Uus osa! Lugege!

Uus Osa.


Tere! Ma siis teen uue osa ja ma loodan, et see meeldib teile ja kirjavigu proovin vähe teha



„Lissu, sa ei saa niisama istuda ja suitsetada rõdul, kui sa arvad, et tähendab rasedustest
tähendab positiivset,“ oli Marelle paanikas.
„Kas ma istun ja ainult suitsetan? Kurat, mina saan lapse mitte sina,“ viskasin suitsu rõdult alla ja kõndisin esiku poole.
„Aga sa oled mu sõbranna ja ma olen paanikas,“ Hammustas Marell omale huulde.
„Mu elu on mõttetu, ma olen kõigest viisteist ja saan lapse. Kuidas see juhtus, kuidas see juhtus,“ raputasin sõbrannat õlgadest ja hakkasin lahinal nutma.
„Sa jõid palju,“ võttis ta mult ümbert kinni ja juhatas diivani poole. „Sa kaanisid alkhooli, nii nagu meie kõik ja lõpuks ajasid sa kooli pahapoisile ligi. Te tantsisite, suudlesite rõdul ja jõite koos. Lõpuks sa hakkasid ära vajuma ja tema nagu ma silmanurgast nägin, kasutas seda ära ja jootis sind aina rohkem. Sa keeldusid ja läksid magamistuppa. Ma korra tulin sinna, istusin voodi kõrval ja rääkisin suga kuni tuli purupurjus Oliver ja tahtis meid mõlemaid. Hakkasime kiljuma aga ta küsis kas mina või sina. Ma ei tahtnud seda ma olen ju neliteist loodan, et saad aru milleks lasin tal sinu valida,“ vakatas ta ja jätkas silmapilk. „Ma jooksin sealt ära. Ma rääkisin Kristole, et Olla sind vägistab, aga ta ei uskunud mind ja tõmbas mu endaga tantsima kaasa, ma proovisin sind päästa,“ võttis ta mu kätest kinni ja proovis neid enda käes hoida, aga ma tõmbasin lahti.
„Sa lollaks, sa läksid rääkisid oma kutile Kristole, mitte ei rääkinud seal samas olevale mu kutile või vennale. Jobu selline,“ tõusin püsti ja kõndisin esiku poole tagasi.
„Sa oled alles neliteist, ma sain alles eile viisteist. On selles mingi vahe,“ karjusin talle näkku.
„Kuula,“ võttis ta mu õlgadest kinni.
„Läbi, vaevalt ma enam tahan suga suhelda,“ tõmbasin saapalukku kinni ja võtsin jaki kaenlasse.
„Kas sa nii lihtsalt lähedki? Lissandra, me peame rääkima,“ pidi ta vaikima, kuna panin ukse pauguga kinni ja läksin õue.
Kurat on mu elul veel mõtet? Miks pidin just mina rasedaks jääma? Peol oli palju üle kahekümnendate aastate naisi. Küllap nemad oleksid tahtnud seda rõõmu, vaevalt tatiga titte saada. Mis rõõm see selline oleks, ainult üks käuksumine käiks. Peaksid hoopis maksma oma lapsest isale isaks olemise eest. Mida ta teeb, kui saab sellest teada või oli ta nii kaine, et mäletab seda. Astusin koduuksest sisse. Riputasin oma käevangu jäänud jaki nagisse ja saapad viskasin teiste jalanõude hunnikusse. Mu pere ei tunne korrasolekust midagi. Köögist tulid üle pikkaja head piruka lõhnad. Ema polnud õiget toitu valmistanud juba aasta. Ta tarvitab ainult narkootikume. Kuigi lõhn oli jalust rabav, ei tundun ma hetkel mingit tuju neid süüa.
„Lissanda, sina?“ pistis ema pea köögiuksest välja.
„Mina, ema..“ ei osanud kohe alustada.
„Tule ma tegin pirukaid, õunamoosiga,“ pistis ema alles kuuma piruka mulle pihku.
„Ema, ma tänan, aga mul pole isu ja varsti ajan selle sinult ka ära,“ vaatasin ema kes hammustas just saiakesest piraka tükki.
„Räägi, jään ootama, või ei peagi seda ootama,“ istus ema minu vasta.
„Seda sa pead ootama,“ poetasin pisara ja jätkasin, „ Seda sa pead ootama üheksa kuud,“ Panin pea kätele ja hakkasin nutma.
„Mida, mida, mida?“
„Emme, ma ei taha, ma ei suuda,“ panin käed ümber kõhu.
„Rahune, ma toetan sind, aga kes on isa? Ma tean ma tundun rahulik kuna, kui sina sündisid olin ma alles 14,“ Pühkis ema oma silmist pisarad ja tuli põlvili mu ette.
„Ema, ma olen ju alles viisteist vaevalt, et ma hakkama saan, ma tahan ju minna kunagi Californiasse, aga kuidas ma lähen ilma hariduseta ja mingi lapsega,“ nuuksusin vaikselt.
„Asjas on vähemalt üks hea asi, ma saan vanaemaks,“ ajas ema end püsti ja läks kraanikausi juurde ja lasi klassi vett. Nagu ma kuulsin vulpsas sinna sisse ka suhkrutükk. Ema pani klaasi mu põlvedele ja sundis mind jooma.
„Nüüd lähed sa pesema ja siis magad. Pärast räägid sellega, kes selles süüdi on,“ võttis ema mu käest tühjaks kulistatud klaasi ja aitas toolilt püsti.
„Ema, aga kes süüdi on?“
„See räpane olevus, kes sind emaks muutis.“
„Mhh, ma ei mäleta, värskendus oleks kasuks,“ suundusin vannituppa.
Lasin külmal veel ennast värisema panna. Lõdisesin kaua, kuni otsustasin lasta natuke kuumust ka. Külmast nõrkenud käsi ei tahtnud kuidagi õiget veetemperatuuri võtta. Oma õnnetuseks läks liiga kuumaks ja mul õnnestus käsi ära põletada. Midagi muud ei jäänud üle, kui kraan jälle külmaks keerata ja käsi sinna alla panna. Panin rätiku endale ümber ja hiilisin vaikselt enda tuppa. Panin öössärgi selga ja hommikumantli peale. Läksin voodisse ja olin külmumas. Voodi soojus uinutas mu kiiresti.

