.Euphoria.

Lugesin lõpuks läbi.
Väga hea,minu poolt on ainult positiivsust,kriitika puudub täielikult. (yy)
Meeldib,uut ruttu. ,)

Aitääääh kommentaaride eest =) ja kui tahad teada, kes on see salapärane poiss pead veits kannatama ja mu jutu uusi osi ootama



10.

„Kontrollis, kas sa ikka töötad?“ küsis Hallie muiates, kui oli oma laudadega lõpule jõudnud ning Janeti juurde jõudnud. „Umbes midagi sellist jah..“ vastas naiu vaikselt, vaatas Halliet hetkeks lõbusal ilmel ning haaras siis tüdruku käest tema rätiku, et seda loputama minna. „Umbes midagi sellist...“ kordas Hallie muiates Janeti sõnu ning viskas tema poole ühe kahtlustava pilgu. „Okei. A kuule, ma nüüd vast lähen. Et siis homme näeb“ jättis Hallie Janetiga nägemist, lehvitas talle ning saanud lehvituse vastu, suundus ta uksest välja. Ukse taga Tylerit nähes, läks neiu nägu muigele. „Mis sa särad?“ küsis poiss, kui Hallie oli temani jõudnud. „Ei midagi“ vastas tüdruk ikka veel muiates ning astus siis trepist alla, tänavale. „Kust sa tead kus ma elan?“ küsis tüdruk Tylerilt äkki, kui ta hakkas mõtlema, et ta polnud ju poisiga eriti rääkinudki ning vaatas Tylerit veidi kahtlustava pilguga. „Ei ära sa nüüd arva, et ma sind jälitanud olen või midagi“ sõnas poiss kiirelt, kui oli tüdruku kahtlustava pilgu osaliseks saanud. „Nägin hommikul, et tulid siitpoolt lihtsalt“ selgitas ta rahulikult ja vaatas korraks tüdrukut kuidas-sa-saadüldse-midagi-imelikkut-mõelda pilguga. „No ma igaksjuhuks küsisin..“ rahunes neiu, kui talle selles lauses äkki midagi tuttavat tundus. Keegi on mulle hiljuti niimoodi õelnud.. mõtiskles ta uurivalt, kuid meelde tal midagi ei tulnud. Ei tea.. kehitas ta vaevumärgatavalt õlgu ning vaatas korraks Tyleri poole, kes kindla pilguga enda ees olevat teed jälgis.

„Muidu.. see neediplika.. ta tundus eile väääga kahtlane“ sõnas poiss mõne aja pärast. Hallie pööras pea Tyleri poole ning vaatas teda hetke, kulm kortsus. „Mm.. mismõttes?“ ei saanud tüdruk aru. „Kas selles mõttes, et talle need kuradima needid üldse ei sobi, või et ta oli jube lõbus, sest suutis eile nii kuradima jobu olla?“ latras tüdruk, veidi pahuramaks minnes, kuid rahunes siis kohe. Miks ma üldse Jana pärast nii endast välja lähen.. Jana ei tahtnud minuga sõber olla, miks siis mina tema pärast enda tuju rikkuda lasen? Küsis Hallie enda käest, kuid vaatas siis Tyleri poole, et tema reaktsiooni ja vastust kuulda. „Mm.. mis teil juhtus siis?“ küsis poiss ettevaatlikult, unustades tüdruku küsimuse ning jäi Halliet silmitsema. Tüdruk vaikis veidi aega, kaaludes, kas rääkida poisile midagi, või mitte. „Noo.. ta vist leidis, et ma ei ole tema jaoks enam piisavalt tore sõber, leidis omale uued emosõbrad, nagu ma olen aru saanud, valetas mulle, ja tuli omastarust vabandust paluma, mille ta täiesti perse keeras“ rääkis tüdruk veidi sarkastilisel toonil ning vaatas pingsalt otse, enda ette. „Olite te head sõbrad?“ küsis poiss mõne hetke pärast, ikka veel tüdrukut silmitsedes. „Ma ei tea kuidas temale, aga ta oli põhimõtteliselt üks mu parimatest sõpradest.“ Sõnas tüdruk. „Või noo.. khm.. parim sõber“ parandas ta ning vaatas hetkeks poissi, et tema näoilmet näha, mis neiu üllatuseks täiesti mõistev oli. „Kui minul niimoodi oleks“ alustas poiss, kuid lisas kiirelt: “ära sa pahaseks saa, ses suhtes, et see on minu arvamus“ , ning neiu noogutuse peale jätkas ta: „Aga kui mul nii oleks, et parim sõber ühel päeval järsku teiste düüdidega välja ilmuks, vabandama tuleks ja siis vabandamise nii õelda perse keeraks.. siis ma ei usu, et ma sellesse nii suhtuksin, et okei.. vsjo, sõprus läbi.“ Rääkis poiss ning vaatas siis Hallie poole, kes vahtis üsna nõutu näoga enda ette maha. „Noh.. ega see ei käinudki päris nii“ sõnas tüdruk vaikselt. „No kuidas siis?“ päris poiss uudishimulikult, kuid ikka ettevaatlikult, üritades Hallie järske reaktsioone vältida. „Ta oli enne seda mingi 2 nädalat kahtlaselt käitund. Koguaeg oli tal.. Kiire“ rääkis tüdruk, viimast sõna rõhutades ning kätega jutumärke õhku kirjutades. „Ahhaa.. nojah“ vastas poiss seepeale ning surus samuti pilgu maha. Hallie jäi ühe elumaja ees seisma, viskas sellele korraks pilgu, ning pööras end siis näoga poisi poole. „Ma siis lähen..“ sõnas ta ning naeratas veidi. Tyler vaatas mõned hetked maja, mille ees neiu peatus. “Eks sa siis mine jah“ sõnas poiss ning vaatas siis Hallie poole. „Ole tubli“ lausus poiss veel, lehvitas pisut kummaliselt tüdrukule, ning kõndis siis edasi. „Püüan“ vastas Hallie ning suundus vaiksel sammul ukse poole.

