Kuna mul oli igav siis tegin uue jutu, Nii te kindlasti arvate et see jutt tulebki sellest, nagu see film või raamat, eksite !
aga loodan ikkagit et meeldib. :)
Hei, nimi Elizabeth, olen 16 aastane, mul on pikad mustad juuksed, meresinised silmad, kuskil 170 cm pikk. Ema... oh kuidas ma ütlen, ta on olemas aga ta on allilmas, ütleme nii. Isa - teda ma vihkan elu ja hingega, kunagi ammu-ammu, kui mu vend sündis - (jah mul on vend ka, ta nimi on Michael. Ta on samuti süsimustade juustega, pruunide silmadega poiss., 17 aastane) anti mu isal valida kas ta jääb emaga või läheb taevariiki, ta valis taevatöö ja pages mu ema põrgu, aga tänu selllele on meil võimsam jõud kui teistel deemonitel, ma vihkan mehi isa pärast, et ta nii emale tegi, aga ainuke mees keda armastan on mu vend ja üks mu väga hea sõber. Ma ei teagi kes meie oleme kuna isa on Jumal ja ema Kurat.
Kuna tahame normaalset elu elada siis käime ka koolis, Alexsandri Gümnaasiumis, mina 10 klass, vennas 11 klass. Elame vennaga kahekesi. Kui tuttavad tulevad külla, siis ütleme alati et ema-isa on ärireisil või midagi taolist. Nii ja nüüd jutu juurde.
Ärkasin hommikul tavalisel ajal et kooli minna, vend toimetas juba all. Panin asjad kotti ja läksin alla.
"Morning Bro!" hõikasin vennale.
"Hommikust sis, lähme?"
"Jahm, aeg kisub hiliseks" ütlen jalanõusi jalga pannes ja välja minnes, vend järgnes.
"Millega lähme?" küsisin vennalt.
"Ah telepordime" lõi vend käega. Noogutasin, vend võttis mu kätest kinni, paari sekundi pärast, tundsin kuidas kadusime.
Kui silmad lahti tegin, maandusin plikade riietusruumi aknalaua peal.
"Krt Mike, sa ikka ei oska seda korralikult teha" torisesin mõtteis temaga.
"Sorri"
"Kuhu sa maandusid?"
"Poiste peldiku, kraanikausi peale! Sa?"
"Plikade riietusruumi, aknalaua peale, olgu ma nüüd tundi, kuule mul tuleb füssa kontrolltöö kui ma midagi ei oska siis ma võtan suga ühendust eks?"
"Ikka jah" peale seda rohkem me ei rääkinud. Võtsin oma koti, kohendasin end natuke peeglis ja läksin välja. Kõmpisin teise majja ja sealt teisele korrusele. Klass oli juba kohal. Eriti ma klassist kellegiga ei suhtlend peale Kristi ja Kirsti, nad on kaksikud, hästi muhedad olevused. Õpsi veel klassis polnud. Võtsin asjad välja ja vaatasin mis teised teevad.
"Beth, mu klassist üks poiss küsib su järgi" kuulen venda mõttes ütlemas.
"Kes? Jälle mingi tropp w?"
"Lucas" ossa rsk see on kooli kõige kobedam kutt. Aga ma ju vihkan mehi.
"Mis ta tahab?"
"Et kas sa täna korvpalli lähed vaatama?"
"Ohjess, mu lemmik tegevus on vaadata mitut matsi kes ajavad taga ühte palli, kes on higised ja haisevad, fuhh, ei aitäh ma jätan parem vahele"
"No eks sa ise tead" rohkem me hetkel ei rääkinud. Ka õps tuli klassi ja alustasime tunniga.
Deem, mis Newtoni 2 seadus oli? ahh, mai mäleta...
"Venna oled kuuldel?"
"Oota korra... nüüd kuulen, kurda muret"
"Mis Newtoni 2 seadus oli?"
"Keha kiirendus..." vend ütles ära ja jätkasin tööga.
"Tsau, mis tund hakkab?" tuli üks poiss minu juurde kui esimesel korrusel pingi peal istusin.
"Emm, Inglis keel" vastasin ükskõikselt. Poiss istus ja vaatas mis ma teen. Lahendasin ühte mata kodust ülesannet, mis eile unustasin ära teha. Ma pole ikka veel ta poole vaadanud.
"See võrdub x - c4 + c" jahus poiss mu ülesannet jõllitades.
"Khm, ma arvan et tean seda isegi, äkki jätad rahule nüüd?" torisesin. Poiss ei lahkunud.
"Nu Jack mis sa kiusad mu õde?" hõikas vennas eemalt tulles, vaatasin tema poole ja oligi Jack.
"Ma lihtsalt üritasin jutu aretada" vaatas Jack mu vennale süütude silmadega otsa.
"Oli edu ka?" jõlkus vend.
"Eriti mitte" ohkas poiss.
"Beth, ära ole taga nii kuri, räägi juttu"
"Vennas sa tead et ma vihkan mehi"
"Mind sa ei vihka ju"
"Sa oled mu vend, daa" pööritasin silmi ja lahkusin nende "võluvast" seltskonnast.
Lõunasöögi ajal istusime vennaga kahekesi lauas, kuni meiega liitusid Jack ja Lucas. Venna klassivennad. Jack istus minu vasta, Lucas mu venna vasta.
"Mul läks söögiisu ära, sorri" laususin ja tõusin lauast ning viisin nõud ära. Söökla leti taga töötas üks kena poiss nagu Seth, ainus poiss keda sallin peale oma venna, kuna ta päästis paar aastat tagasi 7-ndas klassis mu elu. Ülimalt nunnude mustade lokkide ja roheliste silmadega, söökla vahetunni ajal ajame suht tihti juttu. Ta oli rohkem siuke emopoisi moodi.
"Hey, Seth, what's up?" hõikasin talle tagaruumi jõudes.
"Beth, hei, nothing much, your going to the baskeball game after school?" küsis ta mult üles tulles, meile meeldib omavahel inglis keeles rääkida. Meil on suhteliselt palju ühist.
"I don't think so, your going?"
"I gotta, I'm playing" kobises ta. Hakkasin naerma.
"Your playing basketball? Vot that, i gotta see, now I'm definitely coming!" naersin.
"It's not funny, you know i hate basketball" torises ta.
"Yea i know Seth, i know too well" pilgutasin poisile silma.
"Right back at ya"
"Okei, i gotta go, lesson starts, seeya Seth" lehvasin talle ja kadusin. Sööklast välja joostes põrkasin direle otsa.
"Vabandust" ja jooksin edasi. Nägin oma klassivenda Anderot.
"Andero mis tund meil hakkab?" hõikasin talle, kuna mul läks meelest.
"Inglis keel, your favorite" hõikas ta vastu. Jooksin peamajja tagasi G45.
"Sorri, I'm late" ütlesin õpsile klassi sisse astudes ja oma kohale minnes.
"It's okay, take you books, page 23..." ütles õps, klass kukkus sahistama.
Peale tunde hakkasin koju end sädelema kui kuulsin kedagi tulemas.
"Elizabeth mis sa teed siis? Mis valgus see on?" küsis Seth.
"Valgus? Mis valgus?" tegin lolli näo ette
"Beth, ära mängi minuga lolli, ma tean et sa ei ole tavaline inimene vaid..."
Loodan siis et esimene osa meeldis, ma ei tea küll millal teine tuleb aga nuh eks vaatab.
Pealkiri: Demons&Angels 
6/12/2009, 17:24