Jätkan või mitte?

Muidugi üsna huvitav oli. Mõned kohad olid küll sellised, liiga dramaatilised a'la Mu elu on mõttetu, ma olen kõigest viisteist ja saan lapse. Kuidas see juhtus, kuidas see juhtus,“ raputasin sõbrannat õlgadest ja hakkasin lahinal nutma.

samas mulle meeldib see, et sa hakkasid kohe oma jutus asjaga pihta.

Kirjuta uus osa, sest esimese osaga on tegelikult üsna raske midagi öelda....

2.Osa



„Ainuke, hea asi on see ma saan vanaemaks,“ lõpetas see lause mu unenäo.
„What,“ ajasin ennast istukile.
„Oli see unenägu või olengi ma rase,“ panin käe kõhule.
„Unenägu,“ veendusin.

Hommikumantli peal oli mu ümbert kadunud. Esimene asi mis mulle pähe torgatas oli, see on padja all. Mäletan hästi, et tõmbasin selle õhutl enda ümbert ära ja panin padja alla. Seal see oligi. Panin paela ümber enda kõhu ja läksin kööki.

„Ema? Kas sa teed oled teinud,“ sättisin ennast toolile ja vaatasin ema pliidi juures.
„Eii, aga ma kohe teen.“
„Ahh, suva ma teen ise,“ Ajasin ennast toolilt püsti ja läksin teekannu juurde.
„Ära vaeva ennast üleliigsete liigutustega,“ Tõmbas ema teekannu mu käest ja pani kraani alla.
„Mida? Sa pole kunagi mind nii hellitanud, ema ma pole enam tatikas, kes võib käed ära põletada, ma olen terve,“ istusin tagasi toolile.
„Tütar. Ma tahan, et sinu ja su lapsega oleks kõik korras,“ Pani ema tassi ja sidrunitee pakki lauale.
„Lapse, mis lapse,“ vaatasin ema kahtlaselt.
„Sa ei mäleta, sa olid eile nii kurnatud. Sa oled rase,“ Lõpetas ema askeldamise ja istus mu vastu.
„Kurat, ma mäletasin aga arvasin juba korraks, et see oli uni,“ Lõin uue nutulaulu lahti.
„Ära nuta, joo teed,“ Valas ema kuuma vee mu klaasi ja pistis teekotikese tassi.
„Mida, kuidas ma saan mitte nutta, ma olen alles...“ kokutasin ja tõusin toolilt püsti.
Kõndisin vihast enda tuppa. Tõmbasin peegli ees oma hommikumantli endalt seljast. Vahtisin enda kõhtu igast nurgast. Võin õelda, et muudatusi polnud, aga sellel hetkel tundus, et olen paksuks läinud ja ta peksab mu kõhtu. Toppisin ümber olev kollase pluusi ja mustad teksad jalga. Viskasin õpikud käekotti. Tõstsin koti uksetaha ja läksin enda toa kõrval olevasse vannituppa. Kammisin juuksed ära ja pesin hambad ära. Lõhnaõli mida olin alati kasutanud tundus täna väljakannatamatu. Lasin siis ema odavat lõhnaõli aga see lummas mu igati ära. Lendasin nagu lilledes, aga selle ilusa hetke lõpetas mu telefon.
Karl, kes oli mu naaber ja kellega läksin alati koos kooli. Muidugi mu vanem vend oli ka.

„Jahh! Karl ma kuulen.“
„Lähme koos kooli.“
„Mu vend jäi sinu juurde ööseks,“ olin osav uut teemat kiirelt võtma.
„Jahh, ta tahab ka sinuga koos kooli minna,“ itsitas ta kellegile, küllap mu vennale.
„Whatever, kui te teaks midagi ei tahaks te enam minuga kunagi koos olla,“ tuli kurku nutukas ja oleksin tahtnud uuesti nutta.
„Souuuu, lähme 45 siis sinu maja ees,“ lõpetas ta kõne.

