Nagu iga teine lugu. [Lõpetatud]

Kirjavigu ja komavigu ja sõnade kordusi võib ohtralt esineda. Ma pole kunagi tugev olnud õigekirjas.
Peaks tulema selline paari osaline järjejutt.
Kriitika on teretulnud!

Nagu iga teine lugu

I

Ma tõmbasin akna pauguga kinni, nii et lausa akna klaasid värisesid. Kõik oli viimasel ajal valesti läinud ja ma poleks isegi imestanud kui akna klaas oleks nüüd eest ära kukkunud. Vaatasin hambaid huulde vajutades, et kas nüüd siis kukubki klaas eest ära. Kuid vist oli see minu õnnelik päev ning aknale jäi klaas ette.
Minu ühetoalise korteri lagi oli hakanud vett läbi laskma ja see häiris mind kuid raha polnud, et mujale kolida, ja korteriomanik teatas, et tal pole aega tegeleda selle parandamisega. Endamisi vandudes tõin toanurgast ämbri ja asetasin selle sinna kohta kus vesi kõige rohkem läbi tuli. Tõmbasin seejärel salli kaela, võtsin laualt võtmed ning lahkusin korterist.

„Sara!” karjus keegi kõrval tänavalt ühele punapäisele tüdrukule järgi, raputasin oma pruunid juuksed silme eest ning ohkasin, tänava elu ei puudutanud mind. Aegajalt jooksid mu mõtetest läbi mõtted, teemal miks asjad on nii nagu nad on. Ma ei mõelnud tihti, juba noorena ütlesin, et mõtlemine paneb mind tegema vaid lollusi. Kuigi enamus inimestel on vastupidi, siis mina ilmselgelt olin selline huvitav frukt.
Bussi peatuses oli palju rahvast, ma teadsin, et nad ootavad seda teist bussi, seda mis läheb kesklinna. Mina ootasin seda teist, seda mis läks veel kaugemale linna serva. Suure puhinaga jõudis buss peatusesse, palju inimesi tuli maha, peale läks vaid mina ja üks vanem naisterahvas. Vaatasin teda ja mõtlesin, et ei tea kus ta maha läheb. Kaks peatust hiljem ta tegi seda.

Viimases peatuses astusin ma maha. Bussijuht saatis mind oma kurva pilguga, ma oleks tahtnud karjuda talle, et ära tunne mulle kaasa. Aga ma ei teinud seda. Võib-olla oligi midagi lohutavat tema pilgus, võib-olla. Surusin käed sügavale tasku põhja ja hakkasin mööda teede rägastike õige maja poole kõndima. Magala rajoonides olid teed äärmiselt risti-rästi ja kui ma poleks seda kanti juba ammu teadnud, oleksin ma ilmselgelt ära eksinud.
Ukse peal seisis kolmekümnendates naine. „Tere,” ütlesin viisakalt. Ta vastas samaga ja kutsus mu sisse. Kümne minuti pärast ma lahkusin sealt majast, homme on mu esimene tööpäev seal ilusas ja rikkas majas. Ma olen pisijõnglase, kelle nimi on Ants, lapsehoidjaks sel ajal kui tema emme tööl on.

Tagasi bussipeatusesse jõudnuna märkasin, et ma sõidan tagasi sama bussiga millega ma tulnud olin. Astusin seekord eesuksest sisse, mis sest, et ma istun alati taga. Sama bussijuht oli, aga seekord vaatas ta mind rõõmsa pilguga, naeratasin talle ja kõndisin bussi tagaotsa.
Õhtukoolini oli veel mõni tund aega ja ma polnud kindel, kas ma üldse lähen sinna. Kuid unistused tuleb ju tõeliseks teha ja sellepärast ma üldse seal käingi. Sõitsin läbi kesklinna, ma ei läinud kesklinnas maha nagu korralik noor vaid sõitsin tagasi oma bussipeatusesse.

Minu õnneks polnud vihma sadanud vahepeal. Astusin tagasi kööki ning silmitsesin seda tühjust. Süüa, see tähendab korraliku sööki, polnud ma ammu saanud. Võtsin vaid ühe õuna, mille olin saanud raksus käies. Hammustasin sealt tükki ja koheselt tuli mu kõhule meelde kui tähtis on söömine. Õuna närides astusin tagasi oma pisikesse tuppa ja otsisin välja kooliasjad.

