Kristallselged silmad

Hei! Mulle tõesti meeldib kirjutada, kuid ma kardan, et ma ei kirjuta hästi (ja ilmselt ongi nii). Siiani olen kirjutanud klassiõele (ka seda lugu), kuid ta soovitas seda kuskil avaldada. Nii ma siis teengi :) Ma ei tea, kas see teile meeldib, kuid tahaksin teada teie arvamust. :)

I osa
Nõjatusin vastu tooli seljatuge ning sulgesin enda väsinud silmad, et kasvõi hetkeks pääseda sellest ebaõiglasest ja vägivallarikkast maailmast. Nägin pimedust, ei midagi muud, kuid ka see oli minu jaoks puhkus. Pimedusest kostusid vaiksed, kuid rahutud hääled ning ma ohkasin sügavalt, et mitte neid kuulda. Ilmselt pole olemas täiuslikku kohta - igal pool peab keegi selle täiuslikkuse ära rikkuma, kas oma jutuga või lihtsalt oma olemasoluga. Ohkasin jälle, kuna hääled muutusid järjest valjemaks ning tulid mulle järjest lähemale.
"Preili Anderson," ütles keegi karmil häälel. Avasin ehmatusega silmad, kuna "Anderson" oli just minu perekonnanimi ja siin poes (vähemalt nii ma arvasin) ei töötanud mitte kedagi samanimelist. Minu smaragdrohelised silmad vaatasid otse kristallselgetesse laguunsinistesse silmadesse, mida piirasid hoolega kitkutud kulmud ning paksu värvikihiga kaetud ripsmed. Ehmatusega tundsin need silmad ära - need kuulusid poe omanikule, proua Linda Stanfieldile.
"Oi ei," pomisesin vaevukuuldavalt endale nina alla, kuid kuidagi oli see jõudnud ka proua Stanfieldi kassikõrvadeni.
"Oi ei, jah. Tead, tüdruk, see on juba teine kord selle nädala jooksul, kui sa nii teed. Veel üks kord ja sa oled siit läinud!" peaaegu et karjus ta mulle ning vaatas minu poole veel karmi pilguga ja marssis sealt ära. Terve järjekorra täis inimesi vaatas mind etteheitvalt ning osa võttis letilt oma asjad ning suundus kõrvalkassa poole, jättes mulle vaid mõne üksiku kliendi. Tõmbasin käega kiiresti üle näo, hingasin sisse suure sõõmu õhku ning asusin teenindama neid väheseid kliente, kes olid veel siia jäänud.
Heitsin kiire pilgu oma käekellale ning tõdesin, et see oli ilmselt üks viimaseid kliente, kuna kell näitas juba 5 minutit üle kaheteistkümne.
"21 dollarit ja 50 senti," ütlesin kliendile automaatselt ning ohkasin jällegi valjuhäälselt. Klient ulatas mulle ilma midagi ütlemata täpse raha, ladus oma ostud kotti ja lahkus. Aga mina jäin sinna - kriimulise poe leti taha, kus valitses masendav õhkkond. Pille Hagrawict, teenindaja kõrvalkassast, puhastas lapiga oma töölauda ning ühises vaikselt mulle tundmatut viisijuppi. Mina polnud seda kunagi viitsinud teha, ei kassat puhastada ega ka viisijuppi ümiseda, tavaliselt ma lihtsalt viskasin vesti tooli peale ning kõndisin sealt jalgu lohistades minema. Kuid täna olid mul teised plaanid - täna kavatsesin ma puhastada samuti oma kassa ning siis lugeda üle kõik raha ja alles siis lahkuda sellest väiksest supermarketist. Seda kõike sellepärast, et ma vajasin raha ja praegusel hetkel ei olnud mul mitte mingit soovi kaotada oma ainuke töökoht. Haarasin enda kõrvalt kuivanud lapi, pihustasin letile puhastusvahendit ja nühkisin kõik enda jaoks säravpuhtaks. Seejärel avasin kassa ning alustasin tulu kokku arvutamist.
Otsisin taskust välja vana roostetanud võtme ning sobitasin selle lukuauku. Vajusin kogu oma keharaskusega ukse peale ning suutsin alles siis suurte jõupingutustega luku lahti keerata.
"Odava korteri rõõmud," pomisesin ma endamisi ja vajutasin alla lingi, et siseneda oma väiksesse võlumaailma. Lõin enda järel ukse suure pauguga kinni ning keerasin selle jällegi suurte jõupingutustega kinni. Ma lükkasin enda kulunud tennised jala otsast, võtsin seljast päevi näinud dressipluusi ning koperdasin külmkapi poole. Avanud külmkapi ukse, võtsin ma sealt suure tüki saia, juustu, vorsti ja mahlapaki ning toetasid ennast vastu kulunud tapeeti. Ma ei viitsinud teha endale korralikku võileiba ning kugistasin erinevaid toiduained ahnelt alla. Lõpuks võtsin suure sõõmu mahla, kuid ka seda otse pakist. Asetasin mahlapaki tagasi külmkappi ning tuigerdasin ise vana diivani peale. Hetkel ei huvitanud mind, et see oli lohku vajunud ja, et pea iga sentimeetri taga oli auk või kriimustus - hetkel tahtsin ma lihtsalt puhata ja seda ma tegingi.

