MEIE JUTUD Järjejuttudele pühendatud foorum |
|
| Prison camp thru my eyes PT1 | |
| | Autor | Teade |
---|
d0lla Teise astme kurjuse abiline
Postituste arv : 7 Age : 31
| Pealkiri: Prison camp thru my eyes PT1 20/9/2009, 09:55 | |
| Kommenteerige ja kui on vigasid, või miskit mis ei meeldi, andke teada!!
"Sylena, anna käsi!" kuulen isa hüüdmas.
Oleme pimedal metsateel, kus valgust annab vaid täiskuu. Näen ees jooksmas ema ja väikevenda. Ulatan isale käe ning me ruttame edasi. Kuulen koeri haukumas, näen tulesid välkumas- tean, et nad on lähedal, need armutud kahvanäod.
Mul on pisarad silmis, sest kardan meeletult. Võibolla mitte nii väga enda pärast, kuid just mu pere on see, kellest ma enim hoolin.
Ma teadsin, et varsti me enam ei jõua, kuid miski sundis mind siiski üritama.
Järsku ma komistan. Mis edasi saab, seda ma ei näe. Kohati tunnen suurt rõõmu, et kaotasin teadvuse, sest nii ei pea ma seda kõike nägema.........
See oli kui pikk uni. Kuid ma ärkan ning näen vaid pimedust, värisen üle keha- mul on nii külm. Tunnen kerget peavalu, kuid ei tee sellest eriti välja, sest on muudki, mille pärast muretseda.
Vaatan läbi väikse ava, kust paistab sisse valgust, mis tuleb väljas põlevast lõkkest, kuid enamasti piirab mu vaatevälja udu. Tean, et olen siin üksi, siin väikses puuris. Olen neid ennegi näinud, oma unenägudes, justkui halba ennet sellele, mis nüüd on juhtunud.
Viskan pikali, sulen silmad ning soovin, et oleks seegi vaid unenägu. Tõmban põlved kronksu enda vastu, et oleks soojem, ning uinun......
Ärkan ehmatades. Olen pikali maas ja need mehed karjuvad mulle midagi võõras keeles, mille peale ma tõusen püsti ja üks neist võtab mul tugevalt käevarrest kinni ning tirib mind teiste sekka, nende meeste, naiste ning laste sekka, kes nii jõuetult longivad suurte veoautode poole. Mu pilk seikleb lootusetult ringi, et leida oma pere, kuid ma ei näe neid.
Kui kõik on autodel, hakkavad need liikuma. Ma ei tea, kuhu me lähme, ja ei tahagi teada.
Lõpuks näen tuttavat nägu, see on mu isa.
"ISA!" hüüan ma ja trügin läbi teiste tema poole. "Sylena, oled sa terve?" küsib ta ning me kallistame. "Jah, olen, aga sina?" "Minuga on korras." vastab ta.
Ma ei taha temast iialgi lahti lasta. Näha tuttavat nägu üle pika aja on nii hea tunne.
"Kus ema ja Marc on?" küsin rahutult.
Isa kehitab õlgu ning puhkeb nutma. Ma ei ole seda iialgi varem näinud, ta on alati nii tugev olnud, ning suutnud kõike enda sees hoida, mitte välja näidata. Tahtsin teda kuidagi lohutada, kuid ma ei teadnud, mida teha, mida öelda. Sel hetkel olime vaid üksteisel olemas, tema käte vahel olemine viis muremõtted hetkeks eemale..... | |
| | | Audrey Queen B ehk ADMIN
Postituste arv : 9505 Age : 32 Asukoht : Pärnu
| Pealkiri: Re: Prison camp thru my eyes PT1 20/9/2009, 10:00 | |
| Ma ei oskagi midagi öelda... Tegelikult tundus huvitav. Nii, et... UUT. | |
| | | d0lla Teise astme kurjuse abiline
Postituste arv : 7 Age : 31
| Pealkiri: Re: Prison camp thru my eyes PT1 20/9/2009, 11:36 | |
| Järsku kõlas lask ja kellegi karje. Teise veoauto peal lasti üht väikest tüdrukut. Tüdruku ema kallistas teda ja nuttis, kuid nad tirisid teda vägisi tema käest ära ning jätsid ta lihtsalt sinna maha lebama. Neil oli nii ükskõik kui veel olla võib. Ma olin nii maruvihane, kuna ma ei saanud aru miks nad pidid nii tegema ja ma oleks tahtnud minna sinna ja nad kõik ise maha lasta, kuid ma teadsin, et ma oleks ise vaid järjekordne ohver.