Ma tahan uut ja pikemat

Ähhsaa,niihea

Jana on eriline stressitekitaja xD
Uut! :)

Ma tegelikult ei nori kui kellelgi näpukaid tuleb, aga kuna sa kriitikat tahtsid siis palun väga: Näpukaid oli kindlasti kolm, aga ma neid siia välja tooma ei hakka

Aga...No tegelikult ma arvan et see oli sul jutus kirjas ka aga ma ei viitsi(jälle) seda kohta ülesse otsida: Miks ta tööle läks? Ja kas tal kooli pole siis??

Iseenesest väga tore ja huvitav jutuke...

väga meeldib ;P

uuut !

Hmm.. nii et Tyler on siis see kutt msnist?

Aga kes see siis oli kes sinna kohvikusse tuli??

Ootaks vastuseid.

Ja uut osa ka.

KOHE!!

Uus osaa =) lõpuks
To Funnyface (btw.. see on ikka hea nimi ^^ ) : Tal on suvevaheaeg ja siis ta on seal tööl ^^
To Kärolyn: Pead kannatama veits nende vastustega
Aga Täääähhh kõigile =)


11.

„Tsau! Ma olen ko..“ alustas Hallie tervitushüüet, kui talle meenus, et ema oli tööreisile läinud. „Phh..“ kostus tüdruku suust, kui ta aeglaselt oma välisriideid seljast sikutas. Riided nagisse riputanud, veekeetja pistikusse toppinud ning omale tee valmis teinud, suundus neiu üles oma tuppa ning lülitas arvuti sisse, nagu igal tavapäraselgi päeval. Hallie logis end ka msn’i sisse ning kohe kostuski heli, mis tekib, kui keegi sulle kirjutab.

You Can Never Know says: Tervitused
H. says: Hei =)
You Can Never Know says: Kuidas tööpäev läks ka? :)
H. says: Mm.. kuidas võtta. Hästi vist =)
You Can Never Know says: Tore kuulda
H. says: oot.. kust sa tead üldse, et ma tööl käin?
You Can Never Know: Noo.. kes ei teaks
H. says: mismõttes ?
You Can Never Know: Oeh.. okei.. näind olen sind
H. says: Emm.. olen ma sind ka näind ?
You Can Never Know says: muidugi
H. says: Ahhaa..
....

Kui Hallie oma pilgu kellale suunanud oli, näitas see juba poolt kahte. Nickiga oli aeg üikiirelt läinud ja tüdruk ei pannud tähelegi, et ta tee, millest polnud lonksugi võetud, seisis külmalt klaviatuuri kõrval. Neiu sundis end arvutist lahkuma, et lõpuks magama minna. Poisile head ööd soovinud ja pesemas ära käinud, vajus Hallie pea lõpuks padjale.

