Ainult sinu [2.osa]

See on jutt, mida kirjutasin aasta tagasi. Mul oli oli üleval sellest neli osa, kuid kuna jäi toppama, otsustasin alustada seda uuesti, uute värskete ideedega, seega vana versioon sellest on maha võetud. Tegelased on samad, kui tegevustik on muutunud natukene loogilisemaks. Samuti algab see täiesti teistsugusest vaatepunktist. Loodan, et teile süzee meeldib ja kuigi alguses võib tekkida küsimusi, siis üritan nad järgnevates osades lahti seletada. Kuid kui midagi jääb arusaamatuks, siis kindlasti pange see kommentaaridesse kirja. Üle pika aja üks kirjutustükke. Hope you enjoy it! P.S kaldkirjas olevad tekstid on meenutused.

Ainult Sinu

[I.osa]


Hüvastijätt

Eredatest päiksekiirtest kiirgav valgus langeb minu toa voodile, mis on täiskuhjatud eritaolistest asjadest. Tunnid mööduvad kui minutid ja ümberringi käib kiire sagimine, kuid ma ei lase end sellest häirida. Olen ennast mugavalt istuma sättinud meigilaua tumbale ja silmitsen juba pikemat aega oma peegelpilti. Tänane õhtu muudab kogu senist elu korrapära igaveseks. Olen sunnitud abielluma inimesega, keda tunnen vaid mõned nädalad. Teadsin seda juba noorest peale, et minul pole valikuõigust, kuid nüüd, mil see on käes, tundub see kohutavalt ebaõiglane. Kahjuks pole skandaalidest ja sõnaväänamisoskustest siinpool abi, sest pean jätkama perekonna traditsiooni. Sooviksin, et mulle antaks aega olla, kuid ka see pole positsioon, milles pean olema. Minu kihlatu saab täna kakskümmend ja see tähendab, et liivakell on tühjaks jooksnud. Täna, suve viimasel päeval kogunevad kaks suguvõsa ja mõned sõbrad Remenessyde residentsi, et tähistada kahe hinge liitu. Alt kostub vali kära, mida toovad endaga kaasa saabuvad külalised. Ainuke ruum, milles õhkub vaikust, on minu tuba. Seda ei saaks öelda eelnevate tundide kohta, mil meie perekonna teenindaja Safera mu pulmakleidi, kingade ja sääraste asjadega toast sisse-välja vooris.

Remenessyde ja Crewaleyde liit koosneb kindlatest komponentidest, mis peavad olevad täidetud. Liidetud suguvõsadele on langenud needus, mille vältimiseks peavad järgnevad põlvkonnad abielutraditsiooni jätkama. Meie maailmas eksisteerivad tavalised inimesed, kuid ka nende teejuhid, keda võime nimetada valgete ja mustade väljade omajateks. Neid perekondi, kus eksisteerivad teejuhid alles jäänud vaid viis. Kaks valgete väljade omajate perekonda: Ramos, Denela ja üks mustade väljade omaja: Syres. Remenessyd ja Crewaleyd pole kumbki neist, kuid seda ajaloo tahtel. Sajandeid tagasi, kui teejuhid olid oma võimsamas positsioonis, tähtsustas iga perekond oma suguvõsa ja nende liikmeid. Teejuhil oli õigus võtta endale kaaslaseks tavaline inimene, kes on nõus hoidma kõiki perekonna saladusi. Erinevate perekondade vahelised teejuhid ei tohtinud omavahel kirge jagada. Janine Remenessy ja Terez Crewaley kohtusid kord aastas korraldataval ballil, kus tundsid tundeid, mida kardeti enam. Nad eirasid fakti, et kui jätkavad suhtlemist pärast seda üritust, võib see saada neile saatuslikuks. Terez armus sellesse õrna Remenessy neidu, kes oli kõigist pakutavatest kõige väljapeetum ja oskas enda eest seista. Noormees ei jätnud Janine rahule, vaid korraldas neile salajasi kohtumisi. Peagi ei suutnud ka näitsik varjata oma kuumi tundeid hingepõhjast noormehe vastu. Nõustunud muutma maailmakorda astusid nad oma perekondade vastu ja otsustasid oma armastust tõendada pühaliku abieluga kirikus. Vastuoluliste vaidluste järel hakkasid suguvõsad kõigest olenemata korraldama suurejoonelisi pulmi. Kõik tundus suurepärane, kuni hetkeni, mil kirikus kajasid „jah“-sõnad. Peagi olid mõlema suguvõsa liikmed kaotanud oma teejuhtide võimed ning olukord oli mõistmatu. Denela perekonna prohvet suutis vaid välja kuulutada needuse, mis sundis liitma neid kahte perekonda igaveseks. Kui Crewaley vereliini noormees hakkab saama kakskümmend, täpselt Terezi vanus tema abiellumise hetkel, siis peab ta abielluma Remenessy soost neiuga, et saada oma teejuhi võimeid. Kumbki neist saab mustaks ja teine valgeks teejuhiks. Kui noored otsustavad eirata oma saatust, siis kaotavad kummastki perekonnast kogenud teejuhid oma võimed. Kuna maailmakorra tasakaalu hoidmiseks on vaja viit perekonda, siis keelduda kohustusest on võimatu.

Minu täditütar poeb vaikselt uksevahelt sisse ning märkamatult liigub minu selja taha. „Danielle, sa pole ikka veel valmis,“ noomib ta mind vaikselt ja tema silmes on näha murelikku helki. Cathrine teab, et ma ei soovi abielluda Steveniga, Crewaley perekonnast pärit noormehega, kelle maine on laitmatu. Steven pidavat olema kõige viisakam, tolerantsem ja džentelmenilikum oma suguvõsa seast. Kahju, et nemad ei näe tema tõelist palet. Stevenit, kes on arrogantne ja kannatamatu, kelle äkilisus võib tekitada südameattake ning kes ei peatu enne kui on saanud oma tahtmise. Sõnaosavus õigetel hetkedel ning kaastunde mask päästavad ta alati kõige keerukamatest olukordadest. Meenutades meie esimest kohtumist, oli mul raske vastu panna tema šarmile ja kõneosavusele. Nädal hiljem mõistsin, et eksisin kohutavalt. Esimene inkstint vihata ükskõik milline minu tulevane kihlatu ka ei oleks, oli õige ja hea, et see õigel ajal tööle hakkas. Tema esimesed külaskäigud meie residentsi olid midagi väga ebameeldivat. Tema allutamisproovid ja liigne entusiasm ajasid mul tihti südame pahaks.

Ohkan vaikselt ning liigun tagasi koridori poole, sulgedes rõdu ust end järel. Koridoris tuleb mulle vastu Steven. „Danielle,“ ütleb noormees õrna naeratusega. Minu huulile tekib samuti lühikeseks ajahetkeks võltsitud naeratus. „Kuidas tänane õhtu meeldis?“ pärin vaikselt ja silmitsen noormeest. Mind tegelikult see väga ei huvita, aga ma ju lubasin olla viisakas. Vähemalt täna. „Meeldiv, kuid sa oleksid võinud kauem õhtusöögil olla, muidu läks seal täitsa igavaks ära,“ vastab noormees ning liigub mulle lähemale. Juba harjumusest oleksin tahtnud taganeda, kuid sundisin end seisma. „Mina? Ega ma eriline võõrustaja ei ole. Mis see minust olenes?“ küsin tehes järgi üllatunud hääletooni. Tahaks siit tuppa ära saada. „No selline iludus kaotab kõik maailma enda ümbert ära,“ ütleb noormees meelitavalt ning selle asemel, et tänada ma turtsatan. Kas ta tõesti arvab, et see lause aitab tal mind endale võita? „Ma räägiksin sinuga edasi, kuid ma olen väsinud ning soovin puhata,“ lausun ning hakkan noormehest mööduma. Steven haarab mu käest ning silmitseb mind. Tahan oma kätt ära tõmmata, kuid tema haare on tugev. „Ära ole nii pirtsakas,“ ütleb noormees ning tema hääletoonis on segunenud kavalus ning kerge õelus. Mul varsti tekib tunne, et ma peaksin teda kartma hakkama. Järgmisel hetkel haarab noormees mu õlgadest ning suudleb mind. Eemaldun kiiresti ning mu käsi lööb tugeva kõrvakiilu Stevenile jättes talle punase laigu põsele. „Teie suguvõsa kohta käiv härrasmeeste klubi on vist eksilikult ühe liikme sisse võtnud,“ sisistan vihaselt ning sammun oma tuppa.