Ohh jumal nad on teepeal nii igavad. Taovad üksteist ja peksavad mind ka. Teavad mu nõrka kohta kõhtu. Löövad alati kõhtu ja nüüd kus ma olen rase ei või sellele mõeldagi. Abort on ka olemas, aga ma kardan, et midagi võib juhtuda ja seda ma ka ei taha.
Olen alati olnud abordi vastane. Teeks isegi paraadi.Okei, kui kell on juba 42 ja ma pekasin jaki ja saapad jalga panema. Tõmbasin saapalukku kiirelt kinni ja panin jaki selga, aga nööbid jätisn eest lahti.

„Tsau,“ hõikasin korraks ja lõin ukse pauguga kinni.

Karl ja mu vend Andres olid juba maja ees.
Nagu alati nad peksid üksteist naljaga.

„Tere,“ vaatasin maha ja proovisin vältida nende pilke.
„Tere, mida me teadma peame,“ trügis Andres minu ja Karli vahele.
„Midagi,“ vaatasin neid seekord kurjalt.
„Okei, me siis käime korra rulapargist läbi,“ andis Karl Andresele tumesinise ja valgega paki.
„Suitsetate?“
„Võib ka nii õelda,“ ei varjanud vend kunagi mu eest midagi.
Olime jõudnud juba pargini, kui vend tahtis ära keerata nurga taha, aga ma võtsin talt varukast kinni ja tõmbasin endaga.
„Andres sa ei tule,“ ajas Karl käed laiali.
„Eii,“ otsustas vend ikkagi muga kaasa tulla ilma tõmbamisega.
„Õeke, sa ka ju ennem suitsetasid lõid põnnama,“ müksas vend mu kätt.
„Lõpeta, kui tähendab sa oled koguaeg saladusi hoidnud ja ma arvan, et sa nüüd ei hoia siis ma ei räägi sulle.“
„Õeke ma olen koguaeg su saladusi hoidnud räägi,“ aeglustas vend sammu.
„Vend ma ma olen rase,“ panin pea venna õlale ja nuttsin.
„Sa ei pea njukses seisundis kooli tulema,“ tõstsis vend mu pea ja paitas mu põske.
„Ma ei saa ju kuidagi puududa ka.“
„Lähme siis kell helises,“ hakkas vend sammuma edasi nagu poleks ma talle midagi rääkinud.
„Oota,“ sõrkisin vennale järgi.

Käime vennaga mõlemad eri klassides ning, kui uksest sisse läksime pidime minema erisuundadesse. Garderoobis istus alles pooled õpilased. Hetkel tundus mulle, et nad jälgivad mind ja eriti mu kõhtu mis pole veel muutunud.

„Oled sa rase,“ küsis lõpuks Maarja.
„Mida,“ pillasin jaki maha.
„Su mees rääkis,“ võttis Kaarel sõna.
„Mu mees? Kes küll on mu mees?“
„Suva, ta on nii ohmoon, lähme kell helises,“ trügisid viiene kamp garderoobist välja.
„Kes kurat rääkis,“ võtsin koti ja läksin nende järgi inglise keele klassi.

Jätkan?

Oh, heahea! :) Jätka, kindlasti jätkaa.

„Marelle, tead sa midagi,“ istusin plika kõrvale.
Matemaatika tund oli ainuke, kus soovisin veel ta kõrval istuda.
„Ohh jumal olgu sa õnnistatud,“ lõid ta käed kokku ja vaatas lakke.
„Marelle,“ tõmbasin plikat õlast ja vaatasin teda kurjalt.
„Jaa ma tean,“ sosistas ta mulle kõrva.
„Räägi!“
„Mida,“ vaatas plika kulmu kortsutades minu poole.
„Kuidas kaltsakad tevad, et ma rase olen,“ kutsusime seda kampa garderoobis kaltsakateks.
„Einoooooo,“ venitas Marelle sõna ja tõstis äkki käe ja karjus siis üle klassi. „Õpetaja ma ei saa aru, mida see number seal teeb, kuigi teda nimekirjas polnud.“
„Korrutasin selle viie ja kuuega jagasin kolmega ja panin sellele arvulse viiskümend juurde,“ kritseldas õps tahvlile numbrid millest rääkis ja asus siis vana teema juurde tagasi, nagu poleks ta Marellet õpetanugi.
„Nohh ma nagu poolesõnaga vihast laususin,“ pööras ta pilgu aknast välja ja pani käed kõrvadele.
„Kurat,“ tõusin toolilt ja võtsin koti õlale.
„Preili, tunni lõpuni on kümme minutit,“ tpetas õpetaja end vastu lauda ja vaatas mind.
„Pean minema, kriitiline olukord ja mul oleks selles abi vaja. Saak äkki Oliveri appi,“ vaatasin korraks Ollat ja siis õpetajat.
„Aga, olge homseks tunniks siin ja kodutöö olgu ka tehtud. Panen ekooli ka,“ oli see õps kerge kõigega nõustuma.
Oliver libistas asjad koolikotti ja tammus mulle järgi.
„Mida ma aitama pean,“ viskas ta koti garderoobi ja pani oma jope selga.
„Oota,“ panin saapad jalga ja jope selga.
„No lähme minu juurde,“ suutis ta täpselt mu mõtteid lugeda
„Loed mu mõtteid, et lähme sinna,“ võtsin koti õlale ja läksime koos koolimajast välja.

