Uus! Ilma pealkirjata hetkel.

Ma tõesti ei osanud mujale seda paigutada, aga võibolla annate nõu kuhu selle järjeka võiksin paigutada:)

„Ja vahel ongi vaja, et saaksid pühenduda temale. Sa tead küll kellele. Oma lemmikule just temale. Ta ei peta sind kunagi, ta ei hülga sind ennem, kui sa talle põhjust ei anna. Ole alati olemas ja ära anna põhjust teda hüljata ja veel vähem siit ära kaotada,“ lõin kirjanduse kausta kinni ja naeratasin õpetajale.
„Oo Ashley sa olid vaimustav. Anna see siia! kas sul nimi ikka on peal,“ hoidis õps kausta ühest nurgast kinni.
„Jaa,“ andsin oma roosa ja karvase kausta õpetajale.
„Järgmine on Tuuli,“ vaatas õpetaja Konnakas lauale pandud nimekirja.
„Oujeee saan viie plussi,“ ülbitses ta terve klassi ees ja avas siis ülipaksu oma kuti piltidega täis kleebitud kausta ja otsis õiget lehte.
„Joonas, Joonas, Joonas ahaa siin see ongi,“ lehitses lehti.
„Nii nüüd kuulake,“ istus õpetaja Raido kõrvale.
„Jahh kuulake! Olin juhuslikult meigikaupluses, kui nägin teda. See tema oli Joonas. Olin alles uksest sisse astunud, kui ta lahkus. Ta läks otse poe vastas olevasse sekspoodi. Naljakas. Ma istusin vaateaknal olevale riiulile ja jälgisin sekspoodi. Joonas oli seal vähem, kui 30minutit. Ta tuli tagasi suur kott. Koti äärest rippusid välja roosad karvased käerauad. Seksikas kas pole? Ta otsis kõikjalt mu...“ pidi Tuuli vaikima.
„Väga tore jutt, aga ma ei andund teemat seksipoest rääkimast ja nimesi me ka ei tohtinud avaldada,“ krabas Konnakas talt kausta.
„Nagunii keegi Joonast ei tea,“ vehkis Tuuli kätega ja läks istus oma kohale siis tagasi.
„Küllap solvus,“ sosistasin oma parimale sõbrannale, kes oli mu pinginaaber samuti.
„Ashley, kõik pole nii osavad nagu sina,“ müksas Caitlin mu ribisid.
„Kes räägib oled kirjandite kirjutamise meister,“ võtsin maast oma koolikoti, et asjad sisse panna.
„Kuhu, kuhu? Kuhu kiirustate,“ vaatas õps kõiki kurjalt.
„Meil on see viimane tund,“ hakkas pool klassi soiguma.
„Lõpetage, ei mingit koju minekut. Kõigile teadmiseks peame täna kohe pärast tunde minema aulasse ja tegema laulukoori ära,“ lõpetas õps kõikide unistused, et saavad juba koju.
„Aga me ei käi laulukooris,“ ulgusid poisid.
„Teie jääte uut kirjandit koos minuga siia kirjutama. Tüdrukud peale Tuuli võite koju minna. Aula oli väljamõeldis,“ naeratas Konnakas.
„Jeeeee,“ hüüdsid plikad kooris ja trügisid ukse poole.
„Milleks mina siia jään,“ istus Tuuli lauale.
„Tahan uut kirjandit. Tuuli ma ei taha su sekspoodi ja poisid mina ei taha teie suguelundeid ka lugeda,“ pani õps kõikidele valge a4 lehe ette ja käskis kirjutama hakkata.