Ma eriti ei suhelnud oma klassikaaslastega, nad ei suhelnud minuga. Gruppitöödes tegime lihtsalt vaikselt tööd, teised võib-olla rääkisid, mina tegin tööd. Elan sissepoole nagu kunagi kuulsin üht oma klassiõde ütlemas. Ta ei tea minu lugu, lohutasin end sel hetkel.
Üks aasta veel ja siis on mul diplom käes, kui tubli olen saan ülikooli sisse kui vähem tubli siis vähemalt kutsekasse mingile huvitavale alale. Plaanid peavad olemas olema kuigi ma ei suutnud neid kunagi täita, ma lihtsalt omasin neid.

Astusin klassi sisse ja tundsin koheselt, et midagi on muutunud. Istusin oma tavapärasele kohale, keegi ei istunud kunagi mu kõrvale. Seega lõpuks tonksasin pastaga oma ees istutajat. „Mis juhtunud on?” küsis temalt. „Kas sa ei tea?” küsis ta vastu. Raputasin pead ja jäin talle uudishimulikult otsa vaatama. „Barbie on surnud,” teatas ta kurvalt. Oleksin tahtnud juba küsida, et kes see Barbie on aga siis meenus kuskilt minevikust, et see oli ühe klassiõe nimi, vist lausa selle, kes mind sissepoole elajaks oli nimetanud. „Kuidas ta suri?” tundsin huvi ja vaatasin ootusärevalt oma vestluskaaslase otsa. Arvatavasti oli ta üllatunud, et ma üldse rääkida oskasin seega ta vastas: „jäi auto alla või midagi. Eile uudises oli. Kas sa telerit ei vaata?”. Ma ei hakanud ütlema talle, et mul ei eksisteerigi sellist asja. Noogutasin kurvalt ja pöörasin pilgu aknast välja, usun et mu vestluspartner sai aru, et ma rohkem ei kavatse rääkida ja hakkas vestlema kellegi teisega.

Kui tunnid läbi said, oli õues juba pilkane pimedus. Enamus läksid koos jooma kuhugi, teised läksid oma armsamatega kohtuma, kolmandad läksid oma lapsi kantseldama. Kõikidel oli kindel siht, ainult minul tundus see puuduvat.
Astusin bussipeatuse katuse alla sel hetkel kui vihma hakkas sadama, raputasin vihaselt juukseid ning uurisin busside ajatabeleid, et näha, kas mõni buss on minemas ka minu kanti. Enam polnud ma kindel, kas see on minu hea päev või mitte, sest viimane buss oli kümme minutit tagasi minema sõitnud.

Vandudes hakkasin ma kodu poole marssima, lootuses et ei kusagilt tuleks mõni buss, mis tahaks mind koju viia. Oleksin ma vaid teadnud mis mind ees ootab…

Suur rasvane WAU.
Ma pole ammu midagi nii head lugenud.
Ruttu uut.

Ma luban, et homme on uus osa valmis. Ausõna. Ja ma luban, et tuleb ootamatu pööre (ja ei mingisugust armastust). :)

Kui hakkasin lugema tundus asi huvitav kuid millegi pärast hakkas see mulle jube tuttavana tunduma. Ma ei tea kas olen midagi sarnast lugenud või mõni koht on sarnane mõnes filmis nähtule kuid... Okei...
Ootan uut.

No, täiesti midagi uut on võimatu luua, ja eks mingisugused asjad tulevad ikka kuskilt filmidest/loetud raamatutest/teiste lugudest, see on paratamatus.

Aga kõikide kurvastuseks on kaks kurba uudist, esiteks on suur arvuti kus ma seda lugu kirjutan hõivatud täna ning teiseks järgmine osa on ka viimane, täna bussis sõites tuli sellele loole ka ilus lõpp. Ma kavatsesin tolle tüdruku ära tappa aga suureks rõõmuks/kurvastuseks seda ei juhtu. Aga rohkem ma ei spoili, homme peaksite lugema seda mis tollest tüdrukust saab, ma südamest loodan, et homme nett või midagi muud ära ei ole...

