"Eine terrassil." T. Klaos.

Pole minu tehtud, vaid väga-väga-väga-väga(jne 99999999x) hea sõbra tehtud.
Aga ma lihtsalt armastan seda juttu.

See on üheosaline.




Mees avas rõduuksed ja nõrk tuulehoog pääses sasima akende ja ukse ees rippuvaid siidkardinaid. Kardinad olid helekollased, peaaegu valged ning vaid tähelepanelikul silmitsemisel paljastus nende kreemjas toon.

Mees lükkas serveerimislaua terrassile ja sulges ühe uksepoole, jättes teise tuule meeleheaks veidi praokile. Täna otsustas ta katta laua välja. See oli viimane õhtusöök selles majas, enne kui nad pidid sõitma pikale reisile. Puhkusele, nii nagu nad naisega seda sõitu enda jaoks kutsusid, kuigi tegelikult polnud nad viimased paar nädalat selles majas millegi muu kui puhkamisega tegelenudki.
Valge ümmargune laud, mille ümber oleks vabalt mahtunud einestama ka kolmekesi, seisis juba väljas ja seda kattis lina, mis oli sama värvi nagu toas olevad kardinad. Peaaegu täpselt keset lauda, vaid paar tolli keskkohast maja poole, seisis peenikese kaela, kuid raske jalaga lillevaas ning selles seisis vaid üks õis, valge iiris, mille mees oli pealelõunal peenrast noppinud ja vaasi asetanud.

Nüüd seisis see seal uhkes üksinduses ja väristas tuule käes õrnalt oma kroonlehti, kuid tema üksindus polnud määratud kestma kauaks.
Mees võttis taldrikud ja asetas need talle seltsiks, ühe ühele ja teise teise laua serva.

Üsna vaasi kõrvale pani ta väikese ovaalse hõbedase kandiku, mille ühes otsas paiknesid mõned ahjus küpsetatud lihalõigud ja teises otsas olid kartulid, mis olid väikesed ja ümmargused ning nägid välja nagu keegi oleks kamalutäie marmorkuule üksteise otsa hunnikusse seadnud.

Vaagna kõrvale asetas ta raske kaanega suletud keraamilise poti ja omakorda selle kõrvale pani ta kastmekannu. Potis olid aedviljad ja kannus parim veinikaste, mida ta ise oli valmistama õppinud.
Seejärel pani ta taldrikute kõrvale noad ja kahvlid, seadis lauale veidi oskamatult, kui siiski armsa püüdlikkusega, paar salvrätikud ja hakkas toitu taldrikutele jagama.

Kummalegi tükk liha ja mõned kartulid, seejärel paar sparglivart ja tükike brokkolit, veidi kastet ja oligi valmis. Seda kõike polnud väga palju, kuid nad olid vaid kahekesi ja sellest piisas. Kõik oli hoolega valitud ja see tasakaalustas toidu piiratud valikut. Jäänõu sees oli ootamas veel pudel šampust, kuid seda ei hakanud ta serveerimislaualt ümber tõstma.

Mees vaatas kerge naeratuse ja isegi teatava uhkustundega oma kätetööd ning mõtles, et on ikkagi ülekohtune väita, et enamus mehi ei oska süüa valmistada, oskavad küll, eriti kui seda tehakse õige naise jaoks.

Juba avaneski rõduukse teine pool ja välja astus pr. Hamilton, tema abikaasa.
Tema juuksed olid hoolikalt nõeltega kinni pandud, kuid sellegi poolest pääses tuulehoog üksikute lahtiste lokkide otsi sasima. Üks salk lendas naise põsele ja kleepus huulte külge. Naine seisatas, pühkis selle hooletu liigutusega ära ja naeratas, seejärel sammus ta laua suunas. Tema kleit oli vaid tooni võrra tumedam kui tuuled lendlevad aknakaardinad.

