I osa, pealkiri veel puudub, aga lugege! :)

See on mul esimene kord kirjutada, niiet loodan, et te väga negatiivselt ei suhtu mu esimesse siis :) See jutt on mul tegilikult juba päris ammu kirjutatud. Kui keegi üldse loeb seda ja kui kas või ühele see jutt meeldib, siis kirjutan edasi, niiet andke mulle teada! Enne siia kirjutamist lugesin ma selle jutu veel kord läbi ja paljudel võib vastu karva see olla, et jutt on natukene segane, segane sellessuhtes, et ma räägin alguses Kaiast, aga lõpuks läheb jutt Kristi peale. Proovige aru saada. Ma luban, et kui ma kunagi veel kirjutan, siis proovin teha selle teile selgemalt.(teie ei pea ju teadma, mida mina mingi öeldud asjaga öelda tahan, ehk mida mina siis mõtlen)

Mina olen Kaia, hüütakse Kaitsuks. Mul täesti igav elu - elu, mis on enamus teismelistel. Olen 15-aastane, käin koolis ja trennis. Ma ei ole veel alkoholi pruukinud ega tubakatoodetega tutvust teinud. Ma pean päevikut, millest ma nüüd toongi teile oma sissekandeid lugeda.

On reede ja Martsul on sünnipäev. Martsu on mu üks toredamaid klassivendasi. See on mu esimene sünnipäev, kus on alkot, tobi, savu ja muud sellist. Läksin sünnipäevale koos oma kolme hea sõbrannaga, kes on ka mu klassiõed-nende nimed on Kerli, Kristi ja Kätlin. Ka Kerlil oli see vist esimene kord olla sellisel sünnipäeval. Jõudsime Martsu juurde(Martsu oli pmts Kristi parim sõber) ja juba jooksis Martsu Kristi juurde ja võttis ta kallistades sülle, Kristi soovis talle õnne ja andis palju-õnne-musi. Kätlin tegi vaid kalli. Nii armas, aga mida mina teen?! Okei, las Kerli läheb enne..*Kerli telefon heliseb* oi ei, okei, lähenesin Martsule soovisin õnne ja ei teinud kalli ega midagi, pisut piinlik. Kätlin soovis ka õnne ja Martsu saatis meid tuppa, kus olid kõik teised. Seal oli üks normaalne tüüp, ta tuli Martsuga rääkima ja meie hakkasime K'dega kohe sosistama. Tüüp tegi ettepaneku Kristile, et nad läheks välja, kuid Martsu ei lasknud sel juhtuda kuna ta tahtis, et Kristi oleks tema seltskonnas. Siis kutsus tüüp Kätlinit ja Kätlin oli kohe nõus minema. Nad läksid istusid diivanile kõrvuti ja tundus, et neil susises midagi. Niinii, ma otsisin mõne poisi pilku, kes mind vaataks, aga asjata, poisid kas rääkisid omavahel või siis vaatasid Kristit. Õõh, vahel on väga halb, kui sul on ilus sõbranna, kuna ta võtab kõik poiste tähelepanu endale. Ma vihkan teda, sest ta on nii ilus. Tegelikult ma muidugi ei vihka teda, ma pigem armastan teda, kui oma ühte parimat sõbrannat. Istusime ka Kerliga diivanile. Kristi jäi veel Martsuga ja kahe võõra poisiga rääkima. Me Kerliga vaatasime ja rääkisime: Ke: ''kas sulle ei tundu vahel, et Martsule meeldib Kristi?''Ka: ''Ei tea, vahel tundub, aga ehk lihtsalt väga head sõbrad?'' Peale selles ütlemist pani Martsu enda käe Kristi tagumikule ja Kristi oma käe ümber Martsu piha. Oli näha mitmeid kadedaid pilke. Ka: ''Ma vist eksisin sõpruse suhtes '' ja me naersime. Me ajasime veel Kerliga maast ja ilmast juttu. Martsu, Kristi ja need kaks tüüpi läksid laiali. Martsu veel sosistas Kristile midagi ja Kristi hakkas naerma, ning tuli siis meie juurde. Me vaatasime talle pingsalt, kuid sõbralikult otsa. Ta küsis: ''Mis on?'' ise naeris. Me vastasime, et ei midagi ja siis küsis Kerli kõrval istuv poiss Kristi käest: ''Teil on mingi sebo Martsuga vää?'' Kõik vaatasid vastust ootavalt Kristile otsa, kõik olid vait. Vaikuse katkestas Martsu, kes tuli ja küsis, et miks me nii vaiksed oleme. Üksnaljanina vastas, et ootame jubedat vastust, kui Martsu ei saanud aru ja küsis veel kord, et mis värk on ja siis võttis üks julge piff osa ja küsis: ''Ou Martsu, räägi ära, mis värk sul selle Kristiga on? Leivad on ühes kapis või?'' Martsu vaatas Triinule otsa(tüdruk, kes küsis) ja küsis naerdes: ''Miks meil peaks midagi olema? ta on lihtsalt väga hea sõbranna'' Keegi: ''ehk midagi enamat?'' Martsu: ''See ei oleks sinu asi, kui meil olekski, aga meil ei ole, niiet muretsemiseks pole vähimatki põhjust'' Seejärel läks Martsu mõndade poistega kaarte mängima. Kristi istus minu kõrvale ja ütles: ''Tahaks õhku, siin on hapniku puudus. Ma lähen õue, tulete ka?'' Me ei võtnud kutset vastu kuna meil on külm. Ta läks üksi. |Kristi seisu kohalt|Appi, kui palav siin on! Palusin kerlit ja Kaitsut, aga nad ütlesid, et neil on külm. Läksin terrassile, seal oli 4 poissi, kes tegid tobi. Läksin neile suhteliselt kõrvale, aga ei vaadanud otsa. Äkki nihkus poiss, kes oli mu kõrval, mulle lähemale ja pakkus tobi. ''Ma ei tee'' vastasin mina. Üks kaugematest poistest kiitis mind. Poisid pärisid, et kust ma Martsut tean, kas me oleme paar olnud kunagi, või et ehk olen ma hetkel vaba. Ma rääkisin ära kuidas me Martsuga üksteist teame ja ka oma suhte asjad rääkisin sirgeks. 3 poissi läksid ära sisse ja üks jäi välja, tahtis vist suitsu lõpuni teha. Oli vaikus, poiss küsis, et ehk ma tahan ikkagi tobi. Ma siiski jäin endale kindlaks ja keeldusin. ''Oled viks ja viisakas jah?'' ''Ikka jah'' vastasin mina naerdes. Ta lõpetas suitsu ja me läksime sisse.

