Elu nagu lill

Mulle meeldis ja ma arvan, et kui ideid pole, siis pole mõtet ka igavat osa kirjutada. Igatahes ootan mina uut osa .

EDIT: Tore, et ennast parandasid.

Uut Mulle meeldib Ma korraks nagu olingi ise seal ja nägin seda kõike pealt, mul hakkas nii hirm aga õnneks sai see läbi kui ta koju jõudis

Mulle ka meeldis!
Sa olid ennast päris palju parandanud, mis teeb lugemise ainult paremaks
Ootan uut!

12-aastase kohta on päris hea :)

*Rainbow* - Aitäh! Mulle isiklikult meeldib see, kui loed juttu ja tekib tunne, nagu sa oleksidki seal.

žebra - Samamoodi tänan. Eks ma proovin ennast parandada nii palju kui suudan

Audrey - Sind tänan ka!

Uus osa juba valmib vaikselt. Sellega võib veel aega minna, aga valmis ta saab!

5. osa

Vaatasime mingit filmi, mis oli mulle tundmatus keeles. See tüütas lõpuks ära ja mulle tuli meelde, et ma olen ju ise mingeid multikaid ja asju kaasa vedanud. Jooksin üles oma tuppa ja hakkasin riiuleid ning sahtleid pidi tuhlama. Lõpuks leidsin paar plaati üles. „Tom & Jerry “, õuduka „Orb“ ja „Titanicu“ koos „Naksitrallidega“. Mul pole õrna aimugi, miks mul sellised multikad ja kurvad filmid on, aga mis teha. Viisin need alla ning hakkasime õudukat vaatama. Tegin endale ja Robinile popkorni ka, sest ilma selleta ei olnud Robin nõus filmi vaatama. Ma jubedalt kardan õudukaid ja muid selliseid jubedaid asju. Tõmbasin endale pleedi peale, sättisin ennast Robini kõrvale diivanile ning võtsin popkorni enda ja Robini vahele.

Pool filmi oli juba läbi ja kätte jõudis hetk, mis oli seal filmis kõige jubedam. Ma hoidsin pleedi serva tugevalt peos, pleed kattis osa mu näost niimoodi, et ainult silmi oli näha. Pugesin Robinile nii ligidale kui sain, kartsin ju siiski ning õgisin hirmust endale popkorni sisse. Järsku ma ehmatasin. Hakkasin kiljuma ja viskasin popkornikausi kus see ja teine üle pea.
Natukese aja pärast vaatasin ülesse ja nägin Robini juustes popkorni. Kauss oli laua alla lennanud koos ülejäänud sisuga ja Robin ise naeratas mulle. Mul oli nii piinlik kuid miskipärast hakkasin ma naerma. Palusin talt andeks ja aitasin tal popkorni juustest kätte saada, siis koristasin põranda ära ning otsustasime vaadata
titanicut. Ma olin väga väsinud ning jäin sinna diivanile ilmselt kohe magama.

Hommikul ärgates leidsin ennast Robini kaisust. Ma tõusin diivanilt, läksin pesema ja sammusin otse kööki küpsist ja teed tooma. Ma sõin kõhu täis, panin Robinile mõeldud küpsised diivani ette lauale ja läksin riideid vahetama.
Tulin vaikselt tagasi alla ja hakkasin Robinit üles ajama. Esimese katsega vaatas ta mulle oma uniste silmadega otsa ja keras pea tagasi padjale. Teise korraga oleksin ma peaaegu jalaga saanud. Kolmandal korral ma ei pidanud enam vastu. Läksin külmkapi juurde, võtsin sealt paki külmutatud herneid ja panin need Robinile kõhu peale.
See juba mõjus ja Robin oli ärkvel.
Kui ta aru sai mis ma teinud olin vaatas ta mulle alguses tõsise näoga otsa, kuid siis kiskus ta suu muigele ja ta pani selle hernekoti mulle vastu selga. Pärast seda vaatas ta mulle otsa.

Ta naeratas, tema sassis juustest võis leida veel üksikuid popkorni tükke, ta silmad olid väsinud ilmega ning poolt ta nägu illustreeris ilus pitsiline padja muster. Ma puhkesin naerma ning seda tegi ka Robin, kui saatsin ta peegli juurde ennast vaatama.
Kui ta aga kella nägi, hakkas tal järsku väga kiire. Ta haaras laua pealt küpsised, tegi ennast korda ja hakkas raamaukokku minema. Seal pidavat olema mingi kooli õpilasnõukogu koosolek. Mina nimetasin seda padjaklubiks, sest raamatukogus oli palju patju, ning seal ei räägitud eriti midagi põnevat. Seni kaua kuni Robin ära oli, otsustasin natuke majakest koristada. Robini tuppa jõudes hakkasin ta riiuleid puhastama kui järsku, ta rahakott hirmsa pauguga põrandale lendas, ning sealt mingid paberid välja lendasid. Ma hakkasin neid tagasi rahakotti panema ning märkasin, et ta rahakoti vahel oli pilt minust. See oli lihtsalt nii armas, siis panin kähku ta asjad tagasi, sest mulle ei meeldi teiste inimeste asjades tuhnida, see tekitab kuidagi halva tunde.

