"Igaviku suudlus." (UUS OSA!)

Pealkiri: "Igaviku suudlus." (UUS OSA!) 3/12/2009, 01:28

See mõte lihtsalt tekkis korraga.. Ja muidugi oli mul kohe vaja kirja panna.
See on natuke nagu sissejuhatavam osa, järgmisega algab alles tegevus (a).
- kaalusin vähe, kas panna see siia, või armastusjuttude alla, kuid viimaks jäi see, kuna tegu pole siiski päris.. tavalise värgiga.

"Igaviku suudlus." (UUS OSA!) Inhale__exhale__your_life__by_Re-1

"Igaviku suudlus." (UUS OSA!) Inhale__exhale__your_life__by_Re-1

Ma sündisin siia maailma täpselt 2501 aastat tagasi. See on üsna pikk aeg. Mitte keegi peale mu isa ei teadnud enne mu ilmale tulekut, mis täpselt minust saab.
Mu isa, Lucifer, on kunagine peaingel, kes aga oma enese uhkuse tõttu Jumalale vastu hakkas ning selle eest ta ka taevast pagendati. Sellest ajast saati on ta Allilma ehk Teispoolsust valitsenud ning paljude suus, meeletes ja kõrvus on ta tuntud rohkem Saatana, Pagana või Kuradi nime all.
Mu ema, Maria, kuulus kunagi ühe Itaalia vaimuliku lähedaste hulka - ta oli nimelt selle mehe vennatütar, kuigi vaimulik kasvatas teda nagu oma enese tütart. Maria uskus väga Piiblisse ja Jumalasse. Kuid kahjuks oli ta vaid inimene ning häägus ajajooksul - toona ma veel ei teadnud, et minul oleks olnud jõud ta ka igaveseks enda lähedale jätta. Olin liialt kogenematu.
2502 aastat tagasi tuli Lucifer kolmeks aastaks maale, Siinpoolsusesse, et temale antud ülessannet täita. Ta kohtus Mariaga täiesti juhuslikult ning nad armusid teineteisesse praktiliselt esimesest silmapilgust. Ja siis sündisin siia ilma mina..
Olen 2501 aasta vanune, kuigi isegi hädaga ei näe ma välja rohkem kui 23. Kui ma olin kahene, oli mul juba välimust üheksase eest ning mõistust rohkem kui mõnel teisel tolleaja täiskasvanud ülikul. Siis rääkis mu isa mulle minu saatusest - või vähemalt osaliselt sellest, mis mind pidi ees ootama.
Tsiteerin tema sõnad siia - need on mulle mällu söövinud ning neid on võimatu sealt kustutada, kuid ma kardan, et mu pea hakkab mind alt vedama: sinna on juba liialt palju tühiseid ja mitte mingit tähendust omandavaid asju kogunenud ning paratamatult on viimasel ajal hakanud mul meelest ununema näod, nimed, hääled ja lõhnad - nagu aju lihtsalt tõrjuks neid välja, et uutele asjadele ruumi leida.
Igatahes, siin on mu isa täpsed sõnad:

"Poeg.. Nüüdseks oled sa kindlasti mõistnud, et sa ei ole tavaline. Tegelikkuses ma usun, et sa mõistsid seda juba siis, kui olid veel vaid oma ema üsas. Aga see ei oma praegult tähtsust. Kuula mind hoolega, poeg, ja jäta täpselt meelde, mida ma sulle praegult räägin. Kolme päeva pärast pean ma naasma Enda Riiki, Teispoolsusesse, kuigi mulle on siin juba nii väga meeldima hakanud. Siiski pean ma jätma maha sinu ja su ema ning minema kohta, kus Aeg ei omanda tähtsust ega mõtet. Kuula mind nüüd, poeg. Et ma saaksin tulla tagasi Maale, pead sa täitma Ühe Ülesande. Ma ei saa sulle veel öelda, millist sorti Ülesandega on tegu, veel mitte. Selleks oled sa veel siiski liiga noor. Kuid kui tuleb aeg, saadan ma sõna ning siis sa tead, mida sa täpselt tegema pead. Siis saan ma tulla tagasi siia, Sinu juurde, poeg. Kolmeks aastaks. Jäta see meelde ning oota märki. Ära kunagi lase oma tähelepanul hajuda. Oota märki."

Sellest on möödunud 2499 aastat ning ma ei tea siiani, mida ma täpselt tegema pean, et Lucifer saaks tagasi maale naasta, kuid ma ootan endiselt seda märki ja ei ole siiani lasknud oma tähelepanul hajuda. Peale 2501 aastat ei omanda ka Aeg mullegi enam erilist tähendust. Kõik mu ümber muutub ning läheb edasi. Minagi olen läbi aastatuhandete täiesti alateadlikult enda elu uute kommete ja tõekspidamiste järgi mugavdanud, kuigi mitte teadlikult. Ma ei suhtle ertiti enda ümber sagivate inimestega - nad hajuvad peagi ning neist jääb alles vaid kurblik vari ja nende järele astuvad uued, kes on seni kardinate taga seisnud. Seisnud ning oodanud, et mõni koht vabaneks ja nemad saaksid asemele tulla. Seda protsessi olen ma tahest tahtmata nukralt jälginud: Surm ja Sünd on igapäev meie ümber ning enamjaolt kõnnivad nad ka käsikäes. Harva juhtub, et nad lasevad teineteisest lahti, kuna ilma üheta.. poleks ka teist.
Siiani ootan ma märki...

Lõik Luciani päevikust,
Muutuste Aasta 2012 Kuues Kuu,
Itaalia, Rooma - Minu kodulinn.

Pealkiri: Re: "Igaviku suudlus." (UUS OSA!) 3/12/2009, 02:05

Mulle meeldib see jutt.
Uut osa sooviks kiiresti :)

Pealkiri: Re: "Igaviku suudlus." (UUS OSA!) 3/12/2009, 11:17

Nii, esimene osa siis (: see on lühike, vabandust selle pärast.
Samuti palun suurelt andeks kirjavigade pärast, kuna neid kipub mul tõega sisse tulema (a).
Igatahes.. Enjoy!

"Igaviku suudlus." (UUS OSA!) Inhale__exhale__your_life__by_Re-1

I (esimene kohtumine)

