego! Ta arvab, et ma ei suuda talle vastu panna. Nihutasin ennast temast kaugemale. Mai ja Liisabeth vaidlesid parajasgu millegi üle. Timo, Kaur ja Carrie kudrutasid niisama. ’’Kardad mind või?’’ küsis Rommi minult. ’’Ee-i,’’ venitasin. ’’Aga miks sa siis ennast minust kaugemale nihutad koguaeg? Tundub, et sul ei ole mugav nii,’’ tahtis poiss teada. ’’Ee, noh.. ma ei tea. Miks sa üldse minu külje alla ronid?’’ küsisin ma selgitust. ’’Samal põhjusel, miks sinu süda kiiremini põksuma hakkab ning põsed punaseks lähevad, kui mina su läheduses olen,’’ seletas poiss. ’’Miks ma sind ei usu?’’ küsisin mina. ’’Miks seda on nii raske uskuda?’’ küsis Rommi vastu. ’’Ma olen ju mingi suvakas tibi, kes ainult meigib ennast. Ma olengi see loll, kellega võivad kõik mängida,’’ rääkisin solvunud häälega. ’’Miks sa enast nii arvad? Just sellepärast sa mulle meeldidki, et sa oled selline. See ei loe, et sa vahest tõeline tibi oled ning tõsiselt rumalat juttu räägid. Ega minagi pole täiuslik,’’ seletas poiss. Mu nägu vaadates võis öelda, et mul oli inglipilk. Tema jutt muudabki mu ingliks. ’’Aga..’’ üritasin temalt veel midagi pärida, kui ta tuli mulle lähemale. Ta kuumad huuled puutusid minu omi. Tundsin, et ma kaotan kohe teadvuse. Mu pulss oli sel hetkel 300. Teised olid meid jälginud. ’’Ühüü,’’ kõlas nende suust. Hakkasime Rommiga naerma. Tunnikell helises. Meie kamp lagunes, ainult mina ja Rommi jäime veel lobisema. ’’Noh?’’ alustas Rommi. Hakkasin naerma. ’’Sa naerad nii armsalt,’’ üritas ta vist meelitada. ’’Ära tõmble,’’ ütlesin vastu. ’’Ausalt,’’ ütles ta siis. Hakkasin veel rohkem naerma. ’’Aga miks sa alles nüüd ütled, et ma meeldin sulle?’’ pärisin järsku. ’’Miks sa ise seda alles nüüd välja näitad?’’ päris ta vastu. ’’Ma ei tea,’’ ütlesin ning hakkasin uuesti naerma. Umbes 15 minuti pärast otsustasime tundi minna. ’’Tsau.. musi,’’ laususin kerge irooniaga ning astusin klassi.

See esimene lõik .. no, lõpus saate aru. Esialgu on jah hästi segane ja ei saagi aru jutu põhimõttest. Keskel - lõpus selgub kõik.

Väga vabandan selle koleda sõna pärast!

- 2

Kõigi pilgu langesid minule. Kes irvitas, kes vaatas tuima näoga. ’’Ja kust sina tuled?’’ küsis õpetaja madalal häälel. Veel madalamal, kui tavaliselt. ’’Vahetunnist,’’ vastasin. ’’Eks sa mine sinna tagasi siis. Mina ei luba enda tundi sinusuguseid,’’ ütles õpetaja häält tõstes. ’’Minusuguseid?’’ pärisin kohe. ’’Neid, kes on sellised lit..,’’ tahtis ta öelda ’’neid, kes ei hooli õppetööst,’’ parandas ta siis ennast. ’’Sellised litsid nagu mina?’’ Tegin väikese pausi. ’’No palun, vaadake ennast, kuidas te riides käite. See pole küll õpetajale kohane. Ja pealegi.. õpetajad ei tohiks õpilasi niimoodi solvata. Eks ma siis lähengi. Direktori juurde. Seekord mitte teie käsul,’’ lõpetasin ma ning astusin tuimalt klassist välja. Ma ei läinud direktori juurde, nagu ähvardasin.