Teeeal ütleme, et sai palju räägitud. Tema juurde minnes oli seal nii puhas ja korras. Toidulõhnu küll ei tundun aga tundsin head kohvi lõhna. Oliveril polnud kombeks kedagi tervitada vaid kohe joosta ukse juures olevast trepist ülesse ja muutuda nähtamatuks ainult selleks hetkeks. Nii ta võttis mu käest ja tõmbas mu endaga ülesse.

„Istu,“ näitas ta kitsale poiste voodile ja võttis ise istet pisikesele tugitoolile.
„Räägi nüüd mida sa tahtsid,“ venis ta tooliga mulle lähedamale ja siis kui ta oli juba küllalt lähedal jäi ta mind jälgima.
„See on tõsine,“ punnisid pisarad mu silmist välja.
„Mida, juhtus midagi, pean ma kellegile lõuksi andma?“
„Tss, sina oled selles süüdi,“ lasin juba kolmandal pisaral mööda põske alla veereda.
„Mida ma tegin, kui ma sulle meeldin ja sa lihtalt tahad midagi meie vahele siis ütle, keegi pole ütelnud, et ma ütlen sulle ei,“ võttis ta mu käed oma kätte ja mudis mu sõrmi.a,“
„Ma ei taha seda, aga seda ei saa ka takista tõstsin esimest korda pea ja vaatasin talle otsa.
„Räägi,“ sunndis ta mind ja pigistas mu käsi.
„Ma olen rase,“ kokutasin nuttes sõna välja ja panin siis pea põlvedele.
„Mida mina sinna puutun,“ ei saanud ta asjale üldse pihta.
„Sina oled isa, kurat sina ju vägistasid mind peol. Olid maanitäis ja nüüd nagunii sa ei taha mind isegi näha ja sooviksid must lahti saada, aga nüüd meid ühendab tema, see laps,“ Pani käe lamdedale kõhule ja vaatasin talle otsa.
„Oota, sa ei tea mida mina tunnen, ma ei põlga sind ega teda, ma hakkan teid armastama,“ pani ta käe mu kõhule.
„Oled sa kindel, et hakkad,“ pühkisin silmist pisarad ja vaatasin teda.
„Loomulikult,“ tõusis ta toolilt ja tegi mulle põsemusi.
„Aga kool,“ hoidsin ta kätt enda käes kõvasti.
„Täna lähed sa koju ja kooli enam ei lähe, mina lähen toon oma koolikoti sealt ja teised võivad teada meie suhtest aga lapsest veel mitte,“ tõmbas ta mu püsti.
Hiilisime sama nähtamatult alla nagu hiilisime ülesse.
Ta samm oli kuidagi väga kiire ja ma pidin tihti ta kõrval sõrkima.



7.Kuud hiljem.

Nii selle seitsme kuu jooksul on midagi ka toimunud.
Esiteks mu ema tahtis tööle minna, aga mina rikkusin kõik ära. Ema oli juhuslikult töövesluselt, kui mina suure kõhuga teismeline istusin ta kõrval ja ülemus küsis küsimuse.
„Ega te kunagi midagi tarvitanud pole,“ vaatas sellel hetkel ülemus mu ema piitspeenikest keha.
„Eii, ei ole,“ hakkas ema kohe valetama.
„Ema, ära valeta tarvitasid alles kaheksa kuud tagasi narkootikume,“ tegin emale häbi. Sellega see töövestlus ka lõppes.
Iga koolipäeva lõpus käib Olla mul külas. Olen juba beebile nii mõndagi ostnud. Oma kõrvale pandud raha raisaksin hälli ja mähkimislaua jaoks ära. Ostsin ka beebivanni. Vanker oli esimene asi mille ostsin. Söögitooli sain ka eile ostetud. Taskuraha eest mis saan ostan pidevalt talle riideid. Saan endale pisikese tütre. Kasutan vitamiine mis teeb head nii minule, kui ka mu lapsele.
Rasedaks olemine muudab mind koguaeg uniseks. Ka seekord tunnen, et pean voodisse magama minna muidu kukun pikali maha magama.