Cathrine sätib mu juukseid soengusse, kogu aja mind jälgides, kuid minu õnneks ei räägi ta sõnagi. Isegi, kui ta üritaks minuga hetkel vestlust alustada, oleks see mõttetu vaev. Minu mõtted kompavad ettevaatlikult mälestustes, mida on võimatu unustada ja millest ma ei soovi lahti lasta. Cathrine pilk pöördub minu meigilauale, kus on lebanud terve ööpäeva avamata ümbrik. „Kas see on Christianilt?“ pärib näitsik vaikselt ja silmitseb peegeldusest mind. Vastuseks saab ta lühikese noogutuse, pärast mida pöördub pilk eemale. Pole isik, kellest ma sooviks enne oma pulmi rääkida. „Peaksin selle asetama nende juurde,“ sõnan kurku puhtaks köhatades ja viibates käega ümbrikuvirnale aknalaual. „Dany, kullakene, kas sa vähemalt võiksid nad läbi lugeda?“ lausub soe hääl, kes üritab mind juba viimased nädala aega veenda, et peaksin avama vähemalt ühe ümbriku, mis on tulnud Christianilt. „Sa võid mulle öelda, et sind ei huvita, mida ta kirjutab, kuid sa tead suurepäraselt, et valetad vaid iseendale,“ ütleb ta minu silme ette langenut kiharat tagasi teiste juurde asetades. Tal on õigus, ma kohutavalt tahan neid lugeda. Tegelikult, tahaksin avastada end Christiani embuses ja sinna kaduda. Kahjuks, pean ma ta unustama, sest abielu toimib vaid siis, kui olen Stevenile truu. Ma ei vasta Cathyle, lootes, et ta on selle teema jätnud, kuid peagi avab täditütar järjekordselt oma suu: „Kas sa tead mitu korda on ta üritanud siia tuppa tulla tänase päeva jooksul? Mitu korda olen sunnitud ütlema, et sa pole tema visiidist huvitatud ja nägema tema löödud näoilmet?“ Tema küsimused jõuavad mu alateadvusse, kuid üritan teha näo, et ma ei kuule teda. Minu peas mängib üks ja sama katki läinud plaat. See on õhtust, mil kohtusin Christianiga esimest korda.

Muusika valjeneb ning see on kutse tantsule. Kõlab klassikaline viini valsi muusika. Vaatan mõtlikult tantsupõrandat. Tahaks selle tantsu vahele jätta. „Kas ma võiksin Teid tantsule paluda?“ kõlab minu selja tagant mahe hääletoon. Keeran end ümber, valmis ütlema ei, kuid peatun. Noormees naeratab mulle armsalt ning hoiab käes punast roosi. „See on Teile,“ lisab ta ning ei tõsine hetkekski. Ma pole teda mitte kunagi siin näinud. Kui ta oleks mu sugulane, siis ma teaks teda. Ma olen kodus olles pidanud pähe õppima kõigi nimed ning näod kokku viima inimesega. Jään teda vaatama. Minu näole tekib õrn naeratus. „Meeleldi,“ lausun ning tema käes olev roos maandub lauale. Noormees haarab minu kätest ning juhib kindlate sammudega tantsupõranda poole. Tema pilk on mu silmadel. See silmside kaotab justkui kõik meie ümber, ma kuulen vaid muusikat ning tunnetan tema tugevat kätt oma pihal. Temaga tantsimine meenutab mulle justkui lendamist. Ma pole end nii ammu tundnud. Kogu tantsu ajal ei lausu kumbki meist sõnagi. Tema tumepruunid silmad on ainuke, mis suudab mu pilku köita. Ma justkui kadusin nendesse. Mulle pole ammu keegi sellist mõju avaldanud. Muusika vahetub ning noormees eemaldab oma käed minult. Kummardame mõlemad nii nagu tavaks. Ta noogutab mulle lõpetuseks ning hakkab läbi rahva ära liikuma. „Oodake,“ hüüan talle vaikselt järele, mille peale ta peatub. „Kas ma võiksin teada Teie nime?“ pärin talle sammu lähemale astudes. „Christian,“ lausub kinkides mulle veel ühe naeratuse. „Aga vabandage mind, Preili. Ma pean minema,“ ütleb ta vaikselt ning vaatab minu poole vabandavalt.

Pärast seda esimest kohtumist Christianiga, leidsin temas midagi kummalist. Midagi teistsugust, mida polnud varem ühegi teise noormehe juures märganud. Ta elaks justkui sajandeid tagasi, tema kombestik ei käinud kuidagi kokku tänapäeva noormeeste omadega. Mõistsin koheselt, et ta on tavaline inimene, kuid see ei kaotanud minu uudishimu tema vastu. Tahtsin näha teda veel, kuid pidasin seda võimatuks. Mul polnud vähimatki aimu, kes ta oli. Ainuke, mis mõttes mõlkus, oli see, et ta peab olema kellegiga suguvõsast seotud. Remenessyde residentsis korraldatavad üritused olid vaid teejuhtidele, kuid kõik võisid kaasa kutsuda kaaslase. Päevi hiljem sain teada, et ta oli mu onupoja Matthew parim sõber. Matthew on mulle kõige lähedasem meessoost isik Remenessyde seas ja ma austan tema arvamust. Arvestades, et ta on minust vaid kaks aastat vanem, tunnen ma temas oma vanemat venda. Vanemat venda, keda olen alati tahtnud, kuid keda pole mul kunagi olnud. Peagi jookseb mu mõtetesse järgmine lõik, mis peegeldab meie järgmist kohtumist ja tuletab meelde esimest kiindumisreaktsiooni inimesse.

Liigun tagasi maja poole, kui järsku kuulen mahedat hääletooni oma seljatagant. Just nagu eelmine kord. „Kas Teil ei ole üksi siin ohtlik sellisel kellaajal jalutada?“ pärib see ning ma kuulen enesekindlust. Vaatan selja taha ning naeratan soojalt. „Ma pole siin üksi,“ ning sammun noormehe poole lisades: „Teie olete ju siin samuti.“ Ta noogutab ning tema näole venib muie. „Kas mul oleks au Teid tagasi majja saata?“ pärib ta seejärel oma kätt minu poole ulatades, mis justkui tähendaks kutset. „Ühel tingimusel,“ lausun kavalalt naeratades. „Misiganes on Te soov, Preili,“ lausub ta kergelt tõsinedes ning ootab minu juhiseid. „Jätame formaalsused. Ma olen Danielle ning ma ei taha rohkem sõna preili või Teie kuulda,“ lausun ma oma käe talle ulatades. „Kokkulepe on sõlmitud,“ vastab ta kergendatud hääletooniga ning haarab mu käest. Aeglaste sammudega hakkame me liikuma tagasi siseruumide poole. Erk kuuvalgus valgustab meie teed ning see varjab osa tema näost. Ma ei taha rikkuda seda täiuslikku momenti, seega ma vaikin. Peagi jõuame me sissekäiguni ning noormees viib oma pilgu minule. „Ilusat und, Danielle,“ lausub ta siidise hääletooniga ning suuldeb mu kätt. Ta tekitab mulle tunde nagu ma reaalselt elaksin kunglikel aegadel. Kus iga väikene samm tähendas midagi suurt. Ma naeratan talle õrnalt. „Head ööd, Christian,“ vastan talle ning tõmban oma käe eemale. Lahkun võttes oma suuna enda toa poole. Mul on tunne, et näen teda vaid täna.

Cathrine raputab mind õrnalt õlgadest, sest ma pole arvatavasti oma täditütart absoluutselt kuuldanud. „Sa pead selle unistamise lõpetama, me ei jõua kunagi niimoodi õigeks ajaks valmis,“ teatab ta kerge ohkega ning raputab oma pead. Ma põhjustan talle päris korralikku peavalu hetkel. „Mida?“ pärin kergelt alahuulde hammustades ja keeran oma pilgu Cathrine’le. „Ma ütlesin sulle, et soeng on valmis. Teen sulle viimased meigiviimistlused ja sa pead selle suurepärase kleidi endale selga libistama,“ seletab tütarlaps minu näole puudriga viimaseid defekte kohendades ja minu ripsmeid veelkord üle võõbates. „Olgu,“ vastan ilma igasuguse vaidluseta ja lasen tal ära lõpetada. „Su isa on väga uhke, et nõustusid seda siiski tegema. Ta teab, kui raske see sulle on ning on tänulik, et sa pole kuhugi pagenud ja kogu perekonna eksistentsi küsimärgi alla seadnud,“ räägib neiu minule otsa vaadates ja õrnalt naeratades. Kahjuks ei suuda ma jagada tema rõõmu, sest tean, et oleksin peaaegu põgenenud, kuid miski sundis mind jääma.

