Samasugune, nagu iga teine (osa lV)

midagi uut
ma tean et ei ole kaua kirjutanud ja sellepärast ma panen uue jutu ülesse:)
***



Olen kogu elu varjanud seda kes ma tegelikult olen, mis ma tunnen ja mis on minu arvamus. Jah, mõnikord olen ma pahvatanud vihast ja lausunud seejuures imelikke väljendeid mis väljendavad mu iseloomu, kuid seda ainult oma kodus. Õigemini tegelikult seal kus ma elan- seda lihtsalt ei saa koduks nimetada. Ma ise ei pea seda enda koduks, ma lihtsalt kasutan seda väljendit " kodu".
Ma sooviks et kõik mida ma teistele räägin oleks tõsi. Vähemalt seda mida ma oma eraelu kohta räägin. Koolis liikleb jutt, mis ütleb et ma elan hubases onnikeses keset metsa ja teen igapäev tööd et ära elada- täpselt nagu teised ja mu parim sõbranna Annie. Mina aga olen vastand sellele. Mina olen...ära hellitatud printsess ( nagu öeldakse). See vastab ka tõele, see ütlus on minusugusele väljamõeldud. Ma olen printsess ja mu parim sõber on mu elukaitsja, mu turva...mitte et keegi seda teaks, sest ta on samasugune nagu iga teine meie koolis. Kui väljaarvata et ta on turva, igatahes kõige hullem on see et mul pole valikuvõimalust. Ma olen printsessiks sündinud ja jään ka selleks...
Koolikell käib. Damn, jälle jään geograafiasse hiljaks ja saan õpetajalt tappa. Meie geo õpetaja on ülbe, kuri ja arvab et just tema tund on see kõige parem ja kasulikum, mis tähendab et kui hiljaks kasvõi minuti jääd pead järgmine päev tund aega varem kohal olema. Temal on jah hea öelda, ta on juba kella 5 hommikul koolis, meil hakkavad tunnid kell 9. 55.
Mike sörgib kiirelt mu järel kui ma üle hoovi ruttan. Hea on see et ka tema jääb enne tunde. Muigan omaette ja varjan seda sina-jääd-ka-peale tundi irvet. " mis sulle nalja teeb?" küsib ta muhedalt. Õõh, ta nägi. " enne tunde jälle..." ta naeratab kergelt. " äkki ei lähekski tundi..." pakub ta välja. "Hea mõte, kuid mida mu isa ütleb selle peale?" ta pilk suundub maad puurima. " okkei, nii kui nii me jõuaks alles tunni lõpuks kohale ja see tähendaks et me saaks tosin enne- tundi. " ta tuju paraneb. Lükkan lahtise hooviukse uuesti kinni ja istun ühele kooli ees asuvatele pinkidele. Kohe on mike minu kõrval. Haaran oma roosakasvalgest ja vanast õlakotist matemaatika õpiku. Aeglaselt sirvan seda ja tunne. Mike põletavat pilku endal. Varsti ma ei suuda enam. " mis?" küsin veidi naeratades. Ta kehitab oma šokolaadipruuni särgi all õlgu. " tegelikult?" küsin nüüd juba ebakindlalt. Ta ohkab sügavalt ja siis naaldub minu poole. Ta asetab oma käe õrnalt mulle põsele ja siis surub oma huuled minu huultele. Misasja??? Liigutan end ja tõmbub koheselt eemale. Ma olen tÄiesti segaduses! " kas see käib ka töökohustuste juurde? Kas mu isal palus seda? Kas ta tahab et sa hakkaks mu poisiks ja et ma enam teistega ei suhtleks? " lendab üle mu huulte miljon küsimust. Ta raputab pead ise seejuures mu silmi vaadates. " ei, " sosistab ta" see on vabatahtlik" hetkeks surub ta oma huuled uuesti minu omadele. Kui nüüd ausalt mõelda miks me nii hilja jõudsime siis on see põhjus mike! Tema kobistas nii kaua kodus ja siin pakkus välja mõtte mitte tundi minna. Ta oleks seda kõike nagu planeerinud. Rebin end kiiresti mike hoidvast haardest lahti, haaran koti, õpiku ja kõnnin kiiresti kooliukse poole tagasi vaatamata. Kell käib vahetundi.

