Näidend: Aston Martin ja sinine kivi[lõpetatud!]

Muhahahaa...minu esimene näidend. Kirjutasin selle alguses FOSi teatriprojekti jaoks, kuid kuna see osutus liiga pikaks, jäi see mu arvutisse kopitama. Ma arvan, et nüüd on aeg seda ka teistega jagada. Pealkiri on küll natuke kahtlane, aga ma ei suutnud tõepoolest midagi paremat välja mõelda. Anyway, let the show begin!
**

Tegelased:

Aston Martin, tavaline õpilane
Henry, antikvariaadi töötaja ja Astoni sõber
Azrael/Allan Ilmuja, iidne deemon
Liis, Astoni klassivanem
Sara, noorem õpilane ja Jälgijate grupeeringu liige
Loore, ülbe tütarlaps
Themis, Loore deemon

jpt.
**

ESIMENE VAATUS


Õpilasi täis klassiruum. Heliseb tunnikell ja siseneb naisõpetaja.

Õpetaja: Tere hommikust, tere hommikust, ei, püsti pole vaja tõusta...
Nagu te mäletate, oli teil tänaseks vaja läbi lugeda „Kuritöö ja karistus“. Kuna ma olen väga heas tujus ja te kõik näete nii kenad välja, siis teen ma teile kerge töö. Te võite raamatuid ja spikreid kasutada ning kindlasti peate te töö ajal üksteisega infot jagama. (Muigab)

Klass: Päriselt või?

Õpetaja: Ei, tegelikult tegin ma kõigest nalja. Pange raamatud ära ning kui ma kuskil kokkuvõtte nurkagi näen, hoidke oma nahk.

Siseneb pruunide juustega noormees, seljas neetidega nahktagi, jalas tanksaapad ning ümber õla suur must kott.

Aston: Palun vabandust, et tundi hilinesin.

Õpetaja: Ja kust sina siis nüüd tuled?

Aston: Kodust.

Õpetaja: Praegu on juba kolmas tund. Kas sa ei leia, et välja ilmumiseks on see veider aeg? Ma loodan, et sul on hea põhjendus.

Aston: Loomulikult, nagu alati. Ma kohtasin tee peal ühte vanamutikest, kes ütles, et ma meenutan talle väga ta kadunud poega ning soovis mulle oma korteris teed ja küpsiseid pakkuda.

Keegi hüüab: Võõrastega kaasa ei minda!

Õpetaja: Jah, poiss, fantaasiat sul jätkub. Mis su nimi oli?

Aston: Aston, Aston Martin. Ma eeldasin, et see peaks teile pärast poolt õppeaastat juba pähe olema kulunud, eriti arvestades seda, et sama nimega on ka üks automark. Teie, muidugi, arvatavasti nii kalli autoga sõita ei saa, nii et oleks rumal oodata, et te seda teate.

Õpetaja: Suu peale sa igatahes kukkunud ei ole (sirvib puudujate päevikut) Ütle mulle, kes on Raskolnikov?

Aston: See, kes täna lõunasöögiks rossolnikut valmistab?

Klass naerab.

Õpetaja: Või nii. Ma näen, et sa ei ole suvatsenud meie kohuslikku kirjandust lahti teha. Ma loodan, et sul on selleks mõni hea põhjus, sest vastasel juhul ei luba ma sind järelvastamisele. Ära loodagi, et sa mingi memme-taadi looga mu südame haledaks suudad teha.

Aston: Tõepoolest, mul oli väga hea põhjus. Mul oli palju muudki lugeda, kui juba umbes sada aastat surnud mehe vaimusünnitisi.

Õpetaja: Mida sa siis vabal ajal loed? Hämmastavat Ämblikmeest? Batmani?

Aston: Sellist kirjandust loevad ehk ainult teie lapselapsed.

Õpetaja: Olgu, aitab lolli mängimisest. Ma tean, et sul on need raamatud kaasas, nii et lao need heaga lauale.

Aston: Aga kui ma ei soovi seda teha?

Õpetaja: Ma ei küsinud, kas sa tahad seda teha. Ma ütlesin, et sa teed seda.

Aston laob raamatuhunniku porisedes laua peale.

Õpetaja: Nii ma arvasingi, ei midagi mõistlikku. „Alkeemia käsiraamat,“ „Deemonid keskaegses kultuuris,“ „Valitseda põrgus I“, „Argumentum ad hominem...“ (Kortsutab kulmu). „Kelleks sa ennast pead? Kui sa kavatsed suureks saades Van Helsingiks hakata, siis oled sellega paar sajandit hiljaks jäänud. Viimased vampiirid on ammu välja surnud ning nende püüdmisega sa endale elatist ei teeni. (Ulatab raamatud Astonile tagasi) Ma ei taha seda rämpsu enam oma klassiruumis näha, ning senikaua, kuni sa mind ja minu õpetatavat ainet ei austa, ka sind mitte.

Aston: Kuidas soovite. Ka mina ei soovi näha inimest, kes näib arvavat, et „Kuritöö ja karistuse“ aitab mul edukaks saada ning avab mulle maailmas kõik uksed.

Õpetaja: (Teeb kätega dramaatilise žesti) Kõik surma ähvardusel lahkugu!

Aston: Ütles Vürst, kuigi oleks võinud vait olla.

Aston tõuseb püsti ja lahkub. Õpetaja silub oma juukseid.

Õpetaja: Nii, vabandan viivituse pärast. Olge nüüd head, pange asjad laualt ära ning võtke paberid välja...

**

Koolihoov. Aston seisab seina ääres ja ootab kedagi. Talle läheneb temast paar aastat vanem noormees, kellel on seljas sinine jope ning peas pruun müts.

Henry: Tervitus!

Aston: Servus.

Henry: Miks nii mossis?

Aston: Ma ei ole mossis.

Henry: Miks ei ole. Sa näed välja, nagu oleksid teerulli alla jäänud.

Aston: Olgu, olgu, jäin vahele. Kirjanduse õps rikkus mu tuju ära. Vanamoor mõnitas mind selle eest, et ma tundi hiljaks jäin, vihjas mulle, et mul pole mitte mingisugust lootust edukaks saada ning naeruvääristas mu kirjandusmaitset...tavaline värk.

Henry: Ära lase end loksutada. Su õpetaja on üks vana pingviin, kellele on sidur kurku kinni jäänud.

Aston: Sidrun, Henry, see on sidrun.

Henry: Sidur, sidrun, mis vahet neil on?

Aston: Kui sa sidurit sööd ning sidrunipedaalile vajutad, ootab sind arvatavasti surm.

Ta trummeldab sõrmedega demonstratiivselt vastu seina, justkui midagi oodates.

Aston: Olgu, ma arvan, et me oleme nüüd juba piisavalt aurukatla ümber tantsinud(naerab). Või peaksin ma ütlema hoopis nõiapaja ümber? Vahet pole. Ma tahan teada, kas sa tõid, mida ma palusin.

Henry võtab kotist välja koltunud lehtedega nahkköites raamatu ja ulatab selle Astonile, kes selle vastu võtab ja sirvima hakkab.

Henry: Vabanda, sõber, et ma nii uudishimulik olen, kuid milleks tahad sa midagi nii tõsist lugeda? „Valitseda põrgus II“ ei ole mingi väike pornoraamat.

Aston: Ma tean, ja just seepärast ma seda lugeda tahangi. Lõppude lõpuks, kui ma ainult väikest pornoraamatut lugeda tahaksin, siis kuhu mul areneda oleks?

Henry:(sarkastiliselt) Kas sul on veel kuhugi areneda?

Aston: Ma olen kasvueas noormees ning ma arvan, et vähemalt kümme sentimeetrit kõrgemale arenen ma kindlasti.

Henry: Olgu, ma sain su vihjest aru. Ma ei küsi sinult, mida sa selle raamatuga teha tahad, kuid kui sellega midagi juhtuma peaks, siis hoia oma nahk. Kui see eksemplar, mida sa praegu käes hoiad, välja arvata, on seda raamatut säilinud veel vaid viis eksemplari, millest kaks kuuluvad tundmatute isikute erakogusse ning millest kolme omanikud elavad välismaal. See siin on minu isiklik ja kui sa selle ära rikud, siis murran ma sul midagi ja sa tead, et ma ei räägi selgroost.

Aston: Sa ei pea muretsema. Sa ju tead, et ma oskan raamatuid hoida.

Henry: Sa loobid neid mööda tuba, kui sa vihane oled. Kas sa nimetad seda raamatute hoidmiseks? Sa viskasid „Isa Goriot'“ nii kõvasti vastu seina, et sellel kaaned küljest ära tulid ja sa pidid selle kinni maksma!

Aston: See oli erakordne juhus. Mulle ei meeldinud selle raamatu lõpplahendus.

Ta paneb raamatu kotti ning vaatab kahtlustava pilguga ringi, justkui kartes, et keegi näeb teda

Aston: Aitäh, Henry. Ma olen tänulik, et sa seda raamatut mulle laenad, arvestades veel seda, et see on su isiklik.

Henry: (Vaatab kella) Täna mind hiljem või ära täna mind üldse. Meil lobisemise eest palka ei maksta ning ma pean minema hakkama. Lõunapaus kestab veel vaid veerand tundi ning kui ma selleks ajaks tagasi ei ole, ootab mind midagi ebameeldivat, näiteks boss, kes nuia käes hoiab.

Aston: Hea küll, mine. Ma annan sulle teada, kui ma su raamatuga lõpetanud olen.

Henry: Parem oleks. Muide, suurem osa seal kirjeldatavast põhineb vaid ennekeskaegsetel müütidel, nii et enne, kui midagi katsetama hakkad, tea, et see ei tööta nii kui nii.

Aston tõmbub turri.

Aston: Ja miks ma üldse midagi katsetama peaksin hakkama?

Henry: Sest sul on peas selline nägu, mis lausa karjub su kavatsustest. Ma ei tea, mis su eesmärk on, kuid kutsumised on kõigest müüt.

Ta lehvitab hüvastijätuks ning kõnnib kiirustades minema. Aston tõmbab kotiluku kinni, paneb kõrvaklapid pähe ning hakkab kodu poole minema, lauldes väga kõvasti ja valesti.

Aston: I coming to this country
For oppurtunities
Tried to work in Korean Deli
But I am japanese
But with my work I earned two masters degrees in social work
And now I a therapist
But I have no clients
And I have an unemployed fianceé
And we have lots of bills to pay

It suck to be me!
It suck to be me!

I say it suck-suck-suck-suck-suck-suck-suck-it suck to be me!
**

**
Astoni maja. Väike tüdruk joonistab maja ees kriitidega asfaldile. Ta lehvitab Astonile, kuid viimane ei märka teda. Aston siseneb oma tuppa, paneb koti laua kõrval olevale toolile ning võtab raamatu kotist välja, hakates seda uurima ja mööda tuba edasi-tagasi kõndima.

Aston: Ein, zwei, drei, vier, fünf, sex, sieben, acht...heureka! Lõpuks ometi õige lehekülg!

Aston loeb mitu korda lehekülje üle ning asub seejärel oma sahtlis sorima.

Aston: Veider, see peaks siin olema...kuhu ma selle küll ometi panin?

Vaatab toas ringi ning kortsutab kulmu.

Aston: Kurat, miks näeb mu tuba välja nii, nagu oleks keegi siin koristanud?

Marsib toast välja ning põrutab vihaselt jalaga vastu maad.

Aston: Tere! Kas keegi võiks öelda, mis kurat mu toas toimunud on?

Nurga tagant astub välja Astonist tunduvalt noorem poiss; Astoni väikevend Oskar.

Oskar: Sa kutsusid?

Aston: Mis mu toas toimunud on? Ma ei mäleta, et ma oleksin lubanud kellelgi seal ringi kolada!

Oskar: Muidugi-muidugi, aga vanatädi tuleb meile õhtul külla ja ema ütles, et su tuba on selline sitamaja, et seda on häbi vaadata!

Aston: Päris nii ta nüüd kohe kindlasti ei öelnud.

Oskar: Ütles mis ta ütles, aga igatahes pidin ma seda natuke korrastama. Ma korjasin mustad riided ära ning viisin vannituppa, ja ma pühkisin natuke tolmu...atsihh! Aga, ma vannun, et ma panin kõik asjad tagasi sinna, kust ma nad võtsin!

Aston:(kahtlustavalt) Kas tõesti?

Oskar niheleb märgatavalt ning Aston paneb käed puusa.

Aston: Ma ei usu sind. Ma märkasin et mu toast on midagi puudu ning ma tahan seda tagasi saada.

Oskar niheleb veel veidi ning tõmbab seejärel selja tagant välja pornoajakirja.

Aston: ISSAND JUMAL, OSKAR! Kust sa veel selle välja kaevasid?

Oskar: Sinu voodi alt loomulikult. See oli raamatukuhja vahel...

Aston: Oot-oot-oot, nüüd, kui ma selle peale mõtlen, tuleb mulle meelde, et mul oli jah midagi sellist...jah, see on küll minu oma...

Oskar pakub ajakirja Astonile, kes seda aga vastu ei võta.

Oskar: Seda sa ju tahtsid, eks ole? Võta see tagasi, see on sinu oma.

Aston: Loll oled või? Ega ma seda ei otsinud? Mida ma sinu arust sellega peale hakkaksin?(Koputab sõrmega vastu oma meelekohta)Ma otsin oma kriidipakki! Seda, mis kapi ääre peal oli!

Oskar vaatab talle lolli näoga otsa ning hakkab laginal naerma.

Oskar: Kriidipakki? Seda, mis kapi ääre peal oli? Ma andsin selle Sigridi kätte! Ma arvasin, et sul ei lähe seda vaja. Kas sa pole kriitidega mängimiseks juba liiga vana?

Aston: See ei puutu asjasse!

Ta teeb äärmiselt ärritunud grimassi ning rabab ajakirja Oskari käest ära.

Oskar: Aston? Ma mõtlesin, et kui sa seda ajakirja praegu ei vaja, siis kas sa ei tahaks seda minu kätte hoiule jätta, lihtsalt igaks juhuks?

Aston: Mitte mingil juhul! Mõtle mu vanema venna vastutusele. Järgmiseks tahad sa ehk, et ma sulle su kümnendaks sünnipäevaks pornofilmi kingin?

Oskar: Kui sa just seda nii väga teha tahad...

Aston: Mitte mingil juhul. Nagu ma juba ütlesin, mõtle mu vanema venna vastutusele.

Oskar: Aga kui ma, ütleme, täiesti juhuslikult emale koputan, kui huvitavat kirjandust su voodi all leidub?

Aston: Koputa palju tahad, ning koputa endale paar korda pea peale ka, kui sa juba pihta hakkad. Ma olen seitseteist aastat vana nii et mida ema mulle ikka teha saab? See ajakiri näitab ainult minu elutervet huvi vastassoo vastu!

Aston sügab mõtlikult kukalt, keerab seejärel ajakirja rulli ning laksab sellega õrnalt Oskarile vastu pead.

Aston: Sa ütlesid, et andsid mu kriidid Sigridi kätte?

Oskar: Jah. Kas soovid, et ma selle ka kolmandat korda üle kordaksin?

Aston marsib õue, kus väike tüdruk ikka veel kriitidega joonistab, koputab tüdrukule õla peale, lehvitab talle ja naeratab.

Aston: Hei, Sigrid. Millega sa tegeled?

Sigrid:(lapselikult kätega vehkides) Joonistan! Vaata, kas pole ilus pilt? See siin on emme, see on issi, see väikevenna ja see siin oled sina...

Aston: Kui armas, kuid mille poolest see sinine põõsas minu moodi on?

Sigrid: See ei ole sinine põõsas, need on sinu juuksed!

Aston naerab pingutatult.

Aston: Vaata, Sigrid, sa said need kriidid Oskari käest, eks ole? Lugu on selline, et need on minu omad ning mul on neid praegu vaja. Nii et palun, kas ma võiksin need tagasi saada?

Sigrid: Aga mul ei ole veel pilt valmis!

Aston: Ma toon need sulle tagasi, kui ma neid enam ei vaja. Kas sa oled nõus?

Sigrid:(mossitades) Olgu, olgu, kui ma need pärast tagasi saan. Mul on pilt veel pooleli!

Ta ulatab kriidid Astonile, jookseb tuppa ja kaob vaateväljast. Aston uurib enda käes olevaid kriite mõtliku pilguga.

Aston: Nii palju siis maa, tule ja vee värvidest.

Aston läheb oma tuppa, asetab kriidid põrandale ning võtab raamatu uuesti kätte.

Aston: Nelja algelementi sümboliseerivad värvid – olemas, Meie Isa palvega paberileht – olemas...

Võtab voodi alt Piibli, rebib ühe lehe välja ning asetab põranda keskele. Seejärel joonistab ta sinise kriidijupiga lehe ümber pentagrammi, rohelise kriidiga pentagrammi ümber kasti, kollase kriidiga pentagrammi ümber ringi ning seejärel tõmbab ta sinise kriidiga koju kujundi keskelt pooleks.

Aston: Vaene Henry, kui ta mind ainult praegu näeks...ta paneks mu kiriku vande alla.

Ta tõuseb püsti ja uurib enda ees olevat raamatut.

Aston: Esimene samm: joonista kutsumise läbi viimiseks vajalik kujund. Teine samm: loe Meie Isa palvet nii, et selle tähendus muutuks vastupidiseks. Kolmas samm: tilguta seitse tilka verd pentagrammi keskele ning lausu õiged sõnad...

Paneb raamatu käest ära.

Aston: Seitse tilka verd? Lumivalgekese sündimiseks piisas kõigest kolmest tilgast.

Ta astub pentagrammi ette ning hakkab pomisema.

Aston: Meie Isa, kes sa oled Põrgus
Rüvetatud olgu sinu nimi
Sinu riik ärgu tulgu, sinu tahtmine ärgu sündigu
Kuidas Põrgus, nõnda ka maa peal
Meie igapäevane leib unusta
Sest sul ei ole õigus andestada meile me patte
Nagu ka meie ei andesta iial sinu omi
Sest sulle ei kuulu ei riik ega au ega vägi, mitte midagi.
Neelaku sind tuli.

Ta hammustab oma sõrme ning laseb seitsmel veretilgal pentagrammi keskele langeda.

Aston: Tõuske tuhast, vägevad deemonid, ning kuulake mu käsku! Tõuske tuhast ning saatke minu juurde see, keda peate vääriliseks mind teenima! Ilmuge minu kutse peale!

Kuskil kärgatab kõu ning Astoni ette kerkib valge udupilv. Nähtavus on null. Möödub üks minut, enne kui udu hajuma hakkab. Kui see hajunud on, seisab Astoni ees noormees, kellel on jalas lühikesed põlvini ulatuvad püksid, nööridega nahksaapad, üle ta õla ripub rebasenahk ning ta kõrvas on draakonikujuline kõrvarõngas.
Vaikuses möödub veel üks minut.

Azrael: Buu!

Aston röögatab, koperdab paar sammu tahapoole ning kukub.

Aston: Oled sa tont või inimene!

Azrael: Tervitusi teisest ilmast! Sinu küsimusele pean ma vastama, et ei ole ei tont ega inimene. Ma olen Azrael, üks kolmeteistkümnest iidsest deemonist, ning ma kuulan su käsku.