2012. Aasta, mil arvavad ühte tüüpi inimesed, et jõuab kätte maailmalõpp, samas kui teised on kindlad, et see tähistab hoopis Uue Ajastu algust. Kumb see täpselt on, on raske arvata, kuigi ma ise arvan, et esimesega tegu pole. Siiski pidi iidsetel hõimudel olema kindel põhjus, miks nende kalendrid ning ajaarvamised selle aastaga lõppevad.
Seisin mornilt ühel väljakul, mis oli ilmselt üks kõige tavalisemaid turistidele mõeldud lõkse - keset kogu seda saginat kõrgus suur purskkaev, mis näis kujutavat endast mõne Iidse Jumaluse kuju üsnagi suurutsevas poosis. See, kellega tegu oli, oli mul aga täna ununenud. Kummaline, kuidas viimaks, kui sul on kaks ja pool aastatuhandet suurepärane mälu olnud, hakkavad asjad korraga ununema. Kuidas ma ka meenutada ei prooviks, ei suuda ma siiski hetkel ühtki nime selle kuju näoga kokku viia. Eile unustasin ma ära sõna "amneesia". Mul ei läinud seda muidugi küll otseselt vaja, kuid oma mõtetes arutledes jäi selle sõna kohale lünk.
Keegi komistas mulle otsa. Tagurdasin kiirelt kaks sammu, pöörasin ennast siis ümber ja kõndisin kiirelt, rahva summa vahel põigeldes, ühele väiksemale tänavale, kus ma ühe pisikese kohviku akna juures peatusin.
Vahtisin otse. Esiti ei näinud ma midagi, kuid siis leidsin ma enda peegelpildi tumedate silmade pilgu. Nende all olid tumedad varjud, nagu poleks ma pikka-pikka aega sõba silmale saanud. Peaaegu oligi see tõsi - ma ei olnud maganud. Kunagi. Kuid need varjundid polnud tingitud magamatusest. Siiski olin ma väsinud.
Libistasin ohkega enda kahvatu käe sõrmed läbi süsimustade juuste ning keerasin ennast ringi, toedates nüüd selja vastu akent, silmad suletud. Olin kannatust kaotamas. 2501 aastat on möödunud ning minu kannatus oli otsa korral. Kuhu jäi see märk? Miks seda ei tulnud?
Mu mõtte lõnga katkestas millegi puudutus minu pahkluude juures. Murdsekundi jooksul olid mu silmad jälle lahti ning seda täpselt õigel hetkel, et kinni püüda inimene, kes mu otsa oli koperdanud. "Oled korras?" libises küsimus üle mu huulte, kuigi ega ma tegelikkuses otseselt huvi ei tundnudki. Vähemalt hetkel mitte.
Inimene, tüdruk, noor neiu, tõstis oma pilgu, vaadates enda suurte roheliste silmadega mulle otsa. Ja naeratas. Mu peast käis läbi mingi klõpsatus ning korraga näis mulle kõik teist moodi. Tegelikkuses ma isegi tundsin huvi. Jah.
"Mhmh. Vabandust, ma ei vaadanud üldse, kuhu ma lähen." Tüdruku hääl näis kuidagi pehme ja armas, veidi isegi lapsikult helisev. "Pole midagi," sõnasin ma ning korraga naeratasin ma Tüdrukule vastu. Ja see naeratus paistis ka sinna kinni jäävat. Ma ei mäletanud ennast naeratamas, kuid nüüd ma tegin seda. "Lucian," lisasin ennast tutvustades ning õrnalt Tüdrukust lahti lastes, nüüd ilma kohvikuakna toeta sirgelt seistes.
"Tertu," vastas neitsik. Tema võluvalt särav naeratus väreles veidike, kui tema kõrvu eestpoolt kellegi hüüe kostus, "Ma pean minema. Oli igatahes meeldiv tutvuda, Lucian!" Ja juba tõttas ta edasi, veel korraks üle õla minu poole lehvitades ning siis oli ta läinud.
Jäin sinna samma veel mõneks ajaks soolasambana seisma - minust nügisid mööda paljud, paljud inimesed, kuid ma ei pannud nende pahurat torisemist tähelegi. Tertu, kajas mu mõtetes ning sel hetkel olin ma kindel, et see nimi, see nägu, see naeratus ja see hääl ei unune mul kunagi. Ka siis, kui kõik muu on mu mälust pühitud.

*

Pealkiri: Re: "Igaviku suudlus." (UUS OSA!) 3/12/2009, 11:32

Üüü.
Endiselt huvi pakkuv jutt.
Uut! :)

Tsiklimees Postituste arv : 430 Age : 30 Asukoht : Sahtlis

Oeh, midagi väga ilusat ja armsat, :) pakkub huvi, seega uut! :)

Pealkiri: Re: "Igaviku suudlus." (UUS OSA!) 3/12/2009, 23:15

II

Sellest päevast saati olen ma enda silmi lahti hoidnud ning jälginud ümbrust hoolikamalt, kui kunagi varem, otsides märke sellest tüdrukust, kes oma naeratusega kõik mu meeled endale oli vallutanud. Ma ei teadnud, milleks enda sees mäslevaid tundeid nimetada, kuid need olid tugevamad, kui ükskõik mis, mida ma varem tundnud olin.
Ja siis, ühel reede õhtul, see juhtuski. Ma nägin teda jälle..

