Miks küll? [lühijutt]

See pealkiri tundub ikka väga mõttetu, aga sulab jutuga kokku.

Täpilise kleidiga väike tüdrukutirts keples kingakeste klõbiseva heli saatel mööda asfaltteed, lastes päikesel end oma kuldse kiirgusega üle valada ning saatis talle selle eest sillerdavaid mulle, mida ta väikesest pudelikesest entusiatlikult puhus. Torkiva kibuvitsapõõsa taga peitus räbalais tüdruk, kadedus ja raev maad võtmas. Hüpleva tüdruku elu oli nii kerge, tal polnud mingeid muresid, tema vanemad olid helded, ta omas kõige ilusaimaid nukke, merisiniste silmade ja kuldkollaste lokkidega. Üle tütarlapse kahvatu põse veeres suur tähendusrikas pisar, mille ta vapralt ära pühkis ja mõtles: „Ja mis on minul? Vanemad on lahus, ainukeseks mänguasjaks katkine kaisukaru, hurtsikust kodu...”

Seitse aastat hiljem istus kunagine õnnelik lapsuke kiigel, vaadeldes masendusse mattudes nukrust kujutavaid halle pilvetompe ja poetades aegajalt mõne vihast, kurbusest, ängistusest ja raskusest koosneva pisara, kuni märkas lähenevat häguste piirjoontega kuju. „Sa ei osanud oma elu hinnata. Oma õnne. Sa kaotasid selle,” lausus kuju kõlavalt. See oli räbalais tütarlaps, vaimuna, olles võtnud endilt kolm aastat tagasi elu. Neiu kiigel vaatas kaugusesse ja meenutas seika minevikust, hetke kui ta oli kogu oma õnne kaotanud, oma vanemate surma läbi. Ta tunnistas vaimu, ohkas ja kinnitas pilgu rõõmutusse taevasse. „Miks küll?”