Teine võimalus. [jäi poolikuks]

Otsustasin siis kirjutada midagi täiesti teises stiilis kui ma tavaliselt üldiselt kirjutan ning loen. Kuna ma päris täpselt ei kirjuta ühegi raamatu põhjal/järgi seda lugu siis ei saa seda fanfictioniks nimetada.
Kriitika on tere tulnud!
Mainin kohe ära, et kirja-,koma- ja stiilivigu võib leiduda. Samuti valesti sõnastamisi. Ütlen ausalt, et ma pole tugev õigekirjas.
Andke siis teada, kas on mõtet mul edasi kirjutada või võib kohe prügikasti saata.




Proloog:
Vihm peksis vastu akna klaasi kui haldjaemand valust karjus. Temast tulid ilmale kolm haldjat. Kõik kolm olid tüdrukud. Haldjad üldiselt said väga harva lapsi, selle süüks oli see, et haldjad elasid äärmiselt kaua ning see ei tekitanud erilist soovi haldjatel lapsi saada. Kuid mitte lapse saamine ei olnud sel korral veider vaid see, et too haldajanna tõi ilmale kolm haldjat.
Esimesele haldjale pandi nimeks Eira, tema kastanipruunid juuksed kiirgasid järgmisel päeva päikese käes justkui mõni eriline kalliskivi. Keskmise tüdruk otsustati nimetada Eisa’ks. Tema helesinistesse silmadesse upus igaüks kes julges sinna vaadata. Viimane ning veidi väetim laps sai nimeks Eia. Temas polnud midagi ebatavalist, veidi tuhmid pruunid juuksed ning silmavärv mis oli arusaamatu, mitte midagi ebatavalist.
Nagu haldjatele kohane kasvasid lapsed veidi kiiremini kui tavaliselt inimlapsed. Eira ja Eisa nägid juba viiestena välja kui viisteist, olles ümbruskonna ühed ihaldatumad neiud. Neis pulbitses kirg ning polnud mitte üht haldja noormeest, kes oleks suutnud hoiduda nende ilust. Vaid Eia jäi neist mõlemast tahaplaanile.
Mida tüdrukud ei teadnud, mida mitte keegi peale ennustaja ei teadnud, oli see, et nad ei sündinud niisama kolmekesti vaid nende sünnil oli põhjus. Põhjus, miks nad sündisid kolmekesti, ja mitte üksinda või kaksikuga.

I osa:
„Eira!“ kõlas üle maja Eisa nõudlik hüüe. Eisa kõndis rahutult toast tuppa ning otsis midagi taga. Tüdruk avas uksi, tegi lahti sahtleid, et leida üles oma kadunud kaelaehe. „Eia!“ käratas Eisa õele, et too enam rohkem ei loeks vaid temaga tegeleks.
„Eia, oled sa näinud minu hõbedast kaelaketti? Ma tahan seda täna peol kanda aga see on kadunud. Ega sa ei tea kus see on? Või ega sa ei tea kus Eira on?“ rääkis neiu ühe hingetõmbega oma veidi näotumale õele.
„Eira on õues, õunapuude juures,“ sõnas Eia lahkelt oma õele ning lisas: „su hõbedane kett peaks olema tema käes, ta kandis seda ju üleeilsel peol.“
Eisa noogutas kuid ei vaevunud õdede tänama vaid tuiskas õue kust nõudis õelt oma kaelaketti. Eia silmitses seda aknast ning süvenes siis uuesti lugemisse, tema peole ei kavatsenud minna ning ehete pärast muretsema ei pidanud. Süvenenud uuesti ruunide tõlkimisse, ei märganud ta kuidas lõunast sai õhtupoolik.

„Eia,“ äratas Eira kõlav hääl Eia lugemis hoost. Tüdruk tõstis oma tuhmi halli pilgu Eirale, jäädes ootama mida õde ütleb. „Midagi on juhtunud,“ lausus ta ning hakkas siis kiiresti rääkima: „ ema on kadunud, isa on kadunud, kõik me hobused on tallist kadunud ning.. ning Eisa hõbedane kett on ka kadunud.“
„Eira,“ alustas kõnetatu rääkima „ma usun, et vanemate kadumisel on kindlasti üks äärmiselt mõistlik põhjus. Ma usun, et nad läksid üht lõbusõitu tegema kuigi ma ei oska öelda miks nad seda viie hobusega tegema läksid. Hõbekett arvatavasti lihtsalt kuhugi nii hästi ära pandud, et tee kumbki ei suuda meenutada kuhu see pandud on.“
Eira vaatas õde tänulikult ning prantsatas siis tema kõrvale istuma. „Eia räägi mulle, miks sa pidudel koos meiega ei käi? Ma usun, et sul oleks lõbus.“
Eia naeris selle juttu peale ning sulges raamatu. „Ma... ma lihtsalt ei ole selline pidutseja tüüp ja arvestades seda, et nagu nii kõikide poiste ila jookseb teie kahe järgi, siis ma lihtsalt tunneksin end äärmiselt üksikuna.“
„Pole tõsi, et kõikide poiste ila jookseb m e i e järgi, ma mõtlen, et teised tüdrukud saavad ka tantsida. Ja no näiteks Ayral on ju ka poiss sõber, ilus veel pealegi,“ üritas Eira õele vastu vaielda.
„Ayra on ka juba vanem kui teine. Ta on ju kümnene, näeb välja kui kakskümmend, pole ime, et tal poiss juba on,“ vastas Eia suud torutades, talle ei meeldinud see juttu teema. Tal polnud kunagi poissi olnud ning ta ise oli veendunud, et tal ei saa seda ka kunagi olema.
„Nojaah,“ nõustus Eira trotslikult ning tõusis diivanilt, „Me Eisaga igatahes lähme ja oleks tore kui, kui sa ka tuleksid.“
Eia noogutas õele, ütlemata midagi.
„Sa tuled, eksju?“ küsis Eira nõudlikult ja vaatas õele otsa, tema silmad olid samuti hallid, kuid mitte Eia moodi tuhmid, vaid säravad.
„Kui sa nii palud,“ lausus Eia allaandvalt ja tõusis diivanilt.
„Aitäh,“ sosistas Eira ning hüppas õele kaela. „Me peame otsima sulle midagi ilusat selga ja Eisa läheb rõõmust segaseks kui ta seda kuuleb.“
Eia naeratas väsinult ja ta küsis endalt, et äkki ta ema valetab talle ning, et tegelikult pole ta Eira ja Eisa õde.