Kõndisin mööda hämaralt valgustatud pargi pinnatud teerada, käed sügavale tumedate teksade taskutesse surutud, kui eespool kostvad hääled sundisid mind pilku maast tõstma ning ette poole pöörama.
Esimesena nägin ma muidugi teda. Tertut. Aga ta ei naeratanud. Pigem väljendas tema ilme hirmu ja veel midagi, mida ma esimese sekundiga määratleda ei suutnud. Ning siis nägin ma neid teisi. Kolme suurt mürakat ja silmnähtavalt alkoholi joobes seisundis meest, kes olid ta sisse piiranud. Kuldkiharake ja kolm sõpra.
Krigistasin hambaid, kui mu meeltesse nende karjuvad ihad jõudsid. Enne kui ma olin endale oma tegevusest õieti aru andnud, enne kui keegi neist neljast oleks kuidagigi reageerida suutnud, seisin ma juba seal, otse Tertu ees, käed kaitsvalt laiali sirutatud.
Algselt olid mehed silmnähtavalt üllatunud, kuid järgmisel hetkel hakkasid nad naerma. Ilmselgelt mõeldes, mida võiks mõni poisike nende sugustele suurtele meestele teha. Kahjuks eksisid nad aga väga rängalt. Ma ei olnud väike posike - kaugel sellest.
"Lucian?" kostus mu seljatagant küsivalt, "Kuidas..? Mida sa teed?" Ma ei hakanud vastama, minu silmad olid vihaselt korraga kõigi kolme mehe poole pööratud. Hoidusin tagasi, et mitte urisema hakata.
"Küüle poiss, tiad, sa teeksid kõigile, eesotsas endale teene, kui lihtsalt eest astuksid," lausus mulle kõige lähem mees, rääkides ennast lähemale kallutades. Ta lehkas tugevalt viski järele. Ma ei pilgutanud silmagi, seistes endiselt enda kohal. Mul polnud kavatsustki paigalt liikuda.
Mehed naersid ning astusid ähvardavalt lähemale, kuid enne kui nad oleksid juhtunust aimu saanud, lebasid nad juba pikali maas. Ja näiliselt polnud ma endiselt silmagi pilgutanud. See paistis nad endast välja viivat, kuna nad ei mäletanud kukkumist, ega üldse midagi. Ennast püsti ajanud, tegi üks meestest veel ühe katse mulle lähemale astuda... ja uuesti olid nad kõik kolm pikali maas, seekord oli sellel, kes viimasena proovis, ka katkine kulm. "Ssssaaatan," pudistas mees ning tema hääles polnud midagi alles pilkest. Naeratasin leebelt. Ega ta ju väga mööda ei pannudki.
Kui mehed eemale kadusid, pöördusin ma viimaks ümber, nähes enda ees seismas Tertut, armas näoke väljendamas segadust. "Tere," ütlesin ma vaikselt, maast neitsiku kotti üles korjates ning seda talle ulatades. Aeglaselt sirutis tema käsi ning võttis koti mu käest, riivates korraks oma sõrmeotstega mu käeselga. "Ma ei tea, mida sa tegid, aga aitäh," lausus tütarlaps, kotti endale õlale vinnates ning naeratades.
"Mina? Mina ei teinud midagi. Need mehed olid juba piisavalt täis, et mitte enam omal jalal püsti püsida." Muigasin enda jutule ise kaasa, näol täit ausust väljendav ilme. Ma küll valetasid, kuigi sisimas oleksin tahtnud kohe Tüdrukule öelda, kes ma olen. Aga midagi mu meeltes hoiatas mind, öeldes selgelt, et see poleks ilmselt just kõige õigem. Ma ei tohtinud enda olemust paljastada.
Ja siis tegi Tertu midagi, mida ma ei oodanud. Riivas oma huultega mu põske. "Siiski aitäh," kordas ta, sammukest eemale astudes. Ta naeris vaikselt ning miski ütles mulle, et ta naeris minu.. või õigemini mu näoilme üle. Sest ilmselgelt väljendas see üllatust - midagi, mis sinna tavaliselt ei sattunud.
Kohe kui mulle see kohale jõudis, kaotasin ma selle emotsiooni oma näolt ning tema asendajaks ilmus naeratus. "Jalutada soovid?" pakkusin kergelt käega ühte žesti tehes. Tertu hingas vaikselt ja sügavalt sisse ning noogutas kergelt. "Meeleldi," libises helisevalt üle ta huulte.
Naeratasin ja me hakkasime aeglaselt mööda pargi teerada edasi kõndima. Ma olin seda teed nii mitmeid kordi kõndinud, niiet teatsin iga väiksematki konargust, pragu, küngast ja lohku, mis mulle ette võis sattuda, niiet ma ei pööranud teele vähimadki tähelepanu. Minu kõrval kõndis siiski ju midagi palju huvitavamat.
"Niisiis, oled sa kohalik?" uuris tütarlaps, meiega koos - või õigemini täpselt meie vahel - keksivat vaikust eemale peletades. Noogutasin kergelt, muiates lõbusalt, kui Tertu viivuks oma silmad minu poole pööras ning hetkel kui need minu pilguga kohtusid, maha pööras. Märkasin kergelt tema põskedel olevat puna. "Jah. Ma olen maailmas paljudes kohtades käinud, kuid see jääb alati mu koduks," vastasin poolvaljult, endiselt muiates enda tumedaid silmi ettepoole pöörates. Olin paratamatult aastate jooksul tähelepannud, et inimesi hakkas ajapikku häirima, kui neid liiga pikalt vaadata, niisiis ei soovinud ma Tertut ebamugavasse olukorda panna.
"Ma kolisin siia kuu aega tagasi. Enne elasin Pariisis," rääkis neitsik, ilma et ma oleksin pidanud midagi küsimagi hakkama. Kummaline. Tavaliselt pidi alati inimesi rääkima lausa sundima, kui nad vähegi huvitavamad tundusid, et nende kohta midagi teada saada. Aga Tertu.. tema näis olevat kuidagi palju avatum.
"Pariis on ilus linn," laususin ma, enda silmi taas tema poole pöörates. Ei ümbritsev rohelus, kaunilt valgustatud müstilised purskkaevud, ega ka tähine taevas ei pakkunud mulle rohkem huvi, kui see tüdruk. Ta tabas jälle minu pilgu ning seekord ta ei punastanud, vaid naeratas. "Jah. Mul on kahju mõelda, et ei näe enam iga hommik kooli kõndides Notre-Dame't või et mul ei ole õhtul võimalus astuda läbi Champs-Elysées asuvast kohvikust. Kuid ka Rooma on kaunis paik," rääkis Tertu, esiti vaikselt ohates. Nägin kuidas tema rohelised silmad minult maapinnale libisesid.
Jälle libistas sujuvalt ennast meie vahele vaikus. Ma oleks tahtnud midagi öelda, kuid ei leidnud õigeid sõnu, ja ka mõni suurepärane jututeema ei tantsinud otse mu nina all. Ma oleksin tahtnud talle kirjeldada täpselt, mida ma arvasin Pariisist, kuid kartsin liialt sügavamõtteliseks muutuda. Ja inimesi kohutas sügavamõttelisus. See pani neid vaikima ning ebamugavust tundma. Ma olin selle kõigega tuttav. Kuid siiski ei saa ma midagi sinna parata, et mu mõtted mu peas juba automaatselt ise kirjeldavateks sõnadeks vajusid. Pariis oli minumeelest nagu inimene. Pealt näha imeline, kaunis ja müstiline, kuid sisemus, kogu see, mis pealiskihi all asus, oli veelgi kaunim ja saladuslikum. Kogu linna imelist arhitektuuri võis tõesti samastada inimese keerulise ehitusega. Ja tema all asuvaid katakombe, salakäike ning iidseid varisenud hauakambreid, kus puhkasid Pühakud, võis sarnaselt arhitektuurile samastada inimese sisemuse, mõttemaailma ning tunnetega.
Ma tundisn ennast kummaliselt. Miski pärast tahtsin ma Tertuga jagada iga oma pisemadki uitmõtet ning kogu oma senist elulugu, ehk praktiliselt terve maailma ajalugu - ma olin ju ikkagi kohal, kui Jeesus risti löödi, samuti olin ma kohal, kui vaimulikud ühiste häälte teel Piiblist enamuse tõest välja jätsid ning pisikese pärlitera valede ja mõtetute draamade taha peitsid. Kuid ilmselgelt oleks seda selle tüdruku jaoks liiga palju olnud.. Ja ma ei tohtinud ennast paljastada. Tertu oli i n i m e n e. Ta häägus.. ajapikku. Ning ilmselgelt ei tähendanud mina talle midagi, vaatamata sellele, et olin äsja mingil põhjusel talle tema isiklikku kangelast kehastanud. Kui ma poleks juhtunud seal olema, oleks need kolm sõpra.. grhh, jätan parem selle mõtte lõpetamata.
"Sinus on midagi teistsugust," lausus Tertu korraga, minu totaalseks üllatuseks. Ma oleksin sel hetkel, kui ma esimest korda tema silmadesse vaatasin, midagi sarnast öelnud, kuid ma ei olnud ettevalmistatud selleks, et ma kuuleksin midagi sama kellegi suust enda kohta. "Ma ei mõtle seda halvas mõttes. Mon Dieu! Kohe kindlasti mitte. Lihtsalt.. Sa ei ole nagu iga tavaline isik, kes kusagilt prügikasti tagant tuleb ja sulle otsa tormab.. Näib, nagu üritaksid sa alati massi sulanduda ning tahaplaanile hoiduda, mitte nagu kõik teised inimesed. Ja seetõttu jääbki su nägu teistele meelde. Ma olen sind näinud küll vaid kaks korda, kuid ma olen oma sõnade paika pidavuses kindel, Lucian."
Neelatasin vaikselt, hoides nüüd korraga oma silmi maapinnal, nagu oleksin ma selles midagi uut ja huvitavat leidnud, kuid tegelikkuses seedisin ma tüdruku sõnu. Kuidas võis olla, et ta oli mind nii ruttu läbi näinud? Kuidas sai ta vaid peale mõne üksiku lause vahetamist minu kohta sellise arvustuse teha? Miski ütles mulle, et ta teab, kuid mu mõistus kinnitas, et see on naeruväärne.
"Kell on palju. Su kodused kindlasti muretsevad juba," pomisesin viimaks vaikselt, silmi aeglaselt Tertule viies. Ta oli mind kogu see aja jälginud ning ma tajusin ähmaselt tema emotsioone, mis jäid siiski minu jaoks mõistmatuks. Seda tüdrukut polnud nii lihtne lugeda, nagu iga teist inimest tänaval, kelle ihad ja kõik mõtted olid minu jaoks igal minutil silme ees, nagu avatud raamat laual.
Tertu nägu vajus veidike ära ning ta tõi kuuldavale ohke: "Jah, sul on ilmselt õigus." Seejärel aga kaardusid tema huulenurgad jällekord kõrgemale, kui ta uuesti minu poole vaatas. "Ma loodan, et me kohtume veel. Nägemist!" Siis suudles ta mind veel korra mõlemale põsele ning eemaldus.
Vaatlesin hetke ta kaugenevat selga, mõtted tema lahkumisega kuidagi teravamad - nagu oleks Tertu oma juures olekuga mu mõttevõimeid hägustanud. Aastate jooksul olin õppinud, et miski polnud võimatu.. kuid praegult hakkasin ma selles kahtlema. Kuna see lihtsalt ei saanud olla võimalik!