Mina ja Caitlin oleme naabrid, aga me elame väike tänavas. Seal pole muud kui joodikud, narkomaanid, vanad paarikesed või siis kibestunud üksikud keskeakriisis onud ja tädid. Seal on ainult üks suur pere. Minu pere loomulikult. See on kolmene pere. Mina, ema ja isa. Teine pere on Caitlini pere. Tema isa ja tema.. Vahel tal veab, et on ainult isaga. Ta isa on tark ja alati lõbus. Nad pole eritit rikkad. Ega minu pere pole ka. Olen ainus laps peres. Mind pole hellitatud nagu mõned arvavad, sest olen ainus laps jne. Kui oleksin hellitatud oleks ma ilusas kodus, mu ema koristaks mu tuba. Mitte ei oleks mu tuba ainult sassis.
„Tsau emps,“ istus ema elutoas diivanil suur kuivanud pesude hunnik kõrval.
„Tsau,“ keeras ema ajakirja lehte.
„Mis juhtunud on,“ vaatasin üle diivani seljatoe emale otsa.
„Peaks midagi juhtunud olema. Või oled unustanud, et me kodu on nagu prügihunnik? Ma tegelikult ootasin kuni sa koju tuled, et saaksid pesud kokku lapata,“ luges ema ajakirja edasi.
„Ma tegin seda alles. Täna on sinu kord,“ silmitsesin pesuhunnikut, mis oli üle ema pea kasvanud.
„Ise sa tahtsid mõlemast maailmast parimat,“ panin ema ajakirja diivani kõrvale kasvanud „Naistelehe“ hunnikule.
„Ema, ma pean õppima,“ kõndisin köögi poole.
Mu toa ukse juurde jõudis siis, kui läksid läbi köögi. Mu uksel on minu iidol Ashely Tisdale plakat ja palju muid kleepse. Karvaseid, väikesed suuri ja niisama läikivaid.
Õnneks on mul mu iidoliga ühseugune nimi.
Tõmbasin ukse lahti. Tuba oli hämar punane. Olin unustanud punased kaardinad eest tõmmata. Punane hämarus sobis hästi mu pisikese roosa toaga. Mu pere poleks suutnud paremat mulle pakkuda, kui ruumi ainult mu voodile. See oli nagu diivan. Riidekapile ja aknalaud mis oli tehtud istumise jaoks. Kirjutuslaud, tool ja põrandalamp ka. Rohkem seal toas midagi polnud. Roosa vaip ja seinal palju pilte ja postereid ja peegel ka.
See ongi minu tuba. Tõmbasin kaardinad kiiresti eest ja istusin istumis aknalauale. Istumis aknalaual on telefon. Oli saanud jalad just aknalauale, kui telefon helises.
„Jah Ashley kuuleb,“ oli see mu esimene sõna, kui telefonile vastasin, aga kui vastasin kdoutelefoni numbrile siis vastasin Tambergerite maja kuuleb.
„Miks sa alati nii ametlik oled,“ küsis Caitlin alati ühte ja sama küsimust.
„Sest alati ei helista sina,“ porisesin telefoni.
„Noh ma lihtsalt ei saa sellest aru. Mina küll alati vastan Jaaa või, kui keegi ei vasta karjun Hallo Halloo. Mitte ei vasta jaa Caitlin kuuleb.“
„Mis muidu tahtsid,“ tüdinesin ta näägutamisest.
„Tahad näiteks täna minu juurde ööseks tulle, kuigi sinu juures on alati lõbusam,“ sain läbi telefonitoru ka aru ette ta häbenes.
„Kuidas küll minu juures lõbusam on,“ kerisin telefonitoru juhet ümber sõrme.
„Noh kõva muusika, tantsimine, õhupallid ja need naljakas videod jne,“ küllap oleks ta edasi lugenud, kui poleks avastanud, et sõna jne on ka olemas.
„Me tegime seda alles üleeile,“ pidin Caitlini pikka juhet lühendama.
„Ahjaaa. Naistelehti mäletad? See oli nii naljakas, vaata lõikasime sealt silmad ja suud välja ja proovisime meiki järgi teha. Tegid minus miki..“ katkestasin teda.
„Jajaaa ma mäletan, aga ma ei tea kas täna oleks parim päev, sest ma pean pesu lappama ja oma toas ukse tagant musta pesu ära pesema ja puhtad pesud peegli all kokku korjama ja pealegi elutoas diivanil on ka üle ema pea kasvanud puhta pesu hunnik.,“ vabandasin ennast hästi välja.
„Oota!“
„Mida jälle su ema saadab väike venna teile,“ tegin silmad suureks.
„Jap oled selgeltnägija?“
„Sa peaksid seda, kui minu parim sõbranna hästi ja ammu teadma.“
„Okei tsau Ashley ma siis lähen.“
„Tsau Caitlin ma hakkan siis pesu lappama ja korjama,“ panin toru hargile.
Caitlinil on pisike vend Ronaldo. Ta pisike vend on väike paharett. Meie tänava juurest minna läbi tühjaks jäänud tehase ja prügimäe kõrvalt jõuad rannani. Veedan seal kõik oma suved. Ronaldo, aga põgenes ühekorra sedasi randa ja helistas siis Caitlinile olen röövitud. Caitlin teadis seda vana nalja. Aga mina ta kõrval olin minestamas. Polnud kunagi uskunud, et tean röövitud hästi ja pean siis asja lahendama. Caitlin aga rahustas mu maha ja ütles küigest vana nali.
„Ashely tule korja pesud ära, am ei taha, et puhta pesule jääb praetud kartulite lühn juurde.
„Jaa juba tulen,“ tõusin aknalaualt ja kõndisin ukse juurde.
Ema oli juba praekartulid ära teinud.
„Hais on ju juba küljes,“ porisesin ukse juures ja vaatasin pannil särisevaid viimaseid kartuli viile.
„Vahet pole, mine!“
„Emaaaaaa,“ trampisin elutoa poole.
„Tead plika ära protesti siin midagi. Mina arvasin, et olen olnud su vastu nii hea ja hoolitsev, et suurena aitad sina mind. Oleks ma teadnud, et sa njuke lohe oled siis oleks sulle õe või venna ka muretsenud. Kasi oma tuppa,“ võttis ema mu käevarrest kinni ja pigistas.
„Mis suga juhtunud on, oled muutunud. Oled muutunud nõmedaks,“ lasin pisaral vajuda üle põse.
„Mine,“ karjus ema lõpuks.
„Lähengi,“ jooksin tuppa.

„Mis emaga juhtunud on,“ istusin kirjutuslaua taha ja panin laualmbi põlema.

