,,Pariis on justkui Paradiis"

1.osa

,,Raili,kas sa saad üles või ei?" kuulsin pahurat häält ja silmi avades nägin roosa hommikumantliga naist.Ema.Tõusin istukile ja hõõrusin silmi.Soe päike piilus kardina tagant sisse ning oli kuulda kuidas linnud õues rõõmsalt laulsid.Imeline päev.
,,Mine aja Silvia üles,ma lähen teen kohvi.Lennuk lendab välja viie tunni pärast." kamandas ema ning korjas siit sealt paar riidehilpu üles.Nägin tema silmades ääretut kurbust.Küllap sellepärast,et ta pidi meieta esimest korda hakkama saama.Kuu aega.Pariis,koht kuhu mu isa koos enda uue naise(ja võib kihlavedada,et ka uue titega) kolis.Maria oli selle blondiini nimi.
Tatsasin aluspesus mööda maja ringi,ajades endale samalajal selga kollast hommikumantlit.Jõudsin Silvia toani ning avasin selle.Tüdruk magas magusalt,aknast paistsid tema punaste põskedele päikesekiired.
,,Sisalik,ärka!" hüüdsin ning kõdistasin tüdrukut.Ta hüppas kiljudes püsti ning naeris laginal,kukkudes paksu tekiga põrandale.Käpukil roomas plikatirts kapi juurde.Haarasin ta sülle ja taritasin vannituppa,dužži alla.Silviale armastas enda eest hoolt kanda.Ka see hommik kirjeldas ta täpsusteni oma päevariietust-heleroosa kleit,punased retuusid ja tumeroosad kingad.Kleit oli pesus,retuusidel hiiglaslik plekk ja kingad kadunud.Haarasin Muumitrolliga särgi ja teksad-mida sa kuue aastasele ka valida oskad?Silvia oli trotsis.Mossitas ta ka terve hommikusöögi,sel ajal kui ema meile(või pigem mulle) sõnad peale luges.

Kell kaksteist istusime juba autos.Ema käivitas oma uue Mercedese ja tagurdas aiast välja.See oli hea,et isa oli suvatsenud maja meile jätta.Nii egoistlik ta ka ei olnud.Kuna raadiost tuli mingi igav vanaaegne laul,lülitasin sisse enda vana mp3-me,sulgesin silmad ja voolasin koos muusikaga edasi unemaale.
,,Raili,Raiiiiliiii!!!" kisas Silvia mu kõrval ning raputas mind õlast.
,,Mis viga?" pärisin uniselt ja hõõrusin silmi.
,,Me oleme kohal." sõnas tüdruk ning hüppas autost välja.Ema haaras parasjagu kohvreid pagasiruumist.Haigutades astusin uuele asfaldile ning tänasin õnne,et olin tossud kingade asemel pannud.Kirgas päike,palju inimesi.Jalutasime lennujaama poole.Ema oli muidugi hüsteerilisem kui varem-nuttis ja kallistas Silviat ja mind nagu...Muumitroll-ainus mis mulle õeraasu pluusi vaadates pähe tuli.Viimaseid sõnad,viimased pisarad ja viimased embused.Võtsin Sillu käest kinni ja läbi rahvasumma jõudsime koos lennuki peale.Tähelepanelikult otsisin meie kolmekohast kohta-ema ikka oskas laristada.Asetasin Silvia suure tahte läbi tüdruku keskele,ise võtsin aknapoolse iste.Uniselt(siiani olin väsinud) sikutasin välja oma äsjasaadud laptopi-õnn,et isa oli mu viietestkümnendeks sünnipäevaks mõistnud sellist kinki kinkida.Tõstsin kaane üles ning lülitasin sülearvuti sisse.Viimasel hetkel meenusid mulle rihmad.See oli Silvia esimene lennukisõit.Mina,kui vanem laps olin isegi käinud vaid kaks korda välismaal-Roomas,kus üksnes elas ka mu tädi koos oma perega ning Egiptuses.Kiiresti panin tüdruku rihma kinni ja seejärel enda oma.Ta vaatas mind imestunult.
,,Mis asjad need on?" päris tüdruk oma süütu häälega
,,Need on rihmad-just nagu autoski,kui emmega sõidame." seletasin rahulikult.
,,Aga autos on ju rihmad,et ellu jääda..."
,,Ära muretse,meiega ei juhtu midagi." vastasin.Ma poleks pidanud seda ütlema.