„Kas sa kujutad ette, ongi käes meie viimane päev“, ütles pr. Hamilton unelevalt peale seda kui oli lauda istunud.
Mees valas ta klaasi šampust täis. Mullid olid rasked ja mitte ei tormanud pinnale, vaid jäid keset pokaali hõljuma.
„See ei tähenda, et see oleks maailmalõpp. See on vaid üks päev meie elus ja kindlasti pole see meie viimane.“
„Kuid siiski, juba homme oleme me siit sadade miilide kaugusel ja kes teab, kas me üldse veel kunagi siia tagasi pöördume.“
„Kindlasti tuleme. Kindlasti tuleme… Meil oli siin siiski ka häid aegu“, vastas mees, kuid tema viimane lause kõlav veidi ebakindlalt.
Ta vaatas oma abikaasa poole ja juba madalamale laskuv ja varsti merre sukelduv päike oli tema, muidu nii kahvatu palge, õhetav-roosaks värvinud. Viimati oli ta seda värvi näinud nende viimasel reisil Egiptuses, sest just nii oli seal ükskord hakanud päikeseloojangu ajal õhetama üks liivaluide.
Mõlemad pistsid korraga suhu uue toidupala, seejärel asetasid korraga pokaali huultele ning siis taaskord, mõlemad korraga, pöörasid pilgu üle terrassiserva paistvale merele.
„Aedvili oli lihtsalt oivaline, nüüdsest hakkadki sina vaid süüa tegema“, teatas naine kelmikalt.
„Kaua sa seda keetsid?“
„Ma hautasin. Brokkolit hautasin kaks ja sparglit kuus minutit . See on 2 minuti brokkoli ja 6 minuti spargel“. Mehe hääl kõlas pidulikult justkui loeks ta ette traavivõistluse tulemusi.
„Ja liha? Kaua sa liha keetsid?“
Mees vaatas ta poole pilguga mis seletas kogu retsepti: „Seda ei keedetud, seda hoiti ahjus, see on vana retsept ja seda retsepti teab peale tema vaid ta kadunud ema“.
Naine torutas huuli ja nokitses endale taldrikult tüki brokkolit. Mees lõikas endale hõbedaselt läikiva ja terava noaga killu liha.
„Tegelikult ongi hea, et siit minema saame. Siin on väga ilus, lausa vapustav, kuid lõpuks hakkab kõik siiski tüütama. Ma tean siin peast juba iga rannakivi“, ütles pr. Hamilton ja püüdis seejärel kahvli otsa haarata korraga nii lihatükki kui väikest kartulit.
Kartul oli aga kui pärl, lisaks veel kastmest märg ja veeres eest ära.
„Me oleme siin olnud juba kuu aega ja viimane nädal on siiski juba olnud kergelt, kergelt…“, ta otsis sõna mida öelda „kergelt väsitav. Puhkus ei peaks olema väsitav.“
Mees kergitas selle peale kulme, liigutas neid edasi tagasi, justkui öeldes: „Ma saan sinust peaaegu aru“, kuid ta ei hakanud pilku tõstma ja keskendus oma taldriku uurimisele.
See oli vana perekonnaportselan. Taldrikute servi kattis käsitsi joonistatud taimeornament ja põhja peale oli joonistatud väike metspart, jalad abitult taeva poole, just jahimehe poolt mahalastud.
Naine püüdis veelkord jahtida esimesel korral minemapääsenud kartulit ning lõpuks saatiski teda edu. See läks kurgust alla kui auster ja teda saatis vein.

„Kas veel midagi?“, küsis hr. Hamilton ja vaatas uurivalt naise poole. Naine ei pannud ta küsimust tähele ja vastust ootamata lisas mees ta taldrikule veel ühe sparglivarre ja killukese liha.
Viimase lihatüki tõstis ta endale ja kuna ka klaasid olid poolikud, täitis ta ka need.
„Ma olen viimastel päevadel mõelnud, kas see kõik, oli tõesti nii oluline? Kas kuidagi teisiti poleks saanud?“, küsis naine ja vaatas mehe poole.
Mehe nägu tõsines ja sama tõsiselt neelas ta alla suus oleva viimase toidupala.
„Ma tean, et see pole meie süü, kuid kas sa pole mõelnud sellele, et võib olla siiski oleks saanud kuidagi teisiti?“. Naise nägu oli murelik ja ta laubale ilmus korts.
Taas tuli kerge tuulehoog ja päike jõudis veel kraadi võrra madalame vajuda, enne kui mees vastas.
„Ei, me ei saanud teisiti“, vastas too otsustavalt.
„Kuid siiski“, jätkas naine.
„Me oleme sellest juba rääkinud. Mitu korda oleme rääkinud. Mitu korda me oleme sellest rääkinud?“
„Kolm?“, pakkus naine ja ta hääl olla korraga nii küsiv kui ka kurb.
„Kolm vähemalt, võib olla isegi neli, miks mitte isegi viis, kui tegelikult oleks piisanud ühest korrast. Ühesõnaga, kordadel pole tähtsust. Me ei saanud teisiti. Kallis, me ei saanud teisiti“.