*

Pealkiri: Re: "Igaviku suudlus." (UUS OSA!) 4/12/2009, 16:11

WoW!
Järjekordne geniaalne leiutis geeniuselt...
Keep going
I wanna read on!

Tsiklimees Postituste arv : 430 Age : 30 Asukoht : Sahtlis

see oli midagi kirjeldamatult head! Lihtsalt suurepärane!

Pealkiri: Re: "Igaviku suudlus." (UUS OSA!) 4/12/2009, 21:18

Tõsiselt hea. Tahan kindlasti uuut, nii, et käed käima! ; )
ÜLIHEA!

Pealkiri: Re: "Igaviku suudlus." (UUS OSA!) 5/12/2009, 02:41

III

Plaksatasin kannatamatult enda põlvedel oleva tumedate kaantega paksu märkmiku kinni ning heitsin selle üle toa, valju mütsatusega vastu seina. Ma lihtsalt ei suutnud sinna midagi kirjutada. Urisesin vaikselt omaette ning tõusin siis ohkega püsti, kõndides murdsekundiga päevikuni. See oli lennanud lahti sealt, kus ma pooleli olin - teine lehekülg. Ja seal ei olnud muud, kui vaid üks ja ainus sõna. Üks ainus nimi. Üks ainus ühtne kirjapilt. Ühed ainsad kindlat tähed oma kindlas järjekorras. Ma olin istunud siin ning üritanud midagi kirja panna. Ja kõik, millega ma hakkama sain, oli pool lehekülge ühte ja sama nime, mis ka minu peas lõpmatult kajas.

Tertu-Tertu-Tertu-Tertu-Tertu-Tertu-Tertu-Tertu-Tertu-Tertu-Tertu-Tertu-Tertu-Tertu-Tertu-Tertu-Tertu-Tertu-Tertu-Tertu-Tertu-Tertu-Tertu-Tertu-Tertu-Tertu-Tertu-Tertu-Tertu-Tertu-Tertu-Tertu-Tertu-Tertu-Tertu-Tertu-Tertu-Tertu-Tertu-Tertu-Tertu-Tertu-Tertu-Tertu-Tertu-Tertu-Tertu-Tertu-Tertu-Tertu-Tertu.

Vahtisin hetke seda lehekülge ning viskasin märkmiku siis hooletult avatud sahtlisse, mis justkui iseenesest kinni libises. Mis minuga lahti oli? Ainus, millest ma mõelda suutsin, oli Tertu naeratus, Tertu hääl, Tertu lõhn, Tertu-Tertu-Tertu-Tertu.. See ei olnud normaalne.
Sa oled armunud. teatas korraga mulle hääl mu peas. Võpatasin. See hääl ei kuulunud minu mõistusele. Ega ka mu südametunnistusele, mis polnud ennast ligi poolteist aastatuhandet juba näole andnud. Kuid siiski oli tegu vägagi tuttava häälega. "Isa?" sosistasin ma vaikselt. Olin jäänud soolasambana keset oma tuba seisma ja ootasin, et see hääl uuesti kõneleks. Seisin kannatlikult paigal üsna pikka aega.. Umbes kolmveerand tundi vast, kuid Aeg ei olnud praegusel hetkel oluline. Ma olin surmkindel, et see hääl kuulus Luciferile.
Kuid kui möödas oli juba tund ja viisteist minutit, mõistsin ma, et rohkem ma seda häält ei kuule. Vähemalt täna mitte. Ehk oli ka see eelmine olnud vaid minu pettekujutelm? Ei, see polnud loogiline.. et midagi endale nii reaalselt ette kujutada, peab seda ootama. Niiet seljuhul oleks Luciferi hääle asemel minu kõrvadesse tunginud hoopis kellegi teise palju pehmem ja armsam hääl..
"Oh, ole normaalne, Lucian!" Virutasin vihaselt rusikaga vastu seina. Sinna jäi sellest kokkupuutest üsna kena pragu, kuid minul polnud sellest sooja ega külma. Samuti ka mitte minu rusikal - täiesti loogiliselt oli see terve, isegi ei punetanud mitte.
Järsu sammuga kõndisin rõdule ning jäin seal seisma, lastes kogu linnal ennast tervitada ja minu viha maha jahutada. Oli laupäeva varahommik. Kell polnud veel õieti neligi. Minu ja Tertu kohtumisest oli möödas kõigest natuke üle kuue tunni. Ja nende kuue tunni jooksul polnud ma teinud muud, kui ainult temale mõelnud. Mis ei olnud normaalne!
Tundsin vaikselt, kuidas ma enese üle kontrolli tagasi saan, kui mu tumedad silmad üle oranžiga päikese kumas eriti majasteetlikult säravate majakatuste libises. See vaatepilt oli mulle alati meeldinud ning ükskõik kus ma oma elujooksul olnud olen, on see koht ikka see, kuhu ma tagasi tahan. Just nimelt siia samma rõdule, varahommikuse päikese kumas linna kohal.
Hingasin sügavalt sisse, käsi laiali sirutades, tahtmisega tervet linna enda all emmata. Hetke sedasi seisnud, lasksin käed alla, hingasin pikalt välja ja võtsin ennast kokku, kõndides tuppa tagasi.
Viisteist sekundit hiljem vajusin ma laua taha istuma, pastakas otsustavalt käes ning märkmik nina ees jälle lahti. Ja siis viimaks alustasin ma kirjutamist..