Läksin ja tegin õhtusöögi valmis ja suundusin edasi oma sõbranna Katega rääkima. Tahtsin teda välja kutsuda, kas kusagile parki või kinno, kuid tema olevat endale poisi saanud. Kate poisi nimi on Carl ning Carl ise oli punakate juustega poiss, kellel olid hallid silmad. Ma ei teadnud teda eriti. Olin ta üle õnnelik kuid kuna Katel oli tegemist, jätsin ta rahule. Mul oli igav, otsisin välja oma telefoni ja hakkasin ussimängu mängima.

Järgmisel hetkel läks uks pauguga lahti ja sisse jooksis Kris. Ma hüppasin diivanil püsti, jooksin ja lukustasin ennast kiirelt vannituppa. Teadsin, et see lukk Krisi kaua kinni ei hoia ning otsisin kähku mingit abi. Helistasin Robinile ja seletasin talle nuttes kõik hetkel toimuva ära. Robin lubas kiiresti kohale jõuda ning pani kõne kinni. Järsku paiskus uks lahti ja selle taga oli maruvihane Kris. Ta hakkas minu poole liikuma ning ise samal ajal õelalt irvitades. Krahmasin kähku esimese kätte juhtuva asja, milleks sattus WC puhastamiseks mõeldud hari ning virutasin sellega talle piki nägu. Ta oigas küll kuid toibus kiiresti, ilmselt oli tüdrukute kõrvakiiludega harjunud ning see harja rünnak, ei mõjutanud teda.
Nüüd lähenes ta mulle päris kiiresti. Leidsin kraanikausi servapealt seebi, mis oli veel märg. Võtsin selle pihku kuid Kris seda õnneks ei näinud. Ta võttis oma tugevate kätega minust kiiresti kinni ning tahtis mind suudlema hakata. Kui ta huuled juba liiga lähedale jõudsid, läksin ma paanikasse. Hakkasin röökima ja siplema ning proovisin teda eemale tõrjuda. Viimases hädas võtsin oma julguse kokku ning toppisin selle seebitüki talle kurku. Ta lasi mu lahti ning hakkas sülitama ja turtsuma. Edasi tegutsesin kiiresti. Nügisin ennast Krisi ja seina vahelt läbi, haarasin deodorandi pudeli ning lasin seda Krisile silma, siis lukustasin Krisi vannituppa ja jooksin kibekiirelt õuue. Sealt leidsin ma juba mureliku ja ähmi täis Robini, kes oli ka politsei kaasa toonud. Kris jooksis punaste silmadega majast välja, haaras minust kinni ja hakkas minuga ära jooksma. Ma karjusin ja hammustasin Krisi kuid see ei teinud välja. Robin jõudis meile järgi ning tõmbas Krisi jalust maha. Ma roomasin eemale ja jäin vaatama kuidas Robin Krisi kinni hoiab. Hetk hiljem oli seal politsei, kes Krisi ära viis. Politsei ülem ütles veel ,et Krisi ei näe me nüüd mitu aastat. Ta olevat politseiautos kõik vihast välja karjunud ja me ei pea teda enam kartma.

Istusime veel tükk aega murul ning vaatasime teineteist. Lõpuks ma kallistasin ning tänasin teda ja me läksime tuppa. Kui ma Robinile seebi, WC harja ja deodorandi lugu rääkisin hakkasime mõlemad naerma. Me rääkisime veel tükkaega minu juhtumist ja Robini padjaklubist, siis läksime mõlemad magama.

***
(Pool vaheajast on läinud ja kuu on ema minekust peaaegu möödas, pool aastat koolist ja suvi ligemal. Ma siiamaani mõtlen, kes võiks olla see salapärane austaja? Äkki see on hoopis Robin või Roberto, keegi teine või hoopis tüdruk? Kas Kris tuleb mind veel tülitama?
Okei, seda viimast ma eriti ei usu. Me saime täpsed andmed, et Kris on mitu, mitu aastat nüüd teises maailma otsas vanglas ja kui midagi juhtuma peaks, antakse sellest meile teada.)

Järgmisel päeval tuli mulle mingi joonistamise hullus peale. Igale paberile mis ma leidsin, joonistasin suure, suure hunniku nii väikseid kui suuri pandasid. Igal pool ainult panda beebid ja suured pandad, värvilised pandad ja mustvalged pandad, kurjad ja rõõmsad, mähkmetega ja ilma jne. Õnneks suutsin oma pandad kuidagi sahtlisse toppida enne Robini ilmumist. Mul oleks olnud lihtsalt piinlik seletada, miks ma pandasi nii palju joonistan.

