Elu nagu lill

1. Osa

Ma ei suutnud uskuda, mida mu ema mulle just ütles! Olin nii elevil, sest ema ütles, et me kolime aastaks Hawaiile. Ma otsisin kähku oma hiiglaslikud punased kohvrid välja, viskasin need avatuna põrandale ja hakkasin oma asju sinna sisse kühveldama.

Kõige pealt muidugi tegin nimekirja mis asjad ma kuhu kohvrisse panen.
Esimesse kohvrisse otsustasin panna riided, jalanõud, ehted ja kõige otsa panin ma muidugi oma isa kingitud valge, karvase vaiba, mille ta mulle kusagilt toonud oli.
Teise kohvrisse panin ma oma ülejäänud garderoobi. Meigi asjad ja muud säärast panin eraldi karpidesse, need omakorda sellesse samasse kohvrisse.
Kolmandasse aga panin oma elektroonika (nii vähe kui seda oli), võrkpalli ja pidulikumad riided, mis esimesse kohvrisse ära ei mahtunud.

Kui see tehtud, läksin jooksin ema juurde alla. Küsisin veel igaks juhuks ööbimise ja sinna saabumise kohta. Selgus, et oleme selle ühe aasta mingi ema tuttava juures, ning kuna tal on suur aed, kus on miskipärast kaks maja, saan mina väiksema maja enda kasutada. Ma olin selle üle nii õnnelik! Ema arust on mul aeg iseseisvaks saada ning see oli täielik üllatus mulle. Tavaliselt on ta kuri ja käsutav, nagu need emad kipuvad olema. Ainult seletavad mida ei tohi teha ja kus olema peab.
Issand kui ebaviisakas minust! Ma pole ju ennast tutvustanudki! Minu nimi on Elina ja ma olen 18 aastane. Mul on tumepruunid, lokkis juuksed ja mul on hästi rohelised silmad. Mu isa suri sõjas ja emal on seda liiga piinarikas rääkida (vähemalt nii on ta väitnud). Mul pole õde ega venda. Ema nimeks on Karmen ja ta töötab disainerina ning Hawaiile lähme tema töö asjus. Igatahes, lähme nüüd tagasi jutu juurde.

Ma jooksin kähku oma tuppa, otsisin välja telefoni ja helistasin sõpradele, et neile uudist teatada. Muidugi olid nad kurvad, et ma ära lähen, kuid asja paremat poolt vaadates, saan ma nendega skypes rääkida ja sellega ühendust pidada. Päras nendega hüvasti jätmist, viskasin voodisse pikali ja vaatasin oma tühja tuba, mille keskel olid kolm suurt, täistopitud ja punast kohvrit. Mul tekkis väike pisar silma, mõeldes, et mis saab mu sõpradest ja sellest Tartust kui ma ära lähen. Tundsin, kuidas ma kurvemaks ja kurvemaks muutun, aga kuna ma olen positiivne ja vahepeal ükskõikne, siis otsustasin need mõtted peast visata ja endale midagi selga otsida. Ma olin nimelt veel hommikumantliga.
Selga panin ma valge T-särgi, ja mustad pikad teksad ning jalga panin roosad tossud. Kaela leidsin endale helesinise salli, juuksed panin lohakasse krunni ja panin õrna meigi kah peale. Selles pole tegelikult iseäranis midagi rasket, kiht ripsmetušši ja natuke jumestus kreemi, et vistrikke peita kuid neid oli isegi ainult üks või kaks. Vaatasin korraks peeglisse ning olin samasugune, tumepruunide, natuke lokkis juuste ja roheliste silmadega lõbus laps.
Tirisin kuidagi oma kohvrid ja asjad alla ning jäin ema ootama.
Tavaliselt on ta juba enne mind valmis kuid täna oli vastupidi.

Läksin vaatama mis ta teeb ja kuhu ta nii kauaks jääb? Leidsin ta elutoast paaniliselt midagi otsimas.
Ma küsisin naljatades „ Mida sa otsid nii kaua? Sul juba 4 kotti täis topitud, mida sul veel vaja on?“
Ema vastas „ Ma ei leia oma telefoni mitte kusagilt.“
Turtsatasin korraks naerust ja vastasin „ See on köögis, laua peal sinu vorstisaia kõrval“
Ema võttis oma telefoni ja laadisime oma asjad autosse.
Heitsin veel viimase pilgu sellele väikesele kollasele majale, mida ma näen sellel aastal ilmselt viimast korda. Seejärel istusime emaga autosse ja hakkasime lennujaama poole sõitma.

