Sünged kujud

siis on hea ju

Ma tahan ka uut.

mnjaaa, see jutt jäi nüüd vahepeal täitsa seisma, aga vot täna tuli uue osa kirjutamise tuhin peale

14.
Koridori jõudes tõmbasin raamatu kotist välja ning mõnda aega lihtsalt vaatasin seda. Esimest korda oli mul mahti seda lähemalt silmitseda. Kulunud pruunikad nahksed kaaned, mille mõlemile küljele oli justkui graveeritud viisnurgad. Ülejäänud kaas oli pisikese võõra käekirjaga täis kirjutatud. Tekst oli liiga väike, et seda lugeda ja ma kahtlen kas ma sellest isegi siis aru oleks saanud. Tähed olid tuhmunud, kuid mulle tundus, et kunagi võisid need olla säravkuldsed.
Ettevaatlikult avasin ma raamatu umbes keskkohalt ning pidin hingetuks jääma aroomist, mis lehtede vahelt mulle näkku hingas. See oli rõske ning niiske, kuid see ei olnud halb lõhn. Vastupidiselt, see meenutas midagi iidset, midagi tarka. Kardan, et seda ei ole võimalik sõnadesse panna, kuid sel hetkel oli mul tunne, et minu käte vahel lebavad kogu maailma vanimad saladused.
Lehed tundusid mu näppude vahel õhkõrnad, kuid ometi pidasid nad mu puudutustele edukalt vastu. Aeglaselt keerasin ma lehti, uurides neil olevaid kirjutisi, jooniseid ning pilte.
Järsku kukkus raamatu vahelt välja helekollane paberileht, mis aeglaselt lenneldes põrandale maandus. Kulmu kortsutades kükitasin ma kiirelt ning haarasin paberi endale käte vahele. Seda ümberpöörates nägin, et tegu oli fotoga.
Mõnda aega pildilt vastu vaatavaid nägusid uurides, sain järsku aru, et tegu oli mu enda perekonnaga. Ema, isa, Mats ja mina isa kukil. Kõigil näol suur naeratus ning igaüks oma olemisega silmnähtavalt rahul. Soe tuttav tunne läbis keha, kui ma silmadega puurisin seda õnnelikku perekonda, kes tihedalt üksteise kõrval seisis, et pildile ära mahtuda.
"Sa oled siin nii väike." kostis järsku mu seljatagant vaikne hääl. Võpatades pöörasin end ringi ning nägin enda ees seisvat Matthiast.
"Juba tagasi?" küsisin ma kavalalt kulmu kergitades.
"Ma ei suutnud eemale hoida." sõnas Matthias ning ta pilk liikus aeglaselt mu käte vahel olevale raamatule. "Kust sa selle veel said?"
Hetkeks jäin ma poissi vaatama, et näha, kas ta üritab raamatut mu käest kuidagi kätte saada, kuid Matthias lihtsalt seisis mu ees, käed taskus ning silmitses mu nägu.
"Ma leidsin selle. See tundub huvitav." vastasin ma nagu muuseas, ise ikka Matthiase igat liigutust hoolikalt jälgides. Kui ta kasvõi üritaks raamatut enda kätte saada, plaanisin ma kõigest väest jooksu pista ega tagasi mitte vaadata.
"Kas ma võin korraks..." Matthias sirutas käe minu poole ning mina muidugi pistsin ilma ühegi hoiatuseta punuma. Kuulsin oma südant rinnus tagumas ning see ähvardas varsti välja hüpata, kuid ma ei kavatsenudki pidama jääda. Tuiskasin kooli esiuksest välja ning jooksin, kuidas jalad võtsid kodu poole. Tegelikult ma polegi kindel, kas ma jooksin just kodu poole, ma lihtsalt jooksin.
Mõne aja möödudes heitsin ma kiire pilgu seljataha ning nähes, et keegi mulle järgi ei jooksnud, langesin muru peale pikali. Ma hingeldasin nii jubedalt, et kartsin, et kopsud ei pea pingele vastu. Keerasin end ägades selili ja jäin pärani silmadega sinist taevast jõllitama.
"Ma ju tahtsin ainult su pilti vaadata, miks sa ära jooksid?" kõlas äkitselt mu kohal Matthiase rahulik hääl.
Ma kardan, et mu süda jäi mõneks ajaks täielikult seisma. Ma tardusin üle kogu keha ega julgenud kuidagi mu kõrval seisvale Matthiasele näkku vaadata. "Ma... Ma arvasin, et sa..."
"Et ma tahan raamatut?" küsis poiss muigega. "Ära muretse, see raamat ei paku mulle vähimatki huvi, sina pakud. Ma tahtsin ainult su pilti lähemalt vaadata."
Mu nägu muutus tulipunaseks ning ma tõin kuuldavale naeruturtsatuse. "Ma olen nii loll. Ma nägin und, ma nägin nii lollakat und."
"Mis und sa nägid siis?" Matthias istus minu kõrvale murule ning kirtsutas naerdes nina. "Sa ikka tead, et muru on märg?"
Ma hakkasin laginal naerma ning katsusin oma märgi riideid, mis muru peal lamamisest poriseks olid muutunud. "Pole hullu, need pidid niikuinii pessu minema."
Matthias vaatas mind naeratades ning lausus mõtlikult: "Sa oled ikka natuke imelik."
Ma purskasin uuesti naerma. "Räägib kummitus."
Ka Matthias hakkas naerma ning sättis ennast minu kõrvale lamama. Koos vaatasime me sinist taevast, kust meie peale alla helkis kevadine päike.