Lõpp läks kahtlaseks aga kas jätkan või mitte:D

kõik on hea aga see on nii imelik et kõik sellesse nii hästi suhtuvad.
Ok emast ma saan aru aga sellest poisist:D
see ei ole midagi halba aga muidu on kõik hea...
veidi kirjavigu oli ka

jätka ikka... lahe ideeee

Okei, mõte on hea, kuid mulle jääb arusaamatuks, kuidas enamus inimestest sellesse tüdrukusse nii hästi suhtub. Siis kuskil kirjutasid sa: ''Oma kõrvale pandud raha raisaksin hälli ja mähkimislaua jaoks ära.'' See raiskamise-koht tundub natukene kahtlane. Ses suhtes, et raiskamine on justkui raha tühja-tähja peale ''viskama'' ning tekitab tunde nagu see ema oma last ei armastaks.

Loodan, et talud seda väikest kriitikat, mida jagasin ja ei pea mind silmakirjatsejaks. Aga jutuga jätka, loen seda kindlasti.

Tõesti tänan kriitika eest. Pärast, kui uuesti üle lugesin sain aru, et mõni koht oli imelik


Õhtul oli raske magama jääda ja üles tõusmine tundus väga hirmuäratav. Täna ongi see päev, kus lähen haiglasse ja sünnitust hakatakse esile kutsuma. Kardan seda. Olen juba beebile paar riiet ka kotti pannud. Endale panin pehmed sametist dressid kaasa. Ilusad karvased roosad sussid ka. On kevade lõpp ja õues soojened aina.
„Tütreke, kas sulle ei tundu, et oleme kõik selle üllatuse vastu liigagi hästi reageerinud,“ istus ema ebalevat ja natuke kahtlaselt.
„Ema, miks sa järsku seda nüüd küsid, kui ma juba sünnitama hakkan,“ toetasin käed kõhule.
„Unusta ära,“ raputas ema pead just nagu imelikest mõtetest tühjaks. Ema tuikus kahtlaselt.
Ajasin ennast kiiresti voodist püsti emast kinni võtma.
„Ema on sul paha?“
„Minul ja paha, ei ole. Mine paki,“ läks ema mu käte vahelt ära kööki.
„Ema tarvitasid sa midagi,“ rääkisin kõvasti oma mõttest.
„Lõpeta,“ käratas ema mulle näkku ja kiirendas sammu kööki.
„Tõsi, ongi tõsi,“ lõin ukse pauguga kinni.
Võtsin padja alt oma telefoni ja valisin kiirelt Oliveri numbri.

„Hei, siin Olla, olen eemal ja ei saa juhuslikult vastata, aga jäta kõnepost. Kui kiire helista 112, võta vabalt,“ lõppes kõne tuut-tuut.
„Ah, ta naljad ei aja enam isegi naerma,“ viskasin telefoni maha ja läksin siis pisikese hälli juurde, mis oli mu kirjutuslaua külje kõrval. Olin ennem hälli visanud oma vana nuku. Olin talle pannud selga pisikese riided. Otsustasin seekord tal seljast ära võtta ja nuku kuskile kapipõhja peita.
Otsustasin veelkord proovida Ollale helistada, et äkki ta vastab.
„Hei, siin Olla,“ võttis ta seekord vastu.
„Oliver, saad siia tulla,“ olin kohmakas.
„Japp, mis mureks ennem ei saa vasta,“ muutus ta seekord tõsiseks ja hakkas mind kuulama.
„Noh, ma ei tahaks mingi telefoni teel sellest rääkida, oled koolis?“
„Ouu, sa ei mäleta, et ma olen reedeti kooliprii,“ naeris ta telefoni.
„Tule siis,“ lõpetasin kõne ja jäin nagu tavaliselt teda ootama.

