Viha päev A La Mode[2008-2012;lõpetatud!]

Mind tabas eile õhtul killuke inspiratsiooni ning ma otsustasin selle jutuga jätkata. Päris selle koha pealt, kus see lõppes, see muidugi edasi ei lähe xD
Ma tean jah, et pealkiri on natuke imelik. Ma võtsin selle Tokyo Mew Mew a la Mode manga järgi
**

Juuli, see saatuslik pühapäev ja kolmeteistkümnes


Mul meeles veel on suve hais
Mida käsikäes kord läbisime
Ja peeruloor, mis varjas järveveed
Mul meeles veel on kuldne peer
Ja haisust närtsind toomepuu
Ja huuled soojad paitamas mu peed
Hais nii kiiresti läeb
Möödub pea ta ja jälle on siin
Ammu pole seda tundnud
Seda ei tahagi teada, kuhu ta jäi
On meeles mul see kärin veel
Mis tollel õhtul lasid sa
Kui seda tunnen, jälle haiglas ma


Vabandust, et ma paremat tervitust välja ei suutnud mõelda. Mu aju on hetkel üsna nadis seisus, kohati isegi veel nadimas, kui mu kõht. Jah, sõbrad, mul on tõsised seedeelundkonna probleemid (kõhulahtisus, kui liigselt detailidesse laskuda).
Kõiges on süüdi minu ja Kadri eilne külaskäik sellesse Itaalia jäätisekohvikusse, mis äsja avati. Kuna ma ei taha sellele võrratule kohale reklaami teha, jätan ma selle nime praegu nimetamata, kuid ma pean tunnistama, et nad pakuvad kuradi head jäätist. Neil on umbes, oh, ma ei teagi, miljoni erineva maitsega jäätist ning lisaks veel sadu tuhandeid erinevaid magustoite. Ma sõin ära umbes kakskümmend erinevat jäätisepalli, pluss veel korraliku koguse krõmpsuvaid vahvleid ning loputasin selle kõik alla maailma parim mürgi, limpsiga. Iga uue palli juures tõmbus Kadri näost aina valgemaks. „Kui sa veel ühe suutäie sööd, läheb sul kõht lahti,“ noris ta mind, kui ma endale parajasti uut magustoiduportsu tellisin. Tema muretsemine pani mind naerma. „Ära pabla,“ naersin ma limpsi rüübates, „minu suguvõsa meestel on tõeliselt kõva ja külm kõht.“
Paraku ei tednud ma, et meie kurikuulus kõva ja külm kõht reageerib kergesti külmale jäätisele, kui seda suures koguses süüa. Tänu sellele olen ma suurema osa tänasest päevast ühes väga veidras kambris veetnud.
Kui keegi minu arvamust küsiks, siis ütleksin ma, et see jälk lillelõhnaline õhuvärskendaja tuleks kiiresti välja vahetada. See ajab mind tõsiselt iiveldama. Metsaaroom oleks selle kõrval väga värskendav ja neutraalne.
Tegelikult ei kavatsenud ma tervet lehekülge sugugi oma magusasoolika surma kirjeldamisele kulutada. See ülesanne on Jake Harperi jaoks. Ja kas mina olen Jake Harper? I don’t think so.
Lisaks loos higistamisele on minuga täna muudki põnevat juhtunud.
Kui ma juba kes teab mitmendat korda peldikust väljusin, helises telefon ning kuna kedagi teist kodus ei olnud, olin vaene mina selle vastu sunnitud võtma.
Kui ma numbrinäitajal Läti suunakoodi nägin, jättis mu süda löögi vahele, kuid ma sundisin end siiski toru hargilt tõstma.
„Alloo?“ küsisin ma vene aktsendiga, lootuses, et kes iganes ka ei helistaks, arvab ta, et on vale numbri valinud ning katkestab rohkem midagi ütlemata kõne.
Seda õnne mul muidugi, nagu alati, ei olnud.
„Väga naljakas, Christoph,“ teatas mulle liigagi tuttav hääl.
Karlis...Karlis Krauklis. Võrreldes Karlisega mõjub iga probleem nagu Jumala imeline and.
Ma polnud sellest ajast peale, kui Karlis minu juures oma väikest „puhkust“ veetis, temaga kordagi rääkinud...või ühe korra siiski. Tol korral helistasin ma talle ja sõimasin teda väga rõvedate sõnadega, kuna ta julges varastada ühe mulle kuuluva raamatu, mille sisu ma teile parema meelega kirjeldama ei hakkaks. Karlis sõimas mind vastu ning viskas toru hargile(või siis kõla järgi vastu seina). Peale seda oli vaikus.
Kuni tänaseni.
„Vaata aga vaata, Karlis, sa oled veel elus,“ ironiseerisin ma. „Polegi veel ninaverejooksu surnud?“
Ta ei vastanud mulle. „Mida sa tahad?“ pärisin ma kerge huviga. Ma olin lootnud, et peale meie viimast kõnelust väldib ta mind vähemalt terve aasta. Kolm kuud on selle kõrval pisut vähevõitu.
„Ma tahtsin küsida, kas su ema rääkis sinuga,“ lausus ta.
Ma ei saanud millestki aru. „Millest ta rääkima pidi?“ Karlis vandus toru teises otsas läti keeles. Olgu, võib-olla ei vandunud, aga igatahes kõlas see sõnakombinatsioon väga räigelt.
„Tähendab, ei rääkinud,“ lausus ta. „Olgu, ma räägin siis ise.“
„Hei, persenägu, kui sa üritasid mu emale jälle minu peale kaevata...“ „Ole nüüd, ma olen selliste lapsikuste jaoks juba liiga vana.“ Oli kuulda, kuidas ta toru teises otsas haigutab. „Asi on nii: mu vanemad broneerisid tervele meie perele reisi Korfu saarele. Kuna meid on neli ja kuue pealt saab soodustust, otsustasime me veel kaks inimest kampa võtta ja mu ema rääkis sinu emaga. Ta lootis, et ehk nõustuvad tema ja Mink meiega liituma. Su ema lubas selle peale mõelda ja meile kohe tagasi helistada, kuid sellest on juba nädal ning kui ta ei tule, kaotame me kõvasti pappi. Vähe sellest, et ta meile käki keeras, pöörasid mu vanemad jälle tülli, nii et nad ei kavatsegi sõita.“
Erinevalt minu vanematest, kes üksteist endiselt nugade ning lahutusähvardustega pilluvad, tegid Karlise vanemad katset ära leppida. Raske öelda, kas see neil ka õnnestus, kuna minu arust on nad iga päevaga üha rohkem teineteisel hambus.
„Seega on meil lennuki –ning hotellibroneering kuuele inimesele ning ainult kaks sõitjat. Kuna broneeringu tühistamise viimane tähtaeg oli eile, jääme me seda praegu tühistades ilma peaaegu kogu sissemakstud rahast.“
„Vaata, Karlis, see on sinust väga nunnu ja pai, et sa mulle oma muresid kurdad, aga ma ei ole mingi psühhoabiliin ning ma ei saa sind kuidagi aidata. Mul kama, palju raha sa tuulde loobid.“
„Kas sa ei saa pihta, millise ettepaneku ma sulle praegu teen?“ küsis Karlis ning nuuskas oma nina. Arvatavasti on tal õietolmu vastu allergia. Ma mäletan miskipärast, et tal läksid suvel alati silmad paiste ning ta nosu hakkas tatti jooksma.
On alles asi, mida mäletada.
„Ei, ei saa. Ma saaksin aru ainult ettepanekust, mis soovitaks mul toru ära panna.“ „Kas ma pean tõesti neandertallaste keelt kasutama?“ tahtis Karlis, see kõige neandertallaslikum neandertallane, teada. „Kui nii, siis nii. Ma kutsun sind reisile. Sind, seda sinu tüdrukut, mis ta nimi nüüd oligi, ning tema venda, mis iganes ta nimi ka ei olnud...koos meie ja teiega on kamp koos“
„Hea loogika, aga me oleme kõik alaealised. Me ei saa vanemateta reisida.“ Ma naersin Karlise rumaluse üle. Kuidas sai ta midagi nii loogilist unustada?
“Hea üritus, tarkpea. Karelsil oli üleeile sünnipäev ning ta sai kaheksateist. Kui tema olemas on, pole meil mingeid tigedaid pensionäre kaasa vaja. Kuidas see kõlab?“
Ma olin sunnitud tahes-tahtmata seda ettepanekut kaaluma. Ma ei ole kunagi varem kodust nii kaugel käinud ning ma ei saanud midagi parata, et see mind ahvatles. Kreeka on päikese ja ilusate naiste maa. Tõsi, mul on juba üks ilus naine ja ma ei leia ühtegi põhjust, miks ma veel teiste peale peaksin mõtlema, kuna see võib ühe korraliku eesti mehe lihtsalt surnuks väsitada, kuid siiski. Hea on hoida oma uks avatuna.
„See kõlab hästi,“ ütlesin ma, valetades. Tegelikult kõlas see vaid enam-vähem hästi. Selle plaani juures oli kolm asja, mis väga halvasti kõlasid: Karlis, Karels ja tema tüdruk.
Oo, ja kui ma veel kordagi Karelsit maininud ei ole, siis nüüd on teil viimane aeg teada saada, et ta on Karlise vanem vend. Vanema venna mõõtu ta kahjuks küll välja ei anna. Ta on Karlisest mitu sentimeetrit lühem ning kõvasti arulagedam, kui keegi üldse Karlisest arulagedam saab olla. Eesti keelt ta ei oska.
„Nagu ma aru saan, tahad sa, et ma Kadri ja Alexi nõusse räägiksin ja et me sinuga kaasa tuleksime?“ küsisin ma. „Ära võta seda isiklikult, Christoph,“ vastas Karlis. „See pole sugugi selle pärast, et ma sind nii palavalt armastaksin. Ma mõtlen lihtsalt nii, nagu iga majanduslikult mõtlev noor.“ „Sinusuguste majanduslikult majanduslikult mõtlevate noorte pärast Läti pangandus kriisis ongi,“ torisesin ma. Karlis ainult naeris. „Ära muretse, virulane,“ ütles ta lõbustatult. „Küll Eesti riigieelarve meie pangandusele varsti järele jõuab.“
Oli kuulda, kuidas ta paberi ja pastakaga, eeldatavalt rohelise pastakaga, krõbistab. „Ole nii hea ja anna mulle oma meiliaadress, et ma kogu reisi kohta käiva info sulle ära saaksin saata. Ma arvan, et enne, kui sa oma sümbiontidega räägid, peaksid sa ise nendest natuke targem olema.“
Tõesti-tõesti, info, mille Karlis mulle ette söötis, ei teinud mind just eriti targaks.
„Jakeismyobsession@hotmail.com?“ irvitas ta, kui ma talle oma adre viskasin. „Sul on tõesti hea maitse...ülimalt.“
Jah, tunnistan kohe üles, et mu meiliaadress on nõme ja mingi läti peer seda mulle küll ütlema ei pea. Ma tegin selle aadressi, olles väga sügavalt ühe totaka vampiiriraamatu(üldsegi mitte hea kirjandus)mõju all ja kahetsen seda nüüd kibedasti...
Olgu neetud see tund, mil Mink selle haiglase teose elutoalauale unustas.
„Kuula nüüd, Karlis,“ ütlesin ma teravalt, kui ta oma naermise lõpetas. „Sa tahad, et ma sind hädast välja aitaksin. Ma saan seda võib-olla teha, kuid mul on üks tingimus: seni, kuni me reisil oleme ja ka enne seda pead sa korralikult käituma.“ Ehk siis: ei mingit oma viisaka vanema sugulase norimist ja üks kõik millisel muul viisil alavääristamist.
Karlis irvitas ja ma võisin peaaegu ette kujutada, kuidas ta silmi pööritab. Jah, jah. I'll be on my best behaviour. Believe it!“
Kui ma kõne lõpetasin ning Alexi numbri valisin, tundsin ma hinges ootamatut raskust.
Alati, kui Karlis „Believe it!“ ütleb, läheb midagi pöördumatult untsu.