Tavaliselt lõpetatakse jutud põneva koha pealt ära ja ka minul oli seda plaanis teha, aga ma pean praegu minema, niiet kui on lugejaid, siis kirjutan edasi:) Palun andke mulle tagasisidet!

Sorry..praegu ei olnud aega lugeda..aga torkas kohe silma tegelase nimi Kaia. Mina olen ka Kaia. Kunagi hiljem loen kindlasti läbi.

Mm... kriitikat, eh?

Mõte loeb: kui on hea mõte, hea. Kui on hea mõte ja hea teostus, super. Kui on halb teostus, siis see pole nii hea. Ja kui pole mõtet, ei ole ka teksti.

Esiteks - nii tore, et meil jälle üks noor hakkaja kirjanik juures on. Ära palun lase end ära kohutada (kuigi kriitikat on vahel valus vastu võtta) ja punni ikka edasi... ja võta õppust. :)

Esimene asi, mis silma hakkas - algus. Pole vaja kirjutada, et mina olen see ja see, hakkate lugema minu päevikut. Pannakse kuupäev või sissekande pealkiri või midagi ja siis tuleb sisu, kus me peategelasega tutvume.

Teine asi - lõigud! Sul oli üks suur tohuvapohu siin. Samast suurest lõigust hakkas ka teise inimese POV (point of view) ja kui me nüüd alguse poole tagasi mõtleme, siis pidi tegu ju päevikusissekandega olema? Apsakaid võib juhtuda, kuid üldiselt aitab see kui sul on olemas mingi visioon sellest, mida sa looma hakkad.

Ahjaa. See, et pealkiri puudub, on halb. Väga halb. Väga raske on üht juttu teistest eristada, kui selle nimi on pealkiri puudub ja selliseid jutte on päris palju teele ära eksinud.

*Kerli telefon heliseb* - Kas sa tuled RPG'dest või.... Neid tärne pole vaja: ongi nii, et kirjutad: "Kerli telefon heliseb." Pluss, see oli sul olevikus kui ülejäänud jutt oli minevikus (vähemalt rohkem olevikku silma ei jäänud).