Järgmine tööpäev läks samuti väga kiirelt, kuigi hommikune ülestõsmine oli märgatavalt raskem, kui eilne. Ka sel päeval ilmus mustapäiline poiss kohvikusse, palus Halliel talle söök ette tuua, milleks seekord olid pelmeenid kastmega. Ja jälle, ilma ühegi pilguta ja sõnata, lahkus Hallie poisi laua äärest ning peagi oli ka poiss laua tagant kadunud. Järgmine kord lasen tal selgitada, mis ta minust tahab.. lubas tüdruk enesele ning töötas vaikselt edasi. Janet oli täna veidi teistsuguses tujus kui ta kahel eelneval päeval olnud oli. Kiirustas koguaeg ringi, ei suutnud kaua ühe koha peal seista ning naeratus ei kadunud tüdrukul ka vist kordagi näolt, vähemalt mitte nendel hetkedel, kui ta Hallie silme all oli. „Nii. räägi mulle ka siis toredat uudist“ sõnas Hallie Janetile, kui kell hakkas 3 saama ning külastajaid oli veidi vähem. „Mis on juhtunud?“ ei saanud Janet aru, kuigi eriliselt suurt uudishimu ta ka välja ei näidanud, vastupidiselt sellele, kuidas Hallie selle peale reageerinud oleks. „Noh.. oled mingi positiivsus ise täna“ selgitas Hallie muiates ning silmitses Janetit uurival pilgul. „Ahh.. eii“ kostus Janeti suust, põsed õrnalt õhetades. „Vaata kus kokkusattumus.. tundub, et Michaelil toimub ka täna midagi lõbusat“ sõnas Hallie äkki, kui nägi meest letist möödumas, nägu samuti erilist rõõmu täis. Mitte et nad tavaliselt lõbusad ei oleks, aga täna oli seda kuidagi eriti näha. „Heh.. tõesti kokkusattumus“ sõnas Janet selle peale ning suundus siis kiirelt oma kohale leti taga, sest nägi välisukse juures lobisevaid vanadaame, arvates, et ehk astuvad nad ka kohvikusse sisse ning jäi neid rahutult ootama. Hmm.. ei tea.. mõtiskles Hallie hetkeks ning unustas siis selle, suundudes kööki, et järgmist sööki lauale toimetada.

„Souu.. täna läks paremini jah?“ küsis Tyler rõõmsal toonil Hallielt, kui too Euphoria uksest välja astus ning nad jälle koos koduteed alustasid. „Mm.. kuidas võtta“ muigas tüdruk. „Ma lõhkusin täna ühe klaasi ära.“ Selgitas ta, pilgu maha visates. „Noh.. selles pole midagi hullu ju.. ikka juhtub“ lausus Tyler neiule, talle toetava pilgu saates. „Noo.. seda küll.. aga kahjuks juhtus see just siis, kui üks kena poiss parasjagu minult jooki tellis.“ Sõnas Hallie ning hakkas veidi õhetama, kui talle jõudis kohale, mida ta just Tylerile rääkinud oli. Halliet imestas, et ta suutis poisiga nii vabalt rääkida, kuid see oli ainult hea, leidis tüdruk. „Assoo“ vastas poiss ning hetke pärast hakkas naerma. Hallie lõi poisile üsna tugeva, kuid sõbraliku mataka õla pihta ning sellele järgnes ka solvumist teesklev pilk. „Ähh“ hüüatas Tyler selle peale ning jäi siis seisma.

„Õu.. kas need pole mitte.. Mi...“ alustas poiss, kuid Hallie jõudis tast ette. „Michael ja Janet.. on küll!“ sõnas Janet üllatunud toonil ning tegi siis kiire sammu tee ääres olevate põõsaste varju, Tylerit kaasa tirides. „Ohsaaa..“ muigas tüdruk ning jälgis laial muigel käest kinni jalutavaid Janetit ja Michaelit. „Hah.. selle pärast nad täna teistmoodi olidki..“ meenutas tüdruk ning jälgis ikka veel pingsalt paarikest, kes nüüd ühte kohvikusse sisse astusid. „Ma poleks nüüd küll seda arvanud“ sõnas Hallie, veidike uskumatust ikka veel ta toonis, ning pööras siis lõpuks paarikeselt pilgu ära, kes nüüd juba kohvikus sees olid.

„Miks see siis nii uskumatu on?“ küsis Tyler veidikese aja pärast, kui nad vaikselt Hallie majani jõudma hakkasid. „Noh.. ma ei tea. Lihtsalt“ vastas Hallie, ning muifas pisut. „Janet ja Michael. See on lihtsalt... veider“ leidis tüdruk nüüd sobiva sõna, mis küll eriti täpselt midagi ei õelnud. „Minu meelest.. sobivad nad üsnagi hästi“ mõtiskles poiss „Kuigi.. jamh.. Janet ja Michael“ otsustas ka poiss ning turtus korraks naerust. Nad olid jõudnud Hallie majani, kus ainuke valgus oli välituli, mis liikumise peale põlema läks. „Oled üksi kodus?“ küsis poiss, näos ilme, millest tüdruk luges välja midagi: nii-ei-saa või nii-ei-tohi ütlevat. „Üksi jaaam.. „venitas Hallie poisile vastuse ja vaatas pisut nukral ilmel kodu poole. „Aga homme enam mitte“ sõnas ta siis ja vaatas Tyleri poole, kes nüüd näitles kergendusega välja ohkamist. „Siis on tore“ sõnas poiss, lehvitas türukule ning hakkas edasi, oma kodu poole, samuma. Hallie jälgis mõned hetked poissi, ning suundus siis koduukse poole.

hmm, suvevaheaeg, nähh ma nagu ei mäletaks et sellest oleks juttu olnud, aga vb oli
Jutu kriitika on see et praktiliselt sama tegevus, peaks midagi ette võtma sellega, muuda midagi kasvõi koju minemise suhtes, või ma ei tea, igatahes midagi võiks teisiti olla
Et siis ühesõnaga midagi lahedata võiks juhtuda, midagi eriti rabavat....
Aga positiivne on see et jutt on ÜLI LAHE

taaskord üliarmas ja värki

Vabandan, et uue osaga nii kaua läks (a) olen lihtsalt väga hõivatud New Moon'i ja Eclips'i lugemisega, mis on lihtsalt liiga hea, et seda käest panna (a) I hope u understand ^^ =)
Tänage tegelt Funnyface'i et ta mind kirjutama sundis :) Igastahes jah.. uus osa siis :)
ja suured tänud kommenteerijatele. Tõesti :)


12.