Robin tuli minu tuppa, istus mu sassis voodile ja viipas käega, et ma tema juurde läheksin. Lükkasin viimased panda pildid vaikselt sahtlisse ja istusin Robini kõrvale. Nägin, et Robinil on seda kuidagi piinlik teha, mida ta tegema hakkab. Ta põsed õhetasid, ta tundus kuidagi närviline ja ta ei suutnud mulle korralikult otsa vaadata.
Istusime seal natuke. Ja lõppuks otsustasin sellele vaikimisele lõpu teha. Suunasin oma kätega ta pea enda poole ja ütlesin:

„Sa ei pea mind kartma, mis sa öelda tahtsid?“ naeratasin talle veidi kohmakalt.

„Tegelikult on asi selles, et täna tahtis Nicole meile külla tulla ja ma tean, et te ei saa eriti hästi läbi. Et siis … kas te saaksite täna mitte riidu minna? Mul on lihtsalt väga halb näha kuidas tüdrukud tülitsevad ja ma ise ei saa midagi teha.“

Vaatasin talle natuke aega otsa ja lõpuks vastasin:

„Ja, ikka saab. Ma saan su murest aru kuid selle üle peab Nicole ise ka vaeva nägema.“

„Aitäh, mis see ikka nii suur mure on,“ vastas Robin ja naeratas sõbralikult.

Robin tõusis mu voodilt ja hakkas ukse poole sammuma. Enne mu toast väljumist pööras ta ringi ning tänas, ta mainis ka, et Nicole tuleb täna õhtul umbes tunni pärast.

Oi kuidas ma vihkan Nicole. Asi nimelt selles, et Nicolelile meeldib Robin nagu mullegi ning alati kui ta näeb, et ma läheduses, hakkab ta Robiniga flirtima ja kõnnib temast juukseid keerutades mööda. Ta pole minu arust kõige ilusam ka kuid minul pole õigust teise välimust ja asju tagarääkida või midagi sellist. Kuid tal on sprei päevitus (kuigi Hawaiil on minuarust küllaltki tugev päike, vahepeal), tal on värvitud valged juuksed, alati kui ta kooli tuleb on tal nagu krohv peal või on juhuslikult tee peal paintballi klubist läbi astunud ning tal on veel hunnikute viisi võlts asju. Mulle ei meeldi eriti võlts asjad ning sellepärast ei meeldi mulle ka Nicole.

Otsustasin need mõtted peast visata ning joonistasin veel pandasid. Kuna mul olid veel tudukad seljas, vahetasin ka need valgete teksade, musta maika ja heleroosa jaki vastu, juuksed panin krunni nagu ikka.

Just siis, kui ma olin oma asjadega valmis saanud, kõlas ukse kell ja Nicole kriipivalt kõrge hääl. Robin kutsus Nicole sisse ja me kõik läksime alla diivanile filmi vaatama.


______________________________________________

Nii, see osa tuli nüüd natukene pikem kui eelmised osad on tulnud . Vabandan kirjavigade pärast, ei tea kuidas mingit sõna kirjutatakse ning word paneb mul kõik sõnad punaseks. Seda ei oska maha võtta. Muidu loodan, et meeldib ja kriitikat!!

Nii, siit tuli ka 6. osa. Loodan, et meeldib!

Kriitikat ka!

__________________________________________________

6. osa

Terve selle aja, mil Robin ja Nicole filmi vaatasid, ei suutnud ma Nicolele pilku pööramata olla. See, kuidas ta Robiniga flirtis, oli lihtsalt jäle. Ta keerutas taaskord oma juukseid, nihkus koguaeg Robinile ligemale ning tegi ennast nii armetuks kui vähegi suutis. Kui ta juba Robini sellise pilguga vaatama hakkas, nagu ta oleks õhtusöök, oli mul lihtsalt tunne, et mul läheb süda pahaks ning ma läksin oma tuppa.
Ma ei tahtnud teadagi, mida see Nicole järgmisena teeb. Seega võtsin enda rannalina ja panin ujumisriided selga. Läksin alla, et plätud jalga panna kuid just samal hetkel, kui ma neile ära seletasin kuhu lähen, tekkis Nicolel nagu meelega tahtmine kaasa tulla. Robin keeldus üksi koju jäämise mõttega ning tuli ka kaasa. Huvitav kuidas mu päev veel paremaks saab minna?