,,Khm..vabandust,aga ää,see nägu ää minu koht ei ole eksju ää?" päris blond neiu meie kõrval.Ta oli nappides riietes-miniseelik,nabapluus...mul läks süda pahaks.
,,EERIK!EERIK!" kiljus tibi mingile poisile ja lehvitas .Ma võisin vanduda,et selle sentimeetrise seeliku saba alt oli näha...midagi.Ohkasin.Peagi ilmus mustajuukseline ja tõmmu lihastes poiss,punase T-särgiga meie juurde.
,,Rahune Triinu ma istun ise siia.Mine Sandra juurde." nõksatas noormees peaga sama blondi peaga tütarlapsele.
,,Vabandust,mu õde vahel väga...avameelne ja lärmav." naeris ta oma naeru ja säravvalged hambad välgatasin pruunikal nahal.
,,Erik." ulatas ta sõbralikult käe.
,,Raili." pigistasin kätt ja võisin vanduda,et ma punastasin,kui tema pruunidesse silmadesse vaatasin.

°°°

Vabandan kirjavigade pärast.

2.osa

Silvia vaatas mind tähelepanelikult.
,,Miks sa punastasid?" päris ta uudishimulikult,suured silmad peas nagu tõllarattad.
,,Ma ei punastanud." sõnasin ning mängisin üllatunult.Eerik muidugi kuulis seda, naeratas ning sõnas:
,,Ta ei punastanud.Lihtsalt tal on väga palav." ning poiss osutas mu villasele kampsunile.Lehvitasin näitlikult tuult käega ning noogutasin,samal ajal Eerikule tänavalt otsa vaadates.Silvia kehitas õlgu ja pidas siis hetkeks aru,kas uinuda või joonistada.Utsitasin ta magama,jahudes kokku,et siis möödub aeg ka kiiremini.Pani ta peaalla padja ning tavalise tekikese peale-tema lemmikud.Ja varsti ta juba magas osutades mulle võimaluse Eerikuga paremalt tuttavaks saada.

,,Millega tegeled ka?" pärisin küsivalt noormehelt.Ta naeris(jälle).
,,Sa muudkui naerad." sõnasin natuke etteheitvalt,kuid kahetsesin oma äkilist hääletooni.
,,Positiivsus on rõõmu võti." sõnas Eerik lihtsalt ning kehitas õlgu.Ma armusin sellel hetkel ka tema lihtsusesse.Ma tean,et ma olen imelik,et kõigepealt armun poisi naeru,siis silmadesse ja siis iseloomu.
,,Kuldsen sõnad." vastasin mõtllikult.
,,Autodega,muide." sõnas ta naeratavalt.
,,Mis?"
,,Mäletad?Mis huvid mulle meeldivad...".Raputasin ägedalt pead ja vabandasin(milline totu,eksju?)
,,Muide,mis sind Pariisi siis viib?" küsisin muuseas ning avasin paki Domino küpsistega,mille ema viimasel hetkel kotti pigistanud oli.Tema eesmärk oli teha viikümneviie kilosest tüdrukust sajaviiekümneviie kilone tüdruk.
,,Ikka armastus." lausus Erik.Mu nägu vajus longu.Poiss naeris.
,,Enda ema ju ikka armastaks." jätkas ta.Kirusin enda kiiret mittemõistvat reaksiooni.
,,Eh..." suutin vaid hädiselt öelda,,Ma pean..." jätkasin näpuga WC poole näidates.Eerik noogutas.
Kiirustades avasin WC ukse,kus õnneks kedagi sees polnud.Loputasin nägu külma veega ja värvisin ripsmed üle.Ojah,vaene totu mina.Igaksjuhuks värvisin huuled ema punase huulepulgaga üle.Võtsin seljast kampsuni,kus all oli must topp.Sammusin tagasi istekohtade juurde.Silvia siiani magas ning ma naeratasin.Seejuures märkasin,et Eerik oli kadunud.Mind tabas tollene pettumus,et prantsatasin oma istmele,haarasin laptopi ja hakkasin Joannele oma kurba saatust kurtma,nagu siis,kui Tommi mu maha jättis(sellest ei tasu rääkida).Eerik ei tulnudki tagasi.Ja lõpuks,kui päike loojuma hakkas,uinusin.

