kibestunud teismeline

Leidsin selle jutu praegu enda vanu kirjutisi läbi lapates ning see läks mulle päris hinge. Ma olen üpriski kindel, et see jutt tuli mul sel hetkel, kui ma seda kirjutasin, täiesti südamest ja ma usun, et kui keegi seda loeb, siis näeb ta selles kasvõi natukenegi ennast. Ma arvan, et kõik inimesed on armununa veidi sarnased.
Vanust on muudetud.

***

Ma ei taha teada, kuidas see kõik lõpeb. Ma ei taha enam sellele mõelda ega aega raisata, kuid ometi on midagi, mis viib mu mõtted koguaeg sellele ühele ja samale asjale. Iga kord, kui ma asjade üle korralikult järele mõtlen, jõuan ikka ja alati ühele ja samale järeldusele. Ma elan päris maailmas ja unistused ei lähe siin täide. Veel vähem täituvad tavaliste armunud teismeliste unistused. Ma tean seda ja kui aus olla, siis mu mõistus aktsepteerib seda kõike, kuid ometigi ei saa ma sinna mitte midagi teha, et iga mu uitmõte jõuab alati temani.
Kunagi, kui olin väiksem, uskusin ma armastusse ja ma uskusin inimestesse ning sellesse, et heade inimestega juhtub häid asju. Nüüd, seitsmeteistkümne aastasena, on kogu mu usk kadunud. Ükskõik kui väga ma ka ei tahaks olla jälle see väike tüdruk, kes vaatab meid ümbritsevat maailma ja näeb selles vaid head, olen ma temast siiski jäädavalt ilma. Sellest tüdrukust on kasvanud kibestunud ja inimeste poolt petta saanud inimene, kes usub vaid sellesse, et elu tuleb ära kannatada ning sellega tuleb lihtsalt hakkama saada. See teeb mulle endalegi tegelikult nalja, sest olgem ausad, ma ei ole ju tegelikult veel elu näinudki. Vaid seitseteist närust aastat olen ma siin ilmas olnud, kuid juba olen saanud üle oma naiivsusest ja sinisilmsusest maailma vastu.
See ei ole tegelikult mina. Ma ei tea ise ka, kes ma olen või kelleks saamise poole ma püüdlen. Minu unistused muutuvad ning vanad soovid ja unelmad vajuvad unustusse, sest asemele tulevad uued ja huvitavad. Kaine mõistus üritab mulle päevast päeva selgeks teha, et ka tema vajub üks kord unustusse. Ühel päeval ma ärkan ning avastan, et ma ei tahagi enam nii väga näha tema nägu. Ma ei tahagi nii väga temaga rääkida. Ma ei tunne ennast enam temast sõltuvana. Ma avastan, et peale tema on mu ümber veel terve maailm ning tema ei ole selle kõige naba. On olemas asju, mis on tähtsamad kui tema ning ka vajalikumad kui tema. Ühel päeval ei suuda ma enam meenutada, miks ta mulle nii väga meeldis ning miks kulutasin ma nii palju tunde temast mõtlemisele.
Kuid ometigi ei saa ma ju sinna midagi teha, et see üks päev ei ole veel käes ja seni keerleb iga mu mõte vaid tema ümber. Tema on minu maailm ning teisi inimesi ei tundu eksisteerivatki. Kõik teised tunduvad tähtsusetud ning mu ainus soov tundub olevat tema nägemine, tema tähelepanu poole püüdlemine. Ma kujutan ette, kui naeruväärne võib see kõik tunduda mõnele suvalisele kõrvaltvaatajale. Ma olen teinud nii palju tobedaid ning isegi haledaid asju, et ta vaid mind tähele paneks ning et anda talle põhjust minuga suhelda. Ja ometigi ei paista mitte miski töötavat. Minu pettumus ning masendus aina kasvab ning muidugi ei ela ma seda välja mitte tema peal vaid kõigi teiste inimeste peal, kellega kokku puutun. Olen närviline ja pidevalt halvas tujus ning närvid on täiesti läbi.
Ma ei saa sinna mitte kui midagi parata, sest iga mu ajurakk teeb lakkamatult tööd. Mu peas keerlevad lõputud plaanid ning mõtted, kuidas teda jälle kohata ning kuidas temaga lähedasemaks saada. Kuid tema jaoks olen ma lihtsalt üks suvaline tüdruk, mitte midagi erilist. Ja ükskõik kui väga üritan seda eitada, ma pean tunnistama, et ma tõesti ei ole mitte mingit moodi eriline. Ma olen nii tavaline kui olla saab ning peale kõige selle olen ma ka vaikne, nii et uute inimestega ei saa ma just tihti tuttavaks, kuna ma lihtsalt ei suuda kellegagi jutu peale saada. Ma olen nii palju üritanud ennast muuta. Üritanud olla seltskondlik ning pidudel teistega suhelda ja juttu ajada, kuid see lihtsalt ei ole mina. Mina olen see, kes hoiab omaette ja räägib teistega enamasti siis, kui keegi minuga ise rääkima tuleb.
Miks ma pean selline olema? Mõtlen sellele koguaeg, kuid ma ei suuda sellele vastata. Aegajalt mõtlen, et võib-olla ma ei tahagi teistsugune olla. Äkki mulle sügaval sisimas meeldibki olla üksik ja eraklik?

Väga-väga hea, mulle tõesti meeldis.

Suured tänud teile :)

Lihtsalt nii hea ja mõtlema panev! :)