Läksime siis kõik kolm randa. Panime rannalinad liivale ning istusime sinna peale. Minul oli heleroheline lina, Robinil sinine ning Nicolel tume roosa. Ma ei ole nii roosat asja veel varem näinud kui see rannalina oli kuid mis teha. Hakkasin mere poole minema, siiski oli ju õues palav ning mere vesi, oli mõnusalt jahe. Robin järgnes mulle ning seda tegi ka Nicole. Olime Robiniga juba pooleldi vees kui kuulsime tagant Nicole hädakisa. Nicole oli mingi väikese vetika peale astunud ning nüüd kiljus nagu metsaline. Samuti kurtis ta, et vesi on liiga külm ning tema sprei päevitus tuleb maha. Sama ütles ta ka oma meigi kohta ja vetikad sõimas läbi. Nicole tahtis ka, et Robin temaga randa jääks. Robin hakkas ümber pöörama, et tagasi minna kuid ma haarasin Robinil õrnalt käest ning vaatasin talle oma anuvate silmadega otsa. Ütlesin talle, et tema ei pea ju Nicole välimuse ja pirtsutamise pärast kannatamaTa tuleb ise vette kui midagi sinult tahab. Robin kas ei suutnud mu anuvatele silmadele vastu panna või leidis ta mu jutus midagi, mis teda ümber mõtlema pani, igatahes otsustas ta minuga jääda. Ta seletas selle kõik Nicolele ära, ning tuli minu juurde tagasi. Nicole jäi seal kaldal mulle nii vihase näoga otsa vaatama, nagu tahaks ta mu ära tappa.

Läksime Robiniga sügavamale vette ning Robin lubas mulle natuke surfamist õpetada. Ta oli siiski juba 3-4 karikat selles saanud. Ta läks tuppa, et oma surfilauda tuua ning ma otsustasin rannalinale korraks pikali visata. Liivale jõudes tundsin, kuidas soe liiv mu varvastele pidama jäi ning kuidas liiv mu keharaskuse all vajus. Viskasin rannalinale pikali ja jäin pilvi vaatama.
Selle ilusa vaikuse ja vaatepildi lõpetas Nicole krohvitud näo ilmumine mu vaate ette. Palusin tal eest ära minna, sest mulle meeldis pilvi rohkem vaadata kui ta krohvitud nägu. Nicolel aga polnud plaaniski eest ära minna. Selle asemel hakkas ta minuga inglise keeles õiendama, et miks mina tema ja Robini suhteid rikun jne. Ütlesin talle, et ise ta ei tahtnud vette tulla ja mina pole selles süüdi. Tundus, et talle see kohale ei jõudnud ning ta jätkas samas vaimus. Lõpuks ütlesin talle ära, et mulle meeldib ka Robin ning lugesin talle ka väikese luuletuse:

Roses are red,
violets are blue.
He’s for me,
not for u.
If will be hange
you take my place.
I’ll take this rock,
and trhow at your face.

Tundus, et sellest sai ta juba aru. Igatahes liigutas ta oma näo mu pilvede eest ära ja samal ajal jõudis ka Robin tagasi. Robin seisis täpselt minu ette ning vaatas mulle ootavalt otsa. Järsku sai Robin mingite rõvedate vetikatega pihta ning ümber pöörates oli seal Nicole. Enda kaitseks tuli ta vabandama ja ütles, et see oli kogemata. Loogiliselt mõeldes, oli see tegelikult mulle mõeldud selle luuletuse pärast. Läksin Nicole juurde ja hakkasin seletama, et kui ta on minu peale kade või vihane, ei pea ta Robinit karistama. Nicole läks nii närvi, et lõi mind käega vastu nägu. Kohe pärast seda astus Robin meie vahele ning tuletas meelde mida ta palunud oli. Nicole ei kuulanud teda vaid otsustas mind veel lüüa. Sain sellest piisavalt kiiresti aru ning hüppasin ta käe eest ära. Läksin rahulikult vette ja jätsin Robini Nicolega rääkima kuna Robin oli seda palunud mult. Hiljem tuli ta mulle oma surfilauaga järgi ning mul oli kahju temast, et ta pidi minu ja Nicole konfliktiga tegelema. Vabandasin selle eest ning Robin võttis vabandused vastu. Ta ei tahtnud enam sellest rääkida ning ütles:

„Kuule, unustame selle, muide, sealt tuleb üks ilus suur laine. Tahaksid proovida surfamist?“

„Ikka, aga ennem näita palun kuidas ja mida ma tegema peaksin.“

Naeratasin talle ja jäin vaatama kuidas ta oma surfilauaga seal laineid püüdis. Talle lihtsalt sobis see, mis ta tegi. Kui ta oli mulle paar asja ette näidanud pani ta mind surfilauale. Olen surfamisega natuke kokku puutunud, kuid ma olin seda tehes väiksem ning Eestis polnud nii suuri laineid kui siin..
Upitasin ennast kuidagi sellele surfilauale ning proovisin paari lainet püüda. Sain päris hästi hakkama kui viimase korraga kukkusin. Robin oli muidugi mures ja jooksis vees minu juurde. See võttis tal natuke aega kuid kohale ta jõudis. Minuga oli kõik korras ning me otsustasime tuppa minna. Nicole tuli pahuralt meile järgi ning tuppa jõudes otsustas välja rääkida Robinile, et ta meeldib mulle. Robin vaatas mulle küsivalt otsa ning küsis:

„Kas see on tõsi?“

Vastasin veidi kohmakalt talle: „ Einoh..see on tõsi.“

Nüüd teadis seda väikest saladust ka Robin ise.Robin naeratas mulle kuid Nicole suutis oma tirimistega kõik jälle ära rikkuda. Nimelt tõmbas ta Robinit kätt pidi Robini toa poole. Ma läksin oma tuppa ja hakkasin oma telefoni otsima. Ma ei suutnud seda leida kui mulle meenus, et olin oma telefoni koristamise käigus Robini tuppa riiulile jätnud. Otsustasin minna Robini tuppa oma telefoni järgi.