Cathrine lahkub minu toast, jättes mind kleidis peegli ette seisma. Lumivalge maani kleit kokkutõmmatud korsetiosaga ja puhvis alusseelikuga, toovad minu figuuri suurepäraselt välja. Peegelpildis näen kaunist noort neidu, kes oleks iga peigmehe unelm. Raske uskuda, et see olen mina. Leian, et valge värv kleidil on liialdus, kuid ma nõustusin seda kandma. Valge tähendab lootust ja puhtust, mis pärast tänaseid kinnitussõnu on täiesti kadunud. Ma pean olema Steveniga ja kui väga ma ka ei sooviks, ei saa ma enam joosta Christiani käte vahele. Nii kui minu mõttetesse ilmub uuesti Christian, tunnen pitsitavaid torkeid kõhus. Ma teen talle kohutavalt haiget, kuid nii on kergem teda minust võõrutada ja lasta tal edasi minna oma eluga. Õhtu, mil noormees teada sai selle uudise, et ma Steveniga abiellun, oli tema kõige hirmsam õudusunenägu.

Nüüdseks kui Steveni isa on siin, pean ma end taltsutama ning ei saa enam oma tahtmist mööda käituda, vähemalt mitte tema silmis. Mu pilk libiseb üle halli, mis on pooleldi tühi. Liigume elutoa poole, kus toimub väike perekondlik istumine. Ruumi on siin küllaga, seega kõik, kes majas hetkel ka külalistena elavad on palutud osalema. Istume kõrvuti ja noormees toetab oma kätt mu puusale, see tekitab minus ebamugavust, kuid minu näoilmest on seda pea võimatu välja lugeda. Peagi kuulen kahte tuttavat lähenevat häält. Keeran pilgu teisele diivanile mis asub eemal kohast, kus istun ja märkan Matthewd ja Christiani. Ohkan vaikselt ja kui väga ma ka ei üritaks seda vältida kohtub mu pilk Christiani omaga. Loen noormehe silmist välja vaid piinatud oleku. Tekib tunne nagu hoiaksin enda käes hõõguvat metallist eset ja suruksin seda vastu noormehe keha. Nõjatun taha poole, mille peale Steveni haare mu ümber tugevneb. Isa räägib kõigile midagi ning siis võtab sõna Artur. Kuulen ainult suminat, sest mõtted on hoopiski kuskil mujal. Steveni käsi tonksab mind õrnalt ja pööran küsiva pilgu noormehe poole. „Vasta küsimusele,“ lausub ta vaikselt ning tema suunurgad kaarduvad ülespoole. „Danielle, mis sa arvad?“ nõuab Artur minult uuesti ja vaatan teda. Põsed löövad õhetama ja hammustan tugevalt alahuulde. Mul polnud õrnematki aimu, millest too rääkis. Mu parema käe peopesa on surutud vasakusse kätte ning hakkan närviliselt sõrmuseid edasi-tagasi. Toas valitseb täielik vaikus ning mitte keegi ei räägi midagi, kõigi pilgud on suunatud minule. Tunnen end ebamugavalt ja tobedalt. Kõik ootavad, et ma ütleksin midagi. See võiks olla midagi ebamäärast, aga mis? Mingi loll nali? Kui ma ei taba teemasse, siis on kõik nässus. „Ma arvan, et me arutame seda ja anname sulle teada,“ kõlab Steveni madal hääletoon, mis mu päästab. Artur noogutab selle peale mõistvalt. Steveni käsi haarab minu käest kinni peatades närvilise sõrmuste näppimise. „Rahu,“ sosistab ta vaikselt. Hingan kergendatult sisse, sest kõik lõpetavad järsku selle jõllitamise siiapoole. Üks hetk, mil kõik paistavad tegelevad millegi muuga, tunnetan vaid ühte pilku endal. Ohkan vaikselt, see on Christian. Steveni soe peopesa hoiab ikka õrnalt mu käest kinni. Ma paistan ikka viimane mõrd olevat? Kahemehepidaja? Ei oska tegelikult isegi öelda, mis sõna piisavalt hästi kirjeldaks, kes ma olen.

Ema tõstab enda kätte hõbedase noa ning toksib sellega õrnalt vastu oma šhampuseklaasi. Seda kihisevat alkohoolset jooki pole meie majas just eriti tihti kätte võetud. Kõigi tähelepanu talle pöördunud naeratab ta enesekindlalt. „Ma tahtsin öelda toosti,“ alustab ema ning tema pilk libiseb üle toa. Kortsutan kulmi. Toosti? Mille auks? Mu ema pole just inimene, kes selliste asjadega tegeleb. „Tõstame klaasid noorpaari auks,“ ütleb naine juubeldades ning pöörab pilgu mulle ja Stevenile. Vaatan teda ehmunud pilguga ning sekund veel ja kaotan oma enesevalituse. Avan suu, et midagi öelda, kuid selle asemel kuulen klirinat eemalt. Keeran pilgu sinna ning märkan näost punaseks tõmbunud Christiani. „Vabandust,“ lausub ta ebavlevalt. Noormees hakkab klaasikilde korjama ning Safera ruttab kiirete sammudega tema poole. Christiani silmis peegeldub arusaamatus, pettumus, viha – paljud tunded korraga. Ema köhatab vaikselt ning enamus pilke suundub temale tagasi. Ainult mina vaatan Christiani. Tema löödud nägu. Sooviksin teda lohutada, kuid olen Steveni käte vahel.

Löön kokku Steveniga klaasi, näides sellega täiesti päri olevat. Mu kurgust alla voolab lonks kihisevat jooki. Asetan klaasi tagasi lauale ning silmitsen vaikides meid ümbritsevaid inimesi. Mitu inimest seda abielu siit reaalselt toetavad? Kas vähemalt ükski tõuseks püsti laulatuse ajal ning keelaks sellel abielul sündida? Muidugi mitte, see pole nende teha, nad ei saa seda enam mõjutada.
Väsimus surub kergelt peale ja minu pea toetab õrnalt Steveni õlale. Ei, mitte et ma sellega leppinud oleks, aga nii on mugav. Pealegi, ma pean sellega harjuma hakkama. „Ma arvan, et Danielle on väsinud. Me lähme,“ lausub noormees järsku. Tema hääl on madal ning tõsine. Kuidas ta seda teadis? Imelik, paistab, et noormees tunneb mind paremini kui arvata oskan. „Muidugi,“ vastab isa mulle korra otsa vaadates. Järgmisel hetkel aitab noormees mind püsti ja me liigume ülesse. Kas tõesti on Stevenil ka teine külg, mida peaksin õppima tundma? Sest täna päästis ta mu kordi välja.

„Paistab, et sa pole ainuke, kes pole õnnelik meie liidu pärast,“ ütleb Steven trepist ülesse kõndides. „Ah? Mis mõttes?“ pärin vaikselt. „No, kas sa vaatasid neid näoilmeid kui su ema kuulutas?“ pärib noormees ja tema hääletoon on mõtlik. Raputan pead, sest pean tunnistama, mu pilk polnud ruumile absoluutselt suunatud tol hetkel. „Mõnel oli selline ilme nagu ta oleks vaimu näinud,“ märkis noormees ning ma tegelikult mõistan miks ta nii ütleb. Christiani reaktsioon, see ütleb juba paljugi teiste arvamuste kohta. Jään järjekordselt mõtetesse ning järsku komistan. Komistan oma jala taha, kaotades tasakaalu ja hakkan kukkuma, kuid noormees haarab minu ümber kinni ning juhib mind kindlakäeliselt ülesse, justkui kartes, et ma kordan eelnevat.

Jõudnud oma toa ukse juurde keeran oma pilgu Stevenile, kelle silmad on kinnitunud minule. „Aitäh,“ ütlen siiralt, sest ta tõesti oli minu ainuke päästerõngas mäslevas Atlandi Ookeanis täna õhtul. „Ma ei teinud midagi,“ lausub ta vaikselt turtsatades. Asetan oma käe lingile olles valmis selle avama, kuid Steveni käsi peatub mu. „Ilusa une suudlust ei saagi?“ pärib ta ning tema hääl on muutunud süngemaks ja pealetükkivamaks. „Ei,“ ütlen tervalt ja astun sammu eemale. Steveni näoilmele ilmub irve: „Ära ole nii pirtsakas, kullake.“ Noormehe käsi libiseb mööda mu põske ning hakkan seda eemale lükkama, kuid Steveni mõlemad kaks kätt haaravad minust kinni. Need on tugevalt surutud vastu mu randmeid ja ta ei kavatse minust lahti lasta. Steven surub mu raksatusega vastu seina. „Ära punnita, sa ei pääse,“ teatab ta ning tema hääles on ohtlik noot. See pole vihane, vaid kummaline, teistsugune. Üritan eemale tõmbuda, kuid peagi põrkab mu kukal seinaga kokku. Olen nurka surutud. Tahan Stevenit lükata, kuid ta on minust tugevam, mu jõud ei käi temast üle. Noormehe pilk paistab janunev ning kergelt hullunud. Seisan tardunult talle otsa vaadates ning mu hingamine muutub ebaühtlasemaks. Noormees surub jõuliselt oma huuled minu omadele. Olen justkui vangis, mille müüride vahelt pole võimalik põgeneda. Surve väheneb järsku ja noormees laseb mu kätest lahti. „Head ööd,“ ütleb ta soojalt naeratades nagu midagi ei oleks juhtunud ning eemaldub. Hõõrun oma randmeid üksteise vastu õrnalt kokku, neil on punased jäljed. Kas ma abiellun mingi psühhopaadiga või ebastabiilse inimesega? Kogun end hetke ja kaon seejärel enda tuppa.