„Ma usun, et sa peaksid kandma seda rohelist kleiti, see sobib hästi su silma värviga,“ soovitas Eisa Eiale ning viskas kleidi voodile. „Või siis seda halli, ei sellega sa näeksid välja liialt... hall. Ma usun, et see roheline on parim valik, arvestades sinu välimust ja mina võtan selle.“ Eisa tõmbas riidekapist välja imeilusa heleda kleidi, mis tõi ta silmavärvi eriliselt hästi välja.
„Pane see kleit juba selga, Eia“ nõudis Eira ja silmitses õe kõhetut kuju. Väiksena oli ta arvanud, et Eia on nende väikeõde või siis kasulaps või sohilaps, mitte tema kolmik. „Ma tahan sulle patsi punuda, ümber pea, see toob su imeilusad terava tipulised kõrvad välja.“
„Sul endal on ka terava tipulised kõrvad Eira,“ väitis Eia pahuralt ning tõmbas rohelise kleidi selga.
„On küll,“ möönis Eira ja lisas lõbusalt: „aga sul on need ilusamad. Aga tule nüüd siia, ma tahan sulle patsi punuda.“

Pidu toimus küla keskväljakul. Hall udu hakkas mässima juba keskväljakut endasse, paljud pidutsevad haldjat tulid ikka ühest ja teisest kohast. Ühed sättisid võluvõimega üles valgustust, teised kudrutasid juba poistega, kolmandad olid lihtsalt niisama ja ootasid peo algust.
„Eia, sa näed imeilus välja“ kinnitasid õed ühest suust kui vedasid õde kättpidi keskväljakule. Nende paljad jalad sammusid kergelt kastemärjas rohus, kaugelt vaadates tundus lausa, et nad ei kõnni vaid lendlevad. Tüdrukute lihtsad, linased kleidid sobisid nende suurepäraste kehaehitustega. Eira tumedad juuksed langesid vabalt tema valgele kleidile, Eisa helekollane kleit tõi välja tüdruku sinised silmad, mis juba öösel meenutasid musti ning Eia roheline kleit, lihtsalt sobis tema kahvatu olemusega.

„Õed on kohal,“ kõlas sosistamine haldjate vahel kui nad platsile sammusid. „Nad on Eia kaasa vedanud,“ sosistas keegi rahulolematult. Poisid vaatasid lummatult kaht vanemat õde ning kulmu kortsutades kolmandat, väikeses kohas teati, et nad on kolmikud kuid teati ka seda, et noorim kolmikust on kõige näotum.
„Las pidu algab!“ kostus äkitselt külavanema hüüe ning ei kusagilt hakkas kõlama muusika. Võluvõimel ilmus välja toit ning jook. Oli reegliks see, et kui haldjas saab kuue aastaseks saab ta osavaks võlujaks ning tuleb välja tema eriline anne. Kuue aastaseks saamist loeti justkui suureks saamiseks.

„Tohib sind tantsima kutsuda, Eira?“ kostus äkitselt ühe noormehe suust küsimus kui ta oli tüdrukute lähedale tulnud. Eira noogutas rõõmsalt ning astus tüdrukute pundist välja kuhu õed läinud olid. Eia saatis õde pilguga ning keeras siis end uuesti tüdrukute punti, ta ei tahtnud rääkida, ta tahtis koju, kuid ta sundis end kuulama ühe tüdruku õhkamist Kuningriigi printsi järgi. Eia soovis, et ta võiks öelda tollele tüdrukule, et saagu üle inimest, keda ta kunagi ei kohta. Kuid tal polnud südant ja nõnda ta kuulas seda.
„Eisa,“ kõnetati järgmisena teist õde. Tüdrukute seltskond oli väiksemaks läinud, enamus neist juba tantsis. Nüüd kutsuti ka teine õde tantsima. Eia naeratas viisakalt kuni lõpuks jäi ta päris üksinda, mitte keegi ei tahtnud tantsida kolmikute noorima tüdrukuga.