Tema uks taha jõudes kuulsin, kuidas Robin korrutas „ Ma ei taha seda teha, palun ära tee!“

See tundus nii kahtlane, et ma lükkasin selle ukse lahti. Eest leidsin ma Robini, kes oli Nicole poolt vastu seina lükatud ning Nicole ise ei lasknud teda lahi. Samal ajal tõmbas ta Robinil keelega üle põse ja see läks juba nii rõvedaks, et ma tirisin Nicole Robinist eemale, lükkasin ta uksest välja ja andsin talle korraliku kõrvakiilu. Ta vajus põsest kinni hoides põrandale ning edasi tirisime koos Robiniga Nicole välisuksest välja ning panime selle lukku. See päev oli täielik katastroof. Nicolele ütlesin veel, et ta ei ole enam siia oodatud ning lahkuks.
Robin tänas, et ma sekkusin sellesse ja aitasin teda ning siis ta küsis, miks ma üldse tulin tema tuppa?
vastasin, et olin oma telefoni tema tuppa jätnud ning tulin sellele järgi.
Kuna oli juba öö, tõin oma telefoni ära ning me otsustasime magama minna ja kõik selle unustada.

***
(vaheaeg on juba läbi, homme on kooli minek. Midagi huvitavat pole vahepeal juhtunud kuid me oleme Robiniga lähedasemaks saanud kui ennem olime. Ema ootan juba tagasi, koos tema ime maitsvate pannkookidega. Panda hullus on ka vahepeal mööda läinud. Samuti, on Robin mind juba surfama õpetanud ning ma olen juba päris hea selles. Kuid nüüd olen ma sõltuvuses puuviljadest.)

Oli vaheaja viimane päev. Kavatsesin varem ärgata ja kõik asjad ära teha. Ärkasin 6:00 ja läksin alla apelsini mahla jooma, selle kõrvale sõin viinamarju ja küpsiseid. Kõht täis seadsin sammud vannituppa. Siiski on vaja ennast korda ka teha. Läksin hambaid pestes alla kella vaatama. Täpselt 6:49 ja oli aeg Robin üles ajada.
Hiilisin vaikselt tema tuppa ja tõmbasin tal teki ära. Ei mõjunud. Siis võtsin padja ära, ikka mitte midagi. Proovisin veel igasuguseid lahendusi kuid need ka ei toiminud. Lõpuks tõin klaasiga piima, viskasin talle näkku ja jooksin kähku minema.

Umbes 10 min pärast ilmus alla unine ning natuke pahur Robin, kes suundus kööki endale mega võileiba tegema.
Kõigepealt võttis saia viilu, pani sellele korraliku kihi võid, siis lisas sellele 2 korralikult paksu vorsti viilu, sama tegi ta juustuga, seda protsessi korrates, pani ta kõige tippu paksu kurgi lõigu ning selle otsa veel ühe saia, millelt või ei puudunud.

Ma ei saa siiamaani aru, kuidas ta selle võileiva endale suhu mahutas kuid igatahes, oli see võileib kolme kuni viie ampsuga läinud. Selliseid võileibu tegi ta endale veel umbes kolm tükki. Edasi seadis ta oma asjad padjaklubi (õpilasnõukogu koosolekuks) asjad valmis ja enne seda veel pidi ta poest läbi käima.
Kui ta lahkus, tegin ma endale puuvilja salati ja läksin õppima. Meil jäi teha matemaatikas 5 ülesannet ja eesti keeles töövihikust üks lehekülg. Kui need tehtud sain helistasin Katele.

„Hei Kate, kas sul on tänaseks plaane?“

„Ei ole, Carl pidi oma vanematega maale minema niiet tänane päev on mul vaba.“

„Kas sa tivolisse viitsid minna? Seal pidi vahva olema.“

„Ikka viitsin. Saame umbes tunni aja pärast pargis kokku, mul on natuke vaja veel asju ajada. Sobib?“

„Jah, sobib,“ vastasin rõõmsalt ja läksin keksides alumisele korrusele oma rahakotti võtma. Otsisin enda toast kõik lahtise raha kokku ja läksin Kate juurde.

Änksa :3 uuuuuuuuuut aa.. ja , kui see koht oli kus see Kris, oli temaga vannitoas, ma lugesin kogematta: Nüüd ta üritas kägistada mind. mitte : Nüüd ta üritas suudelda mind

*Rainbow* - Hahaa Ega see sinu loetud varjant võis ka olla :)

Mulle ka meeldib!

Hea, et Kris minema viidi
Nicole on ka mingi nõme tüüp, ei sobi Robinile.

Ootan uut!


