Kui Sinu Silmad Seletavad (When Your Eyes Say It)

Tereeee!! Ma siin jälle oma uue jutuga, nagu näha Aga asi on ilmselt selles, et eile öösel nägin ma täiega vinget unenägu ja ärgates ma kirjutasin selle kiiruga üles, sest ma kohe teadsin, et pean sellest jutu kirjutama. Siin see siis on, ma loodan, et teile meeldib see, sest mul on päriselt ka plaan see ära lõpetada ja võibolla isegi kaante vahele saada? Selleks ma ootan teilt palju tagasisidet, et end parandada ja mida kõike veel.


Ma poleks vist iialgi suutnud uskuda, et midagi sellist oleks võinud juhtuda. Et üldse selliseid olevusi päriselt oleks olemas olnud. Ma olin väiksest lapsest peale väga ulme- ja fantaasiafilmide ja raamatute sõltuvuses ja ma olin kunagi väikse lapsena teinud ennast kassnaiseks, sest minu arust oli ta nii lahe. Ma olin põhimõtteliselt kõiki lahedaid ulmefilme 2-3 korda läbi vaadanud. Vanemaks saades olid ka vampiirid ja libahundid mu lemmikud tänu Vampiiripäevikutele ja Teen Wolfile.

Aga neid päriselt näha? Ma poleks seda isegi siis uskunud, kui keegi sõbranna sellest räägiks. Ma oleks saatnud neid pikalt, aga ma nägin neid ju ise. Ma ise veel rääkisin nendega ja jalutasin isegi nende kõrval.


Õpilased, nagu õpilased ikka, istuvad terve talve otsa koolis. Ainult jõuludeajal saab koolist vabaks. Õpetajad sunnivad lapsi iga aastaga aina rohkem õppima, vahet pole, kas sul on siis trenn või mitte. Kas sul on vaba aega või mitte. Kas sa tahad häid hindeid või mitte. Enamus siiski tahavad tunnistusele ikka kõige paremaid hindeid, et jõulude ajal kinke ikka saada.

Mina -Eleanora, lühemalt Nora- pigem istuks kodus popkorniga teleka ees ja vaataks kasvõi 10. korda Harry Potteri osa "Saladuste kamber", kui istuks koolis, kus õpetajad räägivad tühjast tähjast, millest pooltki meie, õpilaste, elus vaja üldse ei lähegi. Näiteks neid kuradi matemaatika valemeid. Mis me teeme nendega? Hakkame õunu loendama või pliiatseid või mida iganes. Mind isegi ei huvita.

Sel samal päeval istusin ma matemaatika tunnis eelviimases reas ja kritseldasin tühja pilguga oma vihikuservale tules olevat maja. Alustasin lihtsalt maja joonistamist, kuid miskipärast tahtis mu käsi ka tuld sinna teha. Ma olin joonistamisega nii ametis, et ei pannud tähelegi, kuni õpetaja mul pliiatsi käest ära sikutas.

,,Eleanora, sina oma hinnetest üldse ei huvitu, mis? Kas tahad, et paneksin sul veerandi kohe kahe? Mis?" rääkis õpetaja kurja häälega. Vaatasin klassis ringi, kõikide näod olid minu poole pööratud. ,,Kas sa vastad ka mulle või sa jätsid oma hääle koju?"

,,Mina tõesti ei saa aru miks kuradi pärast on mul neid mate valemeid elus vaja.."

,,Sina siin minu klassis ei vannu! Kohe klassist välja ja mõtle oma teole järgi! Tule 10 minuti pärast tagasi!"

,,Okei," ütlesin ma, tõusin püsti ja jalutasin klassist välja. Õnneks ma ei pea seda igavat möla enam kuulama. Läksin akna juurde ja toetusin küünarnukkidega sellele, vaadates kuidas lund alla sajab. See oli selle aasta esimene lumi. Maa oli juba üleni valge, igal pool oli valge. Sõna otseses mõttes. Lumi oli katnud nii maapinna, kui ka tee ja puud, põõsad. Kõik oli nii kena ja valge.