Ma ei tea, mis täpselt minuga lahti on. Ma ei saa öelda, nagu oleksin ma armunud, kuigi vaid hetk tagasi teadvustas seda mulle mu isa hääl. Ei, ma ei nimeta seda armumiseks.. See on midagi muud. Selle kohta ei saa öelda armastus.
Tegu on pigem nagu kinnisideega. Ma mõtlen ainult temale, sellele kuidas ta hääl kõlab, kuidas ta silmad säravad, kuidas tema põske tekib armas lohuke, kui ta naeratab, kuidas ta lõhnab.. Ta on vallutanud kõik mu meeled. Ja ma tahaksin rääkida talle kõigest..
Jah, ma tõesti tahaksin Tertule rääkida, kes ma tegelikkuses olen ja mida ma mõtlen. Kuid ma hirmutaksin ta ära. Ma olen selles kindlam, kui iseenese eksisteerimises. Kuigi temaga koos olles tekib mul tunne.. nagu ta juba teaks. Kuid see pole võimalik. Isegi mu ema ei teadnud oma surma hetkeni, kes ma olen. Ma isegi ei ole päris kindel selles. Minu õiget olemust teab vaid Lucifer, kuid ka mina mõistan suurt osa sellest. Ei, ma ei tohi talle midagi öelda. Ma kaotaksin ta.
Kuid sama teen ma ka siis, kui ma talle midagi ei räägi. Ta häägub õige pea. Liiga kiiresti.. Iga sekundiga liigub ta Mustas keebis ja roostes Vikadiga Mehele lähemale. Ja see roostes vikat pole enam nii terav, kui see oli vanast. Tänapäeval kannatavad inimesed surma läbi palju rohkem, kui kakstuhat aastat tagasi. MantliMehe - või Botsu, nagu ta ise eelistas ennast kutsuda - vikat hakkas roostetama hetkel, kui Jeesus risti löödi. Ma tean seda - ta kurtis selle üle kogu aeg, toona saime me veel väga hästi läbi ja ma jõlkusin pidevalt temaga koos. Kuid tema seltskond jäi alati kuidagi süngeks.. muidugi, ma ei kurda otseselt millegi üle, ta oskas hästi küpsiseid teha. Kuid huumor oli siiski liiga must ja see tema kass.. õhh, selle eluka vastu oli mul kohutav allergia.
Kummaline, kirjutades on nii lihtne panna ennast minevikku langema ning mälestusi meenutama. Käsi nagu lendaks üle paberi, ilma et ma isegi sellest aru saaks. Kuid ikka ja jälle ning praegugi liiguvad mu mõtted tagasi Tertule.
Juba puhtalt ta nimi õigustab ennast sellega, et seal pole midagi tavapärast. Kuid see pole ainus, mis on tema juures ebaloomulik. Tema silmad.. need meenutavad mulle sügavat metsajärve või peale vihma, metsa all olevat värsket vetruvat samblikku, kuhu võib jalg vabalt sisse vajuda. Need näivad lõputud.. Tema purpursed juuksed säravad praeguse Juuni kuu päikese käes peaaegu veretooniga ning see naeratus. Sellega võiks valgustada ka kõige pimedamat ruumi. See, kuidas tema kenad roositoonis huuled paljastavad need säravvalged täiuslikud hambad ning kuidas tema parema põse sisse pisike lohuke tekib ja silmad veidi kissi tõmbuvad.. See on imeline! Ning tema nahk. See meenutab oma toonilt karamelli jäätist. Magus-magus ja imeline karamelli jäätis.

Mu käsi jäi hetkeks paberi kohal seisma, kui mu mõte kokku jooksis. Sa oled armunud. kostus hääl uuesti. See näis kõlavat kõikjal mu ümber, kuid samas vaid ainult minu mõistuses. Raputasin kiirelt pead, lastes mustadel juuksesalkudel silme ette langeda. Juba teist korda kuulsin ma Luciferi häält.. Mida olin viimati kuulnud 2499 aastat tagasi, kui ta Siitilmast lahkuma pidi.
Midagi oli muutumas.. Selles olin ma kindel. Nüüd tõesti oli midagi muutumas.

*

Pealkiri: Re: "Igaviku suudlus." (UUS OSA!) 5/12/2009, 22:02

Yeah... Uus osa!
Ma olen vist kaa armunud...
Sinu juttu armunud!

Pealkiri: Re: "Igaviku suudlus." (UUS OSA!) 6/12/2009, 18:27

IV

Boonusosa,Eriväljaanne: Mina-vormis Tertu.

"Ei, ma ei saa tulla. Peiné, aga ma pean täna tööl olema. Jah, mõni teine kord. Ciao." Viskasin nukralt telefoni leti all olevale riiulile, spetsiaalselt selleks mõeldud panipaika ning ohkasin.
Laupäev ning mina pean tööl passima, nagu alati. Täpselt see, mida Christie ültes. Alati. Totter-totter-totter. Mis kurat innustas mu vanemaid kohvikut avama? Pereäri. Mõtle, me saame koos midagi teha. See saab nii lõbus olema.
Kellukese hele helin äratas mu mõtteist. Jälgisin, kuidas sisenenud, niiumbes kahekümne aastane noormees koos oma tüdruksõbraga ühe laua juurde suundusid ning seal taga istet võttis. "Ära seisa, mine võta neilt tellimus," ütles ema mulle kärsitult kõrva ja kadus ise seejärel kööki. Plõksatasin pastaka otsa välja ja keerasin märkmikul uue lehe, suundudes kerge sammuga nende laua juurde. "Tere, kas olete juba otsustanud?" küsisin viisakalt, näol naeratus, nagu etikett ette nägi.
"Jah, me paluksime ühe šokolaadi ning ühe maasika koogi ning ühe mahla ja kohvi." Vastajaks oli noormees, kes kogu rääkimise aja ei pööranud pilku enda vastas istuvalt tütarlapselt. Kirjutasin kiirelt nende tellimuse üles ning eemaldusin laua juurest, lüües järgmisel hetkel paberi tellimusega leti taga olevale aknale, mis avanes kööki, vajudes ise järgmisel hetkel toolile istuma. Millegipärast tundsin, kuidas mul kurgus pitsitas ning kõhus oli samuti kuidagi kummaline tunne, kui neid kahte tuvikest jälgisin.
Korraga mõistsin, et olin hakanud iseennast sinna tüdruku asemele kujutama ning poisiks minu vastas oli minu mõttemaailmas üks kena mustajuukseline noormees.
"Kuuenda ja kaheksanda laua tellimused!" Võpatasin ilmselgelt liiga järsult - ma ei oleks pidanud üldse tegelikkuses võpatama. Töö polnud koht, kus võis oma mõtetesse jääda ning fantaasiaga mängida. Ohkega sättisin ma kolm koogitaldrikut ühele käele ning mahlaklaasi ja kohvitassi teise kätte, suundudes esiteks kahe tuvikese laua juurde. "Palun. Kui veel midagi soovite, siis kutsuge mind," laususin viisakalt naeratades, kahte taldrikut ning mahla ja kohvit nende ette lauale asetades, seejärel kaheksanda laua juurde liikudes ning seal taga istuvale umbes kolmekümne aastase mehe ette mandlikooki asetades.
Viisteist sekundit hiljem vajusin ma ise kaheteistkümnenda laua taha istuma. See oli kenas kohas, otse akna all, kust avanes ilus vaade kanalile ja sealt üle linnale, mis praegult kenas päikeses kumasid. Kuid ma ei näinud seda vaadet. Minu vaimusilmas kerkis minu ette hoopis tumedate silmadega, mustade juustega ning armsalt heleda nahaga noormees. Raputasin pead ning sõimasin ennast mõtteis.
Sa ei tohtinud Lucianile mõelda. meenutasin endale. See polnud õiglane. Ei minu, tema, ega ka Dylani osas. Justnimelt, eriti Dylani. Korraga ilmus mõtetes Luciani näo kõrvale teine, siniste silmade ning heledate juustega päevitunud nägu - täielik vastand.
"Hei kallis, on kõik korras?" küsis korraga pehme hääl ning mu kujutluspilt ujus mu silme eest. Peaaegu täielikult. See küsimus oli libisenud Dylani huulilt, kes oma mõnusad soojad käed minu ümber libistas. "Heih. Muidugi, kas ei peaks olema?" Torutasin veidi huuli, ennast püsti ajades ning lastes Dylanil oma suule kerge musi vajutada.
"Ma ei tea, mulle lihtsalt tundus.." Dylan kehitas vabandavalt naeratades õlgu, minu kõrval püsides, kui ma letini kõndisin. "Ei, kõik on korras. Lihtsalt, Christie kutsus mind koos teistega linnapeale ning kinno, aga ma ei saa minna, kuna pean jälle tööl olema, nagu alati," vastasin, rääkides vaid pool tõest. Või õigemini palju väiksema osa, kui pool. Dylan noogutas mõistvalt ning võttis mu käest kasti, mille ma kööki viima pidin.
"See on raske. Kas teil ei ole selliste asjade tassimiseks kedagi teist ei ole?" päris ta kulme kortsutades. Raputasin pead ning viipasin käega ühte nurka, kuhu see kast minema pidi. Dylan asetas selle sinna ning kohe kui tema käed vabanesid, libisesid need minu ümber. Nagu alati.
"Sina ei tohiks neid tassida. Kohe kindlasti mitte. Ma pean sellest su vanematega rääkima," sosistas ta mulle kõrva. Sulgesin silmad, kuid lõin need kohe uuesti lahti, sest hetkel kui ma enam tema poole ei vaadanud, oli mu silme ees keegi teine. Keegi, kes ei oleks tohtinud seal olla. "Ma saan ideaalselt hakkama," sõnasin kindlalt, kuid ta raputas pead: "Seda ma ei väitnudki. Aga sa ei tohi."
Turtsatasin ning eemaldusin õrnalt tema embusest, kuuldes kuidas kohviku uks järjekordse kellukese saatel avanes. Jõudsin letini just õigel hetkel. "Tere päevast, kuidas ma saan teid aidata?" alustasin ametlikult, enda märkmikut välja võttes ning silmi tõstes. Ja mu süda jättis korraga löögi vahele.
Sest seal Ta seisis. Ja see ei olnud võimalik.

