.Euphoria.

Ja jälle ma ei osanud oma juttu kuhugi mujale panna (a) ehk annate andeks :)
Algus on suht pubekajutu moodi aga noh.. :) Head lugemist ^^ Kriitikat paluks! :)



1.

„Mis kella paiku sa siia jõuad?“ küsis Hallie Jana’lt. „Mm.. ma arvan et mingi.. kahe tunni pärast olen seal!“ ning kõne lõppes. Okeii.. mõtiskles Hallie kõvasti ning pani mobiili lauale. Ta ei imestanud Jana käitumise üle. Nii oli see olnud juba peaaegu kaks nädalat ja tüdruk proovis sellest mitte välja teha. Alati kui Hallie Janalt küsis, miks tüdruk nii käitub, vastas Jana, et tal on lihtsalt kiire. Ja muud midagi ta ei teadnud. 10 minuti pärast pidi rahvas saabuma hakkama ning Halliel polnud aega Jana imeliku käitumise peale mõelda. Tüdruk läks kiirelt vannituppa. Ta väljus seal umbes 5 minuti pärast, olles veidi meigitud ning koheva soenguga. Tüdrukul olid jalas mustad skinnid ning seljad igasuguste kujutistega pusa. Hallie keeras vanemate toa lukku ning peitis võtme koridori kapi viimasesse sahtlisse, paberite alla. Siit sind ei leita, rääkis tüdruk võtmele ning pani siis sahtli kinni.
Nüüd peaks vist kõik korras olema.. alustas tüdruk mõtlemist, kui uksekell helises. Hallie jooksis ukse juurde ning selle avanud, voolas majja sisse 6 liiikmeline kamp. 4 poissi ja 2 tüdrukut. Peagi tuli veel inimesi ning umbes 10 minuti pärast oli majas juba päris palju rahvast. Mõned istusid diivanil, jõid õlut või siidrit ning lobisesid ja naersid niisama. Üks kamp oli istunud toa teise nurka, vesipiibu ümber. Halliel polnud aega kummagi kambaga liituda, sest koguaeg küsiti midagi.. kus on WC, kus joogid on, tubakas on otsas jne. Hallie polnud ühtegi lonksu juua saanud. Ühe korra see peaaegu juba õnnestus, kuid just enne pudeliääre huuleni jõudmist, koperdas Jonas talle otsa ning taaskord Hallie plaan luhtus. Kell oli juba 11. Kolm tundi oli möödas sellest, kui Hallie oli Janale helistanud. Tüdruk läks WC-sse, keeras ukse lukku ning valis siis Jana numbri. „Noh.. millal sa jõuad?“ päris Hallie kiirelt, kui Jana oli telefoni vastu võtnud. „Mingi Hallie või keegi helistab sullä..“ kuulis Hallie vaikset häält telefonist. „Jaa ma kuulen Hallie!“ kostus õpuks Jana hääl. „Ma tahtsin küsida, et kuhu sa jääd?“ küsis Hallie natuke ehmunud häälel. Peale väikest pausi tuli telefonist Jana hääl „Kas sa ei saanudki mu sms-i kätte?“ „Ei.. mis seal oli siis?“ päris Hallie natuke vihaseks saades. „Et ma ei jõua su peole.. Isal läheb töö juures oodatust veidi kauem aega ja me hakkame alles varsti siit liikuma.. niiet ma jõuaksin alles 2 paiku sinu juurde ja ma arvan, et ma ei jõuaks siis enam tulla..“ rääkis Jana telefoni ning taustaks oli kuulda paari vaikset naerupahvakut ning rääkimishääli. „Aa.. kahju.. aga ma siis ei sega sind enam..“ vastas Hallie kiiirelt ning lõpetas kõne. Sa ei oska üldse valetada.. mõtles türuk vihaselt, pani wc potile kaane peale ja istus sellele. „Kurat..“ ütles Hallie valjult ning tema silmanurgas oli üks väike pisar. „Okei.. kui sina mind ei vaja, ei ole minul sind ka vaja..“ lausus Hallie endale, pühkis ära ainukese pisara ning väljus vannitoast. Kohe tulid tema juurde vähemalt 5 inimest ja hakkasid segamini Hallielt asju küsima. „Otisge ja võtke ise asjad mis teil vaja on!“ karjus tüdruk ning läks kiirel sammmul ning liikus laua poole kus olid joogid. Ta võttis suure lonksu viinapudelist, mitte midagi peale joomata. Hallie tundis kuidas ta rahunes ning vaatas siis ringi. Kõigil oli lõbus ning neil oli tegevust. Keegi ei pannud vist tähele Hallie kurbust, kuid võibolla oli asi ka selles, et tüdruk oskas seda varjata.

Küllaltki paljutõotav. (Y)
ja taas, su kirjutamisstiilis on midagi sellist, mis teeb selle jutu erinevaks. :)
Ootan uut

Meeldis :)

:)

2.

Mõned hetked ringi vaadanud, ning olles veendunud, et midagi hetkel korrast ära ei olnud, võttis Hallie laua pealt ühe pooliku viina pudeli ning läks siis kiirel sammul teisele korrusele. Ta kükitas koridori kapi ette ning võttis viimasest sahtlist vanemate toa võtme. Ta keeras ukse lahti ning lippas siis tuppa sisse, sulgedes ukse enda järelt kinni. Ta vaatas rahunedes toas ringi ning läks siis arvuti juurde. Ta lülitas arvuti sisse ning logis end msn-i.

