VM - teine osa ^^

Evanna Lynn .

Serena seisis vaikselt kalmistul ja põrnitses enda ees suurt kivi. Sellele oli graveeritud tema endise sõbranna nimi, sünniaeg ja surm. Klimp tekkis talle kurku, kui talle meenusid hotellis juhtunud sündmused. Politsei ei hakanud teda küsitlema isegi vaid jäeti ta rahule.
"Robert!'' See nimi kajas tal peas juba kolm kuud. Ta oli näinud seda poissi mõrvamas ja ta oli näinud Evannat, üritades kaitsta teisi, samal ajal kui teised teda kiusasid ja valetajaks nimetasid.
Tulised pisarad põletasid tüdruku silmanurki, kui ta viimaks valge salfrätiku kätte võttis ja pisarad ära kuivatas.
Sellest ajast kui Evanna-Lynn siit ilmast lahkunud oli, muutus ka tema. Tema maailm.
Serena kandis nüüdseks musti riideid, musta meiki ... Tema maailm polnud enam nii kirev kui kunagi oli olnud. Nüüd oli see must ja valge. Ta ei näinud enam eriti rõõmu ja ta oli enale leidnud uue harrastuse.
Sedasorti, millega tahab ta nüüd maksta kätte teistele...
Voodoo.

***


Koolikell helises ning Serena tõukas end kooliseina juurest eemale. Paljud õpilased olid otsustanud unustada kogu selle loo mis hotellis sündis ja Ellie oli ärganud justkui transist. Ta mäletas, kes Evanna oli ja kui ta sai teada, et ta surnud on, otsustas ta mängida kõva tegijat.
Ta naeris vaese tüdruku üle.
Tõbras!
Serena võttis enda raske seljakoti ja tõmbas selle selga ning läks matemaatika klassi, istudes enda kohale akna juures. Tahtmatult libises ta pilk Evanna endisele kohale. Ta suutis ikka veel ette kujutada, kuidas lillade juustega tüdruk klassi sisse tuli ja enda kohale istus, vältides teiste õpilaste kommentaare.
Ja tema oli üks nendest, kes teda kommenteeris! Talle pole kunagi isegi pähe tulnud, et ta võiks Evanna eest kaitseks välja astuda või isegi tema sõbraks hakata.
Nii palju asju mida ta tahtis muuta. Ta mõistis Evannat suurepäraselt. Tüdrukul pole kunagi olnud õigeid sõpru, ta alati tuupis kodus koduseid ülesandeid tehes ja ei käinud kunagi väljas, vaid tegeles enda hobiga.
"Serena! Kas sa oleksid nii hea ja tuleksid nüüd tundi tagasi?'' Küsis õpetaja nipsakal toonil. Mustad juuksed näo eest kõrvale lükanud, vaatas tüdruk õpetajat süngel pilgul ja ei teinud väljagi õpilaste kihistamisest tema ümber.
"Ma küsisin sinult midagi,'' ütles klassijuhata ja osutas käega tahvli poole. "Ole hea ja täida see tabel ära.'' Sõnas ta muiates. Serena vaatas pead viltu vedades tahvli poole, ohkas vaikselt ja ajas end püsti.
Tahvlini jõudes, võttis ta kriidi ja tegi ülesande kiirelt ja õigesti ära. Võidurõõmsa naeratuse varjas ta osavalt enda külma irvitusega ja astus raskete tanksaabastega loivates enda kohale tagasi. Õpetaja vaatas teda pikalt enne kui pea kõrvale pööras ja taas seletama hakkas.
Elu ilma Evannata oli nüüd tõesti igav!
"Emps, olen kodus!'' Hõikas Serena üle maja. Köögist kuulis ta vaikset mühatust ning siis tundis ta magusat lõhna ninna tungivat. Edasi astudes, nägi ta köögis enda ema, kes askeldas koogi kallal ja ümises laulval viisil. Sujuvate liigutustega puistas ta kaneeli koogile ja asetas selle tagasi lauale ning viis pilgu retseptiraamatusse.
Siis tõstis ta pilgu ja vaatas enda tütart hetke. "Direktor helistas ja ütles, et sa puudusid esimesest tunnist. Miks?''
"Ma käisin kalmistul,'' vastas Serena kõhklemata ja astus kööki edasi. Puuviljakorvist ühe punase õuna võtnud, istus ta toolile ja vaatas ema, kes koogi kapile jahtuma pani ja end taas tema poole pööras.
"Sa peaksid sellest üle juba saama.'' Ütles ta vaiksel häälel.
"Aga näed, ma ei saa!'' Hammustas Serena õunast suure tüki ja mälus seda aeglaselt.
"Ta surmast on möödunud mitu kuud. Sa isegi ei suhelnud temaga. Miks sa nüüd temast leinad?'' Kergitas ta ema kulmi.
"Kas sina ei leinaks kedagi, kes üritaks sinu jaoks midagi head korda saata?''
"Mis heateo ta sulle valmistas enne oma surma?''
Serena pigistas suu peenikeseks triipsuks, vahtides köögi puitpõrandat. Kui ta räägiks emale Voodoo värgist, saaks ema vihaseks ja ei usuks teda.
"Seda mida tõelised sõbrad teevad ja ma kahetsen, et ma tema asemel ära ei surnud!'' Tõstis Serena häält ja hüppas püsti. Õuna viskas ta kraanikaussi.
"Serena, oota!'' Hõikas ema talle järele, kuid tüdruk juba jooksis enda tuppa ja lõi ukse pauguga kinni.