---------------------------------------------------------------------------

Tekkis nii suur tahtmine kirjutada ja ei suutnud sellele tahtmisele vastu panna. Otsustasin proovida, kas tuleb asjast midagi välja või ei tule. See on küll mu esimene järjejutt, aga palun andke teada mis on head ja mis on vead selle jutu juures ning muidugi proovin ma ennast parandada. Muidu loodan, et jutt meeldib!

Vabandan pealkirja pärast...

Korda sain juba

Mulle ka meeldib :)
Jätka!

Loetud ka siis . Mind häiris see, et 18 aastane pole ju laps enam ning mõned laused olid imelikud. Muidu oli täitsa loetav jutt, ütleme nii, et mitte midagi erilist, tavaline jutt. Pikem osa võiks olla kah. Eks näis mis edasi saab. Jätka!

Aitähh :) kartsin et ei meeldi alguses aga nii tore on näha et keegi loeb ka

18 aastane pole jah enam laps, aga ta ema pole sellest veel aru saanud :)

Kuna uut osa oodata on?

Nõustun Shadowpaw-ga ja ootan uut osa

Kohe kohe on valma

2. osa

Lõpuks sain ma sellest loksutavast lennukist maha! Mul oli selle lennu ajal nii halb hakanud, et pidin kolm korda vetsu ja istekoha vahet käima. Otsisime oma kohvrid üles ja hakkasime lennujaamast väljuma.

Järsku hakkas mingi lokkis juustega, lühike naine ema juurde karjudes terve tee
„Karmen, Karmen!“
Ma kohkusin ära ja jäin emale suurte küsivate silmadega otsa vaatama. Ema hakkas just selgitama midagi kuid juba oli tädike mul käest haaranud ja hakkas mind kohe nunnutama, ise samal ajal ennast tutvustades:
„Oi sina oledki see nunnukene, mis su nimi nüüd oligi... ahjaa Elina! Su ema on mulle palju rääkinud sinu kohta. Mina olen Maie. Te tulete minu juurde terveks aastaks, nagu su ema juba rääkis vist sulle.“
Viisakusest tervitasin teda ja edasi tegutses tädike ise. Ta juhtis meid kätt pidi vedades edasi, seda veel nii kiiresti, et ma pidin pooleldi jooksma. ( Maie on alles kiire, kui arvestada, et a on umbes 58 aastane).

Maie juhtis meid ilusa valge sportautoni, mis pidavat tema oma olema (lisaks kiirusele on ta ka päris jõukas ja uhke nagu näha). Istusime autosse ja hakkasime päris kiiresti liikuma. Terve sõidu selle autoga, oli mul koguaeg sees hirm millelegi või kellelegi otsa sõitmise ees kuid tundus, et Maie on sellega juba harjunud.
Kohale jõudes astusin autost välja ja jäin suu ammuli vaatama seda maja, milles ma peaks nüüd aasta veetma. Majasid oli kaks, nagu mu ema mulle rääkinud oli. Neid ühendas omavahel garaaž ja majad oli valget värvi ja katus oli punakas. Aed maja ümber, oli päris suur ja pool sellest oli lilli ja erinevaid marju täis. Maja ees oli pruunikas, madal aed, ja seljataha vaadates nägin randa, kus olid üksikud inimesed, kes päevitasid või suplesid. Mõni kilkas isegi, kui veepritsmetega pihta sai.