Magama sai Hallie jälle alles kella kahe ajal ning hommikune ülestõusmine osutus väga raskeks. Äratuskella helina peale võpatas tüdruk üliehmunult ning lõi siis kella matsuga kinni, uuesti magama jäädes. Õnneks oli äratus pandud korduse peale ning sisse magamiseks polnud võimalust.

Kui Hallie oma kodutänavast parasjagu ära pööras, teel Euphoria poole, äratas veel pisut unise tüdruku lõplikult üles juba tuttava, tumedapealise poisi nägemine. Noormees kõndis tüdrukust veidi eespool, teisel pool tänavat. Seda võimalust ma maha ei maga, sõnas neiu endale kindlalt, tegi ühe sügava hingetõmbe ning pööras kiire pilgu autoteele, et näha ega mõni sõiduk parajsagu tulemas ei olnud. „Hei!“ hüüatas ta ning jooksis üle tee, vahepeal veel kõrvale vaadates, kuni jõudis poisini, kes teda täiesti rahulikul ilmel vaatas, nagu oleks see igapäevane asi, et keegi tüdruk niimoodi tema tähelepanu võita üritaks. „Kes sa oled?“ küsis tüdruk veidi käsutaval toonil, ning hakkas siis mõtlema, kui veider see küsimus poisile võis olla. Suvaline – või siis mitte- tüdruk tuleb äkki su juurde ja küsib kes sa oled. No sorri. Poisile tegi Hallie küsimus nalja ning ta hakkas pisut muhelema, enesekindlalt edasi sammudes ja Hallie tema kannul püsides. „Okei.. ma küsin siis teistmoodi.“ Sõnas Hallie, kui poiss tema küsimusele vastanud polnud ega, tema oleku järgi arvates, ei kavatsenudki vastata. „Kust sa mind tead?“ küsis ta siis, kuid ei vaadanud poisi poole. Ta ei tundnud end just eriti kindlalt ning maha vaatamisest sai ta praegu enda arvates palju rohkem kindlust, kui kuhu iganes mujale vaatamisest. „Sa küsid selle kohviku pärast jah?“ küsis poiss ning Hallie kuulis esimest korda tema häält. See oli üsna terav ja keskmist tooni, mitte kuigi mahe, nagu seda oleks võinud arvata tema välimuse järgi otsustades. „Sinu vormiriietusel on nimi kirjas muideks“ sõnas poiss Hallie noogutuse peale eelmise küsimuse vastuseks. Tüdruk mõtles pisut ning sõnas siis äkki. „Oot.. sa polnud mind enne minu küsimist näinudki“ ning jäi siis poissi nõudlikul pilgul vaatama, suul õrn muie, millest veidi õelat võidurõõmu välja lugeda võis. Järsku pööras poiss aga ristmikult, milleni nad jõudnud olid, paremale, kuid tüdruku tee läks veel ose edasi. Noormees viipas Halliele õrnalt käega ning lisas siis veidi kiirust ning jättis Hallie, ilma vastuseta, ristmikul seisma, ning poisile järgi vahtima.

Ookeii.. mõtles Hallie tummalt ning raputas siis segadusest pead ja jätkas oma teed kohviku poole. Ta oli mõned sammud kõndinud, kui talle meenus midagi, mis tõi neiu suule laia naeratuse. Kuidas ma midagi sellist unustada sain ?? küsis tüdruk endalt mõistmatult, kuid muie ta näolt ei kadunud. Täna oli nimelt tüdruku 16 sünnipäev.

Kui Hallie tööle jõudis, tervitati teda nagu igal teisel päevalgi ning tüdruku väikeseks pettumuseks, ei ilmutanud mitte keegi mingit märki teadmisest, et Hallie täna 16 sai. Janetil oli täna vaba päev, mis tähendas, et täna tuleb töisem tööpäev, sest kedagi, kellega sõbrannalikult jutustada, polnud. „Oehh jah..“ ohkas tüdruk töötajate ruumi poole liikudes, kogemata liiga kõvasti ning vastu tulevale Michaelile oli see selgelt kuulda. „Ohohh. elu kohe nii raske või?“ küsis mees seisma jäädes, ning vaatas siis lõbusal, kuid isegi veidi murelikul pilgul, nagu Halliele tundus, neiu poole. „Ei ei..“ vastas neiu. Kui ta mu tööankeeti korralikult luges, siis põhimõtteliselt peaks Michael küll mu sünnipäeva teadma.. mõtiskles neiu veidi lootusärevalt, kuid lõpetas siis selle mõttetu lootmise. „See tuli niimoodi iseenesest“ selgitas tüdruk veidi ebalevalt, saatis ülemuse poole ühe veidi ebakindla naeratuse ning astus siis uksst sisse, oma kapi poole. Ta vaetas välisjalanõud siseomade vastu ära, sättis oma juuksed korda, võttis pusa seljast ära ning lahkus siis ruumist.