Uksele kõlavad koputused ja luba saanud, astub Matthew minu tuppa. „Sa näed suurepärane välja,“ lausub noormees naeratades ja mulle lähemale astudes. Minu suunurgad tõusevad hetkeks, kuid langevad peagi. „Kas sa ei peaks all olema?“ pärin kergelt kulmu kortsutades. Matthew peaks seisma all ja ootama minu tulekut, mitte siin minuga lobisema. Ta raputab pead ning vajub mu voodile istuma. „Ma ei saanud sind siia üksi jätta, ma tean, kui raske see sulle on,“ lausub ta sõnad, mida tean isegi. Üle minu huulte ei tule ühtegi sõnapaari, sest mul pole vastuväiteid. „Aitäh,“ sõnan oma pilgu noormehele pöörates ja kleiti kohendades. „Tead, kui sa soovid põgeneda, siis ma võin sind aidata. See on sinu viimane võimalus ära joosta altari eest,“ pakub Matt üsnagi järsku vaikust lõhestades. Pööran oma pilgu noormehe sügavsinistesse silmadesse ja raputan pead. „Ma pean seda tegema, see on mu kohus kogu suguvõsa ees,“ lausun vaikselt ning liigun oma onupoja ette. „Siiski, tore, et sa pakkusid. Kui mul läheb vaja su teenuseid, siis annan teada,“ teatan talle ja kui noormees püsti tõuseb, haarab ta mind hetkeks embusesse, julgustades mind vaikse sosinaga. Peagi lahkub ka tema.

On aeg. Liigun trepist alla, kleit lohisemas mööda astmeid, oma isa poole. Ta haarab minu käe alt kinni ja seame sammud altari poole. Inimesi on saalis palju ja ma võlun oma näole särava naeratuse. Mu silmad püüavad ka Christiani pilgu kinni. Tema silmad on kurvad ja hetkel, mil ta näeb mind pulmakleidis, muutub tema nägu kordi süngemaks. Tunnen, kuidas minu süda jätab lööke vahele ja mu jalad ei taha kõndida alatari poole, kuid sunnin end jätkama. Üritan unustada valu südames ja kõndida edasi. Mina abiellun Steveniga, kes kannab nüüd minu eest hoolt. Tema tahab mind mingil veidral moel ja minul pole lubatud keelduda. Palvetan endamisi, et Christian ei tõuseks selle koha ajal püsti, mil palutakse öelda põhjuseid, miks ei saa abielluda või vaikida igavesti. Ma ei suudaks pärast seda jaatavalt vastata. Kogu tseremoonia möödub kui unes ja üle pulmasaali kõlab kaks kindlasõnalist „Jah“ vastust. Nüüd olengi ma seotud teise inimesega. Mina, Danielle Mia Remenessy, olen abielus Steven Crewalega ja mitte keegi pole saanud õigust seda muuta, isegi kui soovi on.

Korduvad õnnitlused kõlavad külaliste poolt ja mina vaid naeratan ning tänan viisakalt. Õnneks on Cathrine pidevalt mu kõrval, seega ta ei anna mulle eriti võimalust endasse sulguda. Kui kõik tantsupõrandat vallutama lähevad, vajub minu vend Robert mu kõrvale istuma. Noorem vend, kes on mõnikord kohutavalt armas, kuid teinekord tekitab kohutava soovi teda kägistada. „Õnnesoovid,“ lausub ta üsnagi rõõmsalt ja saab minult vastu pilgu, mis võiks tappa. „Vabandust,“ lausub ta käsi allaandlikult ülestõstes ning naeratades. „Sa suutsid kõik ära petta,“ sosistab vend mulle lähemale nõjatudes. „Ja noorpaari terviseks,“ lausub ta valjuhäälselt šhampuseklaasi minu omaga kokku lüües ja pilgutab mulle silma. Tal õnnestub päris hästi varjata meie tõsisemat vestlust. Tema on see õnnelik, kes saab valida endale inimtüdrukust kaaslase ja elada temaga perfektse duo-na. Robertil pole kohustust olla abielus Crewaleyga nagu mul. Mäletan, et alles hiljuti mõtlesin, miks me ei võiks kohti vahetada, kuid samas ei sooviks ma sarnast saatust isegi oma vihatuimale vaenlasele.
Oma täditütre ja onupoja palaval soovil minu meelt lahutada, nõustun Matthewga tantsima, sest ega laua taga konutamine nii või naa olukorda paremaks ei tee. Muusika on üsna tempokas, seega otsustab noormees oma oskusi näidata. Üritan temaga sammu pidada, peaks mainima, et meil tuleb päris hästi välja isegi. Ta keerutab mind päris kaua tantsu lõpus nii, et hakkan tahtmatult naerma. Peagi kõlab aeglane lugu ning noormees kummardab eelneva tantsu eest. „Kas ma võiksin pruudiga järgmise tantsu saada?“ kõlab kellegi valusalt tuttav hääl mu selja tagant. Matthew annab mulle õrna käepigistusega teada, et peaksin nõustuma ja lahkub. Pööran end ümber ja seisan vastastikku Christianiga. Inimesega, keda olen vältinud nädala, sest ei tahtnud seda kummalegi raskemaks teha. „Loomulikult,“ vastan oma näole manades õrna naeratuse ja täiesti hoiatamata haarab noormees minu kätest kinni, hakates mind mööda tantsupõrandat kindlakäeliselt edasijuhtima. Vaikus langeb me vahele ja hoian pilku noormehe sügavatel silmadel, mida võisin jälgida tunde.

Oli raske olla ta käte vahel ja teada, et see võib olla viimane kord, kui ta mind puudutab. Ta tahab midagi öelda, ma näen seda ta pilgust ja tema valmisolekust suud avada, kuid viimasel momendil mõtleb ta ümber. „Anna andeks,“ sõnan ettevaatlikult talle otsa vaadates ja soovin, et suudaksin põhjustatud valu tagasi võtta. Tahaksin tema mälu kustutada, kuid isegi kui mul oleks see võimalus, siis ma ei suudaks. Andeksandmist võin ma ju paluda, kuid see ei muuda meie olukorras mitte kui midagi. „Sa teed, mida pead,“ lausub ta ohkega ja tõmbab mind endale lähemale. „Ainult ära teeskle, et sa ei hooli minu olemasolust, ma tean, et ma olen su südames,“ sõnab ta peaaegu sosinal ja tema haare mu ümber tugevneb veelgi. Tal on õigus. Minu näol on raudne mask, mis varjab kõiki emotsioone, mis on mul tema vastu tekkinud. Tema soe hingeõhk puudutab õrnalt mu kaela ja mul järjekordselt liblikad kõhus. Tahaksin, et tema huuled paitaksid mu huuli ja tema hääl aitaks mul unustada kogu maailma olemasolu. „Ole vähemalt kordki minuga aus,“ anub ta vaikselt mulle otsa vaadates. Neelatan raskelt. See on arvatavasti viimane kord, kus saame olla üksteisele nii lähedal. Toetan oma pea õrnalt tema õlale. „Ütleksin, et meie vahel saab kõik korda, kuid sa tead isegi, et see on vale,“ ütlen nii vaikselt, et ainult Christian minu häält kuuleks. Ta sõrmed jooksevad õrnalt läbi minu kiharate. „Ma tean, Dany,“ ütleb ta vaikselt ohates. „Ma ei lepi sellega kunagi,“ lisab ta seejärel ja justkui tellitult saab muusika läbi. Niipalju siis meie momendist. Oleksin nõus temaga tantsima veel ühe tantsu, tegelikult teeksin seda terve õhtu. Uus muusika tuleb peale ja Christian ei lase minust ikka veel lahti, meie pilgud on kinnitunud üksteisele. Unustan hetkeks, mis minu ümber toimub ja mul on tunne nagu tahaksin küünitada end Christianile lähemale, et suruda suudlus tema huultele. Keegi segab meie momenti, kuid tal on selleks nüüd ametlik õigus olemas. Steven nõuab mind tantsule ja kui raske mul pole Christiani haardest vabaneda, vajun ma Steveni käte vahele.