Hakkasime mööda telliskiviteed maja poole minema. Kõigepealt tutvustati minu maja ja selgus, et ma pole seal üksi, vaid pean oma maja poolt jagama mingi Maie pojaga.
Sisse astudes nägin ma ilusat esikut, selle seintel oli erinevaid maale ja Maie, oli mulle isegi mõned imeilusad kingad ja mantlid ostnud. Edasi viidi mind kööki mis oli ilus ja ühendatud suure mõnusa elutoaga. Elutoas oli suur telekas, ja keset tuba oli diivan, millele oli asetatud erinevas värvis ja suuruses padjad. Trepist üles minnes, jäi vasakule minu tuba, paremale Maie poja tuba ja otse ette, jäi vannituba, mida ma pidin selle poisiga jagama. Läksin oma tuppa ja ma armusin sellesse esimesest silmapilgust. Sellel oli tume põrand, valge lagi ja seinad olid pruunika ja beež segu. Mööbel selles oli hele ja voodi oli heleroheline, valgete ning imepehmete patjadega. Keset tuba oli suur, valge ja karvane vaip. Vannituba oli muidugi selline nagu ikka, vets, vann ja peegel koos kraankausiga.

Ma pakkisin oma asjad lahti ja viskasin oma voodisse pikali. Ma olin nii õnnelik! Järsku paiskus mu uks lahti ja sisse astus mingi poiss. Tal olid mustad juuksed, hästi sinised silmad ja seksikas keha.
Ta istus minu kõrvale voodile ja küsis eesti keeles:

„Hei, mina olen Robin, kuulsin, et sa oled Elina ning oled aasta aega minu maja naaber, kui nii võib öelda.“
Küsisin talt pärast enda tutvustamist:

„Kuidas sa eesti keelt oskad kui sa oled elanud Hawaiil?“

„Ma olen siin küll väiksest peale elanud, aga emaga räägin ikka eesi keelt ja kuidagi on see niimoodi säilinud.“ Vastas ta naeratades. Ma ei saa aru kuidas, aga ta on nii kuum!!!!!

Ma vaatasin õuue ja nägin, et rahvast rannas polnud ning päike hakkas loojuma. Jooksin oma riidekapi poole ja hakkasin oma bikiine otsima. Robin vaatas mind terve selle aja, ning kui taipas, et mul on kavas randa minna, otsustas ta kaasa tulla. Ta kadus kusagile ära, ning nägin teda rannalinaga mööda maja ringi kõndimas. Ma otsisin enda rannalina välja, panin bikiinid selga ja võtsin meigi maha. Panin jalga oma valged plätud ja hakkasin ranna poole liikuma. Jõudes kohale nägin kuidas Robin mulle järgi jookseb.

Ma panin oma rannalina liivale ja võtsin plätud ära. Tundsin kuidas liiv mu taldade all järjest kuumemaks hakkas minema. Liikusin kähku veepiirile ja katsusin vett. Vesi oli soe ja lained polnud ka just kõige suuremad. Läksin tagasi plätude poole, kus ootas mind juba Robin. Pöörasin ümber ja jooksin mere poole. Robin ei jäänud kah just kaua ootama ning tuli mulle järele. Pärast väikest suplust , viskasin ma rannalinale pikali ja seda tegi ka Robin. Küsisin ta iseloomu ja hobide kohta ning selgus, et ta sõidab mootorrattaga ja koolis läheb tal ka hästi.
Nüüd oli minu kord ennast tutvustada: „ Mulle meeldib fotograafia, käsitöö ja kokandus. Suhtlen pigem poiste kui tüdrukutega ja arvan et olen sõbralik.“
Robin muigas selle peale, kui ma ütlesin et arvan sõbralik olevat.

Selle peale puhkesime mõlemad naerma kuni lõpuks, kutsus ema meid rannast ära sööma. Ema andis mulle ka paar retsepti mille järgi saan ise õppida söögi tegemist ja ütles et homme lähen ma esimest korda kooli. Ta oli palunud Robinit, et ta aitaks mind, ning et kooli asjad on juba minu toas. See ajab mind nii närvi kui ta minu asjades nuhkimas käib.

Järgmisel päeval ärkasin elevus tundega kui selle suutis varajane ärkamine muidugi ära rikkuda. Läksin oma garderoobi juurde ja panin selga roosa maika, helepruuni õhukese jaki ja jalga panin valged teksad. Jalga leidsin mustad  lipsuga kingad ja juukse panin krunni. Panin õrna meigi kihi peale ja läksin alla pannkooke sööma. Ema tehtud pannkoogid olid parimad, ja ma sõin neid nii palju kui sain. Koolis läks esimene päev hästi. Kõik muidugi sosistasid, et näe, see ongi see uus tüdruk, aga ma ei lasknud ennast häirida. Esimene päev ju siiski!

