9. osaHommikud on tüütud. Peab vara ärkama, et kooli ajal sellega raskusi ei tekiks kuigi praegu on meil vabaaeg.
Väljun vannitoast, lükkan oma valged, pehmed ja karvased sussikesed jalga ja valmistan endale rätikust turbani pähe. Liigun aeglaselt jalgu järel lohistades kööki, samal ajal hambaid pestes. Panen veekeetja tööle ja sama aegselt vajutan ka kohvimasina nuppu.
Mina kohvi ei joo, aga Robinile see meeldib. Ma ei saa aru, mis on head kohvi juures? See on mõru ja ebameeldiv. Isegi lahja kohvi, kus on lusikate kaupa suhkrut sees ja pool pakki kohvikoort on minu jaoks jube. Ainus asi mis mulle kohvi juures meeldib, on selle lõhn. See on mõnus.
Liigun tagasi vannitoa poole, et oma hambahari ära panna ja suu puhtaks loputada kuid mu pilk peatub aknal. Jälle vihmane ilm. Jälle ei saa randa minna. Taaskord peab toas vahtima. Vihm, vihm, vihm ja tuul. Muud polegi selle nädalaga olnud.
Mind äratab mu mõtetest üks vali tümps. Ilmselt on Robin üleval, kes muidu nii suurte paukudega oma voodit teeb? Liigun aeglaselt edasi ja varsti, kui suurem tekkide ja patjadega laamendamine on möödunud, ilmub Robin oma sassis juustega kööki. Tervitame üksteist ja jätkame tegevustega.
Pesen enda hambaharja puhtaks ja liitun võileibade tegemisega. Või noh, asi näeb pigem selline välja, et mina teen võileibu ja Robin lihtsalt vahib tuima ning unise näoga minu tegemist pealt. See tuleb tal viimasel ajal väga hästi välja. Mõnel kohe on annet.
Käib klõps mis annab märku, et tee jaoks mõeldud vesi on valmis. Kohviga läheb veel natuke aega. Valan endale kuuma vee kruusi, panen kaks teelusika täit suhkrut otse auravasse vette ja lisan teekoti. Robin on ka ennast käima saanud vist. Igatahes askeldab ta oma kohviga ja siiamaani, pole ta midagi maha pillanud ega ümber ajanud.
Sean oma sammud diivani poole, panen tassi ja võileivad lauale ning sean ennast mugavalt sisse. Robin liitub minuga ja hakkame telekat vaatama. Klõpsin kanaleid suvaliselt edasi ja lõpuks anna puldi Robini kätte, et ta midagi endale meeldivat vaataks kuna midagi, mis mulle huvitav tunduks, ma ei leidnud. Miks ei võiks hommikul midagi huvitavat telekast tulla? Alati tuleb õhtul ja sellistel kellaaegadel, mil mul palju tegemist on. Võtan lonksu sooja teed, asetan oma tassi
laua peale tagasi ja jään Robinile otsa vaatama.
"Mis on?" Küsib ta ja naeratab mulle.
"Vaata, mul jõuab ema varsti tagasi, pärast kooli tagasi Eestisse. Kas sa oled otsustanud?"Robin vaatab enda täpilist kohvitassi ja suunab oma pilgu minule.
"Ma ei tea veel. Mingis mõttes tahaks Eestisse tulla kuid samas tahaks siia jääda. Ma annan sulle sellest siis teada, kui su ema tagasi on. Sobib?""Ikka." Naeratan talle ja joon oma tee lõpuni. Pesen tassi ära ja suundun oma tuppa. Kammin ja föönitan juuksed ära, panen kõrgesse patsi, hommikumantli asendan pool pikkade varukatega särgi ja retuusidega. Elutuppa jõudes näen, et ilmselt on Robin ka ennast korda tegema läinud. Näha teda igatahes pole. Paari minuti pärast ilmub ta oma toast välja ja istub minu kõrvale maha.
"Sa oled ilmselt ilma näinud, mis teeme täna?" Küsib Robin ja jääb oma säravate silmadega mulle lootusrikkalt otsa vaatama.
"Ilmaga olen tuttav, tegevuse osas, lootsin ma rohkem sinu peale.""Mul on üks tegevus, aga ma arvan, et sulle see ei meeldiks."
"No räägi igatahes, siis otsustab, kas meeldib või ei meeldi."
"Tegevus oli selline: mina olen täna lihtsalt kena poiss ja lösutan diivanil ja sina teed mulle süüa ja koristad."
"Sellisel juhul sa eriti kena poiss poleks ja me võiks hoopis vastupidi teha. Mina olen niisama voodis ja sina teed süüa."
"Ei. Nii ei sobi. Ega ma ei pea kena olema. Ma võin lihtsalt lahe ka olla diivanil ja eriti lahe võin ma siis olla, kui sind toiduga tulemas näen." Robin vaatab väga lõbusa ilmea mulle otsa.
Viskan teda padjaga.
"Ma pean sulle toidu tegemise ära õpetama, siis sa ei käi mul koguaeg järel ega küsi, millal ma süüa tegema hakkan." Robin muigab.