*

Pealkiri: Re: "Igaviku suudlus." (UUS OSA!) 6/12/2009, 19:46

jee, uus osa!!!

Tsiklimees Postituste arv : 430 Age : 30 Asukoht : Sahtlis

Oooooh, ma sulasin seda lugedes enam vähem. See lihtsalt on kuidagi nii hea. :)

Külaline

Surm nimega Botsu!!! Ma hakkasin seal räigelt naerma, midagi paremat pole ma kuulnud Tuki loodud Jumal Maasu ajast saati. Very Happy

Ja come on... Son of LUCIFER Himself? O.o Wow. Tead, see on nagu, eks ole, ülim idee.
Mulle tuli idee. Sa peaksid raamatu kirjutama. Esimese osa Luciferist ja Mariast, teise Lucianist ja Tertust (grr, ma oleks äärepealt jälle Tartu kirjutanud xD). Razz

See saaks hea olema. ^^

Eee, no critic ühesõnaga, ja üks uus osa oleks ülimalt teretulnud. Very Happy

Pealkiri: Re: "Igaviku suudlus." (UUS OSA!) 9/12/2009, 21:02

Ohh.. Teddy!
Sa tead, kuidas mulle see jutt meeldib. Väga hea ühesõnaga. Üks parimatest, mis lugenud olen! Wink

Pealkiri: Re: "Igaviku suudlus." (UUS OSA!) 9/12/2009, 21:41

Praegu lugesin ainult sissejuhatuse läbi , aga tohutult hakkas meeldima see jutt. See on tõeliselt minu teema lihtsalt. Hetkel ei saa edasi lugeda, kuna pean bio järeltööks õppima, aga millalgil kavatsen kindlasti edasi lugeda !

Pealkiri: Re: "Igaviku suudlus." (UUS OSA!) 10/12/2009, 19:08

Emh. Mulle hakkas väga meeldima. Et, uut.

Pealkiri: Re: "Igaviku suudlus." (UUS OSA!) 12/12/2009, 16:16

V

(Lucian)

"Klaasike vett palun," vastasin naeratades. See näis kuidagi väga õnneliku juhuse moodi, et astusin sisse justnimelt kohvikusse, kus Tertu töötas. Ma ei käinud tavaliselt kohvikutes, nendes polnud midagi eriti huvitavat ning ma ei tunne otseselt kunagi nälga või janu. Aga ma võisin süüa ja juua, nagu tavaline inimene, selle juures ei takistanud mind miski.
Tüdruk teiselpool letti näis tundvat ennast kuidagi kohmetuna, kui ta ühe klaasi võttis ning sinna leti peal olevast kannust jahedat vett kallas. Ma ei pööranud oma silmi kordagi temalt kogu selle tegevuse jooksul, kuni ta viimaks minu ette klaasi asetas. Üritasin püüda ta pilku.. kuid mingil põhjusel osutus see võimatuks. Näis, nagu väldiks tüdruk minu poole vaatamist.
Vastiku aimdusega võtsin letilt enda veeklaasi ning vajusin ühe laua taha istuma.
"Sa tead teda?" küsis vaiksel pominal minule tundmatu hääl. Libistasin silmad enda ees olevale aknale, millest oli näha Tertu peegeldus. Ja kohe tüdruku kõrval oleva heledapäise noormehe. Sellest peegeldusest nägin, et Tertu silmad olid nüüd siiski minu poole pööratud. Ja ka heledapäisel poisil polnud võimalik temaga silmsidet saavutada.
Nende vahel püsis vaikus. Kutt ootas endiselt Tertu vastust.
"Mh?" Tüdruk oli pead raputanud ning enda silmad minu seljalt ära pööranud, heledapäise noormehe poole. "Ma küsisin, kas sa tead teda?" nooruki kulm oli kortsu tõmbunud. Mu huulenurk tuksatas tahtmatult, kui ma tema olemusest armukadeduse niidi leidsin. Kuid ülejäänud, kuidas ta Tertut vaatas.. see oli kuidagi võõras, uudne, kuid samas nii tuttav. Ma ei suutnud seda tunnet määratleda.
"Keda?" Kas Tertu mängis niisama lolli või ei jõudnud talle tõesti kohale, et too kutt rääkis minust? "Seda kahtlast tüüpi seal. See, kes vett tellis," vastas kutt ning ma mõistsin juba tema esimesest sõnast, et temagi peas oli samasugune küsimus tekkinud, nagu minul. Kas Tertu mängis lolli?
"Ah. Oleme paarkorda juhuslikult kokku jooksnud lihtsalt. Mitte midagi endamat, Dylan." Tundsin kõhus torget, kui seda vastust kuulsin ning järgmisel hetkel pigistasin ka käed tugevalt rusikasse, kui aknapeegeldusele ilmus vaatepilt, mida ma poleks pidanud nägema. Veeklaas mu paremas käes purunes kildudeks ning ilmselgelt jäi nii mõnigi ka mulle peopessa kinni, kuigi ma ei tundnud seda ja samuti polnud selle märgiks ka mingit verd. Kolm sekundit hiljem kõndisin ma juba hooksalt tänaval edasi, tegemata välja sellest, kui keegi mulle otsa kõndis või mina ise kedagi oma õlapuudutusega vankuma panin. Peegelpilt, kuidas too Dylan ja Tertu suudlesid, oli süüvinud mulle mällu.
Kui ma poleks sealt kohvikust kohe jalga lasknud, poleks arvatavasti sellest kuldsest retriiverist midagi alles. Ma oleksin olnud võimeline ta nii maatasa tegema, et temast oleks alles vaid üks hunnik kassiliiva. Kuid peagi trügis selle mõtte peast välja järgmine kisav meelteleiutis. Millega olin ma selle ära teeninud oli? Ma ei olnud arvanud, et Tertu minust samamoodi võiks mõelda, kuid olin siiski lootnud. Mis sellest, et me vaid kaks korda kohtunud olime.. Ma oli siiski lootnud. Kuna juba nende kahe korraga oli see tüdruk mulle kõik.
Sellist lõppu ei oleks ma elusees oodanud.
See ei ole kaugeltki veel lõpp. teadvustas Luciferi hääl. Seisatasin keset suurt väljakut, täielikult klaasistunud. See ei ole kaugeltki veel lõpp.