" noo sorri!" vabandab ta end koduteel. " mike, sa läksid kõvasti ùle piiri! Vähemalt ma arvan et sa läksid. Ma pean asja veel kaaluma! Kuid ikkagi..." ta jääb poole mu lause peale kivistunult seisma. Viibutan käega ta ninaees, kuid mitte midagi. Lõpuks suunan oma silmad sellele või millele mis teda nii naelutanud on. Mu suu vajub lahti.
 " Missy!" karjun ma järgmine hetk heledapäise tüdruku poole joostes. Tüdruku juurde jõudes haaran ta karukallistusse. Tüdruk embab mind sama jõuliselt vastu nagu seda vahepealset aega poleks olnudki. Poleks olnud seda aega kus ta ära oli.
" kus sa kogu mu elu oled olnud?" küsin tüdrukult naljaga. " sa tead küll, kuid ma olen tagasi!" kiljudes õnnest meenub mulle midagi. " Mike, tule siia! Ma usun et sa missyt, mu eelmist turvat mäletad... Ja mu endist parimat sõpra. " Missy heidab
Mulle kalgi pilgu" mis bff-st sai?" " nüüd on see ju tagasi" vastan tall. Ta tekitab oma näole naljaka grimassi ja ma purskan naerma. Silmanurgast märkan kuidas mike pea rinnale vajub. Ohh..hüplen temani ja haaran ta õlast. " mike, ma ei luba neil sind ümber tõsta... Sa oled ikkagi mu parim sõber." lohutan teda. Ta suunurk hakkab tõmblema, justkui ta tahaks midagi öelda. Ma haaran ta käest ja tõmban ta kaasa koduväravate poole. Teise käega haaran ka Missy kaasa.

Häiriv oli lugeda, sest jutumärkide ja sõna vahele oli jäetud tühik.
Vigu oli ka veidikene.
Sisust ei saanud ma taas kohati aru. xD
Ja see meenutas veidikene Printsessi Päevikuid.
Aga ma ei oska muud midagi öelda.

printsessi päevikud??? pole kuulnudki, sorri...i podiga kirjutasin, suht ei saa muud moodi seal panna jutukaid.
nii et....kas nii või üldse mitte:)

Ega kui pole kuulnud, siis pole midagi.
Mina lihtsalt nägin sarnasust.
Aga Ma loodan, et saad varsti selle jutumärkide asja ära parandada. :)

ma proovin jh :):):):)

uus
arvamusi!:)

****
eelmises:
Mulle kalgi pilgu" mis bff-st sai?" " nüüd on see ju tagasi" vastan tall. Ta tekitab oma näole naljaka grimassi ja ma purskan naerma. Silmanurgast märkan kuidas mike pea rinnale vajub. Ohh..hüplen temani ja haaran ta õlast. " mike, ma ei luba neil sind ümber tõsta... Sa oled ikkagi mu parim sõber." lohutan teda. Ta suunurk hakkab tõmblema, justkui ta tahaks midagi öelda. Ma haaran ta käest ja tõmban ta kaasa koduväravate poole. Teise käega haaran ka Missy kaasa.

2.

" isa, palun. SAEiSAA teda ümber tõsta!" puterdan läbi pisarate voolu. " Zoe, teeme kokkuleppe! Sa hakkad koolis normaalset käima ja ütled teistele kes sa oled ning ma jätan mike alles." " sa räägid temast kui koerast..." minu hing on täis! Trampides ja kriisates jooksen kabineyist välja. Uks minu järel paugatab mürtsuga kinni ja mu suund on minu peidupaik. Läbi aia, läbi muda, läbi okaspõõsaste. Mu käed võivad veritseda kuid ma ei tunne seda. Ainuke mida ma tunnen on valu. Ja kaotamis hirm, ma kardan et ma kaotan Mikei! Nüüd kus see on lähedal, tunnen ma end imelikult. Kas mike tähendab mulle rohkem kui parimat sõpra? Kas see on võimalik? Istun vaikselt oma võrkkiiku ja peidan pea padja alla, mis seal alati on.
Otseselt ma ei tahtnud ta suudlust lõpetada. Hetkeks tahtsin ma vastu suudelda. Oh, miks peab MINU elu nii raske olema. Nüüd kus ma olen 17 peaksin saama ma ise oma turvasid valida. Tegelikult mul on olnudki elu jooksul ainult 3 turvat. Missy, Emmet ja Mike. Emmet on surnud. Ma sooviks et ma saaks aega tagasi keerata!