Niiniinii hea, kuidas sa suutsid nii lühikese ajaga nii palju kirjutada :O
lahe, räielt meeldib ;d

Väike Sony Ericsson helises ja kahvatu käsi sirutus selle järele. Rohelise märgikesega nupule vajutanud, tõstis Serena telefoni kõrva äärde.
"Jah?'' Pomises sa tunesegase häälega.
"Hei, Serena, sa täna minu juurde saad tulla? Me otsustasime, et korraldame veel ühe kokkutuleku!''
Serena kortsutas kulmi. Teisel pool käis taustaks vali muusika ja ta ei saanud aru kellega ta rääkis.
"Kuhu ma tulema pean?'' Küsis ta peale hetkelist mõttepausi.
"Ellie juurde. Ta tahtis, et kõik kohale tuleksid!''
Sügavalt välja hingates, surus ta enda hambad tugevasti kokku enne kui vastas:"Jah,'' sõnas ta. "Ma tulen,'' ning pani telefoni ära. Kell oli alles üheksa ja tema passis voodis ja tukkus.
Aeglaselt tõusis ta püsti ja läks kapi juurde, kust ta enda Gothic Lolita stiili all riided välja otsis ja need selga pani.
Toast väljus ta vaikselt ja läks trepist alla. Esikus tõmbas ta omale tanksaapad jalga ja sirutas käe juba ukselingi poole, kui kuulis kedagi enda seljataha ilmumas.
"Kuhu sa endaarust lähed?'' Küsis ema, kes käed vaheliti seisis.
"Õue,'' valetas Serena.
"Ja mis sa seal õues teed?''
"Päevitan,'' sõnas Serena ning irvitas kui ringi pööras. Tema ema näol peegeldus vastumeelsus ja üllatus.
Serena pole talle kunagi valetanud ega nii vastanud. Mis oli saanud ausast tüdrukust?
"Sa ei lähe täna kuhugi!''
"Sina hakkad mind keelama?'' Kortsutas tüdruk kulmi ja pani käed samuti vaheliti. Enda tanksaabastes olles, oli ta oma emast päris palju pikem kui tavaliselt, kuigi ta oli niigi pikka kasvu ja peenike.
"Jah. Kao nüüd enda tuppa. Su isa tuleb varsti siia ...''
"Mis minul sellest ahvist? Nüüd tuleb ta siia, kui on olnud kadunud kümme aastat!''
"Serena!''
"Saada ta perse minu eest!'' Nähvas ta vihaselt ja tegi ukse lahti, kuid ta ema astus tee peale ette ning vaatas vihaselt ülesse.
"Serena Christina Evans, sa oled koduarestis ja sa ei lähe täna kuhugi!"
"Laura Evans, sa oled idioot ja ma vihkan sind!'' Karjus Serena emale näkku. Hetk oli nende vahel vihane vaikus kuid siis lajatas Laura Serenale vastu põske. Üllatunult õhku ahmides astus Serena sammu tagasi ja pani käe enda punetavale põsele.
"Anna andeks, ma ei tahtnud, ma lihtsalt ...'' Sosistas Laura kiiresti, silmad pisarais, kuid Serena katkestas ta kiirelt.
"Jää vait,'' ütles ta vaiksel häälel. Serena võis isegi tunda, kuidas tema ja ta ema vahele ilmus suur ja lai barjäär millest on raske läbi tungida.
Kannapealt ringi pööranud, läks ta enda tuppa ja lõi ukse kinni. Seljaga vastu seda toetanud, lülitas ta lambi sisse ja läks peegli ette. Põsk punetas siiamaani. Hambad kokku surunud, võttis ta enda valge peitekreemi ja määris seda enda mõlemale põsele ja viskas selle peegellauale.
"Sa võidd mind keelata palju tahad...'' sosistas ta vaikselt. Pilk libises mööda tuba ja peatus aknal. "Super,'' muigas ta vaikselt ja astus selle juurde. Akna lahti tõmmanud, ronis ta sellest välja ja vaatas maad. Teine korrus. Ja tema kartis kõrgust. Sügavalt sisse hingates tundis ta midagi põletavat rinnus ja siis...
Siis ta hüppas.
Valju potsatusega kukkus ta maha ning vajus põlvili.
"Mitte just kõige pehmem maandumine...'' Mõmises ta vihaselt kui enda põlvi hõõrus. Siis tõusis ta püsti ja läks edasi, Ellie maja poole.