Mees silitas sõrmega üle naise käe. Silitus oli kui palve ja märguanne, et see jutt ei vii kuhugi. Naise käed olid kõhnad ja sõrmed pikad, küüsi kattis sama värvi lakk nagu pärlid ta kaelas.
„Ta oli väljapressija. Ta oleks meid laostanud. Tema oli ainuke kes seda õnnetust pealt nägi. Tema..“
Mees hakkas samamoodi näost roosatama nagu päikeloojang Egiptuses.
„Ühesõnaga, tema teadis ja meil ei jäänud midagi muud üle. Ning esiteks - see õnnetus mida ta pealt nägi, oligi õnnetus. Me ei ajanud seda poisikest meelega alla, ta jooksis ise rataste ette. Mida ma oleks pidanud selle olukorras tegema, kui ei-tea-kust, jookseb tee peale ette üks 10a poisike,? Pidureid panema? Ma tegin seda. Kaljuservalt alla kihutama? Ma arvan, et mitte. Mina ei olnud süüdi, sina polnud süüdi, ka poiss polnud süüdi, kui võtta aluseks see, et nii noorel inimesel lihtsalt ei saa olulist süüd lasuda. See oli õnnetus. Ja see, et ei-tea-kus ja millises põõsas juhtus, seda kõike pealt nägema üks külamees, see on rohkem saatuseiroonia.“
„Kuid, kui me oleks politseisse teadanud, võib olla oleks kõik lahenenud.“
Naine ütles seda ettevaatlikult justkui kombates pinnast kus ta laused peaksid edasi idanema.
„Politsei poleks meid uskunud. Õigemini, nad oleksid uskunud, aga nad oleksid meid rahast tühjaks pumbanud. Miljonär nende külas, ostsid ära ühe vana villa, elavad seal kui saksad, siis ajavad alla kohaliku poisikese, ha-ha-haa, nad oleksid meid pigistanud nii nagu oleksid saanud. Me ei sööks siin praegu sinuga seda toitu ja selle laua pealt. Me oleks vee ja leiva peal ja hea kui meile leibagi oleks jäetud.“
„Ma tean. Ma lihtsalt küsisin“, ütles naine ja hakkas sõrmeotstega oimukohti masseerima. Mees oleks hea meelega tahtnud sama teha, kuid ta märkas, et üks ta sõrm on veidi kastmega kokku saanud ja ta hakkas seda salvrätikuga puhastama.
„See, et seda kõike üks külamees pealt nägi, oli samamoodi üks õnnetus. Ja ka see oli õnnetus, igaljuhul mitte normaalse inimese käitumine, et ta hakkas minult, meilt, 10 miljonit välja pressima. 10 miljonit! Kujutad sa ette! Kust teadis üks külamees, et nii palju raha on üldse olemas. Oleks ta miljoni küsinud, ma oleks võinud talle maksta, aga 10 miljonit, see on hullumeelsus!“
„Aga sa tapsid ta“, naise nägu oli veelgi murelikumaks muutunud ja ta vaatas alguses mehe poole, seejärel silmitses pokaalis õõtsuvaid mulle. Üks juuksesalk oli taas huulte külge kleepunud, kuid ta ei paistnud sellest hoolivat.
Mees kehitas õlgu.
„See kõlab uskumatult, ma ise ka vahel ei usu seda, aga ma ei tapnud teda. Tõesti mitte. Ta tuli oma viimase nõudmisega siia. Ähvardas mind, siin samal terrassil, näed seal“, ja ta viipas käega paar meetrit eemal oleva lillepostamendi poole, „tulin mind mu oma kodus solvama ja ma üldse ei eita, et ma ei tahtnud teda tappa, tahtsin küll, kuid vaatamata mu tugevale tahtele, oli mul siiski piisavalt nõrk iseloom ja ma ei teinud seda. Ta ise kukkus trepist alla. Küll tunnistan, ma ei püüdnudki teda sealjuures aidata ja talle appi tormata, kuid alla kukkus ta täiesti ise. Omal jõul. Ise.“

Mees oli seda rääkides muutunud aina närvilisemaks ja kui ta endale veel ühe tükki liha lõikas, kriipis nuga vastu taldrikut.
Naine sulges korraks silmad ja lasi loojuval päikesel näole paista. Tundus, et ta polnud ikka veel kindel kumba rohkem uskuda, kas oma meest või omaenese ettekujutlusi.