Ootasin teda oma pooltundi istudes liikumatult voodil ja vaadates lauale vedelama jäänud lasteaia pilti. Järsku käis kõva koputus ja tuppa sadas Oliver.
„Istu,“ panin pildi lauale tagasi ja vaatasin siis teda tõsiselt.
„Mida, sa oled kuidagi väga tõsine, on sul suur mure?“
„Jahh, mulle tundub, et ema tarvitab jälle,“ tegin omad järeldused.
„Kust seda võtad, niisama ladvast ei saa seda võtta,“ toetas ta selja vastu seina ja vaatas ukse poole.
„Ta täna hommikul tuikus kuidagi, arvasin sellepärast et raputas mu voodis hullult pead. Nohh ma läksin temast kinni võtma ja küsisin kas tal on paha ta vastas, et ei ole. Ma kõvasti mõtlesin, et tarvitad jälle ja ta karjus mulle näkku lõpeta. On ju kahtlane,“ proovisin kuidagi ta pilku võita, aga ta pilk oli kiilunud uksele.
„On sul midagi viga,“ müksasin lõpuks teda käega vastu õlga.
„Kuule ma tahaks vetsu,“ ajas ta ennast püsti.
„Mine.“
Tal kukkus taskust telefon. Telefoni ekraanil oli mingi võõra plika pilt ja seda oli tuunitud, selle küljed olid südametega ja tüdruku peal oli kiri LOVE.
Alguses silmitsesin seda niisama ilma erilise huvita, aga siis juba hakkas huvitama. Hakkasin ta numbrites sobrama. Viimaste numbrite seas oli „Minumusi“. Okei see võib olla ka minu number, aga ka selle plika.
Panin numbri helisema, kutsus aga mu mobiil ei helisenud, kuni siis võttis keegi vastu.
„Marelle kuuleb.“
Katkestasin kõne ja pillasin telefoni imestusest tagasi voodile.
Olin õnneks suutnud, telefoni käest pillata ja siis tuli Oliver tagasi.
„Mis juhtus, tibu,“ pani ta käed ümber minu,
„Midagi,“ võtsin ta käed oma ümbert ja toetasin ennast vastu lauda.
„Kas sul Marelle numbrit on,“ küsisin tobeda küsimuse.
„Milleks sul seda vaja, sul endal on ka,“ tõmbus ta korraks krampi ja proovis siis taas tavaline olla.
„Ammu vihahoos ma kustutasin ta numbri ära ja nüüd tahaks ta ees vabandada, aga pole numbrit,“ vehkisin kätega.
„Kohe anna,“ võttis ta voodilt telefoni ja hakkis numbrit otsima.
„Nii kirjuta ülesse,“ hakkas ta numbreid lugema.
„Oota. Ma tean, et nõme aga mul kõnekas otsas äkki annad enda oma,“ vaatasin teda paluva näoga.
„Igakell, ma panen helisema,“ muutus ta abivalmiks.
„Ma oskan ise ka,“ võtsin ta käest telefoni ja proovisin algul mitte välja teha sellest millise nime all ta on.
„Tsau Marelle sina,“ tegin lõbusat häält.
„Jahh mina, miks sa Olla telefonilt helistad,“ oli tal veits ülbe hääl.
„Tahtsin vabandada, aga nohh mul polnud su numbrit ja kõnekat ka nagunii siis küsisin Oliverilt,“ teesklesin naeru.
„Ahaaa, okei, sõbrad taas,“ jäi ta uskuma mu vabandust.
„Igakell, tsau ma hetkel siis lõpetan,“ katkestasin kõne.
„Noh olete uuesti sõbrad,“ maandus Olla pikali mu voodisse.
„Jaa,“ panin oma maha visatud telefoni kokku.
„Mis su teblaga juhtus, et aku väljas ja tagus ka kuskil mujal,“ pani ta käed pea alla ja jälgis mu liigutusi.
„Ahh, ei midagi erilist ajasin ennast just püsti ja kukkus maha, ma ei viitsinud siis ülesse korjata,“ valetasin uuesti.
„Ahh, ma lisan Marelle numbri endale telefoni,“ lülitasin telefoni sisse ja toksisin pinkoodi sisse.
„Ma ütlen sa kirjuta,“ ajas ta kiirelt ennast istuli ja hakkas telefoni mu käest ära tirima.
„Ma saan ise ka,“ tirisin vastu.
„Ai, las ma ütlen ise,“ tõmbas ta edasi.
„On sul siin midagi njuksest mida ma näha ei tohi, ahh,“ panin küüne ta nahale hästi vastu, et ta laskis lahti.
„Sa ei oska numbrit ülesse otsida,“ kokutas ta ebalevalt,
„Ega ma nii tehnika vaena ka pole, lihtsalt trükin Marelle nimede alla ja leian ülesse, või veel parem panen viimati helistatud numbrit.“ Lõi Olla pea maha, kui kuulis seda.
„Mida,“ mängisin nagu näeksin seda esimest korda.
„Minumusi. Mida hekki,“ pillasin meelega mõlemad telefonid maha ja lasin punnitatud pisaratel voolata.
„Ma pean seletama, klassivennad tegid,“ pani ta käed ümber minu ja proovis endale väga ligi hoida.
„Ära valeta,“ võtsin spordikoti õlale ja läksin esikusse.
„Kuhu sa lähed,“ jooksis ta mulle järgi.
„Ei näe mõni kella või? Peaksin juba viisminutit haiglas olema. Panin tossud jalga ja läksin välisuksest välja.
„Su ema, mina,“ jooksis ta mu kõrval.
„Teid sinna ei oodata, ainult mind ja veelkord mind,“ karjusin talle lõpuks näkku ja karjusin takso.
„Tere preili kuhu soovite noormehega minna,“ keeras taksojuht enda pilgu minule.
„Üksinda haiglasse,“ viskasin sajalise esiistmele ja sättisin siis turvavöö endale ümber.
„Sünnitate,“ proovis taksojuht teemat aretada.
„Pole jutusoont,“ vaatasin taskupeeglist enda soengut.
„Pole lugu,“ keeras ta muusika käima ja ümises vaikselt kaasa.

Ta parkis auto täpselt kiirabi ukse juurde. Taksojuht oli nii lahke ja andis mu sajalise tagasi.
„Noortel emadel pole kunagi raha ülearu, võta tagasi,“ pistis ta sajalise mulle pihku ja sõitis minema. Küllap maksab oma rahast.
Astusin suurest peauksest sisse. Kohe lõid ebameeldivad haiglalõhnad mulle ninna ja ajasid mul südame pahaks ja pea ringi käima.
Minestasin.


Jätkan?

