Tuli see kaua oodatud osa, see kord pikk.8. osaJärgmisel hommikul vaatasin ilmateadet. Ilm pidavat ilus tulema. Koolis käivad jutud, et tuleb torm ja me kõik saame surma ning midagi sellist. Seda tuli eriti pisemate laste suust. Nad reageerivad alati üle, ükskõik kui väike see asi ka poleks.
Tegin oma hommikused toimetused ära ja pakkisin koolikoti kokku. Kuna täna pidi külmem ilm tulema, panin ennast ka soojemalt riidesse. Olin avastanud enda riidekapist väga ilusad riided, mis Maie ostnud oli. Võtsin seal kohe kasutusele punase, mustade nööpidega mantli, nahast saapad ja valge salli. Peeglisse vaadates nägi see igatahes ilus välja.
Läksin põnevusega kooli, siiski oli mul täna võimalik teada saada, kes see austaja on. Kohal olles, põrkasime Katega kokku. Kuna olime head sõbrannad, kallistasime ja hakkasime igasuguseid jutte rääkima. Ning absoluutselt kõigest. Küll rääkisime klassikaaslastest, pandadest, loomadest, lindudest, söökidest ning vahepeal tuli WC ka teemasse. Helises tunnikell ning me läksime oma tundidesse. Mulle ei meeldi see, et me Katega erinevates rühmades oleme. Kuid mis teha, kui juba õpetajad nii panid, siis seda enam ei muuda.
Mul oli esimene tund kehaline ja Katel oli mingi tantsuga seotud asi. Ootasin juba põnevusega 5 tunni lõppu, et Katega rääkida.
Vahepeal olin nii elevil kuid samas ka hirmul ja peas tekkis nii palju küsimusi.
Äkki on see võõras poiss?, äkki Kate märkas teda? Kas Kate üldse oli kapi ligiduses? Äkki ta rööviti? Issand, mida ma ka ei mõtleks.
Igatahes oli nüüd 5 tund käes ning ma lausa jõllitasin seda kella osutit. See liikus vaikselt edasi, ikka samas rütmis. Vaikselt oli kostuda üle klassi tik, tak, tik, tak ja uuesti. Mul oli tunne, et viimane minut ei saagi otsa. Ma hakkasin mõttes numbreid tagurpidi lugema. Lõpuks helises kell, mis teatas, et vahetund on algamas. Ma loopisin enda õpikud ja vihikud koolikotti ning tõttasin klassist suure kiiruga välja.
Hakkasin Kate otsima. Sellega läks aega, sest tervel koolil (väljaarvatud algklassidel) olid tunnid läbi ja klasside vaheline koridor oli paksult õpilasi täis. Hetkel olid mul viisakus reeglid ununenud ning ma lihtsal trügisin ennast rahvamassist läbi. Lõpuks leidsin Kate. Ta tuli vetsude poolt ja nagu ma arvasingi, oli ta sinan enne tunnilõppu läinud. Istusime kahekesi laua taha ja jäin Katele ootavalt otsa vaatama.
„Nii, kas sa nägid kedagi või midagi kahtlast?“
„Kahjuks ei näinud.“
Naeratasin talle, kuid tegelikult olin pettunud. Kate aga tahtis ka seda teada saada ning pakkus, et on homme ka. Sellega olin ma nõus ning ma trügisin sellest rahvamassist uuesti läbi, et oma kapi juurde saada. Avasin kapi ukse ning sealt lendles vaikselt ja kergelt välja paberileht. Seal oli järjekordne luuletus. See ei üllatanud mind, küll aga see, et Kate polnud midagi näinud. Ilmselt libistati see kiri vaba tunni, või vahetunni ajal mulle kappi. See üritus on tulutult läinud. Läksime Katega kolmandale korrusele muusika tundi.
Me istusime akna all ja esimeses reas. Vaatasin õuue. Õues oli väga tugev tuul, kohe väga, väga tugev. See muutus ainult tugevamaks ja tugevamaks ja kõik kerged asjad , lihtsalt lendlesid õhus. See tuul tõstis ka mõned kergemad kivid õhku ning need, lendasid kuidagi väga kahtlaselt minu ja Kate suunas. Need jõudsin kuidagi liiga lähedale. Kui ma taipasin mis kohe, kohe juhtub, lükkasin Kate tooli pealt maha põrandale ning ise tegin sama. Hetk hiljem, käis jube klirin ja palju klaasikilde pudenes minu ette, taha, peale ja külgedele. Tõusime Katega vaikselt püsti ja õpetaja suunas koheselt tervet klassi alumisele korrusele ja sealt edasi aulasse.