Believe it!

väga huvitav, tahaks edasi lugeda.

LOL! Algus oli ülikoom!
Üks mu lemmikjutte jätkub :)
Tegi tuju jälle paremaks
Uuuuut!

Tore, kui meeldib, ma pole tavaliselt järgede kirjutamises eriti osav
**
18. juuli



Ma vihkan lennukeid ja lendamist. Andke andeks, aga tõesti vihkan.
Asi pole selles, et mul oleks klaustrofoobia või et ma kardaksin, et lennuk alla kukub ja me kõik surma saame. Ei, põhjus on sellest palju lihtsam.
Lennusõidud on nii kuradi pikad, et ma suudan neid vaevu välja kannatada, eriti kui mul on kraes kolmekordne arv Läti Vabariigi kodanikke.
Tegelikult, kui hoolega järele mõelda, siis on neid tõenäoliselt koguni sada korda rohkem. Uskuge või mitte, aga praegu on selles kenas lennukis, millega me lendame, ainult kolm eestlast.
Just nimelt. Need oleme mina, Kadri ja Alex.
Nagu te juba isegi aru saate(kui teil juhuslikult aju arenguga probleeme ei ole), nõustusime me Karlise imelise reisipakkumisega ning oleme praegu täiskiirusel Korfu suunas teel. Meie lennuk väljus Riia lennujaamast, mis on ka põhjuseks, miks me lätlastest ümbritsetud oleme.
Kui ma nüüd päris aus olen, siis oleksin ma meeleldi valmis terve lennukitäie neid lätakaid ära kannatama, kui keegi mind ainult Karelsi käest päästaks.
Jah, Karels on hullem, kui Karlis iial olla saab.
Veidi aega tagasi üritas ta mind meie reisi sihtpunkti kohta harida ning ta tegi seda nii igavalt, kui võimalik. Reisikorraldajaks või giidiks ta arvatavasti ei saa.
Karels: Korfu is really well known place. Do you know that Gerald Durrell, that famous writer, was born there?
Krister: Gerard Who?
Karels: No-no-no, not Gerard Who, it was Ger...
Krister: That’s very interesting. Now please keep quiet, unless you want to talk about Gerard Way. I’m trying to read and I’m getting easily distracted by your creepy voice.
Cosmopolitan on tõeline pornoajakiri, kui keegi minu arvamust teada tahab. Kes oleks enne kuulnud, et meestel G-punkt on?
Olgu, võtan oma sõnad tagasi. Tänu Cosmole on sellest teadlikud juba arvatavasti 2/3 maailma naistest, välja arvatud nälgiva Aafrika elanikud.

Karels: Oh, you don't have to get all defensive about it, Christoph...

Juba Karlise suust kuuluna kõlas see hüüdnimi jubedalt. Uskuge mind, Karels ütleb seda veelgi jubedamalt. Kui ta seda nime lausudes oma suud liigutab, meenutab ta hambumusprobleemidega krokodilli, ja kuna ma ei ole eriline roomajatearmastaja, ei ole see minu meelest ilus vaatepilt. Sellise „ilusa naeratuse“ päris ta kindlasti oma emalt.

Krister: This conversation is over. I mean it. Now shut your mouth, you fuckface, or I’ll shove something really big and nasty in your ass and make sure that it’ll be stuck in there for a long time.

Mööduv stjuardess, kes parajasti ühele kõbile mahla valas, kohkus mu viisakast kõnepruugist niivõrd, et valas kogu topsitäie jooki mehele sülle. Viimase nägu lõi kohe särama, kui see kena blondiin teda lahkelt rätikuga tupsutama hakkas(tuletage meelde Britney Spearsi „Tocixu“ videot). Arvavasti mõlkus mehel momentaalselt meeles tupsutamisest midagi enamat, sest ma olen peaaegu veendunud, et nägin rätikut õhku kerkimas.
Uskuge mind, see ei kerkinud sugugi võlujõul, nagu Aladdini lendav vaip.
Ma naersin kolm sekundit selle situatsiooni üle. Seejärel virutas Kadri mulle oma plasttopsiga vastu pead, põhjustades mulle kerge šoki ja ajukahjustuse.
„Sa ikka ei oska viisakas olla,“ ütles ta teravalt ning põrnitses mind sellise põletava pilguga, et mul tekkis kohe tahtmine vabandust paluda. Mida ma muidugi ei teinud. Naistele ei tohi iial näidata, et neil sinu üle mingit mõjuvõimu on, muidu satud sa nende tuhvli alla...või pigem kontskingakese kingakontsa alla, sest viimati olid tuhvli naiste hulgas moeröögatuseks umbes pool sajandit tagasi.
„Ära põe, ma tegin ju kõigest natuke nalja,“ üritasin ma Kadri kurja ilmet kuidagi pehmendada(mulle tõesti ei meeldi, kui ta kuri välja näeb, sest tema silmaümbrustesse tekivad väga pensionärilikud kortsud, mis varjutavad tema tegelikku vanust), kuid ta jäi sama kurjaks kui kuri Ida nõid.
Saades aru, et ma ei suuda kuidagi ta tuju parandada, lukustasin ma end tema silma alt ära, lennuki peldikusse. Sinna pääsemiseks pidin ma Lendavast Vaibast mööda trügima. Vaene mees, ta tahtis end kindlasti peldikus kergendada, kuid nüüd ei saa ta seda üsna pikka aega teha, sest ma ei kavatse veel niipea siit kenasti lõhnavast klaustrofoobiat tekitavast metalsest ruumist lahkuda.
Ma ei saa naistest aru, ei saa. Ma torkisin kõigest ühte oma paljudest tüütutest sugulastest, et pisutki rahu saada, ning Kadri asus momentaalselt kaitsepositsioonile, nagu oleks Karels ta parim sõber...
Ma istun, ootan ja ootan. Ma võin oodata kasvõi lennuki maandumiseni...
Ehk siiski mitte nii kaua. Veerand tunni pärast serveeritakse nimelt lennukis lõunat.

Puhkus, igatahes, on väga kenasti alanud. Kui Kadri tuju selleks ajaks, kui ma peldikust lahkun, paranenud ei ole, pean ma endale ilmselt uue tüdruku otsima.