Eia istus murule ning jälgis kuidas ta õed ja teised tüdrukud tantsisid koos poistega tants-tantsu järel. Need tantsud olid keerulised kuid lõbusad, kuid muidugi oli enamuse tantsijatel ka sisse joodud nii mõnigi suveveini peeker. Eia naeratas lihtsalt ning põimis käed ümber põlvede. Tal polnud külm kuid nii tundus talle, et tal on parem olla.
„Miks sa ei tantsi?“ kõlas küsimus Eia kõrvalt kui ta oli just süvenunud uue tantsu vaatamisse. Tüdruk võpatas ning pöördus enda kõrvale vaatama. Tema kõrval istus keegi tundmatu noormees, kes naeratas haldjale. Eia oleks võinud vanduda, et too tegelane nägi välja nagu Kuningriigi kroonprints kuid see oli täiesti võimatu, et too oleks istunud seal, tema kõrval.
Eia kehitas küsimuse kohta õlgu ning söandas siis lõpuks küsida: „miks sa ise ei tantsi?“
Võõras kehitas õlgu tüdruku moodi ja puhkes naerma. „Jalutada viitsid?“ küsis ta täiesti julgelt. Eia muigas ning noogutas, võõras tõusis ja ulatas tüdrukule käe, millest Eia rõõmsalt haaras ning viisakalt püsti tõusis.

„Tead, et sa meenutad kedagi mulle,“ lausus Eia piinlikust tundmata kui nad veidike aega kõndinud olid.
„Keda?“ tundis võõras huvi ning naeratas tüdrukule ja ronis üle maha langenud puu ja ulatas tüdrukule käe.
Eia võttis käe vastu ja ronis üle puu. „Kuningriigi kroonprintsi,“ vastas tüdruk naerdes ning lisas siis: „kuid see on täiesti võimatu, et see sina oleksid. Ma mõtlen, et loss asub ju nii kaugel ning kroonprints ei käiks s i i n pidudel.“
Võõras vaid naeris salapäraselt ning vaatas kuud. „Me peaksime tagasi minema, varsti saab pidu läbi.“
Eia noogutas ning haaras võõral käest kinni, tema hing rõõmustas ning ta otsustas käituda nagu tema õed - vabalt ning muretult.

K.C -Aitäh,et tähelepanu juhtisid. Parandasin ära. :)
Uus osa on ka kohekohe valmis, seega mõni päev on ehk lootust seda ka siin lugeda.

Kuna, ma käin koolis ja mul on arvutipiirang. -.-
Aga ma usun, et täna õhtul saate teada kolme õe edasistest juhtmistest.

UUT.

Olete valmis selleks mis saab edasi? Igastahes, sain täna teise osa kirjutatud. Andestage kui mõni koht veidike lame on, aegajalt saab keset poolt lauset mõte otsa. Kuid loodan, et see siiski loetav on.
Kirja-,koma- ja stiilivigu võib leiduda, ma pole eriti tugev õigekirjas.
Kriitika on tere tulnud!
Pai, ja ilusat lugemist.

II

„Eia!“ käratas Eisa õele, „ärka üles sa laiskvorst! Põõnad poole päevani!“ Eisa seisis, käed puusas, õe voodi ees ning vaatas unist õde. „Kus kohas sa üldse nii kaua eile olid? Ja kes see võõras noormees su käevangus oli?“ nõudis õde vastuseid.
„Tere hommikust sullegi,“ vastas Eia ning vedas end natuke rohkem püstisemasse asendisse.
„Hommik või asi,“ pistis Eisa mürgiselt ja vaatas õele otsa. „Vasta mu küsimustele!“
„Ma ei tea kes ta oli, ta ei öelnud oma nime,“ alustas õde, „me käisime jalutamas, rääkisime tühjast tähjast.“
„Eisa,“ alustas seni vaikinud kolmas õde rääkimist, „las Eia olla. Kade oled, et ta käis jalutamas nõnda ilusa noormehega? Las ta ka olla õnnelik vahepeal.“
Eia vaatas tänulikult õde ning tundis äkitselt ühte kuuluvust oma õega. Päike säras järjekordselt aknast sisse. Selles Kuningriigi nurgas säras päike alatasa ja viimane torm oli olnud viis aastat tagasi kui tüdrukud sündinud olid.
„Märksa suurem asi on see, et me VANEMAD pole endiselt naasnud, ma muutun juba murelikuks,“ kostis Eira ning puges tagasi sooja voodisse.
„Ma märkasin ka öösel, et hobused pole tagasi,“ lausus Eia kulmu kortsutades ning ringutas „nad oleksid meile ju öelnud kui nad pikemaks ajaks ära oleksid jäänud? Ma mõtlen, et nad varsti terve päeva ära olnud ja see ei ole üldse nende moodi.“
„Me peaks neid otsima minema,“ lausus Eisa otsustavalt ja vaatas korda mööda oma õdedele otsa. „Ma arvan, et lähme kahekümne minuti pärast koos majast välja.“
„Ja kuskohast me neid otsime?“ vaidles Eira pahuralt.
„Ma arvan, et me peaksime neid otsima,“ kostis Eia ja tõusis voodist.
„Kus kohast me neid otsime?“ küsis Eira uuesti ja vaatas mõlemale õele otsa, talle meeldis arvata, et ta on kõige vanem põhjusega ning veel vähem meeldis talle mõelda, et kaks õde hakkavad talle lihtsalt vastu.
„IGALTPOOLT! Vanemad ei kao niisama,“ vastas Eisa ning avas riidekapi, hakates otsima matkamiseks sobivaid riideid.
Mõne hetke täitis tuba vaid kolme õe ühtlane hingamine ning Eisa kolistamine riidekapis. Eia silmad rändasid mööda tuba ringi ning lausus äkitselt: „Eira ja Eisa. Kas täna mitte ei ole viies kuu ning viies päev?“
Eira vaatas kalendrit ning märkas, et tema õeraasul oli õigus. „Ja mis siis?“
„Meil on täna sünnipäev, me saime kuueseks!“ hõiskas Eisa riidekapist ning tõusis püsti ja plaksutas käsi. „Täna saame me teada oma elu kutsumuse ja täna saame me võlumisega alustada ja täna...“
Eia ja Eira vaatasid kulmu kortsutades õde. „Eisa...“ alustas vanim, „me vanemad on kadunud päeval kui me täiskasvanuteks saame. See ei ole kohe kindlasti enam normaalne.“
Eisa lõpetas keksimise ning vaatas ehmunult õele otsa ning mõistes äkitselt, et õel oli õigus. Ta prantsatas põrandale ja vaatas kordamööda õele otsa. „Mis meist nüüd saab?“ küsis ta kurvalt.
„Me lähme neid otsima,“ teatas Eira reipalt ja tõusis voodist. „Vanemad ei kao niisama.“