Jaaaaa.

Täitsa huvitav, ausalt ka, kuigi vahel tundub kuidagi liiga tüüpiline olevat. (: Ja kui aus olla, siis mulle tundub 'Olla' kuidagi kahtlane nimi poisile.

Mina loen kindlalt edasi. (:

Ärkasin haiglavoodi. Minust paremale jäi ka üks noorem plika. Nagu mu udused silmad seletasid valasid ta silmad kibedaid pisaraid. Ajasin ennast istukile ja vaatasin tüdrukut.
„Mis juhutus,“ ei suutnud ma küsimatta jätta.
„Ma sain endale lapse,“ nuuskas ta nina ja viskas paberi siis enda kõrval olevasse prügikasti.
„See on ju tore,“ vaatasin korrak oma kõhtu ja siis teda.
„Kuidas tore, mu lapsel pole isa, vanaema, vanaisa ja isegi mitte normaalset ema,“ pani ta pea padjale ja keeras mulle selja.

Sellele ma tõetsi midagi vastata ei osanud. Tõusin voodist ja võtsim enda voodi kõrval olevalt kummutilt klaasi ja lasin selle külma veega täituda. Kulistasin vee kiirelt alla ja läksin siis tagasi voodisse. Kummutil oli mingi vana ajakiri. Hakkasin seda niisama sirvima. Leidisn jutu, kuidas noored emmed saaksid tulevikus hakkama. Tundus põnev ja nii ta ka oli. Olin lõpetanud ühe lehekülje, kui valges kitlis naine tuli minu juurde valge paberiga.
„Tulge minuga vereproovi võtma,“ oli naise hääl madal.
„Kohe,“ toppisin sussid jalga ja panin ajakirja kummutile tagasi.
„Loomulikult kohe, ega ma muidu poleks praegu tulnud,“ oli arsti hääles kuulda tüdimust.
„Kuhu ma minema pean,“ kõndisin ta kõrval.
„Ma juhatan teid sinna ja toon ka,“ vaatas ta ainult otse ja otse.
Sellel hetkel tundus, et peangi ainult otse minema läbi akna.
„Miks te nii noorelt emkas tahte teada,“ vallandus temas huudisimu.
„Ei tahagi tegelikult, aga ei taha ka temalt elu röövida.“
„Abort on ka olemas,“ ei saanud ta mu eelmisest lausest vist aru.
„Ma vihkan aborti ja ma ei taha talt elu ka röövida, tema pole süüdi,“ panin käed puusadele.
„Siit uksest,“ tegi ta ukse lahti.

Naeratasin vaid ja läksin sisse. Mulle tehti vereproov ja siis võisin tagasi palatisse minna. Olin juba palatiukse juures, kui meesarst tuli ja ütles, et pean võtma sünnitust esile kutsuva tableti. Nii ma ka tegin. Mitme tunnipärast hakkasid mul valud. Suured valud. Poleks kujutanud, et see nii valus on. Sünnitus oli rakse ja kestis mitu tundi, kui kuulsin pisikese nuttu tuli naeratus mu suule. Sain ta endale sülle võtta. Tal olid helesinised silmad ja armas pisike nina. Ilusamat last poleks ma suutnud lootagi. Kordasin vaid mõttes endale, et tegin selle ära, ma suutsingi, ma olen tubli, ma olen ema. Viimast kordasin vaid korra. Laps võeti mu sülest. Ma jäin magama. Ärkasin hommikul. Tüdruk mu kõrvalt oli läinud, teda asendas vanem proua. Küllap ootab oma viimast last. Ta kõht oli metsikult suur, küllap ta oli ise ka paks.
„Tere preili, kas lasteosakond oli täis, et sa siin oled,“ hakkas naine irvitama vastikusest.
„Eii,“ pomisesin talle vastu.
„Sina laps alles, said lapse,“ kiljatas naine.
„On selles midagi imelikku,“ vaatasin naist korra ja keerasin talle siis selja.
„Sinusugusele ei tohiks lapse hooldusõigust anda,“ nähvas naine.

Pisarad hakkasid tahtmatult voolama. Oleks ta vaid mina saaks ta aru, kui rakse see oli, et laps alles jätta. Pidin riskima oma haridusega ja jätma kõik mis ennem oli hea ja supper. Olin valanud juba mõndaaega pisaraid ja siis läks palatiuks lahti.
Kuulsin oma lapse nuttu. Mu tütar oli mu venna süles.
„Vend,“ lükkasin pisarad silmist ja vaatasin venda.
„Õeke, sa olid tubli,“ andis vend tütre minule ja istus siis minu ette toolile.
„Kust sa seda võtad,“ naeratasin.
„Arstid rääkisid. Kas sa nutsid,“ vaatas vend mu punaseid silmi.
„Jahh, sest mõni suudab siin palatis olla njuke madu,“ ütlesin meelega kõvasti, et ka tema kuuleks.
„Paksudel polegi muud, teha kui teisi solvata ja olla kadedad,“ ei suutnud oma solvnguid lõpetada.
„Õeke lõpeta,“ käskis vend mul vaikida.
Leidsime koos lapsele ka nime. Lapse nimeks sai Teele. Mulle õudsalt see meeldis. Lõpuks paluti laps tagasi, on vaja teda uurida natuke ja minul puhkust vaja. Vend lahkus ka pärast lapse viimist. Paks naine läks peale venna lahkumist sünnitama. Sain vähemalt rahus magada ja olla niisama õnnelik.