No, selle asjaga on see, et ma olen suht inimene kes teeb üks-kaks ja valmis ning pikema kestvusega asjad kipuvad läbi kukkuma.

Siin siis loo teine osa, see kahjuks tuli veidike rohkem laialivalguvam ja minu arust päris mitte nii hea kui esimene. Kuid süü on ainult minu poolne. Asjad juhtuvad kiiresti kuid see ongi selle loo põhimõte, näidata et aegajalt asjad juhtuvadki kiiresti.
Kriitika on teretulnud!
Kirja- ja komavead võivad olla. Samuti liigsed sõnade kordused, ma pole kunagi tugev olnud õigekirjas. Kuid aitab lobast! Siin on siis teine osa!

II

Ma ei saa öelda, et mul kunagi poleks sõpru olnud. Olid küll, kunagi. Kunagi oli mul isegi peika, oli see vist kaks aastat tagasi, ma ei mäleta. Nüüd igas tahes oleme me lahus, ta nimi oli, kui ma ei eksi, Mihkel. Ilus eesti nimi, arvasin ma alati. Tegelikult arvan ma seda siiani, kuid sel pole erilist tähendust.

Oma tänavale sisse keerates haaras mind äkitselt mingisugune hirm, et midagi on juhtunud. Sundisin, et samm sammu haaval majale lähemale minema kuni äkitselt avanes minule selline vaatepilt, millist ma varem näinud ei olnud. Kolme korrusega puumajast oli alles jäänud vaid hunnik tuhka ja veel mõnesid asju. Kibe suits lõi mu kopsud hetkeks rivist välja ning ma läkastasin nagu segane. Mul hakkas aina rohkem tunduma, et ma olen mingisugusesse halba nalja sattunud või, et see on üks äärmiselt kehv unenägu. Näpistasin end kuid midagi ei muutunud, vaid valu käis mu käsivarrest läbi.

Nii ma jõllitasin olematut maja kuni äkitselt astus minu juurde mu korteriomanik. „Mmmis siin juhtus?” kokutasin omanikule häbi tundmata. „Maja põles maha,” teatas ta täiesti rahulikul häälel, vaatasin teda imelikult. „Seda ma näen,” vastasin kurjalt ning lisasin: „miks ta maha põles?”. Nüüd oli omaniku kord mind imelikult vaadata kuid millegi pärast ta ei teinud seda vaid vastas veidi kurvemalt: „sest su alumised naabrid otsustasid lõket teha… triikrauaga.” Mu alumised naabrid olid alati veidi imelikud olnud, seda ma teadsin. „Mis minust nüüd saab?” küsisin väriseval häälel, tundsin kuidas pisarad voolama hakkasid. Oli küll kehv korter aga see oli mu kodu. „Sul on kindlasti sõpru kelle juurde minna,” lausus korteriomanik kergelt julgustades ning lahkus. Ma soovisin, et see oleks tõsi.

Nuttes jalutasin ma tagasi kesklinna poole. Tohutult palju erinevaid küsimusi jooksis läbi mu pea. Mis teha? Kuhu minna? Kas helistan isale? Kas ma üldse tean tema numbrit? Need olid vaid vähesed mõtted minu suurest mõtete maratonist. Koukisin taskust välja paar senti ja läksin lähima telefoni taksofoni ja mõtlesin, et helistan ainsale numbrile mida ma peast tean, Mihkli numbrile. Kuid millegi pärast ma ei teinud seda, surusin vaid lauba vastu taksofoni ja nutsin südamest.
Ma ei tea kaua ma seal niimoodi olin, mu riided olid igas tahes veel märjemad kui ennem. Mul oli külm ja ma kartsin, esimest korda kartsin ja see tunne oli midagi uut minu jaoks, midagi mida ma varem tundnud ei olnud ja see hirmutas mind veel rohkem.

Äkitselt tundsin, et minu selga põletas kellegi pilk. Pöörasin ehmunult ümber ja vaatasin kellegi pruunidesse silmadesse. Tema nägu oli kuskilt tuttav, ehk oli ta mõni filmistaar? Ma polnud ammu telerit näinud seega ei olnud ma kindel, kuid kuskilt oli tema nägu tuttav. Vaatasin teda, hammustasin huulde ja kartsin, et ta vägistab mu seal samas tänaval ära.