----------------------

KRIITIKAT KA, tahaks areneda. Vabandan ka kirjavigade ja otsekõne pärast, mõtted olid laiali ja mu õde suutis kah asjad siin ära vusserdada.

Mulle meeldis
Hetkelei oska eriti midagi öelda, sellepärast ütlen nii: UUT!

Super osa .
Mulle väga meeldis, ühtegi viga ei näinud, parajalt pikk oli ka.
Jätka samamoodi edasi.

Aitähh teile nende heade sõnade eest. Nii tore on teada,et see mida sa teed, meeldib teistele. Praegu kriblan uut osa juba ja loodan selle juba homme üles panna

3. osa

Olen juba nädalakese uues koolis olnud, ja sosistamised on lõppenud! Olen endale uusi sõpru leidnud ja mõned poisid on hakanud mind teise pilguga vaatama. Seda on küll tegema hakanud umbes kaks, aga siiski ei peeta mind nohikuks.
Järgmine päev koolis oli omamoodi. Hommikul polnud mul nii hea tuju kui tavaliselt. Pannkoogid, mida ma juba ise oskan teha, ei maitsenud nii hästi. Kooli jõudes, avasin oma kapi, et matemaatik õpikud ja vihikud võtta, kui mulle pudenes midagi jalgade peale. Arvasin algul, et see on mingi vanem tunnikontroll või midagi seesugust, kuid paberit lähemalt vaadates, see nii ei olnud. Paber oli heleroosat värvi ja sinna oli kirjutatud suurte tähtedega:

Roses are red,
Violets are blue,
Sugar is sweet,
And so are you!

See oli nii armas luuletus ja mul on nüüd salajane austaja!! Ma lootsin et ta on ikkagi ilus, mitte see, kes mind eesti keele tunnis vahib. See tüüp eesti keele tunnist on kiilakas, kannab Harry Potter’i prille, on paks, suurte esihammastega, millel on vahe sees ning veel kõige otsa on tal keset nägu suured, paistes mädapunnid. Võehhh, juba tema kirjeldamine ajab oksele.

Rääkisin sellest ka oma parimale sõbrannale Katele. Ta oli asjast muidugi elevil ja hakkas mulle erinevaid poisse nina alla hõõruma. Poole rääkimise pealt tuli mulle sõnum Robinilt, kus ta teatas, et õhtul toimub Roberto juures pidu, ja ta tahaks mind oma kaaslaseks. Muidugi ma olin nõus ja pärast Katega rääkimist, läksin ma kleiti otsima. Panin selga helekollase õlapaelteta kleidi, millel oli must vöö ja jalga panin mustad 11 cm kontsad. Juuksed sirgendasin ära ja jätsin lahtiselt. Kohe kui ma olin valmis saanud kutsus Robin mind, ja ma läksin alla.
Robin oli juba auto maja ette saanud ja me sõitsime selle Roberto juurde.

kohale jõudes, oli pidu juba täies hoos. Muusika käis ja purjus noored olid igal pool. Sinna majja sisenedes tundsin tugevat higilõhna, mis oli segunenud alkoholi ja suitsu lõhnaga. Mul hakkas pea ringi käima ja suundusin joogilaua poole. Võtsin endale klaasi sidruni vett ning suundusin rõdule. Vaatasin kaugele metsa poole ja kuulasin merekohinat. Jõin oma sidruni vee ära ja panin klaasi rõdu äärele. Järsku tundsin kedagi tugevat enda pihast kinni võtmas, ja see keegi hakkas mind kaelale suudlema. Ma lükkasin ta eemale, pöörasin ümber ja vaatasin seda võõrast.

„Kes sa oled ja kuidas sa julged mind siin suudlema tulla?!“ Küsisin vihaselt .

„Ma olen Roberto, ja ma ei suutnud oma kirele vastu panna, sa meeldid mulle!“

„Sina satsid selle kirja ka jah!? Kuule võta teadmiseks, et mulle meeldib keegi teine mitte sina! Hoia minust eemale!“ Hüüdsin talle juba õige vihaselt.