Aston:(segaselt) Nii et see on siis tõsi! Deemonid on tõesti olemas!

Azrael astub pentagrammi seest välja, ringutab ning haigutab.

Azrael: Loomulikult on see tõsi. See on sama tõsi kui see, et maailm on lapik nagu pannkook ja päike ripub taevas niidi otsas!

Aston: Lapik nagu pannkook? Sa oled ajast maha jäänud! Maakera on ümmargune...aga, jumal hoidku! See on tõsi! Deemonid on tõesti olemas!

Azrael: Ma juba kinnitasin sulle, et see on tõsi. Nüüd aga, isand, tahaksin ma meeleldi teada, milleks te mu allmaailmast siia kutsusite. Kas teil on mulle mingi ülesanne? Mul pole selle vastu midagi. Ma pole juba vaaraode kuldajast saati ühtegi korralikku ülesannet saanud ning oleks hea oma vanu konte sirutada. Milline on sinu käsk? Kas ma pean korraldama üleujutuse või tapma mõne üliku sohipoja?

Aston: Kas sa ei saaks mulle oma maailmast rääkida?

Azrael: EI IIALGI! Milline rumalus! Kas sa kutsusid mind välja vaid seepärast, et soovisid deemonite maailmast kuulda? Selle kohta küsimine on üks suurimatest tabudest ning mul on õigus sind paljalt selle küsimuse esitamise eest tappa!

Aston: Oota...Azrael, eks? Ära tee midagi, mida sa pärast kahetseda võid.

Azrael sirutab oma sõrme välja nagu püstoli ja naerab.

Azrael: Ma olen deemon. Me ei kahetse ühtegi oma tegu.

Ootamatult avaneb uks ning sisse jookseb Sigrid.

Sigrid: Venna, sa lubasid, et annad kriidid mulle tagasi!

Aston: Sigrid! Mitu korda olen ma sulle öelnud, et sa ei tohi koputamata minu tuppa siseneda!

Sigrid: Venna, aga kriidid...sa lubasid...

Ta vaatab uudishimuliku pilguga toas ringi ning näeb Azraeli, kes on hetkega laua alla pugenud.

Sigrid: Venna, mida see poolpaljas onu su laua all teeb?

Aston: Mu laua all ei ole ühtegi poolpaljast onu!

Ta märkab Azraeli, kes on end laua alla ära peitnud ning tõmbub krampi.

Aston:(Azraelile) Miks sa laua all oled?

Azrael: Palun korista see väike inimene kohe mu silmist! Ta ajab mulle hirmu peale! Kui ta kohe ei lahku, ei vastuta ma oma tegude eest!

Aston hakkab närviliselt naerma ning Sigrid pistab karjuma.

Sigrid: Venna, see onu on minu vastu nii õel!

Aston:(Azraelile) Sa kardad lapsi?

Azrael: Sa nimetad neid lasteks? Nad on väikesed kahejalgsed põrgusigitised!

Aston: Tule kohe laua alt välja. Ma keelan sul oma õde ärritada!

Azrael: Ei iialgi! Ma ei kavatsegi selle olendi palge ette ilmuda!

Aston: See on käsk!

Midagi arusaamatut pomisedes tõuseb Azrael püsti ning seisab Astoni kõrvale, kergelt värisedes.

Aston: Sigrid, saa tuttavaks. See on...ee...Allan, minu uus klassivend. Ta ei tahtnud sinu vastu õel olla, kuid tal on kodus seitse väikest õde ning ta ei ole just eriline lastesõber.

Sigrid: Sinu uus klassivend? Aga ma ei näinud teda koos sinuga tulemas. Kas ta ronis aknast sisse?

Aston: See on tema perekonnas tavaline komme. Igatahes, kas sa annad talle andeks, et ta sind nähes endast välja läks? Kui sa seda ei tee, siis ma oma kriite sinu kätte ei anna!

Sigrid: See on ähvardus!

Aston: Ja veel pagana hea. Kuidas siis jääb?

Sigrid: Olgu, annan-annan. Sigrid annab alati kõigile andeks...(uurib Azraeli pealaest jalatallani) Su riietus meenutab mulle ühe tädi kostüümi ühest ajakirjast!

Aston:(kahtlustavalt) Millisest ajakirjast?

Sigrid:(kihistades) Tead küll! Sellest ajakirjast, milles on...alasti tädid!

Aston: Püha pask, Oskar ei näidanud seda ometi ka sulle? (haarab kätega peast kinni)

Azrael: Kui lubad, siis ma arvan, et see tegevus ei ole sulle hea. Su kael võib välja venida.

Aston:(Sigridile) Kriidid on põrandal. Võta need ning seejärel mine seejärel Oskari juurde ning ütle talle, et...et teda ootab jumalik kohtumõistmine.

Sigrid korjab kriidid kokku ja jookseb toast välja, karjudes: Oskar! Oskar! Aston pöördub Azraeli poole.

Aston: Ma kutsusin su välja, et saada kinnitust deemonite maailma olemasolus ning et sellest ühtlasi ka rohkem teada saada. Esimese punkti suhtes on mu uudishimu rahuldatud, kuid, nagu ma aru saan, on su käed rohkema suhtes seotud.

Azrael: Sa ei eksi. Mul ei ole lubatud ühelegi inimesele meie maailma saladuste kohta sõnagi poetada. Ma võin küll inimesi teenida, kuid see, mida sa minult äsja palusid, on kohustus, mida ei täida oma isanda ees ükski deemon.

Aston: Sa nimetad mind isandaks?

Azrael: Sina olid see, kes mind välja kutsus, seega jah. Kuidas ma sind siis nimetama peaksin?

Aston: Astoniks. See on mu nimi.

Azrael: Aston? Ühe inimese kohta on sul veider nimi. Ma oleksin oodanud midagi loomulikumat, näiteks Hyperion, Scorpius, Hieronymos, Sethos...
Veider, veider. Igatahes, nagu ma aru saan, Aston, olen ma oma ülesanded sinu ees täitnud ning sa ei saa mind kauem kinni hoida. Ma palun, et sa annaksid mulle loa lahkumiseks.

Aston: Oled kindel, et sa mu küsimusele vastata ei saa?

Azrael: Täiesti. Nii see kahjuks on. Usu mind, ka mul on sellest väga kahju. Oleks olnud vahelduseks üsna meeldiv mõne alkeemiaõpilasega vestelda.

Aston: Ma ei ole alkeemiaõpilane. Ma olen lihtsalt...õpilane.

Azrael: Hea küll, Aston, lihtsalt õpilane. Ma soovin nüüd, et sa mind vabastaksid ja mul oma teed minna lubaksid.

Ohates võtab Aston raamatu ning loeb sealt paar rida.

Aston: Käesolevaga kinnitan ma kogu maailmale, et Azrael, üks kolmeteistkümnest iidsest deemonist, on talle usaldatud ülesanded auga täitnud ning ma annan talle loa lahkuda. Mine, Azrael, ning olgu jõud sinuga!

Azrael: Tänan sind su lahkuse eest.

Õhku kerkib lilla suitsupilv. Kui see hajub, on Azrael endiselt sama koha peal.

Aston: Miks sa ikka veel siin oled?

Azrael: Värav ei avanenud. Seda võib vahel harva juhtuda, nii et palun proovi uuesti.

Aston: Käesolevaga kinnitan ma kogu maailmale, et Azrael, üks kolmeteistkümnest iidsest deemonist, on talle usaldatud ülesanded auga täitnud ning ma annan talle loa lahkuda. Mine, Azrael, ning olgu jõud sinuga!

Möödub peaaegu minut.

Aston: Sa oled ikka veel siin!

Azrael: Tundub küll. Sinu katse mind ära saata äpardus juba teistkordselt. Ma annan sulle loa kasutada vägivaldset ärasaatmist.

Aston sirvib raamatut, kuni leiab õige lehekülje.

Aston: Ma käsin sul kohemaid seitsme tuule poole kaduda!

Möödub paar pingelist hetke, kuid midagi ei juhtu.

Aston: Sa oled ikka veel siin! Ma ei mõista! Raamat ütleb, et...

Azrael: Ära kunagi usalda ühtegi raamatut. Usalda vaid seda, mida sa enda ees näed. Ma olen praegu siin, mis tähendab seda, et mida iganes see raamat sulle ka ei ütle, ta valetab.

Aston: Aga...kui ma ei saa sind minema saata, siis...

Azrael: Ma kardan, Aston, et ma pean mõneks ajaks siia jälki ja õõvastavasse inimeste maailma jääma, kuni sa leiad mooduse minu vabastamiseks. Sa oled õpilane ning kindlasti suuteline midagi välja mõtlema.

Aston: Võib-olla kõlab see jaburalt, aga koolis meile selliseid asju ei õpetata...

Azrael:(huvitatult) Koolis? Mis on kool?

Aston: Kuna sa praegu lahkuda ei saa, on mul piisavalt aega, et sulle kõik ära seletada. Praegu aga...(uurib Azraeli riietust)Sa peaksid oma riided põlema panema. Ma pole ammu midagi nii jubedat näinud! Kui mu vanemad sind praegu näeksid, arvaksid nad, et sa oled strippar!

Azrael: Ära solva deemonite traditsioonilist rõivastust! Ja kes on strippar?

Aston:(ohates) Ole nii hea ja istu, Azrael. Istu toolile, voodile või kuhu iganes. Hinga sisse, hinga välja. Ma seletan sulle kõik. Millal sa viimati maa peal käisid?

Azrael: Umbes viis tuhat aastat tagasi.

Aston: Olgu. Sellisel juhul seletan ma sulle, kui palju maailm viimase viie tuhande aastaga muutunud on.

**
Praegu ma rohkem postitada ei viitsi. Ootan teie arvamusi

Awww. Mulle meeldis. NAGU ÜLIVÄGA. Kuigi mulle tavaliselt näidendid ei meeldi.
Edasi tahan nagu täiega eks. Superhea.

Sa oled selliste kergelt absurdsete asjade kirjutamises neetult osav.

Tuki - ma virutasin selle lause "Viimsest reliikviast" ja tegelikult olen ma sellesse näidendisse toppinud veel teisigi vihjeid sellele filmile.
Espada - Miks sulle siis tavaliselt näidendid ei meeldi?
Liina - Irw Tegelikult ei oskagi ma mitteabsurdseid asju kirjutada

Igatahes...siit tuleb järjekordne kahtlane osa

**
Klassiruum. Õpilased sebivad ringi, kuni heliseb tunnikell, ning istuvad kohtadele. Aston jõuab klassi viimasel minutil. Tema järel siseneb õpetaja.

Õpetaja: Tere kena varahommikut! Istuge maha! Ma vean kihla, et te juba kibelete oma lugemiskontrolli tulemuste järele, või kuidas? Enne, kui me aga töö kallale asume, tahan ma teile tutvustada teie uut klassivenda.

Uks avaneb ning Azrael astub klassi. Ta kannab oma tavapäraseid saapaid ning pükse, kuid rebasenaha asemel on tal seljas tavaline t-särk. Selle peal ripub mantel.

Õpetaja: See on Allan Ilmuja. Alates tänasest on ta üks teie hulgast.

Klass: Tere, Allan!

Azrael: Tere kõigile!

Õpetaja vaatab Azraeli riietust ning kortsutab kulmu.

Õpetaja: Mulle tundub, et esialgu ei ole ta meie kooli riietumistavadega veel väga hästi kursis, kuid õppimiseks pole kunagi liiga hilja. Mulle meeldiks, kui ka mõned vanemad õpilased sellest aru saaksid, eriti sina, Aston Martin(näitab näpuga Astoni poole). Kooliriietus peab olema korrektne ja mittemidagiütlev, mitte andma pidevalt mõista, millega te vabal ajal tegelete.

Aston: Tere kena hommikut teilegi, kallis õpetaja! Millega ma siis teie arust vabal ajal tegelen? Nurga taga heroiini süstimisega?

Klass naerab ning õpetaja raputab selle märkuse peale ainult kurvalt pead.

Õpetaja: Kui rõõmustav, et mõned teist mind hommikul nii soojalt tervitavad. Kuidas su „Kuritöö ja karistus“ elab, Aston?

Aston: Te võite rahule jääda. Ma lugesin selle eile läbi.

Õpetaja elavneb silmnähtavalt ning hakkab rõõmsalt käsi kokku hõõruma.

Õpetaja: Kas tõesti?

Aston: Jah. Selle raamatu pealkiri koosneb kolmest sõnast.

Õpetaja trambib jalgu ning Azrael köhatab tähendusrikkalt.

Õpetaja: Must huumor, kullakesed, võib vahel mõruks kätte minna.(Vaatab Azraelile otsa) Oi heldeke, ma unustasin su täiesti ära!

Azrael: Tuleb nii välja. Äkki võiksin ma nüüd istuda?

Õpetaja: Muidugi. Ole hea ja istu Astoni kõrvale. Oma riietumisstiililt olete te sarnased nagu kaks tilka vett...

Azrael istub Astoni kõrvale ning õpetaja alustab klassi ees oma juttu. Aston raputab Azraeli õlast, et tema tähelepanu saada.

Aston(sisistades): Mis kurat sul seljas on? Ma ju palusin selle kupatuse põlema panna!

Azrael: Ära targuta! Ma otsisin terve rohelise riidekapi läbi, kuid mitte kuskil ei olnud midagi, mis mulle selga oleks läinud!

Aston: Rohelise kapi? Tule taevas appi! Rohelises kapis on minu väikseks jäänud riided ning Oskari vana kraam! Kas sa kummuti kõige alumisse sahtlisse vaatasid?

Azrael: Ei, aga sa ei öelnud mulle, et ma kummutisse vaatama pean. Sa ütlesid mulle lihtsalt: otsi endale kapist midagi selga, ja ma võtsin sind sõnast.

Aston: Seega on sinu narrikostüüm minu süü?

Azrael: Vaatame tõele näkku, Aston. See pole sugugi narrim kui see, mida sina seljas kannad. Ma ei tahaks küll seda pedagoogi kiita, kuid tal on õigus: meie riietus on tõesti sarnane, ning kui mina näen narr välja, näed seda ka sina.

Aston: Aitäh mainimast.

Õpetaja marsib nende laua juurde, paneb käed vaheliti ning ootab, kuni nad vait jäävad.

Õpetaja: Mul on hea meel, et te, poisid, juba nii hästi läbi saate, kuid kas teil on tõepoolest vaja pläkutada nagu turudeided?

Aston: Vabandust, et me ennast unustasime, kuid hetkeks tekkis meil tõesti tunne, et me oleme Nõmme turul.

Õpetaja: Või nii? Olgu pealegi. Mulle meenus äsja üks asi. Kuna Allan on meie klassis uus, ei ole ka tema veel „Kuritöö ja karistuse“ peale tööd teinud. Allan, kas sa oled juba selle raamatu läbi lugenud?

Tüdruk Astoni selja tagant: Palju õnne, Allan, sinu esimene karistus.

Azrael vaatab klassis ringi ja näeb, et kõik ootavad ta vastust.

Azrael: Kuritöö ja...misasi?

Aston otsib oma kotist raamatu ning ulatab selle Azraelile.

Õpetaja: Ma tahan teada, kas sa oled selle raamatu läbi lugenud. Kui oled, annan ma sulle paberi ning luban sul töö kohe ära teha. Mis su vastus on?

Azrael surub oma peopesa vastu raamatu kaant.

Azrael: Ma ütleksin et...oh, milline jubedus...vaene Sonja...neetud Raskolnikov...jah, jah, jah...ma olen selle läbi lugenud. Kas ma pean kirjalikult vastama?

Õpetaja: Jah. Mõned inimesed siin klassis ja selles samas pingis ei ole veel raamatut kätte võtnud, nii et suuliselt vastamine ei tule kõne allagi.

Ta kõnnib laua juurde, võtab paberi, lipiku küsimustega ja pastapliiatsi ning ulatab need Azraelile. Seejärel kirjutab ta tahvlile iseseisva töö teema, milleks on „Lev Tolstoi elu ja looming“ ning istub laua taha, võttes kotist välja Kroonika ning hakates seda lugema. Kaks minutit on vaikus, siis heliseb kell. Azrael annab paberi õpetajale ära ning väljub koos ülejäänud õpilastega klassist. Aston haarab ta varrukast ning tirib ta koridorinurka.

Aston: Kuidas sa seda tegid?

Azrael: Mida ma jälle tegin?

Aston: Seda! Ma tean, et sa nägid seda raamatut elus esimest korda! Ära ütle, et sa lugesid selle läbi paljalt puutekontakti abil?

Azrael: Aston, sa kasutad liiga keerulisi sõnu. Kui sa end eesti keeles piisavalt arusaadavalt väljendada ei suuda, mine mingi muu keele peale üle, sest ma ei saa su mõttest aru.

Aston: Olgu, ma küsin siis lihtsamalt. Sa ei vaja lugemiseks silmi, ega ju? Piisab vaid sellest, et sa raamatut puudutad, ning selle sisu on sulle kohe selge?

Azrael naerab. Mitu tüdrukut tema klassist tuleb ning seisab tema selja taha.

Azrael: Mida sa siis arvasid? Et ma loen kõik read eraldi läbi? See võtaks ju terve igaviku. Ükski inimene ei oleks nii loll, et midagi sellist teeks!

Aston: Tundub, Azrael, et vähemalt ühe asja olemust unustasin ma sulle selgitada.

Üks tüdrukutest koputab Azraelile õla peale ja lehvitab talle.

Liis: Hei! Nii et sina oled siis Allan? Mul on rõõm sinuga kohtuda! Mina olen Liis, klassivanem! Räägi, kust koolist sa tuled?

Azrael:(vaatab abi paluvalt Astonile otsa) Ee...ausalt öelda on täna mu esimene koolipäev.

Liis: Nii et sa olid siis koduõppel?

Azrael: Kui seda niimoodi nimetatakse, siis jah. Jah...ma õppisin kodus.

Liis: Ma loodan, et sul hakkab meie seas tore olema.

Ta pöördub Astoni poole.

Liis Kas ma kuulsin õigesti, et sa kutsusid teda Azraeliks?

Aston: Ee...kutsusin või?

Liis: Kust see hüüdnimi pärineb?

Aston: See on ta Runescape'i kasutaja. DemonAzrael13.

Azrael: Mis on Runescape?

Aston surub talle käe suule ning tirib ta Liisist ning tema sõbrannast eemale.

Aston: Oli meeldiv, Liis, kuid ma pean nüüd Allanile koolimaja tutvustama ning ma kavatsen alustada poiste peldikust, mis tähendab, et sina meiega kaasa tulla ei saa.

Liis trambib Astoni kommentaari peale jalgu, samal ajal kui Aston Azraeli teise koridori otsa veab. Nad jäävad poiste peldiku ukse kõrvale seisma.

Aston: Võta teatavaks, et ma päästsin su just maailma suurima...ja noh, mis seal salata, ka kõige armsama tüütuse käest...Allan Ilmuja. Kuidas sa sellise tobeda nime peale tulid?

Azrael: Mulle tundub, Aston, et sinu sõnavaras positiivsemaid sõnu ei olegi. Tobe, narr, tüütu.. millises keskkonnas sa ometi üles oled kasvanud?

Aston: Sa ei taha seda teada.