Kuidas kõlab kreeka keeles lause: "Hei, kullake, kas sa tahaksid olla minu jumalanna?"

OMFG, kui hea Ma armastan seda juttu!
Uuuuuuuut!

18. juuli, veel veel veel


Mul on teile midagi väga olulist öelda, ning oleks parem, kui te selle endale kõrva taha paneksite. Viie minuti pärast tabab mind erinevatel ja põhjustel, mille mainimine oleks hetkel liigne teemast ette ruttamine, arvatavasti selline koduigatsus, et sõnad, mida ma praegu ütlen, on mul meelest läinud, justkui oleks need tuulest kantud.
Ma armastan Kreekat, kreeklasi, kreeklannasid ja kreekereid. Viimastel pole küll arvatavasti Kreekaga mingit pistmist, kuid need sõnad on ju sarnased, või kuidas? Kree-ka. Kree-ker.
Lennukist maha astudes lõi meile esimese asjana vastu põrgukuumus. Mina, kes ma olin endale tõmmanud lennukis istumise ajaks selga villase sviitri(lennukis on ju külm!), pidin selle käes peaaegu lämbuma. Mitmed lennujaamas sebivad inimesed vaatasid mu üleliigset rõivastust veidra pilguga, osutasid minu poole näpuga ja naersid. Totakad lõunamaa inimesed. Meie, eestlased, oleme neist tunduvalt viisakamad. Erinevalt nendest ei naera me avalikult, vaid isekeskis, teiste selja taga.
Kui me olime oma kotid pagasilindilt kätte saanud(imede ime, aga vähemalt meie hulgast ei jäänud keegi oma kotist ilma ega saanud ka vale kotti. Ma keskendusin lennuki peldikus istudes tükk aega sellele, mis saab siis, kui mu kohver kaotsi läheb või ma kogemata vale kohvri võtan. Filmides juhtub seda pidevalt, eriti kui tegemist on ameerika keskpäraste puhkusemuuvidega), kogus meie kena reisijuht Ieva, kes võib olla niihästi 30 kui ka 50 aastat vana(Hail, Botox), kogu meie lätikeelse paari eestikeelse erandiga grupi kokku ning talutas meid bussi peale...või õigemini kahe bussi peale.
Jah, kuna reisile registreerus tavatult palju soovijaid, jagati meid ära kahe hotelli vahel, ning Karels ja tema pruta Liga on teises hotellis. Kolm hurraad magusale kättemaksule!
Liga on üsna huvitav nimi. Ma koostasin just nimekirja sõnadest, mis selle „hurmava“ tähekombinatsiooniga riimuvad.

Liga
Riga
Viga
Siga
Giga
Iga

Sarnaselt ta nimele, mis tähendab minu armsas emakeeles mingit ebameeldivat solki, pole Liga just eriti õnnestunud väljalase. Ta on erakordselt tavaline. Kitsas nina, punased juuksed, mille üle Anne Shirley kahtlemata „uhkust tunneks“, tedretähnid ning pisut liiga esile tungivad suured hambad. Kui tema ja Karels suudlevad, tundub, nagu paneksid nad puslet kokku.
Mul on hea meel, et ma nendest lahti sain. Mulle pole kunagi pusled meeldinud.
Me istusime bussi, ning sõit võis alata. Ieva üritas meile Korfu, kreekapärase nimega Kerkyra(ma kuulsin ta jutust pidevalt sellist sõnapaari nagu „kerge türa“) ajalugu tutvustada. Paraku ei saanud ma millestki aru, sest ma ei räägi läti keelt, ning nii veetsingi ma terve sõidu aja aknast välja vaadates. Kadri üritas sama teha, kuid arvestades seda, et ma nii viisakalt akna ees laiutasin, avanes tal mulle hoopiski parem vaade kui aknale.
Meie hotelli nimi on Dassia Elena(kindlasti on see saanud oma nime Elena Lee Rush’i järgi)ning see on kolmekorruseline roosakasrohekas maja, mille tagahoovis on suur kloori järgi lehkav bassein ning mida ümbritsevad palmipuud. Palmipuud või küpressid, erilist vahet ei ole. Edasises tekstis kasutan ma kõikide puuliikide nimede asemel mugavamat ning üldistavamat lühendit „puud.“
Võib-olla olete te juba märganud, et ma lobisen tavatult pikalt tühistel teemadel. Vabandust. Ma tegin seda kõike selleks, et end kokku võtta, sest see, mida ma teile kohe räägin, eeldab teatavat vaimset ja füüsilist valmisolekut...füüsilist selles mõttes, et enne, kui ma saan asja kallale asuda, pean ma olema piisavalt rahunenud, et mitte oma kallist pastapliiatsit, mille Kadri mulle kevadel kinkis, puruks pigistada.
Kui me oma kottidega, mis olid vähemalt Alexi puhul kilomeeter korda kilomeeter suured(ma arvan, et ta tassis kaasa vähemalt oma arvutilaua, -tooli ning läppari), hotelli fuajeesse astusime ja infosse pöördusime, oli meil tükk tegemist, et ennast arusaadavaks teha. Kreeka adminn rääkis inglise keelt nii tugeva aktsendiga, et me ei mõistunud peaaegu poolt sellest, mida ta meile öelda tahtis ning ka temal oli meie mõistmisega pisut raskusi. Lõpuks teeskles Karlis, nagu oleks tal suu saepuru täis, ning nad said koheselt mehega jutu peale.
Peale seda, kui nad olid paar minutit omavahel kõnelenud(mulle hakkas vaikselt tunduma, et nii läti kui kreeka keel on välja arenenud samast tüvest, ehk hariliku kodusea ruigamisest), ulatas mees Karlisele kaks võtit. Võtmed käes, seletas Karlis meile paari asja, mida ta arvas, et meil oleks õigus teada.
Meeldiv, meeldiv.
Inimesed, kes selle reisi korraldamise eest hoolitsesid ja keda ma kõiges süüdistama hakkan, olid broneerinud sellesse hotelli ühe tavalise ning ühe abielupaaride toa, topeltvoodiga. Jah, ühe topeltvoodiga toa. Kui romantiline. Mu suu venis seda kuuldes kõrvuni. Lõpuks ometi pidime me saama Kadriga privaatsust, mille me ära olime teeninud...
It was meant to be. NOT!
Alex ei kavatsenud sellel sündida lasta.
Ta haaras mu kraest ning vaatas mulle kurjalt otsa. „Vabandust, Krister, aga ma ei lase sul oma õega ühes voodis magada,“ ütles ta oma vanema venna õigust rakendades. „Vähemalt mitte selle puhkuse ajal.“
Mul vajus suu lahti: esiteks selle pärast, et Alex rääkis enda kohta tavatult otsekoheselt, mis tähendas seda, et tal oli tõsi taga, ning teiseks...
„Mis asja? Kellega ma siis sinu meelest seda neetud tuba jagama pean? Sinuga?“ „Vaevalt. See tähendaks, et Kadri peab Karlisega ühte tuppa jääma, ning see ei meeldi mulle. Kurb küll, aga meist kolmest usaldan ma ainult ennast temaga ühte ruumi jääma. Ma loodan, et sa pikka viha ei pea.“
Mu suu vajus, vajus ja vajus. Adminn, kes tegelikult millestki aru ei saanud, muigas mu näoilme peale, ning mu suu vajus...
...kuni ma tundsin, kuidas mu lõualuu vaikselt küljest hakkab murduma.
Alexi kuradi otsuse pärast pean ma elama Karlisega ühes toas. Ühes voodis. Tema halva energiaga aurapilve sees.
Kindlasti mõistate nüüd, miks ma oma pastaka tervise pärast muret tunnen. Selline saatuse vingerpuss muudaks iga normaalse mehe vihaseks.
Pärast sellele kohutavale teatele järgnenud hetke kulus mul paar minutit, et šokist üle saada. Seejärel suundusime mina ja mu kena ja armas toanaaber ja muu naaber Karlis meie ühisesse tuppa, viskasime kotid põrandale ning seadsime end sisse. Karlis saab vasaku voodipoole ja mina parema. See on uksele lähemal, nii et ma saan kohe põgeneda, kui ta mind läbi une puudutama peaks.
Ma lootsin, et sellest puhkusest saab midagi erilist. Ma lootsin, et ma saan Kadri oma üksildastel öödel kaissu võtta ning koos temaga kreeka õhtuid nautida. Nüüd saan ma kaissu võtta ainult Karlise ning see pole just eriti ihaldusväärne mõte. Ma tõesti loodan, et ta oskab oma käed ning muud kehast pisut eraldi asetsevad kehaosad paigal hoida.
Üks asi, mida ta kindlasti teha ei oska, on riiete seljas hoidmine. Kuna bassein, mida ma paar lõiku tagasi mainisin, paikneb sisuliselt meie akna all, olen ma Karlist juba kolm korda edasi-tagasi näinud jooksmas. Loomulikult olid tal ujumispüksid jalas(ja loodetavasti on veel praegugi), kuid arvestades seda, kui hästi need ta nahatooniga ühte sulasid, jäi mulje, nagu ta oleks paljas kui porgand. Ma loodan, et basseini ääres istuvad tüdrukud oskavad seda hinnata.


