Pizza
Because pizza is love, pizza is life
 Postituste arv : 2863
 | |  11. - uni XD | |
Vaatasin enda poole lähenevat zombiet ning hirmunult hüppasin kõrvale, kui ta minust tuimalt möödus. Endalegi üllatuseks sarnanes ta inimesele, kuid tema kaelal olid hammustusjäljed ning nägu üleni verine. Ta käed olid ettepoole sirutatud, justnagu oleks tahtnud ta mind haarata ja samasuguseks muuta. Minust möödusid veel mitu sellist surnut kuni ma viimaks kiirelt edasi astusin. Koridori seinu kaunistasid mõned üksikud vereplekid ja kätejäljed. Põrandki oli verega kaetud.
Ja siis tardusin ma paigale. Ma nägin teda, oma ema, kes seisis seal, näol rahulik naeratus. Aga kus isa oli? Tean väga hästi, et olin mõisa nende kahega tulnud? Oli temagi zombieks muutunud? Tundsin kuidas ahastus mind kiirelt vallutas. “Tule siia,“ viipas ema kutsuvalt käega. Oleksin isegi peaaegu tema poole kõndinud, kuid raputasin pead. Ema näol oli ikka veel naeratus kõrvuni veninud.
“Tule siia!“ kordas ta uuesti. Raputasin jälle pead. Naeratus kustus ta näolt ning ta hakkas ise minu poole astuma “sa peaksid kuulama mida vanemad ütlevad,“ lausus ta pahakspanevalt. Mul oli hirm ning kiirelt ringi pööranud, sööstsin ma edasi, kus teadsin treppe asuvat ning siis alla. Hüppasin mõndadest surnutest kõrvale, kes mulle treppidel tühja ilmega vastu tulid ja hüppega maandusin esimesel korrusel kui nägin seal kahte inimest. Mõlemal olid seljas vormiriided ning koos arutasid nad midagi vaikselt, pööramata minule suurt tähelepanu.
“See naine ja mees on selles süüdi...“ lausus heledapäine naine ning koheselt mõistsin kellest nad räägivad. Minu vanematest! Kahmasin laualt noa (ma ei saanudki aru mida see seal tegi. Justkui minu jaoks oli keegi selle sinna asetanud. Minust möödus üks kelner, kelle käes oli kandik ning ta surus ühe suure klaasitäie ¹ampust mulle kätte. Kuna mul polnud tõesti aega see kõrvale asetada, jooksin tagasi trepist üles.
Kõrgemal jõin viimaks klaasist ning astusin edasi, pigistades hõbedast nuga peopesas.
“Sa tulid,“ naeratas mu ema, astudes välja ühest toast. Ta käed olid kutsuvalt laiali sirutatud ning rõõmsal pilgul vaatas ta mulle otsa, tegemata välja noast, mis mu käes oli.
Astusin tema poole, suu peenikeseks triipsuks surutud ning surusin ta ägedalt vastu seina.
“Mida sa teed?“ küsis ta, toon mõistmatu ning siis lendas nuga üle õhu, kadudes otsapidi ema rindkerre. Ta isegi ei karjatanud vaid vaatas mind tühjal ilmel. Mu näoilme oli muutumatu ning veel mitu korda temasse noaga löönud, pöörasin selle ägedalt küljele ning lõikusin teda edasi, tehes raskeid sikksakke. Ema pluus läks kiirelt katki ning veriseks. Ma isegi ei mõistnud kust ma niisuguse jõu sain. Teadsin vaid, et olin tema südame ribadeks lõikunud ning viimaks eemaldusin, rebides noa tema seest välja. Pöörasin talle selja ning jättes ¹ampuseklaasi lauale, väljusin rahulikult toast. Kõndisin mööda treppe, verine nuga ikka veel käes. Mulle tuli tee peal ette veel üks surnu, kes minu poole väljasirutatud kätega tuli ning nüüd, kuis ma olin juba oma esimese mõrva toime pannud, lõikasin tal värisevate käte kuid kiire liigutusega kõri läbi. Vaatamata kuidas ta põlvili vajub, möödusin temast kiirelt ja läksin trepist alla. Vastu tuli veel üks zombie moodi elukas, kuid nüüd hakkas ta muutuma... normaalseks.Ma tean, et see on kuradi lõbus uni janii, kuid jah, ma olin isegi väga... väga üllatunud kui ärkasin. Mind kummitas kõige rohkem esimese zombie nägu kui ma jälle magama jäin. See oli kuidagi jahmatav ning... abipaluv isegi.
See on muide teine kord kui ma oma ema surma unes nägin. Esimesel korral olin lihtsalt ta matustel ja nägin seda pruuni kirstu mis meie toas on. Õhh. | |
|