Azrael: Selles ma ei kahtlegi. Kas tead, keskajal kutsuti paljusid deemoneid „ilmujateks“, sealt ka Ilmuja. Mis mu eesnimesse puutub, siis olid sa ise see, kes mind eile selle väikese kahejalgse juuresolekul Allaniks nimetas, ning ma oletasin, et me ei saa su sõpradele ja suguharu pealiku abikaasale sellega vastuollu minevat nime öelda.

Aston: Suguharu pealiku abikaasale?

Azrael: Naisele, kes su sünnitas.

Aston: Palju lihtsam oleks, kui sa ütleksid tema kohta „ema,“ mitte „suguharu pealiku abikaasa.“

Azrael: Vabandust, vabandust. Oh ajad, oh kombed. Mida iganes sa ka ei ütleks, pead sa selle nimega leppima, sest see on kõigil dokumentidel, mille ma su kooli direktorile esitasin.

Aston: Ma ei mõista, kuidas sa kõigest minu dokumentide vaatamise põhjal endale paberid suutsid tekitada. Isegi koera tõutunnistuse saamisega läheb rohkem aega!

Azrael: Siis on ju ainult hea, et ma koer ei ole.

Astoni kõht laseb kuuldavale valju korina ning ta haarab kahe käega kõhust kinni.

Aston: Neetud, ma olen nälga suremas. Ma ei jõudnud täna hommikust süüa!

Ta võtab taskust oma rahakoti ning hakkab selles olevaid münte lugema.

Aston: Kurat...mul on ainult seitse krooni. Oleks mul kolm krooni veel, saaksin ma endale eriti suure kreemisaia osta!

Azrael: Üks hetk.

Ta võtab Astoni käe ja sülitab tema pihku kolm ühekroonist. Aston jõllitab teda šokeeritult, kuni ta kõht jälle koriseb.

Aston: Aitäh. Just seda mul vaja oligi, kolme ilast münti...kuid aitäh ikkagi. Käime kiiresti puhvetis ära ning pärast seda hakkab geograafia. Üks tund on juba selja taga, viis tuleb veel üle elada. Kas sa mäletad, kuhu me pärast tunde minema pidime?

Azrael: Sa mainisid mingit antiikasjandust.

Aston: Antikvariaati. Pärast tunde lähen mina antikvariaati ning sina hiilid minu tuppa...ja katsu sa ainult kellelegi vahele jääda! Kui ma tagasi tulen, hakkame me tõsiselt uurimisega tegelema. Mida varem me teada saame, miks ma sinust lahti ei saa, seda parem...

Kostab hõige: HEI, POISID! Hetk hiljem on Liis end Astoni ja Azraeli vahele pressinud.

Liis: Allan, ma mõtlesin, et äkki...äkki võiksin ma su telefoninumbri saada? Ma mõtlesin, et kui su juhuslikult õhtul vaba aega on, siis...

Aston: Unista edasi. Tal ei ole ei telefoninumbrit ega vaba aega. Ta on kuni järgmiste jõuludeni hõivatud, nii et palun, ole nii hea ja jäta meid rahule. Meil on midagi olulist pooleli.

Liis: Ma näen jah. Las ma arvan, sa üritad endale mune kasvatada?

Ta keerab turtsudes Astonile selja ning kõnnib minema. Heliseb kell.

Aston: Kurat küll, ma tahtsin süüa...aga olgu, on aeg geograafia jaoks.

Azrael: Kui sa soovid, võin ma sulle siinsamas...

Aston: Aitäh, aga ma arvan, et ma ei suuda süüa midagi, mis on kellegi teise suust väljunud. Kui ma meelt peaksin muutma, annan ma sulle teada.

Azrael: Ma ootan seda juba naudinguga.
**

**
Viletsailmeline raamatupood, mille seinte ääres seisab mitu pooleldi tühja riiulit. Põrandal vedelevad vildakad raamatuhunnikud. Henry seisab toolil ning tõstab raamatuid kõige ülemisele riiulile. Heliseb kelluke ja siseneb Aston.

Aston: Tere ja head töö jätku!

Henry: Mis heast töö jätkust siin juttu saab olla?

Tema kõht koriseb valjusti.

Aston: Taltsuta oma paelussi! Kui siin oleks kliente, oleksid nad end surnuks ehmatanud!

Henry: Sellisel juhul on hea, et siin oled ainult sina...ja kui sa juba siin oled, ulata mulle abikäsi.

Aston: Sa tahad, et ma su tooli pealt maha aitan?

Henry: Loll! Ma tahan, et sa mulle raamatuid kätte annaksid! Kahekesi saab see töö poole kiiremini tehtud!

Aston ulatab Henryle kolm raamatut ning too laob need riiulile.

Aston: Milleks üldse kõik see?

Henry: Sa mõtled raamatute ümbertõstmist? Minu käest ära seda küll küsi. Boss otsustas lihtsalt ühel ilusal hommikul, et meil on aeg hakata sisekujundust muutma. Kurat teab, kuidas ta selle peale tuli. Ilmselt ilmus talle unes Jumal ja andis talle otsese käsu, öeldes, et muidu satub ta hiina vangilaagrisse või midagi sellist.

Aston annab tema kätte viimased raamatud. Henry paneb need riiulisse ning astub seejärel tooli pealt maha.

Henry: Vabanda, et siin selline segadus on. Istu kuskile vaba tooli peale...raamatute peale ära istu. Mulle ei andestataks seda kunagi.

Aston võtab istet.

Henry: Ma oletan, et sa oled mu raamatuga juba tutvuda jõudnud?(Naeratab saatanlikult) See põhineb arvatavasti maailma kõige suurematel valedel, kuid oma laksu peaksid sa sellest ometi kätte saama.

Aston: Tegelikult ma selle pärast tulingi.(Paneb käed vaheliti) Sa ütlesid mulle eile, et seda raamatut on säilinud vaid kuus eksemplari ja et üks neist on juhtumisi sinu oma. Kuna see on nii haruldane raamat, hakkasin ma paratamatult mõtlema...oled sa kindel, et koopia, mida sa enda käes hoiad, on ikka...päris?

Henry: Loomulikult olen ma selle peale mõelnud, kuid siiamaani olen ma veendunud, et see on ehtne. Mis siis? Kas sa oled otsustanud võltsingute ekspertiisi tööle asuda?

Aston raputab ägedalt pead ning kukub peaaegu tooli pealt maha.

Aston: Ei, ei midagi sellist...ma lihtsalt niisama, puhtast huvist küsisin. Ma ei mõelnud sellega midagi, ei ei...

Kelluke heliseb ning poodi siseneb tüdruk, peas läkiläki.

Tüdruk: Tereeeeee!

Henry: Tere.(Tõuseb püsti) Kas ma saan teid kuidagi aidata? Ma pean vabandama, meil on siin üsna segamini...

Tüdruk: Abi oleks väga teretulnud. Ma otsin „Kuritööd ja karistust“. Ma olen juba pooled linna raamatukogud ja poed üle vaadanud, aga mul pole õnne olnud...

Aston võtab kotist raamatu ning viskab selle tüdrukule, kes selle suure vaevaga kinni püüab.

Aston: Säh, võta. Mul pole selle kapsaga midagi teha.

Tüdruk naeratab talle tänulikult.

Tüdruk: Palju sa selle eest tahad?

Aston: Palju sa pakud?

Tüdruk: Suitsuraha?

Aston: Ma ei suitseta, kuid olgu, iga summa sobib. Selle nõmeduse eest pole ükski summa liiga väike.

Henry: Minu meelest, Aston, ei ole sa seda raamatut läbi lugenud.

Aston: Ma ei peagi seda tegema, et teada saada, kui kõvasti see teos imeb. Ma suhtlen raamatutega ja ta ise ütles mulle seda!

Tüdruk sorib oma rahakotis ja ulatab Astonile kahekümneviieka.

Tüdruk: Aitäh, et mu päeva paremaks tegid.

Aston: Kui vaid keegi minu päeva parandada võiks. See on juba ärkamisest saati persekukkumisele määratud.

Tüdruk lahkub poest ja jätab Astoni ja Henry omavahele.

Henry: On sinuga kõik korras?

Aston: Miks ei peaks olema?

Henry: Ma ei tea. Ütle mulle sina. Sa tuled siia, küsid minult veidraid küsimusi ning teed viletsa tehingu...

Aston: See on märk sellest, et lõpuks ometi hakkab minust majandusliku mõtlemisega täiskasvanu saama. Küll sa näed, et kord istun ma veel Kadrioru lossis ning oman blondiini, kes on naiste rulluisutamises maailmameister.

Aston heidab pilgu kellale ning koputab kannaga vastu maad.

Aston: Kahju küll, aga mul on nüüd aeg koju Kansasesse lennata.

Henry: Ma pakun, et lendamise asemel kasutad sa ühistransporti.

Aston: Ei. Ma kasutan oma jalgu.

Ta lehvitab Henryle ning kõnnib uksest välja. Kelluke heliseb. Henry võtab endale lähimast hunnikust ühe raamatu, sirvib seda ning hakkab ootamatult kõrvulukustavalt valjusti ja pilkavalt naerma. Kui ta naermise lõpetab, läheb lava pimedaks.
**

ouhh. midagi nii ägedat pole ma varem lugenud.

see kirjanduse õps oli lahe.

Näidendid on mu meelest igavad. Mingi periood, kui ma algkoolis käisin, siis ma lugesin neid, aga ära tüütas. Libahunt oli hea näidend, aga see siin on väga hea. xD
Edasi tahan.

Vau. Naera herneks. Sa võiks veel kirjutada.

libahunt oli jah lahe. mitu korda olen läbi lugenud. (me pidime eta tunnis valjult ette lugema, mina olin tiina, üks margus oli margus. ja ma lugesin "margus, ma olen sind alati armastanud!" nagu mingi kuradi mehhiko seebikategelane, kogu klass irvas.)

einoh, siin näidendit näinud polegi, varem. seega, sai üheks lemmikuks. jään uut ootama, :)

"Libahunt" on tõesti üle prahi näidend, või noh...igatahes on see minu arvates parem kui "Kauka jumal."

**
Astoni maja, Astoni tuba. Azrael istub Astoni voodil. Ta on riided ära vahetanud, pannes endale selga roosatriibulise seeliku ning selle peale rohelise topi. Aston astub sisse, saab teda nähes šoki ja pillab oma koti maha.

Aston: Issand jumal. Mida sa endaga teinud oled? Mulle tundub, et stiilitajust ei saa sinu puhul juttugi olla!

Azrael: Kas midagi on valesti? Ma arvasin, et tegin üsna õige valiku. Ma tean küll, et sa käskisid mul endale kummutist asju valida, kuid riided kõrvaltoa sinises kapis tundusid palju mugavamad. Need lasevad nahal palju paremini hingata, kui need jubedused, mida su kapp täis on...

Aston:(meeleheitlikult) Aga need on mu ema riided! Ma ei taha näha sind kandmas midagi, mis kunagi mu ema seljas on olnud! See võib mulle eluaegse trauma põhjustada!

Azrael: Kuidas soovid.

Ta tõuseb püsti ja hakkab toppi seljast ära rebima.

Aston: Hei, hei...MIDA SA TEED?

Azrael: Vabandust. Ma arvasin, et sa käskisid...

Aston: Ma ei käskinud sul end alasti koorida. Ma eelistaksin, kui mu ees oleks alasti ilus tüdruk, mitte sina.

Azrael: Kui sa soovid, võin ma vabalt tüdrukuks muutuda.

Aston: Sellest poleks kasu.

Azrael: Miks?

Aston: Sest ma teaksin, et see oled sina.

Azrael jätab oma topi tirimise ning istub voodile tagasi. Aston hakkab kärsitult toas edasi-tagasi kõndima.

Aston: Ma käisin Henry juures ja rääkisin temaga.

Azrael: Väga tore. Kas sa rääkisid talle minust?

Aston: Ei! Henryl võib küll olla paar minu omadega sarnast huvi, kuid ta ei ole hull. Kas sa arvad, et ta usuks, kui ma ütleksin talle: „Hei, Henry, kas tead, mis minuga juhtus? Ma kutsusin deemoni välja ja ei saa teda tagasi saata! Ega sa ei tea juhuslikult mingit spetsialisti, kelle poole ma oma kaebusega pöörduda saaksin?“ Ainult üks vale sõna ja ma lõpetan Seewaldis, ning sina koos minuga!

Ta haarab kätega oma peast kinni ja hakkab seda tirima.

Azrael: Kas ma mitte ei öelnud sulle, et see tegevus on kahjulik ja sa võid oma kaela välja venitada?

Aston: Võib-olla ütlesid, võib-olla ei öelnud. Minu kael on viimane asi, mis praegu loeb. Ma küsisin Henry käest, kui suur tõenäosus on, et raamat, millest ma kutsumise juhised sain, ei ole originaal, ning ta ütles, et see on olematu.

Azrael: See tähendab, et mis iganes ka minu inimeste maailma kinni jäämist põhjustas, ei olnud see põhjustatud raamatus olevas veast. Miks peab kõik alati nii keeruline olema?

Aston: Sa küsid seda minu käest?

Azrael: Kelle käest siis veel? Erinevalt sinust, kes sa oled selles ajastus elanud seitseteist aastat, olen ma siin veetnud kõigest ühe päeva.

Aston: Kuid sa oled mitu tuhat aastat vana. Elukogemus peab ju ometi lugema?

Azrael: Aston, vaata asjale selge pilguga. Ma olen inimeste maailmasse suletud ning tammun ühe koha peal nagu marutaudis karu. Elukogemusest pole praeguses olukorras mingit tolku.

Aston: Jah, see on loogiline, kuid...mida me peale hakkame? Sa ei saa ju igavesti siia jääda!

Azrael: Ma ei jäägi. Me leiame mooduse, kuidas mind kiiresti ja valutult tagasi saata.

Aston: Kuidas oleks ühe väikese põgenemisega?

Azrael: Pardon?

Aston: Ma olen mõelnud...mis juhtub deemonitega, kes oma isandate käest põgenevad? Ma lugesin, et...

Azrael: Et nad muutuvad tolmuks? Ma vaatasin läbi iga viimase kui raamatu, mis su laual oli, ja need kõik räägivad valet.

Aston: Kui deemonitega midagi ei juhtu, siis miks sa lihtsalt ära ei jookse?

Azrael: Ma ei öelnud, et meiega midagi ei juhtu. Me ei pudene küll tolmuks, aga üsna suure tõenäosusega muutume me sigadeks.

Aston hakkab laginal naerma.

Aston: Sigadeks? Päriselt?

Azrael: Kas sa kahtled minu sõnades?

Aston: Ei, ei...ma lihtsalt...sigadeks?

Azrael: Jah, Aston, me muutume sigadeks ning jääme sellesse vormi seniks, kuni meie isand meile andestab. Alles siis saame me oma normaalse kuju tagasi.

Aston: Oled sa kunagi seaks muutunud?

Azrael: Kahjuks pole mul seda rõõmu veel olnud, kuid kunagi pole liiga hilja. Loomastumine tundub teil siin praegu üsna moes olevat.

Paar minutit on vaikus. Aston kõnnib edasi-tagasi. Azrael tõuseb püsti ja hakkab voodi peal hüppama.

Azrael: On väike võimalus, et minu tagasi saatmise äpardumises on süüdi halb kuufaas. Kolme päeva pärast on täiskuu ning meil oleks arukas siis uuesti katset teha. Kriitide asemel aga peame me kasutama veel elava ohvri verd...

Aston:(naljatavalt) Ma hammustan oma õde, kas see sobib?

Azrael: See pole sugugi halb mõte. Sa ju tead, kuidas need väikesed jõletised mind kohutavad ning mul poleks midagi selle vastu, et vaadata, kuidas sa ühest nende hulgast tüki naksad.

Aston kõnnib oma kummuti juurde, võtab sealt välja jaki ja teksapüksid ning viskab need Azraelile.

Aston: Pane need endale selga, ning seejärel lähme me ja tutvustame sind mu vanematele. Ma ütlen talle, et sa oled mu uus klassivend ning jääd mõneks ajaks meile peatuma. Ma pean muidugi hea ettekäände välja mõtlema...kes teab, äkki ütlen ma neile, et su vanemad peksavad sind ja et su eluisu on otsas.

Azrael ajab põsed punni.

Azrael: Eluisu - nii inimlik. Kummaline on mõelda eluisule, kui ma pole kunagi inimese kombel elanud.

Ta võtab topi seljast ära ning laval läheb pimedaks.
**

**
Õpilasi täis koolikoridor. Õpilased räägivad juttu, seisavad ja istuvad. Üks noormees mängib kitarri ja laulab, tema ümber on kogunenud tüdrukud.

Noormees: Mul ei ole oma nuga
Enda nuga sa mulle ei luba
Tahaks anda sulle nuga
Kui mul sind ei ole, kas siis annan kõigil nuga?
Vangimajas elan praegu
Kuid ma tean, et tuleb aeg
Mil keegi mind rüvetab
Peksab ja pussitab
Ja siit minema viib.

Tüdrukud tema ümber huilgavad ja plaksutavad tunnustavalt. Mööda koridori kõnnivad Azrael ja Aston. Azraelil on jalas teksapüksid ning seljas pikkade varrukatega pluus, mille peal on kampsun.

Liis: Hei! Allaaaaaaaaaaaan!

Aston: Palju õnne, naistekütt. Sa oled ühe päeva minu koolis käinud, rääkimata sellest, et sa oled alles ühe päeva sellel kontinendil olnud, ja juba on kõik sinust sisse võetud!

Azrael: Mida? Kas ma kuulen su hääles mingit armukadedusenooti? Ma lugesin, et inimesed on väga armukadedad olendid, eriti vastassugupoole pärast.

Aston: Ja mis siis, kui ma olengi armukadedusest vaevatud? Ma olen viimased viis aastat Liisile jahti pidanud, enam-vähem üsna edutult, ja sina keerasid ta ümber oma sõrme kõigest viie minutiga! Ta küsis su telefoninumbrit kohe, kui sind esimest korda nägi. Me oleme terve elu ühes klassis käinud, kuid minu numbrit pole ta kunagi tahtnud! Kas sa julged mu väitele vastu vaielda?

Azrael: Ole nüüd. Aston, kedagi ei saa lihtsalt ümber oma sõrme keerata.

Aston: Ma ei räägigi sellest, et sa kellegi sõna otseses mõttes ümber oma sõrme oled keeranud. See on kõigest üks neetud kõnekäänd!

Nad jõuavad Azraelile lehvitava Liisiga kohakuti.

Liis: Tere hommikust, Allan!

Azrael: Hommikust, Liis.

Aston: Tere hommikust, Liis. Kas sa mind ei tervitagi?

Liis kirtsutab nina.

Liis: Vaat, kelle kass kohale vedas.(Azraelile) Kuidas sinu hommik seni möödunud on? Sa näed täna nii särav välja! Kas juhtus midagi põnevat?

Azrael: Ma sõitsin suure metallkolakaga, millel oli neli ratast ning mis inimesi peale korjas. Aston ütles, et seda nimetatakse bussiks.

Liis:(naerdes) Oled sina alles naljahammas!

Azrael: Naljahammas? Sugugi mitte!

Aston:(selgitavalt) Ta on pärit Kiviõli pärapõrgust ning tema perekonnas on ainult üks auto, millega enne Teise Maailmasõja saabumist Venemaale illegaalseid relvi veeti. Pealinna bussid on tema jaoks nagu teise dimensiooni kogemus.