Kui ta kohale jõudis, oli pidu juba hoo sisse saanud. Kogu tänav kajas muusikast mis sees käis. Uks oli lahti ja sealt väljusid mitmed tema klassikaaslased, õllepurgid käes. Majja sisenenud, nägi ta eemalt Elliet, kes flirtis mingisuguse vanema tüübiga ja paljusid enda tuttavaid, kes kambakesi nurgas passisid ja jõid.
Edasi minnes, möödus ta Elliest, kes teda märkas ja vabandas poisi ees. "Serena!'' Hüüdis ta üle valju muusika ning kõndis temani.
"Ära vaata tema poole! Ära räägi temaga!'' Mõtles ta palavikuliselt, kuid Ellie seisis juba tema ees ja naeratas laialt. Hooletult lükkas ta enda blondi juuksesalgu kõrva taha ja embas Serenat tugevasti.
"Tore et sa kohale tulid! Sinu järgi küsisid paljud!'' Hüüdis ta eemale tõmbudes. Serena seisis mõni hetk kramplikult sealsamas kuni viimaks noogutada suutis.
"Jah, see on tore!''
"Kuidas sulle pidu meeldib?''
"Ma alles tulin.''
Ellie võttis laualt kaks pudelit ja ulatas ühe Serenale. Enda oma tegi ta lahti ja jõi kiirelt selle pooltühjaks.
"Kuule, ma tahaksin sinuga rääkida!'' Hüüdis ta viimaks taas ja viipas käega. Serena järgnes talle, pudel tugevasti pihku pigistatud. Kui ta kedagi ei näe, võib ta sellega Elliele vastu pead anda. Selle eest, mida ta minevikus tegi ja selle eest, et ta naeris Evanna üle. Noh, kokkuvõttes oleks ta lihtsalt Ellie surnuks kägistanud.
Nad jõudsid majast välja basseini juurde, kus olid kõigest mõned tüübid ja needki olid tuvikesed. Muusikat ei kostnud sinnamaani eriti palju, seega oli see Ellie jaoks vist hea koht kus nad said omavahel rääkida.
"Ma kuulan...'' Venitas Serena ja loopis pudelit.
"Sa ei saa Evanna-Lynni surmast kuigi hästi üle, mis?'' Pööras Ellie pea tema poole, pilk tõsine.
Serena noogutas, kulm kipras.
"Ega te .. noh, lähedased ei olnud?'' Küsis ta ettepoole kummardudes. Serena krimpsutas nina kui tundis alkoholi lõhna ja tõmbas pea eemale.
"Mida sa täpsemalt mõtled?''
"Ma mõtlen, et ega te nagu lesbid ei olnud, ega ju?'' Kergitas Ellie kulmi.
"Ma...''
"Ei, ma ei ütle kellegile, ära muretse. Evanna oli tõesti armas, aga kas olite?''
"Me ei olnud lesbid,'' kinnitas Serena. Isegi see mõte ajas tal südame pahaks, et ta peaks kellegiga enda soost sellist suhet omama.
Ellie noogutas, närides enda alahuult.
"Noh, selge,'' ütles ta viimaks ja vaatas Serenat pikalt. Siis pööras ta selja ja jalutas minema. Õlgu kehitanud, vaatas tüdruk Ellie eemalduvat selga ja tegi pudeli viimaks lahti.
"Huvitav, millest sellised küsimused?'' Mõeldes astus ta tagasi maja poole ja vaatas vahepeal joomata pudeli poole.

ma ikka ei saa aru kuuidas sa oskad

Oskan mida? ._.