NOOOOOOH?

Kus on UUS osa?? Möödas on 2 kuud!!
Ja mulle tõesti meeldib see jutt!
Ning Steven tuleks maha tappa, kuradi psühhost pervo selline
Aga ülisuperhästi kirjutatud, natuke selliseid peeneid kombeid ja tõelist armastust(Chrsitian) ning natuke vägivalda ja võltsi käitumist(Steven), lihtsalt suurepäraselt kirjutatud :)

Tõesti suurimad vababandused, et olite sunnitud ootama nii kaua. Üritan end siiski selle osade ajalise väljastamisega olla täpsem nüüdsest peale. Loodan, et meeldib. Lugu keerab segasemaks veidi, kuid loodan, et saate ikkagi aru :) Kena lugemist!


[2.osa]


Must roos

Olin keset tühja lagendikku täiesti üksi. Eredat päikevalgust varjutasid kõrged männid, mis tekitasid lagendikule hämaruse. Tundsin märga muru oma taldade all, üllataval kombel olin paljajalu. Minu seljas oli minu pulmakleit, kuid sellega oli midagi väga valesti. See oli musta värvi. Pidin tunnistama, et mustana nägi see palju kenam välja, kuid siiski oli see veider. Juuksed olid krässus, nagu oleksin kihutanud tunde läbi metsa, et sellele lagendikule jõuda. Külmad vihmapiisad langesid taevast alla ja tundsin, kuidas veetilgad langevad alla mööda siledat nahka. Väljas oli jahe, kuid ma ei värisenud külmast. Ei tundnud, seda enda ümber olevat ilmastikku. Olin selle eest justkui kaitstud. „Danielle,“ kõlas vaikne sosin, mis pani mind ümber keerama. See hääl tundus turvaline, selline, mis kaitseks mind iga ettejuhtuva takistuse eest. Minu seljataga polnud kedagi. Olin lagendikul täitsa üksi. Astusin edasi ja tundsin, kuidas muru jalge all hakkab jäätuma. Lagendiku servadest hakkas minu poole liikuma tume udukogu. See ümbritses mind igast suunast. Tõmbasin seda ligi ja ta justkui uputas mind endasse. Nii, kui see jõudis minuni, tundsin teravat valu ja karjatasin. Mu häält ei kõlanud, lihtsalt suur aurupahvakas väljus mu suust ja pimedus justkui summutas mu karje. „Kullakene, ärka,“ kõlas järjekordselt see sama hääl, mida olin enne kuulnud.

Hingasin rahulikult sisse ja välja, mu pilk oli kinnitunud oma toa laele. Teadsin juba väiksest peale iga pragu ning defekti, mis sellel oli. Ma polnud märganud hetke, mil olin ülesse ärganud, ainuke, mida tundsin oli see, et mul oli kohutavalt külm. Tekk mu peal oli soe, kuid see ei aidanud. Eelnev kujutluspilt oli unenägu. Tõusin istukile üritades end sisemiselt maha rahustada. Kõik oli korras, see oli lihtsalt kujutluspilt. Ere päiksevalgus riivas mu silmi ning sulgesin need hetkeks. „Danielle, tule siia“ kõlas vaikne sosin, mille peale automaatselt avasin silmad. Silmitsesin oma tuba, see oli täiesti tühi. Kust see häält tuli? Kortsutasin kulmi, ma ei hakanud ju seda kõike ette kujutama. Tundsin kuklas teravat valu. Ajasin end voodi küljest lahti ja kõndisin peegli juurde. Ei, minu seljas polnud seda sama kleiti, mis unenäos. Tundsin kergendust. Õnneks polnud mu seljas hetkel üldse midagi, mis meenutaks mulle eilset õhtut. Enda pulmaõhtut. „Ära maga“ kajas uuesti hääl mu peas. See polnud normaalne. „Kuula mind, tule lähemale“ nõudis see hääl järsult. Hakkasin ma hulluks minema või midagi? Tõmbasin midagi mugavat selga ja korrastasin end veidi. „Kus sa oled?“ päris see hääl uuesti. „Järgne mulle,“ paluti vaikselt. Okei, kui idiootselt see ka ei kõlanud, otsustasin ma proovida seda ülesse leida. Tõestada endale, et ma ei kujuta ette. Kui ma peaks tupikusse jõudma, siis võin end ametlikult vaimuhaigeks pidada.

Mööda koridore kõndides hakkas mu peas muutuv jutt muutuma aina tihedamaks. Polnud raske hakata allikat otsima, kuna mida lähemale ma sellele jõudsin, seda valjemaks see muutus. Möödusin Kathrine toast, Matthew omast, isegi Roberti tuba jäi selja taha. Siiski pidin püsima teisel korrusel, kuna kohe kui üritasin trepist alla minna, muutus hääl vaikseks kajaks mu peas. Mõnikümmend minutit mööda koridore ringi tormanud, põrkasin kokku Saferaga. „Danielle, on kõik korras?“ päris ta kulmukergitusega ja silmitses mind küsivalt „Jah, ma otsin ühte inimest lihtsalt“ ütlen õrna naeratusega, mis suudab isegi seekord Safera ära reeta. „Tule siis hiljem alla, ma katan laua,“ sõnab naine ja möödub siis minust, jätkates oma asjaajamisi. Lõpuks jõuan ma minu isa raamatukogu ukse taha. „Tuled juba?“ kuulsin järjekordselt häält ja see oli lausa erakordselt vali võrreldes eelnevaga. Hetk kõheldes, lükkasin siiski suure puidust ukse lahti ja sisenesin hämarasse ruumi. Siin ei tundnud kedagi olevat. Kõndisin edasi ja ei kuulnud põhimõtteliselt mitte kui midagi. Ainuke tunne, mis mind valdas oli suur segaduse ja pealegi tundsin kerget hõõguvat soojust oma randmel.

Järsku kuulsin kriginat ja mu pilk pöördus kõrvale. „Sa tulidki, see töötas“ sõnas hääleomanik ja ma kirusin end juba mõttes, et ei olnud osanud seda kokku viia. Peas kõlas see täiesti teist moodi. Raamaturiiulite vahelt ilmus välja Steven. Kuidas kurat ta minu pähe ligi sai? „Mis toimub?“ nõudsin ma vastust, kuna see polnud küll isik, kellega ma meelsasti praegu oleks vestelnud. „Ma katsetasin oma uut võimet“ teatas noormees laia naeratusega. „Ja nähtavalt mul õnnestus sinuga mõtete teel rääkida, seega see toimib“ lausus Steven rahulolevalt. Võimed. Ma olin unustanud, et pärast minu pulma muutub kõik ja ka meie saame võimed. Siiski paari hetkega valdas mind uus segadus. „Valged saavad suhelda oma kaaslasega mõtete teel,“ kõlas järsku minu tõsine hääletoon. „Täpselt nii,“ vastas Steven oma häält tasandades. Ei, misasja, see ei olnud ju võimalik. Siis meenus mulle hõõguv ranne. Pöörasin pilgu sellele. Minu randmele oli ilmunud musta tindiga märgistatud musta roosi pungad. Must roos oli musta teejuhi märk. Kuidas kurat oli see võimalik, et ma oli must? Ma ei väärinud seda nimetust. Steven, temal oli piisavalt iseloomu, et saada see anne endale. Valged kehastasid puhtust ja lootust. Noormehe kohta seda just öelda ei saanud. „Näita oma rannet,“ nõudsin ma ja pahameel mu hääletoonis kasvas. Steven liikus mulle lähemale ning sirutas käe välja. Tunnetasin kerget segadust temast peegeldumas. Nooruki käel olid valge liilia pungad. Ei, see ei olnud loogiline. Praegu oli mul tunne oli nagu keegi mängiks minuga kurja mängu, milles on võimatu võita. Põhimõtteliselt kõik teejuhid olid minu perekonnas valged. Nüüd olen mina ainuke must lammas valgete seas. „On kõik korras?“ päris noormees ettevaatlikusega, kuid see kõlas minu peas, mitte toas. „Hoia minu peast eemale,“ sisistasin vihaselt, keerasin selja ning tormasin suure uksepaugatusega sealt ruumist välja. Noormees oli ahastunud. Kuulsin tema rahustavat häält minu mõtetes mind tagasi tuppa anumas. Tema sai minuga rääkida mõtete teel, ometigi vastuseid ta ei kuulnud. Minu mõtteid ta lugeda ei saanud. Vastupidiselt mina tunnetasin tema emotsioone.