„Kas sa oled eksinud?” küsis too võõrast minult lahkelt ja ma tundsin füüsiliselt kuidas ta silmad üle mu riietuse käisid. Raputasin pead kuid ei öelnud midagi. Ma lootsin ühest küljest, et ta läheb ära, jätab mind üksinda sellesse jamasse kuhu ma olin sattunud. Samas lootsin ma, et ta kutsuks mu enda juurde, et ta annaks mulle tassi teed ning lohutaks mind. „Kas sul on ööseks kuhugi minna?” uuris ta minult edasi. Raputasin uuesti pead, mu märjad vettinud juuksed pritsisid teda veega ning ma sosistasin häbelikult: „vabandust.” Ta hakkas sellepeale naerma ja kinnitas mulle, et pole midagi.
Veidi aega seisime täielikus vaikuses, mina ei öelnud midagi – tema ei öelnud midagi. Lõpuks, talumata seda vaikust mis meie vahel oli, uurisin vaikselt temalt: „oleks sul mulle öömaja pakkuda?” Mind üllatas mu avameelsus, ma polnud kunagi olnud nii avameelne, mitte kunagi oma elu jooksul. „Kui sind diivanil magamine ei häiri, siis ehk on,” möönis noormees lõbusalt ning võttis seljast pintsaku, mille ta asetas mu õlgadele. „Ma elan kohe siin nurga taga,” kinnitas ta.
Edasist mäletan vaid läbi udu. Järgmisel hommikul leidsin ennast tema t-särgist, tema diivanilt, tema patja ja teki vahelt. Diivani lauale oli jäetud kiri: Kustusid eile täiesti ära, me ei jõudnud rääkidagi. Kuid su riided on kuivatis, külmkapis on toitu ning küpsisepurgis natuke raha. Tunne end kui kodus ja ma loodan, et me saame õhtul natuke rääkida.

Naeratasin seda kirja lugedes ning tundsin kõhus liblikaid tõusmas. Kas ma olin armunud oma päästjasse? See oleks nii filmilik, kuid tõsiasi on see, et ma ei ela filmis. Tõusin diivanilt ja läksin külmkappi vaatama. Kus seal oli toitu! Mu kõht korises kurvalt ning kuskilt bioloogia tunnist kuuldud asja järgi ei võtnud ma endale kõike vaid piirdusin vaid jogurtiga. Tõin oma riided kuivatist, asetasin need endale selga. Mu juuksed nägid välja nagu kriisiolukord, kuid kuna mul oli nagu nii kriisiolukord, ei teinud ma sellest suuremat numbrit.

Astusin postimaja uksest sisse ning märkasin kui palju inimesi seal seisis. Võtsin oma numbri ja jäin ootama, jälgides neid inimesi. Üks tüüp jalutas ringi suure pakiga, arvatavasti on seal midagi kallist tema jaoks, sest ta hoiab seda suure hoolega. Üks tülpinud naine koos lapsega ootasid ka, laps vingus. Ma ei mäleta end kunagi vingumas, oma õde küll, kuid ennast mitte.
Viimaks oli minu number ja ma astusin tänulikult selle tädi juurde. Kurtsin talle oma mure, sain paar blanketi, täitsin need ära ning sain kinnituse, et kõik kirjad mis tulevad mu endise korteri aadressile suunatakse mu lapsepõlve kodusse.

Tagasi korterisse jõudnuna, oli korteriomanik juba seal ning tegi mingisugust toitu. Mu kõht urises ning mind täitis taas õnnis tunne. Ta naeratas mulle, ma naeratasin vastu. Ta kutsus mu lauda, ma vastasin sellele kutsele. Ta rääkis endast, ma ei rääkinud endast. Ma ei öelnud isegi oma nime. Ma rääkisin vaid selle, miks ma eelmisel ööl vihmaga taksofoni putkas nutsin.