Oled sa kunagi kellestki niipalju hoolinud et võiksid surra ta eest. Mina olen, kuid kõik oli vastupidi. Miks pidi emmet surema?  Miks mina mitte?  Miks pidin just mina poeröövile peale sattuma ja miks pidi tema kuuli ette hüppama, mitte vastupidi. Emmet on siiani kõige rohkem mu pisaraid pühendusega saanud. See kuidas temast verd voolas ja kuidas ta käe mu põsele viimast korda pani enne kui ta lahkus siit ilmast. see kõik keelab mul teda unustada ja see kõik kerkib mu
Silme ette igakord kui ma kurb olen.
Kerge tuuleiil kõigutab võrkkiiku ning tunnen kuidas see mu kaela, selga läbi särgi jA käsivarsi paitab. Kuid tuul pole ainuke mis mind paitab. ehmatades pööran end paitaja poole. Hüppan talle kaela ja kallistan teda kõvasti. " zeke! Sa oled tagasi! Kuna sa tulid?" ta kallistab mind kõvasti vastu. " praegu, koos missyga tegelikult." vastab ta veidi kaheldes.  " nii tore et mu suur vend tagasi on! Igatsesin sind kohutavalt!" ta ainult kallistab mind vastuseks.
Peale minu teab mu salakohta ainult zeke. Mu suur vend! Tegelikult ma ei öelnud talle et mul salakoht on, ta lihtsalt jälitas mind aastaid tagasi ja sai sellest kohast teada. Ka temal on raske, ta on ju prints. Ja ta kasutab seda kohta vahest, küllgi mulle see kohe üldse ei meeldi.
" tule lähme, tahan sulle kedagi tutvustada." sosistab ta mind ikka emmates. Kõnnime koos lobisedes tagasi lossi juurde ning ta juhatab mu külalistetoa ukse ette " mis siin?" küsin huviga. Ta lükkab ukse lahti ning lausub:" zoe, see on minu kihlatu!"
Punapäine tedretähnidega tüdruk naeratab mulle laialt. Zeke kõnnib tüdrukuni surub korra huuled tema omade vastu ja siis paneb oma käe ümber tüdruku ja vaatab ootusärevalt minu poole. Zeke tumepruunid juuksed ei sobi üldse kokku tüdruku sirgete pikkade punaste juustega. Nad ei sobi kokku! Ma olen pettunud zeke naisevalimis oskuses kuid siiski sirutan oma käe naise poole. " meeldiv tutvuda, ma olen Zoe!" naine naeratab
Mulle mahedalt vastu sealjuures ilmuvad ta näole naerulohud. " olen kuulnud, ma olen tess. Tess harber. " ütleb ta oma kummalist häält näidates. Eriline tüdruk! Tundub lahke ja kena. Zeke naisevalimisoskus polegi võib olla nii halb kui tundus. Naeratan korra mõlemale ja siis lahkun jättes nad kahekesi. Sammun silmad maas enda tuppa ja prantsatan suurele hallile voodile. Ma teadsin et kunagi see päev tuleb, kus ta ilmub mõne naisega välja! Vähemalt on ta nüüd kodus ja ma saan isale lisajõuga vastu hakata. Homme esimese asjana lähme zekega isa kabinetti. Kuid praegu uni lihtsalt võtab võimust...
Päike ja vadistamine mu voodiserval äratavad mu segasekst unest

Sisu läheb edasi liiga kiiresti ja kuigi väljendid ja laused ja võrdlused ja kõik muu selline mulle tohutult meeldib on jutt minu jaoks püsimatu, see ei peatu millelgil pikemalt kui ühe või kahe lausega ja sisu jääbki kohati selle pärast arusaamatuks.
Sa võiksid pikemalt tema mõtteid, teda ümbritsevat keskkonda ja inimesi kirjeldada.
Ja see otsekõne värk häirib ka.
Aga jutu mõte tundub muidu täitsa hea olevat

Mõned kirjavead olid.
Minu meelest võib sisu ükskõik, kui hea olla... aga kui jutt pole kirjutatud hästi, (kirjavahemärgid, otsekõne jne) siis ei saa see olla hea..
Ma ei tea.. Sisu jääb mulle kohati segaseks ja nagu juba eelnevates kommentaaride mainitud; võiks olla rohkem tundeid, mõtteid jne..
Üldiselt.. Täitsa normaalne.

sisu mulle ka jõhkralt meeldib .
agasamas , need vead jäävad väga hästi silma ja see häirib .

hea .
uut :)

3.
ohjaahhh, kaua läks aega kuid ma hullult haige olin....