Täna olid töötajad kuidagi kärsitud ja pingelisemad, vahest ka ärevama olekuga, kui tavaliselt. Vähemalt Hallie meelest, kuigi see võis talle ka tema tähtsa päeva tõttu nii tunduda. Võibolla kujutas ta seda kõike endale ette, sest tegelikul ta ei ütleks ju ühestki õnnesoovist ega väikesest lilleõiest ära, aga võibolla oli midagi tõesti teoksil.

Ühel hetkel, kui Hallie leti ääres seisis ja ootas, nägi ta, kui Janet välisukse juurde jõudis, sellele mingi sildikese riputas ja siis ise sisse astus. Hallie vaatas teda ühe hetke, kulm kortsus, nagu ei usuks ta mida ta just praegu nägi. Janetil ei olnud täna üldse tööpäevgi ja sildikese riputamist tüdruk samuti ei mõistnud.

Ta tahtis juba Janeti poole kõndima hakata, kui viimane talle tervituseks lehvitas ja siis kiirel sammul diskoteegipoolele lippas. Misasja.. ei saanud tüdruk aru, raputas mõstmatusest pead ning üht mustade nõudega kaetud lauda märgates, suundus selle poole, et laud ära koristada.

Nõudega kööki jõudnud ja sealt uuesti välja läinud, märkas ta, et kohvikus oli üllatavalt vähe rahvast ja needki hakkasid vaikselt lõpetama. Järgmisel hetkel tuli Michael tüdruk selja tagant. „Kas sa saaksid korraks teisele poole tulla?“ küsis ta siis ja näitas silmadega diskoteegi poole. Hallie vaid noogutas ja järgnes mehele

Kui tüdruk teisele poole jõudis valgus neiu suule lai naeratus. „Midda.. ?“ küsis Hallie iseendakäest ning ei tahtnud ertii oma silmi uskuda. Kõik töötajad olid tema ees ja vaatasid lõbusate ilmetega Hallie poole. Eriti särasilmsel Janetil oli käes pisike lillekimp ja Michaelil tema kõrval oli käte vahel piklikus pakendis olev kingitus. Hallie ei saanud sõnu suust, kuid ega rääkimiseks erilist võimalust ei olnud ka, sest kohe kallati tüdruk üle kallistuste ja õnnesoovidega. 16 oli siiski väga tähtis sünnipäev, vähemalt nii õnnesoovojad kõik väitsid.

Alles siis, kui kallisused olid vastu võetud, märkas neiu veidi tagapool pisikest sünnipäevalauda, millel asetsesid salat, mingid liha moodustised, üht-teist joogipoolist ja veidi maiustusi. „Ma ei tea... suur.suur aitäh teile kõigile!“ sõnas Hallie peale paari hetke laua silmitsemist. „Tõsiselt“ lisas ta veel ning saatis siis tänuliku pilgu Janetile, kes teda veel kord kallistama tuli. Sel hetkel, kui tüdruk Janeti embuses oli, nägi tüdruk järsku midagi, või tähendab, kedagi akna taga seismas ja see tegi Hallie silmad suureks. Kuidas se võimalik saab olla, et täiesti tundmatu poiss peale minu nime ka mu sünnipäeva teab! küsis tüdruk segaduses enda käest ja tõmbus siis Janetist kiirelt lahti. Ta vaatas tüdruku poole veidi pisut kavala naeratuse saatel. „Ma käin korraks ära. Olen kohe tagasi“ ütles ja sõbrannale kiirelt ja jooksis siis nii rutakalt, kui praegusele olukorrale vähegi normaalne tundus, välisukse poole. Ta astus uksest välja ja jooksis siis kiirelt, enda ette vaatamata akna poole jooksma, kus ta ennist poissi oli näinud. Aknani tüdruk aga ei jõudnud, sest enne seda põrkas ta kellegagi kokku. Hallie hakkas kokkujookmisest peaaegu kukkuma, kui kellegi käed temast kinni võtsid, et ta maha ei prantsataks. Poisi haare, nagu neiu aru sai, oli üsna tugev. See tegi lausa haiget, kuid samas oleks Hallie tahtnud, et see keegi temast lahti ei laseks. Nende käte vahel oli kuidagi turvaline. Ja hea.

