Sünged kujud

Hakkan siia siis postitama ühte oma juttudest, mis on juba kaua arvutisse salvesatud olnud. See on üks mu esimesi pikemaid jutte üldse, nii et mõtlesin küsida teie arvamust. Panen siia alustuseks paar esimest osa ning kui kommenteerijaid on, siis postitan edasi.
Jalutasin vaikides mööda tänavat edasi. Kuhugi minna ma ei osanud. Või pigem ei olnud mul kuhugi minna.

1.
Ema oli jälle lehes. Ei, see ei ole hea asi. "20. jaanuaril neljapäeva õhtul rüüstas kohalikku poodi kamp joodikuid eesotsas Helen Tuulikuga (46). Helen Tuulik on viimase kuu jooksul korda saatnud mitmeid pisemaid korrarikkumisi, millest on ta siiani pääsenud vaid hoiatustega..."
Jah, nii läheb see veel edasi. Kas pole mitte vägev, kui su ema kohalikke ajalehti vallutab?
Keegi koputas. Huvitav, meil ei käi kunagi külalisi ja Matsil peaks oma võti olema. Ema see ometi ei ole, tema ei tuleks ealeski nii vara kuuri juurest koju. Tal on seal Villu ja nende teiste parmudega küllalt joogipoolist, nii et koju ta veel ei kipu.
Ikka veel mõtsikledes ajasin end diivanilt püsti ja seadsin sammud koridori. Tõmasin välisukse valju kääksatusega lahti ja jäin enda ees seisvale poisivolaskile otsa vahtima.
"Mis sa tahad?" küsisin peale paarisekundilist vaikust. Tüüp vahtis mulle rumala näoga otsa ja pilgutas paar korda silmi.
"Mis sa tahad?" kordasin küsimust, aga seekord aeglaselt ja selgelt kuna oli näha, et poiss oli ilmselgelt juhmard.
"Matsi on?" ühmas ta lõpuks.
"Ei ole, Mats on linnas, tuleb õhtul hilja. Mis sa Matsist tahad?"
"Ahsoo, tuleb hilja jah? Nojah, ei ma siis ei hakka teda ootama kah." Tüüp keeras ennast ringi ja hakkas mööda mudast teerada minema kõndima.
Tore küll, mingi tõsine egomaniakk, ma küsin küsimuse ja see loivab minema. Tõsiselt, ma ei saa aru mis mu vennal viga on, et ta selliste tohmanitega ringi hulgub.
Tõmbasin jope selga ja astusin õue. Väljas hakkas juba hämarduma ning tänavalambid süttisid järjest. Ainult meie maja juures olev lamp jäi pimedaks, kuna emps viskas ükskord täis peaga pirni puruks ja ega siin alevis ju keegi seda lampi parandama ka ei hakka. Ja pealegi arvatavasti viskaks ema selle varsti jälle katki. Tal neid vihapurskeid ikka jagub.
Vaatasin meie aeda. Tõsiselt kurb vaatepilt. Nagu oleks teerulliga kõigest ilusast üle sõidetud ja praht maha jäetud. Mõnes kohas olid lumelaigud, aga üldiselt kattis maad kollakas-pruunikas muru. Eemal oli vana õunapuu, mille otsas meile Matsiga kunagi mängida meeldis, aga mis nüüd raagus ja üksikuna aianurgas konutas. Läksin mööda väikest teerada värava poole.
Mäletan, kui me emaga kunagi seda värvisime. Ma olin viiene ja ema leidis pööningult viis suurt punase värvi potti ning otsustas, et meie aed vajab kindlasti ülevärvimist. Nii me siis hakkasimegi ühel kuumal suvepäeval aeda värvima ning asja lõbusamaks muutmiseks, oli tal välja mõeldud päris huvitav plaan. Tema pidi lugema kolmeni ja siis viskama värvipoti värava poole tühjaks ja mina pidin samal ajal meeleheitliku kiirusega värvi laiali ajama, nii et seda jaguks kõikjale ühtlaselt. Mõne minutiga olin ma punasest värvist läbi vettinud ning värvipotid tühjad. Viie värvipotiga suutsime meie üle värvida ainult värava ning ülejäänud aed jäi vana rohelist värvi. Nii on see siiamaani. Värav punane ja aed roheline.
Astusin kõnniteele ja vaatasin mõlemale poole. Tühjus

2.
Üksik olen ma alati olnud. Teistega kontakti luua ma ei oska. Minu mõttelaad on nende omast erinev. Nad kõik mõtlevad vaid tavalistele igapäevastele asjadele, aga mina mõtlen niiöelda väljaspoole kasti. Mind ei häiri, kui mu juuksed ei hoia alati ilusti ja minus ei tekita elevust, kui mõni kena poiss mind vaatab. See kõik tundub kuidagi võõras, kauge. Sellised asjad ei ole tähtsad.
Inimestel ei ole minuga millestki rääkida ja minul ei ole nendega millestki rääkida. Mina katsun neist eemale hoida ning nemad vastavad samaga.
Ma ei ole ebaviisakas ega tõrjuv. Ma olen lihtsalt teistsugune.
Telefon hakkas taskus põrisema, kuid mõne hetke pärast jäi uuesti vait.
Vaikselt ohates pistsin käe tasku ja tõmbasin telefoni välja. Ekraanil vilkus 1 vastamata kõne. Võõras number.
Keegi ei helista kunagi mulle. Ausalt, ma ei suhtle kellegagi nii palju, et neil mu number oleks. Emal ja Matsil muidugi on, aga nad ei helista kunagi, pigem helistan mina neile.
Kehitasin õlgu ja panin telefoni taskusse tagasi. Vaatasin ringi, kuid kedagi ei olnud. Kuidagi kõhe tunne oli, kuigi erilist põhjust ei olnud.
Eemalt kostis automürinat. Mõne hetke pärast keeras nurga tagant välja pisike punane põrnikas. Aeglaselt põrisedes sõitis auto aeglaselt mööda tänavat.
Juhiks oli hõbedaste juustega vanem mees. Ta käed hoidsid kramplikult rooli ning ta pilk oli puuritud teele. Mehel oli seljas tumepruun ülikond, mis tema kidural kehal tundus suur ja lohmakas. Tagaistmel istus mingi tume kogu.
Telefon hakkas jälle helisema. Kobasin käega taskus mobiili otsides, ise samal ajal vaikselt lähemale tulevat autot jälgides.
Kui auto minuga hetkeks kohakuti oli ja ma tagaistmel istuvat kogu lähemalt nägin, käisid mul külmavärinad üle keha.
Autoaknast piidles mind helepruunide laubale langevate juuste ning sügavsiniste kurblike silmadega noormees. Ta hoidis telefoni kõrva ääres ning lihtsalt vaatas mind.
Hetke pärast võttis ta telefoni kõrva äärest ning kulm kipras ekraani silmitsedes vajutas ta mingile klahvile.
Samal hetkel jäi vait minu käes siiamaani helisev telefon, mida ma polnud vahepeal tähelegi pannud.
Ja siis oli auto minust juba möödas, keeras järgmise nurga taha ning kadus silmist.
Vaatasin hinge kinni hoides oma telefoni. Ekraanil vilkus 1 vastamata kõne.
Täiesti kindel, et helistajaks oli seesama noormees, kes must äsja mööda sõitis, hakkasin ma kiiresti autole järele jooksma. Nurga taha jõudes oli eeslaiuv tänav tühi.
Fakt, et ma autot ei leia, valgus mu peale nagu külm ja pime loor. Mu pea oli tühi, ma tõesti ei osanud midagi teha. Numbrile ma tagasi helistada ei saanud, alles eile sai kõneaeg otsa.
Muserdatuna hakkasin tagasi kodu poole kõndima. Väljas oli juba täiesti pime, vaid tänavalambid andsin nõrka hämarat valgust. Jalaga kive toksides mõtlesin ma vaikselt omi mõtteid.
Seljatagant kostva valju raksatuse peale ehmatades keerasin ma välgukiirusel ringi. Kedagi ei paistnud.
"On siin keegi?" sosistasin ma vaikselt.
Keegi ei vastanud ning mõne hetke pärast jõudsin järeldusele, et olen täiesti põhjuseta nii ärevuses.
Jätkasin teed, endal süda rinnus pekslemas. Veri kohises kõrvus, kui ma aeglaselt edasi sammusin. Proovisin end rahulikuks sundida, kuid see ajas mind vaid rohkem närvi. Mul ei olnud õrna aimugi, mis mul viga oli.
Puurisin pilguga enda saapaninasid ning üritasin rahulikult hingata. Hetkeks veel tagasi vaadates jäin soolasambana tänavale seisma.
Seal ta seisis.
Seal ta seisis. Lihtsalt vaatas mind. Ja mina vaatasin teda.
Umbes minuti pärast katkestas ta vaikuse: "´Tere!"
Ma ei saanud sinna midagi parata, ma lihsalt purskasin naerma. Ta jälgis mind mõistmatult, kui ma oma naerupahvakust toibusin.
"Tere jah" vastasin talle lõpuks. "Kas sa helistasid mulle ennem?"
Ta näole ilmus nukker naeratus, mis tegi ta näo kuidagi virilaks. Väike nöbinina oli kangekaelselt viltu ja põskedel olid naerulohud. Kuid vaatamata naeratusele jäi tema nägu külmaks ja eemalviibivaks. Ta noogutas aeglaselt, pööras siis ringi ja lihtsalt hajus tuulde.
Ma vaatasin tükk aega üksisilmi kohta, kus ta oli haihtunud, lootes, et ta tuleb tagasi, aga ei.
Nördinult hakkasin siiski lõpuks kodu poole kõmpima, salamisi lootes, et ta jälle mu seljataha ilmub.
Järsku hakkas telefon uuesti helisema. Kibekiiresti võtsin taskust telefoni ja vaatasin, kes helistab. Võõras number.
Suure kergendusohkega võtsin telefoni vastu: "Hallo, hallo!"
"Palun vabandust!" tuli minuni kauge ja ragisev hääl.
"Kus sa kadusid? Kes sa oled? Tule tagasi, räägime." rääkisin ma kiiresti ja innukalt.
"Palun vabandust!" kordas hääl ja kõne katkes. Kuulasin hinge kinni hoides telefonist tulevat tuututamist.
"Kes sa oled?" pomisesin tasa ning läksin koju.