„Mina pole mingit kirja teinud! Poleks pidanud arvama, et mudaaugust pärit tüdrukud normaalsed on.“

Nüüd olin ma juba marus ja mis õiguse ta võtab siin mind suudlema tulla, ise veel ennast nii jobult tutvustades. Kuidas ta sai öelda MINU kodumaa Eesti kohta MUDAAUK?! Ma andsin talle korraliku Bitch Slepi ja jooksin randa. Panin Robini auto esiklaasi peale kirja, et mingu ilma minuta koju tagasi.
Rannas istusin ma sellele soojale liivale, võtsin kontsad ära ja hakkasin nutma. Kuulsin kellegi samme enda selja taga ja küsisin endalt, kas see tõesti saab võimalik olla, et kaks korda ühepäeva jooksul tullakse lihtsalt minu juurde ja suudeldakse mind ilma minu tahtmata?
Vaatasin seljataha ja seal seisis üks võõras poiss. Tal olid blondid juuksed ja pruunid silmad, nimi pidavat tal olema kris ning ta istus minu kõrvale.

Ta küsis: „ Miks sinusugune ilus tüdruk on siin üksi ja nutab?“

„Ei midagi, lihtsalt üks jobu sai kõrvakiilu minu kodumaa solvamise eest.“

Tal tundus kahju olevat minus ja ta ütles „Tean seda tunnet, ei ole just kõige parem... . Ega sul külm pole? Siin ei ole just kõige soojem.“

„Pole mul häda midagi. „ vastasin talle ja naeratasin. Ta silmad paistsid usalduslikud ja ma palusin tal ennast koju saata.

Kodus vahetasin riided ära, käisin pesemas ja viskasin voodisse pikali. Järsku tormas sisse Robin kes oli nii mureliku näoga. Ta istus mu voodile ja kallistas mind tugevalt.

„Ma olin nii mures sinupärast!“

„Minuga on kõik korras“

Ta leevendas oma haaret ja tegi ühe õrna musi mulle otsaette.
Ma ei olnud oma tunnetes enam kindel. Kas mulle meeldib nüüd Robin või meeldib mulle Kris. Mõlemad on ilusad ja heasüdamlikud minu vastu, aga ma ei suuda otsustada.

Robin tõusis mu voodilt ja viipas mulle, et ma kaasa tuleks. Ta juhatas mind alla ja pani köögilaua taha istuma. Istusin seal vaikselt ja ootasin Robinit, tagasi jõudes oli tal käes suur kandiline asi. Ta ulatas selle mulle ja ligemalt vaadates oli see kokaraamat. Ma olin tall väga tänulik ja kallistasin teda. Sõbra kalli ju võib teha.

Ta ütles, et ema ja Maie peavad natukeseks ajaks ära minema ja et me hakkama saaks enda ülalpidamisega, andis ta kokaraamatu sulle. Ma olin küll õnnelik, aga ma ei saanud aru, miks mu ema mulle midagi ei rääkinud? Kuhu ta läheb? Kauaks ta läheb?

Küsimusi tekkis nii palju ja ma sattusin segadusse. Vähemalt mu ema usaldas mind.

***

Noniii. Esimesed kaks kuud on möödas ja kirjade saamine mu salajaselt austajalt, ei taha kuidagi lõppeda. Ema lahkub homme, sest kuna ta pidi minema Ameerikasse lennukiga, oli lend ära jäänud. Kokaraamaust olen proovinud erinevaid sööke teha, mis on mul ka õnnestunud kuid kõige paremini tuli mul välja šokolaadi ja vanilje kook, mille sees on mingi õuna värk. Ei tule meelde kas see oli moos või olid õunatükid. Rannas käimisest olen ilusti pruuniks läinud ja see mulle meeldib.