Karlis and I share a bed. I hope that in the morning I won’t be dead.

Ou mai gaad, ou mai gaad.

Ma nagu tõsiselt armastan ARMASTAN ARRRMAAASSSTAANN seda juttu! Tõega! Ma tahan edasi lugeda. Meeletult. KOHEEE!!!

19. juuli, 15. päeva USA iseseisvuspäevast

Minu päralt on kättemaksmine, ja mina tasun.

Nende sõnadega algab „Anna Karenina,“ ning pagana pihta, need on ühed neetult head sõnad. Seda kättemaksmise ja tasumise värki kavatsen ma õige pea mitme inimese peal järgi proovida: esialgu karistan ma Alexit kui peasüüdlast, kuid ka Karlis ei pääse puhta nahaga. Mul on selja taga mu elu kõige hullem öö(rääkimata hommikust, milleni ma kohe jõuan), ning kardetavasti ei ole see sugugi viimane.
Ei, ma ei heidelnud terve öö oma kõlbelise puhtuse ja „süütuse“ säilitamise nimel, kuna Karlis hoidis oma käed üllatavalt paigal ning ei üritanud kordagi läbi une mu lihaseid pigistada. Kahjuks ei tähendanud see seda, et ta ka oma neetud londi(mille all mõtlen ma otseloomulikult kogu tema ninaneelu ja muud sarnast, mitte ühte teatud londile sarnanevat elundit)paigal oleks hoidnud, ning nii oli mul terve öö tunne, nagu magaksin saeveskis. Jah, ma ei teinud Karlise norskamise koha pealt sugugi nalja. Vaevalt, et on üldse olemas jubedamat heli, mida ette kujutada. Kurat, ma soovin, et oleksin kõrvatropid kaasa võtnud.

Kui ma lõpuks unemaale jõudsin, olin ma omadega nii laibastunud, et isegi pommiplahvatus teisel pool seina ei oleks suutnud mind äratada, ning juhtus nii, et kui Karlis mu kogemata voodist välja lükkas, ei pannud ma seda üldse tähele...enne hommikut, kui ma põrandal ärkasin ning avastasin, et olen endale kerge külmetuse saanud.
That did it. Ma panin selga esimesed ettejuhtuvad riided, marssisin toast välja ning otsejoones hotelli söögisaalis olevasse hommikulauda, kus Alex, kahjuks ilma Kadrita, juba istet oli võtnud. Ka Karlis oli seal, puhanum kui kunagi varem, ning mugis mõnuga moosisaia. Ma lootsin, et ta selle endale kurku tõmbab, kuid mõned soovid ei ole määratud täituma.
„Tänan, et mind terve öö terroriseerisid,“ sisistasin ma, pööramata sugugi tähelepanu iludusele, kes Karlise kõrval istus ja mind huviga põrnitses. „Ma peaksin sulle selle eest näkku aevastama! Sa ei kujuta ette, kui väga ma oma pisikuid praegu kellegagi jagada tahaksin!“ Karlis vaid naeratas ning manas suule oma lätlasliku muige. “Kuidas oleks, kui sa seda Kadrile räägiksid?“ Ta irvitas lahtise suuga saia mälumise vahepeal. „No offence, aga mina sind küll praegu suudelda ei taha.“
Ega keegi pole juhuslikult kuulnud seadusest, mis keelab vasakpoolsete naljade kasutamise? Ma ootan selle kohta informatsiooni.

Ignoreerides Karlise huumorimeele lilla-sinisekirjut värvikombinatsiooni, maandusin ma tema ja Alexi vahel olevale toolile ning haarasin näljase inimese ahnusega saia järele, mis laual laiutas. See oli kuivanud, mida oligi arvata. Millal on keegi enne kuulnud, et hotellis head toitu pakutakse?
Hetk hiljem otsustas Karlise kõrval istub tüdruk temaga esimese astme(mitte kolmanda)lähikontakti proovida. Ta koputas Karlisele õla peale ning naeratas. „Hey,“ lausus ta. „What’s his problem?“ „He“ olin mina, nagu ma aru sain ja „problem“ oli Karlis, aga tüdruk seda ei teadnud. „ He looks so pissed.“ Tüdrukul, muide, oli õigus, ma olin tõesti väga pissed ja mu pissed olek kasvas iga sekundiga, eriti siis, kui Karlis tüdruku küsimuse peale naeris, nagu oleks see midagi eriti naljakat. „He’s just mad at me. I kicked him off the bed and made him sleep on the floor.“
Tüdruku kulmud kerkisid peaaegu ta juuksepiirile. „You...are sleeping...in the same bed?“ küsis ta kõrgendatud tähelepanu ja ka, mis seal salata, ka kõrgendatud ninahäälega. Karlis, kes tõenäoliselt ta küsimusest päris hästi aru ei saanud, vastas nii, nagu ta mürgine läti sülg teda teha käskis, ning ei saa öelda, et see üritus just eriti õnnestunud oleks. „Yeah, what were you expecting?“ päris ta. „We're bedfellows, after all.“

Oi, kuidas ma vihkan, kui mõni inimene ei suuda õppida sellist lihtsat sõna nagu roommates.

Järgmistest hetkedest mäletan ma ainult seda, kuidas Karlise nägu moosi täis oli. Ma lõin teda ta enda moosisaiaga. Mainimata ei saa jätta ka seda, et ma ta tooli pealt maha lükkasin ning minema marssisin, käed rusikasse surutud. Naiselik käitumine, oleks mõni selle kohta öelnud. Ma vaidlen vastu. Naised ei oska lüüa. Nad oskavad ainult küünistada ja üksteist juustest tirida.
Peale seda mõnusat „krõbeda“ saia ja „värske“ moosi maitselist vahejuhtumit sulgesin ma end oma tuppa, kuni tuli aeg põrgulikku läti keelsesse infotundi minna. Ma oleksin selle meeleldi vahele jätnud, sest viimase kahe päevaga ei ole ma sugugi läti keelt paremini puhuma hakanud, kuid see osutus võimatuks. Nimelt vedas Alex, kes on suve jooksul peaaegu macholikult tugevaks muutunud, mu kraedpidi toast välja ning parkis mu toolile, öeldes, et kõik peavad kohal olema(mis Kadri kohta küll ei tundunud käivat). Kui nii, siis nii. Ma haigutasin, seadsin end nii mugavalt sisse, kui sellel kõval plasttoolil võimalik oli ning asusin Ieva igavat ja arusaamatut juttu kuulama. Ta rääkis maast ja ilmast või siis millestki muust, ning tänu oma öisele magamatusele tabas mind ootamatu väsimuslaine. Puhtas eesti keeles öeldes: ma jäin tukkuma, ning magasin maha terve lätikeelse monoloogi. Karlis, kes on nii hea ja armas, viskas mulle sõbralikult vett(või pigem limpsi, kuna see oli kleepuv ja lõhnas sidruni järele)näkku, et teavitada mind tunni lõppumisest. Mina, kes ma olen veelgi armsam, sõimasin teda paar sekundit ning kadusin siis õue basseini äärde, et temast vabaneda. See ei õnnestunud, kuna ta järgnes mulle. Seal me siis vedelesime: mina üritasin end olematuks praadida ja Karlis end niisama pruuniks päevitada. Ühel hetkel ilmus välja sama tüdruk, kes hommikul Karlist kõnetanud oli, ning potsatas meie vahele.

„Hey, aren't you those boys from earlier..." hakkas ta ütlema, kuid teda katkestas Kadri(jah, üllatus-üllatus, kas te arvasite, et ta jääb terveks päevaks voodisse?), kes mind märkas ning meie juurde lippas. „Hommikust,“ ütles ta naeratades ja suudles mind, ignoreerides täielikult meid ümbritsevat audience'i.
Kui ma arvasin, et tüdruku kulmud enam kõrgemale kerkida ei saa, siis said ikka küll. Need kerkisid lausa taevani. „Is she also with you?“ küsis ta Karlise poole pöördudes. „Oh my, what kind of twisted relationship are you having?“ „Oh yeah, she IS with us,“ lausus Karlis juba selgelt naljatades. „You know, some like it hot and some like it threeway.“ Mida paganat see lause tähendama peaks?

Tüdruk piidles teda hetke tõsiselt ning hakkas siis naerma. „I get it,“ lausus ta naermist jätkates. „Three can really be more fun, but I personally think it takes two to tango.“ Ta muigas ning sirutas oma käe välja. „What are your names?“ „Krister,“ ütlesin mina. „Karlis,“ lausus Karlis. „Kadri,“ vastas Kadri, kes ei saanud tõenäoliselt aru, miks mingi võõras chikk oma kätt ta pihku üritab suruda. „Tristan...Khar-Lees...Caddy,“ kordas tüdruk püüdlikult. „Nice to meet you. I'm Leeza.“
Khar-Lees sai hea suutäie naerda. „Hei, Tristan, kus su Isolde on?“ naeris ta ning Kadri naeris temaga. Mina kahjuks nalja ei tabanud. Mis kuradi Tristan? Mis kuradi Isolde?
„Hey, Tristan, are you all right?“ päris Leeza. „You look as if you're in pain.“ Ma naeratasin pingutatult ning asusin seejärel innukalt vaatlema üht kobedat puud, mis minu kõrval kasvas.
Meeldiv tutvuda, mina olen Tristan ning veedan oma unetud ööd Khar-Leesi kõrval.