PS. Mõned kirjavead olid ka, aga need eriti ei häirinud

Žebra - Kirjavead on sellepärast, et mul paneb word kõik sõnad punaseks ning mõnda sõna ei tea veel. Muidu on väga tore, et meeldib.

Ma suren . Ruttu uut, kirjavead ei häiri üldse, kuigi need ei peaks seal olema. Ma alguses tahtsin Nicole maha lüüa, sest Elina ja Robin sobivad nii hästi kokku, like a perfect couple . Igatahes, mina ootan uut, ürita seda võimalikud ruttu teha, aga tee pikk osa ja põnev ka. See on vist kõik .

Shadowpaw - Kriblan juba uut osa ning ära veel ära sure! Ega kui ma sed juttu kirjutasin ja olin seal Nicole juures, tekkis mul endal ka tahtmine talle korralik keretäis anda ning kõikide sõnadega, mis ma tean, läbi sõimata.

Jeiii üritan mitte ära surra (PS. ma kirjutan enda jutule ka uut osa ).
Mul tekkis Nicolega sama tahtmine .

7. osa

Me elasime Katega lähestikku ning ma otsustasin jala minna. Jõudsin tema maja juurde ning Kate juba ootas mind. Seadsime sammud tivoli suunas ning seisime pileti järjekorda.
Järjekord oli päris pikk ning õnnetuseks olime me kõige lõpus. Päev läks järjest palavamaks ning järjekord liikus aeglaselt edasi. Tekkis juba mõte kinno või kusagile mujale minna, kui kuulsime järsku jäätiseauto muusikat. Ütlesin Katele, et lähen toon meile mõned jäätised ja küsisin mis maitsega ta soovib? Kate tahtis lagritsa ning mina õuna jäätist. Läksin ostsin need jäätised ära ning viisin Katele. See jäätis parandas kohe olemist ning tekkis tunne, et järjekord liigub palju kiiremini edasi. Lõpuks kui kassa juurde jõudsime, anti meile erk sinised käepaelad ning lasti sisse.

Tivoli kaardil oli nii palju kohti kuhu ma minna tahtsin. Kavatsesin ka mõnel okserattal ära käia. Olime juba kolmes kohas ära käinud ning hakkasime ameerika raudteedele minema, kui silmasin Nicole. Teadsin, et kui ta mind näeb, siis ilma jamata ma ei pääse. Tõmbasin kapuutsi nii sügavalt pähe kui sain, ja tegin nagu uuriksin mingeid plakateid seinal, sest niimoodi, olin ma Nicole poole seljaga.
Järsku tundsin selja peale koputust. Mõtlesin, et kui see on Nicole ja ta mu päeva ära rikub, saab ta korraliku löögi kas vastu oma krohvitud nägu või lõikan tal öösel salaja juuksed maha.
Pöörasin ümber ning eest leidsin Kate. Jumal tänatud, et see Nicole polnud.

„Elina, meie kord on kohe ning Nicole ei vaata siiapoole enam, ta läks mingi poisiga okserattale.“

„Huh, seegi hea,“ naeratasin talle kergelt ning läksime ameerika raudteele.

Kui selle pealt maha tulime, tundsin veel kõhus kõditavat tunnet. See juhtub alati, kui mul on adrenaliini laks on. Ning miskipärast tekkis mul nii pöörane mõte, kui vähegi tekkida sai. Nimelt tahtsin ma Nicole okseratta sõidu teha talle nii rõvedaks kui võimalik. Teadsin, et Nicole valib sellise okseratta, mis tundub aeglane ning läksin Katega sinna. Nicole oli juba ennast mingi poisiga sinna mugavalt sisse seadnud ning tundus, et nad on valmis selliseks sõiduks, mida nad oodata ei oskagi.

Vaatasime, kuidas see karussell tööle pandi. Mingi mees, kes seda tegi jalutas oma kontrollpuldist minema ning nüüd oli minu võimalus. Sõit tundus liiga aeglane olevat ning ma plõksisin suvaliselt mingeid nuppe seal kontrollpuldis. Keegi õnneks ei näinud mida ma seal tegin ja ma jätkasin. Natuke said nad märjaks, natuke said nad tuult. Haigus oli garanteeritud!
Edasi tõmbasin ma mingit kangi üles poole ja see tegi selle sõidu kohe palju kiiremaks. Lõpuks vajutasin ma mingit punast nuppu, mis jättis Nicole peaalas pidi rippuma kusagile taeva ja maa vahele. Järsku jooksis sisse nuttev Kate ning teatas, et Nicole on koos Carliga seal üleval. Nüüd oli Nicole üle piiri läinud. Kõigepealt tahab Robinit ja nüüd on Carli sihikule võtnud. Ütlesin Katele, et ta ei muretseks, sest nüüd tunneb Nicole niisugust vastikust nagu ta varem tundnud pole. Lubasin ka Carliga tal asjad korda ajada ning võtsin oma sõrme sellelt nupult ära. Edasi panin selle karuselli täis kiiruse peale ning vajutasin vahepeal stop nuppu, et see sõit oleks eriliselt jõnksutav ja vastik. Niimoodi tegin ,kuni sain mida tahtsin.