Täna peaks Robin mind enda sõpradega kaasa võtma kusagile jäätise festivalile või mina ei tea mis asi see on. Kuna oli nädalavahetus, panin selga lühikesed, mustad teksad, valge maika ja juuksed hobusesabasse.
Läksime festivalile ja kohtusin Robini parimate sõprade Miikaeli, Liami ja Pedroga. Nad olid mind nähes natuke üllatunud, sest ei oodanud, et Robin hoopis tüdrukuga tuli. Nad hakkasid vilistama ja musitamist teesklema mille peale ma neile küünarnukiga ribidesse andsin. Seda tegin ma küll õrnalt, aga vähemalt jäid nad vait. Ma sõin ennast jäätist täis ja kella kuue ajal õhtul, läksime koju tagasi. Päris lõbus oli nendega olnud.


Koju jõudes läksin Skype ja hakkasin oma sõbrannadega rääkima. Nad olid kuidagi imelikuks muutunud ja ainult õiendasid minuga. Otsustasin nad sinnapaika jätta ja helistasin Krisile. Kutsusin ta randa, kus me kohtusime ja ta oligi nõus! Sõin endal kõhu täis, panin telefoni ja rannalina kotti ning panin bikiinid teksade alla. Kohale jõudes oli Kris juba kohal ja kallistas mind jälle, nagu ta alati teeb, kui me kohtume. Pärast ujumas käimist, viskasime annalinadele pikali ja vaatasime tähti taevas.
Öö oli juba kätte jõudnud kuid õues, oli ikkagi veel soe. Vaatasin Krisi, ta rind tõusis hingamise ajal üles ja vajus siis tagasi alla. Niimoodi vaatasin vist juba päris tükk aega ja oleksin edasi vaadanud, kui ta poleks oma pead minu poole pööranud. Tundsin kuidas ta külmad sõrmed aeglaselt mu peopessa tungisid ja ma vaatasin teda. Enne kui ma arugi sain olin juba tal käest kinni võtnud ja talle ligemale nihkunud. Ta surus õrnalt kuid ette vaatlikult, mulle otsaette musi. Tundisn kuidas ta värises ülekeha ja kartsin et äkki tal on külm. Küsisin talt kuid tal ei olnud. Ta tahtis vaid minuga koos olla. Ta pani oma teise käe mulle piha ümber ja tõmbas mind endale ligemale. Meie vahel oli ainult viis cm ja ma tundsin ta hingamist. Ta tuli mulle ette vaatlikult ligemale ja suudles mind nii õrnalt kui suutis. Miski pärast ma lasin tal teha seda ja ei hakanud teda takistama. Ta suudles mind teist ja kolmandat korda ka. Pärast seda tõmbus ta eemale ja küsis kas ma tahaksin tulla homme ema juurde? Vastasin jaatavalt ja leppisime aja kokku. Ta saatis mind koduni ja kallistas mind veel enne, kui ta lahkus.
Läksin vaikselt oma tuppa kuid tee peal, piilusin Robini toaukse vahelt sisse.


Uus osa on valma. Järgimse saate homme ja paluks teie kriitikat.

Jummel jummel.....mitte ema juurde vaid tema juurde. Vabandan kirjavigade pärast. :)

Palju kirjavigu , halb halb. Mõned laused olid veidrad kuid üleelatavad. Annan sulle mõne nipi:
1. Loe enne postitamist jutt läbi.
2. Paranda kirjavead ja tee veidrad laused mitte-veidrateks.
3. Korda punkte 1 ja 2.
4. Alles nüüd postita.
Jutt jääb siis palju parem ning ei teki vigu. Aitähh
Muidu meeldis ja ootan uut osa.

Nõustun Shadowpaw-ga.
Muidu täitsa meeldib
Ootan uut osa!

Lõpuks kriitikat
Shadowpaw Proovin ennast parandada :) ei pruugi kohe küll õnnestuda aga muidu aitäh! Uue osa saate homme
žebrale ka suured tänud.

Tubli ja jee . Ootan siis.

Ma ootan ka. Huviga

4. Osa

Robin magas. Ma ei hakanud teda üles ajama vaid läksin pesema. Proovisin olla nii vaikselt kui vähegi sai, aga see mida sa muidugi ei taha, et juhtuks, see juhtub ikkagi. Ma ajasin suure kolinaga oma läpaka voodilt maha kuid õnneks, see teda ei äratanud. Viskasin voodisse pikali ja jäin magama.