„Me ei anna oma tütreid teile!“ karjus kolmekümnese välimusega haldjaemand, kes tegelikult oli juba kuuskümmend kaks. Tema põske tabas valus latakas. Naise silmad süttisid vihaselt põlema. „KUIDAS SA JULGESID MIND LÜÜA?!“ karjus ta elukale vastu.
„Lihtsalt julgesin,“ vastas mees ning õelalt naerma puhkedes. „Me saame nad niisama ka kätte, kuid te vähendaksite enda ja meie piinu kui te ütleksite kus kohas nad praegu viibivad.“
„Ei iial!“ karjus naine hüsteeriliselt ja tundis kuidas ühed käed teda tirisid ning kuulis oma mees rahustavalt sosistamas: „Lase vabaks.“ Naine vaatas oma mehele mõistmatult otsa, „nad said täna kuueseks ning ainus mis sina mulle ütled on lase vabaks! Kas sa oled peast põrunud?“ viimane sõna üle huulte libisenud varises naine oma mehe kätte vahele nutma.
„Te teeksite neile heateo kui te ütleksite kus nad on“ põrises hääl kuid mõistes, et nad vastust ei saa, lahkus ta vihaselt ruumist.
„Isand, nad ei räägi endiselt,“ lausus too sama elukas alandlikult ühele seljaga pööratud troonile.
„Küll nad varsti räägivad,“ vastas hääl.



Eia keeras maja ukse lukku, tõmbas kotti selga, ja jooksis õdedele järgi. Nad kõik kandsid kotte seljas ning Eira luges peenraha. „Sada, sada üks, sada kaks” luges ta viimaseid münte poolvaljult. „Meil on kakskümmend kuldmünti, seitsekümmend kaks hõbemünti ja sada kaks vaskmünti.”
„On seda palju või vähe?” küsis Eia kui oli kuulnud Eira lugemist.
„Ma ütleksin, et seda on just parasjagu,” vastas Eisa Eira eest.
„Kas meil on midagi vaja?” päris Eia pärast mõne aegset vaikimist.
„Hobuseid ma usun,” arutles Eisa ning Eira lisas: „toidu moona ka.”

Mööda teed jalutas keegi, kui tüdrukud ning too keegi lähenesid üksteisele. Nägid tüdrukud, et tolle kellegi käes oli kimp lilli ning ta oli haldjas, meessoost veel peale selle.
„Eia…” sosistas Eisa ning tonksas õde käega. „Kas see on sinu eile? See kellega sa jalutamas käisid?”
Eia noogutas sõnatult, oskamata midagi öelda. Nad olid kodust juba kilomeetri kaugusel ning kuna seal kandis ei olnud rohkemaid maju, oli kindel see, et ta tuli tema juurde, vähemalt Eia lootis seda oma südames. Seltskond ligines haldjast noormehele kuni lõpuks jäid nad keset teed seisma.
„Hei…” lausus kõhklevalt noormees ning vaatas kahtlevalt Eiale otsa. „Kuhu te lähete kui see saladus pole?”
„Me lähme… matkama!” päästis Eira õe piinlikust olukorrast.
„Me lähme jah matkama, meil täna sünnipäev ja noh, perekonna komme või nii,” valetas Eia ning soovis, et ta saaks vajuda maa alla. Eia jälestas valetamist ning igakord kui ta seda tegi tundis ta tunne, et ta tahab kaduda selle inimese silme eest.
„Kas ma tohin teiega liituda? Või kuhu te lähete üldse?” ei jätnud noormees jonni ja vaatas Eiale otsa. Eia oli kimbatuses, talle meeldis see noormees väga kuid kuidas talle teatada lihtsalt, et `ei, ei tohi tulla.ˇ
„No, see on tavaliselt meie kolme tegevus. Nii, et andesta Eiale, et ta sind hetkel kutsuda ei saa,” vabandas nüüd Eisa õe eest.
Noormehe põsed värvusid roosakaks, mõistes äkitselt mida ta palunud oli. „Noh, need on sulle!” kinkis noormees oma peos olnud lilled Eiale. Eia põsed värvusid samamoodi roosaks. „Aitäh,” sosistas ta noormehele.
„Ma lasen teil nüüd minna,” lausus noormees ning hakkas juba liikuma kui Eia hüüdis: „oota, mis su nimi on?”
„Horalald” kostus vastuseks ning kuju keeras uuesti tüdrukutele selja ning jalutas tuldud teed mööda tagasi.