Liis:(irooniliselt) Depressiivsed Eesti väikelinnad?

Aston: Depressiivsed Eesti väikelinnad.

Mööda koridori läheneb kiiresti üks tüdruk. Tema kaelas ripub rist ning ta hoiab käes suurt õpikutekuhja. Azraelist möödudes ta koperdab ning kukub.

Azrael: Kas said haiget?

Ta ulatab tüdrukule käe ning tõmbab ta püsti. Tüdruk vaatab teda paar sekundit, lükkab ta käe ära ning haarab oma kaelas rippuvast ristist kinni.

Sara: Tagane minust, saatan!

Azrael: Vabandust?

Sara ajab end püsti ja korjab maha kukkunud raamatud üles, Azraelile kordagi otsa vaatamata.

Azrael: Miks sa mind saatanaks nimetasid?

Sara: Ma oletan, et sa tead seda isegi, kutsumata külaline väga kaugelt.

Liis: Kiviõli ei ole sugugi kaugel...

Azrael: Kas sa arvad, et mul on midagi saatanaga pistmist? Sa eksid. Ma olen kõigest tavaline õpilane, Allan Ilmuja, ja...

Tüdruk segab talle vahele, hakates valjusti naerma.

Sara: Ära tee teatrit. Õpilane? Sa võid seda olla, aga kohe kindlasti oled sa midagi muud kui tavaline inimene, ja ma ei eksi. Ma tean, kes sa oled.

Aston: Midagi enamat kui tavaline inimene? No palun. Azraelil võib küll teistest kõrgem IQ olla, kuid kas see teeb ta teistest erinevaks?

Sara: Azrael? Nii et nad kutsuvad sind niiviisi...deemon?

Ta võtab risti oma kaelast ning hakkab seda pendli kombel edasi-tagasi liigutama, justkui tahaks ta Azraeli hüpnotiseerida.

Sara: Vaata ette. Sind ja sinu teisi kaaslasi jälgitakse, ning kui te teete midagi, mis seda maailma mürgitab, saame meie sellest esimesena teada.

Ta naerab veel hetkeks võikalt, paneb risti kaela tagasi, heidab Liisile ja Astonile põlgliku pilgu, näitab Azraelile rusikat ja kõnnib midagi arusaamatut pomisedes minema.

Aston:(pomisedes) Nad jälgivad sind...kes sind jälgivad?

Liis: Mida?

Aston:(kogeledes) Eee...ei midagi. Fu*king Selgeltnägijate tuleproov, raisk.

Azrael: Selgeltnägijate tuleproov?

Liis: Ära ütle, et sa sellest midagi kuulnud ei ole. Kus sa terve saate aja olid? Kodus diivanil, ämber peas?

Azrael: Saate?

Aston: Seletan sulle kunagi hiljem. Liis, kes see tüdruk oli?

Liis: Kust mina tean? Mingi kaheksandik, kes on ilmselgelt Nastja pealt matti võtnud ning arvab, et näeb asju, mida olemaski pole. Azrael...tähendab, Allan, ja deemon? Iga loll teab, et deemoneid pole olemas. Need eksisteerivad ainult viletsates raamatutes, mida Aston loeb ja mille lugemise pärast ta igas kirjanduse tunnis möliseda saab.

Aston: DivinationBitch on arvatavasti DemonAzrael13´e peale vihane, et tal Rune'is kõrgem combat-level on.

Azrael: Hei, te ütlesite, et see Nastjakes iganes ta ka ei oleks, on selgeltnägija? Kui reedel kõik äparduma peaks, ei teeks paha temaga ühendust võtta.

Liis:(arusaamatult) Reedel? Mis reedel juhtub?

Aston teeb käega mingi umbmäärase liigutuse, andes Liisile märku vait jääda. Liis paneb käed puusa ja põrnitseb teda vihaselt.

Aston: Isegi, kui temaga rääkimisest mingit kasu oleks, ei saaks sa temaga jutu peale, kui sa just venekeelne geenius ei ole. Plika keelebarjäär on suurem kui su jalanumber. Panimaaju?

Azrael:(naerdes) Venekeelne geenius? Oi, sellega pole mingit muret. Vene keele õppetund number 1: Дайте мне ваши деньги.

Aston: Mida? Daite what?

Azrael: Дайте мне ваши деньги ehk andke mulle oma raha. Ma oleksin võinud ka midagi paremat öelda, kuid see on esimene asi, mis mulle pähe tuli.

Liis: Andke mulle oma raha? Ma hakkan veel arvama, et sa tõstsid Kiviõlis inimesi nende rahakottidest välja.

Aston: Ja lisaks sellele tegeles ta veel narkootikumite, illegaalsete relvade müügiga ja kupeldamisega. Ta on oma pereäri uhke mantlipärija.

Liis: Väga hea, et tal on mantel, mida pärida. Sinu lastel seda luksust arvatavasti ei ole.

Heliseb tunnikell ning koridorid jäävad tühjaks. Liis lahkub, kuid Aston ja Azrael jäävad veel mõneks hetkeks koridori.

Aston: Kas sa mõtled seda sama, mis mina?

Azrael asetab käe Astoni pea peale, lugedes tema mõtteid.

Azrael: Ma ütleksin, et mitte.

Aston: Sa oskad VENE KEELT! Kas tead, mida see tähendab? Alates tänasest kuni ülehomseni oled sa vene keele tundides mu parim sõber! Mitte ainult, ma lausa armastan sind!

Azrael: Tõepoolest, sinu aju on midagi täiesti mõistetamatut. Kuidas suudad sa sellisel hetkel vene keelele mõelda?

Aston:(mõistmatult) Millele sina siis mõtlesid?

Azrael: Sellele, mida see tüdruk ütles. Ta ütles, et mind ja minu kaaslasi jälgitakse, ning vaevalt, et ta minu kaaslaste all sind mõtles. Kas sa saad aru, kuhu ma triivin?

Aston: Ära triivi kuhugi, voolav vesi paneb mu pea valutama. Ütle parem kohe, millisele järeldusele sa jõudnud oled.

Azrael: Sa tõesti ei suuda seda ise välja nuputada? Olgu. Esiteks: kuskil on keegi, kes teab, et deemonid on inimeste maailma sisenenud, ning teiseks...ma ei ole üksi. Kui ta rääkis minu kaaslastest, pidas ta silmas teisi deemoneid. On võimalik, et ma pole ainus deemon, kes enam tagasi ei pääse, mis võib tähendada nii värava riket kui ka kellegi kurja sekkumist. Olgu kuidas on, reedel saab kõik selgeks. Eelkõige tähendab see kõik aga seda, et...

Aston: ...et sa aitad mul homseks vene keele koduseid ülesandeid teha?

Azrael: Kas sa juba lõpetaksid sellest vene keelest jahumise, пожалуйста! Ma tahan sulle öelda, et kui reedel kõik untsu läheb, tean ma, kelle käest nõu küsida.

Aston: Sa mõtled seda tüdrukut kaheksandast klassist?

Azrael noogutab agaralt.

Azrael: Ma mõtlen seda tüdrukut kaheksandast klassist. Kui kõik äpardub, peab ta meid aitama...ja kui ta koostööst keeldub, siis ma sunnin teda selleks.

Ta nipsutab sõrmi ning ühe koridorivalgusti pirn läheb pauguga läbi.

Heliseb teine kell ning viimased õpilased lahkuvad koridorist. Ka Aston ja Azrael lähevad klassi. Ainult kitarriga noormees istub veel koridoripõrandal.

Noormees: Mul meeles veel on suve hais
Mida käsikäes kord läbisime
Ja peeruloor, mis varjas järveveed
Mul meeles veel on kuldne peer
Ja haisust närtsind toomepuu
Ja huuled soojad paitamas mu peed...

Tema juurde kõnnib õpetaja, kes seisma jääb ja kontsaga vastu maad koputab.

Õpetaja: Kas sul ei oleks aeg tundi minna?

Noormees tõuseb porisedes püsti, võtab kitarri kaenlasse ning kõnnib klassi.

Noormees: Ma vihkan kolmapäevi.

Ta lahkub, õpetaja järgneb talle ja lava läheb pimedaks.
**

Juhhuu. Kirjuta veel. Suurepärane, lihtsalt suurepärane.

Midagi uut kirjutamisstiilis. Kui sa mainisid, et see tuleb sul sellises vormis, hakkas huvi pakkuma.
Ei kahetse, et lugesin.
Lahe asi.
Veel, veel.

Mul on kogu lugu juba ammu valmis kirjutatud, nii et sellega ei tohiks muret olla, küsimus on ainult selles, millal ma osasid postitada jõuan. Enne järgmist nädalavahetust enam uut osa ei saa, kuna ma sõidan ära, ning kui ma tagasi tulen, läheb juba teiseks vaatuseks

**
Astoni tuba. On reedeõhtu. Kardinad on akna eest ära tõmmatud ning õues paistab täiskuu. Aston põlvitab põrandal ning joonistab maha samasuguseid kujundeid, nagu varemgi. Azrael istub rätsepistes tema voodil ning hoiab käsi palveasendis.

Aston: Milleks selline poos? Sa ei palu ometi Jumalal sind enda maailma tagasi saata?

Azrael: Loomulikult mitte. Mis deemon ma siis oleksin? Ma leian lihtsalt, et selline eepiline hetk nagu see siin nõuab eepilist ettevalmistust.

Aston: Või nii. Ikkagi, kas sa võiksid mingi muu asendi sisse võtta. Mul on tunne, nagu mu voodi peal oleks mingi vägistatud nunn ja see hirmutab mind.

Azrael: Olgu, kui see sulle nii väga rõõmu teeb, härra Nunnavägistaja.

Ta heidab selili, viskab jala üle põlve ning hakkab lakke põrnitsema.

Aston: Mina? Nunnavägistaja?

Azrael: See on sinu tuba, sinu voodi ja mina isiklikult nunnade vastu mingit huvi ei tunne...kes need nunnad olidki? Linnud, nagu lunnid?

Aston: Ma seletaksin sulle, kuid ma kardan, et sul pole selle teadmisega enam midagi peale hakata. Nunnad on...nunnad on sügavalt usklikud naised, kes end kunagi käperdada ei lase.

Azrael: Miks peaks keegi üldse naisi käperdada soovima? Nendest saavad alguse kõik maailma hädad.

Aston: Sa eelistaksid siis mehi käperdada? Mis deemon sa selline oled?

Azrael: Ausalt öeldes ei eelista ma midagi ega kedagi käperdada. Ma olen deemon, keda kutsutakse siis, kui kellelgi mind vaja on ning pärast seda saadetakse mind tavaliselt minema. Keegi pole minult varem käperdamise kohta midagi küsinud...ausalt öeldes pole keegi minult üldse varem midagi küsinud.

Aston: Su deemonisõbrad ei ole vist eriti jutukad.

Azrael: Mu deemonisõbrad ei ole eriti jutukad.

Ta vaatab toas ringi ning põrnitseb seejärel aknast välja.

Azrael: Tead, mis oleks praegu eriti hea? Kui sa saaksid mõned küünlad süüdata.

Aston:(elavnedes) Kas see tugevdab rituaali mõju?

Azrael:(pead raputades) Ei, aga see lisaks sellele ilu.

Aston: Kui sellest ilust kasu ei ole, ei hakka ma mitte ühtegi rasvapulka ega rasvarulli põlema panema.

Azrael tõuseb püsti ja kõnnib Astoni juurde, kes on kujundi joonistamise lõpetanud.

Azrael: Ma näen, et sa oled oma tööga valmis saanud. Nüüd vajame me veel vaid elava ohvri verd. Kus see õudustäratav kääbik on?

Aston: Kas sa pead silmas mu väikest õde?

Azrael: Teda jah. Sa lubasid teda hammustada. Kuidas siis sellega jääb?

Aston: Ma ei tea, kas sealt, kust sina tuled, on hammustamine peamine suhtlusvorm, kuid kas sa arvad tõesti, et ma hakkan oma õde hammustama?

Azrael: Nii sa mulle ütlesid.

Aston: Ma tegin ainult nalja. Minu maailmas annab kellegi hammustamine märku kannibalismist. Julge ainult kellegi küljest tükk naksata ning kohe hakatakse sind süüdistama. Kedagi isegi ei huvita, kas sa tahad oma ohvri ära süüa või mitte. Sellest rääkides...kas sa oled kunagi varem inimest söönud?

Azrael: Mul avanes see õnn oma viimase tööotsa juures, kuigi peab ütlema, et see inimene ei olnud väga maitsev. Ma oleksin eelistanud pisut lihavamat tüüpi.

Aston: Seega ei teeks paha, kui ma sind eriti ei ärritaks. Mis sellesse elava ohvri veresse puutub, siis see mure on mul lahendatud.

Ta tõmbab oma taskust välja süstla, mis on verd täis.

Aston: Ära karda, ma ei varastanud seda mingilt nurgataguselt narkomaanilt. Ma võtsin selle oma koeralt.

Azrael:(vastikusega) Sa torkasid selle asja oma koera sisse?

Aston: Ainult osaliselt. Sa üllatuksid, kui teaksid, kui vähe see haiget teeb.

Azrael: Ma ei tahagi teada saada. See tundub vastik.

Aston:(norsatades) Ja seda ütleb keegi, kes on inimese alla kugistanud.

Azrael: Ma ei kugistanud teda alla. Ma lõikasin ta pisikesteks tükkideks ja sõin teda aeglaselt ning naudinguga...kuigi nii vintske liha ei olnud tegelikult just eriline nauding.

Ta astub kujundi keskele ja ootab, kuni Aston kogu kujundi ümber koera verega ringi joonistab, süstla ära paneb ning hakkab pomisema samu sõnu, mis mõni päev varem.

Aston: Käesolevaga kinnitan ma kogu maailmale, et Azrael, üks kolmeteistkümnest iidsest deemonist, on talle usaldatud ülesanded auga täitnud ning ma annan talle loa lahkuda. Mine, Azrael, ning olgu jõud sinuga!

Azrael ootab, sügab kukalt ja nina ning paneb käed puusa. Õhku kerkib õhuke suitsupilv, kuid muud midagi ei juhtu ning Azrael jääb paigale.

Aston: Ma käsin sul kohemaid seitsme tuule poole kaduda!

Möödub minut, kuid midagi ei juhtu.

Aston: Kuradi kurat! Kas sa kaod minema või ei kao?

Azrael hakkab naerma ning astub ringist välja.

Azrael: Kuradi kurat? Kas see ongi sinu arusaam deemonitega ümber käimisest?

Aston: Ma ei tea tõesti, mida ma rohkem tegema peaksin! Ma ei hängi just iga päev deemonitega ringi! Võta teatavaks, et sa oled mul esimene!

Azrael: Seda on hea teada, ja see paistab ka hästi välja!

Ette hoiatamata surub ta oma käed Astoni kaelale ning raputab teda jõuliselt.

Azrael: Kas tead, Aston Martin, mis on minu kiireim pilet koju? Mul pruugib sind vaid tappa ning ma olen vaba, vaba tegema kõike, mida ma tahan! Ma olen vaba ning ei vaja enam sinu näruseid sõnu, mis mind tagasi ei suuda saata!

Kostab valju mürin ning ragin ning seinad hakkavad värisema.

Aston:(kõõksudes) Lõpeta, sa lõhud mu maja ära...ning lase mind lahti! Lase lahti, ütlen ma sulle! Nii et...nii et sa tapadki mu? Ma arvasin, et me oleme sõbrad!

Azrael laseb Astoni lahti ning helid vaibuvad. Aston masseerib kätega oma kaela ning raputab end nagu märg koer.

Aston: Hetkeks arvasin ma, et sa tõesti tapad mu.

Azrael: Sa oled nii aeglase taibuga. Ma tegin kõigest nalja! Issand, kui vähe teil, inimestel aru peas on. Muidugi, tuleb tunnistada, et ma ei mäletanudki, kui hea tunde inimeste ähvardamine tekitas. Kas tahad, ma ütlen sulle midagi, mis sulle elus väga ära võib kuluda? Ära kunagi usalda kedagi peale iseenda ning, mis veel olulisem, ära usalda kunagi ühtegi deemonit. Nii võib sul väga haprasti minna. Ma halastan sulle praegu ja loodan, et sa suudad leida lahenduse, mis mu siit välja päästab.

Aston:(köhides) Nii et sa jätad mu ellu?

Azrael: Tundub nii. Ma ei saa sind mitte kuidagi tappa. Ma austan sind selleks liiga palju.

Aston: Sina austad mind?

Azrael: Ära selle pärast liiga ennast täis mine. Mõtle sellele, mida ma sinuga teha võin.

Aston: Sa võid mind kägistada, pussitada, tulistada, uputada, peksta...

Azrael: Ma mõtlesin küll rohkem Nürnbergi neitsit ja Hispaania saapaid, kuid ka nendel variantidel pole viga.

Aston: Kas sellised piinamismeetodid pole mitte pärast sinu aega?

Azrael: Neist kirjutas selles raamatus, mis su laua peal vedeles. Mis selle nimi oligi?

Aston: „Piinamiste ajalugu.“

Kostab koputus ning uksest astub sisse Astoni ema, käes kandik auravate küpsistega.

Ema: Tere, poisid! Ma tõin teile värskeid küpsiseid. Ma arvasin, et pärast rasket koolipäeva kuluvad need teile ära!

Aston: Tänan, ema. Meil oligi kõht tühi.

Ta võtab kandiku oma ema käest vastu.

Ema: Aga miks siin nii pime on?

Ta süütab tule ning näeb põrandale joonistatud kujundit ning verist süstalt, mis kujundi kõrval vedeleb. Tema lõug hakkab värisema.

Ema: A...A...Aston, mis siin toimub? Aston?

Aston: Ei midagi erilist, kallis ema. Me üritame kõigest surnuid üles äratada.

Ema raputab hämmeldunult pead.

Ema: Mitu te juba...äratada olete suutnud?

Aston: Seni veel mitte ühtegi, kuid ma annan sulle teada, kui mõni ärkab.

Ema:(raputab pead edasi) Seda nalja tahan ma näha.

Endiselt pead raputades kõnnib ta toast välja. Azrael haarab kandiku pealt ühe küpsise ja pistab selle tervenisti suhu, kuid karjatab siis.

Azrael: Neetud, kui kuum!

Aston: Mida sa siis arvasid? Need on ju äsja ahjust tulnud!

Ta puhub oma küpsisele ning hammustab sealt väikese tüki.

Azrael: Sul on väga mõistev...kuidas teda nimetatigi...ema. Ma vean kihla, et keegi teine poleks sellesse niinimetatud surnute äratamisse nii rahulikult suhtunud.

Aston: Sa arvad tõesti, et ta suhtus sellesse rahulikult? Arvatavasti ei hakanud ta mu peale karjuma ainult selle pärast, et ta peab mind püstihulluks!

Azrael: Ka see on omaette oskus. Küll sa kunagi õpid, et mõned oskused on väärtuslikumad, kui teised.

Ta istub Astoni voodi peale tagasi ning tõstab ühe jala üle põlve.

Azrael: Nüüd ei ole meil teist valikut, kui selle kaheksanda klassi tüdrukuga kontakti otsida. Oi, kuidas ma seda teha ei taha. Ta ajab mulle hirmu peale.