***

Päike ja vadistamine mu voodiserval äratavad mu segasest unest. Avan silmad kohutava raskusega. Vaikselt piilun oma voodijalutsis istuvat kahte inimest. "mida te siin teete?" küsin porisedes. Mõlemad: mike ja missy keeravad oma pead hetkega minu poole. Missy silmis särab kaval tuluke ja mike on lihtsalt üllatunud minu ärkamisest. Tõusen istukile ja mõtlen, et kas ma kuulsin oma küsimusele vastust. "Mis te siis siin teete?!" küsin veidi ärritunult. Tundub, et täna pole mul kõige parem tuju. Mu pea läbib valu. Tore, pea kah valutab. Lasen end tagasi padjadele, mida mu voodis liiga palju on, vajuda. Mike ja Missy pilgud on ikka veel minul. Mis toimub? Võtan hoogu ja hüppan siis kiirelt voodist püsti. Sammun oma hiiglasliku ja beežika riidekapi juurde ja tõmban uksed liiga hoogsalt lahti. Käib raksatus, kuid uksega tundub siiski kombes olevat. Ohkan kuuldavalt ja istun siis keset põrandat maha, asetan oma pea põlvedele ja kordan endale, et need nõmedad peavalu ja halb tuju lähevad ära. Kuulen kuidas vaiba poolt summutatud sammud minuni tulevad ja tunnen kuidas käsi mu seljale asetadakse. Murelik hääl jõuab mu kõrvu: "Z, kas kõik korras? Sa oled kuidagi... Pahane." Missy istub mu kõrvale ja katsub mu laupa. Korraga tõmbab ta järsult oma käe ära ja haarab mu kaenlaalt, et mind ülesse upidada. Ta ebaõnnestub. Esiteks, kuidas ta teadis mu laupa katsuda, kui ma polnud talle öelnud et mu pea valutab ja teiseks mul pole mitte mingit tuju püsti tõusta. Hetke pärast upitab mind püsti juba kaks paari käsi, ühed kuuluvad meessoost omanikule, teised naissoost isikule. Kahekesi tarivad nad mu voodisse ja üks neist väljub toast. Kuna mul on mingisugune nõrkusehoog, on mu silmad kinni ja üks käsi naljakalt üle voodiääre rippu. Tunnen kuidas mu käsi õrnalt minu juurde pandi ja kuidas pehmed huuled korraks mu põske puudutasid. Tunnen kerget värinat kõhus teadmata kelle huuled just mu põske puudutasid. "Ma armastan sind ka!" sonin ma läbi kerge une ja kuulen kuidas mitu paari jalgu tulevad minu voodi poole. Korraks saabun realsusse ja ajan silmad vidukile. Läbi silma laugude näen oma imekaunist ema murelikult minu poole kaldumas. "Kõik saab korda!" sosistab ta ja mu rindkeresse tungib põletav valu, millepärast kaotan ma teadvuse ja vajun pimedusse.

ootan kommentaare ja ka kriitikat! :)
enjoy!

4. uus algus.