„Ta oli niii kuum,” kommenteeris Eisa kui Horald läinud oli.
„Minu arust meenutab ta Kuningriigi kroonprintsi,” lausus Eira oma arvamuse.
Eia nuusutas lilli ning lausus õdede lausete peale: „mulle meenutas ta ka, ja siiamaani meenutab.”
Eisa, Eira ning Eia naeratasid ja hakkasid edasi kõndima. Teadmata, mis neid ootamas on.

NIIIII LAHEEEEEEE. UUT ka.

Ma usun, et sa pead kannatama homseni. :)

Järgmine osa minu "Teisest võimalusest". Ma ei tea kui palju inimesi seda loeb. Kuid loodan, et teile meeldib. Mulle siiamaani küll, aegajalt tundub see minu jaoks veidike lameda ja igava võitu. Andke teada kui liialt igavaks läheb, üritan siis parandada.
Kirja-,koma- ja stiilivigu võib esineda. Kordan end uuesti, ma pole tugev õigekirjas.
Pai,


III

„Isand,” kõlas halisev hääl. Isand tõstis oma punased silmad kõhetule kujule ning vastas: „räägi!”
„Me saime Horalaldilt kirja, see just saabus,” sosistas kuju oma Isandale, julgemata talle otsagi vaadata.
„Too siia!” käsutati noort tegelast, kes ei meenutanud ei haldjat ega kääbust või üldsegi kedagi. Tema oli Surrot. Tema oli mitme asja segu. Surrot kõndis paljaste jalgadega üle külma saali põranda. Tal ei olnud külm nagu tal ei olnud soe, ta ei tundnud midagi, isegi mitte valu. „Palun,” halises ta ning ulatas Isandale suure ümbriku.
„Ja lase siit nüüd jalga!” käratas Isand ning avas ümbriku. Ümbrikus oli ilusa käekirjaga kirjutatud kiri. Ta avas kirja ning hakkas lugema:
Kallis Isand,
Kirjutan sulle sellest ilusast kohast, selle koha nimeks on Maasikaväli. Sattusin siia täiesti juhuse tahtel kuid kohtasin koheselt meeldivaid külainimesi. Usun, et süü võib olla ka minu ilusal välja nägemisel, kuid mitte sellest ei tahtnud ma rääkida vaid hoopis sellest, et Maasikaväljal kohtasin ma kolme õde. Kas sa arvad juba keda? Muidugi sa tead keda ma kohtasin, ma kohtasin Eirat, Eisat ning Eiat. Noorimaga käisin ma jalutamas ja ma olen umbes 99,99% kindel, et ta pidas mind kroonprintsiks. Ta ise tunnistas seda! Kohtasin neid ennist Suure Välja tee peal, neil oli plaanis matkama minna. Mängisin seal häbeliku ning usun, et nad jäid mind uskuma. Otsustasin neid jälitada, hoian keskmiselt kaks kuni kolm kilomeetrit distantsi, ma usun, et see on piisav. Siis tunnen ma nende lõhna kuid nad ei peaks mind tundma, ma loodan, et neil pole ühtegi sellist annet.
Kirjutan sulle kui midagi on selgunud. Kuid võiksid ehk vastata, kuidas on õnnestunud sul vanemate piinamine? On nad midagi välja juba rääkinud? Ehk on nad maininud tüdrukute keskmisi nimesid?
Igavesti sinu,
Horalald


Isand luges kirja uuesti läbi ning hüüdis vihaselt: „Surrolt! Surrolt kohe maid siia! Kas sa kirjakunsti oskad?” Ning Surrolt paterdas läbi saali uuesti oma Isanda poole, paberi ning sulg koos tindipottiga kaenlas.


Eira ärkas valju võpatusega üles, äratades ka teised õed. „Mis juhtus?” pärisid teised kaks õde koheselt ning jäid ootusärevalt õele otsa vaatama.
„Ma nägin jubedat und,” alustas Eira jutustamist: „seal oli mingisugune punaste silmadega mees või naine, ma ei saanud aru, hääl oli tal ka selline arusaamatu. Ja siis oli üks paljas jalgne, palja peaga kääbusest veidike pikem mees, ta andis tollele mehele või naisele kirja ning too luges läbi ja siis hüüdis seda elukat, keda ta nimetas Surroldiks ning küsis temalt, kas ta kirjakunsti oskab.”
Eia ja Eisa vaatasid esmalt üksteisele otsa ning siis uuesti õele. Eia hammustas huulde ning vaatas õde, lootuses, et ta teeb vaid nalja. „Kas see oli enne?” küsis ta lõpuks väriseval häälel.
„Ma ei tea,” vastas Eira värisedes ning tõmbas oma teki endale rohkem ümber. „Ma loodan, et mitte.
„Ja mina just loodan, et on,” lausus Eisa ning vaatas õdedele otsa. „See on ju suurepärane! See on sinu anne! Sa näed asju mis on juhtunud! Sa näed unes neid asju mis on juhtunud see on suurepärane! See punaste silmadega inimene ei tea ju seda, et sa näed!”
Eira kortsutas kulmu, vaadates samal ajal Eisale otsa. Ta tahtis uskuda mida õde seal seletab kuid samas tundus see nii hirmutav. „Me peaksime liikuma hakkama,” oli kõik mis ta ütles.