Seda maguskurba lahkumist ma ei venitaks enam minutitki vist.

Ohjessus, ma armastan seda juttu endiselt ja ma ei jõua uut osa ära oodata.

Karlis on mõnus tüüp oma naljadega, olgugi, et Kristerist on vahel kahju.

Palun rutttttuu uut osa! (A)

Nii, vabandust viivituse eest. :)
**

19. juuli, 666 sekundit ja paar tundi hiljem


Ükskõik, kui palju ma ka Eesti elu üle ei vinguks, on sellel siiski omad plussid. Meil on ilus kant, sõbralikud inimesed...ning Eestis ei ürita mitte keegi sind türklase pähe risti lüüa. Eestis lüüakse risti ainult venelasi, ja sedagi alles siis, kui nad kõigepealt meid risti üritavad lüüa.
Ma ei räägi ristilöömisest sugugi niisama. Just veidi aega tagasi sain oma oma elu kõige surmalähedasema kogemuse, millega mul seni pistmist on olnud, ning ma ei räägi sugugi bioloogilisest, keemilisest ega matemaatilisest surmast. Ma räägin surmast selle kõige otsesemas tähenduses. Kõva pauk vastu pehmet kolu ja lühike kukkumine, poole lühem kui langus võllapuu otsast.
Oma õela saatusega kohtusin ma peaaegu Dassia Elena hotelli lähedal väikeses valuutavahetusputkas. Põhjus, miks me sinna läksime, seisnes selles, et Karlis, uue ja parema nimega Khar-Lees, on otsustanud kindlalt meie saarel viibimise ajal vähemalt kolmest erinevast ekskursioonist osa võtta. Kuigi esimene neist toimub alles ülehomme(me pidime sõitma kas lõbumajja või kuningapaleesse, aga järele mõeldes on need ju üsna sarnased, sest kuningapaleest käib alati läbi palju naisi, kellel on väga lõbus), on vaja raha juba täna õhtul ära maksta. Nagu välja tuli, oli Karlise idiootlik ema Kristina talle eurode asemel hoopiski türgi liire vahetanud(arvatavasti tabas teda mingil hetkel amneesia ja ta unustas, kuhu ta poeg sõitma pidi), ning kuna Kreekas kehtib teatavasti vaid euro, ei jäänud meil muud üle, kui trampida pappi switchima.
Unest ikka veel uimane, asusin ma teele koos Karlise, Alexi ja Leezaga. Kadri meiega ei tulnud, käänates ette ettekäände, et peab end pisut päikese käes küpsetama, ning jäi end basseini äärde praadima. Kui te minu arvamust teada tahate, oleks ta võinud enda asemel hoopis friikartuleid praadida. Need tulevad tal väga hästi välja.
Mingil kummalisel põhjusel tuli Karlisele enne putkasse sisenemist kirglik ja ebanormaalne soov oma raha üle lugeda ja aruvutada, kui palju raha ta taskusse peaks tilkuma. Keset protsessi, mida, nagu välja tuleb, avalikult väga ohtlik sooritada on ,astusid meie juurde kaks kreeka noormeest.
„Aren’t you guys having fun,“ lausus üks neist, viltuste esihammastega pikk kutt, kes nägi välja nagu oliivikarva George Bush, edasises tekstis Pikk, ning irvitas. „So, you’re Turks, I suppose?“ küsis teine, pisut lühem kutt, edasises tekstis Lühike, kelle nina nägi välja nii, nagu oleks keegi kunagi selle pihta virutades oma sõrmed murdnud. „No no no,“ seletasin ma viisakalt, „you’re mistaken. We’re not from Turkey.“ „Little muslim liars,“ urises Pikk ja astus meile ühe ähvardava sammu lähemale, samal ajal käsi rusikasse surudes. „Give me your money and we’ll spare your life...maybe. I haven’t killed any Turks today, yeah, and I’m about to get bored.“
Ma tundsin, kuidas kogu veri mu näost minema voolas ning mu albiinolikult kahvatuks jättis. Alex pomises midagi arusaamatut(Hnnnnn) ning Leeza pigistas mind õlast, suutmata midagi öelda. Iga minut olime me kõik hukule määratud. Tõsi, meid oli küll neli kahe vastu, aga ei saa jätta mainimata, et need suured kreeklased, kes olid suured pigem oma pikkuselt ja vööümbermõõdult, mitte vaimult, nägid ikka pagana hirmuäravatad välja.

Ja siis astus Karlis ootamatult noormeestega vastamisi.
„Karlis, mida vittu sa teed?“ sisistasin ma. „Kas sa tahad esimesena laibaks saada?"
Karlis heitis mulle tigeda pilgu, joonistas käega õhku ristimärgi ning osutas sõrmega vihaselt noormeeste poole.
„Begone, you evil demons, who dare to threaten honourable Christians, the servants of your very own God!“ lausus ta ja hakkas käsi palveasendisse pannes pomisema.

Our Father,
Who Art in Heaven
Hallowed be Thy Name.
Thy Kingdom Come
Thy Will Be Done
On Earth As It Is In Heaven
Give Us This Day
Our Daily Bread
Forgive Us Our Trespasses
As We Forgive Those
Who trespass Aganist Us
Lead us not into Temptation
But Deliver us From Evil
For thine is the kingdom,
The power and the glory,
For ever and ever.

Amen

Noormehed vaatasid Karlist paar sekundit, nagu oleks ta kuutõbine. Siis puhkesid nad naerma, nagu oleksid nad eriti head anekdooti kuulnud(mis on iseenesest väga veider, sest Karlis ei ole kunagi osanud anekdoote jutustada). „Forgive me, my men,“ lausus Pikk. „And a woman,“ lisas Lühike. „This misunderstanding has been cleared now. If you share our will in God, you deserve to live.“ „And you deserve your money too,“ täiendas Pikk. Rohkem midagi ütlemata pöörasid nad meile selja, minnes sinna, kuhu nad teel olid, ning jätsid meid pahviks lööduna valuutavahetusputka ette seisma. Pahviks lööduna ja värisevatel jalgadel. Leeza vajutas oma küüned nii tugevasti mulle õlga, et tõmbas vere lahti(Kadrile on seda ilmselt üsna keeruline seletada)ning Alex nägi välja nii, nagu hakkaks ta kohe oksendama.
„What the hell was that?“ küsis Leeza lõpuks, olles mu õlast lahti lasknud. „It was hell,“ nõustus Karlis muiates. „There has been a lot of bad blood between Greeks and Turks ever since the Greece was occupied by Turkey. They probably thought that we were from Turkey, because...well...“ Ta läks näost punaseks. „Ah, kurat, teate isegi,“ lausus ta. Mina teadsin. Teiste kohta ma nii kindel ei ole.

„Peab tunnistama, et sinu idee kristlast teeselda oli hiilgav,“ kiitsin ma Karlist pärast seda, kui me raha õnnelikult ja edasiste vahejuhtumiteta ära olime vahetanud ning tagasi hotelli poole liikusime. „Isegi kuradi hiilgav, peab ütlema.“ Karlis jäi seisma ning vaatas mulle lollaka näoga otsa. „Christoph, millest sa räägid?“ päris ta. „Ma ei teeseldnud kristlaseks olemist. Ma olengi kristlane.“
Jah, see on tõsi. Karlis on kristlane. Vähe sellest, ta on koguni ristitud ning kuulub oma kodukoha kogudusse.
Mul on nii hea meel. Mina kui pagan lähen kohe kindlasti Põrgusse, ning kuna teda kui imelist eludepäästjat ootab Taevas, on maailmas vähemalt üks koht, kus ma temaga kohe kindlasti kokku ei juhtu.

Aamen selle peale, libud.

Haha, mõnus!

Nagu täiiiega ootan uut!!

20.juuli A.D.


Täna hommikul tabas mu pead midagi rasket. Pohmell, pakute te esimesena. Tegelikult mitte. Mu pead tabas hoopis Jumala sõrm, mis puudutas mind Karlise tossu näol. Nimelt olin ma hommikul vahetult peale uinumist ärgates äärmiselt pahas tujus ning otsisin viisi, kuidas oma paha tuju Karlise peal välja valada. Esimesena meenus mulle loomulikult ta usuline staatus, nii et ma laskusin akna alla põlvili ning küsisin, kas Karlis ei tahaks veidi koos minuga Jeruusalemma suunas palvetada. Karlis ei tahtnud. Ta tahtis mind hoopis tossuga visata ja seda ta ka tegi. Tema higine ning kõva tallaga skeit tabas mind vastu pead kiirusega 120 kilomeetrit tunnis. Nüüd on mu peas väike muhk.
Jumalik karistus, mis muud. Issanda teed on alati kummalised olnud.