Nicolel läks süda pahaks ning ta oksendas kõik friikad ja burgerid, mis ta eelnevalt söönud oli, otse Carli sülle. Sellega panin asjale punkti ning jalutasime Katega seal kontrollpuldist niimoodi välja, nagu poleks midagi juhtunud.
Läksime suhkruvati automaadi juurde ning ütlesin Katele, et kui Carlil vähegi mõistust peas on, siis ta ei taha pärast seda okserallit enam Nicolega koos olla. Selle peale Kate naeratas ning ütles:

„Sa oled ikka tõeline sõber! Riskid vahelejäämise ja jamadega sellepärast, et Nicole tegi mulle ning natuke ka sulle kurja. Aitäh!“

Ostsime endale suhkruvatti ja veetsime ülejäänud päeva koos tivolis.
Jõudsin õhtul koju ja Robin polnud vahepeal oma padjaklubist tagasi jõudnud. Hakkasin väravast sisse minema, kui nägin, et keegi askeldab meie maja ukse juures. Ligemalt vaadates, selgus, et see oli Nicole. Kui ta kavatseb nüüd vargusega tegeleda, siis jääb ta ilgel vahele.

Läksin tagumise värava kaudu aeda, ning ronisin mööda ronitaimi ja paja seina üles oma toa akna juurde. Mul oli võti kaasas õnneks ja ma sisenesin oma tuppa. Vedas, et mul aken väga kõrgel polnud, ja sinna ronimine oli lihtne. Võtsin vaikselt kaamera, ning läksin rõdule filmima. Nicole jäi täpselt kaadrisse ja ta ise ei märganud midagi. Logistas ja logistas selle ukse kallal ja saigi selle lahti. Edasi käis alumisel korrusel kolistamine ja siis, läks minu toa uks lahti. Filmisin läbi kardinate kuidas Nicole seal mu rahakotis tuhlas. Sama tegi läpakaga kuid mul oli kasutajal parool peal ning kuna ta sisse ei saanud, jättis ta selle teema kõrvale.
Kui ta lahkuma hakkas, sisenesin oma tuppa ning küsisin, kas tal on kusagile minek?
Nicole ei suutnud seda uskuda ning ütles, et ma ei saa midagi tõestada. Näitasin talle kaamerat ning Nicole tahtis selle peale jooksu panna. Ma panin kaamera lauale ja sidusin Nicole kinni. Panin ta toolile istuma ja seletama, miks ta nii tegi.
Alguses ta keeldus seletamast, kuid kui ma ähvardasin selle video politseisse anda, hakkas ta rääkima. Selgus, et tema olevat mind, tema koti varguses kahtlustanud ning sellepärast minu koju tulnud, et vaadata, kas ma tegin seda. Sellepärast oli vaja minu arvutis tuhnuda ja rahakotis? Nüüd tuli juba selgemat juttu. Nüüd väitis ta, et on lihtsalt armukade minu peale ning tahtis veendud, ega mul Robiniga suhet pole. Nimelt tahab ta teda veel endale. Andsin talle korraliku kõrvakiilu ning saatsin ta majast välja. Ütlesin ka, et kui ta veel tuhnima tuleb, lähen asjaga politseisse. Nicole tõmbas uttu nii kiiresti kui sai ning koju jõudis ka Robin.

Rääkisin talle kogu loo ära ning Robin oli naerukates, kui ma karusselli loost rääkisin. Aitasin tal ära õppida ning läksime magama. Järgmisel päeval sättisime ennast valmis ja läksime kooli. Koolis oli sagin ja kõik rääkisid, mida nad vaheajal tegid. Keegi oli käinud vanaema juures, keegi juuksuris. Mõni oli välismaal ja mõni tivolis. Samuti oli Nicolel piinlik, sest need, kes tivolis olid, nägid Nicole okserallit ning nüüd on jutud lahti. Mul on siiamaani väike süütunne nende pärast, kes pidid kannatama sellel ajal, kui ma Nicolele karusselli tegin.
Tunnid läksid hästi, olen juba aru saanud, mida mingi märk või asi tundides tähendab. Ning salajane austaja, ei ole kirjadega lõpetanud. Ma ei saa aru, kus kohast ta leiab aja ja need luuletused mida ta saadab? Kõik luuletused on muide erinevad. Käekirja järgi on see kas Robin, Roberto või see vinniline, kiilakas ja paks poiss, kes mind tunni ajal vahib.
Koolipäev möödas, läksin koju, et oma Eesti sõpradega rääkida. Nad on ikka sama imelikud ning on selgunud, et nad on hakanud suitsetama ja tarvitavad alkoholi. Otsustasin nendega suhtlemisele hetkel lõpu teha. Seda pole vaja, et ma selliseks muutuksin.