*

Pealkiri: Re: "Igaviku suudlus." (UUS OSA!) 12/12/2009, 20:40

Kolm sekundit hiljem kõndisin ma juba hooksalt tänaval edasi.
*hoogsalt

Tegelikult oli see vastikult lühike osa, niiet loodan, et järgmised on pikemad. :)

Ootan uut.

Pealkiri: Re: "Igaviku suudlus." (UUS OSA!) 12/12/2009, 22:07

okei , sain lõpuks mahti läbi lugeda ja peab tunnistama, et see on siiamaani parim jutt, mida lugenud olen Very Happy

ma olen üldiselt nagu väga kriitiline , aga selle kohta ei olegi midagi ette heida. Ootan põnevusega uut osa Very Happy

Magus maius Postituste arv : 2124 Age : 32 Asukoht : Tartu

Minu jaoks see mõte originaalne pole, kuna ühes rollikas oli just nimelt Lucifer'i poeg. Ja siis ma samastan neid kaht omavahel.

Aga jutt on väga hea ja ma ootan uut.

Pealkiri: Re: "Igaviku suudlus." (UUS OSA!) 20/1/2010, 00:21

VI

Ma olen surematu. Ma olen sunnitud viibima külmununa, muutumatuna, samal ajal, kui maailm mu ümber kohutava kiirusega muutub ja edasi liigub. Ma tunnen ennast nagu liivakella sisse kinni jäänud tera, kivistuna liivakella seina külge, samal ajal kui ülejäänud liiv ühest otsast teise veereb.
Kuid siiski pole ma purunematu. Ma olen haavatav. Seda on raske uskuda - isegi minul endal. Ma ei olnud teadlik, et minus on veel alles emotsioone, mis võivad põhjustada nii joovastust, kui haiget saamist. Kuid kahjuks pean ma tõdema, et need on siiski endiselt alles. Ja peale Tertuga kohtumist veelgi tugevamad.
Aeg liigub minu jaoks vahel lausa märkamatult. Ma võin istuda enda korteris, teadmata, kas on möödunud kolm tundi või kolm päeva.
Mul on tunne, nagu viibiksin ma unenäos, kuna ma ei suuda ennast liigutada. Ma olen lõksus, oma enda mõtetest sisse piiratud. Nad karjuvad, sosistavad, sõimavad, lohutavad ja isegi hammustavad. See on ahistav tunne. Kohutav.
Ma ei liiguta ennast ka siis, kui keegi vastu rõdu klaasust koputab. Tuvid. Nad on nii tavalised ja argipäevased elukad. Inimesed nurisevad nende üle pidevalt, kuid vaatamata sellele loobivad nad neile parkides saiatükke.
Veelkord. Kui tegelikkuses nüüd natuke mõelda, siis ei meenuta see kopsimine just eriti tuvide nokalööke, mis tavaliselt seda klaasi tabavad. Kuid see pisike välkidee ei kohuta mu mõtteid, mis mind endiselt järjekindlalt ahistavad.
Klõpsatus. Ma ei liiguta endiselt. Tunnen ennast kohutavalt. Mu enesetunne muutub järjest hullemaks ja haiglasemaks iga sekundiga. Tahaksin karjuda ning lõhkuda ja lammutada. Lammutaksin hea meelega maha terve Rooma linna. Kuid see ei tooks Tertut minu juurde.
„Pagan vennas, miks sa mind sisse lasta ei taha? Ouu, jou! Hallooo!!“ Pilgutasin kiirelt silmi ning liigutasin viimaks, vahtides nüüd kulme kortsutades otsa täiesti tundmatule kujule, kes äsja mu kahekümne üheksanda korruse rõdu kaudu sisse oli astunud. Iga kurd mu näos väljendas küsivust ja segadust.
„Kes sa oled?“ küsisin vaikselt, ennast veidi teisse asendisse istuma sättides. Mitte, et mul oleks ebamugav hakanud või midagi sellist. Ei, ma oleksin võinud sedasi veel kolm aastat istuda, kui oleksin tahtnud. Asi oli lihtsalt selles, et sellest uuest asendist oli parem vaade võõra poole.
Tegu oli tumedanahalise noormehega, välimuse järgi minust nii paar aastat noorem, pikkade rastapatsidega ning kummalise vuntsiga. Millegi pärast meenutas ta mulle just sellist tüüpi noort, kes ennast igal võimalusel pilve tõmbaks.
„Joel,“ vastas noormees ükskõiksel toonil, ennast m i n u mugavale tugitoolile laisalt istuma visates. Turtsatasin vaikselt. Minu poolest oleks tema nimeks rohkem sobinud Bob või Rob või Frank. Isegi Austin oleks veenvamalt kõlanud, kui Joel. Ta lihtsalt ei olnud Joel´i nägu.
„Ja sina oled Lucian. Meeldiv tutvuda,“ jätkas Joel, ennast ilmselgelt väga mugavalt tundes, kui ta seal minu kõige paremal istekohal lebotas. Mitte, et see oleks mulle korda läinud. Raputasin pead.
„Kes sa ikkagi oled?“ küsisin vaikse urinaga. Joel kergitas kulmi, ilmselgelt minu toonist üllatunud. „Ei ole vaja kohe sedasi reageerida düüd, võta vabalt. Su papa saatis mu sulle külla. Algselt pidi muidugi Ellis tulema, aga ta tõsteti eile meie osakonnast välja. Maavisiitide asemel tegeleb ta nüüd hoopis tõrvakatelde puhastamisega.“
Mu kulm tõmbus tema jutu peale kergelt kortsu. „Oota! Lucifer saatis su?“ See ei tundunud loogiline. Joel ei olnud üldse tüüpilise Põrgukogu alluva moodi. Nemad olid ikka rohkem minu sarnased - heleda nahaga, pikemat kasvu ning riietusid ikka tumedalt. Joel samas.. Oli täielik vastand. Tema tumenahk oli totaalseks kontrastiks minu omaga ning tema riietus. Nüüd, kui ma sellele tähelepanu pöörasin, tahtsin kohe ka seda mujale pöörata: tal olid seljas hallid, roheliste triipudega dressipüksid ja suur punane T-särk. Ausalt, ta pidi nalja tegema.
„Kena pesake. Ise kujundasid? Kui kaua sa siin elanud oled?“ Jälgisin teda kulme kortsutades. Miks kurat see teda huvitama peaks?