You Can Never Know. says: Tervist
Hallie.. tänan sind.. says: Tere! Kes oled?
You can Never Know. says: On sel väga tähtsust?
Hallie.. tänan sind.. says: No natuke ikka .. kas ma tean sind?
You can Never Know. says: Võimalik Aga kui praegu mitte siis varsti ikka..
Hallie.. tänan sind.. says: Ahsoo..
You can Never Know. says: Akuule.. ma pean minema.. pärast räägib.. Ciao!
Hallie.. tänan sind.. says: okeiii.. tsau

See oli imelik praegu.. mõtiskles tüdruk muiates. Ta võttis pudelist paar lonksu ning tegi siis pähe väga hapu näo, sest et unustas pealejoogi kaasa võtta. Ta logis end msn-ist välja ning pani arvuti kinni. Peale paari mõtlemis hetke, avas ta akna ning kallutas pudelit, et viin maha niriseks. Mulle aitab.. pobises tüdruk ning sulges akna, tühi pudel näpus ning lahkus vanemate toast.
Kell hakkas 7 saama ning Hallie koristas veel viimaseid pudeleid mis elutoa laua peal vedelesid. Seekord läks üllatavalt kenasti.. mõtiskles tüdruk. Mitte ühtegi oksendavat ega vastuhakkavat inimest.. ning see mõte viis tüdruku suu muigele. Tüdruk viis pudelite kotid kahehaaval tänaval asuvasse prügikonteinerisse ning suundus siis oma tuppa. Lõpukss.. ohkas tüdruk, kui pea padjale sai. Paari minuti pärast oli ta juba uinunud.
Kell oli 5 päeval, kui Hallie oma silmad avas. Ta tõusis voodist üles ning suundus peale paari tugevat ringutust alumisele korrusele. „Tsau! Sa juba kodus“ lausus ta rõõmsal toonil, kui nägi ema köögis nõusid pesemas. „Tsau tsau.. Olen jah, üks koosolek jäeti ära ja sain varem tulema. Alles ärkasid?“ küsis ema siis üsna üllatunud ilmel. „Lõunauinakust jah..“ muigas tüdruk ja võttis siis külmakpist ühe kohukese. „Muidu. Jana helistas sulle umbes 10 minuti eest. Ma ütlesin, et sa helistad talle tagasi, kui üles ärkad.“ sõnas ema ja lõpetas nõude pesemise. Ta pani viimase taldriku resti peale ja suundus siis elutuppa. Hallie noogutas vaid selle peale ning kui ema oli toast kadunud, ruttas ta üles oma tuppa, arvuti ette. Kui tüdruk oli end msn-i sisse loginud, ei olnud Janat parasjagu sees ning õnneks mitte ka seda võõrast, kes temaga eile rääkima oli hakanud. Hallie hakkas muigama, sest talle meenus eilne vestlus, kuid muie kadus peagi, kuna Janaga polnud asjad hetkel just kõige rõõmsamad. Helistama ma talle küll ei hakka.. mõtles ta. Võtku ise ühendust kui asi nii pakiline on.. ning hetke pärast Hallie telefon heliseski ning helistajaks oligi Jana. „Jaa“ võttis Hallie telefoni vastu mitte eriti sõbralikul toonil. „Kuule.. ma tahtsin vabandada, et eile ei tulnud..“ rääkis Jana vaiksel häälel. „Jajahh..“ lausus Hallie vaid selle peale. Peale üsna pikka vaikust ei suutnud Hallie enam seda taluda. „Ära arva, et ma tõesti usun, et sa eile oma isaga kuskil olid. Ma kuulsin väga hästi mis sul seal toimus.“ Ütles Hallie järjest vihasema tooniga. „Võid täna kah oma sõpradega olla. Mul polegi vaja sinuga välja minna..“ ütles ta veel. „Aa.. seda kah, et.. Õpi valetama!“ lõpetas tüdruk ning pani telefoni kinni. Ta viskas mobiili voodi peale, logis end msn-ist välja ning läks siis jälle alumisele korrusele, elutuppa. „Noh.. said Janaga räägitud?“ küsis ema, tütrele erilist tähelepanu pööramata. „Sain küll“ vastas tüdruk, viha Jana vastu välja näitamata. „No siis on hästi“ sõnas ta veel ning nad jäid vaikuses televiisorit vaatama.

ppääris hhea :)

Ootan endiselt uut! (:
Väga hea, huvitav ka.
Ja ma ei saa siiamaani pihta, muis mulle sinu kirjutamise juures meeldib.

Uus osa siis :) Tahaks kommentaare ja kriitikat ja värkki! (a)

3.