3 Aasta möödudes - „ uus algus“

jooksen läbi põõsastiku ning tunnen kuidas mitmed okkad mu ihhu tungivad. Mu sihtmärk on jõuda sinna kuhu peaaegu alati siia tulles- võrkkiik. Kuigi ma pole siin aastaid käinud mäletan teed suurepäraselt. Veel mõned meetrid ning kaugemalt paistab natuke lagunenud võrkkiik. Jooks muutub kõnniks ning uurin ümbrustikku. Ma pole siin täpselt 3 aastat käinud. Kuna on kätte jõudnud sügis, on langenud värvilised lehed igal pool. Ka vana võrkkiik on kaetud erivärvi lehtedega. Aeglaselt sammun selleni ning raputan lehed maha. Istun kiigule, kuid mitte nii nagu varem. Varem olin ma kiigul lösakil, kuid nüüd istun ma sirge seljaga nagu daam. Jah, palju on muutunud pärast seda kui ma äärepealt kopsupõletikku oleks surnud. Mu rüht on nüüd sirge ja mu keha on naiselikum. Mu näojooned on rohkem eristatavad ja mu juuksed on mitme tolli võrra pikemad ja seetõttu sirgeks vajunud. Üldiselt olen ma kõhnem ja pikem.
Lasen end nagu vanasti lösakile ja loodan, et need aastat kaovad imeväel ja ma olen jälle 17. Kõik need mured ja korralikkus kaoksid ja asenduksid endise rõõmsuse ja lihtsate muredega. Ma soovin, et mu vend oleks endine ja et ta jube naine kaoks. Need on kahjuks ainult soovid. Seda ei juhtu, ma ei saa iialgi aega tagasi keerata. Mitte iial...
ohe vallandub mu huulilt ja üle mu põse voolab soolane pisar, ka neid pole ammu kohanud. Kuid nüüd olen ma siin, oma kodus. Esimest korda elus on mul koht kuhu ma kuulun ja ma leidsin selle kõige ebatavalisemast kohast. Oma peidukohast, mis on siin olnud lapsepõlvest saati. Minu jaoks on siin kõige turvalisem, kõige parem. Mis sest, et mõned endised puud ringi kujulise väljaku ääres on murdunud ja kuivanud. Nii mulle meeldibki. Mulle meeldib selle koha kasimatus, kuid samas on loodus selle koha eest hoolt kandnud. Suureks sirgunud tammed moodustavad kõrgel peavarju ning nende tüvede laius omakorda on seinte eest. Jäänud on ainut kaks kohta kust minusugune sivakas neiu läbi suudab pugeda. Üks neist on lossi poole ja teine metsa. Kiikan korra metsa poole. Jube koht.
Igatahes põhjus miks ma siin olen on tegelikult lihtne. Mu vennanaisel sündis laps. Ma sain tädiks. Kuid suurem põhjus on see mis muutused mu vennaga on toimunud. Kui me varem olime mustad lambad, siis praegu on tema lumivalge ja mina süsimust. Ta loobus abielludes minu aitamisest ning muutub kõige korralikumaks meie „kodus“. Isa silmis seetõttu mina aina langesin ning kuu aja eest sai ta kirja, mis sisaldas informatsiooni ta õe asukoha kohta. Suurest uudishimust (ma olin loll) lugesin ka mina seda ja nüüd on kõik tessi äpardused minu kaelas. Mu vend ei suuda lihtsalt uskuda et ta naine koba on! Kõik see on kestnud kolm aastat...kolm väärtuslikku aastat minu elust.
Väljas muututub aina pimedamaks ja pimedamaks ja ma ei kavatsegi lahkuda orjusesse.
Kui mu silmad kinni hakkavad vajuma, kuulen metsas krabistamist ja okste murdumist millegi raske all. Ettevaatlikult ja oma kleidisaba pigistades liigun avause poole, et vaadata kes mind tüütab. Ohkan enne seda. Ma pole kunagi sealpool käinud, mitte nii kaugel metsas. Tasakesi hiilides, võtan julguse kokku ja astun vastu tundmatusele. Adrenaliin ja hirm möllavad kahekesi mu soontes ja ma kardan, et mu süda lööb varsti liiga kõvasti. Vaikselt astun metsas uurides ümbrust ikka edasi. Mõned oksad mu jalge all praksuvad. Mõned oksad takerduvad mu juustesse. Mets muutub tihedamaks. Mida ma üldse mõtlesin, et siia tulin? Varsti valgusatab mu teed ainult kuu ja mu kõrvadesse kuuldub õrn solin. Lisan kiirust mõeldes veele, mis võiks mu janu kustutada. Vee solin aina läheneb joostes ja järsku lõppeb mets. Saan veel vaevalt pidama, et mitte ojja langeda. Kükitan ning haaran pihkudesse puhast ja kuuvalguses sillerdavat vett. Vesi voolab mu kurgust alla ning muudab kipitust vähemaks. Kuulen teisest ojakaldast hirnatust. (oja ei ole lai ega sügav avastan ma. Ja teisel kaldal on lai lagendik) mu silmad harjuvad pimedusega ja vastaskaldal märkan täkku. Ta ei ole saduldatud. Silmi kissitades ahhetan. „ mustang...