Kuna ma pole eelmist VM-i lugenud, on mõni asi mulle võib-olla natuke arusaamatu, aga sisu poolest tundub see jutt üsna huvitav olevat. Kirjuta varsti uus osa :)

Viin Serena osa Mina tegelase peale üle :)


Võtsin neljanda pudeli kätta ning keerasin korgi pealt. Irvitasin paarile Hipile külmalt ning viskasin pudeli maja suunas. Kostus vaikne klaasideklirin ja killud pudenesid põõsastesse. Ajasin end sirgu ja vaatsin hoolikamalt väikest auku mis maja seina oli tekkinud. Mina selle eest kinni ei maksa ja need värdjad ei mäleta homme nagunii midagi. Matsid on maani täis. Pöörasin viimaks neile selja ja kõndisin tagasi majja.
Laualt võtsin ühe kange viinapudeli ning kallasin värvitu vedeliku väikesesse pitsi mis lauanurgas seisis ning jõin selle ühe lonksuga ära. Ahmisin õhku kui pitsi tagasi lauale panin.
Ringi vaadates tundsin kergendust kui Elliet ei näinud ja lahkusin peolt nii kiiresti kui suutsin.
Leidsin end pimedal tänaval, jahe õhk mu tumedaid juukseid igasse ilmakaarde laiali pildumas. Vaatasin korraks ringi justkui kontrollides ega keegi mind ei jälita ja läksin kodu poole, Ellie majast kostuv tümps saateks.

