Kas teismeline sobib staariks? Uus Osa!

Tereee:D
Teen siia ühe loo ja mul pole aimugi kuidas see välja kukub:D

Angel1;)


Jutt käib ma-vormis.

Esmaspäev.

"Minna tõuse nüüd juba. Kohvi jahtub ja su võileivad kisuvad ka kärbseid külge," karjub ema mu ukse taga.
Olen õppinud ära selle, et uks tuleb alati lukku keerata, kui ei taha ema loksutamist ja teki ära tõmbamist.
"Miia, tule siia pane sa oled viiene ja ei oska sukkasid ikka jalga panna," närvitseb ema alati hommikul, kui pole jõudnud oma suures koguses kofeiini kogust kätte saada. Vahel tundub mulle, et mu ema on narkomaan. Olin hädaolukorras ja pidin ema käekottis sobrama, millegi pärast jäi pisike kilekotike mu näppu ja mina põnevuses uurisin seda. Valge peeneks tehtud pulber. Kõik oli välgupealt mulle selga, otsustasin seda mitte varjata ja näitasin emale, aga tema ainult eitas ja ütles, et nägi linna peal narkomaane ja nad olid talle väga ligidal ja küllap sokutasid kilekotikese tema kotti. Ma ei usu teda siiani. Miks ta muidu peab ennem oma viis suurt tassi kohvi jooma ja siis alles rahuneb maha.
"Minna, tule," kuulsin klaasiklirinat.
"Jaaaaa," ringutasin ennast voodist välja kapi ette.
Mu tuba oli pisike ja kõik asjad olid käejala ulatuses. Pidin astuma umbes kolm sammu, et jõuda kapini ja avada uksed. Tavaliselt, kui ma kapipõhja poole kummardun löön ennem pea ja pärast lendab kolinal mu talvesaabaste hunnik mulle pähe. Täna ei olnud põhjust surkida saunalinade vahele ja otsida üksikuid sokke. Olin kappi alles koristanud eile. Mulle meeldin korras olek aga minu tuba ei saa minu meeldimisega võrreldagi. Tavaliselt vedelavad maas,laual või millegi all ja peal, kas raamatud mida olen lugenud, riided ja igast muud paberid ja meigi asjad. Kirjutuslaud kubiseb raamatutest ja lahti jäetud õpikutest. Kirjutuslaua kohal on mul teadete plaat. Selle peal on igast tunniajad, rongiajad, bussiajad, pildid ja eriti palju pilte mu lemmiks mehest Zac Efronist. Ta on nunnu. Tema suur plakat koos tema autogrammiga kõrgub mu voodikohal. Olen selle üle uhke.
Hakkasin lõpuks oma riideid valima. Võtsin lillelise kleidi. Täna on ju esimene koolipäev ja alles suvine ilm ka. Mulle meeldib väga kleitidega käia. Kleidi värv on rohekas, sinine ja valge. Roheline käekott sobib siia hästi ja pruunikad kontsakingad ka.
"Vaimustav," keerutan ennast pisikese peegli juures ja keeran ukse lukust lahti.
"Kus võileivad on," istun laua taha ja vaatan imestusega ringi.
"Mis võileivad, segi oled," Kallab ema pool kohvi kraanikaussi ja paneb juba uue portsu kohvit sooja.
"Ema, aitab," Tõusen püsti ja jooksen nõtkel emani ja hoian ta käest, et ta mitte mingil juhul kätt kohvimasinani ei jõuaks.
"Tahad, et ma oleksin närviline," Paneb ema kohvitassi kapi äärele ja teeskleb allaandmist.
"Miia, too oma toidukarp," viin teema kõrvale ja hakkan külmkapist asju võtma, et õele võileibu teha.
"Ma teen ise," astub ema külmkapile lähedamale, kui mina ja võtab ülejäänud asjad.
"Okei, ma toon posti," silkan köögist välja koridori poole.

Õues otse minu kõrval elab mu parim sõber Ats. Ta kiigub iga hommik oma õe ja vennaga kiikedel, mis on minu maja vastas pargis.
"Ats," lehvitan talle käed laiali.
"Minna," võtab ta hoolikalt oma õe ja venna kiikudelt ja jookseb siiapoole.
"Kiigud jälle jah," võtan vaikselt aia küljes olevast postkastist kirjad. Seda peab tegema ettevaatlikult, on suur oht, et see kukub sealt maha.
"Nojahh, pean," jõuavad ka põnnid järele.
"Tere Minna," kriiskavad põnnid ühest suust.
"Tere Allar ja Marie," naeratan lahkelt ja hakkasin juba samme uksepoole seadma.
"Kus Miia on," on Marie nõudva häälega.
"Ta on toas, ta läheb kohe lasteaeda," lasin häälel lõbus ära kaduda ja rääkisin lihtsalt suud liigutades.
Ma polnud kunagi nõus, et pean Atsi lähedal olles rääkida lasteaiast. Atsil pole enam isa. Ta isa tegi lasteaias tööd, kui sai elektrilt löögi ja jäigi sinna lebama kuni hommikuni. Kedagi polnud enam majas ja sellepärast ta seal lebad. Nüüd proovivad nad lasteaiast vähe juttu teha ja mina ei taha ka mingi lollakas olla ja sellest teemat teha.
"Lähme koos kooli," päästab Ats mu sellest olukorrast.
"Jahh, ma lähen joon oma tee tilga ka ära ja tulen."
"Tule, ma viin põngerjad tuppa," viipab Ats käega ja kõnnib juba maja poole.

Seadsin peaaegu jooksusammud ukse poole ja sealt juba kööki. Olin õhinas, näen uuesti teisi.