Ma jooksin hirmunult metsas ringi, mind ajas taga karu ning paar suurt kurja koera ja ma olin eksinud. Taha vaadates ma enam ei näinud karu, ja ma istusin mingi vana puutüve juurde maha. Hakkasin nutma, sest olin üksi ja hirmunud. Järsku tõstis keegi oma käe maapinnast ja haaras mul jalast kinni. Karjusin meeletult kuid asjata. See käsi tõmbas mind maa alla ja seal ootas mind Roberto oma piitsaga, millega ta mind peksma hakkas.

Ärkasin kiljudes ülesse ja nägin enda kõrval kohkunud Robinit.

„Mis juhtus? Sa karjusid nagu metsaline!“

„ Ei midagi, lihtsalt halb uni. Anna andeks, et sind ülesse ajasin.“

„Pole midagi.“ Vastas Robin naeratades.

Robin lahkus mu toast ja pani ukse kinni. Proovisin uuesti magama jääda kuid ei suutnud. Kartsin et ärkan selles samas jubedas kohas ja olen eemal emast, Robinist ja Krisist. Tõusin vaikselt voodist, võtsin padja kaasa ja läksin Robini tuppa. Seal lõhnas nagu rannas ja see meeldis mulle. Istusin Robini voodi servale ja raputasin teda vaikselt. Ta ärkas ja kui seletasin, et ei suuda üksi magama jääda, lausus ta, et võin tema voodis magada. Ise ajas ta end uimaselt püsti, tõmbas kapist mingi madratsi välja ja tegi endale voodi kõrvale aseme. Mul oli nii halb tunne, et ta peab minu pärast põrandal magama ja ma pakkusin, et magan ise põrandal. Ta keeldus sellest, viskasime pikali ja soovisime üksteisele head ööd. Mul oli hea ja turvaline tunne, sest teadsin, et Robin on minu kõrval. Tundsin kuidas ta voodi pehme madrats minu keha asendiga sobitub ja kuidas see veel õrnalt soe oli. Jäin selles voodis päris kiiresti magama.

Hommikul ärkasin Robini hääle peale. Tegin silmad lahti ja küsisin mis kell on. Kell oli alles 7.05. Ma viskasin Robinit padjaga ja naeratasin talle. Kas ta ei saa aru, et on pühapäev ja ma tahaks kauem magada? Seda ütlesin ma õnneks oma mõtetes ja seda ei kuulnud keegi. Tõusin siiski üles, sest und mul enam ei tulnud. Tänasin Robinit selles eest, et ta lubas mul enda toas olla. Vaatasin voodi kõrvale maha ja selgus, et madrats oli juba tagasi pandud. Vaatasin Robinit ja nähes teda bokserites, arvasin, et mul oleks aeg pesema minna ja teda riietuma jätta. Robin sasis mu juukseid veel enne kui ma tema toast lahkusin ja pani minu järel ukse kinni. Panin ennast riidesse ja läksin alla hommikusööki tegema.

Keskpäeva paiku, läksin ma Krisi juurde. Tal oli väike tagasihoidlik maja ja tema toas leidsin balli kuninga kroone. Neid oli riiulitel umbes viis või kuus. Kris tutvustas mulle maja ja kui see tehtud oli, suunas ta mind enda toas voodile istuma. Ta rääkis endast ja selgus, et ta on 20 ja elab üksi. Rääkisime veel tükk aega, kuni ta minu kõrvale istus ja mind tugevalt suudlema hakkas. Ta lükkas mind voodile pikali kuid miskipärast, polnud mul seda õiget tunnet… . Ma nagu ei tahtnud oma süütust temale kaotada ja lükkasin ta endast eemale. Ta ei tahtnud sellega leppida ja hakkas oma kätega mu pükse ära tõmbama. Ma lükkasin ta juba jõulisemalt enda pealt ära ja tõusin püsti. Ütlesin, et ei taha seda teha ja ma pole valmis. Ta jäi mind vahtima ja ma otsustasin , et parem oleks lahkuda. Ütlesin head aega ja läksin joostes koju. Viskasin ennast voodisse pikali ja puhkesin nutma.

