Lihtsalt teistsugune

Tee ääres ripub tuule käes kõikuv silt, mis vilgub eredavärvilistes tuledes. „Motell Asbury,“ seisab sildil neoonpunase kirjaga, mis kurjakuulutavalt pimeduses vastu helendab. Kõva mürinaga läheneb mööda kruusast teed tumesinine sportauto, mis tuhinal möödudes sildi lausa vappuma paneb. Auto peatub järsu pidurdusega keset tühja parkimisplatsi ning välja astub umbes kahekümnendates aastates noor naine. Tema pikad punased juuksed langevad poolde selga ning kulunud nahkjakk ripub hooletult õlgadel. Ta lükkab autoukse kõva pauguga kinni ning kõnnib enesekindlalt läbi parkimisplatsi registreerimismaja poole.
„Tere õhtust! Ma sooviksin tuba üheks ööks.“ sõnab naine mesimagusa häälega, ise samal ajal aeglaselt letile toetudes ning naeratades.
Paks hallipäine mees leti taga tõstab pilgu ristsõnalt, mida ta lahendanud oli ning jääb jõllitama naise tumerohelistesse silmadesse.
„Tuba?“ tuletab naine meelde ning viipab seinal asuva võtmetahvli poole, kus ripuvad üksteise kõrval väikesed roostes võtmekesed.
Mees köhatab ennast kogudes, küünitab seinatahvli poole ning haarab sealt ühe võtme ja ulatab selle naisele. „Tuba number 12.“
Naine napsab võtme ning hakkab juba ukse poole minema, kui mees veel hüüab: „Teie nimi?“
„Mary Jones.“ vastab naine tagasi vaatamata ning lahkub ust enda järel kinni tõmmates.
Ta kõnnib kiirel sammul mööda esimese korruse tubadest ning läheb kägisevast trepist teisele korrusele. Mööduvatele ustele üksikuid pilke heites jõuab ta viimaks ukseni, mille peal on kuldse värvusega number kaksteist. Naine lükkab hooletu liigutusega võtme lukuauku ning avab ukse. Ta heidab veel pilgu parklaplatsile, mida valgustab hämar tänavalamp ning astub siis tuppa.
Tule põlema lülitanud, jääb ta pilk pidama akna all tugitoolis istuvale mehele. Mees paistab olevat umbes kolmekümne aastane, tal on tumepruunid sassis juuksed ning paaripäevane habe ning ta lösutab toolil, nagu oleks ta seal olnud juba pikemat aega. Tema silmades tärkab elav huvi, kui naine talle tülpinud ilmel otse silma vaatab ning siis vaikselt vanduma kukub.
„Sa näed mind?“ küsib mees umbusklikult. Ta hääl on kähe ja kärisev, justkui poleks ta pikemat aega rääkinud.
Naine ohkab sügavalt ning sõnab külmalt: „Jah, ma näen sind. Küll sina oled aga alles ajuhiiglane.“
Mehe näole tekib kahtlustav ilme ning ta silmad tõmbuvad vidukile. „Aga ma olen ju…“
„Surnud.“ lõpetab naine ta lause, viskab oma jaki nagisse ning prantsatab voodile istuma. Mees ajab end sirgu, asetab oma käe tugitooli käetoele ning hakkab oma näppudega trummeldama.
„Kas sa tulid mulle appi? Tahad aidata mind teispoolsusesse?“ küsib ta siis sarkastiliselt ning itsitab isekeskis.
„Ei, ma ei tulnud sulle appi ja ma ei kavatse sind ka kuidagi aidata. Ma tulin siia selleks, et kõigest eemale saada ning natuke rahus olla, aga nagu näha on seda liiga palju tahetud!“ Naine tõuseb närviliselt püsti ning hakkab mööda tuba edasi-tagasi tammuma, tema endisest enesekontrollist ning rahust ei ole enam jälgegi. „Igal pool saate te mind kätte. Ükskõik kuhu ma ka ei läheks, teie olete seal juba ees. Kas tead, mind ei huvita. Mine ära! Täna öösel olen siin toas mina ja mind ei huvita kuhu sa lähed, sina lähed siit minema!“
Mehe näol on vaid siiras üllatus, ta istub kangestunult tugitoolil, ega julge end liigutadagi.
„Ma ei saa siit ju lahkuda, kuna…“
„Kao minema!“ kriiskab naine, haarab öökapi pealt lambi ning saadab selle vihaselt mehe poole lendu. Hetke pärast tabab lamp tühja tugitooli ning seal hetk tagasi istunud mees on kadunud. Naine vajub väsinult voodile istuma ning vaatab mõnda aega tühja pilguga oma jalge ette. Varsti ajab ta end püsti, võtab riided seljast, kustutab tule ning poeb voodisse.
Mõne aja pärast leiab ta end aknast kuud vaatamas. Rahutult pöörab ta aknale selja ning pigistab silmad kõvasti kinni. Paari minuti möödudes teeb ta silmad uuesti lahti ning ajab ennast pimedas toas istukile. „Hea küll, tule siia! Ma vaatan, kuidas ma aidata oskan.“ Naise hääl kõlab pimedas toas võõralt ja imelikult, kuid ta ei tee seda märkamagi. „Ma tean, et sa oled siin. Sul ei ole kuhugi mujale minna, sa võid nüüd välja tulla. Ma aitan.“
„Sa ei viska mind enam millegagi?“ kostub toanurgast järsku vaikne hääl. Naine turtsatab naerda ning vastab: „Ei, võid mureta olla.“
Mees tuleb varjudest välja ning istub naise kõrvale voodiservale. „Miks sa meelt muutsid?“
„Ma ei tea isegi. Ma olen kogu seda jama vihanud kauem, kui mul meeleski on. Alati olen püüdnud seda eirata ning elada normaalselt, aga võib-olla peaksin lihtsalt alla andma ning vooluga kaasa minema. See tähendab, see mis ma teen on ju hea. Ma aitan teisi, eks?“ Naise hääl on muutunud nõrgaks ja värisevaks. „Ma olen lihtsalt teistsugune.“
Mees asetab oma käe naise õlale ning vaatab talle sügavalt silma. „Oled, sa aitad neid, kes end enam ise aidata ei suuda.“
Naise näole ilmub arg naeratus. „Hea küll, räägi mulle enda lugu.“