"Me peame nad üles otsima." ütlesin isale. "Jah, kuid seda saame teha alles hiljem, praegu ei tohi me siit kuskile liikuda." vastas ta mulle.
Noogutasin ja istusin ohates maha. Vaatlesin kõiki neid inimesi, kes olid veoautol, kõik nii väsinud muudkui põgenemisest, nende pilgud olid tühjad ja enamus oli täitunud pisaratega.
Hakkasime jõudma mingi laagri poole. Seal oli palju maju ja see oli hõre männimets. Kohati oli see koht ilus, kuid kole oli see, mis seal toimuma hakkas. Kõik aeti autodelt maha ja lapsed, naised, mehed jagati eraldi gruppidesse ja need omakorda eraldi kaheks grupiks. Siis pandi meid tööle. Pidin isaga hüvasti jätma, sest ma ei teadnud, kas enam teda näen, ja ma nii väga kartsin selle pärast. Kuid õnneks sain kokku ma emaga. Me kallistasime ja küsisime üksteiselt, kas kõik on korras ja ma sain teada, et ka Marc on terve.
Meie pidime hakkama süüa tegema, kuid mitte endale, vaid neile kahvanägudele. Ma soovisin, et mul oleks mürki, mida sinna sisse panna, et neist lahti saada, ma soovisin, et nad sureks. Muidugi saime ka meie, kes me tööd tegime, sealt süüa, kuid vaid ülejääke. Mehed pidid raskemat tööd tegema, nemad pidid hakkama ehitama raudteed, nad kaevasid auke, tassisid palke ja rauda, samal ajal kui neid jälgisid ja käsutasid valged mehed. Lapsed aga pidid tassima neile süüa ja juua.
"Ema mis meist nüüd saab? Me ei saa ju igavesti siia jääda?!" küsisin ma. "Kullake ma ei tea. Meil ei jää muud üle. Sa ju tead, mis põgenikega juhtub, nad saadakse lõpuks nii või naa kätte ning kahvanäod ei anna neile armu, oled sa laps või täiskasvanud, neid ei huvita." vastas ta mulle nukralt. "Jah, ma saan aru." ütlesin ma, kuid mulle jäi kripeldama mõte põgenemisest, miski ütles mulle, et meil on võimalus, mida me peame kasutama, ma pidin sellele lihtsalt jälile saama ning ma kavatsesin selleks teha kõik, mis mu võimuses.
Päev möödus tööd tehes. Õhtuks pandi meid magama selleks ehitatud väikestesse majadesse, kus olid puust põrandal maas vaid mingid kaltsud, pealetõmbamiseks. Öö oli külm, kuid pidime selle üle elama, ma võtsin emal ümbert kinni, tema minul ka ning me uinusime
Viimati muutis seda d0lla (20/9/2009, 12:25). Kokku muudetud 1 kord | |
| | | Keiti Libelobasulg kõrva taga
Postituste arv : 3579 Age : 30 Asukoht : Teispoolsuse 666.
| Pealkiri: Re: Prison camp thru my eyes PT1 20/9/2009, 11:50 | |
| Noh, see on v2ga h2sti kirjutatud. Ja teema on ka veidikene teistsugune, kui teistel. Aga.. midagi j22b nagu natukene puudu. siiski tahaks uut osa. | |
| | | d0lla Teise astme kurjuse abiline
Postituste arv : 7 Age : 31
| Pealkiri: Re: Prison camp thru my eyes PT1 20/9/2009, 15:17 | |
| Üsna pea ma ärkasin. Tasa hakkas päike sirutama oma liiga pikki tiibu, tasa tõusis ta taevasse. Ma sulgesin hetkeks silmad ja mu mõistus rändles tühermaadel. Aitab sellest kõigest mulle! Me peame siit minema saama, peale seda ei saaks enam keegi sundida tegema meid asju, mida me ei taha. Mina, isa, ema, Marc...... me kõik oleksime jälle koos ja õnnelikud.