Ärkasin suure kolksatusega.Kellegi pagasi kukkus maha oli esimene mõte.Teine kolks.Avasin silmad.Nüüd kuulsin juba lärmigi.Silvia nuttis.Haarasin ta punetava näo oma käte vahele.
,,Raili,aita mind palun!" kisas ta ning pani enda pisikesed käed ümber mu kaela.
,,Mis,mis juhtus?" pärisin segaduses olles.
,,Mingi kütus ja allakukkumine ja surm...RAILI MA EI TAHA SURRA!" kiljus ta haledalt.
,,Sa ei sure,kullake.Ei..." kallistasin teda lohutavalt.
,,Jää siia!" näitasin tüdruku istme poole näpuga.
,,Ei,ma kardan..." haaras ta mu käest.
,,Pole midagi karta..." kükitasin maha,Sillu kõrgusele täpselt.Kääbikute perekond,loogiline.
,,Ma käin ainult korraks ära.Lähen otsin Eeriku...või kellegi teise üles,eks?" laususin õekesele.Ta noogutas ning tõstsin ta pinki.Panin ka rihma pealt kinni.

Kobamisi leidsin Eeriku oma õe kõrvalt,kes oksendas.Harukordne võimalus tibit oksendamas näha.Poiss hüppas püsti,kahvatum.
,,Oh,tere.Anna andeks,Triinul hakkas paha ja ma tulin teda põetama." pobises noormees.
,,Kas sa võiksid mulle lihtsalt öelda,mis siin toimub?" pärisin närviliselt.
,,Lennukil on kütus otsakorral." lausu poiss mulle salapärase hääletooniga.

Ohhsaraks, nüüd kardan ma lennukeid veel rohkem*raputab pead*, ei tegelt mulle täiega meeldib see jutt(A)=PSeega, jahh, ootan uut osaX)Jälle ...

Nii hea ootan uut:D

3.osa

,,Misasja,mida sa ajad?Kurat küll,kuidas otsa.Ega Eesti ja Prantsusmaa vahe pole hiiglaslik ju!" kriiskasin üle lennuki.Eerik haaras mu õlgadest.
,,Raili rahune...".Tõmbasin end poisi haardest lahti.Sasisin tumepruune juukseid,pigistasin silmad kinni ja hingasin välja.
,,See on otsakorral,mitte otsas,eks?" pärisin näppu noormehe poole hoides.
,,Kus on lähim lennujaam?" küsisin uuesti.Eerik ei vastanud.
,,Kus kurat see kuradi lähim lennujaam on?" karjusin ta peale.Triinu tõstis pea jahmunult üles.
,,On suur torm.Mu isa on selle lennuki teine piloot..." kogeles poiss.Lennukis hakkasid vilkuma punased ja kollased tuled ning kõlaritest kostus:,,Palun minna reisiatel enda istekohtadele,sulgeda rihmad ja rahlikuks jääda."

Tekkis tihe sagimine siia-sinna.Silvia oli end kerra tõmmanud ja ükski vägi ei suutnud teda rahustada.Istusin ta kõrvale ning tõmbasin kardina väiksele lennukiaknale ette.Mida tabas säärane hirm,et jalad krampi tõmbusid ja süda pahaks läks.Värisevate kätega sain end korralikult istme külge aheldatud.Võnksatused.Tugevamad võnksatused.Silvia röökis mu kõrval.
,,EMME,EMME!" olid tema ainukesed sõnad.Haarasin ta enda juurde ning vaatasin ta silmadesse:
,,Tuleta meelde hällilaulu enda lemmikut.Mäletad-Karuuu..karuuu...Unemati...Karuuu...." soigusin ta kõrval.
,,See ei käi nii," sõnas Sillu elutargalt ja hakkas heledal häälel laulma,,Kord Unemati mu silma puistas liiva ja kaisukaru ärkas...".See oli hea,et Silvia unustas laulmisega kõik probleemid.Närviliselt närisin huult.Korraga kukkusid maskid alla.Jah,need samused,kollased nagu igasugustest filmidest näha võib.Haarasin maskist kinni ja toppisin kiiresti ka Silviale ette.Kuidagimoodi oli Eerik meie taha saanud.Ta nõksatas peaga pilootide ukse poole.Jooksime.Stjuardessid hakkasid muidugi käsutama,et me tagasi läksime,kuid kuuldes,et Eerik on piloodi poeg,lubati meid sisse.