Möödunud oli paar tundi, mil olin väljas seigelnud. Põgenesin kodust, sest see olukord oli koormav. Kõik tahtsid teada, kuidas tunne on ja millise võime ma sain. Muidugi loomulikult kõik olid rohkem kui kindlad, et see oli valge. Aga ei, mitte seekord. Tundsin end laostunult. Ainuke, kellega ma suutsin hetkel suhelda oli Christian. Ma ei tahtnud noormehele haiget teha, kuid ma vajasin teda hetkel. Mul oli vaja rääkida kellegagi, kes oli kogu sellest jamast väljas. Istusime metsa vahel, jõe ääres. Käisin siin tihtipeale salaja. Noormees hoidis mind lihtsalt oma embuses ja silitades mu juukseid, sosistas, et kõik saab korda. Christian teadis, millega see seondus, aga siiamaani polnud ta mult pärinud miks ma nii endast väljas olen. Ainus, mida ta teadis, oli see, et ma olin nüüd must teejuht.

„Danielle,“ sosistab noormees vaikselt mu nime ja ma pöördun tema poole. „Sa oled musta välja omaja ning üks väheseid oma suguvõsas, kuid ma ei saa aru, miks sa nii endast väljas oled,“ pärib Christian ja tema hääl on nii rahulik,et mul hakkab lausa piinlik. Noormees oskab enda emotsioone hoida. Siiamaani pole olnud ühtki üritust mulle läheneda, ta teab, et ta ei tohi enam. „Pimedus, must väli võrdub pimedusega. Mitte, et mustad teejuhid midagi halba oleks, aga see kallutab inimesi. Pealegi kõik, kes eelnevalt on olnud mustad, on kontrolli kaotanud,“ seletan oma pea noormehe õlale toetades. „See ei tähenda, et sina oled. Dany, sa oled eriline kõige suhtes,“ sõnab nooruk ja tõmbab mu endale lähemale. „Ta ei vääri seda, ta ei vääri olla valge,“ ütlen kibestunult, tahan praegu lõhkuda kõik enda ümber, lihtsalt põletada kõik maatasa. „Rahu. Kui väga sa ka ei sooviks, sa ei saa seda muuta,“ lausub noormees ja tema hääl kõlab minu jaoks nii rahustavalt. Nagu ta oleks minu kaitseingel, kes suudab mu igast olukorrast välja tuua. „Ma arvan, et sa peaksid tagasi minema, kõik otsivad sind,“ ütleb noormees minu ümbert käed eemaldades. „Ma tean,“ vastan vaikselt. Terve päev olen tundnud Steveni segaduses ja murelikke tundeid. Arvatavasti on ta kogu maja juba praeguseks kolm korda läbi otsinud, et mind leida. Christian tõuseb püsti ning tõmbab mind endaga kaasa. Midagi ütlemata surub ta minu käe enda pihku ja tõmbab mind tagasi suunda, kus asub mu maja. Natukene enne maja vaatevälja ilmumist me peatume. Kogu aja oleme olnud vaikuses. „Sa suudad,“ ütleb noormees julgustavalt. „Tee seda minu pärast, ma usun sinusse,“ sõnab ta õrna naeratusega ja ma noogutan. Ma ei taha teda alt vedada, endast on mul hetkel üsnagi ükskõik.

Majja sisse jõudes näen esimese asjana Stevenit nagu arvata oli. Noormehe pilk on murelik, kuid kohe kui ta näeb Christiani minu järel majja sisenemas, lööb temas lõkkama armukadedus. „Jäta,“ käratan koheselt, et ta isegi ei plaaniks alustada idiootse kahtlustava monoloogiga. „Kus sa olid?“ nõuab hääl mu mõtetes. „Eemal,“ lausun ükskõikse hääletooniga ning kõnnin noormehest mööda, kuid Steven haarab mu käest kinni ja ei lase mul minna. Noormees lükkab mu vastu seina. Tema silmis on hullunud pilk, armukadedus on nüüdseks segunenud viha ja ärritusega. „Miks TEMA sinuga kaasas oli?“ küsib ta kibestunult. „See, et sul on probleemid enesehinnanguga pole minu probleem. Me ei teinud midagi, niiet jäta,“ vastan talle külmalt. Tal pole piisavalt eneseusku ning ta laseb Christiani olemisel end nii palju segada, et arvab kohe midagi rohkemat. Mitte, et seda poleks võinud juhtuda. Kõrvalt kõlab see vestlus üsna huvitavalt kindlasti. Sest teiste jaoks Steven ei räägi minuga, ma vaid vastan. „Lase ta lahti,“ sekkub nüüdseks Christian, kes on meile lähemale jõudnud. „Või mida?“ pahvatab Steven vihaselt. Tema käed eemalduvad minu ümbert ja nüüd hetkega on ta Christiani juures. „Hoia Daniellest eemale“ hoiatab noormees sünge hääletooniga. See ajab mulle hirmu nahka. „Või mida?“ kordab Christian Steveni järgi ja tema hääletoon on ükskõikne. „Arvad, et võid teha mida tahad?“ küsib Steven ja tõukab Christiani. Oh ei, ei hakka siin kaklema. Järgneval hetkel tõukab mingi jõud Steveni Christianist eemale vastu seina. Tegelikult mitte mingi jõud, vaid mina. Ma ei arvanud, et suudan juba esimese päevaga nii palju. Steven ei saa aru, mis toimus just ja ka Christian silmitseb mind üllatunult. „Sa pole enam lasteaias, kasva suureks“ teatan Stevenile üsna karmilt ja keeran selja hakates trepist ülesse minema.

Koputan oma isa kabineti uksele, sest kui väga ma teda hetkel ka ei vihka, on mees ainuke, kes suudaks mind aidata. Mees kutsub mu sisse ja palub mul istet võtta. Tema näol on rahulolev ilme. „Kõik läks suurepäraselt eile,“ sõnab mees õrna naeratusega. „Jah,“ vastan talle vaikselt ja ohkan. „Isa, ma pean sulle midagi ütlema,“ lausun oma pilku hoides igal pool mujal kui oma isal. „Sul on kogu mu tähelepanu,“ lausub ta huvitunud hääletooniga. Selle asemel, et midagi öelda tõmban ma pluusi oma randmelt ära, varrukat ülesse lükates ja näitan mehele märki oma käel. Must roos. Ta teab, mida see tähendab. Mees pole üllatunud. „Ma teadsin, et see aeg tuleb millalgi. Ma ei osanud arvata, et see sina oled,“ ütleb mees vaikse ohkega. „Millest sa räägid?“ küsin kerge segadus häälest peegeldumas. „Meie suguvõssa pidi sündima musta energia valdaja, kes on tugevam kui kõik eelnevad,“ ütleb isa oma laualt mingeid pabereid otsima hakates. „Kust sa võtad, et see olen mina?“ pärin oma käe tagasi tõmmates ja õrnalt alahuulde hammustades. „Kas sa oled oma märki vaadanud?“ esitab vanem minult küsimuse vastamata minu omale. Kui ebaviisakas. „Jah, ma vaatasin hommikul“ mainin rahulikult ja ristitan käed rinnale. „Vaata hoolikalt,“ nõuab isa karmi hääletooniga, mis tekitab minus koheselt tunde tema käsku täita. Mees oskab alati niimoodi kõigile mõjuda. Silmitsen oma parema käe rannet ja märkan märgil midagi veidrat. Nimelt on selle mustad pungad kõik kergelt avanema hakanud. Teejuhtide märgid on justkui elavad, need muutuvad, olenevalt võimetest. Algavad pungadest, siis need avanevad, hiljem tekivad roosid või liiliad ning mida tugevamaks sa saad, seda laiemaks märk su käel kasvab ja areneb. Selline asi võttis tavaliselt paar kuud värsketel teejuhtidel, kes olid oma võime saanud. Minul avanesid need juba praegu. Mõne hetke pärast ulatab isa mulle ühe vana pärgamendi paberi, millel on ettekuulutus. Christianil oligi õigus, ma olen erilne. Tegelikult tunnen end pigem värdjana, kui erilisena. „Sa pead olema ettevaatlik, sinu võimet hakatakse jahtima,“ hoiatab isa mind mil talle paberi tagastasin. „Ole võimega ettevaatlik, sa tead, mis juhtub, kui seda kuritarvitada,“ lisab mees veel ning mõne hetke pärast tõusen ma püsti. Nii oligi. Minul ja mu isal polnud kunagi erilisi isa-tütre jutuajamise, vaid tõsised teemad. Oligi vähe oodata temalt mingit suurt toetust võinii.