Aulas olid juba teises klassid ning direktor, kes jalalt jalale tammus küll ruumi ühte otsa ja tagasi. Järsku tormas sisse õpetaja ning hakkas direktoriga midagi arutama. Mõlema näod muutusid tõsisemaks ja tõsisemaks kuni teatas direktor, et kõik välisukse juurde hanerivvi võtaksd, pisemad ette ja suuremad taha. Kui olime valmis olid osade inimeste vanemad ja hooldajad juba ukse ees ja hakati lapsi autode peale tõstma. Autod olid nii täis kui veel olla said. Keegi ronis taha, keegi ette, keegi istus kellegi süles ja osad pugesid pagasiruumi. Kord jõudis minu ja Robini kätte ning täpselt sel hetkel lendas mingi murdunud puu meile kooli ukse ette, niimoodi, et puu blokeeris ukse ja väljuda oli võimatu.
Nüüd ütles direktor:
„Kallid õpilased ja õpetajad, enne homset me siit välja ei saa, ilmselt peame me ööseks koolimajja jääma, palun moodustage grupid, igas grupis on inimesed kes elavad kas ühes majas või on sugulased. Õpetajad tulge minuga.“ Kõlas direktori raske ohe ja ta suunas oma kurbliku kuid samas mõtliku pilgu põrandale. Ta kadus koos õpetajatega võimla suunas ning meie hakkasime muidugi gruppe moodustama.
Sellega oli suur probleem, gruppe tuli õnneks vähem aga inimesi oli raske üles otsida. Aitasime nutvaid lapsi kes olid kooli jäänud ning see oli selline missioon kui vähegi olla sai. Ta kirjeldas väga häguselt ja nuttes, niiet seda inimest oli raske üles leida. Pruunide juuste, hallide silmade ja tedretäppidega poiss. Neid oli oma 3-4 tükki ja neid üles leida oli raske. Kui see tehtud sai, tulid sisse õpetajad ja kamandasid meid võimlemismatte liigutama.
Saime ruumi täidetud, otsisime kokku kõik tekid ja asjad mida sai peale tõmmata, tüdrukud saadeti riide juppidest tekke õmblema, sest õpilasi oli rohkem kui erinevaid linu koolis.
Kella üheteistkümneks olid nii palju lapsi toidetud kui vähegi sai ja nii palju tekke valmis kui teha sai. Kõikidele siiski ei jätkunud ning need grupid, kes olid 2-3, pidid oma tekki jagama. Seda pidin mina ka Robiniga tegema. Ma olin nii jahmunud kui vähegi sain. Ma pean nüüd magama
Poisiga, kes mulle
Meeldib Sama teki all. See oli ka Robinile piinlik nagu näha oli. Õpetajad on ikka nii toredate otsustega.
Kõrval seisid need tüdrukud, kellele Robin meeldis ja nad andsid endast kõik et õpetajat ümber veenda. See ei õnnestunud… .
Väiksemad õpilased panti võimla tagumisse otsa, suuremad ette poole. Kell 23:30 pidi olema öörahu ja ma ütlesin Robinile, et ta tekki ise kasutaks. Robinile see ei sobinud ja me vaidlesime päris pikalt ja oleksime edasi vaielnud kui õpetaja poleks vahele seganud. Segas vahele füüsika õpetaja, ning kui ta midagi ütles, oli parem seda täita. Viskasime kõvadele võimlemismattidele pikali ja tõmbasime endale teki peale.
Alguses oli nii ebamugav olla. Sa tead, et poiss on sinu kõrval ja kui ta veel meeldib sulle endale, siis on asi väga hull. Proovisin magama jääda, kuid und ei tulnud. Kõik juba magasid ja ma hiilisin vaikselt ukse poole, proovides kellelegi käest, jalast või näost eemale hoida. Kui see edukalt tehtud oli, läksin ma kööki vett jooma. Tavaliselt see aitab, kui ma magada ei saa.
Panin köögi tuled põlema ning eest leidsin Ly, kes nuttis ja hoidis morsitassi käes. Võtsin oma tassi, panin vett sisse ja vajusin Ly kõrvale istuma, samal ajal selga vastu köögikappi toetades.
Hakkasin uurima, mis toimub ja miks ta nutab. Ly osutas oma väriseva käega akna poole teises köögi otsas. Panin oma veetassi maha, läksin akna juurde ja vaatasin välja.
Aknast paistis matemaatika klass. Klass nägi välja nagu klass ikka kuni mu vaate pilti ilmusid Georg ja Luisa. Georg on Ly poiss, kuid tundus väga kahtlane, et ta on seal koos Luisa mitte Lyga. Ligemalt vaadates nägin kuidas Georg Luisat suudles. Sain Ly murest aru, läksin istusin tema juurde tagasi ja istusime seal vaikides tükk aega.