Sel ööl tegin ma midagi, mida ma varem polnud teinud. See oli midagi meeliülendav kuid samas nii räpane, ma pooleldi mõistsin miks seda asja nimetati seitsmendasse taevasse jõudmiseks, kuid samas päris täpselt ka ei mõistnud. Kell viis hommikul avasin oma silmad pilkases toas, see öö ei maganud ma diivanil, vaid tema kaisus. Temal on tegelikult kihlatu, minul pole isegi mitte sõpru. Ma olin enne teda süütu, ma ei öelnud seda talle.
Ma korjasin oma riided kokku, riietusin kiiresti. Ja jätsin tema kapiservale kirja, kümne punase pisikese M&M kommiga. Ta ei tea minu lugu nende kommidega, mina ka ei tea. Kuid nüüd vähemalt teab ta mu nime, see on aus üheöösuhtelt, kuid ta teab vaid mu eesnime.

Kell pool seitse hommikul surusin ma pea vastu külma rongi akent. Nende kahe päevaga olin ma rohkem asju teinud kui oma varasemate kaheksateistkümne aastaga. Kuid nüüd olin ma vähemalt kindel kahes asjas, ma tahan saada lasteaia kasvatajaks ning veel suurem kindlam selles, et ilusad inimesed ei ole veel siit maailmast kadunud.
Seda mõeldes hakkas rong liikuma ning viis mind tagasi sinna, kust mu elu kunagi alanud oli… koju.

mulle meeldis see osa palju rohkem kui esimene.
niimõnus :)
tee siis hästiruttu kolmas osa ka:D

*Mõtleb, kuidas midagi arukat kirjutada*

See lugu meeldis mulle väga. Kuidagi nii lihtne, aga samas väga sügav ja liigutav.
Lihtsalt suurepärane!

Tegelikult, saladus katte all öeldes, võib juhtuda selline asi, et sellele tuleb veel kaks osa. Aga SEE on veel mõte ja eks mingi hetk selle nädala sees saab teada aga mitte enne kolmapäeva. ^^

Aga mulle teeb rõõmu, et kellegile meeldib. See teeb ainult rõõmu.

Kolmas ja seega ka viimane osa. Endiselt meeldib mulle kõige rohkem esimene osa kuid ka selles on minu arust päris mitu head kohta.
Kriitika on teretulnud!
Koma-ja õigekirja vigu ning samuti liigeseid sõna kordusid võib esineda. Ma pole kunagi olnud hea õigekirjas.

Kuid meeldivat lugemist!

III

Avasin akna naeratades, lastes külmal tuulel kergelt tuppa sisse puhuda. Naeratasin ja istusin tagasi toolile, avades õpiku ja üritades õppida kuid mõtted kippusid alatasa ära jalutama ning õige pea tabasin end fantaseerimast Selle hommiku kohta. Mis oleks siis saanud kui ma oleks jäänud? See on see küsimus mis mind ikka ja jälle kummitab ning pole ka ime, kolm kuud on möödunud neist kahest päevast. Ning vähe sellest, olen ma ka saanud märkamatult üheksateist.

Sulgesin vihaselt õpiku, otsustades, et täna ma seda rohkem ei uuri. Tegelikult oli ka reede ning ma mõtlesin kas minna peole või mitte. Linnast tagasi maale kolides vahetasin ka kooli ja meie kool üllatus-üllatus võttis mind vastu, katseajaga küll aga siiski. Neljanda veerandi keskel kooli vahetamine pole küll tark tegu kuid ma ei kurda. Ma otsustasin esimesel koolipäeval, et ma nüüd olen sõbralik, et nüüd ma ei bloki maailma. Ma ei tea, kas see on mul õnnestunud või mitte, kuid ometi on mul juba päris mitu sõpra ning nad tellisid mind peole.

Helistasin neile ja oh üllatust! nad olid otsustanud minna linna peole. Nõustusin nendega lõpuks ja valisin kiirelt riietuse välja. Ei midagi keerulist, ülipiduliku või muud sellist, lihtsalt tavalised teksad ning topp, mis sobib hästi mu silma- ja juuksevärviga. Kiirelt peegli ees keerutanuna, ütlesin isale kuhu lähen, õde ei paistnud kuskil olevat. Rongijaamas sain kokku sõbrannadega ja nad viisid mind kiiresti kurssi, kus – mis ja kellega. Noogutasin hoogsalt kaasa, mõtlemata millega ma nüüd täpselt nõustunud olin.
Rongis surusin pea taas uuesti vastu külma klaasi ja kuulasin ühe kõrvaga sõbrataride vadistamist, samal ajal meenutades neid kolme kuud. Kui palju oli juhtunud pärast neid kahte päeva! Ma olin ära leppinud oma õega, vahetanud kooli ja helistanud üle viie aasta esimest korda emale. Minu üle võiks igainimene uhke olla ja mis kõige tähtsam, ma olen suutnud jääda seda kõike tehes iseendaks. Või ma vähemalt loodan nii.