Jõutsin tahaaeda ja vaatasin ülesse. Toas põles tuli ja see pani kergelt kulmi kortsutama. Sülitasin pihkudesse nagu olen filmides näinud ja hakkasin ülesse ronima. Jõudsin veranda katusele ja hingasin natuke liiga sügavalt sisse. Alla vaadates hakkas mul pea jubedalt ringi käima. Ma kartsin kõrgust ja isegi kaks ja pool meetrit oli Liiga kõrge minu jaoks. Pigistasin silmad tugevasti kinni ja astusin natuke ettepoole, jõudes nii enda aknale lähemale. Selle rohkem lahti teinud, upitasin end tuppa sisse ja panin selle nii vaikselt kui suutsin kinni.
"Loodan, et ema ei tule nüüd siia.'' Mõtlesin voodile istudes ja saapaid jalast tõmmates. Siis kostus koputus uksele ning ma pööritasin silmi. Kus hundist juttu ... Saapad vinnasin kiirelt voodi alla ja tõusin püsti. Ukse tegin natuke lahti ja vaatasin otsa emale, kes mind pahakspanevalt silmitses.
"No?'' Küsisin ülbelt.
"Mis 'no?''' Küsis ta kärsitult. Ilma minu loata tegi ta ukse veelgi rohkem lahti ja astus mu tuppa. Vaatasin talle kulmi kortsutades järele kuid ei liikunud paigast vaid vaatasin teda hoopis küsiva ilmega. Ta pöördus mulle otsa vaatama, huuled peenikeseks valgeks triipsuks kokku surutud. Möödusid pikad sekundid enne kui ta tunduvalt vabamalt hingata sai. Oli möödunud pikk aeg kui ta tegelikult niimoodi mu tuppa sisse astus.
"Su isa on siin,'' teatas ta mulle.
Vaatasin teda sõnatult.
"Me jõudsime ühele otsusele,'' jätkas ta vaiksel toonil. Minu poolt ei näinud ta ühtegi reageeringut ning ta ohkas vaikselt.
"Tule, sa pole täna õhtust söönud,'' muutis ta äkitselt teemat. Vaatasin teda uskumatult kui ta minust möödus, pilk maha suunatud.
"Sa isegi ei küsi kus ma käisin ja mida ma tegin?'' Küsisin imestunult. Ta ei vastanud mulle vaid läks trepist alla ja sealt edasi kööki. Järgnesin talle ning köögis oleksin ma minestanud.
Mu isa - Scott istus laua taga ja vaatas mind igatseval pilgul. Viisin pilgu emale, kes taldrikud lauale pani ning siis külmkapi lahti tegi.
"Tere Serena,'' ütles isa. Jälle leidsin, et olen sõnatu ja vaatasin teda tühja pilguga. Ma pole teda näinud rohkem kui kümme aastat ja nüüd istub tema Minu kodus ja väga rahulik.
Ema serveeris taldrikutele salatit ning pani kausi keset lauda. "Magustoit tuleb ka,'' lisas ta ning istus toolile. Siis vaatas ta mulle otsa, pilk küsiv:"Kas sa süüa ei tahagi?'' Küsis ta kerge üllatustundega.
Noogutasin kiiresti ja istusin ema ja isa vastu. Võtsin kahvli ja sorkisin selles tükk aega salatis enne kui viimaks ühe kahvlitäie suusse panin ja salatit aeglaselt mälusin.
Kõik oli nii ebatavaliselt vaikne. Vanemad vahetasid omavahel sageli pilke ning sõid samuti aeglaselt.
Jõudsin pool salatist ära süüa kui kahvli ära panin ja teed jõin. "Tore, mul on nüüd kõht täis,'' ütlesin neile ning hakkasin püsti tõusma, kuid ema raputas pead ja ma istusin jälle maha.
"Olgu. Millest see perekonnaistung?'' Küsisin pea käele toetades ja korraks isale otsa vaadates.
"See otsus ...''
Ma haigutasin vaikselt, tundes nüüd kerget unisust kui kõht täis oli.
"Tead, me arutame sellest homme edasi. Mine maga end välja,'' keerutas ta end selle tobeda vastusega välja. Vahtisin tühjalt enda ette kui taas haigutasin ning noogutasin. Kõik oli täna nii veider.
Ema oleks pidanud skandaaliga alustama minu koju ilmumist mitte selle väikese kõnega ja õhtusöögiga. Või oli asi ehk isas? Kas ta üritas end parema vanemana näidata kui Scott siin on?
Tõusin püsti, noogutasin neile ja läksin enda tuppa.
Riided seljast võtnud, panin pidžaama selga ja viskasin kantud riided kusagile kapinurka ning pugesin voodisse uinudes peagi.

Hommikul tegin silmad lahti vaikse sahmerdamise peale mu toas. Vaatasin unesegaselt ringi kui viimaks ema märkasin, kes midagi kohvritesse toppis.
"Hommikust...'' venitasin haigutades ning maigutasin peale seda kergelt end ärakuivanud suud. Ta noogutas mulle vastuseks ja pani kohvri klõpsatusega kinni. Siis pöördus ta mulle otsa vaatama, silmad nutmisest punased.
"Pane end riidesse, sa kolid ära.''

Mingid eriti lahedad vanemad, saadavad lapse omaette elama Muidu vinge, meeldib :)

niiniiniii hea : )
sorry et ma ei suuda sulle siia kunagi midagi tabavamat kirjutada

Prince Kirameki kirjutas:

Mingid eriti lahedad vanemad, saadavad lapse omaette elama Muidu vinge, meeldib :)

On ka lapsi,kes lähevad ise ühiselamusse.

Ouch, see kellegi allakukkumine oli ootamatu.
Igatahes, pole midagi halba öelda, nii et edasi

See, et keegi alla kukkus oli lahe
ootamatu, ja nii ongi hea .

Meeldisˇˇ
UUT!

Ma olin keskel jumala kindel, et ment tuleb , jookseb katusele ja arvab et tema on mõrvar Aga tahaks uut :)

Hea, edasi paluks!

Disaster kirjutas:

Stiili kohta ütleks, et ta on samasugune mainstream nagu kõik teised, ainult tal oli maks meigikiht näol.

Hahaa

Pole midagi ette heita, hakkab põnevaks kiskuma(mitte et see juba varem põnev ei oleks olnud) Ootan järgmist.

Geesh IRV, ma ei pannud tähelegi seda. xD xD
Kunagi tuleb uus osa (;