Need silmad

Võtan ka julguse lõpuks kokku ning avaldan ühe oma paljudest lühijuttudest.


Need silmad
Igakord, kui ma sulgesin oma silmad, nägin ma neid imelisi silmi. Jah, loomulikult, alguses nägin ma pimedust, tühjust nagu mulle meeldib öelda. Kuid pärast paari sekundit nägin ma neid silmi. Neid erilisi silmi, mida ma ei unusta iialgi. Kaunid silmad, kuid ilma mingi meigita – just nii olid need mulle meelde jäänud. Sügavad ja targad, kuid samas nii siirad ning lapselikud – ka see oli mulle mällu sööbinud. Nende kirjeldamiseks ei ole leiutatud piisavalt sõnu, kuid ma proovin ja annan endast parima nende kirjeldamisel.
Esimene pilk nendesse silmadesse sundis mind ahhetama – ma polnud kunagi selliseid silmi näinud. Nii süsimusti, et algselt mulle tundus, et tal polegi iirist ja see on vaid mõne haiguse tagajärjel laienenud pupill. Lähemal uurimisel selgus, et nii see pole – keskelt, päris pupilli äärest jooksis väike sakiline tumepruun joon, mis eristas pupilli iirisest. See joon oli nii imepeenike, et seda oli vaevu palja silmaga näha ning selle korralikumaks eristamiseks oleks pidanud luupi kasutama. Ülejäänud iiris oli must, süsimust, kuid tundus, et see ulatub sadade tuhandete kilomeetrite sügavusele kuristikku, kuhu kukkudes oleksid kindlasti surnud. Kuid mina ei kukkunud sinna kuristikku ning mul avanes võimalus neid imelisi silmi edasi uurida – silmad hõõgusid nagu söetükid veidi tuliselt, kuid soojalt. Need paistsid targad, vanad ning elukogenud – tundus nagu oleks terve maailm pandud nendesse silmadesse ning kõik maailma mured, probleemid ja rõõmud olid sealt näha. Kuid samas olid need silmad kinnised, sulgunud ning endassetõmbunud, kuna tegelikult ei olnud nendest mitte midagi võimalik välja lugeda. Öeldakse, et silmad ei valeta, kuid ma võin kihla vedada, et ka valededektor annaks nende silmadega alla. Tegelikult nägid nood silmad tavainimese jaoks välja avatud, uudishimulikud, sõbralikkud ja südamlikud, kuid mina taipasin, et tegelikult oli see kõik vaid pealiskiht ning tõde... Tõde peitub selle lõputu kuristiku põhjas.

Issand, ma kukun pikali. NIIIIII SUPER. Issand ma ei suudaks niimoodi ühtegi silmapaari kirjeldada. Ma suren maha. 
+1
Noo nii kuradima hea.. mulle meeldib.. ma sulan.

See oli kuidagi... kurb. Ma tõesti ei oska seda kuidagi muud moodi kirjeldada. Selline lihtne ja ilus, kirjeldades üht imelist silmpaari.

Ma tahaksin tegelikult veel midagi öelda, ja ma tegelikult kirjutasingi siia veel, kuid kustutasin selle ära, kuna avastasin, et kirjutan enda eraelust. Väga veider.

Aga kindlasti kirjuta veel ja pane siia üles. Kindlasti inimesed loevad. :)

Aitäh! Ma poleks vist mitte kunagi arvanud, et ma saan nii palju tagasisidet ja veel nii head... Ohh, mul pole sõnu. Veelkord aitäh! Ma tean, et ma kõlan veidralt, kuid olen saanud nii vähe tagasisidet ja ma poleks osanud lootagi, et saan nii palju positiivseid kommentaare... :)

Mul on ainult üks sõna selle kirjeldamiseks. Võimas! Ma pole pikka aega nii tohutult head lühijuttu ja kirjeldust lugenud! :)

Aitäh! Need kommentaarid annavad julgust, kuid samas kartust juurde... Ma olen ikka veider inimene. Kuid siiski, you made my day. :)