Jätkan?

m. paar koma viga oli, mis häirisid, kuna pidin lauset mingi 5 korda järjest lugema et aru saada mis seal oli:D:D
aga hea .
aeg läks küll mega kiirelt aga midagi eriti ei toimunud.

jätka ikka

Kõigepealt palun vabandust viivituse pärast.


Pressisin oma roosad dressid spordikotti tagasi ja juba mustaks läinud sussid samuti.
„Laps on siin,“ vaatas arst viimast korda lapsele näkku ja andis siis mulle sülle.
„Tänan,“ panin spordikoti õlale ja võtsin siis arstilt lapse.
„Ilusat elu teile mõlemale,“ oli noor arst nii õnnelik. Küllap soovis ta sellel hetkel minu asemel olla.
Vend ootas mind haigla ukse juures oma musta käruga.
Ta oli tagaistmele pannud turvaistme ja teinud auto puhtaks.
„Tsau venna,“ tegin tagaukse lahti ja hakkasin Teelet tooli sättima.
„Tsau, aam istu ette me peame rääkima,“ upitas vend ust lahti tegema.
„Kohe,“ panin klõpsuga turvarihma kinni ja panin tagaukse kinni.
„Millest,“ ronisin ette istuma.
„Marellest jne,“ proovis vend lühidalt teha.
„Veel millestki peale Marelle?“
„Jap, noh kuidas ma ütlen, et noh me oleme koos,“ kiilus vend kätega rooli külge.
„Again,“ karjatasin kõvasti. Teele hakkas tagama nutma.
„Te käisite kunagi, mis ta poisist sai,“ silitasin käe taha sirutades Teele kõhtu.
„Jättis maha,“ hakkas vend uuesti käsi liigutama.
„Julm,“ rahunes õnneks Teele maha.
„Jah ta jättis ta julmalt maha.“
„Ega te last ei kavatse saada,“ muigasin vaikselt.
„Nojah ausalt, kui ma räägin varjasime oma koosolekut kaua ja noh last me ei kavatse saada,“ venitas vend lause lõppu kaua.
„Matti,“ lõin vennale vastu pead.
„Tahaks nagu oma elu elada ka Lissandra,“ naeris vend.
„Mis emast on saanud,“ vahetasin teemat.
„Alkhool, narkots ja nüüd ühekorra istus tunni vetsus ja kui ukse avasin lükkas süstla sisse,“ vaatas ta korra mind ja siis uuesti teed.
„Ahaha,“ ei suutnud ma midagi muud vastata.

Vend parkis auto maja ette olevasse parklasse ja võttis Teele koos turvatooliga autost. Võtsin autost spordikoti õlale ja tatsasin venna järel tuppa. Toas oli hall suitsupilv. Ema polnud üksi. Seal oli veel kaks narkouimas naist ja oma seitse meest. Ma tõesti ei suutnud üle neid lugeda, kuna nad kakerdasid igal pool ringi. Murdsime vennaga käbi suitsupilve ruttu minu tuppa. Aga üllatus üllatus, ema ameles mingi naisega minu voodis.
„Ema,“ pillasin spordikoti ehmatusest maha.
„Õde rahu,“ pani vend käe mu õlale.
„Vait, pakime ruttu asjad kokku,“ karjusin vihast.

Olin ennem oma toa disaininud lapse jaoks ja nüüd pean lihtsalt kõik lahti võtma ja minema kolima.
„Kuhu sa kavatsed niimoodi minna,“ lõpetas vend pakkimise.
„Mul on vähemalt hea vanaema olemas ja minutuba seal,“ kükitasin korraks Teele juurde ja andsin talle ta luti tagasi mille ta maha oli visanud.
„Teeme siis ruttu,“ tegi vend kiiret asjade lammutust.
Ema ei teinud väljagi meie kohalolekust.
„Ema kao välja siit,“ tõmbasin neilt teki pealt.
„Tütar sa tulid koju,“ sättis ema oma rinnakad sirgeks.
„Kao välja, kao välja ka minu elust,“ hakkasin nutma.
Ema ajas ennast aeglaselt voodist välja võrreldes selle teise naisega.
Pidin seda lihtsalt tegema, kui ema seisis minu ees panin talle kõva kõrvakiilu ära.
„Mati, me ootame autos,“ võtsin spordikoti ja lapse.

Läksin kiiresti autosse tagaistmele nutma.
Ma ei suutnud uskuda, et mu elu selline võib olla. Milleks mina?
„Milleks mina,“ nuuksusin vaikselt.

Jätkan? Ma luban, et siis enam nii pikka vahet ei tule:)