Umbes kümme minutit peale seda, kui me olime lõpetanud oma hommikusöögi, mis oli halvas mõttes krõbe ja kuiv, maandusid meie juurde Karels ja Liga, kauged külalised teisest hotellist, mis on kindlasti tunduvalt normaalsem kui meie oma. Nad olid rentinud ühe pisikese sinise auto, mis nägi esmapilgul välja veelgi väiksem kui Ron Weasley tilluke Ford, ning teatasid meile, et plaanivad sõita omal käel Korfu loodust avastama. Mõeldud, tehtud, nad sõitsidki. Kahjuks sõitsime koos nendega ka meie, olgugi et meil oli autos kitsam kui räimedel tomatikastmes. Turvavöid oli meie nelja, kes me tagaistmel istusime, jaoks vaid kolm ning nii pidi Kadri mulle sülle istuma, et me kõik turvaliselt kinnitatud oleksime. Mitte et mul midagi selle vastu oleks olnud. Pigem Kadri kui Alex. Mitte et mul ka midagi nii väga Alexi vastu oleks. Pigem Alex kui Karlis...really. Really really.
Terve meie imelise sõidu ajal kerkisid mu silme ette võikad pildid videost „Pay attention or pay the price.“ Põhjuseks ei olnud niivõrd piisava arvu turvavööde puudumine, vaid umbes üheksakümne kraadise nurga all langevad/kerkivad mäed ning Karelsi erutav autojuhtimisoskus. Erutav selles mõttes, et mul tekkis mitu korda vastapandamatu soov oma munanditest kinni haarata, et takistada neid püksisäärde vajumast. Karels oleks mitu korda peaaegu üle ääre kimanud ning pole vist mõtet rääkida, kui hoolimatult ta kihutas. Ta nõustus tempot maha võtma alles siis, kui Karlis äärmiselt valjusti läti keeles ropendas ning talle mitu korda vastu pead virutas. Karels kaotas hetkeks tähelepanu ning oleks peaaegu vastutulevale autole sisse sõitnud. Peale seda kogemust võttis ta pisut tempot maha ning „Kiiretest ja vihastest“ sai „Põrnikas Herbie.“ Paraku ei olnud see kuigi palju parem, kuna ka põrnikal oli kuhugi kiire.

Meie peatuspaigaks sai Chidori(või Sidari), kus paiknes Armastuse Kanal, nagu Karels, kes on ilmselgelt lugenud läbi iga viimase kui Korfu turismi puudutava raamatu, meile oma rehapulkade laksudes seletas. Ta üritas panna meid uskuma, et see on väga tore koht. Ta jutustas meile, et kanalist läbi ujudes pidi nägema oma tulevast. Esialgu ei kavatsenud ma seda küll proovida, kuid mõtlesin siiski ümber. Kujutage vaid, kui mulle ujub vastu blond ning rinnakas imearmsa naeratusega...ee...Kadri. Kas te suudaksite kujutada ette midagi paremat? Vahest ehk kahte Kadrit? Ma viskasin kiirustades enamus riietest seljast ning sulpsasin vette, et kanalisse ujuda.
Oma tulevase nägemine läks mul kõige otsesemas mõttes aia taha. Tõsi, mulle ujus tõepoolest vastu üks blondiin, kuid see ei olnud Kadri ega isegi mitte tüdruk. See oli Karlis. Kuidas ta ometi julges? Ma olin plaaninud visata pilk peale oma tulevasele ning nägin vaid oma perversset läti sugulast, keda ma niigi iga päev näen, liiatigi veel igal hommikul ärgates! Oma tillukese rõõmu rikkumise eest lükkasin ma ta vette. Paraku ei jäänud ta vastust võlgu ning tõmbas langedes ka minu kaasa. Me maadlesime paar minutit liiga soojas vees ning meid ümbritsevad väikesed lapsed juubeldasid. Siis aga sai meil jõud otsa ning me pidime ära lõpetama.
Peale Chidorit sõitsime me peaaegu lennates Perouladesesse, kus on ilma mingi kahtluseta Korfu suurimad lained. Lausa naer tuleb peale, kui meenutan seda, kuidas Karlis alles eile kiitles, kui suured lained parematel päevadel Läti randades on. Perouladesega ei saa neid mingil juhul kõrvutada. See oleks sama ebaloomulik kui võrrelda Gerard Wayd ja Bill Kaulitzat selle alusel, et mõlemad on rokkarid.
Lained, mis vees olid, olid tõesti suured ning nendes hüppamine oli viimase peal. Koguni nii viimase peal, et meil kadus täielikult ajataju. Me lahkusime alles siis, kui Karels soolast vett endale kurku tõmbas ja jonnima hakkas. Ausõna, vahel tundub mulle, et ta on kaheksa, mitte kaheksateist.
Tagasiteel hakkasid Karels ja Liga autos tülitsema. Nagu Karlis mulle seletas, oli Karels teinud Ligale ettepaneku õhtul tantsima minna, nagu nad juba eelmisel õhtul teinud olid, kuid Liga oli keeldunud, tuues põhjenduseks selle, et Karels oli üht kreeka tüdrukut liiga ihaldava pilguga vaadanud. Ma ei saa seda Karelsile kuidagi pahaks panna. Kui mina oleksin tema, vaataksin ka mina kõiki tüdrukuid peale Liga. See muidugi ei tähenda, et keegi mind selle pärast vastu vaataks. Kui ma näeksin välja nagu Karels.

Oh neid läti naisi. Nendega on alati mingi häda. Vaadake või Karlise ema. Ligast saaks talle suurepärane mantlipärija. Nad võiksid asutada Vinguvate Naiste Klubi. See saaks kahtlemata riigi edukaimaks ühinguks.

Hahah, suurepärane. ootan uut, midagi targemat polegi.

Mhmmm.
Ootan uut ja õnnelik lõikude üle!
Jessh

Must love it!

I'mean, see kanali koht oli super, võrdlused samuti. Tõsiselt hästi kirjutatud, ma ei jaksa uut ära oodata.

Üks lemmikumaid siin, ausalt.

Oi, kui kaua mul uue osaga aega läks xD
**
21. juuli, mõni tund pärast verd ja pisaraid

Nii äge õnn ka lõpeb ägedalt,
Sest võitu hõisates ta kaob kui leek,
Mis suudleb püssirohtu.

Näppasin need värsid „Romeost ja Juliast“, sest kurb küll, aga kahjuks pole mind luuleandega sugugi nii palju õnnistatud kui Shakesbeeri. Olgu need varastatud read sissejuhatuseks sellele keerukale puhkusenäitemängule, mille järjekordne stseen taas teie ees lahti rullub.
Täna leidis meie imelises puhkuseloos aset traagiline pööre, nii vähetraagiline kui see minu arvates ka ei olnud. Lugu on järgmine: Edwardi ja Bella vahel on kõik läbi.

Fännid, palun ärge minestage, selle lause võtmeks on hypotetical meaning. Edwardi ja Bella all pean ma silmas loomulikult Karelsit ja Ligat. Jah, see, mis näis uskumatu, on siiski tõsi: Karels ja Liga, vampiir ja libahunt, läksid lahku. Õnnistatud olgu kõik loomakaitsjad! Zoofiilia aeg on ümber saanud.
Ma ei tea ja ei tahagi teada, mis selle õuduste paarikese vahel juhtus, kuid Karelsi segase ja halvasti väljendatud kõnepudru järgi võin ma oletada, et põhjuseks oli kaks vaati veini ja üks kreeka tüdruk. Või oli see hoopiski üks vaat veini ja kaks kreeka tüdrukut? Polegi oluline, tähtis on vaid see, et „unistuste printsess“ Liga vihastas ja andis Karlesile kinga. Sõna otseses mõttes. Karelsi nägu punetab veel siiamaani sellest kohast, kuhu Liga terav kingakonts teda tabas.
Nüüd on Karels ülimalt õnnetu - kuigi ma leian, et ükski koer ei nutaks Liga-suguse hulguse järele - ning avaldas soovi meie hotelli kolida. Täpsemalt väljendades, minu ja Karlise tuppa.