Aga minu silmad paelusid tumedasse riietatud inimesi, kes ilmusid ei kuskilt keset kooli ees olevat teerada. Neid oli kaks ning nad olid mõlemad väga pikad. Kindlasti olid nad mehed. Nad rääkisid midagi, kuni veidi pikem mees pani käe ette ja tal tekkis peopesa peale tuleleek. Ma ehmusin ära ja taganesin, silmad suured kui tõllarattad.

Vaikselt akna juurde tagasi minnes nägin ikka veel neid mehi. Nad vaatasid igale poole ringi, kuni mees, kellel tuli ikka käes põles, näitas näpuga minu poole. Nad olid mind näinud ja arvestades ulmefilme, näiteks Vampiiripäevikud, siis kes nende olemasolust on teada saanud, tapetakse ära. Teine mees vaatas hetke pärast samuti akna poole, kust ma välja vaatasin.

Vaatasin neid suurte silmadega vastu, kuni ma ehmusin ja pöörasin pead, kui kuulsin õpetaja häält. ,,Kas ma ei öelnud, et 10 minuti pärast tagasi?"

,,V-vabandust,"

,,Mis sa seal nägid? Karu või?" küsis õpetaja minu poole tulles. Pöörasin pea jälle nende meeste poole, kuid neid polnudki enam seal. Kortsutasin kulmu. Kas ma kujutasin seda kõike ette? Ega pole ime, kool ongi üks suur paha asi.


Järgmise tunni ajal ütles meie klassijuhataja meile, et pärast seda tundi lähme me enda klassijuhataja klassi ja meile pidavat tulema külalised külla. Rohkem õpetaja midagi meile ei rääkinud ja läksime ajaloo tunniga edasi.

Kui kellahelin oli tunni lõppu märkinud ning klassijuhataja klassi minnes, mõtlesin ma nende meeste peale, kes enne õues olid. Kas ma olin neid tõesti ette kujutanud? Nad tundusid ju nii reaalsetena. Mõtlesin nii süvenenult, et ei pannudki tähele, kui juba klassi ees olin.

Sisenesin klassi ja istusin oma kohale, milleks oli täpselt klassi keskel, teises reas.

,,Nora, kuule," ütles keegi mu kõrvalt, kui kell oli juba tundi helisenud. See oli mu klassiõde Carmen. Ta oli veidike nohiku tüüpi ning oskas pugeda õpetajatele. Vahepeal mõtlesin, et kui vaid mul oleks ka selline anne. Üldiselt ma ei teadnud temast midagi.

,,Kurda," ütlesin üsna tüdinenult. Carmen võis vahepeal väga tüütu olla.

,,Vaata, meil on homme matemaatikas kontrolltöö. Õpetaja ütles seda siis, kui sind klassis polnud. Ma sain aru, et ta vihkab sind ja tahab, et sa saaksid töö kahe."

,,Ja mis siis on?" küsisin Carmenit silmitsedes. Tal olid rohekad silmad ja ilusad pikad punased juuksed, mis olid tal paremale poole punupatsi punutud.

,,Kui sa, noh, kui sa ei taha kahte saada, siis ma võin sulle pärast anda õppimist."

,,Tead, las ma saan kahe. Mind ei koti see kuradi matemaatika mitte üks põrm," vastasin silmi pööritades.

,,Aga.." alustas ta, kuid õnneks õpetaja tuli klassi ja ta pidi oma jutu pooleli jätma. Kõik õpilased tõusid püsti ja ootasid uudishimulikult neid külalisi, kes pidid tulema, peale minu. Kindlasti need külalised räägivad mingist jumala pasast teemast ja raudselt ma jään tunnis tukkuma.

Me seisime ikka püsti, kui kaks mees klassi tulid. Nad olid samad inimesed, kes ennist väljas olid! Ma ei näinudki und või ei kujutanud ette. Kas nad on mingid mustkunstnikud? Või ma ikka nägin neid, aga kujutasin tuld ette? Või..