päris hea ja põnev. mulle meeldib.

kindlasti kirjuta edasi

Hea küll, ma panen siis praegu järgmise osa üles.
3.
Maja oli tühi ning pime. Läksin vaikselt ma tuppa ja panin tule põlema. Minu vana kušett seisis muserdatuna nurgas, kollaseks kulunud lina ja vana lapitekk varjamas selle plekilist katteriiet. Akna all olev kirjutuslaud oli igasugu pahna täis, nii et lauda ennast ei olnud õieti nähagi. Mu pilk jäi korraks pidama pildile, mis imekombel ei olnudki prahi alla mattunud. Mina, ema, Mats ja isa.
Mälestustesse vajudes läksid mu silmad uduseks ja soojad soolased pisarad veeresid mööda põski alla. Vajusin põrandale istukile ja nutsin. Kogu mu keha vappus ja rinnus pitsitas see vastik tuim valu. Ma igatsesin isa.
Kõva müraga avati välisuks ja kuulsin, kuidas vaikselt vanduv ema koju tuli. Pühkisin kiirelt pisarad ja üritasin ikka veel natuke vappuvat keha rahulikuks sundida. Avasin vaikselt oma toa ukse ja läksin emale esikusse vastu.
"Kuradi raisk. Kari sitapäid, seda ma ütlen raisk." pomises koridori seina äärde maha vajunud ema, kes üritas endal saapaid jalast saada. Viinahais levis mulle ninna ja ma krimpsutasin nägu.
"Tule ma aitan." sõnasin ma rahulikult ning asusin ta saapaid ära sikutama. Kui see tehtud tõmbasin ta püsti ja praktiliselt lohistasin ta suure toa diivanile. Nii kui ta diivanile vajus oli kuulda valju norinat ja ma teadsin, et enne hommikut ta siit ei liigu. Tõin talle veel teki peale ja läksin siis tagasi oma tuppa.
Võtsin laualt vana pildi ja vaatasin seda tükk aega. Seekord ei olnud valu. Ainult tühjus. Sellest õnnelikust perest, kes pildilt vastu vaatas, ei olnud praegu enam haisugi. See pere oli peale isa ära minemist lagunenud. Panin pildi näoga vastu lauda, kustutasin tule ja pugesin voodisse.
Keset ööd ärkasin selle peale, et keegi silitas mu juukseid. Avasin ehmunult silmad, kuid esimese hooga ei näinud ma midagi. Pilgutasin paar korda kiiresti silmi ning nägina voodiserval istuvat ähmast kogu.
"Palun vabandust." sosistas vaikne hääl ning ma tundsin jälle, kuidas keegi õrnalt mu pead silitas. Kargasin istuli ja jõllitasin kogu.
"Sina?" ütlesin ma ja kissitasin silmi, et paremini näha. Järsku hakkas telefon helisema ja ma üritasin seda öökapilt kätte saada, kui olin telefoni kätte saanud jäi see vakka ja ma nägin, et kogu mu voodiäärelt oli haihtunud.
"Kurat!" karjusin ma kõva häälega ja vajusin patjadele.
"Ära peereta seal!" kuulsin ema teisest toast vihaselt hüüdmas. Ta alati räägib unes. Enamasti väga imelikest asjadest.
Naeratasin vaikselt, kuid kui telefoni ekraani vaadates nägin jälle seda sama võõrast numbrit, siis kadus naeratus sama ruttu, kui oli tekkinud. Viskasin telefoni raevuhoos teisele poole tuba, keerasin end näoga seina poole ning üritasin uinuda.
Mõne aja pärast ajasin ma end püsti, kõndisin ettevaatlikult toa teise otsa ning mõnda aega maas kohmitsedes leidsin oma telefoni. Kella vaadates näitas see 03.24.
"Mine magama, loll!" sisistasin iseendale ja läksin tagasi voodisse.
Kell 04.01 vaatasin uuesti kella ja tagusin vihaselt patja.
"Kurat, miks sa ei maga?" küsisin ma ja pigistasin silmad nii kinni, et valus hakkas. Kui ma enam ei suutnud tegin silmad uuesti lahti ja ootasin, et need pimedusega harjuks. Seejärel tõmbasin teki üle pea ja üritasin nii uinuda. Kui umbne õhk mind vaikselt juba lämmatama hakkas andsin ma alla. Tõusin üles, panin tule põlema, võtsin riiulist ühe suvalise vana raamatu, tõmbasin voodisse ennast kerra ja avasin tolmuse mustade kaantega raamatu.
"Oskar Tuulik" oli kirjutatud esimesele lehele. Kui ma lehte keerasin sain aru, et see ei olnud mingi raamat. See oli päevik. Minu isa päevik.

väga hea, ootan uut :)

4.
Kui väga ma ka ei tahtnud seda lugeda, ma ei suutnud. Ma ei saanud tast lihtsalt aru. Tal oli ju õnnelik elu. Armastav pere, hea töökoht ja korralik katus pea kohal. Aga tema jaoks ei olnud see piisav, tema soovis midagi paremat. Nii jättis ta meid kõiki maha ja läks ise uut elu alustama.
Minu, ema ja Matsi elud ta aga põrmustas. Ema hakkas jooma. Mats hakkas suitsetama, sattus halba seltskonda ning lõpuks läks ka seadusega pahuksi. Mina sulgusin endasse, kuna mul lihtsalt ei olnud kedagi, kes oleks minust veel hoolinud. Sellest alates, kui isa meid maha jättis olin ma üksinda selles suures maailmas.
Pisarad voolasid jälle soojade jugadena mööda mu põski, kui silitasin vaikselt mustade kaantega päevikut.
Ma mäletan viimast korda, kui teda nägin. See oli päev enne mu sünnipäeva. Ma olin seitsmeseks saamas. Isa tuli õhtul töölt koju rõõmsas tujus. Mina mängisin aias teki peal oma nukkudega. Ta andis mulle enne tuppaminekut otsaette musi ja sasis mu pead. Ma vaid naeratasin ja keskendusin siis oma nukkude suhtedraamadele.
Umbes tunni aja pärast jooksis isa majast välja lõi ukse enda järel pauguga kinni ja jooksis üle muru värava juurde, ise hingeldades ja higistades nagu ajaks vanakuri ise teda taga.
"Issi, kus sa lähed?" küsisin ma arusaamata, mis toimub.
"Kullakene, sina mängi. Issi läheb ainult... Sulle kingitust tooma. Sa ju tahad midagi eriti toredat kingituseks, kas pole nii kullatükk?" ütles isa kiiruga ja jäi mulle hullunud ilmel otsa vaatama, ise ikka veel hingeldades. Mina jäin korraks sügavalt mõttesse, kuid järsku ilmus mu näole rahulolev naeratus.
"Issi, ma tahaks poni." teatasin ma seejärel uhkelt.
"Teeme nii, poni sa saad tibuke. Issi lubab." sõnas ta, avas kiiruga värava ja kadus siis põõsaste taha. Kuulsin veel tükk aega, kuidas ta müttavad sammud kõnniteekividel vastu kaikusid.
Ja mina ootasin. Ootasin oma poni. Aga poni ei tulnud ja ei tulnud ka isa.