Ma ei oskagi suurt midagi öelda, üsna lühike osa oli...

Mõned kokku- ja lahkukirjutamise vead leidsin -
igal pool on lahku,
olemasoluga on kokku minu arvates,
kõrvalkassa on kokku.
Lisaks leidsin ka mõned näpukad + palun alusta otsekõnet uuelt realt.

Muidu sa kirjutad hästi. Kirjeldad palju ning see on minu arvates hea :)
Jään uut osa ootama!

Parandan ära :) Üritan pikema teha. Ma kirjutan telefonis ja ta parandab automaatselt neid sõnu, kuigi ma üritan ikka jälgida.
Aitäh :)

Läks vägagi kaua aega, kuna käsisin vahepeal Maltal ja tasemetööd jne.. :) Aga jah, paluks kriitikat ja, mida võiksin teisiti kirjutada jne?

II osa

„Tee palun uks lahti,“ kandus minuni kellegi hääl.
„Ma tean, et sa oled siin,“ lausus keegi juba kõvemini ning tagus vastu ust. Avasin oma uimased silmad ning sirutasin käe masinlikult põranda poole, kus lebas mu käekell.
„Mind ei huvita, kui kaua sa seal istuda kavatsed, aga üüri pead ikkagi ära maksma!“ kostus ukse tagant kellegi närviline hääl. Mu käsi peatus poolel teel kellani, tõmbus siis tagasi ning lükkas teki pealt. Hüppasin ruttu voodist püsti ning jäin veidi õõtsudes seisma – äkilise liigutusega oli mul hakanud pea ringi käima. Tugev koputus tõi mu reaalmaailma tagasi ning ma tuigerdasin uniselt ukse poole. Leidnud nagist roostes võtme, tõmbasin ma käega läbi juuste, kergitasin auklikke teksapükse ning silusin kortsunud t-särki ja lükkasin vana võtme lukuaukku. Keerasin võtit natukene väljapoole ning kuulsin kõrvulukustavat kriuksatust, mille oli ilmselt tekitanud just minu vana roostes lukk, mida ma pärast sellist vahejuhtumit kavatsesin kindlasti õlitada. Võtmega kaks tiiru ära keeranud, tõmbasin ma lahti raske puuukse ning vaatasin otse otsa oma veidi kõõrdsilmsele, kuid imelikult kollakate silmadega korteriomanikule.
„Lõpuks,“ pomises ta endamisi ning jäi justkui midagi oodates mulle otsa vaatama.
„Ehm, tere hommikust,“ puterdasin ma, üritades viisakalt vestlust alustada.
„Kell on juba üle kolme, ei ole enam mingit hommikut siin,“ parandas ta mind ning lisas „Sa tead küll, mida ma tahan!“
Üritasin talle vaadata otsa oma kutsikapilguga, et eesolevat karistust veidgi vähendada ning laususin:„Aga teie teate, et palka saan ma alles nädala pärast!“
„Ohh, sind ja sinu palka,“ pomises ta vaevukuuldavalt ja pöördus siis minu poole „Sa võiksid oma raha hoida! Sa ju tead, et üüri peab maksma just täna!?“
„Tean jah,“ vastasin ma, eeldades, et see oli küsimusena mõeldud.
„Ma soovitaksin sul siia kaasüürilise võtta,“ ütles ta endiselt karmilt mind jälgides, kuid veidi lahkema tooniga.
Vaatasin talle imestunult otsa ning küsisin :„Mis mõttes?“