Ülesse vaadates, nägi Hallie enda kohal, nagu ta ka arvanud oli, juba tuttavat mustapäilist poissi, kes neiule väikese, peaaegu märkamatu, kuid tuntava naeratusega otsa vaatas. „Vaata teinekord ikka ette ka“ sõnas poiss oma teraval häälel mõne hetke pärast ja lasi aeglaselt tüdrukust lahti. Hallie noogutas poisile ning astus temast ühe sammu võrra kaugemale, üritades selle sammu võimalikul väikese teha. Peale mõnda sekundid vaikust sai neiu oma kõnevõime tagasi, ning üritas end kokku võtta. „Kuidas sa..“, alustas ta, „ee... Kuidas sa mu sünnipäeva tead?“ küsis ta siis ning vaatas siis poisile silmadesse. Ta pööras aga oma pilgu nendelt ära, sest talle tundus, et kui ta poisi silmi veidi kauem vaataks, ei tahaks ta enam kunagi mitte kuhugi mujale vaadata. Need olid lihtsalt nii ebatavaliselt ideaalsed.

Täiesti mõistan su viivitamist, minu jutu osa seisab "Twilighti" taga hetkel.
Aga mulle vägaväga meeldis! :)

Funnyface: Oii.. sorri selle nõmeda vea pärast (a) parandasin ära :)
aga aitääh :) ja säde tuli tõesti xD

bbrit: Tähh =)

Liina: kui põhjuseks on Twilight või midagi sellega seonduvat siis on viivitamine täiesti lubatud onju
ja väga tore kui meeldis :)

Uus osa =) Ma ei tea.. hakkasin kirjutama ja siis see mõte tuli nii järsku ja siis kirjutasin lihtsalt edasi.. nii, et ma ei tea.. loodan et meeldib ^^ =)





13.

Poiss hakkas neiu küsimuse peale muhelema ning vaatas Halliele otsa, nagu tüdruk peaks sealt mingi vastuse välja lugema. Mõne hetke pärast sai poiss aru, et sellest otsa vaaamisest ei ole kasu ning küsis Hallielt pisut üllatunud ja ka nukramal toonil: „Sa siis tõesti ei tea mind ?“

Hallie vaatas poisi silmadesse ning pani oma aju tööle, et mingit mälestust seoses poisiga meelde tuleks, kuid vastuseks sai ta vaid esimese kohtumise kohvikus. “Mm.. eitea.. jah“ sõnas neiu katkendlikult ja vaikselt ning viskas pilgu poisi silmadelt ära. „Kahju, kahju“ lausus poiss selle peale ning hakkas veel midagi Halliele lausuma, kui tema tähelepanu äratas keegi tüdruk, kelle rasked jooksusammud liiga tugevalt poisi selja tagant kuulda olid. Mida lähemale tüdruk jõudis, seda suuremaks Hallie silmad läksid. Kui hingeldav mustapealine Jana tüdrukuni jõudis, luges Hallie endise sõbranna silmadest välja suure hirmutunde. „Palju õnne sünnipäevaks Hallie“ sõnas tüdruk ning hakkas peale lause ütlemist veel kiiremini hingeldama, kuna lause võttis praeguse hetke jaoks neiult liiga palju energiat. „Aitäh“ sõnas Hallie selle peale ning kuna Jana vahetpidamata üle õla vahtis ei saanud neiu pärimata jätta, mida või keda Jana sealt tulemas kartis. „Mis juhtus.. või.. ?“ küsis ta segaselt Janalt ning vaatas ka korraks poisi poole, kes samuti mõistmatu ilmega Janat silmitses. „Palun, aita mind“ sõnas Jana vaid ning vaatas Halliele pingsa, paluva, kuid endiselt kartva pilguga otsa. Kuna Jana ikka veel iga paari sekundi tagant selja taha vahtis, arvas Hallie, et keegi on sealt ilmselt tulemas ning sõnas siis: „Tule.. lähme siit ära“ ning võttis tüdrukul käevarrest kinni samal ajal poisile silmadega märku andes, et too ka kaasa tuleks.

„Colin ja Lindsay sundisid mind.. ma pole süüdi.. võinoh.. nemad olid ka seal.. aga nad jooksid ära.. ma ei tahtnud ju nii..“ puperdas Jana, kui nad Euphoria kõrval asuvasse väikesele tänavale jõudsid ja seisma hakaksid jääma. „Oota nüüd. Räägi kõik rahulikult ära. Ja kes on Colin ja Lindsay?“ ei saanud Hallie aru ning vaatas tüdrukut küsiva pilguga. Jana hingas paar korda rahulikult sisse ja välja, et hingamist korda saada ning jälgis samal ajal kordamööda Halliet ja poissi.