Pühkisin käeseljaga pisarad ja vaatasin enda käes olevat vana päevikut. Surusin hambad risti ja avasin selle uuesti. Esimesed lehed olid täis igasugu jooniseid, märke ja võõrakeelseid kirjutisi. Esimese hooga arvasin, et need on mingid deemonilõksud ja loitsud, kuid järelemõeldes viskasin selle mõtte peast. Umbes raamatu keskele oli joonistatud suur diagramm ja selle kõrvale väikselt kirjutatud jälle võõrkeelset juttu. Veel lehti keerates jõudsin lõpuks päevikuvormis kirja pandud tekstini. Hinge kinni hoides lugesin ma kuupäeva.
11.november, 1998. See oli kaks aastat enne isa lahkumist. Ärevalt lugesin edasi...

Esimene päris sissekanne minu musta märkmikusse. Eespool jätsin pataka tühje lehti, kuna sinna saan hiljem kirjutada/joonistada tähtsamaid asju.
Ärkasin hommikul üheksa ajal. Tegin kohvi, lugesin ajalehte ja sõin hommikust. Kella poole kümne ajal jooksis kööki ähmi täis Helen.
"Mats magab alles. Äratuskellal said patareid otsa ja Mats jääb kooli hiljaks. Mis jääb, juba jäi, pool päeva on läbi juba. Issand jumal!" vuristas Helen ja vajus siis ärevalt toolile.
"Las jääb siis koju. Ta on ju tubli poiss küll, anname talle ühe vaba päeva." sõnasin mina, Helen jäi korraks mõttesse, kuid hetke pärast naeratas ning noogutas. Ta suudles mind veel ja läks siis pesema.
Mina lõpetasin hommikusöögi ja kümme minutit enne kümmet tõmbasin mantli selga ja läksin tööle.
Töölt koju tulles juhtus midagi, mis sundis mind täna poest seda märkmikku ostma ning seda täitma hakkama. Ma kohtusin ühe huvitava vanahärraga, kes tutvustas ennast mulle, kui ma läbi pargi kodu poole jalutasin. Rääkisime temaga mitu tundi ning lõpuks kinkis ta mulle selle pruunide nahkkaantega raamatu, mis praegu minu päeviku kõrval laua peal lebab.
Kohe kui koju jõudsin lukustasin end pööningule ja hakkasin lugema raamatut, mille mees mulle andnud oli.
Põhjus peitub selles raamatus, aga ma ei kirjuta siia millest see raamat räägib. See päevik võib sattuda kogemata mu laste või naise silme alla ja ma ei taha neid sellega ärritada. Ma tean, et nad ei usuks, ega saaks aru. Ja pealegi ei taha ma neid sellesse segada, need asjad võivad ohtlikuks muutuda, kui olla liiga ettevaatamatu.
Kui ma tahan asja edasi uurida, pean seda hoidma oma pere eest salajas, kuna üks vale tegu minu poolt ja nemad võivad olla ohus ning seda ei suudaks ma endale andestada.
Pean praegu lõpetama. Pean jõudma veel linnaserval asuvasse vanade raamatute poodi. Mees, kellega täna kohtusin andis mulle veel ühe raamatu nime, mille peaksin endale muretsema. Ma pole kindel, kas seda küll selles raamatupoes on, aga ma pean selle välja uurima. Ja kui ei ole, siis pean selle kuskilt leidma.

Ma ei saanud mitte mõhkugi aru, millest isa oli rääkinud, aga millegi pärast tuli mulle kananahk ihule. Ma lõin päeviku kinni, peitsin selle madratsi alla ja läksin siis ise voodisse. Kell oli 04:59, kui ma viimast korda kella vaatasin ja lõpuks magama jäin.

väga põnev, ootan huviga, mis edasi hakkab toimuma :)

tore kuulda :)

5.
Hommikul ärkasin uksepaugatuse peale. Esimese asjana vaatasin kella, mis oli 08:32. Ajasin end püsti ja haarasin põrandalt endale ühe pikkade varrukatega pusa. Tõmbasin selle selga ning kõndisin siis paljajalu üle külma põranda ja paotasin vaikselt enda toa ust.
"Kes on?" küsisin ma kähiseva häälega.
"Mina! Ma ei jõudnudki õhtuks koju nagu algul plaanis oli. Tead sa ei kujuta ette mida ma eilse õhtuga korda saatsin. Tule siia!" vastas mu venna madal ja kärisev hääl.
Läksin vaikselt läbi elutoa, kus ema veel õndsalt norsates magas, esikusse. Seal nägin seismas Matsi, silmad kavalalt helkimas. Ta pistis käe tasku ning tõmbas välja võtmekimbu.
"Mis see on?" küsisin ma juhmilt tema käes olevaid võtmeid silmitsedes.
"No, ma võin nii palju öelda, et see on must, kiire ja katuse saab palava ilmaga alla lasta." naeris Mats, ise enda üle nähtavasti väga uhke olles.
"Auto? Kurat sa varastasid auto? Sa oled segane peast või, üks kord jääd sa vahele ja siis oled omadega läbi. Usu mind!" hakkasin ma vihaselt karjuma.
"Rahune maha, me värvisime auto üle, panime uued istmekatted, vahetasime numbrimärgi ära ja kutid ajasid kõik paberid ka korda. Keegi ei saa kätte meid, mis sa arvad et ma olen idioot vä?"
"Eem, ma parem ei vastaks sellele küsimusele!" ütlesin ma pahaselt ja läksin tagasi oma tuppa, ust enda järel kõva hooga kinni tõmmates. Pugesin teki alla ja üritasin uuesti uinuda.
Paari minuti pärast kuulsin, kuidas keegi minu tuppa tuli, aeglaselt üle kääksuva põranda kõndis ja siis mu voodi ette põrandale istus.
"Ma ei taha sinuga rääkida, ma olen vihane." pobisesin ma teki alt.
"Palun vabandust." kostis võõras hääl sosinal.
Kiiruga ajasin teki pealt ning minu ees istus rätsepaistes sama helepruunide juuste ja tumesiniste silmadega noormees, keda olin näinud autos ja arvatavasti ka eile öösel.
Ehmatusega ajasin end istuli ja jäin talle otsa jõllitama.
"Mis sa must tahad?" küsisin ma mõne aja pärast tasakesi, võõrast ikka veel jälgides.
"Ma tahtsin vabandust paluda." sosistas ta vaevukuuldavalt ning tema sinistesse silmadesse valgusid pisarad. "Anna mulle andeks, palun!"
"Mille... Mille eest? Sa ei ole mulle ju midagi teinud. Ma ei tunnegi sind." ütlesin ma ja tundsin, kuidas mu kõht miskipärast krampi tõmbus. Noormehe põski katsid nüüd pisaratejoad, mis vaikselt ta lõuale langesid.
"Sa ei tea, mis ma teinud olen. Sa ei tea ja ma ei saa sulle öelda, aga ma tahan, et sa mulle andeks annaks." rääkis poiss. Ma libistasin end vaikselt voodist maha, tema ette ja pühkisin oma varrukaga ta põskedelt pisaraid.
"Hea küll, ma annan sulle andeks. Ükskõik mis sa ka tegid, ma annan sulle andeks." sosistasin ma nii tasa, et isegi oma juttu ei kuulnud, aga poiss noogutas, vaatas mulle otsa ja naeratas.
Samal hetkel tehti mu magamistoa uks kiiruga lahti ja noormees hajus mu silme ees õhku. Tuppa astus mu vend, kes hakkas minu poole tulema, kuid jäi poolel teel seisma.
"Mis sa nutad vä? Kuule, anna andeks, ega ma ei tahtnud sind nii ärritada ju. Aga ma luban, et ma ei jää vahele, ma olen ju ettevaatlik." pomises ta.
Katsusin ise imestades oma põski ning avastasin, et ma tõesti nutsin, üksikud pisarad olid mu põsed märjaks ning õhetavaks teinud. Pühkisin ruttu näo kuivaks ja tõusin püsti.
"Okei, ma annan sulle andeks." ütlesin ma ja üritasin naeratada, kuid arvatavasti ei õnnestunud see mul hästi, kuna Mats vaatas mind korra imelikult ja läks siis elutuppa. Mina panin ukse kinni, istusin voodile ja jäin lihtsalt aknast välja vaatama.

