,,Tundmatu maa"

Ma tõepoolest ei teadnud,kuhu seda panna.Võite liigutada,kui tahate (:

1#

Keegi sabistab põõsastes.Siin-seal tilgub lehtedelt üksikuid vihmapiiske,tundmatud putukad sibavad mööda märga maad ringi.Järsult kukub põõsast välja noor neiu,kes püüab silmnähtavalt millegi eest põgeneda.Sipelgamoodi asjad on roninud tüdruku kätele ja näole,läbimärjad juuksed tilguvad mööda ta silmi ja nina.Tugevate kriipustuste ja sügava haavaga jalas,püüab tüdruk taganeda.Korraga kuuleb kellegi suurt sõjakisa ja on tunda,kuidas maa su all lausa vapub.
,,Ei...eieiei!" pobiseb neiu ja veeretab end erkroheliste puude varju.Kägaras tihub ta nutta,hoides rusikat tugevalt suu ees.Läbimärjad T-särk,teksad ja ketsid,muudavad olukorra ebameeldivaks.Haav jalas annab tunda ning tütarlaps paneb automaatselt käe haige koha peale.Kisa lõpp.Oma suurte prunide silmadega puurib tüdruk lehteda alt kellegi jalgu.Kellegi mehine hääl ütleb rangelt midagi pärismaalaste keeles.Sammud.Nüüd võib neiu lausa hõimupealiku varbaid,millel on pikad,kollased küüned ja haisevad kohutavalt,katsuda.
,,Haka,haka-huku!" hüüab samune meesterahvas,kes ennem.Teised kordavad ta järel.Võttes suuna tagasi laagri poole,hingab tüdruk mitu korda sisse-ja välja.Korra jääb pealik seisma,nuusutab nagu koer,õhku ja sammub rahulikult hõimule järgi.Püüdes ennast kuidagi välja saada,tõmbab tütarlaps end küüntega edasi.Seis.Midagi roomab mööda ta jalgu.Midagi sisisevat ja limast.Piilused jalgade poole,hakkab neiu rapsima,kuna hiiglaslik boamadu on enda tee peidupaika avastanud.Tulemehega peletab ta mao eemale.Ja siis on järgmine probleem,kui ta hakkab kellegi jalgadest kinni haarama.
,,Halo!" sõnab pärismaalane irvitades ja hakkab hoogu viskama hakata.
,,EIII!!!" kiljub tüdruk,kui terav ora ta pähe kukub.

,,Rachel?" päris heledapäine noor neiu ja kallutas enda hapu näoga sõbratari poole.
,,Ah,pole midagi,ma lihtsalt ei kannata tõuse." vabandas teine ja näppis närviliselt võrkkotti,milles vedelesid raamatud ja joogid.
,,Rahune,kõik saab korda.Hinga sisse-hinga välja.Ja nii..." sõnas Audrey ja silitas õe kätt teiselt isterealt.
,,Thomas,saaksid sa minna ja vaadata,palju aega on väljasõiduni..." jätkas ta veidi räpiliku stiiliga poisi poole,kui Rachel pea karjus üle lennuki:
,,EI!Pole vaja,ma saan...hakkama...".
,,Heaküll...aga ütle,kui vajad midagi." lausus Audrey sama hoolitsevalt ja toetas ennast triiksärgiga Samueli poole.Rachel noogutas ja lõi lonksu oma veepudelist.
Peagi ilmus nende ette stjuardess,kes rääkis lennukist,võimalikest hädadest ja telekatest.Aeg oli lennuks.Vappumine.Sõit.Tõus.

Natuke segane ja pisut liiga õudne.

Aga tahaks ikka teist.