„Okei.. „ alustas Jana selgitamist. „Ma olin Colini, Lindsay ja veel mõne sõbraga väljas. Noh.. jõime seal veidi ja värkki. Ja siis tuli Lindsayle järsku mõte, et läheks ühte laohoonesse sisse ja vaataks veidi ringi. Teate küll seda laohoonet. Kaks tänavat siit edasi. Elektroonika ja muud asjad on seal.“ Jutustas Jana ja jätkas pärast kahe kuulaja noogutust. „Ma olin alguses vastu, sest mu isa töötab seal.. Ja see oleks ju sissemurdmine. Colin oli ka alguses vastu, aga nõustus peagi. Noh.. ja siis nad ütlesid, et kui ma kaasa ei tule, siis nad ei kutsu mind enam õhtuti välja ja noh.. üldiselt.. et ma ei kuulu enam nende kampa ja siis ähvardasid veel, et nad lähevad räägivad veidi Dean’iga juttu. Dean on nii õelda meie kamba.. või tähendab.. nende kamba pea või midagi sellist. Ja ’Dean’iga juttu rääkimine’ tähendab halba.“ Poisi ja Hallie pilkudest sai tüdruk aru, et peab seda veidi selgitama. „No vaadake.. kui Dean’ile midagi ei meeldi, siis see niimoodi jääda ei saa. Saate aru mida ma mõtlen?“ noogutuste peale neiu jätkas.

„Igastahes.. ma ehmusin üsna ära. Siis hakkasid Colin ja Lindsay naerma ja ma sain aru, et nad tegid vist nalja, aga ma ei julgenud enam ei õelda, sest see ei pruukinud ju nali olla. Nii.. siis läksimegi sinna laohoonesse. Sellel on ju üsna tugev turva peal. Väärtuslikud asjad on seal ju. Uste ees on kaks valvurit pluss veel maja ümbritsev aed. Igastahes.. Ronisime üle aia ja jooksime ühe akna juurde. Colin muukis selle kuidagi lahti ja nad ütlesid, et ma esimesena sisse läheks. Hakkasin juba ronima, kui nad ära hakkasid jooksma ja no niipea kui ma uuesti maha sain, hakkasin ka täiest jõust minema jooksma. Üks valvur tuli juba, aga ma lõin talle argivahele ja jooksin minema“ lõpetas tüdruk ja kuuldes väikest naeruturtsatust Hallie suust ilmus ka Jana suule väike muie, kuid peagi kadus ka see.

„Mhh.. Jana..“ alustas Hallie, kuid ei leindud alguses sobivaid sõnu. „Kuidas sa saad neid üldse oma sõpradeks kutsuda?“ küsis ta mureliku näoga Janale otsa vaadates. „Ma arvan et see ei ole praegu asi, mida arutada.. mida ma nüüd teen??“ küsis/ütles Jana üsna hirmunult ja viskas siis lootusetu pilgu enda ette maha.

„Noh.. kuna praegu on valge.. ja arvatavasti on seal ka videokaamerad olemas. Siis sinu nägu on arvatavasti lindile jäänud. Iseasi.. kuna te ju sealt midagi ei võtnud, ja isegi majja sisse ei jõudnud. Kas nad üldse kavatsevad teile midagi teha“ rääkis poiss ja sättis oma käed rinnale risti, et end paremini tunda.

„Kõigepealt räägi, kavatsed sa nendega veel üldse väljas käia?“ küsis Hallie, kuid ei lasknud Janal veel küsimusele vastata. „Sest nagu näha, nende kavatsused polnud just sõrbalikud ja mina ei tea.. mina neid küll enda sõpradeks ei kutsuks..“ lõpetas ta. Peale pikka pausi, mil Jana ilmselgelt pingsalt mõtles sõnas ta: „Vaevalt. Ma ei taha neid enam näha. Ma blokin nad kõikvõimalikest kohtadest ära ja oehh. ma ei saa üldse enam aru, miks ma nendega suhtlema hakkasin. Ma olen nendega koos olles ainult mõttetusi teinud ja.. „ ei osanud tüdruk edasi rääkida. „Mul olid ju sina“ sai ta lõpuks sõnas suust ja vaatas siis Halliele silma. „Palun vabandust“ lõpetas ta.

Uus osa :) Paluks kommentaare kaa :) Ja tähh Birgitile ^^



„Kas nüüd ei peaks mitte kalli koht tulema?“ küsis poiss vaikselt, kui kaks tüdrukut üksteisele juba päris pikka aega vaikides otsa olid vaadanud. Selle peale pööras Hallie pilgu korraks poisi pole, siis Jana poole ja sõnas: „Hiljem. Kõigepaalt lähed sa koju ja räägid oma isale kõik ära. Okei.. kõiki joomiseid selle kambaga sa ju mainima ei pea, aga üldiselt. Eks siis vaatab mis edasi saab eks?“ ütles Hallie ning võttis Jana käest kinni ning tegi talle üle julgustava käe pigistuse. „Kõik saab korda onju“. Jana noogutas Hallie jutu peale, saatis talle ühe tänuliku pilgu ning hakkas kiirel sammul kodu poole ruttama.