"Nora, aja kark alla. Ma pean kohe varsti ära minema, aga ma tahaks süüa ka ennem." äratas Mats mind vaikselt sakutades.
Ma olin kuidagi pool kägarasse magama jäänud, nii et kael oli kangeks jäänud ja seljast lõi justkui tuld välja. Ma mõmisesin Matsile midagi vastuseks, sikutasin endale teki peale ja keerasin talle selja.
"No kuule, tee midagi süüa palun, kasvõi praemuna või midagi." palus Mats, ise ikka mind sakutades.
"Mune ei ole ja kui sa nüüd juhuslikult ise munema ei hakka, siis mingist praemunast ei saa siin haisugi olla. Ja nüüd palun mine ära, ma olen pool ööd magamata." vastasin ma ja pistsin pea padja alla.
"Hea küll, ma nälgin siis surnuks raisk. Ise tead!" pobises ta vastuseks ja lahkud mu toast ust kõva pauguga kinni tõmmates.
Uste paugutamine hakkab siin majas juba tavaks muutuma. Kogu viha valatakse uste peale välja.
Ma ajasin end istukile ja vaatasin vihaselt ringi.
"Kurat, ma ei ole su ema!" kriiskasin ma, kuid tõusin siiski üles, panin riidesse ja läksin kööki, et vaadata mida külmkapis leidub.
Tegin Matsile kiiruga paar sooja juustusaia ja mõned vorstileivad. Ladusin nad taldrikule hunnikusse ja viskasin taldriku köögilauale. Ma isegi ehmatasin kõvast kolksust, mille saatel taldrik pooleks läks ning leiva-saia kuhi lagunes laua peale laiali.
"Palun väga!" karjusin ma üle maja ja trampisin vihaselt oma tuppa.
Koukisin madratsi alt välja isa vana märkmiku, silmitsesin seda hetke ja toppisin siis oma kulunud seljakotti. Seejärel haarasin laua pealt meie vana perepildi ja pistsin ka selle kotti. Tõmbasin luku kinni, viskasin kompsu üle õla ja läksin esikusse. Panin selga vana sulejope ja jalga räbaldunud tossud. Hakkasin juba uksest välja minema, kui pöörasin veel korra ringi ja kirjutasin emale kirja, juhuks kui ta peaks vahepeal ärkama.
Emps!
Läksin välja, tulen õhtul.
ps. Süüa ei ole. Palun jäta mulle enne väljaminekut 50 kr. Ma maksan hiljem tagasi, luban!
- Nora
Asetasin kirja poolenisti ühe õllepudeli alla, et ta seda kindlasti märkaks ja läksin siis õue. Taevas oli pilves ja puhus jäine tuul. Ma läksin kuuri ja tõin välja oma ratta. Tegelikult ei olegi see minu ratas. See oli isa oma, aga sellest ajast, kui ta läinud on, olen seda kasutanud vaid mina.
Sõitsin aeglaselt aiast välja ja pöörasin vasakule, just nagu siis, kui me isaga kahekesi sõitsime. Vasakule, siis mäest alla ja peale vana tamme keerasime paremale. Mööda kruusateed sõitsime seni, kuni keeras väike rada metsa sisse. Seal tuli isa alati ratta pealt maha ning aitas ka minu pakiraami pealt alla ja edasi läksime me jala. Ratta jättis isa alati sinnasamasse tee äärde, kuna siin ei käinud kunagi keegi ning vargaid polnud vaja karta.
Samuti tegin ka mina. Kui jõudsin metsarajale, tulin ratta pealt maha ja panin selle puu najale seisma. Kõndisin aeglaselt edasi ja uurisin ümbrust. Ma ei olnud siin käinud sellest ajast saadik, kui isa ära läks.
Naljakas, et ma siia üksinda ei ole tulnud, kuna see oli väiksena mu lemmikkoht. Mulle meeldis see salapära ja müstilisus, mis seda kohta ümbritses. Alati oli tunne, et kohe-kohe midagi juhtub. Ja kuigi aja möödudes sai mõistus aru, et midagi ei juhtu, jäi see tunne alati alles.
Rada oli sopane ja märg ning mu jalanõud olid paari minutiga läbimärjad, aga sellest hoolimata läksin ma edasi.
Ja varsti paistiski raagus puude vahelt vana majakolakas. Maja, mis oli kunagi olnud suur ja uhke seisis nüüd haledalt keset tühja muruplatsi. Suur kasepuu kohe majaseina ääres oli ta ainukeseks kaaslaseks.
Ahmisin endasse seda müstilist ja maagilist hõngu, mida väiksena alati olin imetlenud. See koht oli minu jaoks imedemaa. Ma kukkusin kergendatult naerma ja jooksin käed avali halli majalohmaka poole.
Suurest trepist kiiresti üles rühkides tundsin ennast üle pika aja vabalt ja tõin kuuldavale valju rahuloleva kriiske.
"Tšššš!" kõlas maja seest vali manitsus.
Ma pidin peaaegu infarkti saama. Jäin kivikujuna seisma ja suurt irvakil välisust jälgima. Kedagi ei tulnud välja.
Mõne aja pärast ohkasin ma vaikselt ja läksin tasakesi ukse juurde. Veidi aega julgust kogunud, võtsin end lõpuks kokku ja lükkasin ukse lahti.
Suurest hallist viis lai puutrepp teisele korrusele, aga mitte puutreppi ei jäänud ma vahtima, vaid trepi peal kükitavat kogu.
"Tšššš! Egas siis kohe karjuma pea." sosistas see vaikselt pead tõstes ja mind oma sügavsiniste silmadega puurima jäädes. Ta helepruunid juuksed tundusid peaaegu mustad ning olid hoolikalt silme eest kõrvale kammitud. Ta tõusis aegamisi püsti ja ma panin tähele, et tal oli seljas ülikond ja kaelas kikilips.
"Jälle sina?" küsisin ma segaduses. "Mis sa jälitad mind või?"
"Pigem vastupidi." sõnas ta ning naeratas oma virilat naeratust.

7.
"Tule siia!" käskisin ma, kuigi mu hääl kergelt värises.
Esimese asjana puhkes ta naerma, kuid sundis siis näo tõsiseks ja astus üle tolmuse põranda minu poole. Ta tuli mulle nii lähedale, et ma tundsin ta jääkülma hingeõhku oma näol.
"Okei." sosistasin ma, hingasin sügavalt sisse ja sirutasin käe tema poole. Ettevaatlikult katsusin ta kikilipsu. Liikusin käega vaikselt ülespoole, kuni puudutasin tukslevat veresoont tema kaelal. Kulmu kortsutades võtsin oma käe ära ja pistsin kiiresti taskusse.
"On midagi valesti?" küsis ta lõbusal häälel.
"Ei, ma mõtlesin lihtsalt, et sa oled mingi vaim või midagi sellist. Ausalt öeldes valmistusin ma selleks, et mu käsi sinust läbi läheb." vastasin ma vaikselt, ise oma lollust needes.
Noormees turtsatas põlglikult ja ma tundsin, kuidas mu peopesad higistama hakkasid ja põsed õhetama lõid.
"Kui soovid, saame ka nii." teatas ta ning astus minu poole. Ma pigistasin silmad kinni ja tundsin vaid kuidas jääkülm hõngus läbi mu keha läks ja ma ülekeha värisema hakkasin. Sel hetkel oli mu keha justkui halvatud, tundsin midagi külma ja surisevat igas oma keha rakus. Mu käed olid rusikas ning kangelt mu külgedele surutud. Niisama äkki nagu see tunne alanud oli, see ka lõppes ning kartlikult kuulatasin ma ümbrust. Kui ma silmad avasin ei seisnud mu ees enam kedagi.
"Kas nii meeldis rohkem?" kõlas rahulik hääl mu seljatagant.
Ma keerasin kiiresti ringi ja seal ta seisis, otse mu selja taga.
"Kas s-sa just l-läksid..." kokutasin ma ikka veel värisedes. Poiss noogutas ja puhkes naerma.
"Nii et kumba meetodit sa eelistad? Tegelikult võin ma lihtsalt hääli ka teha" ütles ta ja haihtus mu silme all. Jälle.
Ma vaatasin hirmunult ümerringi, kuid ei näinud kedagi. Järsku kostsid teiselt korruselt põntsatused nagu keegi oleks mööda tuba ringi trampinud. Mul oli tunne, et iga hetk kukub lagi mulle pähe, halli krohvi langes peene puruna mu ümber ja mu peale, kuid siis katkes trampimine ja vana trepp hakkas kääksuma, justkui oleks keegi aeglaselt mööda treppi alla kõndinud. Seejärel jäi kõik vaikseks. Ma seisin hiirvaikselt keset halli, ega julgenud kõige väiksematki liigutust teha. Mõnda aega hoidsin isegi hinge kinni.
Kui paar minutit oli möödas ja ma polnud kuulnud väiksematki krabinat, julgesin ma veidi ringi vaadata. Maja oli vaikne ning kusagil ei paistnud hingelistki. Teisele korrusele ma minna ei julgenud, ega ka teistesse tubadesse, nii pidasin paremaks lihtsalt lahkuda.
Kikivarvul hiilisin ma välisukseni ja üritasin vaikselt välja hiilida, kuid uks löödi mu nina ees kõva pauguga kinni.
Mul ei olnud õrna aimugi, mida ma tegema peaks, nii et ma lihtsalt seisin. Seisin ja ootasin. Tundsin, kuidas kõhust õõnsaks tõmbas ja soovisin ülekõige, et oleksin õues, kuid ma lihtsalt ei julgenud liigutada.
"Palun ära mine!" kuulsin enda seljatagant meeleheitliku palvet.