Okei edasi?

Parandasin ära:D

Mmm.. ausalt öeldes, see asi mulle väga ei meeldinud. Pealkiri oli huvitav kuid see oli ka ainus huvitava asi juttu juures. Sissejuhatust poleks vaja olnud, sellised asjad oleksid võinud teksti sisse kirjutada, niimoodi et lugeja saaks aegamööda aru milline see tüdruk nüüd täpselt on, mitte koheselt. Kirjavead, kirjavead, kirjavead (mitte, et ma oleks väga õige inimene neist kõnelema), mõned vead on täiest andestamatud ja noh siis veel näpukad, nagu Keiti ütles, aitab kõige paremini ülelugemine. Kuid minu nipiks on ka see, et kasutan juttude kirjutamisel enamasti Word'i, saan seal rahus kirjutada ning asi saab ära seivitud, kuid teine hea asi selle juures on see, et uuemad versioonid otsivad kirjavead üles, seega paljud vead eemaldab see asi ära, usun et see aitaks ka sind. Sisu poolest oli su jutt nõrk, ürita asju rohkem kirjeldada, ürita asja paremaks lugemiseks muuta.
Kuid tegelikult,tahtsin ma vaid öelda, et harjutamine teeb meistriks ning loodan su uut osa näha, kus ehk on vähem kirjavigu ja rohkem sisu. :)

Ohh jumal jälle see ärevus. Aasta tagasi tundsin ma ärevust vaid siis, kui Ats tõmbas mind endaga kaasa korvpaali mängima. Ma pole selles koba, aga mitte ka jumala hea. Olen keskmine. Küllap on Ats juba kohal ja ootab, millal mina saaks ajalehed panna kapile ja tulla. Minul toimub kõik väga aeglaselt. Selles olen ma kindel.
„Minna kas sa juba lähed,“ Vaatab ema akna nurgast Atsi.
„Ta ootab?“
„Jaa, sina ainult muned,“ Pressib nüüd juba ema toidukarpi õe kotti.
„Lähen, lähen,“ longin esikusse kingi jalga panema.
„Õde ka,“ tõukab ema õe köögist esikusse ja annab õele ta saapad.
„Saapad, täna on ju soe,“ hakkasin juba õe sandaale kapist välja tirima.
„Mis soe, ilma ei näe täitsa märg maa,“ aitab ema õel jakki selga ja saadab meid uksel.
„Tsau Ats,“ nihkun ta kõrvale ja kõnnin naeratades edasi.
„Tere Andu,“ ütleb õde Alati Atsi pärisnime.
„Ats,“ kõhatan vaikselt õe poole.
„Andu sobib ka,“ sai ta mu vihjest õele aru.
„Andu vana hundu,“ paneb õde vaikselt ise kildu,
„Vana nali,“ tõukasin õe kogemata, ega ma ei teadnud, et ta nii nõrguke on ja kohe kukub sirelipõõsasse,.
„Lollakas,“ pühib õde ennast puhtaks ja tahab eest ära joosta, kahjuks takistab teda Ats ja näitab käega, et peaksin üksi edasi minema.

„Kuule Miia, su õde on tore ja ära ütle talle lollakas, kunagi vanana sa kahetsed ja ära iial jookse ära inimese juurest keda armastad,“ sasib mu õe juuksed ja pilgutas mulle silma.
Vastuseks vaid kehitasin õlgu ja kõndisin edasi. Terve tee nad kõndisid mu taga ja sain süveneda oma kooli aktusel esinemisele. Olen hea lauluhäälega ja esinen iga aasta. Mulle meeldib, et teised saavad minuga jagada minu annet. Kooli ees seisab igas vanuses noori, vanu ja alles emade süles olevaid imikuid. Meie klassist paistab olevat kohal Marianne, Luisa ja Marko. Marko ja Luisa on nagu koos. Koos, koos. Nad teevad kõike koos. Luisa ei ela päeva ilma temata ja Marko vastupidi. Mulle meeldib see olukord, kus nad on koos ja põrnitsevad ja ragistavad ühe ülesande jaoks oma ajusi. Nad panevad oma ühte värvi juuksed kokku ja siis nad sulanduvad üheks.

„Marianne,“ kiirustan sammu ja hõikan üle teiste.
„Minna,“ jookseb plika mulle sülle ja kallistab tugevasti.
„Kuidas vaheaeg möödus,“ vabanesin tüdruku haardest ja läksime istusime pinkidele.
„Jumal sa ei usu, ma sain selle kuulsa filmi peaosaliseks,“ plaksutab ta rõõmust käsi ja peaaegu hüppab koos pingiga.
„Oota sa oled siis nagu teismelisest staar,“ panin käe ta õlale ja tõmbasin ta pilgu endale.
„Mehed,“ vastas ta oma teiselpool olevale naabrile ja vaatab siis mulle tuhmilt otsa.
„Sa oled siis nagu teismelisest staar?“
„Jahh,“ Punus ta oma näppudega mu juustesse sõlme.
„Mis tunne on olla teismelisest staar?“
„Vägev, palju riideid ja kõike muud. Ma olen STAAR,“ karjus ta sõna „Staar.“
„Okei lähme, kõigepealt hakkab klassijuhataja tund ja siis hakkab aktus,“ Jooksin klassi poole.
Klassi juurde jõudes polnud õpsi, võtsime oma asjad ja läksime istusime oma kohtadele nagu iga tavaline õpilane.


Jätkan?

Okey, kuigi vigu oli nähtavalt vähem.Aga muidu üldiselt on tekst selline tavaline, ürita seda veidike veel huvitavamaks ning endale iseloomulikumaks teha.
Aga jätka, :)