,,Eerik,siin sa oledki!" hüüatas paksude vuntsidega mees.
,,Ja tema on..." nõksatas piloot peaga minu poole.Isa ja poeg-võimatult sarnased.Lõika ühel ainult vuntsid ees ja võta umbes 34 aastat maha-kaksikud.
,,Sõber." vastas Eerik kiiresti.
,,Mis seis on?"
,,Halb...".Mees sügas kukalt.
,,Arvan,et peab varsti hüppama...".
,,Hüppama?" hüüatasin kangestunult.Mu hakkas paha.
,,Jah,hüppama.Ära muretse,isal on mitu langevarju.Me laskume ju vette,eks?" "lohutas" Eerik mind.
,,Jah,arvata on..." sõnas teine piloot.
,,Millal?" päris Eerik ja ta silmis valitses õudus,hirm,kui ka tugevus.
,,Umbes kümne minuti pärast...Aga meie soovime,et kõik reisiad ellu jääksid..." sõnas seesamune vanamees.
,,Endri,vaata,kuidas on..." põõrdus ta Eeriku isa poole.
,,Halb,nagu enne.Teie kaks võtke need langevarjud sealt nagist." utsitas Endri meid.
,,Aga mul on kuueaastane õde..." sõnasin hüsteeriliselt.Võnked.
"Eerik,võta laps sülle.Võtke päästevestid.Lennuk peaks kohe varsti kukkuma.Jumal olgu teiega.Ja Eerik...kui sa saad,kunagi,tervita ema...Liiset..." lausus piloot händrat.Eerik noogutas.Kui jube võis see olla-näha enda isa veel üksainus kord,siin,suure tormi käes.

Inimesed pardal olid hüsteerilised.Uks tõmmati lahti ja esimene mees tõmmati tuulega kaasa...paremasse paika.Kiljuvad naised,nutvad lapsed.Kiiresti panin Silviale suure päästevesti selga.Paljud olid juba avastanud,et me oleme mere kohal ja olid leidnud ka samused päästevestid endale.Sillu oli kange nagu pulk.Mul hakkas süda pahaks minema.Viimased sured võnked.Kiljatasin.Rase naine kukkus peaees lennukist alla.
,,Lähme..." sõnas Eerik ning võttis mu käest.Ja peagi me seisime seal-lõdisev viietestaastane tüdruk,pruunid juuksed tuule käes lehvimas,viimaseid palveid lugemas,poiss,kes oma õe käest kinni hoiab ja laps,kelle näost on võimatu nääha mingit emotsiooni.

Üks,kaks...

kolm

Hell, ma ei viitsinud eriti läbi lugeda, aga pilku peale heites hakkas mulle üks asi täiega närvidele käima. Mees, kirjavahemärkide taga on tühik!

suht lahe jutt. Muidugi ebaloogiline(kui ta just und ei näe?!?xD) aga see ei loe, põhimõte on hea. Uut ka !:)

jah , hea. Ma üritan viimasel ajal hoiduda nendest telekast tulevatest lennuki filmidest ka, sest ma reisin suht palju ja juba viimane kord tundsin kuidas need filmid kõik järjest meelde tulid aga eei, suht hea. Aga jah sellesosas et natuke segane ja kirjavigu on selliseid et lauset peab mitu korda läbi lugema enne kui aru saad mis värk on. edasi tahaks lugeda ja soovitan endal ka jutt enne läbi lugeda, kui üles postitad :)

Kas sa tead, et alla 15aastasel on vaja saatjat lennule?