Aston: Mulle ka. Kõik kristlased hirmutavad mind.

Azrael: Siis on meil vähemalt midagi ühist. Ma lugesin Piibli paar tundi tagasi läbi ning see on kõige kriipivam raamat, mida ma iial lugenud olen.

Aston: Kui sa vaid teaksid, milliseid ajakirju tänapäeva noored loevad. Ma luban, et ainult üks pilk neile, või siis sinu puhul üks puudutus, panevad su hirmust karjuma.

Azrael: Ükski deemon pole kunagi varem karjunud ning me ei tee seda ka edaspidi.

Aston: Seda ütled sa praegu, kuid tulevikus saab sinust teerajaja.

Ta võtab voodi alt oma pornoajakirja ning viskab selle Azraelile, kes selle enda kätte haarab. Ta hoiab seda mõne hetke oma peopesade vahel ning hakkab naerma.

Azrael: Ja kuidas see mind karjuma peaks panema? Siin ei ole isegi mitte teksti. Miks sa arvad, et tükike paljast ihu mind hirmutama peaks?

Aston: Ma arvasin, et...

Azrael: Ära unusta, et ma olen deemon, kes kord inimese ära sõi. Ma olen näinud rohkem, kui su silmad iial ette oskavad kujutada, ning ka palju rohkem, kui selle ajakirja tegijad oma elus näha saavad. Üldsegi ei saa ma aru, mis paljastes kehades nii erilist on. Igal inimesel on üks. Miks peaks keegi veel kellegi teise oma vaadata tahtma?

Aston naerab. Azrael viskab ajakirja Astonile tagasi. Aston paneb selle voodi alla selle tavalisse asupaika.

Azrael: Esmaspäev on tähtis päev...me räägime selle tüdrukuga.

Aston: Ära liiga palju loota. Naistega on väga keeruline asju ajada.

Azrael: Kas sa kahtled minu võimetes?

Aston: Muidugi kahtlen.

Azrael turtsatab, tõmbab Astoni teki endale üle pea ning laval läheb pimedaks.

Aston: Hei, roni mu voodist välja!

Azrael: Vabandust. Ma eksisin hetkeks elu radadele.

Aston: Muide, Azrael, see madrats, mille ma sulle eile valmis seadsin...see oli hommikul täiesti puutumata. Kas mul on õigus, kui ma ütlen, et deemonid ei maga?

Azrael: Deemonid ei maga kunagi, ei söö kunagi ning ei peatu kunagi. See on osa sellest, kes me oleme.

Aston: Deemonid ei söö kunagi...heh, valevorst. Ma nägin sind alles paar minutit tagasi küpsist mugimas!

Azrael: See, Aston, on üks mu väikestest rõõmudest, mida küll viimasel ajal aina vähemaks kipub jääma.
**

**
Klassiruum. Ühe laua ümber seisavad tüdrukud, kes omavahel häälekalt millestki vestlevad ning ühe laua juures mängivad kaks poissi kivi-käärid-paberit. Azrael, samades riietes, mis enne, siseneb klassi, vaatab otsiva pilguga ringi ja koputab endale lähemal seisvale poisile õla peale.

Azrael: Tere. Kas siin on kaheksas klass?

Poiss: Jah, kaheksas A...aga mis sul sellest? Sa küll eriti kaheksandiku moodi välja ei näe. Kas sa eksisid klassiga?

Azrael: Klassiga? Ei, ma olen täiesti õiges kohas. Ma...ma mõtlesin, et äkki saaksid sa mind aidata. Ma otsin üht tüdrukut.

Poiss kihistab naerda ning viskab oma sõbrale tähendusrikka pilgu.

Poiss: Milline mees ei otsiks tänapäeval üht tüdrukut? Tänapäeval otsivad koguni maamehed naisi, kas tead!

Ta lööb oma sõbrale plaksu.

Azrael: On hea teada, et ma ainus ei ole, aga mul ei ole vaja mitte suvalist tüdrukut, vaid kedagi väga konkreetset.

Poiss: Sa ütlesid, et sa otsid tüdrukut, kuid sa ei laskunud detailidesse. Praegusel hetkel vastab kirjeldusele „tüdruk“ umbes kakskümmend viis selles ruumis viibivat inimest. Kuidas oleks, kui sa pisut täpsustaksid?

Azrael: Täpsustaksin? Oota, ma mõtlen hetke. Ta on...167 sentimeetrit pikk, kaalub 53 kilo, jalanumber 39, veregrupp AB. Tal on pruunid juuksed, rohelised silmad, tedretähniline nägu, rinnaümbermõõt 84 sentimeetrit, vööümbermõõt 62 sentimeetrit, puusaümbermõõt 88 sentimeetrit, väike arm vasaku kõrva taga...

Poiss: Misasja, sa oled teda alasti näinud või? Oled teda alasti näinud, aga ei suuda teda üles leida ning isegi tema nime meelde tuletada? (Naerdes) See pidi küll üks neetult vilets üheöösuhe olema. Loodame, et ta oli vähemalt kole, sest koledad tüdrukud pidid voodis paremad olema.

Azrael: Mis mul sellest, kui hea ta voodis on? Ma tahan temaga ainult rääkida. Oled sa kindel, et ei tea, kes või kus ta on?

Poiss: Sa andsid mulle ainult kasutut informatsiooni...ma mõtlen, kust peaksin mina kellegi rinnaümbermõõtu teadma? Kuigi, see arm tuleb küll tuttav ette...äkki meenub sulle veel midagi?

Azrael: Üks hetk...ta kandis kaelas mingit suurt risti...ta on kristlane.

Poiss muigab ning kõik teised klassis teevad sedasama.

Poiss: Aa, sa otsid Sarat.

Azrael(elavnedes): Sara? Kas ta on siin?

Poiss: Muidugi mitte. Kus sa küll elanud oled? Pärast seda, kuidas sa temaga tõenäoliselt väga lõbusalt aega veetsid, peaksid sa ometi teadma, et ta käib hoopis üheksandas klassis.

Azrael: Üheksandas?

Poiss: Kaks ust vasakule. Astu sinna piinakambrisse sisse, kui julged.

Azrael: Piinakambrisse? Ma arvasin, et praeguseks on piinariistad juba keelustatud.

Poiss: Keelustatud või mitte, aga sellest klassist leiad sa neid umbes kolmkümmend tükki.

Azrael astub klassist välja ja kõnnib paar ust eemal seisva tüdrukutekamba juurde.

Azrael: Vabandust, ma otsin Sarat. Kus ta praegu olla võiks?

Tüdrukud naeravad, justkui peaksid nad Azraeli totakaks.

Tüdruk1: Sara? Pole teda täna näinud.

Tüdruk2: Siin teda igatahes ei ole.

Tüdruk3: Ta jõuab kooli alles neljandaks tunniks. Sul on kõige mõttekam ta sööklas üles otsida.

Tüdruk2: Ma olen peaaegu kindel, et just sealt sa ta leiadki.

Azrael: Ja millel su veendumus põhineb?

Tüdruk2: Issand, kui armas, ta oleks nagu Marsilt pärit!

Azrael: Ei, ei ole üldse...ma olen inimene nagu iga teine...

Tüdruk1(kihistades): Jube kohe, kui sarnased nad Saraga on. Sara ütleb ka alati midagi sellist, kui jutt maavälisele elule või muule tähtsusetule läheb.

Tüdruk3: Vastuseks su küsimusele: sa leiad ta kohe kindlasti sööklast, sest söögivahetunni ajal on seal kohal kogu põhikool.

Azrael: Olgu, aitäh abi eest. Ma sain tänu teile palju targemaks.

Ta pöörab tüdrukutele selja ja tahab lahkuda, kuid esimene tüdruk hüüab talle järele.

Tüdruk1: Hei, oota! Mitmendas klassis sa käid ja kui vana sa oled?

Azrael: 11B-s, ja mis vanusesse puutub, siis on see 9746 aastat.

Ta kõnnib minema. Nähtavale ilmub Aston, kes talle vastu kõnnib ning naerma hakkab, nähes Azraelile lehvitavaid ning tema selja taga naervaid tüdrukuid.

Aston: Noh, kas rääkisid temaga?

Azrael: Ei veel, kuid ole mureta. Ma teen seda põhikooli söögivahetunni ajal sööklas.

Aston jääb seisma ja ajab põsed punni.

Aston: Sööklas? Kas see koht mitte natuke...(köhatab) natuke liiga rahvarohke pole? Ma arvasin, et sa eelistad privaatsust. Tead küll...et salakõrv ei kuuleks, silm ei seletaks, hammas ei hakkaks!

Azrael: Privaatsuse pärast ära muretse. Ma võin ilma vaevata meile lõpmatus koguses privaatsust korraldada.

Aston pigistab teda hoiatavalt õlast.

Aston: Mida sa teha kavatsed? Terve sööklatäie tittesid haihtuma panna? Vaata ette. See on ikkagi minu kool ning ma ei kavatse oma kooliõdesid -ja vendi kommarite kombel ahju lükata.

Azrael naerab teeseldud tõsidusega.

Azrael: Nii et ma ei tohigi neid haihtuma panna? Kurb, kurb, kurb, see oleks mulle väga meeldinud. Sa ju tead, kui vähe ma lapsi armastan, kuid kui nii, siis nii.

Aston: Nii et sa ei pane kedagi haihtuma?

Azrael: Ei...ma arvan.

Aston: Lubad?

Azrael: Deemoni mitteusaldusväärne ja subjektiivne ausõna selle peale. Ei, tegelikult, ära muretse(naerab). Mul on plaan, ning sa ei pea kartma: see on midagi täiesti ohutut...eeldusel, et see õnnestub.

Aston: Eeldusel, et see õnnestub? Aga kui see EI õnnestu? Kas sa tagajärgedele oled mõelnud?

Azrael: Seda jõuab küll ja veel teha. Enne, kui need käes on, ma küll oma pead vaevama ei hakka. Ütle mulle parem, miks me nii palju tsiviilisikute pärast muretseme. Ma sain aru, et eelkõige on meie prioriteet Sara.

Aston: Ta võib küll meie prioriteet olla, kuid see ei tähenda, et ma oleksin nõus laskma sul tappa terve karja tuupureid, et vaid viieks minutiks temaga jutule saada.

Azrael: Mingil kummalisel ja haiglasel moel on see täiesti mõistetav.

Aston: See on elu.

Azrael: Parandus, see on sinu elu. Minu elu selline pole.

Nad toetuvad vastu seina. Samal ajal hakkavad teised õpilased laudu ümber tõstma ning loovad söökla. Võetakse nõud, istutakse lauda ning hakatakse lärmakalt ebaolulistest asjadest rääkima. Sara siseneb sööklasse, vaatab tühja kohta otsides ringi ning istub siis maha.

Azrael ja Aston hakkavad tema poole liikuma.

Aston: Ja pea meeles, ära üritagi kedagi molekulideks hajutada või, veel hullem, neid jõmpsikaid kahandada! Päkkapikkude invasioon on viimane asi, mida me praeguse riigieelarve seisu juures vajame.

Azrael: Ära põe, ei ürita...mis need molekulid on?

Aston: Õige jah, sa ei jaga keemiast ei maad ega ilma. Ma annan sulle kodus õpiku, siis on vähemalt üks meist selle kunagi lahti teinud. Ressursse tuleb kokku hoida.

Azrael koputab Sarale õla peale. Tüdruk ehmub ning hüppab püsti. Kõigi lauas istujate pilgud kinnituvad Azraelile.

Aston: Azrael!

Azrael: Õigus-õigus! Vabandust, mul läks hetkeks meelest.

Ta koputab kolm korda jalaga vastu maad ning joonistab õhku ristimärgi. Kogu sööklas olev rahvas, välja arvatud tema ise, Aston ja Sara, tarduvad tegevuse pealt.

Azrael: Head isu, Sara. Mida siis täna lõunaks pakutakse?

Sara: Deemonisuppi ja röstitud teenrit!

Ta vaatab enda ümber ning märkab, et kõik teised on paigale tardunud.

Sara:(kriisates) Mida sa nendega tegid? Oh jumal, sa tapsid nad ära!(haarab kätega peast ja hakkab oma juukseid katkuma) Selle eest sa veel maksad! Me ei jäta seda niisama!

Azrael: Just „teist“ ma rääkida tahtsingi.

Ta istub koha peale, kust Sara alles hetk tagasi püsti tõusis, ning tõmbab vihase tüdruku endale sülle. Sara rabeleb tigedalt ning üritab Azraelist kaugemale pääseda.

Sara: Lase mind kohe lahti, sa neetud elukas!

Azrael(sõbralikult): Vaata asja sellest vaatenurgast: praegu oled sa minu haardes ning sul ei ole mingit õigust mulle ükskõik milliseid tingimusi esitada. Sa oled kaitsetu ning ma olen sinust tugevam. Kui sa veel ühe liigutuse teed, siis ma tapan su. On selge?

Sara jääb täiesti paigale ning vaatab abipaluva pilguga Astoni suunas. Aston ainult naerab ja raputab pead.

Aston: Mulle küll ei tundu, et sa teda kohe tapma kavatsed hakata. Pigem jääb mulle mulje, nagu sa ootaksid, et ta sulle sületantsu teeb.

Azrael ja Sara ütlevad samal ajal: JÄÄ VAIT!

Azrael: Nüüd, kui sa oled valmis mind kuulama, tahaksin ma sinuga millestki rääkida.

Sara: Mul ei ole sinuga absoluutselt mitte millestki rääkida! Ma olen Jumala teener ning sina tuled otse põrgu suitsevate väravate vahelt!

Azrael: Bla-bla-bla, sina oled kaunitar ja mina koletis, bla-bla. Kui sa mu küsimustele ei vasta, ei lase ma sind enne minema, kui küünlapäev kätte jõuab ning kes teab, võib-olla olen ma selleks ajaks isegi sületantsu asjus meelt muutnud.

Sara paneb käed vaheliti ning põrnitseb Azraeli vihaselt.

Sara: Olgu, tõbras. Küsi kiiresti, mis iganes su olematu hinge peal on. Vaevalt et sulle vastamine mind enam hullemasse olukorda saab panna, arvestades seda, et sa mu lõunapausi ära rikkusid.

Aston lükkab ühe tardunud tüdruku tooli pealt põrandale ning istub maha, toetades oma jalad lauale.

Azrael: Aston, see küll lauakommete juurde ei kuulu!

Aston: Mis siis? Ma olen seismisest väsinud ja pealegi pole siin kedagi, kes selle üle nuriseda võiks!

Sara: Mina küll võin!

Aston: Sinu käest ei küsinud keegi!

Azrael:(Sarale) Ma ei hakka pärima, kuidas sa teadsid, et ma deemon olen, kuna on asju, mida on parem mitte teada. Küll aga huvitab mind see: kui sa mainisid, et keegi mind ja mu kaaslasi jälgib, siis keda sa selle all silmas pidasid?

Sara: Meie või sinu kaaslaste all?

Azrael: Kui rääkimine sulle just haiget ei tee, siis ootaksin ma informatsiooni mõlema variandi kohta. Kui sa vaikid, läheb sul halvasti. Aston teab, mida ma silmas pean. Eks ju, Aston?

Aston nihutab oma pluusikraed ning näitab Sarale oma kaela peal olevat sinikat.

Sara: Mis see on, maasikas? Kas te olete vallatud olnud?

Aston: Maasikas? Tule mõistusele! Sina kui Opus Dei liige ennekõike peaksid sinika ära tundma.

Sara: Vabandust, vabandust, ma eksisin...ja ma ei kuulu Opus Deisse. Kelleks sa mind pead, mingiks Silaseks, kes „Da Vinci koodis“ ogavööga vehkis?

Aston: Kõigest oletasin.

Azrael köhatab.

Azrael: Nüüd, kui kõik sotid on selgeks tehtud, on linnukesel aeg laulma hakata...kui linnuke ei laula, murran ma ta kaela. Kuidas sa siis palvetaksid?

Sara: Olgu, olgu, ma annan alla. Mul ei jää muud üle, kui sinuga kompromissile minna, pervert. Sinu kaaslaste all pidasin ma silmas teisi deemoneid, kes praegu selles maailmas on. Koos sinuga on neid hetkel neli, kuid arvestades seda, et nad kõik on ilmunud viimase kahe kuu jooksul ja maale jäänud, ei välista ma võimalust, et kõik kolmteist deemonit peagi inimeste hulgas ringi liiguvad. Ainult sellest, miks nad ära ei lähe, ei saa ma aru...(sügab kukalt)

Azrael: Nad ei lähe, sest nad ei saa. Kui nad kord välja on kutsutud, peaksid nad vabastamise läbi minna saama, kuid seekord on midagi teisiti. Isegi vägivaldne ärasaatmine ei katkesta deemoni ja isanda vahelisi sidemeid...ma ei tea küll, kuidas teistega on, kuid kuna see minuga nii on, kehtib see oletatavasti ka teiste puhul. Sa ikka tead, mis vägivaldne ärasaatmine on?

Sara: Kuidas ma saaksingi seda mitte teada? Vastasel juhul oleksin ma oma organisatsiooni häbiplekk! Jälgijad ei andestaks sellist rumalust!

Ta ahhetab ja lööb käe suule.

Azrael: Jälgijad?

Sara: Kas tead, unusta ära. Ma ei mõelnud...see ei tähenda midagi, kohe mitte midagi!

Azrael: Ja just praegu vastasid sa mu teisele küsimusele. Need, kes deemonite käike jälgivad, on Jälgijad...

Aston naerab ning kõigub tooliga.

Aston: Jälgijad, kes jälgivad. Kui tabavalt terane järeldus.

Azrael: Kas ma eksin, kui ütlen, et tegemist on mingi salaühinguga?

Sara: Ma ei öelnud midagi sellist! Ära üritagi mu juttu tõlgendada!

Azrael: Kuid see on tõsi, eks ole? Jälgijad on organisatsioon, mille ülesandeks on deemonite maapealseid käike jälgida ning hoolitseda selle eest, et nad liiga kaua inimeste maailmas ei liiguks. Kui kaua? Kui kaua te juba tegutsete? Mitu inimest teie hulka kuulub? Olete te üldse inimesed?

Sara: Vaat, kes nüüd kõike küsib. Kuna ma olen juba niigi palju lobisenud, ei ole mul vist muud valikut, kui kogu lugu lõpuni ära rääkida.(Asetab ohates käe oma põsele) Jälgijad eksisteerivad alates ajast, mil aastal 1671 Eestis esimene deemonitega seotud juhtum toimus.

Aston: Seega juba üle kolmesaja aasta.

Azrael: Rõõm näha, et sa arvutada oskad.

Sara: Praegusel hetkel kuulub Jälgijatesse seitse liiget, kes kõik põlvnevad samast neljast mehest, kes selle organisatsiooni asutasid, ning kuna nemad olid inimesed, oleme seda ka meie. Meie teadmised nähtamatu maailma kohta on lihtsalt suuremad, kui kesmistel Viru tibidel, kes usuvad selgeltnägemisse ja telekineesi.

Aston: Ära ütle...selgeltnägemine on ju ometi tõsi?

Sara: Usu, mida soovid ning mina usun sellesse, mida mina usun.

Azrael: Seitse liiget. Kas ma võiksin nendega kohtuda?