8.
Tõmbasin hinge ning pöörasin siis ümber. Seal ta istus, ülikond veidi sopane ja kikilips viltu, aga seal ta oli. Tundsin kuidas soe jutt üle mu keha käis, kui ta mulle otsa vaatas.
"Palun ära mine!" kordas ta vaikselt.
Ma ei osanud midagi teha. Peas kaikusid vihased hääled, mis käskisid mul ruttu minema minna, aga ma tõrjusin need eemale ja läksin läbi tühja halli trepini ning istusin seal kössitava poisi kõrvale.
"Kes sa oled?" küsisin ma peale mõneminutilist vaikust.
"Matthias." sõnas poiss ja tõmbas käega läbi juuste, rikkudes nii oma korraliku soengu. Niisked salgud vajusid ta silme ette, kuid see ei paistnud teda häirivat. Järsku tõstis ta pea ning vaatas mulle kavalalt otsa.
"Ja sina oled Nora. Nora Tuulik." ütles ta rõõmsalt ning naeratas mulle. Tundsin kuidas soojalaine mulle peale valgus. Ma ei osanud talle midagi vastata, kuid teadsin, et niisama vaikida oleks samuti tobe.
"Olen jah." ühmasin ma lõpuks ja pöörasin pea ta põletava pilgu eest kõrvale. Uurisin pingsalt maas olevat tolmurulli, kui Matthias järsku mu käest haaras ja mind püsti sikutas.
"Kus me läheme?" küsisin ma, endal süda rinnus pekslemas, kuna tundsin oma peos poisi sooja kätt. Enda peale vihane olles lasin Matthiase käest kiiruga lahti ja pistsin oma käed taskusse. Mul ei olnud aimugi, mis mul viga oli. Ma polnud kunagi kellegi vastu selliseid ebamääraseid tundeid olnud ja see ajas mind ainult rohkem närvi.
Käed sügavale taskutesse surutud ja pilk maha suunatud, järgnesin ma Matthiasele. Ta läks krääksuvast trepist üles ja mööda pimedat koridori väikese tumeda puust ukseni. Ta avas ukse ja sealt viis väike trepp kolmandale korrusele. Pööningule. Poiss hakkas mööda mädanenud astmeid üles minema, kuid jäi seisma, kui kuulis, et ma talle ei järgnenud.
"Mis lahti?" küsis ta tagasi alla tulles.
"Khm, ma ei saa siit üles tulla. Ma kardan." sosistasin ma vaikselt. Matthias hakkas naerma, kuid nähes mu haledat ilmet jäi ta tõsiseks.
"Mida sa täpselt kardad?" uuris ta murelikult.
"Noh, mul on klaustrofoobia ja see trepp on kitsas ja siin on umbne ja mul käib juba praegu pea ringi." pomisesin ma vaevukuuldavalt.
"Pole midagi. Ma aitan sind. Pane silmad kinni ja kujutle, et oled kuskil vabas õhus. Anna mulle käsi ja ma juhatan su üles. Usu mind, sul ei ole midagi karta, ma luban, et see on kohe möödas." ta tõmbas mu käe taskust välja ja võttis sellest kõvasti kinni. Ma lõin hetkeks külmavärinatest tuikuma, aga sulgesin siis aeglaselt silmad ja kujutlesin ette, et olen õues, kuid sellest ei tulnud midagi välja. Peamiselt keskendusin ma soojale käele, mis mind aeglaselt mööda trepiastmeid ülespoole juhtis.
"Kõik! Me oleme siin." kuulsin järsku õhinal häält enda kõrvaääres. Tegin ruttu silmad lahti ja nägin hämarat pööningut. Igal pool vana kola ja mööbel. Otse ees oli värvilise mosaiikklaasiga suur kolmnurkne aken. Ma astusin vaikselt üle põranda akna juurde ja tõmbasin näpuga üle tolmuse klaasi.
Me olime isaga siin majas nii palju kordi käinud, aga mitte kordagi ei olnud me pööningule tulnud. Ma uurisin pingsalt kõiki kappe ja diivaneid ja mänguasju, mis olid üle toa laiali jäetud. Järsku panin tähele põrandal suurt pentagrammi. See oli punase spreiga täpselt keset tuba joonistatud. Mulle meenus ähmaselt, et taolised kujundid olid ka isa märkmikus. Ma vaatasin arusaamatult Matthiasele otsa ja panin järsku tähele, et ta hoidis siiamaani mu käest kinni. Tundsin, kuidas ta haare tugevnes, kui ma talle silma vaatasin.
"Miks sa mu siia tõid?" küsisin ma.

9.
Matthias pööras pilgu maha ja hakkas aeglaselt edasi-tagasi mööda pööningut tammuma, ise hoolega vältides pentagrammi sisse astumist.
"Ma tean sinust mõnda asja." kogeles ta, mulle hetkeks silma vaadates, kuid kohe pilku eemale viies. Ma vaatasin teda kahtlustavalt, kuid otsustasin siis, et kuulan ära, mis ta mulle öelda tahab. Võtsin tal õlast kinni ja juhtisin ta nurgas oleva vana diivanini. Surusin ta sinna istuma ja maandusin ise ta kõrvale.
"Nii, ma kuulan. Mida sa minust siis tead?"
Matthias niheles veidi aega, kuid jäi siis tühja pilguga aknast välja vaatama. Ma jälgisin teda tasakesi, kuid ei hakanud tagant kiirustama.
"Su nimi on Nora Tuulik. Sa oled sündinud 13. augustil, 1992. aastal. Sa oled hetkel 17. aastane. Sul ei ole sõpru, sest sul lihtsalt ei ole ümbritsevate inimestega midagi ühist. Sa oled teistsugune.
Sul on vanem vend Matten, teda kutsutakse Matsiks. Ta on praegu 19 aastane. Hiljuti varastas ta koos oma sõpradega auto. Teil oli selle auto pärast tüli.
Su ema Helen on 46. aastane. Ta on joodik. Sul on alati tunne, et pead lisaks endale ka ema eest hoolitsema. Tema pärast oled sa kümne aastasest saadik teiste inimeste jaoks väiksemaid töid teinud, et söögi ostmiseks rohkem raha saada. 15. aastaselt said tööd kohaliku pubi omanikult. Sa pesed nõusid ja koristad.
Sinu isa, Oskar, jättis teid maha, kuis sa olid kuuene. Ta lahkus päev enne su sünnipäeva. Sa igatsed teda ning tihtipeale nutad sa end magama, soovides, et ta ei oleks läinud ja et te oleks siiani ühtne pere. Ja nüüd on ta surnud. Ta sidus end asjadega, millest oleks pidanud eemal hoidma ja... Nora, mis viga?"
Ma jõllitasin enda ette, ega pannud ümbritsevat tähele. Mööda põske voolas alla kuum pisar. Kogu mu sisemus oli kui tardunud. Ainult üks sõna tagus mu peas. Surnud. Surnud. Surnud. Surnud.
"Surnud?" surusin ma viimaks selle sõna enda huultelt.
Matthias vaatas mind ehmunult. Ta tõusis kiiresti püsti ja põlvitas mu ette, haarates mu mõlemad käed oma soojade pihkude vahele. Ma vaatasin oma pisaratest uduste silmadega talle otsa, suutmata midagi enamat öelda.
"Sa ei teadnudki, ega ju?" sosistas Matthias. Järgmine pisar veeres mööda mu põske alla. Ja järgmine. Ja nii edasi, kuni ma diivanil kössitades nutust vappusin. Matthias proovis mind rahustada, kuid nähes, et see tal ei õnnestu, jäi ta lihtsalt mu ette põrandale põlvitama.
Mõne aja möödudes laskis ta mu kätest lahti, asetas aeglaselt oma käed mu põskedele ning kergitas mu pead nii palju, et ta sai mulle otse silma vaadata.
"Palun vabandust!" ütles ta vaikselt. Ma jätsin paugupealt nutmise ja mõne sekundi jooksul ma lihtsalt vaatasin teda. Ennast veidi kogunud, lükkasin ma Matthiase suure hooga pikali ja tõusin kiiruga püsti. Jooksin pööningu ukseni ja tõmbasin selle ruttu lahti, kuid nähes enda ees pimedat ja kitsast treppi, ma seisatasin.
Ma olin nii vihane ja hirmunud, et pistsin lihtsalt karjuma. Ma trampisin mööda tuba ringi ja karjusin. Kui mul õhk otsa sai, pöörasin ma ikka veel maas lamava Matthiase poole.
"Sina? Sellepärast sa mu käest andeks palusidki? Sinu pärast?" kokutasin ma vihaselt. Ma tahtsin talle nii palju öelda, aga mu pea oli tühi, nii et ma lasin kuuldavale veel ühe maruvihase karjatuse. Seejärel oli mul mõistus täiesti otsas ja ma peitsin pea kätesse ja hakkasin uuesti nutma.
Mõne hetke pärast kuulsin, et ka Matthias nuttis. Tõstsin hämmeldunult pea ja seal ta oli. Ikka veel põranda peal pikali, pisarad voolamas mööda kahvatuid põski.
"Sa said valesti aru. Ei olnud mina. Ei olnud minu süü. Mina ei teinud." nuuksus ta vaikselt.
Kogu mu viha lahtus paugupealt ja mind võttis hingetuks kohutav häbilaine. Ma kükitasin Matthiase kõrvale ja silitasin õrnalt ta pead. Ta jättis nutmise, tõusis istuli ja jäi mulle ainiti otsa vaatama.
"Anna andeks!" sosistasin mina ja pühkisin ta põselt pisara. Kätt kõditas paaripäevane habemetüügas ja tahtmatult tuli mu suule väike muie. Ma vaatasin Matthiasele otsa ja tundsin, kuidas kõhust soojajutt läbi käis. Midagi mõtlemata langetasin ma oma pea ja surusin enda huuled tema pehmete soojade huulte vastu.