„Jäta see mõtetu jutt palun katki ja räägi, miks sa siin oled,“ sõnasin pead raputades ning ajasin ennast ohkega püsti, kõndides üle toa ning visates musta märkmiku, mis mul ennist voodil istudes süles oli lebanud, kirjutuslaua sahtlisse.
„Ma ei oletanud, et sa selline oled ning tahad kohe asja juurde asuda, vennas..“ Ta katkestas oma mõtetu voolava jutuvaja, märgates mu pilku ning minu sisemiseks varjatud lõbususeks näis mulle, nagu oleks ta korraks isegi kartma löönud. Kuid minu vaikne eneselõbustamine ei kestnud kaua.
„Noh, asi on lihtne. Sa oled armunud,“ teatas Joel veidike kohmitsedes, kuid viimased kolm sõna näisid tema suust üsnagi rahulolevalt ja rõõmsalt tulevat.
„Jou, kõik korras?“ Pilgutasin silmi ning hingasin sügavalt sisse, lõpetades seejärel seina jõllitamise. Ja hüppasin järgmisel hetkel ringi, olles tundnud puudutust enda õlal, virutades selle liigutuse tagajärjel kõlava raksatusega Joeli vastu seina. Jumal tänatud, et ta inimene polnud, kuna vastasel juhul oleksin ma just äsja mõrvas süüdi jäänud. Mu huuled kaardusid tahtmatult vildakaks muigeks, kui mõistsin, et noormees oli mind kõigest lohutada üritanud.
„Ära enam kunagi mind puuduta, selge? Ma ei taha sulle haiget teha,“ ütlesin vaikselt, endiselt naeratades, jälgides kuidas teine ennast oiatades püsti ajas. Ilmselgelt üle dramatiseeritud, kuid sein oli kenasti sellest kokkupõrkest kannatada saanud.
„Niiet. Ma olen armunud? Ahah, kummaline, et kõik teised peale minu selles nii kindlad paistavad olevat,“ hakkasin ma uuesti rääkima, kui Joel oli ennast viimaks pikka oigamise ja oietamise peale püsti ajanud ja minu voodile pikali visanud.
„Ma usun, et sa tead seda isegi. Sa mõtled koguaeg sellest chikast ning sul pole võimalik teda enda peast välja saada. Ta on sinu jaoks köitev, sa ei ole võimeline nägema kedagi teist, kui ainult teda. Kõikidel teistel tähtsusetutel tibidel lihtsalt puudub nägu, tehku nad sulle nii palju silma, kui tahavad, sina tahad ainult teda.“
Vaatasin kulme kortsutades patjadel lebotava neegri poole. „Ma loen ka, et sa teaks.. Raamatuid. Siin pole ainult ilu, mida sa vaatad. Selle võrratu soengu all on peidus ka kuldne tarkus.“ Naersin vaikselt ning raputasin pead. Joel oli endast ikka väga heal arvamusel. Paratamatult mõtlesin ma uuesti, miks isa just tema saatis.
„Noh, mul on kahju sulle teatada, aga palun, võta oma fantastiline soeng ning kebi tagasi Teise Ilma. Mul ei ole Tertuga mingit võimalustki.“ Hetkega oli Joel voodilt kadunud ja seisis otse mu ees, tema ninaots vaid mõne sentimeetri kaugusel minu omast.
„Mida paska? Ära tule ütlema, et ta on sinu jaoks liiga noor. Iga naine siin linnas on sinu jaoks liiga noor, sa oled vanem kui Jeesus Kristus ise.“ Taaskord tõmbus mu kulm kortsu ning ma astusin viisakalt sammukese taha poole, pühkides enda ülahuule kohalt sülge. Sest Joel oli need sõnad mulle sõna otseses mõttes näkku sülitanud. Ilma naljata.
„Ma ei väidagi midagi sellist. Lihtsalt. Mul ei ole mingit võimalust, kuna Tertul on juba teine,“ laususin raske ohkega ning vajusin enda pehmesse tugitooli. Paistis, et Joel oli hetkeks kõne võime kaotanud ning järgmisel hetkel torises ta juba midagi arusaamatut omaette. Kuid ega mind ei kottinud. Ma olin olnud isegi rahul, et sain mõneks hetkeks oma mõtted Tertult eemale selle tüübi uskumatu välimuse ja oleku tõttu, kuid nüüd kui tüdruk mulle uuesti meeltesse puges, oli see veelgi rohkem haiget tegev. Mul hakkas kõhus keerama ning oleksin heameelega oksendanud, kui selline asi võimalik oleks olnud.
„Okei, see on takistus, kuid ületatav. Ma ei usu, et see tüüp suudaks võistelda sinu, ee, võluva isiksusega. Sa pead lihtsalt kogu oma sarmi tööle panema, sest vastasel juhul on kogu asi rikutud,“ lausus Joel, ennast ilmselgelt rahulikuks sundides, kuigi viimase lause lõpus paistis ta tõesti ennast tagasi hoidvat, et mitte karjuma pista. Kuid mina olin segaduses.
„Mis asi täpsemalt rikutud oleks?“ küsisin ma vaikselt, kirudes ennast mõtteis. See näis nii naeruväärne, mida ma arvanud olin. Lucifer ei saadaks ju kedagi lihtsalt selleks minu juurde, et see minu armuelu parandada aitaks.

Võlur Postituste arv : 59 Age : 28 Asukoht : Aruküla.

Jummel, Teddy! Ma fännan seda juttu. ^^
Liiiiga hea lihtsalt. ;D
Kindlasti edasi. (;

Pealkiri: Re: "Igaviku suudlus." (UUS OSA!) 20/1/2010, 18:32

Mulle ikka väga meeldib see jutt. Tõeliselt mõnusa ja ladusa stiiliga kirjutatud ning teema iseenesest on muidugi juba vägagi huvitav.
Ainuke asi, mis mul kripeldama jäi, et paar korda sa kasutasid sõna "lebotama" ja see lihtsalt tundus kuidagi nii võõrana sellest ülejäänud tekstist, mis oli sellises kirjakeeles kirjutatud. Lebotama aga rohkem meenutab slängi vms. Vb see ainult minu mure tegelikult Wink

Üldiselt siiski ootan kannatamatult uut osa.