,,Istuge!" katkestas õpetaja minu mõttelõnga ja kõik istusid, mina samuti. ,,Nemad on Cedrick ja Scott. Nad tulid siia, et teile näidata paari oskust, mida nad teha oskavad. Veel nad räägivad teile igasugustest huvitavadest asjadest."

Õpetaja andis kohe selgelt mõista, et Cedricki-nimeline mees on veidi pikem kui teine, kuid mõlemad olid väga, väga pikad. Cedrick tundus olevat ka vanem. Tal olid valged, peaaegu hallid, juuksed, mis katsid ta laupa täielikult. Üldiselt olid ta juuksed sirged.

Scotti-nimelisel poisil (kui teine oli mees, siis Scott tundus poiss, aga nende vanus ei saanud eriti erineda) olid mustad juuksed, mis olid geeliga üles seatud. Scott oli väga ilusa väljanägemisega.

,,Väga meeldiv, et te meid siia kutsusite," alustas pikem mees juttu ning ta silmad liikusid klassiruumis ringi. ,,Me olime väga meelitatud, kui teie kirja kätte saime. Et te saaksite meie oskusi näha, siis me peame välja minema, sest sees oleks see veidi ohtlik ja ka võimatu. Kui me tulime, siis me nägime, et teil on ilus plats kooli ees," rääkis Cedrick ja ta pilk jäi minul seisma. Ma tundsin, kuidas mul kohe sees paha hakkas. Kas keegi märkaks, kui ma minema hiiliks?

Õpilased tõusid mõne aja pärast püsti ja ma märkasin, et ma vaatasin ikka mehele otsa. Ma tõusin samuti püsti, kui enamused õpilased olid juba klassist väljas. Garderoobis panin jope selga ja liikusin vaikides oma klassivendade kõrval välja.

Õues oli päris külm ning minu jope ei hoidnud väga sooja. Otsustasin, et lähen nädalavahetusel linna ja ostan omale jope. Õnneks oli juba neljapäev.

Istusime klassiga pingide peale, mille olid sinna poisid kooli ette just vedanud. Ma istusin teise ritta. Varsti märkasin, et ka osad meist nooremad klassid tulevad vaatama. Ju siis räägiti neile ka sellest.

Ristitasin käed ja üritasin värinaid alla suruda, sest vaikselt istudes hakkas juba külm. Kahjuks seda aga märgati, sest mulle pandi mingi väga soe asi selja peale. Tahtsin naeratada, kuid enne vaatasin kindlasti kes see oli. See oli kahjuks see sama mees ennist- Cedrick.

,,Ee.. mul pole külm," ütlesin jopet maha lükates. Mees pani selle tagasi minu seljale. Ohkasin vaikselt.

,,Ma nägin, kuidas sa värisesid ja sa pole eriti hea valetaja," muigas ta ja jalutas Scotti juurde, kes oli pinkide ees ning sosistas talle midagi. Tõmbasin jope rohkem ümber ja hoidsin käistest kinni, et see maha ei kukuks.

Tegelikult olin ma väga õnnelik, et jope sain, kuigi need mehed ajasid mulle ikka külmavärinaid peale. Sisse hingates tundsin, kui hästi jope lõhnab. Mulle oli alati meeldinud, kui meessoost inimene, kas siis sõber või poiss-sõber, annab mulle oma jope või mõne jaki või midagi. Nüüd oli tegemist võõraga ja mind tegelikult isegi ei huvitanud.

,,Kellelt sa jope said? Hommikul tulles oli sul ju roheline," rääkis keegi mu kõrvale istudes. Vaatasin paremale ja nägin oma klassiõde Melissat, kes nägi välja põhimõtteliselt nagu mina. Me suhtlesime üsna palju, kuna Melissa on samasugune ulmefriik nagu mina ning alati oli meil millestki rääkida.