28. juuni
Ma olen masenduses. Täiesti lõpp.. Tüli Janaga. Ta on juba üle kahe nädala kahtlaselt käitunud. Nüüd siis tean miks. Uued sõbrad.. nendega on vist siis palju lahedam, kui minuga. Hekel tunnen küll, et mul on temast täiesti suva. Mul ei olegi teda vaja. Oehh.. ei.. kellele ma siin valetan. Mul on teda vaja. Ma rääkisin talle kõigest. Ma usaldasin teda täiesti sajaprotsendiliselt. Ja mul pole ühtegi temasugust teist inimest, kellele ma nii paljudest asjadest räägiksin.
Vahest pidigi see nii minema.. peangi endaga ise hakkama saama. Hoidma asju enda sees.. aga nii ei saa ju.. ma lähen hulluks.. mul on liiga palju mõtteid. Ja see on mu teine mure.. mul ongi LIIGA palju mõtteid. Mitte selliseid vajalike ja arukaid mõtteid, millest midagi head välja tuleks. Ma mõtlen asjad nii keeruliseks.. ei.. ma ei mõtle neid keeruliseks aga ma mõtlen mõningatele asjadele, millele poleks vaja nii palju mõelda, liiga palju. Ja siis tekivad mul lootused võimidaiganes.. ja nii saan ma haiget. Ja see ajab nutma..
Ja mul ei ole hetkel mitte kedagi. Ma mõtlen.. Jana on nüüd läinud, vähemalt mõneks ajaks. Mul ei ole oma poissi.. ei ole kunagi olnud. Veider kas pole.. 16 saan juba varsti. Ja ei ole ka kedagi, keda ma tahaks oma poisiks. On olnud.. päris palju on tegelikult olnud. Ja siit tuleb järgmine mure.. miks m midagi teha ei julgeee?? Oeh.. aga sellest ei tahtnud ma hetkel rääkida. Niisiis.. peangi ma nüüd mõned ajad sinule, päevik, oma muresid rääkima. Ma pole varem kungi päevikut pidanud.. ja ei tea kah kas see siis tõesti aitab.. aga eks siis näis. Aa.. seda veel ka.. et keegi hakkas minuga msn-is rääkima. Ma ei tea kes see on, aga ta igastahes vist teab mind. See oli nii kummaline.. ta hakkas minuga rääkima ja kohe varsti pidi ära minema. Ja ütles, et pärast räägime. Mis tal siis ei tea mulle õelda on.. kumaline. Aga põnev :) Aga praeguseks ma lõpetan.

Hallie sulges märkmiku ning pani selle oma öökapi sahtlisse. Kell hakkas 12 saama ja homme oli vaja varem tõusta kui tavaliselt, sest oli tema esimene tööpäev. Ta hakkas töötama ühes kohvik-diskoteegis. Tüdruku tööks oli laudade puhastamine, mustade nõude ära toomine ja vahepeal ka diskoteegipoolepeal alkoholivabas letis müüjaks olemine. Tüdruk oli üsna ärevil selle töö pärast, sest uues töökohas töötamine tähendas uusi tutvusi ning tuli ju endast hea mulje jätta. Hallie pani pea padjale, võttis teki peale ning umbes poole tunni pärast oli ta uinunud.
Kell oli 10 minuti pärast 11 ning Hallie astus oma uue töökoha uksest sisse. Selle kohvik-diskoteegi nimi oli Euphoria. See võttis enda alla üsna suure ala, mis oli kaheks jaotatud. Ühel pool oli kohviku osa, mis töötas kella 11-st hommikul kuni kella 7-ni õhtul ning kella 7-st hakkas töötama diskoteegi pool. Tüdruk liikus aeglaselt leti poole, samal ajal huviga enda ümber ringi vaadates. Koht oli mõnusalt sisustatud, tumepruunide laudade ääres olid pehmed tuhmpunased väikesed tugitoolid, laes rippusid punased ja pruunid kolmnurga sarnased lambid ning seinad olid värvitud kohviku poole pealt heledamat sorti pruuniks, diskoteegis aga tumepruuniks. Hallie näole ilmus naeratus ning lõpuks, tema aeglase liikumise peale, oli ta jõudnud letini.

oeeh, see jutt meeldib mulle endiselt :)
Keep going

4.

Leti taga seisis parasjagu välimuse järgi otsustades Halliest paar aastat vanem tüdruk, Janet, nagu tüdruku rinnas olev silt ütles. „Ee.. tervist!“ alustas Hallie. „Tere, mida teile?“ lausus tüdruk rõõmsal toonil. „Ee.. tegelikult tulin ma siia töö asjus. Täna on mu esimene tööpaev.“ sõnas Hallie vaikselt ning jäi siis Janetile abi küsiva pilguga otsa vaatama. „Ahjaa.. Michael.. tähendab..“ kokutas tüdruk, kuid jätkas koheselt: „ülemus.. ütles jah, et täna tuleb siia uus töötaja. Hallie, on mul õigus?“ küsis siis Janet ning tuli leti tagant välja. „Jah“ ütles Hallie vaid ning vaatas siis veidi lähemalt tüdruku riietust. Janet kandis musti viigipükse, ning seljas oli tal lillakaspunane, krae ja lühikeste varrukatega pluus, mille ees oli kiri „Euphoria – you’ll like it!“ Arvatavasti vormiriietus, mõtles tüdruk ning järgnes siis Janetile, kes talle viibanud oli. Nad astusid sisse leti ääres olevast uksest, mis viis kööki. Töötajad tundusid esmapilgugl üsna rõõmsad ja sõbralikud ning oma tööga rahul olevat. Ka köök nägi mõnus välja. Nagu Kirgede Tormis.. mõtles Hallie ning muigas selle peale. Nad liikusid edasi ning astusid sisse ühest köögi kõrvalseinas asuvast uksest. Ülemuse tuba vist.. mõtiskles tüdruk, kui talle avanes vaade üsna väikesest ruumist, kus asus arvutilaud, arvuti selle peal koos kaustade ja paberite hunnikuga, riiulid, mis ka erinevate kaustade ja raamatutega täidetud olid. Toas oli ka veel telekas ning pisike nahkdiivan. „Oi tere!“ lausus mees, kes arvuti taga istus, koheselt väga rõõmsal toonil. Siin on mingi rõõmulaine üle käind või midagi??.. mõtles tüdruk pisut irooniliselt. Hallie naeratas talle vaid vastuseks. Deem.. miks ma selline olen?? küsis tüdruk mõttes, kui ühtki sõna suust ei saanud. „Hallie.. ta ei teadnud kuhu tulla, niiet juhatasin ta siia“ sõnas Janet ülemusele ning heitnud mehele ühe kahtlase, naeratuse moodi pilgu, lahkus ta ruumist. „Niisiis.. ma teen sulle väikese maja ja töö tutvustuse ning sinu esimene tööpäev võib alata“ lausus mees endiselt väga lõbusalt, kui Janet oli toast lahkunud. „Okei“ suutis Hallie kuuldavale tuua. „Mina olen siis selle koha ülemus, nagu sa juba aru saada võisid. Michael Drops on minu nimi“ rääkis mees, samal ajal kabinetis välja liikudes ning kui nad olid köögist välja saanud, nägi Hallie meest ka veidi paremini, sest Michaeli töötuba oli üsna väike, et seal teda tervenisti näha. Michael oli üsna noor, kahekümnendates mees. Tal olid lühikesed helepruunid juuksed ning ta oli üsna pikka kasvu. Ta kandis musti teksaseid ning seljas oli tal sama tekstiga särk, nagu Janetilgi, kuid kõige tavalisema T-särgi lõikega ning värvilt sinine. „Mida ma täpsemalt tegema pean hakkama?“ küsis hallie ning tundis, et oli suuremast rääkimistakistusest üle saanud. „Sinu ülesandeks on pühkida ära lauad, kui klient on lahkunud, ja kasutatud nõud kööki viia. Hetkel ei ole sul väga palju tööd, aga kella 12-st 2.ni pead päris kiirelt rabama, kuna inimestel on lõunapausi aeg ja meie kohvik on üsna populaarne koht“ jutustas mees ning viimase lause juures, tekkis mehele üsna uhke nägu pähe, mille peale Hallie muigama hakkas Seejärel hakkasid nad diskoteegi poole peale liikuma, mis hetkel pika lükatava ukse taga asus. Mees tõmbas ukse veidi lahti ning nad astusid diskoteegi poole sisse.