„I beg you,“ mõmises ta nii nukralt, et iga puudega inimese süda oleks selle peale haledaks läinud. „I have nowhere to go! I wanted to take another room, but my hotel is full and so is yours...can I sleep in your room? Please?“ Ma tegin nii kurja nägu, kui vähegi suutsin, nähes välja nagu suur punane keelumärk, kuid Karlis leebus kõigest paari sekundiga - ja mida ma äsja puudega inimeste kohta ütlesin? „Kuule, Christoph, kas me ei peaks talle vastu tulema?“ küsis ta. „Ma mõtlen, ta on ikkagi minu vend ja...noh, ta võib ju meie vahel magada.“
See lause andis väljendile „kolmekesi voodis“ täiesti suuna. Koguni nii uue, et mul puudus igasugune tahtmine seda järele proovida. Mul ei ole mingit tahtmist saada pressitud kahe higise keha vahele, kui juba üks neist on piisavalt hull.
„Ma ei luba seda!“ ütlesin ma üsna vihaselt. „Ma keelan sul teda meie juurde kutsuda! Peleta ta eemale! Ütle talle näiteks, et ma käperdan sind läbi une! See peaks asja kenasti ära ajama!“ Mitte kõige targem sõnadevalik, iseenesest. Ei maksa ikkagi kõike rääkida, mida sülg suhu toob, kuid tol hetkel oli see ainus mõte, mille mu hirm produtseerida suutis. „Unista edasi, Christoph,“ turtsatas Karlis. „Kui sa mind puudutadagi üritaksid, oleksid sa juba surnud!“

Ma võtsin väljakutse vastu ja käperdasin küünarnukiga Karlise lõuga, nii et see raksatas. Ta vaatas mind tigedalt, silmad pilukil nagu kõhukinnisuse käes vaevleval türahiinlasel ning pöördus siis Karelsi poole, talle midagi läti keeles seletades. Viimane kahvatas näost kui Draco Malfoy ja tegi kiiret minekut. „Ta otsib endale teise hotelli,“ lausus Karlis oma lõuga masseerides, „sa igavene sitapeast pervert. Oled nüüd rahul?“ Noogutasin. „Loomulikult, Khar-Lees.“ „Mida iganes, Tristan,“ pomises ta, endiselt lõuga masseerides, ning kadus basseini äärde.

Tunni aja pärast läheb lahti sõit Paleokastritsa mungakloostrisse, roolis Karels ning autos mina, Karlis ja Alex. Leeza ja Kadri kahjuks kaasa ei tule, kuna nad on otsustanud võtta ette tõsise osturetke Kerkyra kesklinnas. Ma ootan juba hirmuga, mida kõike mu kullake kokku võib osta. Ilmselt tekib meil ärasõidul pakkimisega tõsiseid probleeme, vähemalt nii umbes kümne kilo jagu.

Haha, armastan seda. Tõsisielt geniaalne lihtsalt.
Edasiiiiiiii!

21. „Überblingen“ juuli

Kui meie reisiseltskond kloostri väravate juurde jõudis, oli klooster juba suletud. Tuleb välja, et alates 13.00 hakkavad mungad oma elu elama ning külastajatel on kloostrisse pääs keelatud. Me seisime Paleokastritsa mungakloostri ukse taga täpselt kell 13.02. Kui oivaline oli vaadata, kuidas raudväravad otse meie nina ees sulgusid! Selleks, et seda vaatepilti nautida, tuli meil kahtlemata elada üle oma elu kõige hullem sõit. See väike sõiduke meie lõbusas pereautos oli koguni hirmutavam kui leekides Enterprise Rakvere Tivolis. Mitte et ma sellega sõitnud oleksin. Siis, kui see põles, ma mõtlen. Enne, kui see põlema läks, oli tegemist väga hea karusselliga.

Karelsil tundus olevat kindel plaan ennast ja kahjuks ka meid surnuks sõita ja ta keeras rooli nagu hüsteeriline psühhopaat. Auto värises, kui ta raevukalt gaasipedaali pressis, hullemini kui ükski poolpime punase tulega vastassuunavööndis sõitev itaallane seda iialgi teha suudaks, ning mitu korda sulgesin ma järsaku äärele liiga lähedal olles silmad, et mitte näha seda kuristikku, kuhu me kukkuda võime. Kui Karels viimaks auto kloostri parkimisplatsile keeras ja pidurdas, tormasid Karlis ja Alex teineteise võidu autost välja ning jooksid põõsasse oksendama. Siit moraal: enne suitsiidse Karelsiga ühte autosse hoidmist on targem ohtra sibula ja feta juustuga kreeka salatist eemale hoida, kui teil just ei juhtu olema soovi sellega teistkordselt kohtuda ning uurida selle erinevaid seedumise astmeid.

Taibates, et oleme oma külastusega hiljaks jäänud, virutas Karels vihaselt ümber ühe prügikasti, tegemata väljagi vaadet imetlevatest turistidest, kes teda šokeeritud pilgul põrnitsesid, ning vedas mõlemad näpud püsti, et kõik mõistaksid, milliseid debiilikuid balti riikide haridussüsteem toodab. Samal ajal naasid Karlis ja Alex põõsast(paluks mitte vasakule mõelda), näod lõbusalt rohelised, ning käskisid Karelsil maha rahuneda. Õieti käskis seda vaid Karlis, kuna Alex jäi vaatlejaks. Ilmselt oli tal ikka veel liiga paha.
Ma üritasin Karelsi tuju parandada ja tegin talle lahke pakkumise. „Hey, Karels, why don’t we go to that museum you were talking about?“ pärisin ma, vihjates Achilleioni paleele, mille lasi ehitada mingi Euroopa riigi keisrinna, kes hiljem viiliga läbi torgati. „You know, the the one that got you so excited...“ „Fuck it!“ pahvatas Karels välja. „Fuck the museums! And fuck you, too!“
Nagu oleksime mina või muuseumid selles süüdi, et ta enam oma tüdruku, pardonks, ekstüdruku käest keppi ei saa.

Tagasisõit möödus pisut rahulikumalt, ilmselt seetõttu, et Karlis ähvardas oma venna kreeka politseile üles anda, kui ta kiirust peaks ületama. Mitte et Karels, kes praegu ilmselgelt surra tahab, politseid kardaks, kuid trahv teeks kindlasti ta meele mõruks, eriti kui ta selle oma taskust kinni peab maksma. Nii sõitiski ta peaaegu talutavalt, kõigest 10-50 krõbedat kilomeetrit tunnis üle lubatud kiiruse.
Tagasi jõudes olin ma üsna näljane, kuid kujutades ette oksendavaid Karlist ja Alexit, suutsin ma selle tunde kiiresti alla suruda ning suundusin hoopis Kadri tuppa, et teda meie untsuläinud päeva osas valgustada.
Valgustamisest aga, ei tulnud midagi välja...ja kui tuligi, valgustati hoopis mind. Negatiivses mõttes.

Ma avasin ukse ja leidsin Kadri ja Leeza lõbusalt lobisemas. Tüdrukute värk, täiesti mõistetav. Häda oli aga selles, et nad ei olnud kahekesi. Nendega oli koos tõmmu nahaga tõeliselt rabavate sparta lihastega kutt, kes kandis valget maikat ning keerutas oma musta juukselokki flirtivalt sõrmede vahel.

Ja Kadri istus tema süles.

Ma kaotasin hetkeks nägemise, kuulmise ja kõik oma ülejäänud meeled, kaasaarvatud kogu oma mõtlemisvõime. Ma toibusin alles siis, kui Leeza mind kõnetas. „Hey, Tristan!“ ütles ta lõbusalt. „You’re back...so early! How was your trip?“ „It sucked and blowed,“ vastasin ma ning pöördusin siis Kadri poole, seirates teda oma kõige kurjema pilguga. „Mis siin toimub?“ küsisin ma otsekoheselt. Kadri naeratas süütult. „Ära ole lapsik, Krister,“ lausus ta mu teravat tooni tajudes, hoolimata sellest, et ma ei olnud sugugi lapsik. Mul oli täielik õigus tunda meelehärmi selle üle, et mu tüdruk end teise kuti varustuse peale istuma oli parkinud. „Spiro on meie külaline ning oleks kena, kui sa temasse viisakalt suhtuksid.“ Kutt vehkis oma tukaga ja sirutas oma käe tervituseks välja. „I’m Spiro,“ lausus ta. „Nice to meet you.“ Seejärel sosistas ta Kadrile kõrva midagi, mis oli mõeldud vaid talle, kuid mida ka mina tahes-tahtmata kuulsin. „Hey, Caddy, who is this?“ päris ta. „I’m her...“ kavatsesin ma öelda, kuid veel enne, kui ma seda teha jõudsin, suutis Kadri mind katkestada. „Don’t worry about it,“ lausus ta ning kinkis Spirole särava naeratuse. „He’s just a friend.“

Just a friend.
Just a friend.
JUST A FRIEND?

Pärast kõike seda, mille me koos läbi oleme elanud, pärast kõiki neid imelisi koos veedetud päevi ja hmmm, imelisi öid, julges Kadri mingile suvalisele paavianist arenenud tolvanile öelda, et me oleme kõigest sõbrad?
Ma naeratasin kramplikult, vabandasin ning suundusin oma tuppa, kus Karlis laisalt voodil vedeles. Tundus, et ta tajus mu ümber hõljuvat tapjaaurat liigagi hästi, sest ta tõstis kõhklevalt pead. „Kas kõik on korras?" küsis ta.

Ma ei vastanud, haarasin vaid kummutil seisva lillevaasi ning virutasin selle vastu seina puruks, nii et vesi pool tuba märjaks pritsis. Pahase näoga võttis Karlis vannitoast mopi, ütlemata rohkem midagi, ning asus põrandat kuivatama ning kilde kokku pühkima.

Just a friend, just a fucking friend. The God will take back the love that He to me did lend.

Aeeh, mulle endiselt täiega meeldib. :d
Edasi ja ruttu, onju. Ära lase enam nii pikka vahet sisse!! :d

Miks sa nii hästi kirjutad??? :S

EDASI!