„Otseses,“ vastas ta ning lisas selgitavalt „Nii saaksid sa paremini üüri maksta. Lisaks oleks see sulle odavam. Kuigi,“ jättis ta lause pooleli ja silmitses minu korratut korterit, „ma arvan, et sa peaksid siis tsipa korralikumaks hakkama.“
„Jah, ma mõtlen selle peale,“ vastasin ma talle reipalt ning soovisin, et ta nüüd ometi lahkuks – jutt läks minu jaoks juba liigagi isiklikuks.
„Aga head aega sellisel juhul ja mõtle veel selle variandi peale,“ lausus ta minu suureks õnneks ning keeras siis mulle selja.
Sulgesin vana ukse, keerasin võtmega selle kinni ning riputasin siis võtme nagisse nagu mul kombeks oli. Seejärel tuigerdasin tagasi oma vana diivani peale, et kõik see jutt korralikult läbi seedida.
„Nii, ta koputas ja vist karjus seal midagi. Hmm, ja edasi läksin ma ukse juurde ja ütlesin „tere hommikust“ ning tema eem, ütles, et kell on juba kolm ja ei ole enam hommik... Või midagi sellist,“ arutlesin ma endamisi, kuid loobusin sellest ideest kiirelt ning jäin mõtlema selle üle, mida ma olin just endamisi arutanud – kell oli kolm või õigemini juba ilmselt kolm läbi. Sirutasin käe põranda poole, kus lebas endiselt mu käekell ning haarasin selle enda sooja pihku. Tõmbasin käe tagasi, avasin pihu ning võtsin sealt välja oma kella, mille olin saanud oma onu käest kümnendaks sünnipäevaks, peaaegu viisteist aastat tagasi. Mu silmades hakkasid moodustuma märjad ning soolased pisarad, mis tuletasid meelde seda aega – aega kui mu onu oli just läinud Afganistaani ja seda kuidas ma pea iga õhtu nutsin ning palvetasin, et ta ellu jääks. Ilmselt ei jõudnud need palved ei jumala ega kellegi teiseni ning see, mida ma kõige rohkem kartsin juhtuski – mu onu ei naasnult sealt enam elusana. Tegelikult ta ei tulnudki enam tagasi – ta võeti ühe luure ajal pantvangi koos ühe oma samuti reamehest sõbraga. Pärast paari nädalat tulutuid otsinguid ning lunaraha ootusi, leidsid nad koha, kus oli teda ja ta kaaslast hoitud. Pärast selle ala põhjalikumat läbiotsimist leidsid nad tema kaaslase surnukeha, millel olnud haavad selle peaaegu tundmatuks olid muundanud, kuid sealt ei leitud mu onu ega ka tema surnukeha. Ilmselt olid nad mu onu endaga kaasa võtnud ja edasi piinanud. Vahel ma tõesti lootsin, et ta on veel elus, kuid enamuse ajast olin ma siiski realistlik – sellises kohas lihtsalt pole võimalik ellu jääda.

Tõstsin käe ning pühkisin ära pisarad, mis oli üle mu näo voolanud. Vaatasin alla oma käe poole ning mulle meenus, mille pärast olin ma selle kalli kingituse üles tõstnud. Korteriomanikul oli olnud ilmselt õigus, kuna kell oli hetkel kolm läbi kakskümmend kuus minutit. Mul oli aega kaks tundi, et jõuda ennast valmis panna tööle minekuks. Kuigi tegelikult võis selle aja poole lühemaks teha, kuna enne tööle jõudmist pidin käima ära ka poes, et veidi täiendada oma toiduvarusid.