10.
See oli mu esimene suudlus. Mõneks hetkeks oli kõik hästi ning kõik mured ja probleemid olid minust kaugel eemal. Üle väga pika aja olin ma tõeliselt õnnelik. Kuid samal hetkel, kui mu huuled eemaldusid tema omadest, jõudis külm maailm minuni. Isa oli surnud. Sellega, et ta meid maha jättis, oli niigi raske leppida, aga nüüd on ta surnud. Sellise asjaga ei saagi leppida.
"Kuidas sa tead, mis mu isast sai?" küsisin ma toetades selga vastu riidekirstu ja vaadates Matthiasele sügavalt silma.
"Ma tean palju asju."
"Jah, ma tean, et sa palju asju tead, aga kustkohast sa seda kõike teada saad?
Matthias langetas pea ja saatis põrandal veerevatele tolmurullidele altkulmu pilke.
"Sa oled aru saanud, et ma ei ole inimene. Õigemini ei ole ma enam inimene, ma olen... See tundub tobe. Ma olen 'phasma'. See on ladina keeles hing."
Ma olin midagi taolist arvanud, aga nüüd kus see oli välja öeldud, tundus see lihtsalt naeruväärne.
"See on võimatu." sosistasin ma rahutult.
"Kas tahad ma viin su oma haua juurde, et sa mind usuksid?" küsis ta naljatlevalt.
"Jah." vastasin ma enne, kui sõnasabast kinni sain. Matthias jäi mulle ehmunult otsa vaatama. Paistis, et ta ei arvanud, et ma tõepoolest sooviksin tema viimset puhkepaika näha.
"Sa ei pea näitama, kui sa ei taha. Ma lihtsalt tahaksin seda näha." puterdasin ma maha vaadates.
Matthias ohkas ning ajas end püsti. Ta ulatas mulle käe, et mindki püsti aidata. Tundsin, kuidas naeratus vägisi näole tuli.
"Eks läheme siis." sõnas ta.
Kui me õue jõudsime, hakkasin ma automaatselt metsast välja viiva raja juurde minema, kuid minu suureks imestuseks haaras Matthias mul käest ja tõmbas mind väikesele teekesele maja kõrval. Kitsas rada läks metsa sisse ning lühikese jalutuskäigu järel lõppes väikese rohtu kasvanud surnuaia juures. Mu suu vajus imestusest lahti, kui ma vaatasin järele Matthiasele, kes sihikindlalt madalast raudväravast sisse läks ja mööda sopast teerada suure tammeni jalutas. Seal jäi ta seisma ja vaatas tagasi, et näha, kuhu ma jäänud olin.
Ma naeratasin aralt ning hakkasin aeglaselt talle järgnema. Möödusin vanadest hauakividest, mille graveeringud olid peaaegu, et kustunud. Kõik hauad paistsid väga vanad ning külm tuul tegi olemise eriti kõhedaks.
Väike kulunud hauakivi asus täpselt tamme all ning sellel oli üsna selgelt veel näha, kellele see kuulus. Matthias Pruus. 07.06.1934. - 12.10.1953.
Ma ei suutnud vastu panna ja kiirelt arvutasin välja ta vanuse. Üheksateist. Üheksateistkümne aastaselt ta suri. Tundsin, kuidas silmad märjaks läksid, kuid ma surusin oma tundepuhangu alla ning üritasin isegi naeratada. Matthias oli veidi eemal ühe kõrgema hauakivi vastu toetunud ning jälgis mind vaikides, nägu täiesti ilmetu.
"Oled rahul?" küsis ta.
Ma vaid noogutasin korra ja hakkasin seejärel kiiruga tagasi minema. Sekundiga oli Matthias mu kõrval ning võttis mul õrnalt käest. Käsikäes kõndisime tagasi majani.
"Mis surnuaed see on? See peab olema täiesti hüljatud, miks siin keegi ei käi?" küsisin ma, kui olime jõudnud tagasi maja juurde ning trepi peal istet võtnud.
"See oli Elbrechide privaatsurnuaed ja pärast seda, kui terve pere suri, ei olnud ka kedagi, kes siin käiks."
Ma jäin mõtlikult enda ette vaatama.
"Sa elasid siin?"
Poiss noogutas vaevumärgatavalt.
"Aga hauakivil oli perekonnanimeks kirjutatud Pruus, miks nii?"
"Sest mu perenimi oli Pruus." ütles ta naerdes. "Ma elasin siin, aga ma ei olnud perepoeg. Ma olin ainult sulane."
"Kui sa ei pahanda, et ma küsin, siis kuidas sa surid? Ja sa ütlesid, et terve pere suri? Kuidas nemad surid?"
"Tiisikus. Terve pere ning ka kõik teenijad ja sulased said nakkuse. Mitte keegi ei jäänud ellu." viimased sõnad olid vaevukuuldavad. Matthias tõmbas kätega üle silmade, hingas korra sügavalt sisse ning saatis mulle siis hädise naeratuse.
"Mul on nii kahju!" ütlesin ma ja panin oma käed talle ümber ning hoidsin teda kõvasti.

Alguses ma mõtlesin, et Mattias ongi see isa, näiteks noore vaimuna. Siis ma lugesin edasi ja sain teada, et... jahh.

Igatahes mulle väga meeldib. Kuskil oli mingi suure algustähe viga, aga see oli vist lihtsalt mingi näpuviga. Midaiganes.

Uut sooviks.

11.
Peale mõneminutilist kaisutamist palusin, et Matthias jutustaks mulle endast, sellest majast, Elbrechide perest ja kõigest mida ta mäletab. Alguses oli ta tõrges, kuid mõne aja pärast andis alla ning rääkis mulle kõigest, mis talle vähegi meelde tuli.
Kui päike juba loojuma hakkas, lõpetas ta oma jutu ning ütles, et saadab mu koju. Ma olin temaga päri ning me jalutasime vaikides mu rattani. Mõlemad kummid olid täiesti tühjad.
"Mida? Pagan küll!" vihastusin ma. Ma ei saanud aru, kuidas see võimalik on. Siin ei käi ju keegi ja ega rattal kummid iseenesest tühjaks lähe ju. Vihaselt tampisin ma sopasel teerajal edasi-tagasi. Matthias vaatas mind mõtlikult, kuid ei lausunud sõnagi.
"Hea küll, eks ma lähen siis jala." ütlesin ma alla andes ning hakkasin ratast käekõrval vedades mööda porist ja pimedat metsateed kodu poole minema.
"Ehk peaksin sind ära saatma." kuulsin järsku enda kõrval Matthiase häält. Ma naeratasin ning noogutasin talle.
Koju jõudes oli maja pime. Avasin võtmega kägiseva ukse ning jätsin Matthiasega hüvasti. Ta suudles mind veel põsele ning hajus tuulde. Ma vaatasin veidi aega pimedat õhtut ning sulgesin siis ukse ja lülitasin esikus tule põlema.
Ema kodus ei olnud ning laua peal oli kahestes 24.kr. Vaikse ohkega panin raha köögiriiulile, et seda homme kasutada saaksin.
Kell oli küll alles üksteist, aga kuna mul juba silmad kinni vajusid, siis otsustasin voodisse minna. Homme oli vaja niikuinii varakult üles ka tõusta, kuna nädalavahetus oli läbi ja algas uus koolinädal.
Panin tuled kustu ning läksin pimedas kobades voodisse. Toad olid külmad ning ma nägin oma hingeõhku, kui voodi poole liikusin. Tõmbasin ennast teki all kerra ning ootasin, et natukenegi soojem hakkaks.
Kui ma mõne aja pärast juba värisema hakkasin, ajasin end pahaselt püsti ning otsisin kapist endale paksud dressipüksid, pusa ning villased sokid. Igaksjuhuks tõin elutoa kapist veel varuteki ka. Soojade asjadega varustatud, üritasin ma uuesti uinuda.