Ma läksin välja. Mis siin ikka pool tundi teha? Jalutasin. Mõtlesin. Mind on nagu kaks korda. Üks on tibi, kes ajab ebaloogilist juttu suust välja ning äätab, teine jällegi vastand. Suudan üllatada kõiki enda arukusega. Minus ei olegi nii palju rumalust. Ma võin rääkida nii teaduslikku juttu, et isegi teadlased ei saaks sellest aru. Irooniline. ’’Kus sina meil tunni ajal jalutad, lilleke?’’ küsis keegi. Ehmusin. ’’Mis siis, kui ma oleks praegu sinu pärast südamerabandusega haiglas? Ära ehmata mind nii!’’ ütlesin teeseldud vihaga. ’’Tasa, tasa. Ega ma ei tahtnud,’’ seletas nüüd Rommi. ’’Mis sa ise jalutad tunni ajal ringi?’’ küsisin nüüd mina. ’’Igav hakkas tunnis,’’ vastas ta. ’’Millal sa selliseks pahaks poisiks said?’’ küsisin edasi. ’’Ma olen koguaeg olnud,’’ vastas ta. ’’Ei,’’ vastasin lühidalt ’’sa olid varem just paipoiss. Isegi inglid kadestasid sind,’’ rääkisin siis edasi. Rommi hakkas naerma. ’’Ma ei tea, keda sina nägid, aga mina see polnud,’’ lausus ta. Vahepeal olin sättinud enda tema kõrvale trepile. ’’Tead.. me nagu ei tunneks üksteist nüüd,’’ hakkasin rääkima. ’’Ma arvasin, et aiult mina tunnen nii,’’ nõustus ta minuga. ’’Aga see ei muuda ju midagi? Me oleme tänasest koos?’’ küsisin, ise kõige armsamat nägu pähe tehes. Poiss naeratas laialt. ’’Ei. Jah,’’ ütles ta vastuseks. Naeratasin ning surusin ta põsele ühe musi. Poiss naeratas veelgi laiemalt. Rääkisime kõigest. Ma tunnen ennast temaga nii vabalt. Me saame kõigest samamoodi aru. Meie mõtted ühtivad. Kõik juhtus nii järsku. Vaatasin ta silmadesse, sulasin ja nüüd oleme siin. Koolist kostus kellahelinat. ’’Nii ruttu,’’ ütlesin raskelt. ’’Kõik hea saab kord läbi,’’ lausus poiss teeseldes kurbust ning tõusis püsti. Ta ulatas mulle käe ning me suundusime kooli tagasi.

Olime vahetunnis koos. Rääkisime. Jutt ei saanud hetkekski otsa. Ikka oli midagi, millest rääkida. Olime justkui alles kohtunud. Tegelikult tean teda juba väga kaua. Tunnid venisid, vahetunnid olid nii lühikesed. Parasjagu oli käimas viimane tund – loodusõpetus, millest oli täna kontrolltöö. Mingi ime läbi, ma isegi ei tea, kuidas, ma oskasin. Ma polnud õppinud. Vastused tulid ise mu pähe. Soe sügispäike säras aknast sisse, otse minu lauale. Jõudsin just enda töö valmis, kui kell helises. Naeratasin endamisi.

’’Koju?’’ küsis Susanna, kui läksime töid ära viima. ’’Mmm,’’ mõmisesin ning asestasin töö lauale ’’ma ei tea,’’ lõpetasin. ’’Okei, siis koos,’’ naeris Susanna. Nii enesekindel? Ma ütlen, et ma ei lähegi koju. Vahet ei ole. Õues oli soe, garderoobist polnud midagi vaja, kuna jakki mul ju ei olnud. Väljas oli nii mõnus. Linnud laulsid. Värske õhk tuli meile vastu. Eemalt võis kuulda kellegi naeru, keegi jällegi rääkis kõva häälega. ’’Vaata,’’ muutus Susanna süngeks ning näitas näpuga. Lindude laul kadus. Taevasse tekkisid tormipilved.
__________________________

Norma jutt ja samad sõnad mis Keitilgi:D