Melissal ja minul olid täpselt samasugused pruunid juuksed, võibolla minul olid natuke heledamad kui tal. Melissal olid tumepruunid silmad ning minul oli sarapuu värvi silmad ehk pruun ja natuke rohelist sees. Naeratus oli meil peaaegu samasugune, meil mõlemal olid naerukurrud ja nina oli meil mõlemal samasugune. Paljud on meid õdedeks pidanud.

,,Eee.." ütlesin ja vaatasin kui muuseas Cedricku poole. Ta pani näpu suule mulle otsa vaadates ja tegeles oma asjadega edasi. Kuidas ta meid kuulis? Ta polnud meist küll väga kaugel, kuid minu arust Melissa väga kõvasti ka ei rääkinud. Kahtlane, aga siiski ma midagi Melissale ei öelnud.

,,Mul oli teine jope varuks, juhuks, kui külm peaks," vastasin naeratades ja uuesti Melissa poole vaadates.

,,Nad võiksid juba alustada, mul hakkab külm vaikselt."

Ma vaid noogutasin ja viisin pilgu tagasi me ette. Scott tõusis püsti, enne oli ta kükitanud ja teinud midagi, mida ma ei näinud.

,,Nüüd me oleme õues ja ma loodan, et teil väga külm ei ole, sest varsti hakkab soojem," rääkis Scott ning nägin tema suul väikest muiet. ,,Me oleme mustkunstnikud ning me tahaksime näidata teile mõnda oskust, mida me teha oskame."

Cedrick astus ette ja näitas oma käed ette. ,,Mul pole siin mitte midagi. Nüüd vaadake hoolikalt." Ta surus parema käe rusikasse ja kui ta taas selle lahti tegi tekkis ta peopesale tuleleek, mis algselt oli väike, kuid kasvas ja kasvas.

,,Kas see haiget ei tee?" hüüdis keegi minu selja taga, kes ilmselt seisis püsti. See oli poisihääl.

,,Ei," ütles Cedrick ning ma alles nüüd märkasin, et sinna oli tehtud väike lõkkeplats puuokstega. Mees leegiga surus käe rusikasse ning lasi järsult lahti, suunates okste poole. See süütas põlema.

Kuulsin enda eest ja tagant imestanud hääli. Mind see isegi ei ajanud enam vaimustusse, sest ma ikkagi nägin seda etendust juba enne. Ja see oligi päriselt, aga miks see mulle rahu ei anna? Ta on ju täiesti tavaline mustkunstnik, nagu ta väidab. Pöörasin pilgu Scottile, mida tema oskab? Vett juhtida samamoodi kui Cedrick tuld?

Cedrickule hakati plaksutama ja ta kummardas. Kui ta end tagasi sirgu ajas, hõõrus käsi kokku samal ajal minu poole vaadates ning muiates. Melissa hakkas mu kõrval end küünarnukkidega togima.

,,Mida?"

,,Sa ei näinud või? See mees, ma täpselt ei mäleta ta nime, koguaeg piilub sind. Juba klassis märkasin," rääkis Melissa õhinal. Mida ta õige arvas?

,,Ei tea, mina pole küll midagi märganud," vastasin kui muuseas.

,,Ah, sa meeldid talle, kuidas sa aru ei saa?"

Kui ma oleks praegu midagi joonud, siis ma oleks selle ilmselt välja pursanud. Vaatasin Melissale otsa, ta naeris.

,,Millest selline reaktsioon?" küsis ta, ikka veel naerdes.

,,Ta on umbes 20 aastane. Vaevalt ta vaataks 15 aastaseid tüdrukuid," ütlesin ja vaatasin mehe poole. Tegelikult ta ei tundunudki nii vana. ,,Kui ta just pervert ei ole."

,,Ma küll ütleks, et ta on väga hot, te sobiksite."

,,Mida?!" ütlesin ja pöörasin pea tagasi sõbranna poole.

,,Aga mulle meeldib see tumedapealine mees. Ta on vist noorem, kui see.."

,,Cedrick," lõpetasin tema eest.

,,Jah," naeratas Melissa ja me mõlemad vaatasime lõket, mida Cedrick oli paar minutit tagasi teinud... enda parema käega.