Horalald seisis kohas kus vaid umbes tund aega tagasi olid lamanud kolm haldjat. Ta nuusutas rohtu ning tuld ja hõõrus käsi rahul olevalt kokku, tal oli ka põhjust rahul olla. Must ronk lendas ta õlale ning pillas talle pihku kirja. Noormees avas värisevate kätega kirja ning luges:
Vanemad ei ole endiselt midagi rääkinud ning neil pole vist kavas seda ka nii pea teha. Hakkame neid varsti piinama. Kui kaugel on tüdrukud? Saada musta rongaga sõna.
Horalald hõõrus rahulolevalt käsi ning paitas musta ronka. Ta võttis oma seljakotist paberi ning pliiatsi ja kirjutas kiiruga vastuse. Silitanud veel korra ronka, pistis ta kokkumurtud kirja looma jalaküljes olevale kirjanööri. Lind noogutas mehele targalt ning tõusis siis lendu.

„Ühesõnaga, me teame, et Eira anne on nägemine. Ma ei tea kuidas see nüüd täpselt käib kuid ühes ma olen kindel, et see töötab. Mingit pidi,” arutles Eisa ning kõndis koos õdedega. „Nüüd me veel ei tea mis on minu ning mis on Eia anne. See võib ükskõik mis olla, aga see peaks peatselt välja tulema.”
„Võib-olla on juba tulnud?” pakus Eia tüdinenult ja vaatas õele otsa.
„Ma ei usu seda,” vastas Eisa „Ma isegi ei taha seda uskuda. Kuid mis te arvaksite kui järgmises linnas teeks peatuse? Ostaks toitu ja hobused? Ma olen täiesti tüdinenud sellest kõndimisest.”
Eira ning Eia noogutasid ning kõndisid vaikides õe järgi. Eia mõtles selle üle, kas nende õde on muutunud käsutavaks või mitte. Eira üritas harjuda mõttega, et tema anne on nägemine.
Nende ees seisis täiesti tavaline tee. Seda teed kasutati üldiselt vaid siis kui oli äärmiselt kiire, kuna seal kandis ei olnud midagi peale tühjuse. Seal oleks võinud eksida ning Eia juurdles juba selle kallal, et ehk nad juba ongi kuid suunaviidad näitasid endiselt Õunaaia poole, nii et neiu oli veendunud, et veel ei ole nad eksinud.

„SEIS!” karjus keegi äkitselt kolme õe selja taga. Seal seisid kolm teeröövlist kääbust ning vaatasid haldjate sirgeid selgu. „Aeglaselt pöörate ringi,” käsutas kääbus ning noogutas teistele teeröövlitele.
Eira, Eisa ning Eia olid muutunud kivikujudeks ehmatusest. Esimesena ärkas kõige noorem õde ning pööras end ümber, avastades et tema vastus seisab kolm kääbust. Eia surus hambad huulde, et mitte itsitama hakata. Ka Eira ja Eisa olid ehmatusest ärganud ning silmitsesid nüüd kolme kääbust.
„Mida te nüüd enda arust teete?” küsis Eira, üritades näha võimalikult tõsine.
„Röövime teid,” vastati veendunult.
„Ahah, ja kuidas te kavatsete seda teha. Ah pisikesed poisid?” päris Eisa naerust vappudes. Vaid Eia vaatas teeröövleid, ütlemata midagi. Neiu huuled olid värvunud kergelt sinakaks sellest, et ta oma hambaid nii kõvasti huulde suruks, ühest küljest mitte selleks, et itsitama kukkuda, teisest küljest sellepärast, et ta ei tahtnud midagi öelda. Ta ei suutnud nende pikkuse üle nalja teha kuid oma õdede vastu seista ta ka ei osanud. Nõnda ta seisis kahe leeri vahel, oskamata õiget poolt valida.
„ÄRA ALAHINDA MEID!” kurjustas suurim kääbus ning vilistas. Vile peale ilmusid ei kusagilt välja veel rohkem kääbuseid, jäädes otsa vaatama oma käskijale. „Siduge nad köidikusse, selle ja selle tüdruku” ta näitas näpuga Eira ja Eisa peale „võite siduda kõvemini kinni kui tolle kolmanda, kuid juhul kui tal tekib samuti kobisemist meie pikkuse kohta, tõmmake nöör rohkem pingule. Seejärel viige ta meie laagrisse.”
Kääbused noogutasid oma ülemale ja asusid koheselt tööle. Eisa ning Eira käed seoti nii tugevalt kinni, et tüdrukute käelabad muutusid täiesti kriitvalgeks. Mis peale pealik käskis õrnalt lõdvemaks lasta.
Eia kallal kohmitses vaid üks ainus kääbus. Tema targad rohelised silmad, peenikesed kuid osavad käed tegelesid nööriga kergesti. „Aitäh, et sa ei nokkinud meie pikkuse kallal rohkem kui su õed,” kuulis Eia kääbust kõnelemas. Tema hääl oli hele, meenutades kergelt lapse häält.
„Kuidas ma oleks seda saanud üldse teha?” küsis ahastuses neiu „ma ei uskunud kunagi, et mu õed ka sellega hakkama saavad.”
Kääbus vaatas tüdrukut ja naeratas. „Sa meeldid mulle, haldjas” sosistas ta kui andis pealikule märku, et tema kinniseotu on valmis.
Eisa, Eira ning Eia pandi kolonni keskel ning nemad koos oma kääbustest saatjatega alustasid liikumist kääbuste laagri poole.