Sorri, et nii kaua osaga läks.. üritan järgmise kiiremini saada. Suht mõtetu on see osa.. lühike kah, aga njah..
Kenat lugemist ! :)

5.

Ka see pool oli väga maitsekalt ja mõnusalt sisustatud. Mitte eriti suure lava ees, asus tantsuplats, mis oli ka põrandalt väikeste lambikestega valgustatud. Lavast paremal asus lett, mille ühel pool asetsesid õlle- ja gin’i masinad ning teisel pool olid muud alkoholivabad joogid ning ka väike valik snäkke. Lavast teisel pool, nagu ka tantsuplatsi ees, paiknesid kahe- ja kolmekohalised diivanid, nende ees ka väikesed lauad. „Vau!“ kostis tüdruku suust, kui ta oli mõned hetked ruumi silmitsenud. Michael muheles selle peale vaid, ning liikus siis leti poole, Hallie tema järel. „Niimoodi.. mõnel õhtul hakkad sina selle leti taga seisma,“ sõnas mees ning ostutas siis alkoholivaba leti suunas, „ning tellimusi vastu võtma“ lõpetas ta ja pöördus siis tüdruku poole. „Seda aga mitte täna õhtul, niiet lähema letitutvustuse saad päeval, kui selle taga töötamine sind ootab. Praegu suundume ehk tagasi kohviku poolele ning võid oma tööd alustada.“ Lausus Michael.
Hallie pani viimase kliendi nõud kraanikausi äärele ning avas siis ukse, mis ülemuse kontorisse viis. „Jaa!“ kostus ukse tagant endiselt väga positiivne hääl, kui tüdruk sellele koputanud oli. „Kõik inimesed on nüüd lahkunud ja lauad on ära pühitud. Kas täna on mul veel midagi teha?“ küsis tüdruk pooleldi ukse vahel seistes. Michael istus taas arvuti taga, pastakas käes, ja mingite märkmetega paberileht klaviatuuri ees. „Tore, tore.“ Lausus mees ning pani pastaka käest ja pööras pilgu tüdruku poole. „Tubli. Tänaseks on sul siis tööpäev läbi.. Ja homme oled siis kella 12-ni. Siis tutvustab Janet sulle leti tagust tööd pisut rohkem.“ rääkis Michael. „Selge“ sõnas Hallie ning mõtles juba homse töö peale. „Homseni siis!“ lausus tüdruk ning sulges ukse. Ma armastan seda töökohta! mõtles tüdruk ning Janetile lehvitanud, astus ta välisuksest tänavale ning võttis suuna kodu poole.
„Tsauki! Kuidas esimene tööpäev läks ka?“ küsis tüdruk ema kohe, kui tütar uksest sisse astunud oli. „Väga väga meeldis.“ sõnas tüdruk rõõmsalt ning riputas oma koti nagisse ja suundus elutuppa ema juurde. „Homme jälle?“ küsis naine Hallielt, silmi telerilt liigutamata. „Jap.. ja homme pikemalt“ sõnas tütar Ginale vastu, välja tegemata ema vähesest huvist. Ta oli sellega juba harjunud. Gina noogutas tütre vastuse peale ning tõusis siis diivanilt püsti, kuna oli reklaamipaus. „Ma siis valmistan sulle miskit süüa“ kostus naise suust, kui too juba köögi poole teel oli.

Endiselt supeer.

Kahtlustan millegipärast, et see juhataja ongi see kutt sealt msnist. Kui vana Hallie on üldse?


Uut tahan ka.

Uuuuut!!! (:
Niiii hea oli!!!