„Ma lähen jalutama,” kuulsin end sosistamas sõbranna kõrva peol. Muusika oli vali ja kui ma röökida ei tahtnud, aitas sosistamine. Ta oli veidi juba joonud ning noogutas peaga veidi liigagi rõõmsalt. Ta vähemalt teab, et ma läksin.
Taas sadas vihma ning ma vaatasin naerdes taevasse. Kõik meenutas liialt seda mis juhtunud oli. Porilompides kingadega pladistades jõudsin ma ühte bussijaama, mõtlematagi, et sealt kord kõik algas. Mina vaid sirutasin välja oma jalad ning vaatasin mööduvaid busse, märgates äkitselt üht tuttavat bussijuhti kes naeratas mulle. Ma mäletan küll teda, võib-olla oleksin ka rääkima läinud kuid ta tegi tööd ning ma ei tahtnud teda segada. Ta saatis mulle viimase pilgu, milles oli nii kutse kui ka küsimus: kas sa tuled? Raputasin lõbustatult oma pruune juukseid ning buss sõitiski edasi.

Inimesed möödusid minust, ühed läksid bussile – teised tulid sealt. Neil kõigil oli oma siht, omad soovid ja omad unistused. Ma naeratasin neile, mõni naeratas vastu, mõni mitte. Minust möödusid ilusad kutid, kes kutsusid mind pidutsema, ma vastasin eitavalt. Täna ma igatsen ja täna ma meenutan, mõtlesin naerdes kuid sõnadega ma ei öelnud seda mitte ühelegi neist möödakõndijatest. Minutit läksid ja mina ikka naeratasin, naeratasin nagu üks äärmiselt segi inimene. Kuid kes ütles, et ma ei ole segi? Segi endale omasel viisil? Filosoofia missugune!
Toetasin pea vastu külma ja märga bussipaviljoni klaasseina ja mõistsin äkitselt, et minu eluloo esimesed kaheksateist peatükki on nagu iga teine lugu. Seal on natuke armastust, natuke (maailma)viha ja natukene segadust. Kõike piisavalt kuid kõike täpselt samamoodi nagu teistel, ma ei erinenud mitte millegi poolest ja ma ei tea kas sellepärast nüüd nutta või naerda.

Tõusin püsti ja keerasin suuna tagasi peoplatsi poole. Ma ei teinud välja sellest, et mulle tundus, et keegi hüüdis mu nime. Keegi kes meenutas üht seriaalitegelast, keegi kes ületas ülekäigu rada ning hüüdis mu nime. Keegi kellega ma olin kunagi koos olnud, ühe öö. Ma ei keeranud pilku seljataha, et kontrollida, kas see on tema või mitte.
Liialt uljalt astusin kõnnitee pealt sõiduteele, sebrale küll kuid auto ei jõudnud pidurdada. Viimane asi, mis ma siin maailmas nägin oli autotulede kurb helk ning tume asfalt auto all.

Minu lugu, mis meenutab nagu iga teist lugu, sai kurva ja veidi traagilise lõppu. Ma ei saanud kunagi teada, et see kes mu nime hüüdis, ei olnud too mees keda ma kunagi heaks inimeseks ristinud olin, vaid see bussijuht, kes leidis mu rahakotti bussipaviljoni põrandalt ning tahtis mind kohvile kutsuda. Ma ei saanud seda kunagi teada kuid kui oleksin teadnud, kas oleksin aeglasemalt kõndinud või seljataha vaadanud?

Jap, surm tundus olevat justkui see õige asi. Missest, et ma ennem ütlesin, et ta ei sure.

Ei oskagi midagi tarka kosta, ehk varsti tulevikus on lootust mõnd uut lugu lugeda. Midagi kindlat ei julge lubada igastahes.