Olin juba oma pool tundi toas lauda põrnitsenud, kui ema ukse lahti tegi ja sisse tuli. Ta põlvitas mu ette maha ja vaatas mind kurbade silmadega.
„Vabandust. Läksin ennem närvi, sest just helistas ennem Oliivia ja ta oli kuidagi vastik. Me läksime riidu. Suits oli ka saanud köögikapi otsa ja ei saanud kuidagi rahuneda. Valasin siis oma viha sinu peale välja,“ vaatas ema terve aja mu silmadest mööda.
„Pole midagi,“ panin käed ümber ema peenikese kaela.
Mu ema oli hästi peenike ja sageli tunuds mulle, kui ema rõdul seisis ja suitsu tegi, et tuul murrab ta pooleks. Ema oli kunagi anoreksik. Ta oli siis sama vana, kui mina.
„Tule sööma,“ tõusis ema püsti.
„Millal isa tuleb,“ tõusin ema järel püsti ja läskin ta järgi kööki.
„Õhtul, ta pidi täna kuskil kaevanduses töötama,“ muutus ema hääl kurvaks.
Tal oli 17aastaselt olnud poiss, kellega olid nad koos juba 15aastaselt. Nad elasid koos. See poiss töötas ka kaevanduses, aga kaevandus varises ja see poiss jäi sinna kinni. Rohkem ema teda ei näinud. Istusin kööki lauataha ja vaatasin alles tühja valget noaga ära kriivbitud talsrikut ja selle peal olevat natuke kõverat kahvlit ja nürit nuga.
„Mitu kartulit tahad,“ võttis ema taldriku mu eest ja läks pliidi juurde.
„Pane suvalt,“ ei osanud täpset arvu õelda.
Ema külvas kartuleid terve hunniku sinna ja endale võttis ta vähe. Tal oli raske saada üle anoreksiast. Muidugi ei lähe ta enam kohe vetsu oksendama, vaid seedib ikka toitu ka. Tõusin korra laua tagant ja läskin seina ääres olevasse pisikese külmakapi juurde. Võtsin plast kanistri, kus on piim sees. Läksin ruttu laua taha tagasi ja valasin endale ja emale piima. Hakkasime mõlemad sööma. Sellel hetkel oli köögis mõnus sõbralik õhkkond võrreldes mis ennem toimus.


Ma ei kujuta ette paljud teist viitsivad edaspidi oma aega selle loo peale raisata:)

„Miks sa alati nii ametlik oled,“ küsis Caitlin alati ühte ja sama küsimust.
„Sest alati ei helista sina,“ porisesin telefoni.

Hhea. (Y)

õpetaja Konnakas - absurd nimi.

Muidu oli oodatust parem. :) Kuigi see tujutsemine ja tujumuutused... imelik lugeda neist.
Muidu ootan uut.:)

Mul tegelikult uus osa valmis, aga ma pole enda arvutis ei saa seda ülesse hetkel panna:)

Olengi oma arvuti juures tagasi:)
Vabandust pika vahe pärast. Olin haige tähendab olen ikka:)
Ja osa on väga lühike.

Sättisin oma roosa „Hello Kitty“ öösärgi otse ja hakkasin oma punutud pikke blonde juukseid lahti arutama. Olin just astunud peegli ette, kui kuulsin ema karjumist.
„Kallis sa oled kodus,“ kindlalt hüppas ta isale kaela.
„Jahh kallis, kus Ashh on,“ kuulsin seda ka.
„Jess,“ vehkisin kätega peegli ees. Lootsingi, et täna ka issi küsib kus mina olen.
„Issi“ tegin toa ukse lahti ja karjusin täiest kõrist.
Jooksin kiiresti isani ja lendasin oma kätega ümber ta kaela. Ema vaatas mind natuke kadeda pilguga. See tähendas seda, et mine magama ja lase meil kahekesi olla.
Varem täitsin seda pilku kohe, aga nüüd panin käe ümber isa ja tõmbasin teda köögi poole.
„Noh isa räägi,“ näitasin isale käega, et istu.
Ise istusin isa vastu ja ema meie vahel. Ta võttis kohe isa käest kinni ja mudis neid.
„Millest? Labida kujust,“ hakkas isa oma nalju viskama.
„Eii. Leidsid kulda,“ lootsin täiega, et tema leiab.
„Mis kulda? Tütar see on lihtsalt ühe kanalisatsiooni kõrvalt minev tunnel, peame seda laiendama,“ naeris isa kõva häälega.
„Mhhh, nagu ma seda ei oleks teadnud,“ lasin pilgu korra laua üleval olevale kellale.
„Kell on kümme mine magam,“ paitas paps korraks mu pead ja vaatas uuesti kella.
„Okei. Ma jätan teid tuvikesi kaheksi,“ keerasin neile selja ja läksin endast kolme sammu kaugusel oleva ukse poole.
„Tuvikesed,“ hakkas paps naerma.
„Kallis no, mis me täna teeme,“ hakkas ema kohe pihta, kui arvas, et olin ukse kinni pannud.
„Ei tea, tahaks praekartuleid sibularõngastega,“ see oli isa lemmik.
„Mitte süüa. Ma tegelt mõtlesin täna teisele lapsele. Tahaksid,“ muutus ema hääl ärevaks.
„Kuule kallis ma armastan sind, aga ma ei taha, et peaksid kahte last peaaegu üksi kasvatama.“
„Nii, et siis ei,“ oli kuulda ema häälest solvumist.
„Jahh ma ütlen eii,“ liikus tool. Küllap isa läheb pesema. Vannituba läheb minu toa kõrvalt paremale.
„Okei kallis ma helistan Mariele,“ tõusis ka ema ja kõndis jalgu lphistades telefoni poole.