Sama asi ka kahekõnega. Ke: "Hei." Ka: "Ahoi." Li: "Murakad." See ei lähe. Nimed tuleb välja kirjutada. Kerli ütles: "Hei." Kaisa naeratas sõbrannale ning tervitas teda napi peanoogutusega: "Ahoi." Nüüd keksis kuskilt lähedusest kohale ka Liisa, kes, nagu alati, mingisuguse suvalise lambi õhku rippuma jättis: "Murakad." (Ja need kõik eraldi reale muidugi - lõigud. ;D )

Ja smaile me ei pane ilukirjanduslikus tekstis otsekõne lõppu! MSNi-vestlused jms on okei, aga mitte otsekõne lõpus... ega alguses.... ega ka keskel.

Sa ütlesid: "Proovige aru saada. Ma luban, et kui ma kunagi veel kirjutan, siis proovin teha selle teile selgemalt.(teie ei pea ju teadma, mida mina mingi öeldud asjaga öelda tahan, ehk mida mina siis mõtlen)". Otse vastupidi - me peame seda teadma. Vastasel juhul ei mõista me su teksti ja ma eeldan, et sa tahad ikka, et me aru saaksime, mis sul öelda on, kui sul on midagi öelda. Enne loo ülespanemist vaata lihtsalt üle, kas kõik on sinu jaoks okei - mitte ära ütle meile, et see asi pole okei, aga küll te aru saate, kunagi teen paremini. See näitab hoolimatust oma teosesse.

Muidugi juhtub, et tekstis esineb loogilisusvigu ja vahel ei saada asjast aru. See on okei, kuid sinu kui üllitise autori ülesanne on teha endast kõik, et jutust aru saadakse. Teine asi on muidugi tekstidega, kus ongi eeldatud, et lugeja peab mingisuguse sügavama tõeni jõudma.

Ma loodan, et ma sind nüüd väga ära ei hirmutanud. Jutt iseenesest ei ole halb - lihtsalt üks-kaks asja siit-sealt vajavad kohendamist. Ja ma olen siin imelisi arenguid näinud, kui vaid tahetud on.

Nii et mina isiklikult ootan uut! :)

Üsna nõus sellega mida nasicc ütles.
Ja minu enda poolt ka üks asi. Ma mõtlen praegu enda juttude peale, kuid mind mõnikord kipub häirima, kui juttudes alguses on kohe juttu mingist läbust. Ma saan aru, et selle jutu stardiks on see võib-olla vajalik aga mnjah... Pole hullu, elan üle.
Aga ma sooviks siiski järgmist osa ka lugeda :)

to nasicc: Sa ütlesid: "Proovige aru saada. Ma luban, et kui ma kunagi veel kirjutan, siis proovin teha selle teile selgemalt.(teie ei pea ju teadma, mida mina mingi öeldud asjaga öelda tahan, ehk mida mina siis mõtlen)". Otse vastupidi - me peame seda teadma. Vastasel juhul ei mõista me su teksti ja ma eeldan, et sa tahad ikka, et me aru saaksime, mis sul öelda on, kui sul on midagi öelda. Enne loo ülespanemist vaata lihtsalt üle, kas kõik on sinu jaoks okei - mitte ära ütle meile, et see asi pole okei, aga küll te aru saate, kunagi teen paremini. See näitab hoolimatust oma teosesse.

Ma ei mõelnud sellega mitte seda, et teie ei pea aru saama, mida mina mõtlen, vaid ma mõtlesin seda, et te ei ole sensitiivid ja ei saa minu mõtetest aru. Minu viga, väljendasin end valesti ja ma proovin Teie soovitusi ja kriitikat kuulda võtta.

to Audrey: Nagu ma mainisin, see jutt päris ammu kirjutatud. Tol ajal sain inspiratsiooni enda ümber olevatest inimestest. Ning praegu lugedes tundub see jutt mulle endalegi mõttetu ja iga tavalise pubeka jutt, aga ma ei jäta seda siiski pooleli..kirjutan ikka ära, asi tuleb ju lõpetada.

Mis vahe neil kahel on? (Kas ei saada aru, mida sa mõtled või et me ei saa su mõtetest aru. )
Aga tore. :)
(Ja teine kord palun ära tee topeltpostitust... mitte siis, kui sa teise postituse kohe otsa teed. Pane need kaks asja teinekord ühte postitusse. )