Hallie on 15, kui ma õigesti aru sain Ma ei tea, kuidas ma selle jutu alles nüüd avastasin, aga hea on Uut!

japp.. Hallie on 15.. saab 16 varsti :)
Aga ätääh teile (a)

6.

Kui tüdruk oma tuppa jõudis, ning end msn’i sisse logis, tabas teda väike üllatus.

You Can Never Know. says: Tereee!
H. says: Jälle sina
You Can Never Know says.: Mh.. ootasid kedagi teist ? :/ (a)
H. says: Hah.. Ei tegelt... kes sa oled?
You Can Never Know. says: Suur buugimän kes su ära sööb
H. says: Mhh.. tegeelt ?
You Can Never Know says: Okei Okei. Ma tutvustan end siis sulle. Minu nimi on Nick. Ma olen täpselt nii vana, et ma veel noor olen. ma elan ühes toredas kohas. Ma arvan, et sulle meeldib see koht ka. Emm.. ma ei tea.. mida sa veel teada tahad ? (a)
H. says: Emmnn.. ahh et Nick jah ?
You Can Never Know. says: Nick jah. :) Ja sina oled Hallie?
H. says: Kust sa seda tead?
You Can Never Know. says: Ei ära sa nüüd arva, et ma mingi värdjas olen, kes su järel juba kaks aastat nuhkinud on. Eelmine kord oli lihtsalt see su nimeks. :)
H. says: ahjaa.. njh
You Can Never Know. says: Mh.. ma pean jälle ära minema. Kena õhtu jätku Ciao!

Hmhh.. kahtlane.. muigas tüdruk ning liikus siis kapi juurde, et riided ära vahetada. Hetkel, kui viimane riideese selga oli aetud, helises Hallie telefon tema teiste pükste taskus. Ääh.. deem.. porises Hallie, et oli telefoni taskust välja unustanud võtta. Veidi aega pükse raputades, libiseski mobiil taskust välja. „Jaa!“ hüüatas tüdruk kiirelt, vaatamata enne, kes helistajaks oli. „Tsau“ kostus vaikne vastus telefonist. „Jana?“ küsis Hallie siis pisut ehmnult. „Mina jah“ kostus sama vaikne hääl uuesti. „Seda et.. sa välja viitsid tulla? Nagu.. oma uksest välja. Ma tahaks suga rääkida..“ küsis Jana Hallielt, juba pisut valjemal, kuid veidi kartlikul toonil. „Sa oled siin?“ küsis Hallie ning hüppas kiirelt akna äärde. Tõsi... Jana oligi seal. „Kohe tulen“ sõnas ta ning lõpetas kõne. Sa ei lepi temaga ära.. ei lepi.. ütles tüdruk endale enne, kui toast välja astus. Kindlal sammul trepist alla jõudes ning seejärel välisuksest väja sammudes, jõudis Hallie Janani. „Noo.. mis sa tahtsid?“ küsis hallie siis üsna ükskõiksel toonil, kuid kui oli Janat paar hetke silmitsenud, ilmus tüdruku näole arusaamatu ilme. Midaassja..? küsis tüdruk, segaduses, endalt mõttes. Endine, blondide, veidi lokkis juustega, sõbraliku näo ja elurõõmsa olekuga tüdruku asemel, leidis ta enda eest musta pea, lõhkiste teksade, huuleneedi ja katkise huulega plika. „Mis.. eem.. miks sa selline oled?“ küsis Hallie siis väga segaduses oleva häälega. Tundus nagu Jana ei saanud pihta, mida Hallie selle teistmoodi olekuga mõtles. Ta viskas pilgu oma jalanõude juurde, uuris ennast pükste juurest ja sirutas käed välja, et neid uurida. „Mm.. mismõttes? Ei meeldi?“ küsis ta siis Hallielt, kui oli enda uurimise lõpetanud. Hallie ei osanud selle peale midagi vastata. Ei meeldi jah.. ütles ta endale mõttes. „Ei ega ma seda ei õelnud. Lihtsalt.. harjumatu..“ pobises tüdruk siis Jana’le. “Mis tahtsid sis..?“ küsis ta peagi ning unustas eelmise teema. „Raske arvata eks? Vabadust tulin paluma..“ sõnas Jana siis enesestmõistetava ja isegi väikese ülbusenoodiga hääles. „Nüüd ootad, et ma sulle andeks annaksin..? Niimoodi?“ küsis ta, kui oma pool minutit vaikust olnud oli. Ta ei sallinud seda olukorda hetkel. Tal oli hetkel täiesti suva, mis tema ja Jana sõprusega edasi saab. Tüdruk oli hetkel Hallie jaoks nii ebameeldiv. „Mis ma tegema pean siis? Laskun põlvili ja hakkan anuma, et mulle andeks annad?“ küsis ta siis, Hallie üllatuseks, ükskõikse häälega, isegi veidi naljatlevalt. „Ei“ lausus Hallie kindlalt. „Mine minema siit igastahes!“ ütles ta endisele sõbrannale, keeras käigu pealt selga ja suundus kindla sammuga tuppa. Midaiganes.. Jana jäi sinna samma, liikumatult, umbes 10 sekundiks seisma, pööras end ringi, ning hakkas aeglasel sammul tagasi, tuldud tee poole kõndima. Mida ma tegin?? Küsis ta endalt segaduses, väike pisar silmanurgast voolamas. Ta pühkis selle koheselt ära, kiirendas sammu ning pööras siis teisele tänavale.

7.