Sara: Nalja teed? Ära arvagi, et ma hakkan deemonit deemonivastastele tutvustama! Kui nad teada saavad, et ma sulle meie pühast ülesandest rääkinud olen, korraldavad nad mulle pronksmässu moodi kohtumõistmise! Enne sinu ilmumist oli Jälgijate eksisteerimine väga hästi varjatud saladus.

Aston: Azraeli jaoks ei ole miski püha ega varjatud.

Sara: Sellest sain ma jah aru. Kas sa võiksid mu nüüd lahti lasta?

Azrael: Sa ei ole veel võlusõna öelnud.

Sara: Palun?

Azrael: Ei mingit palumist. Ma tahan teada, miks sinu arvates deemonid lahkuda ei saa.

Sara: Tahad ausat vastust teada?

Azrael: Miks ka mitte. Ausus ei ole kunagi ülehinnatud.

Aston: Kui sa vaid teaksid, kui väga sa eksid. Selles maailmas, kus sa praegu viibid, lõpetavad ausad inimesed vangikongis ning valevorstid riigiametites. Poliitika on keerulisem, kui sa ettegi kujutad.

Azrael: Mis mul poliitikaga asja on? Üldse, Aston, sa segad taas mu jutule vahele. Kui sa ei märganud, siis ootan ma praegu Sara käest vastust.

Sara: Pole hullu, Aston, sega teda palju tahad.(Naerdes) Võib-olla suudab ta lõpuks koguni dementse pensionäri kombel unustada, mida ta minu käest üldse teada tahtis!

Aston: Dementsest pensionärist on asi väga kaugel. Pigem läheneb see dementorile.

Azrael: Aston! Kas sa tõesti ei oska vait olla?

Aston tõstab käed üles ja naerab vabandavalt.

Azrael: Sara?

Sara: Arvatavasti on tegemist eriti tugeva kinnitusloitsuga.

Azrael: Arvatavasti? Nii et sa ei ole kindel?

Sara: Mida sa ootad? Et ma hakkaksin siin sinuga „Tõehetke“ mängima? Jah, ma ei ole kindel. Eriti tugevat kinnitusloitu ei ole olnud võimalik kasutada juba viimased tuhat aastat, kuna see on keelatud. Kui keegi üritab teadlikult selle loitsuga deemonit maapealse elu külge köita, kärvab ta suure tõenäosusega enne, kui sellest ise arugi saab.

Aston: Milline positiivne väljavaade. Vaatame asja läbi roosade prillide: mitte keegi ei oleks selle eriti tugeva kinnitusloitsu kasutamiseks piisavalt debiilne. Samahästi võiksid inimesed uskuda, et superliimiga saab kedagi jalgupidi lakke liimida.

Sara: Las ma arvan: sa proovisid seda ja kukkusid pea peale. See seletaks ka su pisikest ajukahjustust.

Aston: Hei, millele sa vihjad? Ma andsin kõigest mõista, et kui seda kinnitusvärki teadlikult kasutades nii suured ohud varitsevad, siis...

Azrael lööb endale käega vastu pead.

Azrael: Muidugi! Kuidas ma küll ise selle peale ei tulnud?

Aston ja Sara ütlevad korraga: Mille peale?

Azrael: Sara, mis juhtub siis, kui kinnitusloitsu enda teadmata kasutada? Kas see mõjub?

Sara: Kas see mõjub? Ma ei tea...erinevalt sinust pole keegi mind kunagi kuskile kinnitanud.

Aston: Minu meelest oled sa praegu vägagi kinnitatud...(naerab)

Azrael ja Sara: ASTON!

Azrael:(Sarale) Ma räägin tõsiselt. Mis juhtub, kui keegi kasutab loitsu sihitult, nii, et ta sellest ise aru ei saa?

Sara: See toimiks. Las ma mõtlen...jah, see toimiks. Aga mis sellest? Ma ei saa enam aru, kuidas see asjaga seotud on.

Aston: Naised. Muuks te oma pead ei vajagi, kui ainult juuste kandmiseks ja et oleks, kuhu peale krohvi määrida.

Sara: Vaat, kes meil siin kõige suurem remondiasjatundja on.

Azrael: On aeg püstitada esimene hüpotees.

Aston: Kas meil siis varem polnudki ühtegi?

Azrael: Kui see halva kuufaasi oma välja arvata, siis ei. Nüüd...nüüd meil on üks. Ma olen peaaegu veendunud, et keegi, kes ei ole ühegi deemoni otsene isand, on kasutanud kinnitusloitsu, et nad maa pealt lahkuda ei saaks. See aga tähendab, et...et...keegi on seganud kinnitusloitu kutsumisloitsu sisse. Aston, sa ütlesid, et said kutsumisjuhised raamatust, mille su sõber Henry sulle andis?

Aston: Nagu sa seda ei mäletaks.

Azrael: Mälul on lühikesed jalad. Tähendab...ma ei räägi praegu mälust...viga on kindlasti kutsumise juures, mis sellest raamatust pärineb. Ma ei tea, kas see kehtib kõigi raamatu eksemplaride kohta, kuid vigane kutsumine on liikvele läinud ja ükskõik kes selle kutsumise abil ka deemonit välja ei mana, ei saa temast enam lahti. Võimalik, et...

Aston: Ma vihkan ümbernurgajuttu! Ütle otse välja, milles asi on!

Azrael: Halvima stsenaariumi korral on keegi sihilikult veidi aega tagasi muudetud kutsumisjuhised liikvele lasknud. See tähendab seda, et tal on mingi plaan. Halvimal juhul...

Aston: Kes nüüd kõikjal vaid negatiivsust näeb?

Azrael:...halvimal juhul ootab see keegi, kuni kõik kolmteist deemonit on maa peale jõudnud, ajab nad seejärel kokku ja laseb neil kutsuda välja Deemonikuninga.

Astoni suu vajub lahti. Ta tõuseb püsti ja hakkab sööklas edasi-tagasi kõndima.

Aston: Ja ma arvasin veel, et enam paremaks minna ei saa. Kes kurat on Deemonikuningas ja milleks peaks kellelgi olema vaja teda välja kutsuda?

Azrael: Mida sina sellest arvad?

Aston: Ma ei tea. Ära ütle mulle, et mingi pervert tahab maailma vallutada või seda hävitada või mida iganes!

Sara: Sa arvasid päris hästi.

Azrael: Ei, nii ekstreemne see asi küll ei ole.

Sara: Peaaegu.

Azrael: Ei mingit peaaegu. Ma seletan sulle kohe, Aston. Deemonikuningale kuulub sinine teemant, mis muudab kõik metallid, mida see puudutab, puhtaks kullaks ning kingib ühtlasi selle kasutajale surematuse...

Aston: Sa räägid Harry Potteri tarkade kivist.

Azrael: Tarkade kivi?

Aston: Meil nimetatakse seda jubinat, millest sa räägid, tarkade kiviks. Ma ootasin midagi natuke originaalsemat.

Azrael: Harry Potteri tarkade kivi...kes on Harry Potter ja kas tal on tõesti tarkade kivi? Sellisel juhul tahaksin ma tema käest nii mõndagi küsida...

Aston: Mingit Harry Potterit ei ole olemas. Ta on kõigest kirjandustegelane.

Azrael: Neetud. Ma juba lootsin.

Sara: Nagu ka pooled maailma pubekaeas tüdrukutest.

Aston: Kas ma saan õigesti aru, et keegi tahab saada enda kätte Deemonikuninga tarkade kivi?

Azrael: Deemonikuninga sinist kivi.

Aston: Deemonikuninga sinist tarkade kivi.

Azrael: Jajah, mida iganes sa ütled. Tundub, et vanale koerale uusi sõnu ei õpeta.

Aston: On kummaline mõelda, et inimesed üritavad oma väiksuses nii suureks saada, pidevalt midagi taga ajades. Templirüütlid otsisid Püha Graali, keegi teine otsib mingit mõttetut sinist värgendust...

Azrael: Ära maamehi unusta. Nemad otsivad naisi.

Sara norsatab põlglikult ja kortsutab kulmu.

Sara: Peaaegu olematu intelligentsiga olendi kohta oled sa tõsielusarjadega üsna hästi kursis.

Aston hüüatab võidukalt.

Aston: Kas ma olen ainus, kes lahendust näeb? Me peame kõigest välja uurima, kes selle kivi jahil on, ning maa ta perse alt ära tõmbama!

Azrael: Ja kuidas me seda teeme, kui küsida tohib?

Aston kohmetub selle küsimuse peale ja kratsib kukalt.

Aston: Ma ei ole päris kindel...kuid ma mõtlen midagi välja. Kuskil peab kindlasti mingit informatsiooni olema...olgugi, et sinine kivi ei ole vist midagi sellist, mida niisama netist osta saab.

Ta näole venib muie ning ta plaksutab käsi.

Aston: Ei mingit hirmu enam, mu vennad ja õed! Mul on plaan!

Ta astub paar sammu, koperdab oma saapapaela otsa ning kukub põlvili.

Sara: Kohe näha, et hea plaan.

Azrael lükkab Sara enda sülest maha, tõuseb püsti ja keerutab kolm ringi ümber oma telje. Järgmisel hetkel läheb sööklas jälle elu käima. Sara istub tagasi lauda, vaadates Azraelile vihaselt otsa. Azrael ulatab Astonile käe, tõmbab ta püsti ning veab sööklast välja.

Nad jäävad lavanurka seisma ning hetk hiljem heliseb tunnikell.

Kogu söökla rahvas: Kuidas see võimalik on? Vahetund ju alles algas!

Sara:(Täis suuga, peaaegu arusaamatult) Mina ei tea midagi.

Azrael:(Astonile) Ma loodan, et su plaan tõepoolest toimib.

Aston: Ma ei saa seda lubada. Praegusel hetkel on meist saanud oma isikliku „Võimatu missiooni“ kangelased.

Hakkab mängima „Mission Impossible“ tunnusmeloodia. Kui see lõppeb, lahkuvad Azrael ja Aston lavalt ja lava läheb pimedaks.



ESIMESE VAATUSE LÕPP

Kui tore. Ootan uusi osi

Ma kujutan seda niiiiii hästi näidendina ette.
SUPER OLI, ma naersin vahepeal nagu sajaga. D:
Edasi!

Olgu, siit tuleb teine vaatus. Selle esimeses osas on juba päris olulisi vihjeid näidendi edasise käigu suhtes
**

TEINE VAATUS


Astoni magamistuba. Aston lebab voodis, tekk üle pea, tema voodi kõrval on madrats, millel pikutab Azrael, vaadates mõttetühjalt lakke. Teises lavanurgas süttib tuli, mille valguses seisab Henry, ning Astoni magamistuba läheb pimedaks. Aston tõuseb voodist ning kõnnib valguse kätte.

Aston:(Uskumatult) Henry?

Henry:(Paneb sõrmed suule) Rahu, Aston, ainult rahu.

Hakkab mängima Hector Berliozi „Öine unenägu nõidade sabatil“ või Edvard Griegi „Mäekuninga koopas.“ Kaugusest hakkavad kostma tuhmid mütsatused ja kellegi rõve naer.
Valgusvihku hüppab esimene kogu – deemon, kes on riides täpselt samamoodi, nagu Azrael ilmudes – , uriseb ja tõuseb püsti. Hüppab järgmine deemon ja veel järgmine, kuni Henry ümber seisab kolmteist deemonit, nende hulgas ka Azrael. Aston taganeb ahhetades paar sammu. Deemonid võtavad üksteisel kätest kinni ning hakkavad ringis ümber Henry kõndima, pomisedes lakkamatult.

Deemonid: Ommmmmmmmmmmmmmmmmmmmmmmmmmmm...

Nende pomisemise järel hakkavad üle lava sähvima värvilised valgusjutid. Lava kaugemasse nurka tekib paks suits, mille seest astub välja Vanapagana moodi kuju, peas sarved ning ees suur ja karvane habe.

Muusika vaikib ning deemonid lasevad kätest lahti, kui kogu - Deemonikuningas - Henryle läheneb. Deemonikuningas astubHenry ette, võtab taskust sinise kivi ning ulatab selle Henryle.
Muusika vaikib. Kõik deemonid hakkavad korraga karjuma.

Deemonid: Позор! Позор! Позор! ...

Henry võtab kivi vastu, pistab suhu ja neelab alla. Kostab kõuemürin ning kõik deemonid jooksevad kisendades minema. Henry hakkab valjusti naerma. Deemonikuningas kummardab talle ja läheb minema, kuid Henry kõnnib edasi-tagasi ja jätkab naermist. Nähes Astonit, kes tuimalt tema vaateväljas seisab, hakkab ta temaga rääkima.

Henry: Jumal tänatud, et sa siin oled. Sinust saab esimene ohver, kelle ma oma deemonikuningriigi altarile asetan.

Ta naerab uuesti ning laval läheb pimedaks. Naer vaibub.

Astoni toas süttib tuli ning Aston ärkab karjatusega üles. Azrael virgub ja viskab Astonit oma padjaga.

Azrael: Kas sinu puhul on öösel röökimine tavaline komme?

Aston:(hingeldades) Ära pane tähele...ma...nägin kõigest...halba und. Need viimased päevad on mulle tõsiselt ajude peale hakanud.

Azrael: Kas sa pole mitte õppimisega üle pingutanud?

Aston: Ütle seda õpetajatele, ning nad saadavad meid mõlemaid psühholoogi juurde.(Mõrult) Millal enne on keegi kuulnud, et õppimisega saaks üle pingutada?

Ta laskub patjadele ning põrnitseb mõnda aega Azraeli.

Azrael: Mida? Kas mul on küpsisepuru näo peal?

Aston: Ei.

Azrael: Mida sa siis vaatad?

Aston: Ma tahtsin küsida, kas sa ei saaks korraldada mulle üht unenägudeta und. Oleks tore, kui ma ei peaks seda luupainajat enam rohkem läbi elama.

Azrael: Luupainajat? Kas sul on kaltsiumipuudus?

Aston: Ära näri sulle tundmatute sõnade kallal, vaid ütle lihtsalt, kas sa saad seda teha või ei.

Azrael: Saan küll.

Aston: Siis tee seda! Ma käsin sind!

Azrael: Olgu, olgu...ära nüüd kohe nii turtsakaks mine. Ma võiksin seda ka lihtsalt palumise peale teha, kas tead. Nii või teisiti ei ole ma positsioonil, et su palvetest keelduda.

Ta asetab oma käe Astonile otsaette ning too jääb silmapilkselt magama, hakates sealjuures ka kuuldavalt norskama.

Kostab koputus ning tuppa astub Astoni ema, seljas öösärk ja juuksed sassis.

Ema: Kas kõik on korras? Ma kuulsin mingit karjumist...

Azrael: Kõik on hästi. Aston nägi kõigest halba und.

Ema: Küllap kõik need surnud, keda ta välja on üritanud kutsuda, on otsustanud teda unes kummitama hakata. Mis siis ikka...head ööd, Allan.

Ta pöörab ümber ning lahkub rohkem sõnagi lausumata toast. Azrael heidab tagasi oma madratsile ja jätkab lakke vahtimist, üks jalg üle põlve.

Azrael:(Mõtlikult, omaette) Äkki mõtles Aston luupainaja asemel hoopis luupainutajat? (Haigutades) Mõni ime, et ta magada ei saa, kui ta kondid end magamise ajal paigast ära keeravad.

Aston hakkab kõvemini norskama ning Azrael katab oma kõrvad kätega. Tuli kustub ja laval läheb pimedaks.
**
Hommik, Astoni tuba. Kardinad on eest tõmmatud. Azrael istub põrandal, süles Astoni läpakas, ning kirjutab midagi. Aston ajab end üles ning ringutab.

Aston:(ümisedes) Hommik on käes, möödas on öö, ärkan ma koos päikesega, tere uus päev!

Azrael pöörab oma pead, vaatab talle otsa, samal ajal kulmu kortsutades, ning jätkab trükkimist.

Aston: Tere hommikust!

Azrael:(tülpinult) Hommikust.

Aston: Sa õppisid arvuti kasutamise nii kiiresti selgeks?

Azrael: See ei olnud mingi eriline kunst. Ma leidsin su kapist raamatu „Arvutiõpe võhikutele.“

Aston: Kas tõesti? Ma ei mäletagi, et mul selline raamat oleks.

Azrael: See oli su mangakollektsiooni taga.

Aston: Ahsoo.

Ta tõuseb püsti, painutab end ning hakkab tuuleveskit tegema. Olles sellega valmis saanud, teeb ta kümme kükki, seejärel kümme kätekõverdust ning lõpuks sirutuse, tõustes varvastele seisma.

Aston: (varvastel seistes) Mida sa üldse praegu teed, kui küsida tohib?

Azrael: Surfan Deemonikultuse foorumis. Ma postitasin äsja „Abi“ teemasse ühe teate. Tule vaata.

Aston sammub tema juurde ning laseb Azraelil lehekülje lahti teha.

Aston:(silmi pööritades) Uue ööklubi avamine stiilis „Veneetsia karneval?“

Azrael: Ei, oota, vale teema. See...see peaks õige olema. Nii. Loe seda.

Aston loeb üle Azraeli õla tema postitatud teadet ning hakkab hüsteeriliselt naerma.

Aston: Sa ei mõtle seda ometi tõsiselt!

Azrael: Absoluutselt mõtlen! (Teeb ühe kliki) Ja näed, see isegi töötab! Keegi kirjutas juba vastuse.

Azrael: Kallis autor, ma soovitan sul spetsialisti poole pöörduda...kena küll, andke mulle see spetsialist ja oi kuidas ma tema poole pöördun! (Jääb mõtlikuks)

Aston: Lollakas. Ta mõtleb spetsialisti all psühhiaatrit. Lühidalt peab ta sind hulluks.

Azrael:(ohates) Või nii. Noh, siis pole ju midagi katki, sest ma kahtlen juba ammu oma terves mõistuses. Kas tead, ma mõtlesin, et võib-olla peaksime me mõneks ajaks lahenduse otsimisest loobuma...maha loksutatud piima pärast ju ei nuteta.

Aston: Ja kui mägi ei tule Muhamedi juurde, siis läheb Muhamed mäe juurde...

Azrael: Täpselt nii me teemegi. Me ootame, kuni Muhamed mäe juurde läheb.

Aston: Eeldusel, et me oleme mägi ja mitte Muhamed.

Kõlab koputus ja sisse astub Astoni ema.

Ema: Noh, poisid, mis see siis on? Te ei olegi veel riides? Jätke see arvutiga mängimine ning pange ruttu-ruttu riidesse, te jääte kooli hiljaks!

Aston: Kool on sada aastat sama koha peal seisnud, ma arvan, et ta ei kurda, kui me paar minutit hiljaks jääme.

Ema: Ei mingit sellist juttu! Hakake tegutsema või ma lasen interneti välja lülitada!

Aston annab oma emale au.

Aston: Yes, Mam, yes!

Ema lahkub.

Aston: Olgu neetud see inimkond, kes mu vaese ema läbi paljunes.

Ta hakkab riideid vahetama ning laval läheb pimedaks.
**

**
Kool. Aston ja Azrael istuvad klassis. Klassi ees seisab kirjanduse õpetaja, kes midagi „Anna Kareninast“ seletab.

Õpetaja: Ja sina, Aston Martin, võiksid nüüd olla nii hea ja öelda, mis on sinu arvates selle teose põhiprobleem.

