kcissy Võsaspets
Postituste arv : 1253 Age : 30 Asukoht : pidevalt paradiisis (või siis hullumaja ukse taga)
| Pealkiri: Sinu naer 30/12/2009, 00:21 | |
| Üks väike jutuke, mida kirjutades ma lahinal nutsin, kuid mis juba nüüd juba tükk aega sahtlipõhjas seisab. Algselt oli mõeldud küll ühele pikemale loole proloogiks, kuid see jutt jäi sealsamas ideedepuuduse tõttu pooleli. Et kritiseerige ja kommenteerige siis, _________________________ Minu ümber oli kuulda ainult vaikset lehesahinat, millest lõikasid läbi summutatud nuuksed. Ma istusin põlvili kõval maapinnal ning peitsin oma nägu kõigest väest käte vahele. Mu suletud silmade eest jooksid järjest läbi kõik emaga seotud mälestused. Mulle meenusid hetked, kui ma olin kurb ja nukrutsesin ning ema võttis õrnalt mu lõuast kinni, vaatas mulle silma ning lausus väikse naeratuse saatel: „Naerata, kullake.“ Ma olin alati naeratanud, kuid nüüd oli ta läinud, igaveseks. Sellest aru saamine tõi kaasa eelnevast veel suurema nutuhoo. Ma teadsin, et ei näe teda enam iial nii naeratamas, kuule teda rääkimas ega kallista teda enam kunagi. Oleks uskunud, et suudan sellest vähemalt mingil määral nädalaga toibuda, kuid mul oli siiani tunne, et tema autoõnnetusest teatati mulle alles viie minuti eest. Ma tõmbasin sõrmedega õrnalt üle temanimelise hauaplaadi. Mälestused viisid mu lausa kümme aastat tagasi, kui ema minuga õues kulli mängis. Ma mäletasin kristallselgelt, kuidas kõlas tema naer ja kuidas ta mind natukene rangemalt korrale kutsus. Pisarad voolasid hääletult üle mu põskede, kui ma mingi aja möödudes suutsin vaevaliselt püsti tõusta. Ma ei tahtnud veel lahkuda, kuid ma teadsin, mida varem ma temast lahti ütlen, seda kiiremini suudan ka tema surmast üle saada. Ma sirutasin viimast korda käe, nagu üritaks temast veel üheks lühikeseks viivuks kinni haarata, ning asusin siis jalgu järgi vedades surnuaia väljapääsu poole liikuma. Hetkeks peatudes heitsin veel viimase pilgu tagasi, pühkisin käeseljaga kergelt põskedelt pisarad ning otsustasin teda mitte kunagi unustada, kuid lubasin endale, et lähen eluga edasi. | |
|
Lizz Narkar
Postituste arv : 44 Age : 29
| Pealkiri: Re: Sinu naer 30/12/2009, 00:39 | |
| Mulle mõjus, ja tõsiselt mõjus, sest kui lugemise lõpetasin, oli endalgi pisar silmanurgas. Kohutavalt kurb, aga väga väga armas jutt! Mulle meeldis! :) | |
|
kcissy Võsaspets
Postituste arv : 1253 Age : 30 Asukoht : pidevalt paradiisis (või siis hullumaja ukse taga)
| Pealkiri: Re: Sinu naer 30/12/2009, 11:04 | |
| Aitähh | |
|
Audrey Queen B ehk ADMIN
Postituste arv : 9505 Age : 32 Asukoht : Pärnu
| Pealkiri: Re: Sinu naer 30/12/2009, 13:36 | |
| Üsna armas ja kurb Aga mina ei hakanud nutma ÕNNEKS! | |
|
kcissy Võsaspets
Postituste arv : 1253 Age : 30 Asukoht : pidevalt paradiisis (või siis hullumaja ukse taga)
| Pealkiri: Re: Sinu naer 30/12/2009, 15:47 | |
| Vedas sul | |
|
Maiu Laaneoja Tilu-lilu-ilu kõlarid
Postituste arv : 6120 Age : 31 Asukoht : Aberdeen
| Pealkiri: Re: Sinu naer 13/1/2010, 14:23 | |
| ma ei ole eriti tundeline inimene, seega pean nentima, et ei kipu nutu poolegi, kuid jutt on küll tõsiselt armas ja südamlik. ma juba kujutasin ette, mis kõik sealt edasi tulla võiks, kelleks ta saaks ja nii et kui sul kunagi tuleb inspiratsioon peale, siis tahaks väga teada, kuidas sina seda edasi teeksid julm hästi kirjutatud :) | |
|
kcissy Võsaspets
Postituste arv : 1253 Age : 30 Asukoht : pidevalt paradiisis (või siis hullumaja ukse taga)
| Pealkiri: Re: Sinu naer 13/1/2010, 15:31 | |
| suured, suured tänud | |
|