Päev jooksis õhtusse ja kõik oli muutusteta. Steveni poolt tulid vaid ängistatuid tundeid ja need lämmatasid mind. Ta oleks justkui surunud käe mu kaelale, jättes sellele suuri sinakaid jälgi ja tekitades hingamiskatkestusi. Noormees surus oma viha minusse läbi mõtete. Üritasin teda eirata, aga tema ägestuvaid tundeid oli raske endast eemale tõugata. Oleksin tahtnud lihtsalt võimed välja lülitada mingisugusest juhtmes ja mitte kunagi neid tagasi saada. Akna taga oli hämar ning see pimedus tõmbas mind. Võtsin peale vaid õhukese pluusi ja sammusingi majast välja, liikusin roosiaeda, miski ütles mulle, et ma pean minema just sinna. Justkui magnetjõud tõmbas roosiaed mind enda poole.

Peagi märkasin ma kahte kuju eemal seismas. Juba eelnevalt hõõguma hakanud käsi andis vaatamatagi teada, et ma lähenen Stevenile, teine siluett oli mulle samuti tuttav.Christian. Jälle nad kaklevad? „Kas sa pole veel ikka aru saanud, et sa pead Daniellest eemale hoidma?“ küsis Steveni madal ja jäine hääletoon. „Ta pole sinu omand,“ vastas seepeale Christian rahulikult. Hoidsin end nende vaateväljast eemal, jäädes seisma hämarasse varjulisse põõsaäärsesse. „Ta on mu naine,“ tuli vastus justnagu korduvalt lindilt. „Dani võib olla küll ametlikult sinu, kuid sa ei saa teda kunagi enda kõrvale,“ teatas Christian ja ma tundsin, kuidas see Stevenile haiget tegi. Raev temas plahvatas. „Sa tõesti arvad, et saad minu vastu, inimene?“ päris Steven Christianile lähenedes. Sulgesin silmad ja hingasin sügavalt sisse. Miks ta ei anna järgi? „Ma ei lahku ilma võitluseta. Pealegi, sa ei suudaks olla tema vääriline“ sõnas Christian vastu ja ei läinud sekunditki mööda kui Steven noormehele kallale kargas. Tahtsin hoida eemale, poiste puhul on see ju rusikavõitlus tavaline asjade lahendamis viis. Üritasin end paigale naelutada, et mitte minna vahele. Christian võitles tugevalt vastu, kuni hetkeni, mil Steven hakkas oma võimeid katsetama. Nägin, kuidas Christiani keha kattis jää, mis oli minu abikaasa poolt tekitatud. Tema huuled olid muutunud violetseks ja tema võitlemine hakkas taanduma, kuna keha ei kuuletunud tema reaktsioonidele. Steven üritas noormeest piinata tekitades Christianile lõikavat valu kui ka tema rusikad ei jätnud peksmist.

Ma ei suutnud seda vaadata. „Lõpeta,“ karjatasin vihaselt kui olin jõudnud nende juurde. Nad madistasid maas ja mul oli raskusi vahepeal aru saada, kumb võidab. Steven ei kuulanud mind, ainuke, mis teda praegu juhtis oli tema enda raev. „Steven!“ käratasin, kuid noormees isegi ei üritanud end tagasi tõmmata. Lennutasin noormehe paar meetrit Christianist eemale. „Miks sa kaitsed seda kutsikat?“ kõlas vali urin mu peas. Kummardusin Christiani kohale, kes üritas tugevana näida, kuid näha oli, et ta võitleb lõikava külmusega. Asetasin oma käed noormehe õlgadele ja saatsin soojuse temasse. Meil oli Steveniga võimalus üksteise loitsudele mingil määral nagu vastuloitsu tekitada. „Sest ta on seda väärt,“ kõlas järgnev teade mu suust, mil pöörasin pilgu tagasi Stevenile. Tundsin, kuidas tuul meie ümber hakkas tõusma. „Jäta juba kord,“ palusin nüüd vaiksemalt, kuid tundus, et viha oli kaotanud igasuguse kaine mõistuse Steveni peast. Christiani all olev muru hakkas särtsuma ning hetkega läks see leegiga põlema. Kuulsin vaid noormehe oigeid, mis tulid põletusvalust. Steven lendas suure kaarega vastu puud ning kaotas oma keskendumise, seega lõpetas ka tuli lõõmamise. „Kuidas sa ei saa aru, et sul pole mõtet võidelda. Sa ei ole mu kõrval, sest mul on tunded sinu vastu, ma lihtsalt teen seda kohustusest. Lõpeta käitumine nagu see on teisiti,“ iga sõnaga ma lähenesin noormehele, kes oli vist kõva põntsu saanud eelnevast lennukogemusest. „Proovi sa veelkord puudutada Christiani ja ma ei vastuta enda eest,“ sisistasin noormehe juurde jõudes.

„Sa ei saa lihtsalt arvata, et oled maailma tugevaim ning see, et sa paned Christiani piinlema muudab mu meelt. Ma jälestan sind. Sa oled kõige nõdrameelsem elukas, keda ma eales kohanud olen. Sinusugune ei oleks tohtinud eales meie ellu tulla,“ rääkisin oma häält valjendades, kuigi mul oli tunne, et ma kaotasin enda üle kontrolli. Olin oma kehas, aga ma ei suutnud end juhtida. Märkasin, kuidas Steven hoiab oma ahmib õhku ja kõõksub nagu hapnik ei jõuaks temani. Jõud voolas minusse ja tundsin end tugevana. Oleksin suutnud selle koha maatasa teha. „Danielle, aitab“ kõlas järsku ja Christiani käed olid ümber minu. Ma ei suutnud lõpetada. Steveni nägu oli muutunud lubivalgeks. „Lõpeta,“ käskis Christian veenvalt samal ajal mind Steveni juurest eemale tõmmates ja enda poole keerates. „Dani,“ ütles noormees tõsiselt. Olin sealsamas, kuid noormehe jutu mõte ei jõudnud minuni. „Vaata mulle otsa,“ nõudis Christian minult ja keeras mu pea enda poole, sundides mind talle otsa vaatama. Mingi asi eemaldus minust justkui ja kuulsin, kuidas Steven sügavalt sisse hingab. „Mida sa tegid?“ küsis Steven segaduses hääletooniga kuid ma ei suutnud vastata. Mis see oli just olnud, seda ma ei tea.

„Kõik on korras,“ rahustas Christian oma käe minu põsele asetades ja seda õrnalt silitades. Tahtsin siit minema, kuid olin justkui tardunud. Kui noormees poleks mind õigel ajal peatanud, oleks Steven surnud. Võisin vihata teda nii palju kui tahtsin, kuid poleks suutnud kunagi end mõrvari vaatepunktist võtta.

„Ma..,“ alustasin, kuid rohkem üle mul huulte ei tulnud. „Ei,“ pomisesin vaikselt ja üritasin Christiani endast eemale tõugata. Ma olin ohtlik, ta võis samuti haiget saada. Noormees ei lasknud minust lahti, vaid hoidis mind paigal, kuigi ma üritasin rabeleda. „Jäta,“ ütles ta tõmbas mind enda vastu. „Dani,“ sosistas noormees vaikselt ja ma surusin oma käed tugevalt ümber noormehe. Üle noormehe huulte libises vaikne oie. Ma olin unustanud, et ta oli põletada saanud. „Vabandust,“ pomisesin vaikselt ja tõmbasin siis käed ära. „Ma saan hakkama,“ ütles Christian õrna naeratusega, kuid alles nüüd oli mul aega märgata, et noormehe särk oli verine. „Tapke mind,“ kõlas jäine hääletoon minu peas ja pöördusin Steveni poole, kes meid põlgusega silmitses. „Mõlemad, majja“ teatasin ma kärsitu hääletooniga. „Las mu tädi vaatab teid üle,“ lisasin ma selleks, et olla kindel, et noormehed ikka korras olid. Seekord mõtlesin mõlemat. Mu tädi oli tuntud ravitseja ja meie perekonnas sellel alal parim. Sirutasin oma käe välja, et aidata Steven püsti, mille peale noormees vait turtsatas vihaselt ja ajas end ise püsti.