Aston: Selle teose põhiprobleem? Oi, see on...ee...Anna Karenina probleem.

Õpetaja: Ja milles Anna Karenina probleem, nagu sa seda nimetad, seisneb?

Aston:(ükskõikselt) Ta ei suutnud oma jalgu koos hoida.

Klassi läbivad naerupahvakud.

Keegi hüüab: Suured sõnad kelleltki, kes pidevalt oma mune tuulutab!

Õpetaja koputab ärritunult jalaga vastu maad.

Õpetaja: Ma näen, et siit ei tule arukat vastust. Olgu siis nii. Allan Ilmuja, kuidas sina sellele küsimusele vastaksid?

Azrael: Ka mina arvan, et selle romaani põhiprobleemiks on Anna enda probleem: kuidas tulla toime olukorras, kus kõik tundub kadunud olevat? Kas valida mees, keda ta ei armasta, et pojaga koos olla, või mees, keda ta armastab, kuid kes tema vastu tihti külm on? Kas ohverdada oma õnn või kuulata oma südamehäält?

Aston: Minu südamehääl käsib sul vait jääda.

Õpetaja trambib jalgu.

Õpetaja: Veel üks sõna, Aston Martin, ning sa lähed nurka seisma!

Aston: Sellise karistuse jaoks olen ma juba liiga vana.

Õpetaja: Sellisel juhul saadan ma su ukse taha!

Kõlab koputus.

Õpetaja: Sisse!

Ukse vahelt pistab pea sisse umbes Astoni vanune suure kübara ja peene välimusega tüdruk, kellel on seljas pükskostüüm ning kaelas valged pärlid.

Tüdruk: Tervist. Ma otsin kedagi, kelle nimi on...(viskav pilgu paberilipikule, millest ta kramplikult kinni hoiab) Aston Martin. Kas ma saaksin temaga paar minutit ukse taga rääkida?

Õpetaja: Minu poolest rääkige temaga või paar tundi, ma olingi teda just klassist välja viskamas. (Astonile) Mine välja ja ära enam tagasi tule!

Aston tõuseb püsti ja läheb klassist välja. Keegi viskab paberikuuli vastu seina.

Õpetaja: Hei! Kes seda tegi!

Aston kõnnib koos tüdrukuga lavanurka ning seisatab, kui tüdruk seisma jääb.

Aston: Vabandust, et ma seda ütlen, aga ma vist ei tunne sind.

Tüdruk: See ei lähe mulle korda. Minu eesmärk ei olegi sinu tundma õppimine. Ma olen siin vaid seetõttu, et meil on midagi ühist. Themis!

Tüdruk nipsutab sõrmi ning kardina varjust astub välja noormees, kelles Aston tunneb ära deemoni. Tal on seljas samasugused põlvpüksid nagu Azraelil, jalas samasugused saapad ning tal on seljas nahast vest.

Tüdruk: (Themisele) Kus su kombed on! Kummarda, sa vilets ussike!

Themis: Vabandust, emand.

Ta kummardab ning vaatab Astonile alistunud ilmel otsa.

Themis: Minu nimi on Themis. Ma olen üks kolmeteistkümnest iidsest deemonist, ja see (osutab tüdruku poole), on minu käskijanna Loore.

Loore: Kuhu su aupaklikkus jääb? Sa räägid nii, nagu oleksin ma mingi puutükk!

Themis: Andestust, ma ei tahtnud teie au riivata.

Loore: Aga riivasid. (Vaatab Astonile otsa ning kirtsutab nina) Kutsu oma deemon siia. Ma tahan temaga kohtuda.

Aston: See ei ole hetkel võimalik. Kui ma seda teeksin, jätaksin ma tema haridusse suure augu.

Loore: Ma jätan sinu pähe suurema augu, kui sa teda kohe siia ei kutsu.

Aston: Vaata, Loore...või on see preili Loore?

Loore: Preili Loore sobib väga hästi.

Aston: Mida iganes, ma kutsun sind ikkagi lihtsalt Looreks. Vaata, Loore, ma loodan, et sa suudad kümme minutit kannatada. Kümne minuti pärast lõppeb tund ja...

Azrael astub klassist välja ja jääb Astoni kõrvale seisma, laseb oma pilgul mööda Looret libiseda ning noogutab seejärel Themisele tervituseks pead.

Azrael:(Astonile) Ma näen, et see on teine isand. Ma oletasin küll, et ta võib olla noor, kuid ma ei oodanud, et ta on...naissoost.

Loore:(Azraelile) Kelleks sa end pead, et meie jutule vahele segad?

Azrael paneb käed rinnale risti.

Azrael: Ja veel milline naissoost isend! Musta sapi katel ajab üle, ma näen. Vastuseks su küsimusele, tundmatu nimega naisisik: kõik, mis puutub Astonisse, puutub ka minusse. Mõistad?

Loore avab suu, et midagi öelda ning tõstab sõrme, et sellega vehkida, kuid paneb suu uuesti kinni ning ei ütle midagi. Lõpuks hakkab ta kogelema.

Loore: Sa...sa oled...sina oledki tema deemon?

Azrael: Just. Minu nimi on Azrael, kuid kui soovid, võid mind ka Allaniks nimetada. Paljud nimetavad mind nii. Igatahes...meeldiv tutvuda.

Aston: Tore, et sinul temaga meeldiv tutvuda on, sest mina tunnen praegu vastupidist.

Azrael: Noh, siis saab vähemalt üks meist oma tundeid vabalt väljendada, või kuidas?

Loore piidleb Azraeli kahtlustava pilguga.

Loore: Sa ei kanna oma kõrvarõngast, oma käskijale allumise tunnust.

Azrael näpistab oma kõrvalesta.

Azrael: Ah see? See jäi kogu aeg mu kampsuni kraesse kinni ning ma võtsin endale vabaduse see ära võtta. Aston ei olnud vastu.

Loore: Uskumatu! (Vaatab Astonile kurjalt otsa) Sa lasid tal oma kõrvarõnga eemaldada? See sümboliseerib deemonite aastatuhandete pikkust allumist oma isandatele, ning selle ära võtmine on...

Aston: Mul kama, kas Azrael kannab mingit kõrvarõngast või mitte. Ma olen ta isand, mitte isa, kes pidevalt oma lapse poolt augustatud pinnal silma peal hoiab. Olgu, kuidas on, sa ei tulnud ju ometi selleks, et viriseda selle üle, et mu deemon ehteid ei kanna?

Loore maigutab suud. Azrael pöördub Themise poole ja vaatab talle lõbustatult otsa.

Azrael: Themis, vana sõber...või tuttav, kui soovid. Milline rõõm sind üle pika aja näha. Sa oled kuidagi muutunud...ma ütleksin, et sa oled pisut alatoidetud, või kuidas?

Themis: Mul on hea meel, et su naljad on sama arusaamatud kui alati. Ka sind on hea näha...mingis mõttes.

Aston: Sa ütlesid seda nii depressiivselt.

Azrael: Jumal tänatud, et ma ei tea, mis depressioon on.

Loore trambib jalgu ning annab Themisele nipsu nina pihta.

Loore: Aitab jutust! Nüüd on minu kord rääkida! Olgu, ma ignoreerin seda pisiasja, et sina ja see...

Azrael: Azrael

Loore:...Azrael nii familiaarselt läbi saate. Jah, loomulikult ei tulnud ma siia selleks, et viriseda, kuigi kumbki teist ei saa öelda, et mul selleks põhjust ei ole.

Loore tõmbab oma väikesest käekotist välja teise paberilehe ning surub selle Astonile nina alla.

Loore: Sellise sisuga teade ilmus täna Deemonikultuse foorumisse. Parem oleks, kui see oled sina, kes selle postitas. Sa ei kujuta ettegi, kui suur peavalu oli sind paljalt selle postituse abil üles otsida! Ausõna, tänaseni ei teadnud ma isegi seda, mis on IP-aadress!

Aston laseb pilgul üle paberi käia ning hakkab naerma.

Aston: Sa...(puterdades) sa...lugesid selle tõega läbi? Tõega? Ja printisid koguni välja? Mõtle ometi loodusressursside kokkuhoiule! Sinu pärast võetakse tuleval aastal Virtsu lähedal metsas maha vähemalt üks, kui mitte koguni kaks väikest kasekest, mis ilma sinuta oleks rahulikult suureteks puudeks sirgunud. Kas sa tead seda laulu: „On kasvamas kuskil üks pisike puu?“

Azrael:(Astonile) Aston, jää vait. Kahest minutist piisab.

Aston teeskleb mossitamist, samal ajal vajub Loore suu lahti.

Loore: Sa ei teinud seda.

Aston: Ei teinud mida? Valgusta mind. On palju asju, mille kohta ma vastavalt vajadusele ütlen, et neid teinud ei ole, ning oleks tore teada, millest sa praegu jahud.

Loore: Sa ei lasknud just praegu tal paluda endal vait jääda ning ei öelnud selle peale midagi. (Kõnnib Astoni juurde, haarab tal ette hoiatamata õlgadest ning hakkab teda raputama)
Kas sa oled mees või hiir, naine või merihobu?

Azrael: Niipalju, kui ma anatoomiat jagan, ei ole ta ei hiir ega merihobu. Selle mehe ja naise värgi suhtes ei ole ma muidugi päris kindel...

Aston:(Loorele) Ma ei mäleta, et ma oleksin palunud sul end puudutada. Kuidas oleks, kui sa mu lahti laseksid? Kui sa seda kiiremas korras ei tee, võin ma seda kogemata seksuaalse ahistamisena käsitleda.

Loore laseb Astoni lahti ning vehib tema suunas näpuga.

Loore: Ma ei oleks iialgi arvanud, et Azraeli kaliibriga deemoni peremees on selline hale kuju! Sa oled kaotanud kogu oma autoriteedi ning suhtud oma deemonisse kui võrdsesse! Selline vennastumine on lubamatu!

Aston: Kuidas ma siis teda kohtlema peaksin? (osutab käega Azraeli suunas) Oma orjana või tuima kipskujuna? Ma olen üsna kindel, et ka deemonitel on tunded ning nad vajavad sooja suhtumist.

Azrael: Mina ei ole selle kohta midagi öelnud.

Loore: Deemonid pole midagi enamat kui võõrtöölised, keda on kerge oma tahte järgi kasutada! Kas sa suhtuksid madala arengutasemega poolakasse võrdselt? Kas suhtuksid? Ei suhtuks! Samamoodi, nagu võõrtöölised on meie maal võõrad, on seda ka deemonid, ning me peame neile näitama, kes on boss.

Aston: Kuhu on korraga kadunud need imelised vabaduse ja võrdsuse ideed, mis eelmise sajandi seksrevolutsiooni ajal nii jumaldatud olid? (Vaatab Looret ülevalt alla ning võtab sisse hindava poosi) Sind vaadates, muidugi, on selge, et sa pole oma elus ühtegi revolutsiooni näinud, seksist rääkimata.

Azrael: Mis on...

Loore: See, mida sa minust arvad, ei suuda kuidagi minu seisukohti muuta. Deemonid on meie alamad ning me peame nende peal oma autoriteeti rakendama, kui ei taha, et nad hukka läheksid.

Aston: Noorus on juba nii või teisiti hukas, miks peaks paar aia taha läinud deemonit veel midagi hullemaks tegema?

Loore: Sinu totter inimõiguslaste deviis ajab mu südame pahaks. Jälgi hoolega, sest kohe näed, kuidas üks õige isand deemonit oma tuhvli all hoiab!

Ta ulatab Themisele paberi, mille ta internetist välja on printinud.

Loore: Hävita see, ja kohe.

Ohates rebib Themis paberi pisikesteks tükkideks, topib need endale suhu ning hakkab ükshaaval mäluma.

Loore: Vaadake ja imetlege minu ökoloogilist paberihunti.

Heliseb tunnikell, mis kuulutab vahetundi. Klassist astub välja Liis, kes jääb paberit söövat Themist šokeeritud näoga vaatama.

Liis:(Astonile) Su sõbrad lähevad iga päevaga aina imelikumaks.

Aston: Nagu ka sinu soeng ja kehakaal.

Liis näitab talle keskmist sõrme ja marsib minema. Themis lõpetab paberi söömise ja heidab Loorele hirmunud pilgu.

Aston: Nüüd, kui sa oled oma võimupiirid ja raudse eesriide paika pannud, oleks aeg, et sa seletaksid, millega me sinu frigiidse riidevaliku ära oleme teeninud.

Loore tõmbab kopsud õhku täis, nagu tahaks karjuma hakata, ning Aston ja Azrael taganevad paar sammu.

Azrael: Sina võtad vasakpoolse, mina parempoolse ning loodame, et sellest tuleb aus võitlus.

Aston: Mida?

Azrael: Ei midagi.

Loore: Oma teates kirjutasid sa, et said kutsumisjuhised raamatust „Valitseda põrgus II“. Kas sul on see raamat praegu käepärast?

Aston noogutab.

Aston: Siinsamas, minu kotis...(vaatab kotti otsides ringi) Kurat, ma jätsin selle klassi.

Ta kaob korraks ning tuleb kotiga tagasi, raamat käes, ning ulatab selle Loorele, kes selle vastu võtab ning seda äratundmist väljendava pilguga uurib.

Azrael: Sa oled seda ka varem näinud.

Loore: Jah. Ma olen seda raamatut oma käes hoidnud...sedasama eksemplari.

Aston:(Üllatunult) Mida? Kuidas...kuidas sa tead, et...

Loore: Esikaanel oleva tillukese kriimustuse järgi.

Azael: Nii et see sama raamat on sinu käest läbi käinud. See suurendab tõenäosust, et mingi hetkel on kõik ülejäänud hetkel maa peal viibivate deemonite isandad seda enda käes hoidnud.

Aston: Kelle käest sa selle said?

Loore:(Luuleliselt) Nimepidi ei tea, kuidas peaksin teda tutvustama, sest tema kõrval mõjud sa korratult. Ta silmad öös nii kiirgavad, tal täht on laubal hiilgaval. Nii mustad juuksed, valge kael, nii võrratu ja mahe naer...

Aston: Mind ei huvita tema kobeduse aste. Taeva pärast, ütle mulle juba see neetud nimi!

Loore hammustab huulde.

Loore: Ma ei tea, kas maksab. Mulle tundub, nagu ma reedaksin ta. Ta on lihtsalt fantastiline inimene, ning ta räägib nii ilusasti!

Aston: Olgu, kui sa mulle tema nime ei ütle, saan ma selle teistmoodi teada. Azrael?

Azrael noogutab ning sööstab Loore poole, kuid Themis astub tüdruku ette ning ajab käed kaitseks laiali, seistes nagu Kristuse rist.

Themis: Mul on kahju, Aston. Ma tean, et su eesmärgid on õilsad, kuid ma ei lase sul oma käskijannat puudutada.

Aston: Loore! Sa oled kas meiega või meie vastu. Sa ei saa olla korraga vannis ja vannist väljas. Mida rohkem deemoneid ilmub ja maa peale kinni jääb, seda suurema tõenäosusega ootab meid kõiki apokalüpsis!

Azrael: Issand, Aston, taaskord dramatiseerid sa asja üle. Halvimal juhul toob kogu see ahel endaga kaasa vaid deemonikuningriigi hävimise.

Aston: Kas seegi pole juba piisavalt õudne? (Loorele) Kuula mind, Loore. Meie, kes me siin seisame, oleme osa ketist, ning seda ketti ei saa kinni panna, kui sa oma suud lahti ei tee.

Loore:(Alistunult) Olgu pealegi. (Nipsutab sõrmi) Themis, koht!

Themis astub kõrvale. Azrael taganeb paar sammu, kuid hüppab ettepoole ning surub käe Loore otsaette, ignoreerides tüdruku rabelemist ja Themise vihast sisinat.

Azrael: Vabanda, Themis, kuid öeldakse ju, et o tempora o mores – oo ajad, oo kombed – ja vanad kombed on visad ununema.

Themis: Ma võiksin sulle selle käigu eest väljakutse esitada ning su verises kahevõitluses alistada.

Aston: Palun ainult mitte siin! Mulle meeldiks väga, kui ma EI PEAKS pärast tänast koolimaja remonti kinni maksma.

Azrael seisab paar sekundit paigal, käsi Loore otsaesisel, ning võtab selle siis ära.

Azrael: See, mida sa kohe kuuled, ei meeldi sulle.

Aston: Millal enne on mulle midagi, mida sa öelnud oled, meeldinud?

Azrael: Ma pole sellele eriti mõelnud...nüüd aga kuula mind. Selle kõigega on seotud üks meesisik. Sinust paar aastat vanem, hea füüsise ja biitsepsiümbermõõduga...

Aston: Nimi, Azrael, nimi on kõik, mida ma vajan, ning nende kehaliste näitajatega pole mul midagi peale hakata...kui tegemist oleks tüdrukuga, siis mõtleksin ma võib-olla koguni usinalt selle üle järele, kuid...ei. Ütle mulle vaid see nimi.

Azrael: Sa oled seda nime varem kuulnud.

Aston: Võib-olla, võib-olla ka mitte. Las see jääb minu otsustada.

Azrael: Siin pole midagi otsustada, sest ma tean, et see nimi on sulle tuttav. Deemonite maa külge kinnitamise eest on vastutav...

Mängib Beethoveni „Saatusesümfoonia“ algus.

Azrael:...Henry Elfin.

Aston: Henry? He-he-he-henry?

Azrael: Jah, Aston, Henry, sinu vana sõber antikvariaadist. Kui ma nüüd järele mõtlen, siis kuidas te kohtusite?

Aston: Ma astusin peaaegu kogemata tema poodi sisse. Ma olin sellest eelmisel päeval mööda kõndinud, ning mul oli vaja raamatut „Eesti ristiusukirik“...

Azrael: Ja täiesti juhuslikult pakkus ta sulle deemonite ning mütoloogiatemaatilisi raamatuid.

Aston: Ei, ma küsisin neid ise...

Loore: Sa ei ole ainus, kes seda tegi.

Aston: Ma ei suuda uskuda, et Henry võis mu niimoodi reeta. Ma arvasin, et ta on mu sõber.

Azrael: Võib-olla ta ongi, kuid on selge, et esialgu on asju, mis on talle sinu sõprusest olulisemad. Näiteks kolmeteistkümne deemoni kohale manamine, Deemonikuninga välja kutsumine ning sinise kivi ärandamine.

Heliseb tunnikell.

Azrael: Liigutage end, ärge seiske nagu koomas kehad klaasist akende taga.

Loore: Miks me end liigutama peame?

Azrael: See on ju ilmselge. Me läheme ja teeme tema väikestele plaanidele juba eos lõpu.

Aston: Aga keemia...ja katalüsaatorid...ja sigmaside...

Azrael: See kõik kannatab oodata.

Aston: Ma kahtlen sügavalt, et mu keemiaõpetaja mind oodata kannatab.

Azrael: Kannatab, ja juba aastasadu surnud keemikud kannatavad samuti. Neil ei ole kusagile kiire, vähemalt mitte nii kiire, nagu meil.

Loore paneb käed puusa, Themis langetab aralt pea.

Azrael: В aтaky!

Kõik vaatavad talle hämmeldunult otsa.