„Nii nii,“ jooksin üle voodi telefoni juurde.
„Ma tean ma oskasin seda kümneselt, kuidas kuulata ema juttu pealt. Nüüd on erinevad numbrid, aga kunagi olid ka. See just see läbipaistev nupp on see,“ kuulsin kutsumist. Nüüd tähendab see seda, et pean vaikima nagu haud.

„Marie, peame rääkima,“ hakkas ema kohe vadistama.
„ Noh mis on,“ kuulsin Marie häälest põnevust.
„Marco ei taha saada muga last,“ nuuksus ema telefoni.
„Hmm. Mine tee nagu mina. Mine tee ka oma mehe ja Ashley kõrvalt laps,“ see oli väga halb soovitus.
„Tahad õelda nagu sina tegid oma mehe ja Caitlini kõrvlat. Kuule see unusta ära. Mina tahan, et mul oleksid kõik ühe mehe lapsed,“ sai ema ka aru, et see oli halb soovitus.

Lõpetage see kõne juba ära, ma tahan kõhida. Mul on plaan, ma tean. Panen telefoni toru padja alla ja karjus ema.
„Emaa,“ toppisin telefonitoru padja alla.
„Kohe kohe,“ kuulsin padja alt tuututamist. Ema katkestas kõne. Toppisin kiirelt telefonitoru telefoni peale ja istusin siis aknalauale.
„Mis on,“ vaatas ema mind kahtlaselt.
„Eem, kas sul plaastrit on, eiei kaua sa veel telefoniga räägid,“ puterdasin kokku midagi segast.
„Kust sina tead, et räägin. Kuulad pealt,“ hakkas ema vihastuma.
„Eii, ma tahtsin lihtsalt Caitlinile helistada, aga siin majas ei saa helistada kahe telefoniga korraga kuigi on eri numbrid,“ mõtlesin kõik koha peal ära.
„Okei teeme reegli, sina enam peale üheksat telefoni ei kasuta,“ tõmbas ema ukse kinni.
„Peale üheksat“ karjusin.
„Jaa ma kuulsin. Jahh ei kasuta jahh,“ karjus ema vastu.
„Nõme,“ rääkisin juba omaette.
Läksin voodisse pikali ja võtsin oma pehme mänguasja. See oli pehme koerake. Ma olen natuke imelik, aga ma räägin taga iga õhtu. Täna, aga pole viitsimist rääkida talle midagi mõtetut nagu, Joonase piltidega kaustast, mis pajatas sekspoest. Miks pean mingi mänguasja vatti veel rohkem vatti täis ajama? Keerasin selja ukse poole ja panin silmad kinni. Mu magama jäemiseks kulub vähem, kui minut ja siis ma juba magan.

Okei edaspidi ilma komentaarita. Vähemalt ühe komentaarita ma edasi ei kirjuta.
Ise teate kas loete või mitte või jätama loo pooleli:D
Siin see lugu siis on.

Sirutasin oma pikad käed laiali ja haigutasin kõvasti.
„Ärka,“ tegi isa ukse lahti ja ajas oma rõõmsa häälega mult une.
„Kas ema on ka kodus,“ lootsin, et ei ole.
„Läks toidubussi vorsti ja muud sööki ostma.“
„Okei,“ okei asemel oleksin hea meelega karjunud JESS.
„Tule,“ pani isa ukse kinni.
„Panen riidesse siis tulen,“ läksin oma pisikese riidekapi juurde riideid otsima.
Võtaks mustad teksad ja pika rohelise ühe kuldse liblikaga pluusi.
Nüüd on vaja juuksed kinni punuda. Hakkasin oma juukseid harjam ja siis neid punuma. Köögist kuulsin hommikuhelveste veeremist kaussi.
Küllap ema on koju jõudnud ja valab mulle helbeid kaussi. Tavaliselt isa praadis muna või siis tegi imehäid võileibu, mille kõrvale jõin vaarika teed. See oli hea.