„Ma pole kusjuures veel kordagi küsinud, mis sa laibaga tegid?“
Mees muutus veidi kohmetuks.
„Sa ei taha seda teada“.
Seejärel märkas ta et jäänõus on veel veidi šampust ja ta jaotas ülejäägi võrdelt mõlemasse klaasi ära.
„Ja kuhu me siis siit sõidame?“
Naise pilk oli muutunud veidi elavamaks justkui oleks ta kustuva päikese viimase energia endasse ammutanud
„Piletid on olemas. Kõige pealt Lõuna-Ameerika. Ameerika on suur ja lai! Seejärel Euroopasse tagasi, Inglismaa, Prantsusmaa, Hispaania, lõpuks ringiga siia tagasi. Sulle meeldib ju Vahemeri?“
„Meeldib…“
Naine pühkis huulte külge liiga kauaks jäänud juuksesalgu ära ja vaatas taas mehele otsa.
„Kuid siiski, mida sa tegid laibaga?“
Mees ohkas.
„Millest küll sellised huvid?“
„Lihtsalt, niisama küsin. Kas sa viskasid ta merre? Kindlasti viskasid ta merre. Krabidele. Sa viskasid ta krabidele?“
Mees muigas ja ta muie oli kurb.
„Sa matsid ta maha? Sinna samasse, kust ma eelmisel aastal lillepeenart rajades ühe vana mündi leidsin? Sa matsid ta sinna?“
Mees vangutas peaga.
„Sa põletasid ta ära? Ei, seda sa ei saanud ju teha…“, naine venitas häält ja võttis seejärel uuesti kätte noa ja kahvli, et allesjäänud toit ära süüa.
„Mida sa temaga tegid?“
Mees vaikis veel hetke, seejärel pööras pilgu unelevalt merele ja lausus:
„Me sõime ta ära.“

Naine ei suutnud naeru tagasi hoida ja kui ta naerma puhkes lendas paar rõdu all olnud lindu õhku ja lendasid eemal kasvavate küpresside suunas.
Pr. Hamilton naeris nii, et tal läksid isegi silmad märjaks. Ta pani kahvli käest ja kuivatas sõrmeotsaga silmanurkasid. Teises käes olev nuga sihtis seajuures ähvardavalt taeva poole

„Väga vaimukas, päriselt ka. Ma pole viimase kuu jooksul nii palju naernud kui täna.“
„Viimase kahe nädala jooksul kindlasti, vähemalt mitte nii kaua, kui see kõik siin juhtus“, lausus hr. Hamilton, kuid tema nägu oli tõsine ning meeleolu naljast kaugel.
„Kuid siiski, mida sa tegid laibaga“, küsis naine uuesti, kui oli naermise lõpetanud.
Mees vaatas taaskord merele, siis oma taldrikut ja seejärel otsa oma naisele.
„Jah, me sõime ta ära.“
Ta nägu oli tõsine, veelgi tõsisem kui tollel õhtul kui väljapressija oli trepist alla kukkunud.
„Ma ei osanud temaga muud midagi peale hakata. Kaks surma ühes väikeses külas, kuu aja jooksul, oleks liig olnud. Ma pidin sellest laibast kuidagi lahti saama. Maha matta ma ei julgenud, teda oleks olnud liiga lihtne üles leida. Merre visata – samuti liiga riskantne, sa ju tead, et laine võib nii mõndagi randa tagasi tuua. Nii ei jäänudki mul muud üle kui ta lihtsalt olematusesse kaodata. Kaks nädalat, see on küllaltki pikk aeg. Samas sa ise ütlesid, et ma pole sugugi halb kokk. Või ma siiski olen?“

Naise nägu vajus pikaks ja tõsiseks. Ta suu vajus veidi lahti ja silmalaud muutusid raskeks. Ta nägu nägi välja nagu kogemata kaminasse kukkunud tinasõduril.
Ta vaatas veekord mehe nägu, püüdes taibata, kas pole ehk siiski tegemist julma naljaga, kuid mehe nägu ei reetnud midagi uut. Seejärel vaatas ta oma taldrikut. Sellel oli veel veidi kastet, mis kattis osaliselt kinni portselanil olevad maalingud ja kastme sees oli tükike brokkolit. Taldriku teisel serval oli poolik sparglivars ja söömata jäänud tükike liha.
Naine lasi veelkord silmadel üle taldriku käia: kaste, brokkol, spargel, liha.
Kaste, brokkol, spargel, liha. Kaks nädalat oli iga lõuna- ja õhtusöögi juures olnud alati tükk liha.
Kaste, brokkol, spargel, liha…
Korraga hakkas pr. Hamiltonil väga halb.