Uus osa siis üle pika aja :) Kui loete võiksite kommenteerida kaa =)


Kell oli pool 10, kui Hallie äratuskella tirina peale silmad avas. Ärgata oli kerge, sest tüdruk oli teist tööpäeva huviga oodanud, kuigi magama jäi ta suure mõtlemise pärast alles kella 2 paiku. Tüdruk ajas end kiirelt voodist välja ning hüppas koheselt toolileeni juurde, et sealt oma tööpluus võtta ja see selga panna. Riided selga ajanud ja pesemas ära käinud, läks Hallie alla kööki. Kuna oli reede ja kedagi kodus polnud, pidi tüdruk endale ise kohvi keetma ja midagi süüa tegema. Külmiku juurde jõudes leidis ta sealt sildi: „Kulla Hallie. Lähen jälle tööasjus kolmeks päevaks ära. Jätsin esikukapi peal oleva korvi alla sulle veidi söögiraha. Saad need mõned päevad ilma minuta hakkama küll. Ole tubli! Ema.“ Mhh.. jälle.. mõtles tüdruk ja ta tuju langes paari palli võrra. Jälle kolm päeva üksinda.. mitte et see midagi väga teistmoodi võrreldes teiste päevadega oleks, aga siiski. Hallie võttis külmkapist midagi, mida võileivale panna, laua pealt kaks leivaviilu ning hakkas endale midagi kõhtu täitvat valmistama.
Neiu nägu läks naerule, kui ta silmapiirile jõudis Euphoria kohvik. Selleni jõudes, avas ta , näol üsnagi lai naeratus, kohviku ukse ning astus ,juba kindlamal sammul, kui eelmine kord, leti poole ning tervitas Janetit. Seejärel suundus ta leti taga olevast uksest sisse, ning jõudnud väikesesse koridori, avas ta ukse sildiga: „Töötajad“. Kuna ta oli eile omale ka päris enda kapi saaanud, pani ta oma üleriided kapi nagisse, korrastas pisut oma soengut, ning läks siis Janeti juurde. „Kaua sa siin juba töötanud oled?“ päris Hallie töökaaslaselt, kui oli tema juurde jõudnud. Janet kirjutas parasjagu ühe kleindi tellimust paberile ning andis lipiku Halliele, et too selle kööki viiks, tüdrukut pilguga saates ning siis kliendilt raha vastu võttes. „Eilsest sai 2 kuud täis“ vastas Janet, kui Hallie köögist tagasi oli tulnud. „Ja ei kavatse veel peagi ära minna?“ küsis ta siis pisut muiates. Oleks ju hea teada, mida ma sellest kohast 2 kuu pärast võibolla mõtleks. „Noo.. siiani pole midagi sellist, ega sellele ligilähedastki, mõelnud.“ Sõnas Janet ning pööras end Hallie poole, kuna hetkel olnud uusi kliente kusagilt lähenemas näha. „Esiteks.. siin on ülitoredad inimesed. Küll sa sellest mingi aja pärast ka ise aru saad.Teiseks.. palk on selline, mille pärast ammugit nuriseda ei saaks. Mul on hea elujärg selles mõttes. Ja no muidugi olen ma oma tööpostiga rahul. Saan inimestega suhelda ja olen söögile lähedal“ lõpetas tüdruk, viimase lausepoole peale itsitama hakates. „Pluss veel mõned väiksemas asjad, mis töötamise siin meeldivaks teevad.“ Lisas ta ning pööras end uuesti leti poole, kuna üks vanemas eas olev habemega meesterahvas, oli leti taha ilmunud. Hallie vaid noogutas Janeti jutu peale ja kõndis siis ühe laua juurde, mille tagant äsja üks paarike lahkunud oli. Ta koristas laualt nõud ning viis need üsna aeglasel sammul kööki. Nõud kraanikausi äärele pannud, jäi tüdruk ühe teise töötaja juurde, kes valmistoitu ootas, et seda siis lauale toimetada, ootama, et järgmised road ise kliendi lauale viia. „Selle viib Hallie lauale“ sõnas üks üsna sihvakas, lokkis juustega kokk, kui oli prae valmis saanud ning Hallie ees seisev naine, nimesildi järgi Lily, seda haarama oli hakanud. „Kliendi soov“ lisas ta selgituseks, pilgutas vaevumärgatavalt tüdrukule silma, ning suundus rutakal sammul tagasi pliidi poole. Hallie kortsutas arusaamatuse väljendamiseks kulme ning võttis siis, 7ndasse lauda viimiseks, prae vastu. Kliendi soovil?? Ei saanud tüdruk aru. Kes peaks tahtma, et MINA talle spetsiaalset toidu ette viiksin.. mõtiskles Hallie ning lahkus siis köögist, uudishimulik, kuid arusaamatu nägu peas.

Aitäääh minu jutu ainukesele lugejale ^^
Uus osa siis =)

8.

