The real thing: Vinn.

Algselt oli kavatsus midagi pikemat kirjutada, kes teab, võib-olla tulebki sellest midagi edasi, kuid praegult käib isegi nii kah..

Kujutlege ette seda: Aktiivne vulkaan, punnitab välja maakoorest, nagi vinn ninaotsal, valmis iga hetk lõhkema. Kes tahaks elada sellises kohas? Vinni lähedal?


Aga nüüd kujutlege, et nägu, kus see vinn tegutseb, et sellel polegi nii väga viga. See on nagu see, et ilusad lilled armastavad ikka sipelgapesa lähedust. Kes meist julgeks sellises kohas kasvavat lille korjata? Kuigi tuleb tunnistada, et seda sorti lilled ongi just kõige ilusamate värvidega, kõige täiuslikumate kroonlehtedega, kõige suuremad. Võib-olla ka kõige kutsuvama lõhnaga, kuid seda oskab tegelikkuses öelda vaid koheva karvaga maamesilane, kes sellel õiel oma töös järjekordse peatuse teeb.



Millest ma rääkisingi? Ahjaa, vulkaan. See nõme, totter vinn ninaotsas.
"Emme, ma arvan, et täna ma kooli ei lähe." Tõsi, ma väitsin küll, et sellel pole viga midagi, kuid ainult juhul, kui ülejäänud nägu on OK. Pidage mind järjekordseks alaväärsus kompleksiga teismeliseks tüdrukuks, ja ma ei vaidlegi vastu, kuid minu puhul see ei kehti. See vinn toob mu hiiglasliku nina kohutavalt esile.



"Lõpeta see tobe jutt, lollike, ja pane riidesse, sa jääd hiljaks. Pealegi, see pole üldse nii hull ju." Pole üldse nii hull? Pole hull? Mis tal ometi arus oli? Kas tema pole kunagi teismeline tüdruk olnud?


"Tegelt, ema, ma olen viisteist, puberteedi kõrgpunktis. Välimus loeb praegult kõige rohkem. Kunagi ei tohi minna kakspäeva järjest täpselt samade riietega avalikku kohta. Ja vinniga välja minek - see on ehtne ENESETAPP!"


Arvate, et sellest oli abi? Noh, jaatava vastuse puhul te eksite. Rängalt. Muidugi ei lubatud mul tühipalja v i n n i pärast koju jääda. Sellise pisikese asja pärast ei saa ju kooli minemata jätta. Arvate te tõesti, et inimene jätaks tööle minemata, kui tal nina otsas vinn oleks. Minu arvamus - JAH, jätaks. Kuid kes seda tõestada saab? Täiskasvanutel pole ju vinne..