Nagu lubasin, alustan uue looga. See on mu esimene üritus kirjutada midagi tõsielulist, kuigi ma ei garanteeri, et ma loo edenedes mingeid friike asju sisse ei topi. See on minu arvates juba esimesest osast peale igavene läbikukkumine, aga mulle läheb ka teie arvamus korda.
Esimene osa tul suhteliselt lühike....aganoh...siin ta on!
Ma püüan teha nii, et see lugu ei jääks selliseks.
PS! Kolm esimest osa kajastavad kolme kuud enne koolilõppu.
I. Prelude
Saage tuttavaks Heidy Merimägi'ga. Ta on kaheksateistkümneaastane.
Tema elu on olnud esimesest klassist peale nagu roos.
Kohe, kui ta tuli oma elu esimesel koolisügisel Pirita Majandusgümnaasiumi, hakkas ta elu õitsema.
Kuigi talle varakult ärkamine ei meeldinud, meeldis talle kooli juures kõik muu.
Ta polnud stiililt ei tibi ega goth vaid kohe alguses midagi vahepealset.
Ta meeldis kõigile sellest hoolimata.
Alguses oli ta blond, ning kandis juukseid alati lahtiselt.
Kaheteistkümnendaks sünnipäevaks sai ta kõrvaaugud. Mitu tükki korraga.
Praeguses eas sai ta veel neete juurde teha. Tal oli mitmeid neete näos, ning tema soeng ja blond pea ületasid kõik.
Gootilik oli ta aga endiselt.
Ta õppis edukalt viitele, kusjuures teda tuupurist nohikuks ei peetud.
Heidy pigem meeldis kõigile ja kuulus isegi gümnaasiumi populaarsete kampa, mis koosnes enamjaolt tüdrukutest.
Heidy seisis peegli ees. Oli hommik, ning ta pidi kooli minema.
Ta oli end juba meikinud ja riietanud, kuid ta seisis siiski seal.
Miks?
Sest ta vaatas end mõtiskledes selle üle, kui palju ta on nende aastate jooksul muutunud.
Ta seisis tõesti nüüd seal, tundes end kui printsess.
Noh, gootiprintsess.
"Heidy, kas sa kooli ei peaks juba minema?" küsis tema kuueteistkümneaastane õde.
Heidy torkas ülbelt: "Ja sina? Kas s i n a ei peaks siis olema?"
Heidy rebasest õde oli tibi, kellel oli suurivaevu õnnestunud gümnaasiumi pääseda.
"Häh, tuupur, meil on esimene tund vaba!"
"Sa võiksid magamise asemel koduseid töid teha!"
"Aga mul on need tehtud!"
"Ei usu!"
Heidy võttis oma koti ja iPodi ning lahkus, pannes sealt jaapani muusika lõugama.
Tõtt- öelda tema muusikamaitse oligi ainus asi, mille pärast talle ette heideti, kuna keegi teine JRock-i ei kuulanud.
Vähemalt gümnaasiumis mitte.
Heidy jõudis bussi peale, ning nautis viimseid rahuhetki iPodi seltsis enne, kui keegi tema kambast teda koolis tüütama tuleb.
See talle eriti ei meeldinud, kuna ta eelistas rahu, aga pidi siiski oma kambaga ringi jooksma, kuna ei tahtnud, et keegi arvaks midagi, et ta on sealt välja visatud.
Vahel oli ta siiski üksi ja poistele, kellele ta meeldis, kättesaadav.
Harilikult hoidsid klassi poisid tema teelt kõrvale, aga praeguseks ta hoopis meeldis neile.
Kohe, kui Heidy kooli peauksest sisse astus ja kapi juurde jõudis, oli mõni tema klassi poiss nagu lõhna peale kohal.
Või äkki oligi mõnel tema klassi poisil superhaistmismeel?
Ju vist.
Seekord aga poisse ei olnud.
Nende asemel seisid seal Audrey...ja Kira. Tema kambast.
"Hei," lausus Heidy ainult, ning tegi siis oma kapiukse lahti, võttes sealt mõned asjad.
Esimene tund, keemia, oli tema jaoks igav. Ta lihtsalt teadis juba kõike, aga see ei muutnud õpetaja korraldust konspekteerida, niisiis käkerdas ta midagi kokku.
Uuh...teine tund, kolmas...neljas tund...
Jube!
Pluss veel mõned tunnid ja kuulujutud, millest nad said aega vahetunnis kambaga lobiseda.
Eriti Heidy kamp.
Terve kuu möödus.
Heidy oli vahepeal kuulnud, et Audrey oli mingis vintis kambas ja need panid korraldaja isa autoga hunnikusse, ning Audrey sai raskelt vigastada.
Nüüd puudus ta parim sõbranna pikalt koolist.
Ohates valmistus tüdruk jubedaks koolipäevaks...