Hea osa.

Ma tänan, :)

KC - ega väga närvikõdi ning pingepunkte veel ei kirjuta, väga ei oska veel aga ma julgen lubada, et see hakkab vaikselt huvitavamaks minema. Ma loodan

K.C. - Kuigi sa võid mind alati aidata ja õpetada,

Lühem tuli kuid siiski minu arvates parem kui mõni eelmine osa. Ütlen teile ära, et sellele asjale tuleb umbes veel kuus/seitse osa. Ehk siis kümme-üksteist osa saab kokku olema. Rohkem ma üldse ei hakka pingutama. Ega see nii hea ka pole.
Kirja-, stiili- ja komavigu võib olla. Samuti ebavajalike sõna kordusi. Kordan ennast, ma pole tugev õigekirjas.
Aga siis lugege ja andke teada mida võiks muuta, mida peab muutma ja mis tegelikult hea on. Ehk siis ühe sõnaga, Kriitikat!
Edit, paaris kohas olid nimed segamini, parandasin ära.



IV

Laager, kui seda üldse nii moodi nimetada võis, oli äärmiselt lihtne: mõned telgid püsti ja laagrikeskkohas lõke. Naissoost kääbused jalutasid ringi koos pisikeste kääbustega ning need kes seda ei teinud olid mõne muu tööga ametis.
„See veel puudus,” porises Eira ning vaatas trööstitut laagrit. Temale sellised asjad ei meeldinud ning seekord polnud erand.
„Sa hoia oma suumulk üldse kinni,” teatas Eisa pahuralt „sinu pärast me üldse siia sattusime!”
„Ära sa nüüd valeta!” kurjustas Eira õega „minu arust olid sina see, kes tahtis teada kuidas nad meie röövimisega hakkama saavad. Minu arvates kohe päris hästi.”
Eia soovis südamest, et tal poleks kahte õde, eriti veel kahte õde kes on koos temaga ning käituvad äärmiselt hellitatutena. Tema hallid silmad silmitsesid kurba laagrit ja neiu mõtles juba, et kas ta saaks midagi ära teha, et selle laagri olukorda parandada.
Kääbused vaatasid suurte silmadega haldjaid. Väiksed kääbused tulid neid lähemalt uurima, nõnda samuti nende emad ja vanemad õed-vennad. Kogu laagri kääbused tulid kolme haldjat uurima.
„Mis me nendega pihta hakkame? Süüa nad ei kõlba. Kasu neist ei ole. Pritsutavad ka. Mida me teeme nendega?” küsis laagrivanem oma sõjasalgalt, andes selgelt mõista, et ta pole rahul.
„Mmmm…” alustas sõjasalga juht „uurime, miks nad üldse sellises ohtlikus kandis matkavad. See pole eriti tavaline, arvestades veel seda, et nad on kolm neidu.”
Laagrivanem noogutas ning pöördus Eia poole. „Ütle, miks te sellises kohas matkate? Kas te pole kuulnud sellest, et viimasel ajal kaob palju erinevaid tegelasi. Haldjaid – hiiglasi – kääbuseid.”
„Sellepärast me matkasime, et leida üles oma kadunud vanemad,” vastas Eia ausalt ning vaatas vanemale otsa. „Nad kadusid täiesti jäljetult ja me otsustasime neid otsima minna.”
„Te ajate vaid tuult taga, keegi ei suuda võistelda selle kurjusega mis on tõusmas,” kõneles laagriülem „seda ma ütlen. Ja veel ütlen ma, et siduge nad lahti ja andke süüa ja siis laske minema. Meil pole vaja siia mingisuguseid haldjaid!”
Kääbused sidusid kiirustades haldjad uuesti lahti ning naised tõid haldjatele toitu. Eisa ja Eira krimpsutasid nägu kuid nägid mis söögiks on. Vaid Eia hoiatav pilk hoidis neid toitu kommenteerimast.
Too kääbus kes ennem oli tegelenud Eiaga ligines nüüd tüdrukule lähemale, kuni lõpuks seisis tema kõrval. „Kas te võiksite mind kaasa võtta? Palun?” anus too tüdrukut, Eia vaatas suurte silmadega kääbusele otsa ning küsis: „miks? Sul siingi hea olla.”
„Ei, ei ole. Ma tahan maailma näha!” lausus kääbus vallatult „ma tahan näha Kuninglinna ja tahan näha suuri mägesid. Ma tahan näha kõike, mis siin maailmas veel on.”
„Kullake, räägi, mis su nimi on?”
„Silinder,” vastas kääbus haldja küsimusele „mis su enda nimi on?”
„Eia” vastas neiu ning vaatas Silindrit. „Sa oled kääbus, sa peaksid olema koos teiste omasugustega. Nagu kääbused peavad olema koos kääbustega, nõnda haldjad peavad olema haldjatega ja hiiglased koos hiiglastega. Sellist asja ei saa ega tohi lõhkuda. Kuidas ma ka ei taha, ma ei saa sind kaasa võtta.”
„Palun?” kostis anuv piuksatus.
„Anna andeks mulle kuid ei,” jäi Eia endale kindlaks.
„Ma tean sellest jõust, sellest mis on röövinud teie vanemad,” lõi Silinder oma viimase õlekõrre letti.
„Mida sa tead?” küsis Eia huvitatult ning ristas oma käed, kuigi ta istus ning Silinder tema kõrval seisis, tundusid nad olema ühepikkused.
„Nii mõndagi,” lausus kääbus kavalalt „ma tean nende asukohta, ma tean kuidas sinna saab ja ma tean, kes nad on.”
„Kes nad siis on?” päris tüdruk kannatamatult.
„Kas sa võtad mu kaasa?”
„Ma räägin õdedega,” vastas haldjas allaandes „ja sina räägi oma liidritega. Et nad ei arvaks, et me röövisime su ära või midagi.”
Silinder noogutas ning keksis rõõmsalt minema, ümisedes mingisugust tundmatut viisi.