„Hommikust,“ ütles ema läbi telefonikõne.
„Juba kodus,“ imestasin.
„Kaua käin seal poes või? Ja mul on Mariege vaja rääkida,“ oli ema hääles ülbust.
„Jälle,“ rõõgatasin seest, aga ütlesin seda vaikselt.
„Kust sina tead, et jälle,“ võttis ema telefoni kõrva juurest ja pani ühe käe lauale ja teise puusale.
„Mhh koguaeg räägid ju kellegiga ja see keegi on nagunii Marie. Keegi teine pole nii suur latatara, kui Marie,“ istusin toolile ja valasin piima helvestele.
Isa ootas samuti piima. Ka isa sõi hommikuti helbeid. Ema ei lubanud hommikuti enne üheksat panni kasutada. Tema arust seisab siis kodus õige niiskus ja õli tuleb kokku hoida.
„Kas lähed Caitliniga koos kooli,“ lõpetas isa seekord laua juures oleva vaikuse.
„Ma arvan, et jah. Pole kellegi teisega minna,“ pistsin lusika suhu. Mu käsi oli nagu krampis ja ei tahtnud kuidagi liikuda.
„Aga see järgmise tänava Joonas?“
„Ma pole taga kunagi koos läinud ja ma ei suhtle taga ja veel on ta ühe mu klassiõe poiss. Ta tapaks mu ära, kui tuleksin Joonasega koos kooli,“ vadistasin kiiresti.
„Alati on esimene kord koos minna ja ei ta tapaks sind midagi. Tal tuleks siis minuga tegemist,“ naeris isa mu rumala vastuse üle.
„Ära naera,“ hakkasin ise ka naerma.
„Ärge itsitage siin. Pisikud lähevad lauale ja toit võib kurku minna ja muideks ma ei kuule isegi elutoas enam Marie juttu,“ tuli ema seda õnnelikku olkorda rikkuma.
„Mis kuradi pisikud,“ tüdis isa ema tibiks olemisest ära.
„Elada ka enam ei tohi. Pisikud,“ hakkasin porisema. Tõusin lauast ilma nõude viimist kraanikussi ja läksin oma tuppa.
„Aga nõud,“ karjus ema telefonitorusse.
„Ahjaa ema lõpeta kõne, mul on vaja helistada,“ tegin korra ukse lahti ja röökisin.
„Mida? Ei raiska telefoni arvet,“ karjus ema vihast vastu.
„Ma tahan endale mobiili,“ lõin ukse pauguga kinni.
Istusin aknalauale ja vahtisin aeda. Aias oli tuules kõikuv kiik ja katkine pink.
„Printsess,“ tegi isa ukse lahti ja vaatas ringi.
„Tohib sisse tulla,“ küsis ta peale ringi vaatamist.
„Alati,“ naeratasin korra pahase tuju vahele.
„Sa tahad oma mobiili,“ istus isa mu kõrvale.
„Jaa,“ vaatasin korraks oma paljaid varbaid.
„Milleks? Sul on ju oma kodutelefon,“ vaatas isa oma kõrval oleval läbipaistav telefoni.
„Ahh. Kahh mul asi sellest. Kasutada nagunii ei saa, kui ainult ema kõnesi pealt kuulates. Kunagi pole telefon vaba, et rääkida,“ muutusin taas morniks.
„Aga sul on ju teine number,“ ei saanud isa aru.
„Ema lasi niimodi siia kuidagi teha ma ei tea kuidas, et saab helistada ainult üks telefon korraga,“ rääkisin arusaamatult.
„Sa kuulad ema kõnesi pealt,“ taipas isa alles mu eelmist lauset.
„Jahh. See oli mu saladus, palun ära emale räägi,“ vaatasin isa läbi kurbade silmade.
„Eii räägi. See on meie saladus,“ pani isa käe püsti, et lööksin talle plakus.
„Okei,“ lõin isale rõõmsalt plaksu.
„Tahad ma viin su kooli,“ vaatas isa koraks kella.
„Sa ei pea,“ ajasin ennast püsti.
„Kell on 8.00 sa ei jõua jala,“ tõusis ka isa ja kõndis üle mu voodi ukse poole.
„Okei ma panen jope selga ja koti võtan ka siis lähme,“ võtsin kapist oma punase mustriga jope.
„Aga saapad,“ noris isa mind.
„Ja need ka, aga sa hakka ka sättima,“ tõmbasin jopeluku kinni.
Isa oli jõudnud juba autosse jooksin kiiresti isale järgi.
Õues oli nii hall. Tuli ainult halli vihma taevast alla.
„Täna on kohutav päev,“ panin turvavööd peale.
„Loodame, et kojamehed alt ei vea,“ keeras isa oma pikapile hääled sisse.
„Mis,“ hakkasin naerma.
„Ütlesin midagi või,“ müksas isa mind lõbusalt.
„Miks te mu nii hilja üles ajasite,“ panin oma roosad kindad kätte, sest autos oli kohutavalt külm.
„Meil oli emaga asju ajada. Ma ei saa tast vahel üldse aru.Vahel on ainult tema ja tema maailm ja sinna meie kaks ei mahu,“ kadus isa häälest rõõmsus.
„Isa, keera vasakule. Sõidame koolist mööda,“ kiljatasin korraks.
„Mõtlesin, et tuled ka kaevandusse,“ proovis isa oma mureliku häält asendada rõõmsa ja lõbusaga, aga ausalt ta sellega toime ei tulnud.
„Tsau,“ lükkasin autoukse kinni ja jooksin kiiresti koolimaja poole.
„Tsau,“ karjus isa peale ukse kinni paugatust.

Jooksin nii kiiresti kui sain, aga libe rohi mu jalge all takistas seda. Üle muru minek oli lühem. Aga tänu selle potsatasin ma märjale murule istuli. See polnud üldse aus, sest kooli ilusad poisid pidid seda nägema.

Alguses ei pidanud Caitlinil ema olema ja nüüd on tal ema.. mis toimub!? Ma väga ei saa pihta sellele jutule.