Kuid siis tehti uksed lahti ja meid lasti välja. Hommikune õhk oli natukene vihmast lämmatav, oli veel udugi näha. Lonkisin teiste järgi, mõeldes oma suurimale eesmärgile, siit minema saada.
Märkamatult lipsasin teiste vahelt maja taga, mu pilk seikles ringi, et leida pääseteed. Samal ajal närveerisin ja vaatasin ümberringi, et keegi mind ei märkaks. Siis nägin maja taga seisvat autot. Jooksin selleni ning istusin sinna sisse, kuid võtmeid ei olnud seal.
"Kurat!" ütlesin vaikselt omaette ning mõtlesin, mida edasi teha. Tulin autost välja ning nägin, et metsatuka juurest paistis tee, ja ma teadsin, et sealt saab välja, mis sest, et ei teadnud, kuhu sealt edasi minna. Ainus asi, mida oli veel vaja mul teha, oli saada kätte võtmed, selle auto võtmed. Kuid see selleks, ma jätsin selle plaani õhtuks. Vaikselt läksin sealt minema ning liikusin sinna, kus olid teised naised, õnneks keegi mind ei märganud. Ma rääkisin emale oma plaanist, ning palusin, et ta räägiks sellest ka isale ja Marcile. Ema ei olnud sellega algul nõus, kuid lõpuks sai ta aru, et mul on õigus, me peame midagi ette võtma.
Aeg lendas kui linnutiivul, minutitest said tunnid ja lõpuks jõudis kätte õhtu. Hakkas hämaraks minema ning ma teadsin, et ma pean nüüd võtmed ära tooma. Ma teadsin, et nad hoiavad võtmeid ühes majas, kus nad ise ööbivad. Niisiis samal ajal, kui kõik olid eemal, läksin ma vaikselt selle maja juurde ning kikivarvul proovisin aknast sisse näha. Tundus, et kedagi polnud seal, ning ma sisenesin üsna julgelt. Esimese asjana märkasin sahtleid. Need võtmed peavad seal olema, mõtlesin ma ning ruttu tegin kõik need lahti. Viimaks leidsin ühest sahtlist autovõtmed, krabasin need ning kõige ootamatul hetkel kuulsin kellegi häält. Ruttu libistasin end voodi alla, sest keegi hakkas sisse tulema. Üritasin olla vaikselt, kuigi hirm vahele jääda oli suur. Minu õnneks läks ta ruttu välja tagasi ning ma sain sealt minema minna.
Nüüd hakkasid teisedki majade poole tulema. Läksin põõsa taha peitu ning kui nad siinmaal olid, läksin ka nende hulka.
"Ma sain võtmed!" ütlesin neile vaikselt. Nad naeratasid mulle ning nad olid nii õnnelikud, nagu minagi.
Siis saabus kätte aeg. Inimesi hakati majadesse käsutama, me võtsime kõik üksteisel käest kinni ning jooksime ruttu maja taha autosse. Ma istusin rooli ning võtsin taskust võtmed. Lükkasin võtme sisse ning naeratasin kõigile, öeldes:"Läksime siis!" | |
| | | Sponsored content
| Pealkiri: Re: Prison camp thru my eyes PT1 | |
| |
| | | | Prison camp thru my eyes PT1 | |
|
Lehekülg 1, lehekülgi kokku 1 | |
Similar topics | |
|
| Permissions in this forum: | Sa ei saa vastata siinsetele teemadele
| |
| |
| |
|