"Ma juba oskan endale võileibu teha, sellest peaks mulle piisama. Kutid ei pea süüa tegema sellistes kogustes, see tegevus on naistele.""Viimasel ajal sa ainult vaatad, kuidas mina võileibu teen. Seda ei saa Sinu võileibade tegemiseks nimetada."Robin vaatab mind teeseldud pahameelega ja läheb tõestama, et ta siiski oskab võileibu teha.
"Kuule, kus juust on?" Küsib Robin minu poole vaadates.
"Sa pole veel alustanudki ja juba on minu abi vaja. Juust on kõige ülemisel riiulil, tomatite taga." Räägin talle kiiresti, ise naeru kätte suremas.
"Okei, annan alla, sinu võit." Kostub Robini hääl milles on kuulda, kuidas poiss naeru tagasi hoida proovib.
Jess, ma võitsin! Robin andis alla, tavaliselt ta võidab, aga nüüd tunnen ma ennast nagu tõeline naine.
Robini telefon heliseb ja ta ruttab sellele järgi. Ma jään raadiot kuulama. Paar minutit hiljem tuleb Robin elutuppa ja ütleb, et peab korraks ära käima. Sõber olevat murdnud jalaluu ja nüüd vajab natuke abi asjade kandmisega. Lasin Robinil minna ja ise suundusin oma tuppa.
Tõmbasin läpaka voodi alt välja ja läksin youtube videoid vaatama. Panin muusika käima ja läksin oma kirju lugema. Nii. Nüüd on see austaja mu e-maili saanud. See pole enam normaalne. Kirjutan talle kirja, kus küsin, kes ta on. Vastust ei tule. Sulgen gmaili ja jätkan oma playlisti kuulamisega.
Muusika saatel, hakkasin enda tuba koristama. Kui mingi hea lugu mängib taustal, on palju kergem koristada. Vähemalt minu puhul on see nii.
Järsku kuulen koputusi uksel. Kes küll tuleb sellisel kellaajal mulle ukse taha? Robin? Ei, Robil on võtmed olemas. Varas? Ei, vargad ei koputa. Naabrinaine? Kui ta jälle oma munakooki jagama tahab tulla, siis on jama. Ei, tema ei saa olla, eile ta alles käis oma munakooke jagamas. Äkki on see Kris? Ei, siis oleks mind teavitatud sellest. Aga äkki nad unustasid mind teavitada või kaotasid mu numbri ära??
Võtan suuna ukse poole. Võtaks äkki kastruli või pannilabida kaasa? Ei, ei hakka võtma, pärast on keegi tuttav ja siis ma pean mingi vabanduse välja mõtlema, miks kastruliga ukse juurde tulin.
Läksin vaikselt alla, hiilisin oma sussikestega ukse juude ja vaatasin läbi uksesilma. Pöörasin nii kiiresti pilgu ära kui sain. Jäin seljaga vastu ust seisma. See ei saa võimalik olla. Lihtsalt ei saa. Juba on ta tagasi? Vaatan uuesti läbi uksesilma. See on tõsi. Ta on tagasi.
Keerasin ukse lukust lahti, avasin selle. Vastu vaatas tõesti tema. Tema silmad. Need olid täis rõõmu.
"Ema!" Sosistasin talle pisaraid tagasi hoides.
Astusin talle paar sammu ligemale ja kallistasin teda nii tugevalt kui suutsin.
"Ma igatsesin sind!" Pobisen talle mantli sisse. See märg ja külm mantel. Selle lõhn oli hea.
"Kullakene, leevenda oma haaret natuke, ma vajan hapniku sama palju kui sina." Ütleb ema rõõmsalt.
Eemaldun tema embusest ja jään küsivalt otsa vaatama.
"Sa oled juba nii kiiresti tagasi? Kuidas läks?"
"Hästi läks, vaidlesin bossiga ja sain varem tulema."
"Miks sa ei öelnud mulle? Ma oleks sulle kooki ja pirukaid ja muid asju teinud."
"Ma tahtsin, et see oleks üllatus."
"Igatahes olen ma väga üllatunud." Lausun talle naeratades.
"Ma tõin sulle ka midagi." Ta tõmbab kotist välja lumi valge karbi, millel on augud külgedel.
Avan karbi. Seal sees lamas väike, üleni valge, hästi pehme, pikkade karvade ja siniste silmadega kassipoeg. Võtsin ta karbist välja ja jäin teda vaatama.
"Tema nimeks saab Lumepall. Aitähh ema. Aitäh, aitäh, aitäh!!" Ema vaatas mind rõõmsalt ja kuna ta oli väsinud, läks ta pesema ja kohe pärast seda magama.
-----------------------------------------
Nii, sain tehtud selle kaua oodatud osa. Suutsin ennast kokkuvõtta. Vabandan, et kaua ootama pidi.
Loodan, et suudan nüüd kirjutada kiiremini ja selle jutuga ei juhtu nii, nagu siiamaani 90% minu aknalilledega juhtunud on, peale kaktuse.
Muidu vabandan jutumärkide pärast. Mingil saladuslikul kombel hakkas mu word protesteerima ja ei avanenud. Nii, et kirjutasin jutu siin valmis ja ei saanud korralike jutumärke. Kirjavigu võite ka leida.
Igatahes loodan, et meeldib ja nädalavahetusel saab uue osa ilmselt.
Pealkiri: Re: Elu nagu lill 
12/9/2013, 16:12