Ääm ma mingi mõtlesin suht sellele, et ma tegelt ei mõtelnud. Segadus mis suur aga teen siis nii et ta elab isaga ja ema teda ei aksepteeri:D

Kooli ukse juures varjus ootas mind Caitlin. Ta oli hallist vihmast märg ja kuidagi masenduses.
„Caitlin,“ Hüüdsin ja jooksin tema poole varju.
Mu püksid olid kindlati mustad ja märjad. Märjad kindlasti seda ma ju tundsin, aga mustus jäi märkamatta.
Väikesed põnnid, aga said mille üle väga naerda ja Caitlini halb meeleolu rikkus nende nalja.
„Mida te itsitate? Näen mingi tont välja ja tal ka pole midagi viga. Lõpetage,“ nähvas ta vastikult ja tegi kooliukse lahti.
„Caitlin mis toimub,“ muutusin sõbranna käitumise pärast murelikuks.
„Isa,“ lõi ta silmad maha.
„Võtame jakid ära siis räägime,“ unustasin külmad märjad kleepuvad teksad oma jalas.
„Su pepu on märg,“ muigas Caitlin.
„On must ka,“ tegin silmad suureks.
„Ei,“ muutus ta taas tõsiseks.
„Mis su isaga on,“ kõndisime geograafia klassi poole.
„Ta on nii nõme,“ murdus Caitlini hääl.
„Istume,“ läksime madalate aknalaudade juurde ja seadsime ennast istuma. Viskasime oma tinapommidest koolikotid maha.
„Ta on mulle juba kaks kuud valetanud. Alles eelmine nädal naljaga küsisin on sul juba keegi silmapiiril, et mina ei tahaks ja isa minu rõõmuks vastas, et ei ole. Eile aga käisin jalgrattaga poes piima toomas ja makarone, et teha makaroni piimasuppi. Keegi teine oli pannud oma ratta minu kohale ja see oli naise rattas arvasin, et naabrinaisel ka selline, et tahab isa appi, aga ei isa istus köögis ja suudles teise naisega,“ unustas Caitlin hingamise.
„Caitlin hinga ka, su isa on täismees ja teab mida teeb. Okei tegelt see pole mingi lohutus, aga ega mina ka ei saa oma emast aru. Ainut vatrab su emaga,“ lõpu sosistasin vaikselt.
„Mind mitte aksepteeriva ja maha jätnud emaga. Ta pole mu ema, ma ei taha teda nimetada emaks,“vaatas Caitlin mulle kuravlt silma.
„Aga miks sul täna püksid märjad olid,“ ajas ta oma alla vajunud huuled ülesse peaaegu kõrvuni,“ naeratas ta oma armast naeratust.
„Mõtlesin, et jõuan kiiremini vihma käest koolimaija ja tulen üle muru, aga kukkusin ja poisid nägid seda. Olin vist küpsend tomat,“ itstasime kahekesi vaikselt.
„Lapsed tundi,“ tegi geo õps klassiukse lahti ja karjus üle koridori.
„Lähme,“ tõusime kiirelt ja võtsime maast oma koolikotid.
„Ashley,“ võttis õpetaja mu ülast kinni.
„Jah õpetaja,“ panin koti õlale.
„Vot niisuguste märgade püksdega sa siia klassi ei istu,“ tegi õpetaja üle terve klassi mul margi täis.
„Aga ma kukkusin,“ kokutasin.
„Eii. Mine koju vaheta püksid ära ja võibolla jõuad tundi tagasi ja muideks veel mitte üks õpetaja ei luba klassipinki sul sellisena määrida,“ oli see õpetaja väga kuri.
„Välja,“ karjus ta mulle näkku.
„Jah,“ tõmbasin varukaga ta ilapritsmed oma näost.
„Ashley,“ karjus Caitlin järele, aga ma pidin lahkuma ja ei saanud enam seal seisma jääda.
Kuidas ma koju saan, ma elan ju nii kaugel.
Koolimaja söökla kõrval on telefoniautomaat, ma helistan emale ja palun tal püksid tuua endale.
Kiirustasin kiirelt alla söökla juurde. Telefoniautomaat oli imekombel vaba ja ei olnud hõivatud uue koristajaga. Võtsin koolikoti saladaskust telefonikaardi ja panin selle automaati. Ekraanile tuli kiri valige number.
Valisin kohe kodunumbri. Telefon kutsus kaua, aga õnneks vastati.
„Ema,“ hõiskasin rõõmust telefoni, sest ta võttis kõne vastu.
„Mida sul peaks tund olema, nagu ma külmkapi tunniplaanist näen. Kao tundi ja kohe ja ma ei saa ju teada, kui Marie helistab,“ karjus ema telefoni.
„Ema, sa pead mulle puhtad püksid tooma,“ vadistasin kiirelt telefoni.
„Milleks,“ muutus ema rahulikuks.
„Selleks, sest ma kukkusin hommikul murule istuli püksid märjad ja geo õps viskas tunnist välja, sest ei luba njukeste pükstega istuda ja ütles et üks õpetaja ka ei luba,“ hakkasin rahulikult rääkima ja piilusin koguaeg ümbritsevat.
„Oleks hea tüdruk, kui sa aru saaksid, et ma ei saa neid tuua. Tule koju ja pärat kooli minema ei pea,“ oli ema väga rahulik ja lahke.
„Päriselt räägid,“ olin nii õnnelik, aga samas muutusin kohe kurvaks.
„Jah. Nägemist,“ lõpetas ema kõne.