Kuldkollane päike oli kõrgel taevas ning säras mu peale läbi roheliste puulatvade. Istusin vanal puust pingil ning paari meetri kaugusel minu ees oli tumesinise veega tiigike, mille ääres kasvasid hundinuiad. Jälgisin vaikides õrnas tuulehoos liikuvaid laineid ning ümisesin peas üht vana viisijuppi. Mu vasak jalg oli visatud üle parema ja ma kiigutasin seda aeglaselt muusikarütmis.
Muusika. Kuskilt eemalt kandus minuni kaikuv helisev muusika, mis ühtis viisijupiga, mida ümisenud olin. Kõrv kikkis kuulatasin ma, lootes kindlaks teha, kust muusika tuleb. See oli imeline, kord kostus see justkui otse minu eest ning kord tuli see kuskilt kaugelt nagu teiselt poolt vett. See oli müstiline ning mu näole ilmus vaimustunud naeratus.
Järsku hakkas vesi tiigi keskel keerlema ning mulisema. Tundus, nagu tiigi sisemuses oleks tekkimas tornaado, mis end nüüd väikese veekogu kütkeist välja murrab. Vett pritsis mulle näkku ning ma lausa kilkasin rõõmust ning põnevusest, oodates mis edasi saab.
Mõne hetke pärast nägin mingit kogu keerise südamest ülespoole kerkimas. See oli Matthias, tema helepruune juukseid sasis keerisest tulev niiske tuul ning ta nägu oli surnukahvatu ning tema emotsioonitu pilk oli kinnitatud millelegi, mis lebas minu kõrval pingil. Ma vaatasin huviga enda kõrval olevat riidenartsuga kaetud lapikut eset. Ettevaatlikult tõmbasin ma kareda riide eseme pealt ära ning alt tuli nähtavale tumepruunide nahkkaantega vana raamat. Kui ma aeglaselt sõrmega üle kaae tõmbasin, tundsin ma, kuidas see mu naha vastas pulseeris. See oli justkui elus. Võtsin raamatu endale sülle ning vaatasin Matthiase poole, kes oli oma puuriva pilgu pööranud minule. Ma naeratasin ning lehvitasin talle. Ta näole ilmus põlastav naeratus ning tema ennist nii sinised silmad olid nüüd tumepunased ning külmad. Tundsin, kuidas kogu mu keha tarretus ja ma ei julgenud isegi hingata.
Veekeeris jäi aeglaselt väiksemaks ning väiksemaks, kuni lõpuks ei olnud tiigiveel enam ainsatki märki, et see üldse kunagi olemas oli olnud. Tiigi keskel seisis Matthias, tema paljad jalad said veest sama palju toetus, kui meie saame maapinnalt.
"Anna mulle raamat!" Matthiase suu ei liikunud, kuid ometi kuulsin tema häält igalt poolt enda ümber. See oli küll külm ja tundetu, kuid siiski tema hääl. Ma tahtsin vaid raamatu talle anda ja minema joosta, kuid ometigi surusin ma köidet tugevasti enda vastu ning raputasin pead.
Matthiase niigi punased silmad süttisid lausa põlema, need hõõgusid nagu kaks tulikuuma söetükki ning jälgisid mind kasvava raevuga. Ma pöörasin pilgu maha, ega julgenud enam poisi poole vaadata, kuna eelnev vaatepilt oli mind liialt kohutanud.
Äkitselt nägin enda ees tumedat varju, mis võttis mu ehmatusest hingetuks. Alahuulde hammustades tõstsin ma oma pilgu ning jäin vaatama neisse jubedatesse punastesse silmadesse, mida enne vaid kaugelt oli näinud.
"Raamat!" See üks sõna täis viha, raevu ning kannatamatust käratas mu peas, nii et ma ehmatusest üles hüppasin. Tundsin, kuidas raamatut hoidvad käed kattusid higiga ning värisesid. Ma surusin end nii kõvasti vastu pingi seljatuge, et kohati oli mul tunne, et kohe kukun sellest läbi.
"Nora, hoia raamatut. Ära näita, et sa kardad, see vaid tugevdab teda. Ta ei saa sulle liiga teha, kuni raamat sinu käes on, see kaitseb sind." Kellegi mahe ning toetav hääl kandus minuni nagu soe tuuleiil.
"Isa!" sosistasin ma segaduses ning hakkasin teda pilguga paaniliselt otsima.
"Hoia raamatut, Nora!" kõlas veel nõrk hääl ning sulas siis ümbritsevatesse helidesse.

Ärkasin higise ning hirmununa oma voodis, ega saanud tükk aega aru, mis õieti juhtunud oli. Mul läks oma pool tundi aega, et oma hingamis normaalsuse piiridesse tagasi saada ning maha rahuneda, kuid ka siis jäi kuskil sisemuses kripeldama see kohutav unenägu.

Issand, kui äge...

emm, jahh, uut sooviks.

12.
Heites pilgu kellale nägin, et see näitas 9:21. Kargasin sekundiga voodist püsti ning hakkasin paaniliselt mööda tuba ringi jooksma, otsides oma koolivormi ning õpikuid. Koolivorm vedeles lohakalt tooli seljatoel ning oli kortsus ja lõhnas imelikult. Kuna mul ei olnud aega hädaldama hakata, tõmbasin vormi selga üritades seda võimalikult sirgeks nühkida ja lasin peale massiivses koguses lõhnaõli. See tehtud, toppisin kiiruga kotti kõik ettejuhtuvad õpikud ning jooksin siis vannituppa hambaid pesema.
Kooli jõudes oli teine tund just lõppenud ning koridorid olid rahvast täis. Lonkisin kedagi tähele panemata sihitult ringi, suutmata meenutada, mis tund mul hakkama pidi, kui järsku keegi mind nurga taha tõmbas.
Jäin üllatunult otsa vaatama Matthiasele, kes seisis naeratades minu ees ning hoidis mind õrnalt käest. Tahes tahtmata tuli mulle meelde imelik unenägu, mida näinud olin ning hinge puges väike kartus. Mis siis, kui Matthias ei olegi see, kes ta ütleb end olevat?
"Nora, on kõik korras? Sa näed välja nagu oleksid kummitust näinud." sosistas Matthias soojalt ning puuris mind oma tumesiniste silmadega. Mu silme ette ilmus pilt Matthiase näost. Lubivalge ning veripunased silmad, mis mind kurjakuulutavalt põrnitsesid. Ehmunult tõmbasin veidi hinge ning saatsin poisile hädise naeratuse.
Matthiase nägu muutus murelikuks ja asetas oma käe vaikselt mu põsele. "Äkki on sul palavik, võib-olla peaksid koju minema."
"Ma ei saa koju minna, ma alles jõudsin ju." pomisesin ma vaikselt. "Kõik on korras, mul ei ole midagi viga. Ma olen lihtsalt väsinud."
"Kuhu sa siis lähed?" küsis Matthias kahtlustavalt.
Iseendalegi märkamatult olin aeglaselt poisist eemale nihkunud. "Ei kuhugi... see tähendab, ma lähen tundi, mul hakkab tund kohe." puterdasin ma ning hakkasin kiirkõnnil läbi rahvamassi trügima ning teadetetahvli poole minema, et saada aimu, mis tund mul üldse hakkab.
Matthias vaikis, kuid ma tundsin, et ta järgneb mulle ning et ta silmad jälgivad mind. Mis mul ometi viga oli? See oli ju ainult tobe uni ja nüüd käitun ma nagu viimane lollakas.
Jooksin teisele korrusele viivast laiast trepist üles ning jäin seina peal oleva teadetetahvli ees seisma. Otsisin pilguga tunniplaani ning selle leidnud, lugesin sealt, et järgmiseks tunniks on keemia. Ma ei liikunud kohalt, vaid teesklesin huviga lugemist, kuni nägin, et Matthias vaikselt mu kõrvale seisis.
"Kas ainult mina näen sind, või teised inimesed ka?" küsisin ma sosinal, hoides oma pilku hoolikalt Matthiase poole vilksatamast.
Ma võisin vanduda, et ta muigas mu küsimuse peale, kuid ma ei vaadanud ta poole.
"Kõik näevad mind, kui ma tahan, et nad mind näeksid. Praegu olen ma nähtav, nii et sa võid rahulikult minu poole vaadata ja minuga silmast silma rääkida." vastas ta peale paariminutilist vaikust rahulikult.
Ma keerasin aeglaselt pea Matthiase poole ning vaatasin talle aralt otsa. Ta naeratas mulle oma vildakat naeratust ja tema sügavsinised silmade ümber olid naerukurrud. Tundsin, kuidas seest soojaks läks ning jõudsin lõpuks järeldusele, et see lihtsalt ei ole võimalik, et too kohutav monstrum minu unenäost oli Matthias. Tõeline Matthias seisis praegu minu ees ja ma tundsin seda oma südames, et temas ei ole mitte midagi nii külma ega kalki, kui oli sel tulipunaste silmadega olendil. Tohutu kergendustundega saatsin Matthiase poole oma kõige suurema naeratuse ning ta naeratas vastu. Astusin talle sammu lähemale ning ajasin end kikivarvule, et teda suudelda, kuid just siis helises kell ja Matthias lausus vaikselt: "Sa peaksid tundi minema."
Vajusin nördinult kandadele ning jäin teda pahaselt vahtima. Matthias kallutas pea viltu, vaatas mind hetke mõtisklevalt ning tõmbas mu siis oma käte vahele ja suudles mind õrnalt huultele. Tundsin, kuidas ma ülekeha surisesin, kui Matthias lõpuks eemale astus ning aeglaselt trepist alla hakkas minema.
"Kas õhtul näeme?" hüüdsin ma talle järgi, kuid Matthias kergitas saladuslikult kulme ning kehitas õlgu.