“ lipsab sosina üle mu huulte. Hetkega suureneb mu huvi hobuse vastu ning ma võtan vaikselt oma jalanõud jalast. Haaran need kätte ja astun põlvini vette. Mu kleidiäär küll saab märjaks, kui ma ei lase sel end segada ja proovin võimalikult vaikselt läbi vee minna ise mitte valust, mis mu jalgu põhja pärast vaevab karjuda. Mõne minutiga olengi teisel kaldal ning rooman mööda maad lähemale. Loom on leidnud üksiku metsõunapuu ja nosib sealt väikseid punaseid õunu. Jätan oma kollased jalanõud maha vedelema ning rooman vaikselt lähemale. „kindlasti täkk...“ pomisen endale ning mustang tõstab pea uurivalt. Ma proovin mitte hingata, et ta mind ei avastaks. Igahetkega rooman lähemale ning mustang loobub valvamisest, ta pea kummardub heina sööma. Nüüd kus ma olen lähemal näen ma täpsemalt. Täku jalad ja koon on mustad, kuid ta karv on enamjaolt helepruun. Ta lakk on on hallikas must. See läigib kuuvalguses eredalt. Imetlen seda suurepärast olevust ning istun maha teda vaatlema. Täkk käitub rahulikult ning mulle tundub, et ta metsik. Jälgin teda nii tunde. Ma ei saa sinna parata, ma olen lummatud. Mu jalad küll veidi külmetavad, kui ööd on veel soojad. Eriti tänane. Ja õhuke jakk mu õlgadel ajab asja ära. Keset ööd ilmub välja keegi teine. Mitte loom, vaid inimene. Raske on näha kes ta on, kuid on teada, et ta sõbrustab selle hobusega. Vaikselt, kartes avastamist, liigun oja poole. Haaran kaasa ka oma jalanõud ja siis ta vaatab minu poole. Hetkega kaotan ma tasakaalu ning plärtsatan täiega vette. Mu silmad, kõrvad, suu ja riided on vett täis ning ma tunnen midagi teravalt oma rinnalt. Lõkkan end ojas istuli ning mulle vahib otsa lihaselise kehaehitusega, tumedasilmne ja pruunide krussisjuustega mees. Terav asi mu rinnal on tema oda. Kortsutan kulmu. Milleks see veel vajalik on? Ma ei ründa teda ju...kes ta selline on?
Kui ma üritan tõusta siis surub ta oda tugevamalt vastu mu keha. Ta silmad on rahutud ning jõllitavad mind. Tõstan allaandvalt oma verised käed ning koheselt on ta minu juures. Ta haarab ühe mu käe enda pihku ning uurib seda. Laiali valgunud veri tilgub mööda mu käsivart alla. Tundmatu uurib kord üht mu kätt, siis teist ja äkitselt tõmbab mu endaga kaldale kaasa. Ta tõmbab mu õunapuu alla ning siis lükkab mu istuma. Ta kaob teisele poole tüve ning naaseb siis koos pakiga. Pakist võtab ta välja rulli sidemega. Ta mähib mu käed sisse ja ulatab mulle siis teki. Mässin selle endale kõvasti ümber. Nüüd mul on külm. Mu juuksed on märjad ja tilguvad ning kohutavalt sassis ka. Naeratan abi eest mehele ning näen, et ta silmad on tumerohelised ja põhjatud. Ta suunurk tuksatab ning ta viskab mulle padja. Kust ta selle veel välja võlus? Miks ta midagi ei ütle? Ta näitab mulle kätega, et ma magama jääks ning poeb siis ise mustangi (kes juba lamab) kõhu juurde sooja. Mustang lükkav tal koonu üle põse, hirnatab ning asetab selle tagasi maha silmad suletult. Panen padja murule ning võtan pealt märja jaki ja kleidi pealiskihi. Riputan need puule ning kaheldes mässin end tekki. Sätin end mugavasse asendisse ja sulen silmad. Tunnen kuidas uni oma raskusega mulle peale vajub ja ma sulen oma silmad allaandvalt.