Tõmbasin oma telefonikaardi automaadist välja ja pistsin tagasi saladaskusse. Kurvaks tegi mu meele see, et ei saanud Caitlinile rääkida mida isa ütles kodus Joonasega kooli minekust ja et mul käis sellepärast südamest klõps läbi ja et äkki mul on tunded ta vastu.
Kujutate ette selline asi morjendab mu meelt. Ülevalt korruselt hakkas direktor alla tulema. On aeg põgeneda Ashley. Jooksin pisikeste klasside poole WC-sse varju. Mingil imelikul kombel tuli direktor ka sinna poole, sest läbi ukse kuulsin ta kontsade klõbinat. Direktor on naine. Rohkem kibestunud vananaine. Mitte üks mees ka ei vaata teda. Kahju tast, aga ta on nii kuri ja samas talle ka paras. Jooksin alla oma jaki juurde. Tõmbasin alles märja jaki selga ja panin siis koti selga. Vihm oli lakanud pisikeseks seenevihmaks. See polnud tore, sest vahel mulle tundus, et seenevihm teeb mind rohkem märjaks, kui üks suur hall vihm taevast alla voolab. See oli vale tunne, aga nii see oli. Mu elus olid üldse valed tunded. Järsku tunded klassivenna vastu, mida pole kunagi varem olnud ja kõike muud edasi. Kõndisin pikal jalgrattateel kodu poole. Olin just keeranud kodutänavasse, kui üks vanatädi oli korviga koos õues istus ühes varjulisel putkas ja müüs kassipoegi, ma ei saanud neist niisama mööda minna. Läksin kiirelt putka poole. Pisikesi kassipeogi oli kolm. Must hall ja täiesti arusaamatu värviga kass. Ta hakkas mulle nii meeldima.
„Ma pean ta saama,“ ütlesin oma mõtted kõvasti välja.
„Võta tüdruk ta endale, sa meeldid talle. Ega ma raha tahagi sinult see rentsli elu ei paku palju raha, sina võta tasuta. Oled kohalik? Ma olen kohalik siit kolm maja tagasi mahalammutamisele kuulutatud majas elan. Kassipoegadets vaja lahti saada,“ rääkis vananaine käreda häälega.
„Olete te kindel, et tasuta,“ võtsin arusaamatu värviga kassi endale sülle ja imetlesin ta pehmet kohevat karva.
„Loomulikult. Lippa ruttu minema ennem, kui keegi teine selle haruldase endale omastab,“ oli naine südamlik.
„Tänan,“ panin kassipoja jope varju. Ta nurrus südamlikult seal.
Emale see uudis ei meeldinud, kui rääksin talle kassits, ta arvast et on mingi triibuline igapäevane kass, aga kui jope varjust talle kassi näitasin armus ema tasse kohe ära.
„Minu kass,“ olin nii õnnelik.
„Võtsid vähemlat ilusa kassi,“ võttis ema kassi sülle ja kaisutas teda.
„Sa polegi vastu nagu varem,“ olin imestunud.
„Tema vastu küll mitte ta on eriline,“ naeratas ema südamlikult.
Läksin külmkappi kassile piima võtma ja vorsti.
Lõikasin vorsti tükkideks ja lasin piimal natukene pliidil soojeneda. Kassil oli isu hea.
„Ema homme pead kassitoitu ostma. Kaua ei saa ainult piima ja vorsti anda,“ rääkisin nagu kassi ema.
„Jah, aga mis nimeks paneme,“ kindlalt oli emal oma nimi juba mõeldud.
„Kuna ta on valge, musta, halli oantsi segu kõik kokku, mitte laikudena siis mina paneks talle nimeks Värvu,“ tegin oma ettepaneku.
„Eii, see ei sobi, nagu linnu nimi. Mina tahan Pärtel,“ oli ema oma nime üle nii uhke.
„Emps ta on emane,“ tõin ema maamunale tagasi.
„Nojahh pean siis mõtlema,“ muutus ema mõtlikuks.
„Mina tean, paneks talle Gabriella nimeks aga Gabi,“ see nimi oli nii ilus.
„Eii. Ei taha mingit tuntud High Cool Musical näitelja nime,“ laitis ema mu pakutud nime maha.
„Mina paneks Ronni.“
„Eii see on elevandi nimi,“ laitsin seekord ema nime maha.
„Paku ise,“ solvus ema natuke.
„Cassandra ja kutsukisme Cassuks,“ lõin käed imelise nime peale kokku.
„Nii ilus,“ unustas ema oma solvumise ja oli ka nimega nõus.
„Cassandra,“ kordas ema.
„Jah meie väike Cassu,“ vaatasin söövat kassi.
Peale söömist hakkas ta maja uurima. Näitasin talle viimasena oma tuba. Seal talle meeldis. Ta nurrus ja läks mu voodisse padja peale magama.

Kas tundub liiga tavaline??

Arvan, et viimane osa on järgmine osa.