13.
Istusin külmal laudpõrandal ning vaatlesin huviga kogu seda koli, mis seisis minu ümber virnadena ja oli kaetud paksu tolmukorraga. Veidi aega ümbrusega tutvudes, sain aru, et olin tagasi Elbrechide maja pööningul ning istusin täpselt suure pentagrammi sees. Ajasin end püsti ning asusin oma kangeks jäänud lihaseid masseerima. Kulmu kortsutades astusin ma pentagrammist välja ning jäin siis kohmetult lihtsalt keset tuba seisma. Mul ei olnud õrna aimugi millal, või kuidas ma siia sain ja see tekitas kõheda tunde ning tundsin kuidas kõhust jääkülm jutt läbi käis.
Ma pidin südamerabanduse saama, kui järsku toanurgast vaikset krabistamist kuulsin. Automaatselt tõmbusin ma küüru ning varjusin lähedaloleva suure kummuti taha ning jäin vidukil silmadega jälgima kohta, kust arvasin häält tulevat.
Mõne minuti pärast krabistamine lakkas ning maad võttis täielik vaikus, mis oli tegelikult veel jubedam kui krabistamine ise. Paaniliselt lasin pilguga üle pööningu. Kuskil ei paistnud liikumist. See oli kindlasti vaid rott, jõudsin ma lõpuks järeldusele ning astusin ettevaatlikult kummuti tagant välja ning sirutasin oma selga. Kõndisin aeglaselt üle kägiseva põranda ukse poole, kui mulle jäi silma nurgas seisev suur kirst, mille kaas oli pealt lükatud ning mille sisemusest paistis minuni soe hõõguv kuma.
Ma jäin seisma nagu kivikuju vaatasin ammulisui kirstu poole. Kuma helkles ja värises nagu mind enda poole kutsudes ning järsku ei suutnud ma sellele vastu panna ning astusin samm-sammult avatud kirstu poole.
Kõvasti huulde hammustades piilusin ma üle kirstuserva sisse ning mu pilk jäi pidama nahksete kaantega köitel, mis lebas kirstu põhjas. Raamat tundus justkui hõõguvat ning esialgu ei julgenud ma ühtegi liigutust teha, kartes, et see maagiline ese võib lihtsalt haihtuda.
Äkki tundsin ma, kuidas kellegi käsi aeglaselt mulle ümbert kinni võttis. Paaniliselt kiljuma pistes hakkasin ma kätega vehkima ning jooksin välgukiirusel ukse poole. Mul ei olnud aega isegi vaadata, kes või mis see olnud oli, ma olin nii kohutavalt ehmatanud, et mu ainsaks sooviks oli põgeneda.
Ukseni jõudes sikutasin ma seda kõigest väest, kuid see ei paistnud millimeetritki liikuvat, nii et korraks jäin ma lihtsalt seisma ega julgenud vaadata kusagile enda ümber. Pigistasin silmad kinni ning lootsin, et kes iganes see ka oli, läheks lihtsalt minema ja jätaks mind rahule. Kuuldes oma südame trummeldamist rinnus, üritasin ma sundida ennast rahulikult hingama, kuigi see eriti hästi ei tahtnud õnnestuda.
„Nora, rahune maha! Just nii, hinga rahulikult.“ Isa mahe hääl kajas kõikjal mu ümber. Ma avasin silmad ning pöörasin end kiiresti ümber.
Minu ees laiuv tuba oli tühi. Muidugi oleks olnud kerge ennast mõne kapi või diivani taha peita, kuid ma kahtlen, kas mu isa midagi sellist teinud oleks.
„Kus sa oled?“ küsisin ma väriseval häälel ning pisarad ükshaaval üle põskede voolamas.
„Meil ei ole kaua aega, Nora. Võta raamat ning hoia seda. Raamat ütleb sulle mida teha!“ Isa hääl kõlas ragisevalt ja kaugelt, justkui oleks tegemist telefoni kaugkõnega.
Äkitselt kuulsin ma alumiselt korruselt trampivaid samme, mis aegamööda trepist üles tundusid tulevat. Hüppasin ukse juurest eemale ning varjusin uuesti kummuti taha, jäädes päranisilmi ust jälgima.
„Nora, ei ole aega… raamat… aitab…“ Isa hääl kadus kaugusse. Kuulsin, kuidas keegi pööningu ukse kallal lõgistas.
Ma kargasin püsti, jooksin ühe suure vana diivani juurde ning nügisin selle ähkides ja puhkides ukse ette.
„Ma saan sisse, sul ei ole kuhugi põgeneda.“ Jäine hääl ukse tagant kõlas ähvardava ning õelana.
Jooksin kirstu juurde, kahmasin raamatu oma käte vahele ning hakkasin seda kiiresti lappama, lootes leida ükskõik mida, mis oleks saanud mind aidata.
Minu suureks imestuseks olid kõik lehed tühjad. Ma lihtsalt ei suutnud seda uskuda. Ja see raamat, pidi mind aitama? Mind kaitsma?
„Nora, hoia raamatut, ära lase seda käest!“ Ma võpatasin, kui isa hääl tugevalt ning käskivalt mu peas kajas.
Kõigest juhtuvast segaduses ning hirmunud pigistasin ma raamatu kõvasti rinna vastu ning istusin keset pööningut maha ning jäin ust jõllitama. Järjest suurenevad prõntsatused viitasid sellele, et sissemurdja raev oli jõudnud kõrgpunkti. Kõlas vaid kõrvulukustav raksakas ning uks paiskus lahti ning diivan praktiliselt lendas üle toa, maandudes täpselt minu ees.

Lasin kuuldavale kohutava kriiske ning kargasin järsult laua tagant püsti. Silmi avades nägin, et kogu klass, kaasaarvatud keemiaõpetaja jõllitas mind suu ammuli. Mõne hetke ma lihtsalt seisin ja jõllitasin neid vastu. Kuulsin klassi tagaosast vaikset kihistamist.
„Palun vabandust, ma ei tunne ennast hästi, kas ma võin koju minna?“ pomisesin ma ning hakkasin kiiresti laua pealt asju kokku korjama ja kotti toppima. Järsku jäi mulle silma tumepruunide nahkkaantega raamat, mis enne kohe kindlasti mu laua peal ei olnud. Küsivalt vaatasin ma hetkeks klassis ringi, kuid keegi ei paistnud mind enam tähelegi panevat. Kõik kihistasid omaette naerda ning juttu ajada. Sõnagi lausumata lükkasin raamatu kotti ning peaaegu jooksin klassist välja, julgemata õpetaja poole vaadatagi.

Kuule, päris hea on ju. o.o