22. juuli - päev, mil maailm jäi seisma


Täna jäi maailm seisma. Ärge kartke, meie planeeti ei tabanud ei fataalne jäätumine ega ka Sumeri nibudeplaneet, mis saatis meid vallutama Keanu Reeves’i tulnukatearmee. Maailm, mis seisma jäi, oli kõigest maailm, mida ma läbi oma silmade nägin, ja milline väärtusetu maailm see oli!

Ma tahaksin rääkida minu ja mu reisikaaslaste võrratust külastusest Achilleioni paleesse ja sellest, kuidas Karels herilaselt nõelata sai, nii et ta nina paiste läks, kuid ma ei suuda. Ma räägiksin meeleldi sellest, kuidas Karlis kogemata ühe enda ees seisvale plikale näkku köhis ja tema ees nii kaua vabandas, kuni plika talle kõrvakiilu virutas, kuid mul pole vähimatki tuju. Oh, kuidas sooviksin ma rääkida neist eelpuberteediealistest tüdrukutest, kes Alexil varju kombel järel käisid ja totakalt kihistasid, kommenteerides tema jalgu, tagumikku ja mida kõike veel - pagana tited, kes ei tulnud selle pealegi, et mõni meist, näiteks mina, ka pisut saksa keelt oskab - kuid see kõik on nii mõttetu. Kõik on mõttetu, sest Achilleus tappis Hectori. Või õieti ei olnudki see Achilleus, kes Hectori tappis. See oli hoopiski Ilus Helena, kes eelistas oma armsama asemel vastasväe sõdalast. Mis siis, et tema kallim oli hoopiski Paris, mitte Hector. Aga see ei loe, sest kõik on nii mõttetu.
Minu ja Kadri vahel on kõik läbi. Kõik, kõik, kuni viimseni. Kõik need kuud, mis me koos veetsime, ei tähenda mulle enam midagi, isegi mitte nii palju, et ma nende pärast halada sooviksin. Ja ma ei kavatsegi halada. Ma ei kavatsegi kurta, kui julmalt üks inglinäoga tüdruk mu südame purustas. Oli, mis oli ning tulgu, mis tuleb.

Kui ma vaid suudaksin...ka tegelikult mitte kurta.

Muueumikülastus oli tõepoolest väga tore, nagu ka kõik pisikesed sündmused, mida ma mokaotsast nimetasin. Meie seltskond koosnes taaskord meestest miinus naistest, sest sarnaselt eilsele ei soovinud Kadri ka seekord meiega ühineda ning eelistas veeta oma aega Leezaga. Leeza ja loomulikult ka koos Spiroga, kuigi ma üritasin terve sõidu ajal sellele maksimaalselt vähe mõelda ning muuseumit võimalikult palju nautida, kuigi vaevalt et keegi teist usub, et muuseumit üldse võimalik nautida on. Siiski ma ei valeta, kui ütlen, et ei satu iga päev Austria-Ungari keisrinna valdustesse. Me tammusime tema tubades, chillisime tema aias ning klõpsisime fotokaga rohkesti pilte. Eriti agar pildistaja oli Karlis, kellel tundus olevat kummaline suhe nii sureva Achilleusega - loomulikult tema kujuga, sest Achilleus on surnud juba Trooja sõjast alates, mitu tuhat aastat tagasi see ka ei olnud - ning ka antiiksete filosoofide ja iidsete muusadega, kelle kehavorme ta, kui keegi ei vaadanud, andunult käperdas. Ilmselt oli see tema arvamus naljast. Kahjuks keegi teine sama ei arvanud. Üks turva astus ligi ja käskis tal ära lõpetada. Peale seda vaikis Karlis üsna kaua ning nägi välja kahvatu ja hirmul. Turva oli nimelt suur.
Kui me õhtu saabudes tagasi hotelli olime jõudnud, vedelesime me Karlise ja Alexiga tükk aega basseinis, ning alles siis, kui mu nahk liiga tugeva päikese tõttu kõrbema hakkas, meenus mulle Kadri. Tundes end uskumatult rumalana, et ta nii kauaks unarusse olin jätnud, viskasin ma endale riided selga ning suundusin tema ja Alexi toa poole, arvates, et ta sealt kindlasti eest leian.

Ja leidsingi. Koos Spiroga. Ja võib öelda, et pokkerit nad just ei mänginud.

Ma seisin terve igaviku ehk vähemalt kaks sekundit paigal ning vaatasin tummalt, kuidas nad voodi peal amelesid. Siis märkas Kadri silmanurgast liikumist ning tabas mu pilgu. „Krister!" hüüatas ta šokeeritult ning lükkas Spiro enda pealt maha.
Ma ei tahtnud midagi näha ning veel vähem soovisin ma midagi kuulda. Ei mingeid anuvaid silmi, ei mingeid tühje vabandusi ja sõnu. „Sa oled ikka täiesti ära pööranud,“ pomisesin ma nii rahulikult, kui mu haavatud uhkus seda lubas. „Ära arvagi, et ma pärast seda sinuga edasi käin.“ Kadri hüppas voodilt püsti ning hakkas minu poole tulema, kuid ma keerasin selja ja kõndisin minema, ignoreerides kõigest väest, kuidas mu õlad vappusid ja nutt kurku tükkis.
Nii kauaks siis minu suurt armastust oligi. Kuradi puhkus. See rikkus kõik ära.
Karlis, kes oli end tuppa tagasi vedanud ning vedeles voodil, kandes taaskord vaid aluspükse - seekord ei paistnud need vähemalt läbi - tõstis pead, kui ma tuppa sisenesin, ning nähes mu näoilmet, vajus ta kohe ära. „Mis siis nüüd jälle on?“ küsis ta, kartes, et ma kavatsen taas midagi loopida.

Ja siis ei pidanud ma rohkem vastu ja murdusin, puhkedes valjusti nutma. Ma vajusin ukse kõrvale maha, toetasin selja vastu seina ja lasin lihtsalt pisaratel voolata. Need voolasid üle mu põskede, põletades kui piiritus ning valgusid mu krae vahele, muutes selle märjaks. Ma nuuksusin kui laps, tundes korraga nii ületamatut ängi kui ka häbi, et Karlis seda kõike pealt nägi. „Kas sinu ja Kadri vahel juhtus midagi?“ julges ta lõpuks küsida. Ma lõin käega ega vaadanud talle otsa. „Mida sina ka sellest tead! Sul pole oma tüdrukutki, kuidas kuradi pärast saaksid sa üldse mõista, kuidas ma end praegu tunnen?“ „See, et mul praegu tüdrukut ei ole, ei tähenda, et mul teda kunagi olnud ei oleks, eks ole,“ pomises Karlis, ajas end püsti ja istus minu kõrvale. Ma keeldusin temaga silmsidet loomast. Ta ihu oli liiga paljas, et ma seda ilma õuduskrampe saamata vaadata oleksin suutnud.
„Ta jättis su maha?“ pärisin viimaks. Karlis noogutas. „Sest sul oli liiga väike riist?“ Ta tõmbus näost punaseks ja vibutas minu suunas rusikat. „Ma ei kavatsegi seda sinuga arutada!“ „On siis või?“ üritasin ma naeratada, kuigi pole kahtlustki, et nägin välja nii, nagu kavatseksin taas kraanid lahti keerata.

Karlis ei vastanud, vaid näis millegi üle sügavalt järele mõtlevat. „Ma ei mõista, kuidas sa seda talud,“ lausus ta lõpuks. „Miks sa lased endale nii lihtsalt ära teha? Asi on selles kreeka kutis, eks? Mis ta nimi nüüd oligi...“ „Spiro,“ ohkasin ma. „Spiro fucking hero.“ „Miks mitte teda paika panna?“ küsis Karlis ning ta silmis, mida ma enam vältida ei saanud, kuna tema jutt mind paratamatult huvitama hakkas, lõi särama sadismituluke. „Miks mitte talle selle eest, et ta sinu tüdrut julges vaadata, kätte maksta?“ „Mis kättemaksja mina nüüd olen,“ arvasin ma. „Tal on juba üheainsa käe peal rohkem muskleid, kui terves mu kehas.“ „Face to face teeks ta sulle võib-olla tõesti ära, kuid mitte siis, kui me koos tema vastu astume...“ Karlis naeris õelalt. „Oh sa poiss, homme tuleb hea päev. Homme tuleb hea päev.“ Ning ta hakkas rõõmsalt randmeid painutama, kujutledes arvatavasti, kuidas ta viimaks ometi kedagi oma rusikatega taguda saab. Tundub, et ta on seda kaua oodanud, sest miks muidu sooviks ta kolkida kedagi, kellega tal mingeid isiklikke kokkupuuteid ei ole?

Kas olete kuulnud ladinakeelest väljendit Dom Spiro Spero? Kuni hingan, loodan. Peagi tähendab see hoopis midagi muud. Näiteks - Spiro saab peksa. Ja seda ta saabki. Mitte ükski kreeka musklimägi ei saa kahe vihase - kuigi esialgu olen vihane ainult mina - eesti kuti vastu. Veame kihla?