Aeg lendas kiiresti. Me kolisime perega suuremasse linna. Loomulikult pole see luksuslinn.
Majad on kõik ühesugused pruunikad hallid ja aknad lasevad ühtmoodi tuult läbi.
Nüüd me siis perega elame üheksandal korrusel. Meie korteri number on F9.
Mul on oma tuba. Laest kukub koguaeg värvitükke mulle voodisse ja vahel ühest nurgast jookseb vett läbi.
Ma ütlesin, et pole luksus. Tänu minu ära kolimisele lõppes ka meie suhtlus Caitliniga.
Alguses suhtlesime, aga tema enam ei vastanud mu kirjadele ja nagu ma aru olen saanud.
Majavalvur jätab paljud kirjad kohale toimetamata. Tavaliselt annab arved ka kätte alles siis, kui järgmine päev on tasumine. Ema ja isa, aga peavad tervelt nädal koguma raha, et maksta arve.
Nüüd on emal juba uus plaan kuhu kolida, et kihutaks vanamemme (isa ema) tema majast välja ja koliks ära. Vanamemme aga paneks hooldekeskusesse. Cassule see kolimine ei meeldi.
Tema kohev kaunis kasukas määrdub siis ja tal läheb tervelt kaks päeva, et siis oma karv uuesti korda saada.
Tavaliselt kui tahan teda kaisutada on ta karv vastikult märg. Nüüd käin ma siis uues koolis ka. Mina nimetaks seda ennem lasteaiaks, sest me värvime tundide ajal näppudega lillekesi valgetele, kollastele ja rohelistele paberitele. Täiesti lapsik ja õpetaja arvab, et usume ikka päkapikke. Võimatu ta topib enne tunni algust sussi täis vene komme, mis ei ole üldse hea. Ainuke kes neid komme armastab ja pärast teistelt juurde küsib on pontsik Artur.
Maja on meil kooli lähedal, aga siiski olen ma ainus kes meie koolist elab seal majas. Teised elavad kaugemal. Naljakas maja on meil pooltühi, aga inimesed sinna ei taha.
Alguses Caitliniga veel suheldes käis ta meil ja meil oli kokkuleppe, et jääb minu juurde ööseks, aga uksest sisse astudes ja natuke ringi vaadates terves majas helistas ta oma isale ja palus tal endale järgi tulla, aga mulle ütles hädaolukord kuigi kuulsin ta kõnet isaga.
Nüüd pole mul enda telefoni ja ilusat kaardinate tekitatud punakat värvi enam toas. Mu toas on ainult hallid kollaste lilledega kaardinad ja need kollased lilled on ära pleekinud ja meenutavad ka juba halli värvi. Mu elu pole kunagi roosiline ja isa jaoks on elu okkaline. Kõik on kaevanduse süü. Isa jäi varingu alla, ta jäi ellu, aga ta kaotas kõndimise, Nüüd on ta ratastoolis ja sõidab ülesse ainult liftiga. See lift on väga õudne, ta loksub, ta nupud ei tööta ja vahel viib meid hoopis üheteistkümnendale korrusele. Üheksas nupp on läbi kõrvetatud.
„Ashley, ma lähen tööd otsima ja isa tuleb kaasa,“ pani ema pea ukse vahelt sisse ja sosistas, sest karjudes ja tavalisel häälel minu toas rääkides oleks mu toa kõrval olev naaber nuhkur Toomas seda kuulnud ja pajatanud tervele majale, et ema otsib tööd.
„Aga mina, ma tahan ka kaasa tulla,“ võtsin voodilt oma nahktagi ja hakkasin seda selga panema.
„Ei, ei vaata õues kallab halli vihma. Ei tule,“ sain ema häälest aru, et neil oli isaga plaan ka midagi muud teha, kui tööd otsida.
Küllap lähvad sööma.
Ema lükkas ukse kinni ja läks kontsaplõginaga ukse poole.
„Fain,“ viskasin jaki voodile tagasi ja läksin siis oma suure akna juurde ja vahtisin maja kõrval lagunevat mänguväljakut.
„Ei ühtegi hingelist,“ rääkisin omaette.
Keegi koputas uksele ja mul pidi hing kinni jääma. Seda küll vaja poleks. Läksin vaikselt ukse poole. Ukse juures jäin seisma hingasin sügavalt sisse ja küsisin väriseva häälega.
„Kes on?“
Kostus vaid sahinat.
„Kes on,“ ütlesin juba valjemalt ja sahin oli ka tugevam.
„Kes seal on,“ hakkasin vihastuma.
Ei midagi muud, kui sahin tuli vastuseks. Cassu tuli ka vaatama mis toimub.
„Kas teie majavalvur,“ hüüdsin teisele poole ust.
Sahin hakkas vaiksemaks muutma.
„Ma ei ava ennem ust, kui te ei ütle kes te olete,“ kõndisin ukse juurest minema.
„Mina,“ sosistas keegi.
„Kes mina,“ läksin ukse juurde tagasi.
„Tee uks lahti siis näed,“ sosistati vastu.
Tegin ukse vaikselt lahti, ma pidin minestama.


Lühike ma tean, aga eelviimane osa siiski. Ei tee peale järgmist osa edasi, sest keegi ei loe.