Robin tuli minu juurde ja küsis mis juhtus. Rääkisin talle loo ära ja ta ütles, et Kris on pervert ja on juba kolme tüdrukut vägistanud. Ma olin nii õnnelik, et tulema sain ja ilma raskusteta. Olin niimoodi õnnega koos, et ise ka ei uskunud. Enam ma ei kahelnud kumb mulle meeldib. Ma lihtsalt ei julgenud seda Robinile öelda veel. Kallistasin teda ja läksin ema juurde. Ta pidi lahkuma täna ja ma tahtsin hüvasti jätta. Ta ütles, et ei jää kauaks ja on 5 kuu pärast tagasi.

„ Viie kuu?! See on ju pikk aeg mitte lühike“

„ Arvestades sellega, et peaksin seal oleme tegelikult 9 kuud, on viis kuud lühike aeg.“

„Okei“

Kallistasin veel ema ja saatsin ta autoni. Tagasi tulles ütlesin Robinile, et terve maja on nüüd viieks kuuks meie päralt. Päev oli õhtusse jõudnud ja me läksime magama.
Järgmine nädal koolis oli suhteliselt igav. Kirjad tulid austajalt ja tunnid olid nagu tunnid ikka. Ainult, et reedel saime tunnistused ja pääsesime vaheajale! Olin super õnnelik ja otsustasin minna marju otsima, et teha kooki. Ei teadnud kas Hawaiil on marju, aga läksin siiski neid otsima, sest ei leidnud poest. Panin igaksjuhuks veel pipragaasi kotti, äkki tuleb mõni joodik seal kallale? Ajalehest oli lugenud, et joodikud hulguvad metsas ja on juba ühele inimesele kallale läinud. Ma olen tavaliselt selline ettevaatlik ja igaks juhuks panin ennast valmis kui midagi sellist juhtuma peaks.

Metsa jõudes ei näinud ma marju ega seeni. Otsustasin natuke sügavmale minna, äkki on kõik eest poolt lihtsalt ära korjatud? Kõndisin ja kõndisin kuni keegi tõmbas mind vastu puud tugevalt ja hoidis kinni. Nii nüüd on joodikud mind käe saanud, mõtlesin ma kuid kui tõmbaja minu ette tuli, oli see hoopis Kris. Ma hakkasin karjuma ja rabelema kui see oma käsi mu pusa ja särgi vahele toppima hakkas. Ta haare oli aga nii tugev, et ma ei saanud ennast lahti rebida. Kui ta käed hakkasid juba liiga ahistavaid liigutusi tegema, andsin talle viimases hädas jalaga kahe jala vahele. Ta lasi käed automaatselt minu küljest lahti ja vajus põlvili. Kaua ma ei oodanud, vaid hakkasin täiesti suvalises suunas liikuma. Tagasi vaadates oli ta juba mulle päris ligidale jõudnud ja ma otsisin enda kotis pipragaasi üles, olles valmis seda kasutama. Ta sai mu käest kinni ja keeras mind ümber. Kasutasin juhust ära ja lasin talle pipragaasi silma. Ta hakkas karjuma ja sõimlema ning haaras kätega oma silmadest kinni. Jooksin nii kiiresti kui vähegi suutsin ja koju jõudes panin uksed ja aknad kinni ning jooksin otse Robini tuppa, kus ta hetkel ennast peeglist imetles. Viskusin talle kaela ja hakkasin nutma. Ta istus koos minuga voodi peale ja palus mul kõik ära rääkida mis juhtus. Seletasin talle kõik ära ning just siis kui ma viimase sõnaga ühelepoole olin saanud, kostis ukse tagant sõimlemist ja kopsimist. See oli Kris, kes vihasena maja ette oli ilmunud. Robin läks ukse juurde, avas selle ning virutas Krisile niimoodi, et ta koos oma hammastega sinna samasse trepile lendas. Ta tõusis püsti ja jooksis nuttes minema.
Kallistasin Robinit ja tänasin teda. Ta viis mu vannituppa, kus ta mu haavad ära puhastas, mis metsas jooksmisest tekkinud olid. Tänasin teda veel mitu, mitu korda ja läksime alla televiisorit vaatama.

Töötan juba kibekiirelt uue osa kallal. Proovin seda pikka aega, mil ma ei kirjutanud tasa teha ja nüüd kirjutan, kuigi ideid ei ole hetkel... .