Sügisel tundsin ma igal ööl kuidas Paradiis mind painavas meeleheites hüüdis. Ma teadsin, et ta hing on haige ning ta ei saa enne rahu, kui ma tema juurde tagasi lähen. Ta kõndis sihitult mööda mereäärt ja hüüdis aina minu nime, anuv pilk sihtimas silmapiiri.
Muidugi oleksin ma tahtnud tema juurde joosta, teda lohutada ja üritada talle anda pooltki nii palju kui tema mulle andnud on. Ent ma ei suutnud. Ma kartsin. Kuidas oleksin ma saanud talle otsa vaadata peale põgenemist augustikuu lõpus, kui ma talle magusalt naeratades lubasin, et tulen varsti tagasi. Kirjutasin talle isegi paar luuletust ning jätsin need lauale, enne kui uksest välja kahvatusse aovalgusesse astusin. Aga nüüd mõtlen, et...ei oleks pidanud neid isegi kirjutama...
Ning ma kartsin ka Paradiisi näha. Minu kõigi unistuste lõpp-peatus, minu jõu ammendamatu põld, igiroheline päikesesse uppuv Paradiis. Kuidas võiksin ma teda näha sellisena, nagu tean ta praegu olevat. Seal, kus kunagi kasvasid õrnkollased nurmenukud, on nüüd vaid kõdunev rohi. Soojus on Paradiisist lahkunud ja kadunud.
Kuidas võin ma oma suvede viimast kantsi langemas näha! Paradiisi ma ju usun!
Ööd on seal alati niisama sumedad, ahvatlevalt punased moonid ja süütud lillad kellukad kasvavad rohutirtsude sirina ja kuuma merepäikese toel ilusamaks kui kuskil mujal. Ning suured kivid merevees jäävad igavesti päikesesoojaks.
Haigrud ja luiged ei lahku kunagi, sest neile meeldib kuulata maheda suvetuule sahistamist noortes kõrkjatihnikutes. Kui ma silmad kinni panen ja väga pingutan, kuulen isegi mina veel seda tuhmuvat häält.
Aga nüüd- talvel- on Paradiis surivoodil ja tema hingamine on kustumas, nagu aina lühenevad päevad ja napisõnaline meri. Meri on Paradiisi hing. See kuulutab talle igal aastal kevadet ja meenutab hellalt, et saabumas on sügis. Meri on aegade algusest peale Paradiisi kiviseid kaldaid uhunud. Praegu on ta vaikne ja mõtlik. Tema halli pinda katab hääletult ja salaja jää.
Ka Paradiis ise on nüüd täiesti vaikne. Lumi koob hapraid narmaid tema haavadele, millest enam ammu verd ei voola. Paradiisil polegi talvel verd. Ta on tühi nagu valged põllud mille teed on kadunud sügavasse lumme. Viimaste leinajate rodu kaob külma tuisupilve, jättes maha jäljed, mille tuul jälle tasaseks pühib.
Ma loodan, et oma viimasel südametuksel mäletab ta mu lubadusi. Kevadel, kui meri tõmbab oma põhjatutesse kopsudesse esimese sõõmu värsket õhku ja künnivaresed pöörduvad tagasi oma vanasse pessa pihlaka ladvas, tulen ma Paradiisi.
Pealkiri: Paradiis 
6/12/2010, 21:05