"Ma ei tea, miks nii läks. Ma ei suuda mõista, miks Sind ei ole enam siin, miks Sa oled nüüd seal üleval. On seal siis tõesti parem, kui oli siin? Meie tulevikuplaanid, lootused ja unistused.. Kõik need kohad, kus käisime, teemad, mille üle koos naersime. Sa olid mulle nii sügaval südames, nii kallis.. Võiks vist isegi öelda, et kõige kallim. Pole sõnu, mis kirjeldaks tundeid, mida hetkel tunnen. Vähemalt ei leia mina neid.
Ma kaotasin suure osa endast, oma südamest. Osa, mida ma ei saa enam iialgi tagasi. Igati proovides, üritades, tehes kõike, mida vaja, Sa ei tule tagasi. Seekord Sa ei saagi tagasi tulla, isegi kui Sul oleks tahtmine seda teha. Jah, ma tahaksin Sulle järgi tulla, kohe praegu, väga tahaksin. Kuid ei, ma ei tee seda. Miks? Lõpuks, ma ju tean, et see on miski, mida Sa ei sooviks.."
Tüdruk suunab kurva pilgu kaustikult aknalaual seisvale noore neiu pildile ning keerutab hetkeks käesolevat pastakat.
"Sellest on aega möödunud, kuid nende paari aasta jooksul ei ole keegi hetkekski suutnud täita seda tühja kohta, mille Sa minusse jätsid. Kahtlen, et seda edaspidigi suudetakse..
Sa olid mu parim sõbranna. Sa oled seda igavesti. Aga ehk on aeg leppida asjaoluga, et nüüd oled Sa kohas, kus inglid olema peaksidki."
Üksainus pisar langeb paberilehele, enne, kui tüdruk kaustiku kinni lajatab ning nuttes põrandale vajub
Pealkiri: Nüüd oled sa kohas, kus inglid olema peaksidki.. 
26/9/2009, 22:56
Aitähh!