Nii.. seitsmes laud, seitsmes la... ei jõudnud tüdruk oma mõtet lõpuni mõelda, kui nägi 7. Laua taga üht poissi. Tal olid süsimustad juuksed ning ta silmitses pingsalt aknast välja, pööramata pilku inimestele, kes kohviku uksest sisenesid. Hallie raputas mõistmatusest pead ning liikus aeglasel sammul, praad näpus, noormehe poole. „Palun“ sõnas ta vaiksel, puhtaks köhimata häälel, ning köhatas koheselt veidi piinlikult ning pani toidu lauale. Poiss pööras väga kiire liigutusega oma pilgu aknalt tüdrukule ning siis hetke pärast kohe oma söögile. Prae lauale pannud, jäi tüdruk laua äärde seisma, lootes, et poiss midagi seletavat talle ütleks, kuid kolm sekundit seal seisnud, hakkas tüdrukul juba pisut imelik. „Head isu“ sõnas ta kiirelt, ning liikus siis üsnagi rutakalt leti juurde, Janeti kõrvale, seljal poisi pilku tundes. „Kes see oli ja miks ta tahtis, et mina talle söögi kätte toimetaks?“ päris ta siis koheselt Janetilt ning jäi talle selgitavat vastust nõudva pilguga otsa vaatama. „Mul pole aimugi kes ta on..“ sõnas Janet, poissi uurides. „Ta küsis, et kas siin töötab keegi sinunimeline ja kuna ma olin jaatavalt vastanud, tahtis ta, et sa talle söögi kätte viiks.“ Rääkis tüdruk ja pööras siis pilgu poisilt Halliele. „Mhh..“ kostis Hallie suust. „Ma pole teda elusees näinud. Kindlalt. Ma oleksin teda muidu mäletanud. Tal on juba selline nägu ja ilme, mis meelest ei lähe. Ta on veider..“ rääkis tüdruk mõtlikult ja aeglaselt. „Mhh.. ei tea“ lausus Janet ja pööras veel kiire ja kahtlustava pilgu poisi poole, kui pidi taas ühe kliendi soove paberile kirjutama hakkama. Hallie aga suundus jälle kööki, et uus roog lauale viia.
Järgmise söögi etteviimine võttis aga aega, sest rahvast ei olnud kuigi palju ning ka Lily oli platsis, et oma tööd teha. Kui Hallie viimaks köögist ,tellitud söök käes, väljus, sulgus just kohviku välisuks, mille kõrval olevast aknast võis näha mustapäilise poisi kiiret sammu üle tee ning laud, mille taga too istunud oli, kandis vaid tühjaks söödud taldrikut. Tüdruk katsus selle intsidendi unustada ning jätkas oma tavapärast söögi ettetoomist ja nõude äraviimist.
Edasine tööpäev läks üsna kiirelt ning juba oligi kell seitse. Aeg kohviku sulgemiseks ning diskoteegi avamiseks. Janet kutsus Hallie leti taha ning asus tüdrukule tööd tutvustama. „Klaasid on siin. Michael tegi eile õhtul veidi tööd, et sul algues pisut kergem oleks ja klaasiridade ees on sildid, mis jook kuhu klaasi läheb.“ Rääkis tüdruk ja vaatas hetkeks Michaeli poole, kes parasjagu DJ puldi juures ühe poisiga rääkis. „Nii.. siin on mahlad“ tutvustas neiu edasi, käega nimetatavate asjade poole suunates, „ja nende masinatega teed siis kohvi ja lattet või misiganes klient veel soovib“ rääks Janet ja silmitses siis Halliet, et tema ilmest aru saada, kas tüdruk oli köike siiani mõistnud. „Hmm.. okei. Kas kohvi ja selliseid asju tellitakse siis palju? Selles suhtes, et see on ju diskoteek..“ küsis Hallie mõne mõtlemishetke järel. Mina eelistaksin vist küll rohkem seda teist letipoolt.. mõtiskles tüdruk omaette ja jäi siis Janetit silmitsema, kellel millegipärast muie näol oli. „Kusjuures mina küsisin ka seda küsimust oma esimesel tööpäeval.. aga jah.. tellitakse küll. Mõni päev rohkem, mõni päev vähem. See oleneb täiesti, kes parasjagu muusikat teeb.“ Rääkis Janet. „Täna..“ alustas ta, pöörates pilgu uuesti Michaeli ja DJ poole, „hoitakse vist veidi rohkem minu leti poole“ muigas tüdruk ning vaatas siis Hallie poole. „Ta on tänane DJ. Ta on siin üsna sagedane niiöelda esineja.“ Tutvustas Janet poissi. „Kui ma õigesti mäletan, siis Tyler oli tema nimi..“ meenutas tüdruk. „Ahaa“ vastas Hallie vaid ja uuris siis hetke poissi. Ta oli täielik vastand poisile, kes lõunaajal Halliele mõtlemisainet pakkunud, meenutas tüdruk. Heleblondide juustega ja üsnagi heleda nahaga, Michaelist mõned sentimeetrid lühem. „Selge..“ sõnas Hallie siis Janetile. „Loodan, et ma midagi vussi ei keera“ muigas tüdruk ning suundus oma leti taha, et sellega pisut lähemalt tutvuda. Janet noogutas lõbusalt Halliele ja suundus Michaeli poole, kes just jutuajamise Tyleriga lõpetanud oli.
„Üks apelsinimahl palun“ sõnas Tyler, kes Hallie leti juurde ilmunud oli, tüdrukule ning jäi teda pisut muiates silmitsema. Hallie võttis kapist mahlapaki ning riiulilt mahlaklaasi, ja valas siis veidi ebakindlalt klaasi mahla täis. „Saad hakkama küll“ sõnas poiss neiule, kui oli mahla kätte saanud. „Michael rääkis, et oled siin esimest päeva“ selgitas poiss Hallie küsiva pilgu peale. „Aah.. nojah.. eks ma üritan“ vastas neiu pisut kokutades. Tyler pilgutas Halliele silma ning hakkas leti juurest lahkuma. „Oota“ peatas teda tüdruk. „Apelsinimahl maksab ka, muidu..“ ütles Hallie ja jäi Tylerit silmitsema. „Maksab.. a mitte mulle“ lausus poiss, ikka veel muie näol. „Sa võid Michaelilt küsida, või sellelt neiult, kes temaga räägib, kui ei usu“ selgitas poiss, samal ajal vaikselt lett kaugenedes. Hallie vaid noogutas väga aeglaselt poisi jutu peale ning suunas oma pea jälle leti taga olevate klaasi riiulite poole, et meelde jätta, kus miski asub.