Poiss ja Hallie jäid Janale järgi vaaama, ning kui tüdruk oli lõpuks nurga taha jõudnud pööras Hallie end poisi poole ja pani samuti käed risti rinnale. „Nii.. nüüd on sinu kord rääkida“ lausus neiu ning vaatas veidi muigel näoga poisi poole. „Mkm.. su sünnipäevakülalised ootavad ju. Sa pead sinna tagasi minema“ suutis poiss end järjekordelt vastamisest päästa, näol jälle veidi võidurõõmutsev ilme. „Ahjaa. Ma pidin ju ainult korraks ära minema..“ ehmatas Hallie. „Eks näeb mingi päev. Ja muide.. tubli olid Janaga“ sõnas poiss, vaatas mõne hetke tüdrukut, väike naeratus suul, pani oma käed taskusse ning hakkas samuti eemale kõndima, vastasuunas Hallie teele. Tüdruk jälgis poissi mõne hetke, kui too järjest kaugemale jäi ning jooksis siis kiirelt oma sünnipäevapeole tagasi.

Tüdruk astus vaikselt ruumi sisse, et kõik ei märkaks, et ta vahepeal ära oli. Õnneks see tal ka õnnestus ning ainus, kes teda koheselt märkas oli Janet, kes kiirelt tema poole tuli. „Nii.. mis see nüüd siis oli?“ küsis ta koheselt muiates ning jäi Halliele selgitust nõudva muigel pilguga otsa vaatama, kuni tüdruk rääkima hakkas.

„Hei sünnipäevalaps“ hõikas keegi neiu selja tagant, kui Hallie parasjagu lusikat, mis tordiga üle kuhjatud oli, suhu hakkas panema. Janet oli ära koju läinud ning sünnipäevapidu hakkas ka tasapisi ära lõppema. Tüdruk sai kohe häälest aru, kes teda kõnetas ja pööras end siis ringi, suu torti täis ning noogutas Tylerile naeratades, sest rääkida polnud praegu võimalik. Poiss muigas selle peale ning kui neiu märkas, et poisil oli käes üks lilleõis, pani ta oma torditaldriku käest ning sõi kiirelt suu tühjaks. „Palju õnne“ sõnas poiss, tegi tüdrukule kiire kalli ning ulatas lille. „Sorri, et nii hilja jõudsin. Nagu ma näen siis hakkate siin varsti vist lõpetama“ vabandas poiss ringi vaadates. „Ah ei ole hullu. Vähemalt tulid. Parem hilja kui mitte kunagi eks“ vastas neiu. „Nii.. nüüd pead sa aitama mul tordijäägid ära süüa. Ma ei saa aru. Väike sünnipäevapidu, saan kõigest 16 ja 3 torti! Saad sa aru!!“ hüüatas neiu ning suunas silmadega tortide poole, mis nende ees olemal laual asetsesid. Tyler hakkas neiu jutu peale naerma, haaras endale taldriku ja tõstis sellele tüki torti. „Võin vabalt aidata. Tähendab.. aitan suurima hea meelega“ muigas poiss ning võttis esimese suutäie. „Väga hea. Siin on mõlemale vähemalt 3 või neli tükki süüa, niiet väga õige. Hakkame pihta“ vastas Hallie samuti naerdes ning jätkas tordi söömist.

„ ... Vot, ja siis ma pidin ligi pool kilomeetrit täie tambiga jooksma, et bussile järgi jõuda. Bussijuhil oli ka suke nägu, et no sorri, et sind ei märganud.. ega mina ju süüdi pole ja blablablaa „ jutustas Tyler Halliele kodu poole kõmpides oma bussisõidu kogemustest, kui Hallie enda omadega lõpetanud oli. „Mhm.. mõned ajavad ikka nii närvi“ nõustus neiu. „Aa.. ma polegi su käest veel küsinud, et kuidas sünnipäevapidu muidu meeldis?“ meenus Tylerile äkki. „Oh.. see pidu tuli nii ootamatult. Väga väga meeldis. Tõesti, poleks üldse oodanud“ rõõmustas neiu tagasi peole mõeldes. „No siis läks hästi. Meil läks Janeti ja Michaeliga päris pikalt millegi välja mõtlemisega.“ Sõnas Tyler ja ta näole tekkis väga rõõmus ja rahulik ilme, et kõik korda läks. „Sina kavandasid ka seda?“ üllatus Hallie ning togis poissi õrnalt küünarnukiga. „Heei“ protestis poiss togimise pärast. „Ise ütlesid, et sulle meeldis“ sõnas ta ja muigas neiu käitumise peale. „Meeldiski“ vastas tüdruk vaid ja ei osanud selle peale midagi muud õelda. „Aitähhh“ venitas ta siis tänusõna ja pööras koduväravast sisse. „Pole tänu väärt“ vastas poiss neiule ja kõndis ilma pikema peatuseta neiu koduteest edasi. „Head Ööd!“ hõikas Tyler talle veel tagasi, lehvitas ning kadus varsti käänaku taha.