Järsku ütle Ly oma nutuse häälega, et tahab Georgile tagasi teha, sest Ly teda ei peta, aga Georg teeb seda. Mõtlesin natuke ja läksin uuesti ukse juurde. Nad hakkasid väljuma, lõin kähku tuled kustu ja käskisin Lyl tasa olla. Kuulsime kuidas nad käsitöö klassi magama lähevad ja mul tuli plaan. Võtsin külmkapis külmutatud herned, natuke mett, sulgi ja jääd. Samuti oma veekruusikese ja siirupi. Hiilisime Lyga käsitöö klassi ja tegime nii: Kõigepealt võtsime nende riided ja panime sinna mett, siis mäkerdasime need sulgede ja asjadega kokku ja panime tagasi, et need ära kuivaks, Ly pani vee neile teki peale, leidsime ka natuke hambapastat ning möksisime nende nägudele ilusad maalingud, lõpuks panime herned neile teki alla ja jooksime vaikselt minema. Ly ütles muheledes, et tahab nende nägusid näha kui nad üles ärkavad ning et ajab Georgiga asjad ühelepoole. Ta tänas mind ja lippas rõõmsalt tagasi matisaali.
Läksin tagasi kööki et oma vee tassi täita ja suundusin sellega oma kapi poole. Tee peal põrkasin kokku Robiniga, kes teatas, et teda ajab taga tüdrukute kamp ning vajab sellega abi. Ohkasin, siis naeratasin ja suunasin Robini meeste vetsu. Täpselt sellel hetkel kui ma ukse kinni lõin ja oma kapi avasin, jooksid mulle vastu 3 tüdrukut, kõigil seljas läikivad riided ja roosad sussikesed jalas. Küsisid kus on Robin ja ma teatasin neile, et ta läks raamatukogu poole. Tüdrukud jooksid kilgates edasi ja Robin tuli välja. Panin oma telefoni laadima ja lõin kapi ukse kinni.
Läksime tagasi võimlasse ja viskasime oma kohtadele pikali. Jälle oli kuidagi imelik Robini kõrval olla. Nii ligidal temale. Uinusin vaikselt ning minu õnnetuseks hakkasin õudusunenägu nägema.
Ärkasin hirmunult ülesse ja puhkesin vaikselt nutma. See oli nii jube, et ei taha seda kirjeldadagi. Vajusin nuttes tagasi oma koha peale ja tundsin kuidas Robin minu ümbert kinni võtab.
Ta tõmbas mind endale ligemale ja sosistas vaikselt :
„Kõik on korras, see oli ainult unenägu.“
Mu pisarad taandusid, ma naeratasin ja jäin uuesti magama.
Hommikul ärkasin Robiniga varem ülesse, õpetajad olid ka juba üleval ja kell oli pool üheks hommikul. Vaja oli teised ka kuidagi üles saada. Me tegime oma toimetused ära ning läksime kööki. Kutsusime ka õpetajad oma äratus plaani ja otsisime kõik metallist asjad kokku. Küll leidsime panne, potte, kulpe, kastruleid, lusikaid, kahvlid, kandikuid ja palju muud. Varustus olemas suundusime koridori kus mõlemale poole jäid ruumis koos magavate õpilastega. Hakkasime nõusid üksteise vastu kolkima ning liikusime koridori lõppu, koguaeg hüüdes:
„Magage rahulikult edasi, kell on alles üheksa hommikul!“
Seda tegime umbes 5 korda järjest ja saime kõik õpilased ülesse. Direktor teatas aga, et täna me ei õpi ning võime tagasi magama minna, sest puuga ukse ees läheb veel mitu tundi aega. Kõik pugesid pahuralt oma teki või lina alla tagasi ja jätkasid oma uinakut.
***
Oleme Robiniga ilusasti kodus tagasi ja kuna kooli remontimisega läheb aega, on meil 2 nädalat puhkust. Otsustasime selle aja kodus olla ja üksteist paremini tundma õppima.
Robini jutust selgus, et ta oli kunagi mootorrattur ning balli kuningas. Mina rääkisin oma saavutustest kunstis ja purjetamises. Pisemana oskasin ma purjetada kuid nüüd on see oskus ära kadunud. Ly oli ka oma asjad korda saanud ja mul tekkis kohe parem tunne.
_____________
Järgmise osa kohta ei oska midagi öelda, loodan et sellega ei lähe nii kaua aega. 
Pealkiri: Re: Elu nagu lill 
31/3/2013, 00:02
, aga nad ju on nii numpsikud koos. 