Aston: Nii tore, et keegi sellest ka aru sai.

Ta vilistab, mille peale võtavad tema kaaslased üles saksa marsisammu ning kõnnivad lavalt minema. Kui ka Aston lahkunud on, läheb lava pimedaks.
**

Awwww, Azrael on niiiiii lahe.
Mulle üleüldse nagu väga meeldib see. Sellest saaks kirjutada ühtviisi ka jumala hea jutu.
Ma nagu fännan seda. SAJAGA. See on niii mõnus lugemine lihtsalt.
Edasi!

Sa sigudik. See on nagu supperrheeaaa. Veel.

Eelviimane
**

Raamatupood. Henry seisab keset poodi, käes raamat, ning sirvib seda.

Henry: Olla või mitte olla, selles on küsimus...

Tormavad sisse Aston, Azrael, Loore ja Themis.

Aston: Hei, sina, seisa!

Henry: Jõudu, külamehed...ja naine. Milline rõõm on teid kõiki koos näha. Rõõm...ja samas ka mure. Ausalt öeldes on mul kahju, et me kohtusime. Te rikkusite mu tänase päeva ära.

Ta asetab raamatu enda kõrval olevale lauale.

Henry: Ma oletan, et minu relv on paljastatud.

Aston: Sinu relvast ei tea ma midagi, küll aga oled sa iseendaga täiesti vahel.

Henry: Kas tõesti nii? Eks ta ole. Tõsi, ma olin algusest peale veendunud, et te ühel hetkel kokku puutute, kuid ma ei osanud arvatagi, et see niipea sünnib. Meie kõigi saatuslik kohtumine...

Azrael: Kellele saatuslik, kellele mitte. Saatus on väga laialivalguv mõiste.

Aston: Nii et see on siis tõsi? Nii et sina oledki see tõbras, kes deemonite maa peal püsimises süüdi on?

Henry: Süüdlane – jah. Tõbras – ei. Uskuge või mitte, kuid ma ise määratlen end kui tõelist džentelmeni.

Aston: Ma ütlen seda raske südamega. Azrael, võta ta kinni.

Azrael väänab Henry käed selja taha ning takistab teda paigast liikumast.

Henry:(Pilkavalt) Mis te nüüd. Kas te arvate tõesti, et mul on tuju ära joosta? Seis on hetkel ju ikkagi neli ühe vastu. Jalgpallis sellise skooriga juba tiitlit ei kaitse.

Aston: Jäta, Henry, me ei tulnud siia jalgpallist rääkima, ja kui oleksimegi tulnud, siis sa juba teaksid, mida ma ütleksin, küsimusest hoolimata.

Henry: Fernando Torres is the man!

Loore: Fenrando Kes? Jätke oma jalgpallijutud ning räägime sellest, miks me siin oleme. Henry, sa ju tead seda, või kuidas?

Henry: Mu käed on sõna otseses mõttes seotud. (Azraelile) Hei, ära pigista nii kõvasti! Mulle meeldiks väga, kui mu käed pärast seda, kui sa nad lahti lased, veel ühes tükis oleks!

Azrael: Vabandust. (Lõdvendab veidi oma haaret)

Henry: Tänan, mul hakkas kohe palju mugavam. Päris lahti sa mind muidugi vist lasta ei saa?

Azrael: Ei, kahjuks mitte.

Henry:(Ohates) Nii ma arvasingi.

Ta vaatab enda ümber seisvatele inimestele otsa.

Henry: Kuulake hoolega, kuna ma ütlen seda ainult ühe korra...kui see teile ei sobi, võtke diktofonid ja rebige mu sõnad linti. Jah, see olen mina, kelle pärast ükski deemon maa pealt lahkuda ei saa. Minu eesmärgiks on omandada deemonikuninga sinine kivi ning saada seeläbi osa igavesest noorusest ja surematusest! (Naerab võidukalt)

Aston: Tõmmake see maha. Ta ei mõtle seda tõsiselt. Ta lihtsalt mõnitab meid.

Azrael: Usu või mitte, aga mulle tundub, et ta räägib tõtt.

Aston: Kui ta tõtt räägiks, poleks ta seda meile öelnud!

Henry: Ma teadsin, et sa seda ütled. Oh, Aston, ma arvasin, et deemoniga läbi käimine muudab sind natukenegi targemaks, kuid tundub, et selle asemel on su napp intelligents hoopis su deemonile üle läinud.

Aston: Seega mõtlesid sa kõike, mida sa ütlesid, tõsiselt.

Henry: Iga viimast kui sõna...või noh, peaaegu iga. Tegelikult, kui te väga soovite, võin ma ka oma tunnistust korrata, nii et diktofone pole vaja.

Aston: Sa ei maininud kulda.

Henry:(Kulmu kortsutades) Kulda?

Aston: Azraeli sõnul muudab sinine kivi lisaks selle joojale surematuse kinkimisele ka iga metalli kullaks.

Henry: See kõlab küll ahvatlevalt, kuid mul ei ole kullaga midagi peale hakata. Kuld, mu sõbrad, on ammu ülehinnatud ning moest läinud. Praegu on moes plaatina, ning mul ei jäänud kuskilt kõrva, et see väike kivi metalle ka plaatinaks suudaks muuta. Sitast saia ei tee.

Aston: Nii et sinu eesmärk on surematust saavutada. Miks? Praeguse majandusseisu juures aetakse meid kõiki peagi riigi rahakoti rikastamiseks suure varda otsa ning siis ei ole sulle ühestki kivist kasu. Ja pealegi...(sülitab maha)...surematus kõlab õudselt. Milleks veeta terve oma ülejäänud elu õuduses?

Henry: Millest selline arvamus? Juba lapsest saati olen ma soovinud näha ajastute vaheldumist ning sajandite muutumist. Ühel hetkel saab minust viimane eestlane, viimane eurooplane, viimane vaba valge inimene...

Aston: Jah, viimane. See tähendab, et kedagi teist ei ole. Voodis kipub nii väga igav olema, kas tead, kui sa just...

Henry: Selles pole küsimus! Tähendab, ma tean, et see kõlas praegu natuke valesti, kuid ma loodan, et sa said aru, mida ma öelda tahtsin. Selles kogu asja mõte ongi, et kedagi teist ei ole. Või, kui järele mõelda, siis ikka on küll...kolmeteist inimest, kelle ma välja olen valinud.

Aston: Ma ei saa aru! Sinist kivi on ju ainult üks ja see saab anda surematuse vaid selle omanikule! Surematus ei ole ju ometigi midagi sellist, mida niisama vabast tahtest kellelegi jagada saab?

Henry: Mitte päris...just selline surematus ongi. (Vaatab Azraelile otsa) Nii et sa ei ole talle öelnud?

Aston: Mida Azrael mulle ütlema peaks?

Henry: Kust deemonid sinu arvates oma surematuse saavad?

Aston: Ee...nad on ju deemonid! Mida seal arvata on? Nad lihtsalt on surematud!

Henry: Sul on kõige paksemate klaasidega roosad prillid, mida ma näinud olen.

Aston: Azrael? Millest ta räägib?

Azrael: Olgu, mul ei ole põhjust seda sinu eest varjata.

Ta tõmbab kampsuni krae vahelt välja keti, mille otsas ripub väike sinine kivi.

Azrael: Deemonikuninga sinine kivi oli viimati terviklik umbes 10 000 aastat tagasi, kui selle omanik deemonikuningriigi rajas. Siis murti see neljateistkümneks tükiks, millest kolmteist jagati välja tema kaaslaste vahel, kelle ta välja valis. Igal deemonil on üks.

Themis demonstreerib enda kivi.

Themis: See on tõsi, Azrael ei valeta. Igal deemonil on tükk sinisest kivist, mis teda igavesti elus hoiab, ning soovi korral võib ta anda selle edasi kellele tahes. Kui Henry käes oleks kõik neliteist tükki ehk terve sinine kivi, saaks ta lisaks endale surematuse hankimisele kinkida selle veel kolmeteistkümnele inimesele. Sellisel juhul saaks temast uus Deemonikuningas ning tema kolmeteistkümnest kaaslasest deemonikuningriigi uued deemonid.

Azrael: Coup d'etat

Aston: Vabandust? Sinu prantsusekeelne kommentaar jäi mu kahe kõrva vahelisse tühjusesse hõljuma.

Loore: Riigipööre.

Aston: Riigipööre deemonikuningriigis? Samahästi võiks keegi korraldada riigipöörde DDR-is! See on üks neist asjadest, mida lihtsalt ei juhtu!

Loore: Sest DDR-i pole enam olemas.

Aston: Jah.

Henry: See oleks juhtunud, kuid paraku segasite te liiga vara vahele. Ma pean ütlema, et oli viga loota, et deemonid ja nende peremehed selle asja niisama jätavad.

Azrael: Õigus, me ei jätagi seda niisama. Me kanname selle eest hoolt.

Aston: Kui sa ütled, et me kanname selle eest hoolt, siis kas sa mõtled seda selle sõna otseses või kaudses tähenduses?

Azrael:(Silmi pööritades) Ma ütlesin just seda, mida ma mõtlesin. (Henryle) Ma võtan endale vabaduse su mälu puhastada, kuid ma ei tee seda enne, kui olen kuulnud, kuidas sa oma suurepärase plaani ellu viisid.

Henry: Sa tunnistad, et see oli suurepärane?

Azrael: Kas ma tõesti ütlesin „suurepärane“? Pigem mõtlesin ma „kurja“, „räiget“ ja „stiilitut“.

Henry tõmbub mossi.

Henry: Tegelikult peaksin ma teid kõiki tänama, et olite piisavalt rumalad, et end nii kergesti mu plaani võrku kukutasite. Loorega ei olnud mingit probleemi, piisas vaid väikesest flirdist.

Loore: Persevest!

Henry: Ma tänan, kuid enda arvates mainisin ma juba enne, et sügaval sisimas olen ma tõeline džentelmen. Jutu juurde tagasi pöördudes, Astoni konksu otsa tõmbamine oli tunduvalt keerulisem.

Loore: Las ma arvan. Sa pidid talle oma...

Aston: Lõpeta! Ma ei taha seda kuulda!

Loore:(Süütult) Aga ma ei ole veel midagi öelnudki!

Aston: Sa ei peagi! Ma juba tean, et kohe tuleb su suust midagi rõvedat!

Loore: Jobu.

Aston: Kuivik.

Loore: Inimkonna häbiplekk!

Azrael: Vaikige, kui võite, ning lubage Henryl rääkida!

Henry: Ma ei mõista küll, miks Azrael arvab, et ma rääkida tahan, kuid olgu. Vahet pole, kuidas ma Astoni end usaldama panin, vahet pole, kuidas ma seda teistega tegin. Ma arvan, et see, mis teid huvitab, on hoopis see, kuidas ma kutsumisjuhiseid võltsida suutsin.

Azrael: Lõpuks ometi hakkame me kuskile välja jõudma.

Aston: Alles? Ma arvasin, et me olime juba pikemat aega kuskil!

Henry:

Neelaku sind tuli.

Sest sulle ei kuulu ei riik ega au ega vägi, mitte midagi.
Sest sul ei ole õigus andestada meile me patte
Nagu ka meie ei andesta iial sinu omi
Meie igapäevane leib unusta
Kuidas Põrgus, nõnda ka maa peal
Sinu riik ärgu tulgu, sinu tahtmine ärgu sündigu
Rüvetatud olgu sinu nimi
Meie Isa, kes sa oled Põrgus

See kutsung oli kirjas „Valitseda põrgus II“ eksemplaris, mille ma paar aastat tagasi enda valdusesse sain. Täiesti juhuslikult oli raamatu lõpus seitse tühja lehte. Ma eemaldasin ettevaatlikult ühe neist ning kirjutasin sellele peaaegu identse kalligraafiaga ning identset tinti kasutades uue kutsungi, millesse segasin sisse eriti tugeva kinnitusloitsu. Seejärel kõrvaldasin ma õige lehe raamatust ja asendasin selle, nii et isegi hoolikal vaatamisel ei oleks keegi asjast aru suutnud saada. (Astonile) Pean tunnistama, et kui sa minult võimaliku võltsingu kohta küsisid, muretsesin ma hetkeks, et sa oled kõigest teadlik, kuid peagi taipasin ma, et sa lihtsalt spekuleerid.

Aston: Sa vahetasid kutsungi ära? Nii et eriti tugeva kinnitusloitsu toimimiseks tuleb kutsung tagurpidi pöörata?

Henry: Jah ja ei. Lisaks kutsungi ümber pööramisele tuleb ära vahetada ka kolmas ja neljas rida. Kolm ja neli annavad teadupärast kokku seitsme, ning seitse on peaaegu sama suure tähendusega number kui kolmteist.

Aston: Nüüd ma mõistan. Number seitse on kristlikus traditsioonis üks olulisema tähendusega numbreid...Saral oleks selle kohta kindlasti midagi head öelda. Seitse surmapattu, seitse suurimat voorust...

Henry: Seitsmest suurimast voorusest pole mõtet rääkidagi. Meil kellelgi pole neid enam alles. Inimkond kannab endaga vaid pahesid ning triivib paratamatult oma lõpu poole. Kas nüüd mõistad, Aston, miks ma endale surematust soovisin? Ma tahan seda kõike pealt näha. Ma tahan näha, kuidas inimkond hävineb. Ma tahan näha, kuidas nad nende endi verre upuvad. Ma ei taha koos nendega hävida, kuid ma tahan sellest hävingust osa saada.

Azrael: Ja ainus võimalus selleks oli Deemonikuningaks saamine?

Henry: Ja ainus võimalus selleks oli Deemonikuningaks saamine.

Azrael: Milline liigutav lugu. Nii kurb, et võttis peaaegu pisara püksi. Millised imelised ambitsioonid, ja kõik eimillegi nimel. Nüüd aga, Henry, head ööd.

Ta surub oma käe Henry otsaesisele ning pigistab seda.

Themis: Azrael, ära mine liiale. Sa tead, mis võib juhtuda.

Azrael: Ma ei lähe liiale. Ma tean, mida ma teen.

Themis: Azrael, aitab! Väljend „,mida rohkem, seda uhkem“ siin ei kehti!

Azrael tõmbab oma käe ära, Henry kaotab tasakaalu ning kukub pikali, tõustes sekund hiljem uimasel ilmel püsti.

Henry:(Segadusse sattunult) Emme? Kas te olete mu emmet näinud?

Kõik vaatavad Azraelile šokeeritult otsa ning Themis virutab talle ette hoiatamata käega vastu pead.

Themis: Ma ütlesin sulle ju, et sa lähed liiale! Vaata, millega sa hakkama oled saanud! Sa viisid ta mõistuse kolmeaastase tasemele!

Henry:(Porisedes) Ma olen neljane!

Aston virutab Henryle raamatuga vastu pead, nii et too kukub ja teadvuse kaotab.

Aston: Palju õnne, Azrael. Tänu sinule on ta nagu professor Lockheart pärast ebaõnnestunud mäluloitsu. Mida kuradit sa tegid? Sa pidid tema mälu ainult puhastama, mitte seda kustutama!

Azrael: Võib-olla läksin ma tõesti natuke liiale.

Aston: Natuke?

Azrael: Olgu, väga! Aga sellest pole midagi, paari päeva pärast saab temaga kõik korda. Mälukaotus kui mälu puhastamise kõrvalnähe möödub tavaliselt üsna ruttu.

Aston: Milline kergendus. Ma ei tea, mida ma tema emale öelnud oleksin.

Loore:(Mõnitavalt) Vabandage, ma lõin teie poega raamatuga ja tekitasin talle ajukahjustuse...

Aston:(Azraelile) Sa ei küsinudki temalt, kuidas kinnitusloitsu tühistada.

Azrael: Oi, kurat, no see läks mul küll täiesti meelest.

Aston: MIDA?

Azrael pööritab silmi.

Azrael: (Uskumatult) Sa oled nii naiivne. Ma ei pidanudki seda küsima, sest ma juba tean seda.

Ta tõstab Henry endale selga ning hakkab lavalt minema sammuma.

Azrael: Tulge. Meie aeg hakkab läbi saama ning peagi tuleb hüvasti jätta.

Aston: Kui nii, võime me ka siinsamas hüvasti jätta. Loore? Mis Themisest saab?

Loore: Mis temast saama peaks? Ma oleksin loll, kui laseksin tal ära minna!

Aston: Loll oled sa ilmselt nii või teisiti. Olgu, kuidas on, ma lasen Azraeli vabaks.

Azrael võtab Henry raamaturiiuli pealt kriidipaki, joonistab maha sama kujundi, mille Aston esimese kutsumise käigus joonistas, rebib riiulis olevast Piiblist ühe lehe välja ning asetab ringi keskele, astudes ise ringi sisse.

Azrael: Selleks, et mind vabaks lasta, pead sa lugema õige kutsungi ning mind seejärel minema saatma. On küsimusi?

Aston: Ei.

Ta hakkab pomisema.

Aston: Neelaku sind tuli.

Sest sulle ei kuulu ei riik ega au ega vägi, mitte midagi.
Sest sul ei ole õigus andestada meile me patte
Nagu ka meie ei andesta iial sinu omi
Meie igapäevane leib unusta
Kuidas Põrgus, nõnda ka maa peal
Sinu riik ärgu tulgu, sinu tahtmine ärgu sündigu
Rüvetatud olgu sinu nimi
Meie Isa, kes sa oled Põrgus

Käesolevaga kinnitan ma kogu maailmale, et Azrael, üks kolmeteistkümnest iidsest deemonist, on talle usaldatud ülesanded auga täitnud ning ma annan talle loa lahkuda. Mine, Azrael, ning olgu jõud sinuga!

Azraeli ümber tekib suits, kuid kui see hajub, on deemon endiselt sama koha peal.

Aston: Neetud! See ei toimi.

Azrael: Ei, Aston, see toimib, aga...(hammustab huulde)

Aston: Aga?

Azrael: Sa võib-olla üllatud, kui ma seda ütlen, kuid...ma ei taha enam ära minna. Elu deemonikuningriigis ei paku mulle midagi. Ausalt öeldes jääksin ma palju parema meelega siia. Viimase 5000 aastaga on maailmas meeletult palju muutunud ning mul jätkub siin avastamist terveks igavikuks.

Aston: Sinu puhul on igavik ilmselt igavene.

Azrael näpib oma kaelas olevat sinist kivi.

Azrael: Igavik ei ole nauditav, kui selleni mööda niidetud rada astuda. Vahel tuleb ka umbrohust läbi marssida, ning mis muud maailm ongi, kui rohtu kasvanud džungel.. Kas sa lubad mul siia jääda, Aston?

Aston vaatab teda mõne hetke ning hakkab totakalt naerma.

Aston: Kas sa tead ka, millesse sa end praegu segasid? Kujuta vaid ette neid imelisi tunde, täis vene keele kodutööd ja keemiaülesandeid...

Azrael:(Naeratades) Nii et meil on kaup koos?

Aston: Meil on kaup koos, Allan Ilmuja.

Loore: Te olete mõlemad lihtsalt täiesti ogarad! (Nipsutab sõrmi) Themis, lähme!

Ta marsib lavalt minema, Themis tema kannul. Aston ja Azrael võtavad Henry kahevahele ja tassivad ta lavalt ära. Laval läheb pimedaks.
**