Oii, väga meeldib endiselt :)

Uus osa =) Kommentaarid on vägagi oodatud!! Ja aitäähh bbrit'ile ja Sixxbitch'ile =)

9.

Kell hakkas 10 saama, kui Hallie märkas uksest tuttavat nägu sisenemas. Mida ..?? hüüatas Hallie oma mõtteis kui tema mõistusele kohale jõudis, kes uksest sisse astus. Mis ajast käib Jana diskoteekides, ja misajast ta sellest minule ei teata?? küsis Hallie endalt hüsteeriliselt, enne mõtlematagi, et tema ja Jana sõprusega just köik köige paremas korras polnud. Tüdruk jäi Janat vihaste pilukil silmadega vahtima, kui tema töökohus teda jälle kutsus. „Hakkad tapma kedagi?“ küsis leti taha ilmunud Tyler, kartust näideldes. „Haahaa“ vastas Hallie paranoiliselt ning jäi poisilt tema tellimust ootama. „Kas ma nägin õigesti, et vaatasid.. seda tüdrukut seal?“ küsis Tyler, näpuga Jana poole suunates ning jäi siis uudishimulikult Halliet silmitsema. „Apelsinimahla?“ küsis Hallie pisut pahaselt poisilt, näidates, et ei taha sellel teemal rääkida ning võttis juba joogiklaasi valmis. „Ma kardan, et sa jääd talle alla. Ma mõtlen.. nende neetitega võib päris valusalt näkku saada“ jätkas Tyler juba veidike muiates, ning kannatlikult teemast kinni hoides. „Niiet apelsinimahl jah“ pomises Hallie ning sammus pisut trampides mahlapakkide poole, et sealt apelsinimahl tuua. „Ja muide.. need on tal nii hiljuti tehtud, et ennem saab tema haiget, kui need needid mind üldse puutuvadki“ sõnas Hallie, viskas ühe vihase pilgu Jana poole, valas klaasi täis, ning tõstis letile, poisi ette. „Niiet ongi tema jah“ hüüatas poiss võidukalt, et lõpuks midagi neiult kuulis. „Ei tegelt.. i’m on your side“ sõnas Tyler siis rahulikumalt, tüdrukule silma vaadates. „Ja seda kaa, et ei ma ei tahtnud midagi.. tulin niisama vaatama, kuidas sa hakkama oled saanud.“ muigas poiss silma pilgutades ning eemaldus vaikselt leti äärest. „Jäta mahl endale“ hüüdis ta veel ning läks oma puldi juurde. Hallie tegi pähe veidi suuremad silmad, ja jõllitas Tylerit, kuni see juba kaugemale jäi ning tõstis siis mahlaklaasi leti pealt ära, näol väike naeratus.
„Nii... lauad on veel vaja üle pühkida ja siis peaks korras olema“ sõna Janet, kui nad olid klaasid laudadelt ära koristanud ning oma letid korda seadnud. „Jap“ vastas Hallie selle peale ning võttis vastu Janeti ulatatud rätiku, millega laudu pühkida. „Ma võtan need lavapoolsemad ja sa need teised äkki?“ küsis Hallie neiult ning saanud vastuseks noogutuse, suundus ta kõige äärmise laua juurde, et pühkimisega alustada. „Võib su pärast koju saata?“ kuulis Hallie enda selja taga Tyleri lõbusat häält. „Mm..“ muigas tüdruk vaid vastuseks, pööramata pead laualt, mida ta pühkis. „Selles suhtes, et kuna me nagunii samas suunas lähme, siis oleks veits toredam ehk koos minna“ jätkas poiss, neiu ette ilmudes. „Noo.. põhimõtteliselt vist küll jah“ vastas Hallie mõne hetke pärast, viskas korraks pilgu poisile ning liikus järgmise laua juurde. „Välisukse ees kohtume“ muigas Tyler otsustavalt ning läks oma asju kokku panema. Neiu turtsus selle peale lõbusalt ning pühkis laudu edasi. Nähes eemal Janeti kavalat silmapilgutust, kortsutas Hallie selle peale kulmu, raputas tüdruku poole hüsteeriliselt pead, kui oli tema silmapilgutust mõistnud, naeris veidi ning viskas siis pilgu tagasi laua peale.
Janet jõudis oma koristamisega pisut varem lõpule ning jäi Halliet leti ääres ootama. „Valmis?“ küsis Janeti käest leti äärde ilmunud Michael ning vaatas Hallie poole, kes vaikselt veel eelviimast lauda pühkis. „Muidugi.. „ sõnas neiu selle peale ning silmitses veidi Michaelit. „Khmm.. jah.. et.. homme tuled ka.. jah?“ küsis mees Janetilt veidi närviliselt kella uurides ja siis pilgu neiule viies. „Tulen.. aga õhtuks ei jää“ vastas Janet mehele, ruumis ringi vaadates. „Ohh.. no siis on hästi“ muigas mees ning kiirustas siis leti äärest oma kabineti poole.

Hea

Ma pole väga kaua ühtegi järjejuttu korralikult lugenud, aga selle lugesin küll läbi ja peab tunnistama, et mõne nurga alt vaadatuna on see päris põnev. Ja kes on see salapärane tumedapäine poiss?