Keeldusin seletuste andmistest, kadusin hoopis Matthew tuppa. Sealt ei osanud mind keegi otsida ja noormees oli keegi, kes oleks suutnud mind mõista. Onupoeg vaatas mind mureliku näoilmega, kui ma rääkisin talle, mis juhtus. „Sa ei tohi sellele anduda, pimedus on ohtlik, ta tõmbab sind enda poole, üritab sind teha oma omandiks,“ seletas noormees vaikselt ja ulatas mulle ühe vana köite. „Ma arvan, et peaksid selle üle vaatama,“ sõnas Matt lisaks, kuid sai vastuseks mult küsiva pilgu. „Ära küsi. Ma ei tea, mis see on. Minu jaoks on see lihtsalt tühi märkmik. Mul pole vähimatki aimu, kust ma selle sain, ainus, mida tean, pidin selle sulle andma õigel hetkel. Tundub, et praegu on see hetk,“ rääkis noormees ja istus minu kõrvale. Köide minu käes tundus olevat väga vana, kuid hästi hoitud. Otsustasin, et uurin seda hiljem. Istusin veel mõni aeg onupoja toas, kuid seejärel otsustasin lahkuda, sest Safera teatas mulle uudised. Tema loomulikult teadis, kus olen, ainult pidas ebavajalikuks seda teistele mainida. Christiani täielik paranemine võtab paar päeva aega, kuid enamus haavu on läinud. Steven on šhokis, kuid korras.

„Räägime“ kõlas vaikne sosin mu peas Steveni hääl. „Ma olen enda toas,“ lisandus sellele. Ma tundsin, et olen kohustatud talle selle võimaluse andma, süütunne hakkas minu sisemust kriipima. Veel üks vale samm ja ta oleks surnud. Jõudsin noormehe ukse taha ja see avanes. Ilma koputuseta. Loomulikult, Steven tunnetas sama moodi märgi pealt kui olin talle lähenemas. Üllatav tegelikult, et see teda roosiaias ei mõjutanud, aga tal oli vist too hetk üldse midagi raske märgata. „Tule sisse,“ lausus noormees rahulikult. Sõnagi ütlemata täitsin Steveni palve. „Sa oled tugev,“ mainis Steven mulle otsa vaaadates ja ma ei saanud sellele vastu väita. Olin tugevam kui tema hetkelise seisuga. „Miks sa tõrjud mind?“ päris ta rahulikult ning lähenes mulle. „Sa tead, et oled mulle loodud,“ sosistas ta oma käed mu pihale asetades. Ma ei lükanud neid eemale. „Ma hoolin sinust“ kajas mu peas ja Steveni huuled puudutasid õrnalt mu kaela. Temast peegeldus soe tunne, kõik see viha oli raugenud. „Steven,“ laususin oma silmi kinni pigistades, tema emotsionaalsus tahtis praegu mind endaga kaasa tõmmata. Noormees ei kuulanud mind, temas lõõmas hetkel kirg. Steveni käed otsisid minu pluusi nööpe. Tema huuled katsid mind suudlustega. „Steven,“ ütlesin valjemalt, üritades noormeheni jõuda. „Lõpeta,“ palusin teda vaikselt, kuid esimest korda tundsin, et ei suuda teda eemale lükata. Ma ei teadnud, kas minus mängis praegu süütunne või oli meie vahele tekkinud side. „Aitab,“ teatasin seejärel noormeest eemale lükates ja taganedes. „Tema võib,“ teatas Steven kibestunult. „Eksid,“ vastasin pead raputades. „Mida ma tegema pean, et sa oleksid minuga?“ küsis noormees ja tema silmadest peegeldus valu. Ma oleksin praegu justkui mingi hingedekoguja, kes endale uusi ohvreid leiab ja nendest lahti ei lase. „Midagi, sa kaotasid oma võimaluse,“ teatan ma üritades sealt minema pääseda, seades sammud ukse poole.

„Ma ei usu seda,“ kõlas vastuseks ja ukse ette tekib nähtamatu sein, mis ei lase mul läbi minna. „Steven, ära tee seda. Sa tead, mis juhtub, kui võimega mängima hakata,“ sõnasin hoiatavalt ja üritasin sellest seinast läbi murda. Noormehe käed haarasid minust selja tagant kinni ja tarisid seinast eemale. „Sa ei pääse, võitle, aga sa ei pääse,“ kõlas noormehe hääletoon ja see tasasus hirmutas mind. Steven lukustas mu käed hoides neid oma tugevas haardes. „Sa oled minu,“ korrutas ta vaikselt mu peas ja see ajas mind marru. Järgneval hetkel lahvatas põlema Steveni ümbrus. „Just, ära võitle oma olemuse vastu,“ sõnas ta valjuhäälselt ja surus end mulle lähemale, tema hingeõhk paitas mu kaela. „Ma tahan ära,“ teatasin tõsiselt ja üritasin järjekordselt oma käsi vabastada, tuli aga liikus Steveni jalgadele lähemale. Üritasin noormeest eemale lennutada, aga seepeale sain ainult tema haardest lahti ja kukkusin põlvili põrandale. „Jookse kuni jaksad, aga teisel pool leiad ikka minu,“ lausus noormees madalalt ja külmalt. Leegid kadusid. Ajasin end püsti ja pöörasin end Steveni poole. Noormees edastas mulle mõtetes pildi, kus Christian piinleb. „See juhtub peagi,“ mainis ta oma käsi rusikasse surudes. „Ma pole mingi mänguasi,“ sõnasin vihaselt ja asjad hakkasid toas lendama. Ma ei suutnud end kontrollida. „Tõeline sina on palju armsam kui see üritan olla nii hea,“ teatas noormees irvega ja kuulsin, kuidas uks kriginaga avanes. „Võid minna,“ sõnas Steven rahulikult ja ka sein ukse eest oli kadunud. Milleks ta seda kõike tegin? Urisesin vaikselt ja keerasin end kiirel ümber. Tahtsin siit ära, nii kaugele kui võimalik. Liikusin läbi segipekstud raamatuvirnade, kuid mul oli hetkel ükskõik. Ta ei väärinud mind. Ta ei saanud tõelist mind kunagi näha. Steven eksis, see ei olnud tõeline mina. See polnud mina. See elukas pimedusest ei saanud võrdneda minuga.

Hakkasin jõudma enda toani, kuid hetkel, mil möödusin Christiani uksest, pidin peatuma. Teadsin, et vajan teda jälle. Ainus inimene, kes suutis mind ohjeldada. Koputasin vaikselt uksele ning kuulnud noormehe vastust sammusin sisse. Ma ei julgenud liikuda toas edasi, liiga lähedale Christianile, seega peatusin ukse juures. „Kuidas sul läheb?“ pärisin tasase hääletooniga ning kallutasin õrnalt pead, vaadates noormeest. Neelatasin raskelt. Christian ei kandnud särki ja nägin tema seljal kümneid põletusjälgi. Tahtsin nutta. Selle eest, mida olin teinud Christianile, mida tegin Stevenile. Tasus noormehel keerata oma pilk minule, mil minu põski riivasid soojad pisarad. „Dani,“ ütles noormees vaikselt ja lähenes mulle. Teadsin, et olen isekas, kuid ma vajasin tema rahustavat hääletooni, tema kallistusi. „Ma olen korras,“ sõnas ta õrnalt naeratades ja pühkis minu põskedelt pisarad. „Mina ei ole,“ tuli vastuseks läbi vaiksete nuuksete. Suutsin vaid oma käed asetada Christiani kaela ümber ja tundsin, kuidas pisarad voolavad nagu lahtisest kraanist. „Oh, pisikene,“ sõnas noormees minust õrnalt kinni võttes. „Usu mind, sa saad hakkama. Üks vähestest teemanditest siin maailmas,“ lausus Christian ja juhatas mind oma voodile istuma. Me rääkisime. Jälle oli tema see, kes pidi minu eest võitlema ka siis kui ma seda ei tahtnud. Ei ühtki liigset puudutust, ei ühtegi pealetükkivat suudlust. Ta lihtsalt oli olemas minu jaoks.

I kinda hate drama.

Aga mida ma öelda tahtsin, oleks see, et asi oleks palju loogilisem, kui neil oleks üks konkreetne võime, sest praegu tundub, nagu sa oleksid kirjutanud lihtsalt seda, mis hetkel sinna vaja on. Mina näiteks ei leia, kuidas peaks eelnimetatud musta energia valdaja suutma tuld ja kõiki neid asju tekitada ja Steveni võimest ma ei saa üldse aru, ta on veel rohkem random.

Ja well, nagu öeldud, draama mulle ei meeldi, veel imelikum on hetkel minu jaoks lugeda heterodraamat. Kui S ja C kokku saaks, oleks üliäge. xD Aga see pole vist jutu mõte. Kahju.

Muidu jamh... see võimete asi võiks konkreetsem olla, aga üldiselt on hea. :)

See oleks tore.

Lähevad jah lahku, kahju-kahju. Aga sa võid ju enda vaateid muuta? *kergitab kulmu*
Okei, ära tee seda. Elan üle.

Superhea jutt!
Tahaks uut osa juba lugeda :)