Läbi pimeduse marssis Surrolt käes paar taskunuga meenutavad riistapuud. Tema näost ei saanud midagi välja lugeda kuid need kes mõtteid lugeda suutsid, oleksid teada saanud selle, et ta polnud rahul sellega mida teda tegema saadeti.
„Surrrolt” kõlas läbi koridoride üks rahulolematu hääl. „Kas sa juba LIIGUD?!”
Surrolt langetas pea ning sibas kiiremini. Esimest korda elus ta kartis.


„Me ei võta teda kaasa!” lausus Eisa resoluutsel häälel, andes mõista, et ta ei kavatse isegi rohkem seda juttu kuuluda.
„Ta teab MIDAGI! Me ei tea midagi, kas sa tõesti tahad, et me püüaksime tuult?” küsis Eia ning ristas käed.
„Ma lähen koju,” vastas Eisa pahuralt ning tõusis „ma tahan koju, ma tahan elada õnnelikult, ma tahan saada vanaks. Ma ei taha võidelda millegagi mida ma isegi ei t e a .”
Eira vaatas õde ning vangutas pead. „Me oleme kaugemale tulnud kui kunagi varem. Me võime reaalselt teha midagi ja sina tahad koju. Mis sul seal kodus üldse on?”
„Te ei suuda mind ümber veenda,” olid Eisa viimased sõnad ning ta alustas liikumist platsi keskele, et sealt edasi minna.
Sel hetkel kui Eisa oli õdedest umbes kümne sammu edasi jõudnud lendas esimene oda, selle järgi alustasid lendamist järgmised odad. Neid näis olevat vähemalt miljon, kui mitte vähem.
Lapsed karjusid, emad karjusid, mehed haarasid oma odad ning vibud ja hakkasid, või vähemalt üritasid, vastu võitlema. Pooled mehed olid juba langenud ning kolm õde seisid taas üksteise kõrval, vaadates hävingut, suutmata midagi teha.

„Silinder, EI!” karjatas Eia ning jooksis ühe langenud kääbuse juurde. Kääbuse kõhust turritas välja punase otsaga nool. Tema pluus värvus aeglaselt kuid kindlalt punaseks. Eia tundis kuidas pisar veeres üle tema põse, „ei-ei-ei-ei” korrutas ta vaikselt. Tundes kuidas keha millest ta kinni hoidis aeglaselt külmemaks muutus. „Sa meeldid mulle, väike haljas” kähises Silinder ning vaatas tüdrukut „sa tõesti……” Üle Eia põskede veeresid suured pisarad, ta sulges lahti jäänud silmad.
„EISA EIIIIIII!” kõlas üle sõjatandri äkitselt Eira kriise, mis sundis Eia üle selja vaatama. „EIIIIIIIIIIIIIIIIIII!” kostusid Eia ning Eira hääled koos. Eia tõusis surnud kääbuse juurest püsti ning vaatas Eisat. Tüdruk oli otsustanud kääbuseid aidata võideldes. „EI!” karjus Eia uuesti. Eisa keeras pilgu õe poole ning sel hetkel sai ta mõõgaga kõhtu. „EIII!” kõlas uus kriise kui Eia ning Eira hakkasid koos jooksma oma õe poole. Põlvitades korraga õe juurde, nad silusid tüdruku juukseid ning vaatasid õde. Eia kortsutas kulmu, silmitsedes õe haava. Mõõk oli sealt välja tõmmatud kuid verd voolas ning voolas välja, värvides tüdruku pluusi sama moodi punaseks kui oli olnud kääbuse pluus. Üle Eia põse veeres üks üksik pisar, mille ta kiirelt pühkis.

Ma kardan, et mõnda aega sellele loole lisa ei tule. Mõteid ei ole, seega ta taletub mõnda aega mu ajutagumistes sopides, ehk leidub aeg kui ma ta sealt uuesti välja kraamin ja edasi kirjutan.