***

(Koolist on möödunud juba mitu nädalat, ema tuleb tagasi 3 kuu pärast tagasi ja puuvilja hullus on möödas. Midagi muud pole veel külge hakanud ning olen selgusele saanud, et see austaja, paneb kirjad mulle alati kas 3,4,5 või 6 tunni ajal kappi. Tahan kuidagi selgusele saada, kes see on, kuid ei saa ju puududa tundidest sellepärast. Õpetajad ei jääks mind uskuma ning terve klass naeraks mu välja.)

Mul tuli hiilgav idee! Pärast õppimist, otsustasin vaadata, mis klassidel on 3,4,5 või 6 tund vaba. Lõin kooli lehekülje lahti ja hakkasin vaatama. Nii… sellega jõudsin ma jälle tupikusse!
Sellel ajal on vaba tund tervelt nelja erineval klassil. Neis neljas klassis on aga kokku umbes80 õpilast. Neid kõiki ei suuda ma ka siis jälgida, kui ma vaba tunni saaks. Mõtesse tulid ka erinevaid kaamerad, luuravad sõbrad, käekirja analüüsid, agendid, jälitusseadmed, sõrmejälgede võtmise asjandused jne. Ükski neist ei sobinud, sest mõni oli liiga kallis ja mõnda mul ei olnud. Hakkasin uurima, kas mõnel mu sõbral on sellel ajal vaba tund? Samal ajal otsides, ümisesin ühe laulu sõnu. Minu mõtetest käis koguaeg läbi lause „Chakalakalaka boom boom!“ Ja see kordus uuesti ja uuesti. Lõpuks leidsin, et Katel on vaba tund ning nüüd ma logisin oma Msn-i sisse. Kate peaks ju sees olema. Nii ka oli.

„Hei Kate, kuule, kas sul on reedel, 5 tund vaba?“

„Tsauks, ikka on, mis sellest?“

„Vaata, ma olen sulle rääkinud sellest austajast ja kirjadest jne. Ma tahaks teada saada, kes see siiski on ja tahtsin küsida, et kas sul on midagi selle vastu kui see nädal, vabade tundide ajal mu kapil silma peal hoida? Muide, kuidas sinu ja Carliga lood on?“

„Meiega on kõik hästi. Ta ütles, et Nicole oli tal palunud temaga kaasa minna, kuid ta ei teadnud, et Nicole sebima hakkab. Ikka saan, eriti veel pärast seda, mida sa minu ja Carli heaks tegid.“

„Suured tänud sulle ja ma olen õnnelik, et teiega kõik korras on.“
Panin loo lõppu veel paar naerunägu ja logisin välja.



____________________________________

See osa tuli jälle kuidagi pikk, Loodan, et meeldib!

Lõpuks Jesss Ootasin nii pingeliselt uut osa ja see ei valmistanudki pettumust, vaid hoopiski rõõmu Uut

See salajane austaja võiks olla Robin .
Tee ruttu uus osa.
Okseratas oli kah hea, paras Nicolele , kuigi Carlist oli kahju, ta ju sai kõik selle okse endale.
Ei suuda enam oodata uut osa. Lihtsalt nii hästi kirjutad. Väga, väga, väga, väga... meeldib.
Nüüd Elina ja Robini vahel võiks midagi rohkemat toimuma hakata (kui sa saad aru mida ma mõtlen).
Igatahes, ootan uut osa, ma loodan, et Elina ja ta ema ei koli tagasi Eestisse, sest muidu oleks nii kurb, aga ma ootan ikka uut osa .

*Rainbow* - Väga hea kui meeldis! Mul võib natukene kirjavigu olla kuid loodan, et need ei häirinud eriti. :)

Shadowpaw - Hehh, ütlen sulle ühe asja ära, Elina võibolla ei koli tagasi kuid see on võibolla. Carlist ei olnud mul kahju, siiki oleks ta võinud ju seal tivolis asjale lõpu teha kui Nicole sebima hakkas.


Muidu väga hea kui meeldis! Kriblan vaikselt uut osa.

Võibolla... , see peab olema kindlasti.

Ma korra mõtlesin, et Carl võiks Nicole sebima hakata, sest siis Nicole ei tüütaks Robinit ja Elinat.

Tore, et juba uut kirjutad .

Kätu, siis oleks jälle Katel halb olla, ning Kate on Elina parim sõps. Elina hakkaks seda asja ajama. Praegu sa andsid tegelt väga hea idee järgmise osa jaoks. :)

Eiei, siis... mul tuli idee .
See vinniline poiss ja Nicole peaksid käima hakkama , siis oleksid ju kõik õnnelikud, aga Nicole ja Carl ei tohi käima hakata, sest siis Elina ja Robin jääksid tahaplaanile .

See on ka päris hea mõte, kuid selles osas on sul õigus, et siis, jääksid sinu Perfect Couple tahaplaanile.

Nad ei tohi tahaplaanile jääda, sest nad koos on nii nummid .

Ära nüüd ära armu. Muidu ma ei saagi juttu ära lõpetada, pärast tuled kallale kui seda teen... .